3-4-1-15-10
|
Riigikohus |
03.03.2011 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)
Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)
|
| 3-4-1-18-10
|
Riigikohus |
22.02.2011 |
|
Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 9)
Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. (p 11) Kohtul on konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)
Põhiseaduses ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ei sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Sellist järeldust ei saa teha ka EIK 29. juuni 2010. aasta otsuse Hakimi vs. Belgia põjhal. (p 14)
Asi kustutatakse kohtuasjade nimekirjast, kui on saavutatud sõbralik kokkulepe, mis tähendab asja lõplikku lahendamist. (p 15) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse. (p 16)
Sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel nõustub kaebaja ka sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. (p 17)
|
| 3-4-1-19-10
|
Riigikohus |
31.03.2011 |
|
Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37)
Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)
|
| 3-2-1-67-11
|
Riigikohus |
06.03.2012 |
|
RLS § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) alusel nõudelt hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni määratud riigilõiv 220 000 krooni on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 27.3, 28) 220 000 krooni (14 060 euro 56 sendi) suurune hagilt tasutav riigilõiv ületab ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu maakohtus ca 50 korda. Isegi kui eeldada, et praeguses asjas esitatud hagi menetlemine võib olla keskmisest keerulisem ja kulukam, kataks tõenäoliselt ka oluliselt väiksem riigilõiv õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 27.5)
Riigikohtu üldkogu tunnistab, et RLS § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus.
220 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks.
Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene.
Ka 117 750 krooni suurune või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv võib hoida ära põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste kergekäelist esitamist ning kataks õigusemõistmise kulud ja oleks tõenäoliselt sama efektiivse mõjuga kui 220 000 krooni suurune riigilõiv. Samas koormaks 117 750 krooni suurune või mõnevõrra väiksem riigilõiv isikuid vähem.
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 18) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 18.4)
|
| 3-3-1-22-11
|
Riigikohus |
29.11.2011 |
|
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.
130 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel oli RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.
Põhiseadusest tuleneb igaühe õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust. Isik saab oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtusse pöörduda vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu või ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Vastasel korral on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.
|
| 3-3-1-28-11
|
Riigikohus |
10.11.2011 |
|
Edasikaebeõigus peab põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud ka MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Nimetatud säte annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega nii menetluslikke piiranguid (riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord), kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.
HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
Määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid.Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamine ei takista selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 1361 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles. Selles olukorras ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine.
MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine MKS § 1361 lõike 1 alusel riivab intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Ka ei sätesta maksukorralduse seaduse tähtaega maksuotsuse või vastutusotsuse tegemiseks olukorras, kus isiku vara suhtes on ennetavalt tehtud MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid. Mõistliku aja jooksul maksukohustuse määramata jätmisel või maksu- või vastutusotsuse mittetegemisel võib jätkuv abinõude kohaldamine osutuda ebaproportsionaalseks.
Kui isikul ei ole edasikaebeõigust, siis ei ole tal võimalik oma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest kaitsta. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 741 lõikega 1 on seetõttu PS § 24 lõikega 5 vastuolus ja kehtetu osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
Maksuhalduril on maksukorralduse seadusest tulenevalt õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid seejuures tuleb arvestada asja omandiõigusega. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega. MKS § 1361 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 1361 korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale.
Menetlusvälise isiku kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmist ei õigusta asjaolu, et täitemenetluse seadustikus sätestatakse võlgniku vara tagasivõitmise ühe eeldusena täitedokumendi olemasolu, mida aga MKS §-s 1361 sätestatud olukorras veel olla ei saa. MKS § 1361 lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187 lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab praegu kehtiva regulatsiooni järgi nõuda ainult pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist. Kui maksuhaldur soovib pärast maksuotsuse kättetoimetamist vara tagasi võita, siis tuleb lähtuda TMS § 187 lg-st 1 ning esitada hagi maakohtusse.
|
| 3-3-1-33-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Riigikohtu halduskolleegium on HKMS § 91 lõike 1 tõlgendamise kohta märkinud, et kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt 04.10.2010 määrus nr 3-3-1-64-10 punkti 7; 22.06.2010 määruse nr 3-3-1-20-10 punkti 15).
Tsiviilasjas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise otsustamisel tema majandusliku seisundi hindamise kohta on Riigikohus kujundanud oma seisukoha kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (p-d 62.2 ja 62.3). Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid. Kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks seejuures arvestades, et asja müümiseks jääks piisav tähtaeg. Valdavalt on selles otsuses väljendatud seisukohad kohaldatavad ka halduskohtumenetluses.
Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisel kaaluda eeskätt taotluse rahuldamata jätmise majanduslikke tagajärgi apellandi suhtes. Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi viia äriühingut sellisesse majanduslikku seisu, kus on tõenäoliselt vajalik pankrotiavalduse esitamine. Samuti ei tohi riigilõivu tasumine ülemääraselt kahjustada äriühingu ettevõtlusvabadust.
Halduskohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. Edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele isikutele.
Selles kohtuasjas riivab edasikaebeõigust HKMS § 91 lõike 1 teine lause, mis ei luba ringkonnakohtul arvestada äriühingu tegelikku majanduslikku võimet riigilõivu tasuda ja lähtuvalt sellest otsustada, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatu tõttu ei ole äriühingul võimalik esitada apellatsioonkaebust ning realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust.
Seadusandja peab tagama tegeliku võimaluse PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse kasutamiseks ka neile äriühingutele, kellel pole ajutise maksevõimetuse tõttu võimalik riigilõivu tasuda. Kui seadusandja otsustab luua süsteemi, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged, tuleb lisaks avada ka ajutiselt maksejõuetutele äriühingutele võimalus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest osaliselt või täielikult vabastamiseks.
HKMS § 91 lõike 1 teine lause on PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel põhiseadusega vastuolus olev ja kehtetu osas, milles see ei võimalda apellatsiooniastmes vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele.
PS § 24 lõikes 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, mida saab piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Riigikohus on tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet ja menetlusökonoomiat (vt Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-60-10 punkti 53; ja nr 3-2-1-62-10 punkti 45).
Halduskohtumenetluses on PS § 24 lg 1 5 riive legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte. HKMS § 91 lõike 1 teise lausega tekitatud riive aitab tagada menetlusökonoomiat eelkõige läbi selle, et vähendatakse apellatsiooniastmes kohtuasjade ja riigilõivust vabastamise taotluste hulka. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb aga arvestada, et halduskohtusüsteem peab viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kontrollitakse ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
|
| 3-4-1-1-11
|
Riigikohus |
14.04.2011 |
|
Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. aasta otsuse asjas nr 3-2-1-62-10 punkt 48 jj). (p 41)
RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
|
| 3-4-1-17-11
|
Riigikohus |
01.11.2011 |
|
Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38). Kaebeõigust riivab apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. (p 24)
Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse tegelik võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv 3% samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. (p 27)
|
| 3-4-1-18-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Halduskohtu määruse peale edasikaebeõiguse puudumine riivab PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust. (p 41)
Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. Samas ei aita olukord, kus MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale on määruskaebuse esitamine välistatud, kaasa maksude paremale laekumisele. Teisisõnu ei sobi edasikaebeõiguse välistamine selle eesmärgi saavutamiseks. Nimelt ei takista loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamine selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 1361 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles (vt Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-28-11, punktid 30-34). (p 42)
Edasikaebeõiguse välistamine võib põhimõtteliselt olla õigustatud ka menetlusökonoomia kaalutlustel ehk täitetoimingu tegemiseks kuluva menetlusaja lühendamiseks ja kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks. Edasikaebeõiguse välistamine ei aita aga lühendada täitetoimingu tegemiseks kuluvat menetlusaega, kuna seda toimingut on võimalik teha sõltumata määruskaebuse esitamisest. Samas kohtute töökoormuse vähendamisele aitab edasikaebeõiguse välistamine praegusel juhul kahtlemata kaasa ja on seega selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. (p 43)
Kolleegiumi hinnangul ei kaalu aga vajadus vähendada kohtute töökoormust praegusel juhul üles MKS § 1361 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute tegemisega põhjustatava omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive intensiivsust ja võimatust kaalul olevaid põhiõigusi halduskohtumenetluses muul viisil kaitsta. Kehtestatud edasikaebeõiguse piirangut ei saa seetõttu pidada mõõdukaks. (p 44)
|
| 3-4-1-19-11
|
Riigikohus |
01.11.2011 |
|
Menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu, või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel. (p 23)
Menetlusabi võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. (p 24)
|
| 3-3-1-82-12
|
Riigikohus |
09.04.2013 |
|
Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 1361 korras taotleda kinnisasja käsutamise keelamist vaid maksukohustuslasel (vt analoogselt määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 35; otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45). Samuti peab loa taotlemise üheks eelduseks olema rahalise nõude või kohustuse määramine (määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p d 49 ja 50). Kuna praegusel juhul abikaasa ei ole maksukohustuslane ja maksuhaldur ei plaaninud tema suhtes rahalist nõuet või kohustust määrata, siis ei ole ka abikaasa suhtes loa andmise eeldused täidetud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus osas, millega anti luba taotleda käsutamise keelumärke kandmine ühisomandis olevale mõttelisele osale kinnistust ja reaalosale elu- ja mitteeluruumist ning anda maksuhaldurile luba loa keelata maksukohustuslasel käsutada ühisomandis olevat mõttelist osa kinnistust ja reaalosa elu- ja mitteeluruumist. Kinnistusraamatu registriosa III jakku kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes maksukohustuslasel.
Selguse huvides tuleks eelistada, et kohtumenetluse regulatsioon paikneks vahetult kohtumenetlust reguleerivas õigusaktis. Sellist sätet kehtestav seadus peab olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt otsus asjas nr 3-4-1-7-08, p 30). Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, millega MKS § 1361 lg 4 kehtestati, võeti Riigikogus vastu 73 poolthäälega. Mõistete „maksuhaldur“ ja „maksukohustuslane“ puhul on tegemist olemuslikult maksuseaduste reguleerimisesemesse kuuluvate mõistetega, seetõttu ei pea nende mõistete definitsioone kehtestavad sätted olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
Konstitutsioonilistes seadustes ja lihtseadustes paiknevates konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse kuuluvaid küsimusi reguleerivates sätetes võib kasutada lihtseadustes defineeritud mõisteid, kui vastava küsimuse reguleerimine ei kuulu olemuslikult konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. Selline olukord, kus puuduksid üldse seosed konstitutsiooniliste ja lihtseaduste vahel, ei oleks põhiseaduslikult nõutav ega otstarbekas.
MKS § 1361 lg 4 riivab maksukohustuslase abikaasa PS § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebepõhiõigust ehk õigust tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.
PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning tulenevalt kohtulahendi olemusest ning tuginedes mõistlikele põhjendustele on seadusandja pädev edasikaebeõigust diferentseerima (vt otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38).
Edasikaebepõhiõiguse piiramine võib olla lubatav maksude parema laekumise tagamiseks. Samas ei aita MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lg-s 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamise välistamine kaasa maksude paremale laekumisele, kuna edasikaebeõiguse andmine ei kahjusta maksude parema laekumise eesmärki.
Ringkonnakohtu määruse resolutsiooniga ei ole ühisomandisse kuuluva kinnisvara käsutamine piiratud mitte üksnes maksukohustuslasel, vaid ka tema abikaasal, mida kinnitab ka kinnistusraamatu III jagu, mille kohaselt on keelumärge seatud kogu ühisvarale. Samas aga ei ole maksuhaldur halduskohtult taotlenud ühisomandi käsutamise keelamist maksukohustuslase abikaasal. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus väljunud esitatud taotluse piiridest ning läinud vastuollu HKMS § 2 lg 3 esimese lause ja HKMS § 41 lg 1 teise lausega, mille kohaselt ei või kohus teha lahendit nõude ega aluse kohta, mida ei ole taotletud, ega ületada taotluse piire.
|
| 3-4-1-7-12
|
Riigikohus |
07.05.2012 |
|
Abinõu proportsionaalsuse kaalumisel on vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3). Üldkogu võrdles asjas nr 3-2-1-67-11 vaidlustatud riigilõivu määra 2010. aastal kehtinud Eesti keskmise brutokuupalga määra ning töötasu alammääraga, samuti Justiitsministeeriumi 2010. aasta andmetega ühe tsiviilasja keskmise arvestusliku kulu kohta. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 on selline võrdlus vaidlustatud kehtivate riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse kaalumisel asjakohane. (p 44)
RLS § 57 lõiked 1 ja 22 (RT I 2010, 21, 107; RT I, 30.12.2011, 4) koostoimes lisaga 1 alusel tsiviilasjas nõudelt hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti määratud riigilõiv 5432 eurot 49 senti, ja tsiviilasjas nõudes hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti määratud riigilõiv 9267 eurot 18 senti on põhiseadusega vastuolus, kuna arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 117 750-kroonine või ka mõnevõrra väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. (pp 45, 49)
5432 euro 49 sendi ja 9267 euro 18 sendi suurused hagilt tasutavad riigilõivud ületavad ühe tsiviilasja keskmist arvestuslikku kulu ringkonnakohtus vastavalt ligi 7,8 ja 13,2 korda. Oluliselt väiksem riigilõiv kataks tõenäoliselt õigusemõistmise kulud, kuid oleks kohtusse pöörduda soovivale isikule vähem koormav. (p 46)
Riigikohus saab kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust sõltumata menetlusabi taotluse lahendamisest. (p 36) Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks kontrollida riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust nii hagi esitamisel (vt üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 18; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, eriti punkt 19) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-11, punkt 6) sõltumata sellest, et vastavalt hagejate ja apellandi menetlusabi taotlused olid enne jäetud rahuldamata. (p 37)
|
| 3-4-1-9-12
|
Riigikohus |
20.06.2012 |
|
PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 43, ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohtu üldkogu järeldas asjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse p-s 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Tsiviilkohtumenetluses järgib menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvi ja on seega põhiseaduslik väärtus ning kohtusse pöördumise õiguse legitiimne riive (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 25.5). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23). (p 31)
Asjassepuutuvateks säteteks on RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti. (p 28) Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas vaidlustatud riigilõiv vajalik meede menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. (p 38)
|
| 3-4-1-11-12
|
Riigikohus |
11.12.2012 |
|
Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Isik saab kohtusse pöörduda ja oma õiguste väidetava rikkumise kohta kohtult sisulise otsustuse vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu, või siis, kui ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine ja sisulise otsustuse saamine välistatud. Kohus ei saa kontrollida, kas isiku õigusi on rikutud. (p 39)
Haldusasjas taotles menetlusosaline Riigikohtult, et kaebuselt tegelikult tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks määrataks 750 eurot. PSJKS § 14 lõike 2 kohaselt kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust ega lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi.
|
| 3-4-1-12-12
|
Riigikohus |
28.06.2012 |
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20. juuni 2012. a otsusega asjas nr 3-4-1-10-12 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. RLS § 57 lg 22 järgi tasutakse tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Oleks mõeldamatu rakendada viidatud riigilõivuseaduse normi selliselt, et määrata apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause järgi, mis on tunnistatud hagiavalduse esitamisel tasutava riigilõivu osas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 30)
Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel põhiseaduse §-dega 24 lg 5 ja 11 vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS (RT I, 23.03.2011, 1; RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. (p 32)
|
| 3-4-1-13-12
|
Riigikohus |
28.02.2013 |
|
Halduskohtusse kahju hüvitamise kaebust esitades kasutatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 41) Halduskohtusse esitatavalt kahju hüvitamise kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. Suured riigilõivud muudavad kohtuid isikutele vähem ligipääsetavateks ning kitsendavad seega võimalusi oma õigusi kohtus kaitsta. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku väidetud õiguste rikkumise kohtulik kontroll. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive olemasolu ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 43) Põhiseadusega oli vastuolus, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt, mis ületab 10 000 000 krooni, tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. (p 48)
Juriidilisele isikule laienevad PS § 15 lõikest 1 tulenev õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda ning PS § 24 lõikest 5 tulenev õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule (PS § 9 lõige 2). (p 42)
Halduskohtu otsuse vaidlustamisel ringkonnakohtus kasutatakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõige 5 kaitseb põhiõigust saada kohtulikku kaitset, tagades kohtulahendi kontrolli, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites. PS § 24 lõike 5 esemelisesse kaitsealasse paigutub eelkõige õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. (p 42) Halduskohtusse esitatavalt kahju hüvitamise kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigusi. Suured riigilõivud muudavad kohtuid isikutele vähem ligipääsetavateks ning kitsendavad seega võimalusi oma õigusi kohtus kaitsta. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku väidetud õiguste rikkumise kohtulik kontroll. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive olemasolu ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 43) Põhiseadusega oli vastuolus, et halduskohtu otsuse peale kahju hüvitamise nõudes 639 116 eurot 48 senti ületavalt summalt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotleti, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. (p 48)
|
| 3-4-1-14-12
|
Riigikohus |
30.10.2012 |
|
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu järeldas 12. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse (vähemalt) rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlus-ökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). (p 51)
Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus tähendab PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse – kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule – kasutamist. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 50)
|
| 3-4-1-15-12
|
Riigikohus |
18.10.2012 |
|
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)
Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 30)
PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse piiramise eesmärkidena on riigilõivude puhul legitiimsed õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45; Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 31)
Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti riigilõivu 14 060 eurot 56 senti ja hagilt hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti riigilõivu 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik. Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui nimetatud määras riigilõivud. (p 33)
Kolleegium on seisukohal, et menetluses ei esine asjaolusid, mille tõttu peaks otsustama teisiti, kui on olnud Riigikohtu senine praktika 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. aasta otsus asjas nr3-4-1-9-12, kus tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti). (p 36)
|
| 3-4-1-20-12
|
Riigikohus |
11.12.2012 |
|
KrMS § 407 välistab alaealise õiguse esitada kaebus maakohtu kohtuniku määruse peale, millega kohtunik annab KrMS § 406 lg 3 järgi loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. KrMS § 407 riivab PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigust. (p 33)
PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). Kui menetluses, mille tulemusena kohus otsustuse langetas, olid menetlusosalise menetluslikud õigused piiratud, tuleb seda arvestada edasikaebepõhiõiguse riive mõõdukuse kaalumisel. (p 32)
PS § 24 lg 5 annab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg 5 eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, vältimaks eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21). Riigikohus on leidnud, et tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja tagamaks põhiõiguste lünkadeta kaitse, peab edasikaebeõigus põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest (vt nt Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 25). Seetõttu kuulub PS § 24 lg 5 kaitsealasse õigus kaevata kõrgemalseisvale kohtule ka määruse peale. (p 30)
PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-10, p 48). (p 32)
Riigikohus on leidnud, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele põhjendustele tuginedes edasikaebeõigust diferentseerima (Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 27). Riigikohus on kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist käsitlenud PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-04, p 21). (p 36)
KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirangut võib pidada sobivaks abinõuks kohtusüsteemi tõhususe ja mõjutusvahendi kohaldamise menetluse kiiruse tagamisel. Kohtusüsteemi üldise tõhususe tagamiseks on piirang ka vajalik, sest kui eesmärgiks on kohtute aja ja kulude kokkuhoid, pole muu vahendiga võimalik samaväärset kokkuhoidu saavutada. (p 40)
KrMS §-s 407 sätestatud edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Arvestades seda, et menetluses, milles alaealise kasvatuslike erivajadustega õpilaste kooli paigutamiseks loa andmise määrus tehakse, puudub alaealisel õigus ärakuulamisele ja kaitsele, samuti mõju, mille määrus toob kaasa alaealise õiguste jaoks, peab alaealisel olema võimalik taotleda maakohtu otsustuse õigsuse kontrolli kõrgema astme kohtus. KrMS § 407 on osas, milles välistab alaealise õiguse esitada kaebus määruse peale, millega kohus annab loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli, vastuolus PS § 24 lg-ga 5. (p 47)
Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus kohtuasjas nr 3-3-1-38-00, p 15). Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, p 41). (p 29)
PS § 24 lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigus on osa üldisest põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (PS § 15 lg 1 esimene lause koostoimes PS §-ga 14). PS § 15 lg 1 esimeses lauses on tagatud ilma reservatsioonita põhiõigus, PS § 24 lg-s 5 aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusi tohib seadusega piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Ilma reservatsioonita tagatud põhiõigusi tohib aga riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 23). Seetõttu tagab PS § 15 lg 1 esimene lause tugevama põhiõigusliku kaitse kui PS § 24 lg 5. (p 31)
PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. (p 32)
Vabaduspõhiõigus on üks kõige kaalukamaid põhiõigusi põhiseaduses ja eelduseks paljude teiste põhiõiguste kasutamiseks. (p 42)
Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu üldkogu 26. märtsi 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29). (p 39)
|
Facebook
Twitter