3-4-1-19-10
|
Riigikohus |
31.03.2011 |
|
Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37)
Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)
|
| 3-2-1-62-10
|
Riigikohus |
12.04.2011 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas.
Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).
Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45)
Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)
Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38)
Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42)
Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)
Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa.
Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 3401 lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
|
| 3-4-1-1-11
|
Riigikohus |
14.04.2011 |
|
Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. aasta otsuse asjas nr 3-2-1-62-10 punkt 48 jj). (p 41)
RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
|
| 3-4-1-13-10
|
Riigikohus |
19.04.2011 |
|
Äriühingute riigilõivust vabastamise regulatsioon (HKMS § 91 lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõige 13 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) moodustavad üksteisest sõltuva terviku. Kui riigilõivud on madalad, siis võimatus saada vabastust nende tasumisest ei takista kolleegiumi hinnangul halduskohtusse pöördumist. Äriühingute riigilõivust vabastamise keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega. (p 52)
Lõivu kehtestamise eesmärk on ka halduskohtumenetluses menetlusökonoomia (vt RKÜK 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45). Täpsemalt kahandab lõivu nõudmine põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist. Selle tulemusena ei suurene kohtute töökoormus ja aega saab kasutada isikute olulisi õigusi puudutavate vaidluste lahendamiseks. (p 54)
HKMS § 91 lõike 1 teine lause osas, milles see võimaldab äriühingu vabastada riigilõivu tasumisest vaid siis, kui selle äriühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks, sätestab piirangu äriühingute riigilõivust vabastamisele. (p 48) Sellega seatakse piirang PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigusele pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (vt Riigikohtu 05.02. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-1-08 p-i 3). (p 56)
Piirangu eesmärgiks on tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine, kuna välditakse kohtute töökoormuse kasvu seoses riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Samuti võib eesmärgina näha ka soovi suunata maksuvaidluste lahendamine vaidemenetlusse, mis on odavam ja kiirem menetlus. Kaudsemalt on eesmärgiks põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise takistamine. (p 57)
Üldjuhul peaks äriühing korraldama oma majandustegevuse viisil, mis võimaldab osaleda õiguskäibes, arvestama võimaliku vajadusega pöörduda halduskohtusse ning tasuda riigilõivu kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. (p 66) Samuti on võimalik vältida riigilõivu tasumise kohustusega kaasnevat menetluslikku takistust, kui pöörduda oma õiguste kaitseks vaidega Maksu- ja Tolliameti poole. (p 68)
Selles otsuses tehtud järeldused ei puuduta riigilõivu tasumise kohustust ega riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonimenetluses või muude kaebuste puhul kui kaebused esitatakse maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel. (p 73)
|
| 3-4-1-17-11
|
Riigikohus |
01.11.2011 |
|
Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38). Kaebeõigust riivab apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. (p 24)
Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse tegelik võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv 3% samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. (p 27)
|
| 3-4-1-19-11
|
Riigikohus |
01.11.2011 |
|
Menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu, või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel. (p 23)
Menetlusabi võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. (p 24)
|
| 3-3-1-28-11
|
Riigikohus |
10.11.2011 |
|
Edasikaebeõigus peab põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud ka MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Nimetatud säte annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega nii menetluslikke piiranguid (riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord), kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.
HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
Määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid.Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamine ei takista selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 1361 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles. Selles olukorras ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine.
MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine MKS § 1361 lõike 1 alusel riivab intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Ka ei sätesta maksukorralduse seaduse tähtaega maksuotsuse või vastutusotsuse tegemiseks olukorras, kus isiku vara suhtes on ennetavalt tehtud MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid. Mõistliku aja jooksul maksukohustuse määramata jätmisel või maksu- või vastutusotsuse mittetegemisel võib jätkuv abinõude kohaldamine osutuda ebaproportsionaalseks.
Kui isikul ei ole edasikaebeõigust, siis ei ole tal võimalik oma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest kaitsta. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 on seetõttu PS § 24 lõikega 5 vastuolus ja kehtetu osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
Maksuhalduril on maksukorralduse seadusest tulenevalt õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid seejuures tuleb arvestada asja omandiõigusega. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega. MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 1361 korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale.
Menetlusvälise isiku kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmist ei õigusta asjaolu, et täitemenetluse seadustikus sätestatakse võlgniku vara tagasivõitmise ühe eeldusena täitedokumendi olemasolu, mida aga MKS §-s 1361 sätestatud olukorras veel olla ei saa. MKS § 1361 lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187 lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab praegu kehtiva regulatsiooni järgi nõuda ainult pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist. Kui maksuhaldur soovib pärast maksuotsuse kättetoimetamist vara tagasi võita, siis tuleb lähtuda TMS § 187 lg-st 1 ning esitada hagi maakohtusse.
|
| 3-4-1-18-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Halduskohtu määruse peale edasikaebeõiguse puudumine riivab PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust. (p 41)
Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. Samas ei aita olukord, kus MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale on määruskaebuse esitamine välistatud, kaasa maksude paremale laekumisele. Teisisõnu ei sobi edasikaebeõiguse välistamine selle eesmärgi saavutamiseks. Nimelt ei takista loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 1361 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles (vt Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-28-11, punktid 30-34). (p 42)
Edasikaebeõiguse välistamine võib põhimõtteliselt olla õigustatud ka menetlusökonoomia kaalutlustel ehk täitetoimingu tegemiseks kuluva menetlusaja lühendamiseks ja kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks. Edasikaebeõiguse välistamine ei aita aga lühendada täitetoimingu tegemiseks kuluvat menetlusaega, kuna seda toimingut on võimalik teha sõltumata määruskaebuse esitamisest. Samas kohtute töökoormuse vähendamisele aitab edasikaebeõiguse välistamine praegusel juhul kahtlemata kaasa ja on seega selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. (p 43)
Kolleegiumi hinnangul ei kaalu aga vajadus vähendada kohtute töökoormust praegusel juhul üles MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute tegemisega põhjustatava omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja võimatust kaalul olevaid põhiõigusi halduskohtumenetluses muul viisil kaitsta. Kehtestatud edasikaebeõiguse piirangut ei saa seetõttu pidada mõõdukaks. (p 44)
|
| 3-3-1-33-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Riigikohtu halduskolleegium on HKMS § 91 lõike 1 tõlgendamise kohta märkinud, et kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt 04.10.2010 määrus nr 3-3-1-64-10 punkti 7; 22.06.2010 määruse nr 3-3-1-20-10 punkti 15).
Tsiviilasjas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise otsustamisel tema majandusliku seisundi hindamise kohta on Riigikohus kujundanud oma seisukoha kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (p-d 62.2 ja 62.3). Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid. Kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks seejuures arvestades, et asja müümiseks jääks piisav tähtaeg. Valdavalt on selles otsuses väljendatud seisukohad kohaldatavad ka halduskohtumenetluses.
Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisel kaaluda eeskätt taotluse rahuldamata jätmise majanduslikke tagajärgi apellandi suhtes. Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi viia äriühingut sellisesse majanduslikku seisu, kus on tõenäoliselt vajalik pankrotiavalduse esitamine. Samuti ei tohi riigilõivu tasumine ülemääraselt kahjustada äriühingu ettevõtlusvabadust.
Halduskohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. Edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele isikutele.
Selles kohtuasjas riivab edasikaebeõigust HKMS § 91 lõike 1 teine lause, mis ei luba ringkonnakohtul arvestada äriühingu tegelikku majanduslikku võimet riigilõivu tasuda ja lähtuvalt sellest otsustada, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatu tõttu ei ole äriühingul võimalik esitada apellatsioonkaebust ning realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust.
Seadusandja peab tagama tegeliku võimaluse PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse kasutamiseks ka neile äriühingutele, kellel pole ajutise maksevõimetuse tõttu võimalik riigilõivu tasuda. Kui seadusandja otsustab luua süsteemi, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged, tuleb lisaks avada ka ajutiselt maksejõuetutele äriühingutele võimalus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest osaliselt või täielikult vabastamiseks.
HKMS § 91 lõike 1 teine lause on PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel põhiseadusega vastuolus olev ja kehtetu osas, milles see ei võimalda apellatsiooniastmes vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele.
PS § 24 lõikes 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, mida saab piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Riigikohus on tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet ja menetlusökonoomiat (vt Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-60-10 punkti 53; ja nr 3-2-1-62-10 punkti 45).
Halduskohtumenetluses on PS § 24 lg 1 5 riive legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte. HKMS § 91 lõike 1 teise lausega tekitatud riive aitab tagada menetlusökonoomiat eelkõige läbi selle, et vähendatakse apellatsiooniastmes kohtuasjade ja riigilõivust vabastamise taotluste hulka. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb aga arvestada, et halduskohtusüsteem peab viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kontrollitakse ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
|
| 3-3-1-22-11
|
Riigikohus |
29.11.2011 |
|
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.
130 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel oli RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.
Põhiseadusest tuleneb igaühe õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust. Isik saab oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtusse pöörduda vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu või ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Vastasel korral on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.
|
| 3-2-1-67-11
|
Riigikohus |
06.03.2012 |
|
RLS § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) alusel nõudelt hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni määratud riigilõiv 220 000 krooni on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 27.3, 28) 220 000 krooni (14 060 euro 56 sendi) suurune hagilt tasutav riigilõiv ületab ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu maakohtus ca 50 korda. Isegi kui eeldada, et praeguses asjas esitatud hagi menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 27.5)
Riigikohtu üldkogu tunnistab, et RLS § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus.
220 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks.
Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.
Ka 117 750 krooni suurune või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv võib hoida ära põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste kergekäelist esitamist ning kataks õigusemõistmise kulud ja oleks tõenäoliselt sama efektiivse mõjuga kui 220 000 krooni suurune riigilõiv. Samas koormaks 117 750 krooni suurune või mõnevõrra väiksem riigilõiv isikuid vähem.
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 18) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 18.4)
|
| 3-4-1-7-12
|
Riigikohus |
07.05.2012 |
|
Abinõu proportsionaalsuse kaalumisel on vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3). Üldkogu võrdles asjas nr 3-2-1-67-11 vaidlustatud riigilõivu määra 2010. aastal kehtinud Eesti keskmise brutokuupalga määra ning töötasu alammääraga, samuti Justiitsministeeriumi 2010. aasta andmetega ühe tsiviilasja keskmise arvestusliku kulu kohta. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 on selline võrdlus vaidlustatud kehtivate riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse kaalumisel asjakohane. (p 44)
RLS § 57 lõiked 1 ja 22 (RT I 2010, 21, 107; RT I, 30.12.2011, 4) koostoimes lisaga 1 alusel tsiviilasjas nõudelt hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti määratud riigilõiv 5432 eurot 49 senti, ja tsiviilasjas nõudes hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti määratud riigilõiv 9267 eurot 18 senti on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 45, 49)
5432 euro 49 sendi ja 9267 euro 18 sendi suurused hagilt tasutavad riigilõivud ületavad ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus vastavalt ligi 7,8 ja 13,2 korda. Oluliselt väiksem riigilõiv kataks tõenäoliselt õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 46)
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 36) Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 18; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 37)
|
| 3-4-1-9-12
|
Riigikohus |
20.06.2012 |
|
PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 43, ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohtu üldkogu järeldas asjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse p-s 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Tsiviilkohtumenetluses järgib menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvi ja on seega põhiseaduslik väärtus ning kohtusse pöördumise õiguse legitiimne riive (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 25.5). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23). (p 31)
Asjassepuutuvateks säteteks on RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti. (p 28) Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas vaidlustatud riigilõiv vajalik meede menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. (p 38)
|
| 3-4-1-12-12
|
Riigikohus |
28.06.2012 |
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20. juuni 2012. a otsusega asjas nr 3-4-1-10-12 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. RLS § 57 lg 22 järgi tasutakse tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Oleks mõeldamatu rakendada viidatud riigilõivuseaduse normi selliselt, et määrata apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause järgi, mis on tunnistatud hagiavalduse esitamisel tasutava riigilõivu osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 30)
Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel põhiseaduse §-dega 24 lg 5 ja 11 vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS (RT I, 23.03.2011, 1; RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. (p 32)
|
| 3-4-1-15-12
|
Riigikohus |
18.10.2012 |
|
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)
PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse piiramise eesmärkidena on riigilõivude puhul legitiimsed õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45; Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 31)
Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti riigilõivu 14 060 eurot 56 senti ja hagilt hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti riigilõivu 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui nimetatud määras riigilõivud. (p 33)
Kolleegium on seisukohal, et menetluses ei esine asjaolusid, mille tõttu peaks otsustama teisiti, kui on olnud Riigikohtu senine praktika 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. aasta otsus asjas nr3-4-1-9-12, kus tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti). (p 36)
|
| 3-4-1-14-12
|
Riigikohus |
30.10.2012 |
|
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu järeldas 12. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse (vähemalt) rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlus-ökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). (p 51)
Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus tähendab PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse – kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule – kasutamist. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 50)
|
| 3-4-1-23-12
|
Riigikohus |
11.12.2012 |
|
Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik, kuna nimetatud eesmärke on võimalik saavutada väiksema riigilõivuga, mis on nende eesmärkide saavutamisel vähemalt sama efektiivne kui praeguses määras riigilõiv, kuid koormab isikuid vähem. Riigikohus on korduvalt leidnud, et menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks piisaks madalamatest riigilõivu määradest (vt nt Riigikohtu üldkogu põhjendust 6. märtsi 2012. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.2 jj; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 43 jj, punkt 48).
Hinnates asjassepuutuvate riigilõivuseaduse sätete vajalikkust menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks, tuleb lisaks põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemise vältimisele silmas pidada, et mida kõrgemad on riigilõivud, seda enam tegelevad kohtud riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Määruse peale, millega jäetakse kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks rahuldamata, saab esitada määruskaebuse (TsMS § 191 lõige 1). Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele (vt ka Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punkt 31.1). Seeläbi pärsivad liiga kõrged riigilõivud menetlusökonoomiat. (p 23)
Võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivudega tagasid ka riigilõivud, mis kehtisid kuni 31. detsembrini 2008, menetlusökonoomia eesmärgi, kuid koormasid seejuures PS § 24 lõikes 5 sisalduvat edasikaebeõigust kasutavaid isikuid vähem. (p 24)
Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ei ole vajalik abinõu ka menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamiseks. Justiitsministeeriumi andmetel oli 2010. aastal ühe tsiviilasja keskmine arvestuslik kulu ringkonnakohtus 700 eurot. Riigilõiv 7349 eurot 83 senti ületab tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus rohkem kui kümme korda. Isegi arvestades võimalusega, et praeguseks on tsiviilasja läbivaatamise keskmine kulu ringkonnakohtus mõnevõrra tõusnud ning praeguses asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav (vt mutatis mutandis Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 27.5). (p 25)
|
| 3-4-1-11-12
|
Riigikohus |
11.12.2012 |
|
Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39)
Haldusasjas taotles menetlusosaline Riigikohtult, et kaebuselt tegelikult tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks määrataks 750 eurot. PSJKS § 14 lõike 2 kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust ega lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi.
|
| 3-4-1-20-12
|
Riigikohus |
11.12.2012 |
|
KrMS § 407 välistab alaealise õiguse esitada kaebus maakohtu kohtuniku määruse peale, millega kohtunik annab KrMS § 406 lg 3 järgi loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. KrMS § 407 riivab PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigust. (p 33)
PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). Kui menetluses, mille tulemusena kohus otsustuse langetas, olid menetlusosalise menetluslikud õigused piiratud, tuleb seda arvestada edasikaebepõhiõiguse riive mõõdukuse kaalumisel. (p 32)
PS § 24 lg 5 annab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg 5 eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, vältimaks eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21). Riigikohus on leidnud, et tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja tagamaks põhiõiguste lünkadeta kaitse, peab edasikaebeõigus põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest (vt nt Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 25). Seetõttu kuulub PS § 24 lg 5 kaitsealasse õigus kaevata kõrgemalseisvale kohtule ka määruse peale. (p 30)
PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). (p 32)
Riigikohus on leidnud, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginedes edasikaebeõigust diferentseerima (Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 27). Riigikohus on kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist käsitlenud PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-04, p 21). (p 36)
KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirangut võib pidada sobivaks abinõuks kohtusüsteemi tõhususe ja mõjutusvahendi kohaldamise menetluse kiiruse tagamisel. Kohtusüsteemi üldise tõhususe tagamiseks on piirang ka vajalik, sest kui eesmärgiks on kohtute aja ja kulude kokkuhoid, pole muu vahendiga võimalik samaväärset kokkuhoidu saavutada. (p 40)
KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Arvestades seda, et menetluses, milles alaealise kasvatuslike erivajadustega õpilaste kooli paigutamiseks loa andmise määrus tehakse, puudub alaealisel õigus ärakuulamisele ja kaitsele, samuti mõju, mille määrus toob kaasa alaealise õiguste jaoks, peab alaealisel olema võimalik taotleda maakohtu otsustuse õigsuse kontrolli kõrgema astme kohtus. KrMS § 407 on osas, milles välistab alaealise õiguse esitada kaebus määruse peale, millega kohus annab loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli, vastuolus PS § 24 lg-ga 5. (p 47)
Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus kohtuasjas nr 3-3-1-38-00, p 15). Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 29)
PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigus on osa üldisest põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lg 1 esimene lause koostoimes PS §-ga 14). PS § 15 lg 1 esimeses lauses on tagatud ilma reservatsioonita põhiõigus, PS § 24 lg-s 5 aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusi tohib seadusega piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Ilma reservatsioonita tagatud põhiõigusi tohib aga riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 23). Seetõttu tagab PS § 15 lg 1 esimene lause tugevama põhiõigusliku kaitse kui PS § 24 lg 5. (p 31)
PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. (p 32)
Vabaduspõhiõigus on üks kõige kaalukamaid põhiõigusi põhiseaduses ja eelduseks paljude teiste põhiõiguste kasutamiseks. (p 42)
Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu üldkogu 26. märtsi 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29). (p 39)
|
| 3-4-1-24-12
|
Riigikohus |
18.12.2012 |
|
Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3). (p 23)
Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45). (p 29)
Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 24)
PS § 15 lõikest 1 tulenev igaühe õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 19)
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20). (p 21)
Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25). (p 22)
RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti ei ole vajalik meede menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 27)
Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 30)
Seega 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. (p 32)
|
Facebook
Twitter