3-3-1-42-09
|
Riigikohus |
18.06.2009 |
|
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping VMS § 12 lg 1 p 5 tähenduses. Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Küll aga saab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kasutada selleks, et hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule. Kohasem on siiski tugineda põhiseadusele, mis võib anda isikule tõhusama kaitse.
Kaalutlusõiguse teostamata jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ei too tulenevalt HMS § 38 lg 3 teisest lausest kaasa otsuse tühistamist näiteks siis, kui elamisloa (soodustava haldusakti) taotleja ei ole haldusorganile teinud teatavaks kaalumist vajavaid asjaolusid. Kui taotleja pole haldusorganile kaalumiseks midagi andnud, siis ei saa ta ka kaalumata jätmist ning VMS § 12 lg 10 p-s 1 silmas peetud avaliku huvi välja selgitamata jätmist hiljem vaidlustada. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ei too kaasa otsuse tühistamist ka näiteks siis, kui haldusakti taotleva isiku poolt esitatud tõendite ja väidete hindamine poleks ilmselgelt saanud tuua kaasa otsust anda taotlejale elamisluba.
HMS § 38 lg 3 teises lauses sätestatud õigust tuleb kasutada mõõdupäraselt. Haldusorganilt nõutav aktiivsus uurimispõhimõtte rakendamisel on VMS § 12 lg 10 p-s 1 nimetatud isikute puhul märgatavalt väiksem kui isikute puhul, kelle suhtes ei esine selles sättes nimetatud asjaolu. VMS § 12 lg 10 p-s 1 nimetatud isik peab taotluse esitamisel ära näitama, et tal on ülekaalukas erahuvi ning esitama tõendid oma erahuvi kohta või taotlema selliste tõendite hankimist haldusorgani poolt, kui isik ise ei saa tõendeid hankida. Selliste erahuvide selge äranäitamata jätmise puhul peab haldusorgan siiski ilmutama tavapärasest suuremat aktiivsust, kui on asjaolusid, mis ilmselgelt viitavad taotleja kogenematusele või sellele, et ta muudel tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, näiteks kõrge ea tõttu, ei suuda oma huve haldusmenetluses esitada.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping VMS § 12 lg 1 p 5 tähenduses. Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Küll aga saab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kasutada selleks, et hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule. Kohasem on siiski tugineda põhiseadusele, mis võib anda isikule tõhusama kaitse.
Eestis asuv omand või äriühing iseenesest ei saa olla elamisloa andmist tingivaks asjaoluks. Äriühingu ja/või kinnisvara omamisega võib aga olla seotud VMS § 12 lg 1 p 11 alusel tähtajalise elamisloa andmine ettevõtluseks.
|
| 3-3-1-61-09
|
Riigikohus |
09.11.2009 |
|
VRKAS § 46 sätestab välismaalase perekonnaliikmele elamisloa andmise. VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 on antud pereliikme määratlus. VRKAS § 7 lg-le 5 tulenevalt eeldatakse perekonna olemasolu juba päritoluriigis, sealhulgas seda, et abielu oli sõlmitud enne Eestisse saabumist. VRKAS § 7 lg-tes 2 ja 5 väljendub seadusandja teadlik ja selge otsustus. Ka direktiiv 2004/83/EÜ lähtub sellest, et direktiivi kohaldamiseks peab perekond olemas olema juba päritoluriigis ning seejuures on nõutav ka abielu. Vabaabielukaaslasele abikaasaga võrdsete õiguste andmise jätab direktiiv liikmesriigi otsustada. Seega ei ole VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 antud pereliikme määratlus vastuolus direktiiviga 2004/83/EÜ. Sõlmitud abielu nõue ei ole iseenesest ebaproportsionaalne. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest (vabaabielupaarist) sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust.
Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.
VMS § 12 lg 1 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused. Vastavalt välismaalaste seaduse teistele sätetele ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on tähtajalise elamisloa andmise aluste ring laiem kui nähtub VMS § 12 lg 1 p-st 3. Kuna erinevatel alustel elamisloa andmiseks on sätestatud erinevad tingimused, siis sõltub elamisloa taotlemise alusest taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Elamisloa andmise alusest sõltuvad ka elamisloa lõppemise alused. Ei saa välistada, et tähtajalise elamisloa andmise alusest võivad sõltuda ka isiku õigusi puudutavad muud õigused, mida elamisloa taotlemisel silmas peeti.
Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.
Välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.
Käesolevas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium obiter dictum korras juhtinud tähelepanu asjaolule, et välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.
|
| 3-3-1-91-09
|
Riigikohus |
03.02.2010 |
|
Riigikohtu halduskolleegium võttis 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 (p 19) järgmise seisukoha: "Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse."
Riigikohus muudab oma 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 esitatud seisukohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaldamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei sätestata sunniraha suurust lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses puudub ka üldnorm, mis sätestaks sunniraha üldise ülemmäära. AtSS § 10 lg-s 2 sätestatakse ühemõtteliselt, et sunniraha rakendamise igakordse ülemmäära sätestab seadus. Kolleegium on seisukohal, et sellise õigusliku regulatsiooni korral pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha võimalik rakendada.
Riigikohtu halduskolleegium võttis 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 (p 19) järgmise seisukoha: "Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse."
Riigikohus muudab oma 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 esitatud seisukohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaldamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei sätestata sunniraha suurust lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses puudub ka üldnorm, mis sätestaks sunniraha üldise ülemmäära. AtSS § 10 lg-s 2 sätestatakse ühemõtteliselt, et sunniraha rakendamise igakordse ülemmäära sätestab seadus. Kolleegium on seisukohal, et sellise õigusliku regulatsiooni korral pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha võimalik rakendada.
|
| 3-3-1-21-10
|
Riigikohus |
14.05.2010 |
|
VSS § 14 lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud.
Kui isik on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, siis tema suhtes VMS § 12 lg 4 p-i 10 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik selles sättes nimetatud tingimused. Seega peab VMS § 12 lg 4 p-i 10 kohaldamiseks lisaks sellele, et isik on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, olema tuvastatud ka see, et isiku vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse.
VMS § 12 lg 4 p 10 koosseisuline tunnus, mis seondub elamisloa taotleja kodakondsuse järgse riigiga, on väga selgelt määratletud. VMS § 12 lg 4 p-st 10 tulenevalt on nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks, et elamisloa või selle pikendamise taotluse esitanud isik kuuluks välisriigi kodakondsusse.
Nii VMS § 12 lg 4 p 1 kui ka VMS § 12 lg 4 p 10 on sõnastatud imperatiivselt, kaalutlusõigust mittevõimaldavatena, kuid Riigikohtu lahenditest tulenevalt näevad need sätted siiski ette kaalutlusõiguse. VMS § 12 lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu (vt Riigikohtu 21.06.2004 otsust asjas nr 3-4-1-9-04). VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses (vt Riigikohtu 05.03.2001. a otsust asjas nr 3-4-1-2-01).
|
| 3-3-1-44-11
|
Riigikohus |
03.07.2012 |
|
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust.
PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis.
Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut.
Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
|
| 3-3-1-84-11
|
Riigikohus |
19.06.2012 |
|
Riigikohus korrigeerib senist praktikat ja leiab, et selgelt tuleb eristada ühelt poolt väljasõidukohustust ja lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks VSS § 10 alusel kohaldatavat sunniraha ja järelevalvemeetmeid (edaspidi lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendid) ning teiselt poolt väljasaatmist. Samuti tuleb selgelt eristada ühelt poolt väljasõidukohustuse täitmise ja lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud vahendite edasise kasutamise ning teiselt poolt väljasaatmise faktilist võimalikkust (võimatust) ja õiguspärasust (õiguslikku võimatust).
Väljasõidukohustus on nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka väljasaatmise eelduseks. Isikule, kellel lasub väljasõidukohustus, saab teha VSS § 7 alusel lahkumisettekirjutuse. Väljasaatmine on käsitatav asendustäitmisena olukorras, kus isik ei täida tal lasuvat väljasõidukohustust, mis tuleneb vahetult seadusest või lahkumisettekirjutusest. Väljasõidukohustuse äralangemisel on väljasaatmine õigusvastane.
Väljasõidukohustus ja väljasaatmine on olemuselt erinevad, seetõttu tuleb erinevatelt alustelt lähtuvalt hinnata väljasõidukohustuse täitmise kui isiku teataval viisil käitumise ja selle nõudmise võimalikkust ja õiguspärasust ning väljasaatmise kui riikidevahelisel suhtlusel põhineva Eesti riigi käitumise võimalikkust ja õiguspärasust.
Kui lahkumisettekirjutuse täitmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje, siis on nii väljasõidukohustuse täitmise nõudmine kui ka väljasaatmine õigusvastane. Sellisel juhul on põhjendatud nii keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu kui ka keelamiskaebus väljasaatmise vastu.
Väljasõidukohustuse täitmise nõudmise või väljasaatmise võimalikkus või võimatus võib sõltuda viibimisaluse olemasolust või puudumisest. Viibimisalusena tuleb kõige üldisemalt mõista õigust siseneda välisriiki ja elada selles riigis, samuti dokumenti, mis annab selle õiguse, kui niisugune dokument on välisriiki sisenemiseks ja seal elamiseks nõutav. Viibimisaluseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse mõttes ei saa pidada viisat.
Välisriigis viibimisaluse mittesaamisel on õigusvastane nõuda isikult väljasõidukohustuse täitmist. Sellel juhul on põhjendatud keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu.
Keelamiskaebuse võib küll esitada tähtajatult, kuid selle rahuldamiseks ei ole alust, kui samadel asjaoludel esitatud tühistamiskaebus on jäänud esitamata või rahuldamata. Keelamiskaebus ei ole mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebust või see on jäetud rahuldamata. Keelamiskaebuse läbivaatamisel lähtub kohus haldusakti siduvuse põhimõttest, mida on võimalik selles tuvastatud asjaolude piires ületada
tühistamiskaebusega.
Kehtivast õigusest tulenevalt ei saa olla keelamiskaebuse rahuldamise põhjenduseks üksnes see, et lahkumisettekirjutuse tegemisest on möödunud pikk aeg. Seadus ei seosta lahkumisettekirjutuse kehtivust selle andmisest möödunud ajaga.
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega kehtestatud eriregulatsiooni tõttu ei ole väljasaatmiskeskuses paigutamise taotlus haldustoiming HKMS § 6 lg 2 ja § 37 lg 2 p 3 (HKMS v.r § 4 lg 2 ja 6 lg 2 p 2) mõttes. See taotlus ei ole HKMS § 4 lg 1 ja § 6 lg 1 (HKMS v.r § 3 ja § 4) järgi vaidlustatav.
HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Enne 1. jaanuari 2012 halduskohtumenetluse seadustiku ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab tagastada HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 alusel kui ilmselgelt perspektiivitu (vt ka HKMS § 283 lg-t 1 ja kohtupraktikat asjades nr 3-3-1-20-10, 3-3-1-11-11, 3-3-1-57-11). Samas ei ole menetlusõiguslikku takistust sisuliselt läbi vaadata ja kohtuotsusega lahendada kaebus, mille kohus võib seaduse alusel tagastada.
HKMS § 45 lg 1, varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustik ja RVastS § 5 lg 1 üksinda ei võimalda lahendada küsimust, kas keelamiskaebus on lubatav (vs. lubamatu) või perspektiivikas (vs. ilmselgelt perspektiivitu) iga üksiku, erineva seaduse pinnalt peetava vaidluse puhul. Need sätted töötavad koos teiste seadustega, praegusel juhul koos väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega. Lubatav keelamiskaebus kuulub rahuldamisele vaid siis, kui on täidetud RVastS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused. Muu hulgas peab keelatav haldusakt või toiming olema õigusvastane.
Isik ei saa halduskohtule esitatud kaebuse abil ennetavalt keelata väljasaatmiskeskusse paigutamise taotluse esitamist halduskohtule. Taotluse põhjendatuse üle otsustab halduskohus, kellel on võimalik otsustada, kas väljasaatmine on võimalik. VSS § 23 lg-ga 1 ning haldustoiminguks loa andmise menetluse üldise loogikaga ei oleks kooskõlas ka kaebus, millega soovitakse halduskohtul keelata väljasaatmiskeskusse paigutamiseks loa andmist. Niisuguste taotluste võimalikkus muudaks VSS § 23 lg 1 sisutühjaks.
Väljasõidukohustusest tuleneb nii isiku kohustus lahkuda riigist kui ka kohustus astuda mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh viibimisaluse saamiseks teises riigis. Väljasõidukohustuse täitmine on võimatu kui pärast mõistlike sammude astumist selgub, et isikule välisriigis viibimisalust ei anta. Väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane, kui puudub riik, kuhu isik saaks ise välja sõita, samuti ka juhul kui väljasõidukohustuse täitmine tooks kaasa põhiõiguste rikkumise või VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Inimeselt ei tohi nõuda käitumist, mida tal pole võimalik täita. Inimeselt ei saa ka nõida käitumist, mis tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Sunnivahendi ähvardusel riigist lahkumisega näiteks perekonnapõhiõigusele tekkida võivad tagajärjed on HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 mõttes reeglina kas pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt kõrvaldatavad.
VSS § 16 lõikes 2 ja HMS § 60 lg 2 esimeses lauses on väljendatud kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvuse põhimõte. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest. Kui tähtaegselt vaidlustamata lahkumisettekirjutus on jõus või kui kohus on jätnud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, siis ei saa ka keelamiskaebuse esitamisel tugineda sellele, et lahkumisettekirjutuse täitmine rikub isiku põhiõigusi, kui see riive oli juba ettekirjutuse tegemise ajal ette nähtav. Põhiõiguste rikkumisele saab tugineda juhul, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist.
Väljasaatmine on välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu, samuti siis, kui isikul ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust. Viimasel juhul puudub mõistlik alus arvata, et välisriik võtab väljasaatmise korras vastu isiku, kellele ta keeldus viibimisalust andmast. Nendel juhtudel on väljasaatmine faktiliselt võimatu. Väljasaatmine välistatud ka juhtumil, kui väljasaatmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Nendel juhtudel on väljasaatmine õigusvastane (õiguslikult võimatu).
Enne 1. jaanuari 2012 reguleeris keelamiskaebust RVastS § 5 lg 1 ning kohus kohaldas halduskohtumenetluse seadustiku kohustamiskaebuse sätteid (vt otsuse nr 3-3-1-3-04, p 13). Pärast 1. jaanuari 2012 esitatud keelamiskaebuse lubatavuse ja kaebeõiguse hindamisel tuleb lähtuda RVastS § 5 lg-st 1 ja kehtivast halduskohtumenetluse seadustikust nende koostoimes.
HKMS § 45 lg 1 sätestab keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad esinema üheaegselt. RVastS § 5 lg 1 ei sätesta, et isikul peab olema põhjust arvata, et tema õigusi rikkuv haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Muus osas ei ole RVastS § 5 lg-l 1 ja HKMS § 45 lg-l 1 sisulist erinevust.
|
| 3-3-1-20-12
|
Riigikohus |
28.05.2012 |
|
VMS § 178 lg 1 reguleerimisalasse kuulub nii tööandja tasu maksmise kohustus kui ka selle tasu suurus, mis on välismaalase Eestis töötamise üheks tingimuseks ning lepitakse kokku ja kajastatakse töölepingus. Tööandja poolt oma kohustuse reaalselt täitmist kontrollib PPA tagantjärele ning tal on õigus esitada päringuid Maksu- ja Tolliametile välismaalasele makstud tasu kohta.
VMS § 185 lg 1 kohaselt tuleb töötamiseks antud tähtajalises elamisloas kindlaks määrata vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht. Nimetatud säte lubab kindlaks määrata ka muid tingimusi. Seejuures tuleb arvestada, et elamisloaga töötamise tingimuste kindlaksmääramisega sekkub avalik võim töösuhte poolte õigusesse leppida ise kokku töötamise tingimused. Selline sekkumine peab olema saavutatava eesmärgiga proportsionaalne ning ei tohi ülemääraselt piirata töösuhte poolte õigust ise kujundada oma töösuhteid lähtuvalt töölepingu seadusest.
VMS § 178 lg-st 1 ei tulene tööandjale kohustust maksta välismaalasele tasu, kui ta tööd ei tee. Samuti ei tulene sellest, et tööandja ja välismaalasest töötaja ei võiks kokku leppida palgata puhkuse andmises ega saamises. Kuna töötamiseks antud tähtajalises elamisloas ei olnud määratud kindlaks välismaalase puhkeaja tingimusi ja seadus ei keela palgata puhkuses kokku leppida, oli pooltel õigus kujundada oma sellesisulisi töösuhteid töölepingu seadusest lähtuvalt. Sellest tulenevalt ei olnud õige tasu suuruse nõude täitmise hindamisel võtta arvesse perioodi, millal välismaalane viibis palgata puhkusel.
|
| 3-3-1-62-12
|
Riigikohus |
12.03.2013 |
|
VMS § 281 lg-st 2 ei saa järeldada, et väljasaatmiskeskuses viibimise kulusid saab sisse nõuda ainult siis, kui isik lahkus Eestist või kui väljasaatmine oli edukas. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude kandmise kohustust ei ole seostatud ka isiku rahalise seisundiga. Kuludena peetakse silmas kulusid, mis on tekkinud seetõttu, et isiku suhtes toimub väljasaatmismenetlus ning ta viibib väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses.
Välismaalaselt elamiskulude sissenõudmist reguleerib ka VRKS § 11 lg 4, mis võimaldab varjupaigataotluse esitanud isikult ülalpidamise kulusid teatud tingimustel sisse nõuda nii juhul, kui tema taotlus rahuldatakse, kui ka juhul, kui tema taotlust ei rahuldata. Nimetatud säte tugineb direktiivi 2003/9/EÜ artikli 13 lg le 4 ja artikli 16 lg le 1. Puudub alus arvata, et seadusandja eesmärgiks oli lubada täitevvõimul Eestis viibimise katteks riigi poolt kantud kulud sisse nõuda isikult, kelle varjupaigataotlus oli edukas, kuid välistada väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses viibimise kulude sissenõudmine isikult, keda ei ole õnnestunud välja saata.
Sõltuvalt sellest, millal varjupaigataotleja esitas varjupaigataotluse, viibib ta üldjuhul kas vastuvõtukeskuses või väljasaatmiskeskuses. Väljasaatmiskeskuses viibimise ajal või väljasaatmise käigus varjupaigataotluse esitamisel esitati, siis viibib taotleja varjupaigamenetluse lõppemiseni väljasaatmiskeskuses. Varjupaigataotluse varasemal esitamisel on taotleja üldjuhul kohustatud elama vastuvõtukeskuses. Pärast varjupaigataotluse esitamist ei toimu enam väljasaatmise menetlust vaid toimub varjupaigamenetlus. Väljasaatmismenetlus võib jätkuda, kui varjupaigataotlust ei rahuldata.
Pagulasseisundi konventsioonile tugineva direktiivi 2003/9 abil on lahendatav küsimus, millal ja millistel tingimustel tekib riigil kohustus tagada varjupaigataotluse esitanud isikule materiaalsed vastuvõtutingimused. Direktiiviga sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded ning Eesti õigus (VRKS § 12 lg 2 ja VMS § 281 lg 1) tugineb selles küsimuses direktiivile ega ole sellega vastuolus. Riigile ei ole direktiiviga pandud kohustust tagada varjupaigataotluse esitanud isikule materiaalseid vastuvõtutingimusi enne varjupaigataotluse esitamist ega keeldu sisse nõuda varjupaigataotluse esitamisele eelnenud väljasaatmismenetluse kulusid (vt Euroopa Kohtu 27.09.2012 otsus asjas C-179/11 ning ka Euroopa Parlamendi 05.05.2009 resolutsioon varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtu miinimumnõudeid käsitleva direktiivi 2003/9/EÜ rakendamise kohta (2008/2235(INI).
Direktiivi 2003/9/EÜ art 16 lg 2 alusel on teatud tingimustel võimalik materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamisest varjupaigataotluse hilinenult esitanud isikule üldse keelduda. Pole mõistlikku põhjendust sellele, et analoogilised tingimused tuleb väljasaatmismenetluse ajaks tasuta tagada isikule, kes ei ole suutnud tõestada, et ta esitas varjupaigataotluse esimesel võimalusel pärast sellesse liikmesriiki sisenemist.
Ülalpidamiskulud, mis nõutakse isikult VMS § 281 lg 2 või VRKS § 11 lg 2 alusel sisse, ei ole käsitatavad karistusena sellest sõltumata, millal esitati varjupaigataotlus.
|
| 3-3-2-1-12
|
Riigikohus |
20.06.2012 |
|
HKMS § 240 lg 2 p 6 kohaldamine eeldab, et lahend, mille teistmist soovitakse, põhineks mõnel varasemal kohtulahendil ning see lahend oleks tühistatud või muudetud.
Täitmiskohtuniku määrus, milles selgitatakse kohtulahendi täitmise küsimusi olukorras, kus üheaegselt on samas kriminaalasjas jõus mitu erineva resolutsiooniga kohtulahendit, ei ole kohtulahend, mis tühistaks või muudaks jõustunud kohtuotsust. Sellel lahendil on aga määrav tähtsus kohtuotsuse täitmise seisukohast, sealhulgas juhul, kui vaieldakse selle üle, kas täitmisele kuulub resolutsioon lisakaristuse osas.
VMS § 149 lg 1 p 3 (kuni 01.10. 2010 kehtinud sõnatuses) kohaldamiseks tuli haldusorganil esmalt asjaolude kogumi põhjal kaalutlusõiguse alusel hinnata, kas tegemist on tõsise ohuga avalikule korrale ja julgeolekule ning seejärel erinevate huvide kaalumise tulemusena otsustada elamisloa kehtetuks tunnistamine. Seejuures pidi haldusorgan sisustama mõiste "tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule". VMS § 149 lg 1 p 3 nägi ette, et kaalutlusotsustuse tegemisel tuleb hinnata isikust lähtuvat ohtu, kuid ei sidunud seda selgesõnaliselt süüdimõistmisega kriminaalasjas ega mõistetud karistuse olemusega.
Kriminaalasjas mõistetud lisakaristus (Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine koos sissesõidukeeluga) võib iseenesest olla asjakohane argument elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Kui jõustunud lahendi kohaselt kriminaalasjas ei kuulu seda karistust ette nägev resolutsioon täitmisele, on kaalumisel lisakaristusest lähtumine asjakohatu.
|
| 3-3-1-56-13
|
Riigikohus |
16.12.2013 |
|
Õigusemõistmisel on õiguslikult siduv põhiseaduse preambuli määratlus Eesti riigi tekke kohta, mille järgi on Eesti riigi väljakuulutamine seostatud 24. veebruariga 1918. Eesti kodakondsuse tekkeaega ei ole võimalik paigutada sellest varasemasse perioodi.
Kodanike ring määratakse kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks. Esimeseks õigusaktiks, millega määratleti Eesti kodanike ring, oli 26. novembril 1918 vastu võetud Maanõukogu määrus Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta. Määrus avaldati 4. detsembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas ja jõustus samal päeval.
Maanõukogu määruse § 1 p-s 2 on selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et Eesti kodakondsuse omandamise üheks tingimuseks on see, et isik kuulus 24. veebruari 1918. a seisuga endise Vene riigi alamate hulka. Nimetatud säte ei võimalda asuda seisukohale, et Eesti kodakondsus võis tekkida enne 24. veebruari 1918. Eesti riik on Maanõukogu 26. novembri 1918. a määruse § 1 p-ga 1 normatiivselt ning selgelt ja ühemõtteliselt seostanud Eesti kodakondsuse omandamise ka faktilise elamisega Eestis Maanõukogu määruse jõustumisel (4. detsembril 1918).
Arhiiviandmete või muude dokumentaalsete tõendite puudumisel võib asjaolusid tõendada tunnistaja ütlustega, kui seadusega ei ole tõendile ette nähtud kindlat vormi. Sellest aga ei tulene, et dokumentaalsete tõendite puudumisel on tunnistaja ütlused otsustavaks tõendiks ka olukorras, kus kohtud on tunnistaja ütlusi pidanud ebausaldusväärseteks ja olustikuga kokkusobimatuteks.
Kohtu seisukoha üllatuslik muutus võib olla aluseks kohtuotsuse tühistamiseks juhul, kui kohtu varasema seisukoha muutmise tõttu oli kohus isiku viinud eksitusse tuvastamisele kuuluvate faktiliste asjaolude osas ja see eksitus mõjutas asja otsustamist. Sellisel juhul oleks tegemist HKMS § 2 lg-te 5 ja 6 ning § 129 lg 1 p 6 rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
Kohtute õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ega tohi tulla neile üllatuslikult. Kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlusosalistele tuleks anda võimalus esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta. Nimetatud põhimõtete mitte-järgimine võib tingida üllatusliku otsuse tegemise, mis ei vasta seaduslikkusele põhimõttele.
|
| 3-3-1-1-14
|
Riigikohus |
27.02.2014 |
|
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise peamiseks eesmärgiks on teiste isikute põhiseaduslike õiguste ja riigi julgeoleku kaitsmine. VMS § 241 lg 1 koosmõjus lg-ga 3 alusel tehtav otsus on kaalutlusotsus, mille tegemisel on haldusorganil lai kaalutlusruum. Asjaolu, et isik on kogu elu elanud Eestis ning tema sidemeid kodakondsusjärgse riigiga ei ole alust pidada tugevateks, ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Isiku seos oma kodakondsusjärgse riigiga on ilmselge.
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks ei ole sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis. Vastasel juhul ei oleks üldse võimalik kehtetuks tunnistada sellise välismaalase elamisluba, kellel pole kodakondsusjärgses riigis lähedasi. See ei ühtiks aga VMS § 241 eesmärgiga. Sidemete nõrkust kodakondsusjärgse riigiga tuleb kaalumisotsuse tegemisel arvestada.
Kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, haldusakti õiguspärasust hinnatakse omakorda haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Haldusakti õiguspärasuse hindamisel ei saa arvestada hiljem tekkinud asjaolusid, olenemata sellest, kas need kinnitavad või kummutavad isiku ohtlikkust. Haldusakti õiguspärasuse ja ohu hindamisel saab arvestada üksnes nende asjaoludega, mis olid olemas otsuse tegemise ajal. Praegusel juhul oleks haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel hiljem tekkinud asjaoludega arvestamine vastuolus ka süütuse presumptsiooni põhimõttega, sest süüdimõistev kohtuotsus pole jõustunud.
EIK praktikas on rõhutatud, et konventsiooni artiklist 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt Samsonnikov vs. Eesti, nr 52178/10, 03.07.2012, p 86). Samuti ei tulene Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusest Rec (2000) 15, et pikaajalise sisserändaja staatust omavale isikule väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba ei saa kehtetuks tunnistada.
VMS § 241 on kohaldatav nii esimest korda antud elamislubade kui ka taastatud elamislubade puhul. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab, et esiteks tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel langetatakse kaalumisotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba. Oht avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (otsus asjas nr 3-3-1-80-11, p 18).
VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamisel tuleb eristada olukorda, kui isik pole kuritegu toime pannud, kuid kogutud teave ja teatavaks saanud asjaolud kinnitavad reaalset ja tegelikku ohtu avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule, ning juhtu, kui isik on kuriteo toime pannud ja seda kinnitab süüdimõistev kohtuotsus. Viimasel juhul on ohtu kinnitavaks asjaoluks juba eelduslikult kuriteo toimepanemise fakt, mis ühe minevikusündmusena on olulise tähtsusega isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Arvestada tuleb ka isikule inkrimineeritud süüteo korduvusega (KarS § 241 lg 1 p 6). Kohtupraktikas on rõhutatud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur (nt seksuaalkuriteod ja narkokuriteod, vt määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 33).
|
| 3-3-1-34-14
|
Riigikohus |
18.06.2014 |
|
Kui isikul puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus ja talle ei laienenud sätted (VMS v.r § 13 ja 131), mis lubasid ilma elamis- või tööloata Eestis töötamist, siis puudus isikul õigus Eestis töötamiseks ning sellel ajavahemikul väljasaatmiskeskuses või arestimajas viibitud aega ei saa arvestada tööstaaži hulka. Selline tuvastamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu HKMS § 121 lg 2 p 1 mõttes. (p 16)
|
| 3-3-1-41-14
|
Riigikohus |
11.06.2014 |
|
Ringkonnakohus sai määruse resolutsioonis teha otsustuse üksnes halduskohtu poolt menetlusabi andmata jätmise kohta (hinnata menetlusabi andmata jätmist), mitte aga kaebuse perspektiivikusele antud hinnangu alusel tühistada menetlusabi küsimuses tehtud halduskohtu määrust ja jätta kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire (HKMS § 203 lg 2 ja § 197 lg 1). (p 7)
Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus pole menetlustoiming, vaid soodustav haldusakt, mille vaidlustamine pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 41 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2), milleks on lahkumisettekirjutusest vabanemine. Lahkumisettekirjutuse pikendamisega kui soodustava haldusaktiga ei saa kaebajale olla tekitatud kahju. (p 6)
|
| 3-3-1-48-14
|
Riigikohus |
29.01.2015 |
|
Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-52-14
|
| 3-3-1-52-14
|
Riigikohus |
29.01.2015 |
|
Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmise otsustamisel saab kohus tugineda taotluses ja kohtuistungil uuritud muudes materjalides märgitud asjaolude kogumile (faktilisele alusele), kohus ei ole seotud taotluses põhistamisel märgitud õigusliku alusega. Kohus on pädev andma asjaoludele tuginedes loa ka sellisel õiguslikul alusel, millele loa taotluses selgelt ei viidata. Loa andev kohus on seotud HKMS § 157 lg tega 2 ja 3, kuid tulenevalt HKMS § 158 lg st 1 on kohtu otsustada, millist õigusakti (sätet) tuleb asjas kohaldada. Vajadusel võib kohus teha taotluse esitajale ka ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, täpsustada või muuta taotlust. (p 13)
Ehkki VRKS § 361 lg tes 1 ja 2 tulenevalt on kinnipidamine lubatav, kui esineb põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (p 10). Kinnipidamisest leebemate vahendite kasutamise kaalumise kohustus tuleneb VRKS § 361 lg 1 esimesest ja teisest lausest nende koostoimes (p 11). Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. (p 14)
VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. VRKS § 361 lg 2 p de 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 kohaldamine võib olla seotud põgenemise ohuga. Põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamist. Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida.(p 12)
VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamiseks ei ole üksnes põgenemisohu tuvastamine kinnipidamiskeskusse paigutamiseks piisav. Kinnipidamiskeskusse paigutamise aluseks on vajadus välja selgitada taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning sellise vajaduse korral õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist põgenemise oht. (p 18) Varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks võib olla vajalik tagada isiku küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isiku kättesaadavus. Arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne. Kinnipidamiskeskusse ei saa paigutada aga varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike. (p 12) Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida. (p 18)
VRKS § 36¹ lg 2 p 5 puhul peetakse silmas varjupaigataotluse esitamist selleks, et lahkumiskohustuse sundtäitmine (väljasaatmine) või isiku tagasisaatmine edasi lükata või nurjata. See säte on määratud takistama varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamist lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise edasilükkamise eesmärgil. Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav.
VRKS § 361 lg 2 p 6 saab kohaldada, kui isikust lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale on märkimisväärne. (p 12)
Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa taotlemisel ja taotluse lahendamisel ei ole sageli selge, millal suudetakse vajalikud asjaolud välja selgitada. Üldjuhul on kohtul lubatav piirduda formuleeringuga, et luba kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antakse kuni asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Selliselt sõnastatud kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa korral tuleb isik kinnipidamiskeskusest vabastada niipea, kui asjaolud, mille andmiseks luba taotleti, on välja selgitatud. Isiku faktilise kinnipidamise kestus ei tohi ületada ajavahemikku, mida on vaja haldusmenetluste nõuetekohaseks läbiviimiseks. (p 20)
|
| 3-3-1-56-14
|
Riigikohus |
03.02.2015 |
|
Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-52-14
|
| 3-3-1-62-14
|
Riigikohus |
11.02.2015 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). (p 16)
Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)
KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)
Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. /.../ ainuüksi andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest. (p-d 22, 23)
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)
Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67). (p 27)
Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)
KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)
Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).“ (p 27)
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)
|
| 3-3-1-32-15
|
Riigikohus |
15.09.2015 |
|
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kinnipidamine väljasaatmiskeskuses pole vältimatult väljasaatmise täideviimise osa, vaid seda vajaduse korral tagav vahend. Lahkumis-ettekirjutuse täitmise peatamine ei takista selle täitmist tagavate meetmete kasutamist. Esialgset õiguskaitset ei kohaldanud kohus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise vältimiseks, vaid isiku Venemaale toimetamise vältimiseks kohtu¬menetluse ajal. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldus¬akti täitmist lõplikult võimatuks. Ka Euroopa Kohus ei välista isiku kinnipidamis¬keskuses hoidmist ajal, mil lahkumisettekirjutus on vaidlustatud ja seetõttu väljasaatmine peatatud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-357/09: Kadzoev, p 57 ja resolutsiooni p 3). (p 11)
Eeltoodud põhjustel on Riigikohus seisukohal, et esialgse õiguskaitse määrusest, millega peatati lahkumisettekirjutuse täitmine, ei saanud teha järeldust, et see keelab isiku kinnipidamise. (p 12)
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks. (p 11)
|
| 3-3-1-1-16
|
Riigikohus |
27.05.2016 |
|
VMS § 233 lg 3 ja sellega seonduvad normid ei riku perekonnaelu põhiõigust. Perekonnaelu elamise tingimuseks ei ole vältimatult pikaajalise elaniku elamisloa väljastamine. Perekonnaelu on võimalik Eestis elada ka teistel seaduslikel alustel, sh tähtajalist elamisluba omades. Riive intensiivsust vähendab see, et eemalviibimise registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse esinemisel saab isikule pikaajalise elaniku elamisloa väljastada. (p 22)
Pikaajalise elaniku elamisloa väljastamiseks peab PPA kontrollima isiku riigist eemalviibimise kestust, mis on eelnimetatud elamisloa väljastamise põhikriteeriumiks. Eemalviibimise registreerimiskohustus kohaldub kõigile elamisluba omavatele isikutele VMS § 252 alusel ning sama seaduse § 233 lg 3 ei sätesta sellest erandit. VMS § 233 lg 3 sisu on selgitatav süstemaatilise tõlgendamisega. Eemalviibimise registreerimise kohustus ja selle täitmata jätmisel mõjuva põhjuse esinemise vajadus on piisava hoolsuse järgimise korral normi adressaadile ettenähtav. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks peaks pikaajalise elaniku elamisloa kriteeriumiks olevat püsivat Eestis elamist ja sellega seotud ajutise eemalviibimise registreerimist reguleerivaid sätteid tõlgendama teistest VMS-is püsiva elamise kriteeriumit ettenägevatest sätetest erinevalt. VMS § 233 lg-s 1 sätestatud tähtaegade ületamise korral tuleb kontrollida eemalviibimise registreerimata jätmiseks mõjuva põhjuse esinemist ning selle esinemisel eemalviibimise sisulist põhjendatust. VMS § 233 lg-t 1 ja 3 tuleb kohaldada koos VMS §-dega 256 ja 257. Kui puuduvad mõjuvad põhjused eemalviibimise registreerimata jätmiseks ning seetõttu ei ole pikaajalise elaniku elamisloa väljastamise eelduseks olev püsivalt Eestis elamise kriteerium täidetud, esineb alus pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisest keeldumiseks. (p 22-23)
Seadusliku esindaja käitumine haldusmenetluses, nii pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamisel kui ka varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud toimingud, on PKS § 116 ja § 120 alusel omistatavad esindatavale. (p 24)
VMS § 233 lg 3 ei ole vastuolus direktiivi 2003/109/EÜ nõuetega, sest vastab direktiivi art 4 sätestatud nõuetele. Eemalviibimise registreerimise ja põhjendatuse tõendamise korda ei ole direktiivis käsitletud. Määrustes esitatud andmetest ja VMS §-des 233, 256 ja 257 sätestatud tingimustest ning haldusmenetluse üldpõhimõtetest tuleb lähtuda ka eemalviibimise tagantjärele põhjendatuks lugemise taotluse esitamisel. Iga menetlustoimingut pole vaja määruses või seaduses detailselt reguleerida. Euroopa Kohtult pole vaja eelotsust küsida, sest direktiivi asjakohased sätted on selged. (p 21)
|
| 3-3-1-2-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14)
VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada (vt ka otsuse p 10-11). (p 21)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14)
VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Ka direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9 tuleneb selgelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada. (p 21)
Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Kui kinnipeetav ei ole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust, siis tuleb talle elamisloa andmise võimalusi kaaluda aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist. Justiitsministri 25. jaanuari 2001. a määrusega nr 11 vastu võetud kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 42 paneb vangla sotsiaaltöötajale kohustuse esitada vähemalt kuus kuud enne elamisloata või tähtaegse elamisloaga välismaalasest kinnipeetava vanglast vabanemist või võimalikku tingimisi ennetähtaegset vabastamist asjakohasele struktuuriüksusele päringu, et välja selgitada välismaalasest kinnipeetavale elamisloa andmine või tema väljasaatmine. Elamisloa andmise võimaluste väljaselgitamisel tuleb esialgu kaaluda asjaolusid, mida võetakse arvesse elamisloa andmisel. Seega on kinnipeetava jaoks lisaks võimalusele taotleda pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist uut elamisluba veel täiendav mehhanism, millest tuleneb täitevvõimu kohustus aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist kaaluda viibimisaluse andmise võimalust. Võimalik on teha ka seadustamisettekirjutus VSS § 9 alusel. (p 12)
Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
|
Facebook
Twitter