3-1-1-55-09
|
Riigikohus |
30.11.2009 |
|
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).
Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)
Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).
Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 2172 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.
Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 2172 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.
Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 2172 lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).
Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)
Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.
KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.
Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).
Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37).
Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).
Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)
Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).
|
| 3-1-1-61-09
|
Riigikohus |
24.09.2009 |
|
Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS § 289 blanketset dispositsiooni, ei saa vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt RKTKo nr 3-2-1-41-05 , p 18.)
Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 2172 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.
Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest.
Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja nr 3-2-1-79-05, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 27).
Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-79-05, p 12 nr 3-2-1-30-07, p 10 ning RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud.
Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele.
Kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem.
Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist.
Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Kinnistu väärtuses toimunud muudatuse kindlaks määramisel on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust.
Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 37.)
Isiku süüditunnistamine ja karistamine on tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 11, nr 3-1-1-4-08, p 23 ja nr 3-1-1-35-08, p 18).
Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-31-07, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud.
|
| 3-1-1-63-09
|
Riigikohus |
24.09.2009 |
|
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47; nr 3-1-1-22-07, p 14.1; nr 3-1-1-60-07, p 32 ja nr 3-1-1-41-09, p 9).
Teatud juhtudel võib riigil tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 43-49).
Äriühingu juhatuse liikme poolt maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatava kahju tuvastamiseks tuleb võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut (maksu- või kriminaalmenetluse käigus) varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma deklareerimiskohustust täitnud). Seega saab riigi kahju väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimis-kohustuse rikkumise tõttu viibis. Sellise kahju arvestamiseks tuleb maksuvõla osast, mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist.
Juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju võib lisaks maksunõude reaalväärtuse vähenemisele hõlmata ka maksuintressi, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav.
Kohtu kohustus kutsuda isik tunnistajana kohtusse ei piirdu vaid juhtudega, mil kohtul on välja kujunenud veendumus, et konkreetne isik teab tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes on käsitatav ka isik, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Samas ei ole kohtul kohustust kutsuda tunnistajana kohtusse isikut, kelle võimalik teadmine tõendamiseseme asjaoludest ei nähtu ei kriminaalasja materjalidest ega isiku ülekuulamist sooviva kohtumenetluse poole taotlusest.
15. märtsil 2007 jõustunud KarS-i § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Eraõiguslikku juriidilist isikut juhtivat isikut saab käsitada ametiisikuna üksnes KarS §-de 293-298 tähenduses (KarS § 288 lg 2). Seega ei saa aktsiaseltsi kui eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme poolt toime pandud omastamist alates 15. märtsist 2007 enam kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9, kus on sarnasele seisukohale asutud korteriühistu juhatuse liikme osas.)
Kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine. (RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 8.1.) Kohtu kohustus kutsuda tunnistaja kohtusse ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine (vt RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 4.2) ei tähenda seda, et kohtul puuduks õigus hinnata, kas isik, kelle kohtus ülekuulamist kohtumenetluse pool vajalikuks peab, võib teada tõendamiseseme asjaolusid, s.t olla konkreetses kriminaalasjas tunnistaja (KrMS § 66 lg 1).
|
| 3-1-1-19-09
|
Riigikohus |
22.05.2009 |
|
Kuigi KrK aegne kohtupraktika ametiseisundi kuritarvitamisest leidis, et selle süüteo subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab sellest, kui tegu on toime pandud tahtlikult ja tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest, siis KarS-i jõustumisest selline seisukoht enam ei kehti. Tulenevalt KarS §-st 16 peab tahtlus hõlmama kõigile süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavaid asjaolusid, milleks KarS § 12 lg 2 kohaselt on ka teoga põhjuslikus seoses olev tagajärg. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet (vt ka RKKKo nr 3-1-1-35-08) tuleb asuda seisukohale, et alates 1. septembrist 2002 oleks isiku tegu, kui see vastanuks ametiseisundi kuritarvitamise objektiivsele koosseisule - olnud kuriteona karistatav üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et isik põhjustas väidetava olulise kahju vähemalt kaudse tahtlusega.
Olulise kahju kui koosseisulise tagajärje tuvastamisel tuleb kohtutel lähtuda tõenditest, mis kinnitavad mingit välismaailmas reaalselt toimunud muudatust ja selle muudatuse põhjuslikkust süüdistatava teoga, mitte vaid õiguslikust hinnangust süüdistatava kordasaadetud õiguserikkumise iseloomule. Kohus ei tohi kaotada teo ja tagajärje vahelist piiri ega lugeda õiguserikkumist automaatselt ka tagajärjeks. Kriminaalmenetluses ei ole ühtegi tõendamiseseme asjaolu, sealhulgas koosseisulist tagajärge, võimalik tuvastada õigusliku hinnangu alusel. Seda põhjusel, et õiguslik hinnang ei ütle midagi teo tagajärjel välismaailmas tegelikult toimunud või toimumata jäänud muudatuste kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 19-21).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav ka jälitustoiminguna, kuid seda üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest. Puudub mõistlik alus käsitada avalikult kättesaadavate andmete tuvastamist jälitustoiminguna pelgalt seetõttu, et need andmed saadakse politsei andmebaasi kasutades. Oluline on see, et nende andmete kindlakstegemisega ei kahjustataks KarS §-ga 315 kaitstavat õigushüve, s.t isiku privaatsust. Seetõttu juhul, kui politsei andmebaasi abil on kättesaadavad ka avalikes andmebaasides sisalduvad andmed, saab jälitustoiminguna käsitada vaid sellist päringut, mis on suunatud nende andmete tuvastamisele, mis avalikes andmebaasides ei kajastu. See tähendab, et ka elektroonilise side võrgus edastatavate sõnumite edastaja või vastuvõtja kohta andmete kogumine on jälitustoiminguks JTS § 12 lg p 5 mõttes vaid juhul, kui need andmed ei sisaldu avalikult kättesaadavates andmebaasides.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav.
Kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1, RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15).
Kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05, p 11). Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega (RKKKo nr 3-1-1-51-00). Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest.
Isiku kohta andmepäringu tegemine saab olla vaadeldav jälitustoiminguna üksnes tingimusel, et päringu objektiks olevad andmed ei ole kättesaadavad avalikest andmebaasidest.
Tulenevalt isikute põhiõigusest eraelu puutumatusele peab kogu riigiasutuste poolt nende kohta kogutav informatsioon olema range kaitse all ning isegi õiguskaitseasutuste ametnikud, kellel on ametikohajärgne ligipääs vastavatele andmebaasidele, võivad nendes sisalduva informatsiooniga tutvuda üksnes siis, kui selleks esineb ametiülesannete täitmisega seonduv põhjendatud vajadus.
KarS §-s 315 sätestatud ebaseadusliku jälitustegevuse objektiivse koosseisu täitmine ei sõltu asjaolust, kas ebaseadusliku jälitustoiminguga saadud teavet kellelegi edastati või millisel eesmärgil seda tehti.
|
| 3-1-1-10-09
|
Riigikohus |
24.04.2009 |
|
Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.
Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).
Üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, tehakse erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Eriliseks isikutunnuseks on ka varasema kuriteo toimepanemine süüdlase poolt (korduvus), kui toimepanija isikule omane õiguslik tunnus. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. Karistusseadustiku § 24 lg-s 1 kasutatud mõiste "toimepanija" puhul saab seega rääkida nii täideviijast kui osavõtjast, mille tõttu on kuriteost osavõtu korral võimalik süüdlasele kvalifitseeritud koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus juhul, kui kihutamine või kaasaaitamine pannakse toime korduvalt, täideviija puhul aga korduvust tuvastatud ei ole.
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Kui kuriteo panevad toime täideviija ja osavõtja, puudub nende käitumises kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemine grupi poolt. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja nr 3-1-1-88-03, p 10).
Karistusseadustiku § 296 kvalifitseeritud koosseisu mõttes saab korduvusest rääkida vaid juhul, kui isik on varem toime pannud altkäemaksu vahenduse. Vaadeldavas sättes (KarS § 296 lg 2 p 1) räägitakse sama teo, s.o altkäemaksu vahendamise, mitte aga muu aususe kohustuse rikkumisega seotud süüteo vähemalt teistkordsest toimepanemisest (vrd nt KarS § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 ja § 215 lg 2 p 1).
Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokooseisu objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu lubamisega nõustumises või altkäemaksu vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik paneb oma ametiseisundit ära kasutades altkäemaksu andja huvides toime seadusega mittelubatud teo või jätab ebaseaduslikult mingi teo toime panemata. Altkäemaksu lubamisega nõustumine tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt RKKKo nr 3-1-1-118-06, p 14). Süütegu on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest.
Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Altkäemaksu lubamine ei ole vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona. Oluline on seegi, et altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab lubaja tegutsemist eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata (vt RKKKo nr 3-1-1-37-05, p-d 10 ja 11).
Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7 ja nr 3-1-1-99-06, p 14).
Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viib paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi rikkumisele.
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja nr 3-1-1-43-05, p 6.
Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (vt RKKKo nr 3-1-1-16-07, p-d 9 ja 10). Otsustamaks kaastäideviimise korral, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi menetlemiseks, tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud, tuleb silmas pidada ühelt poolt süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega seatavaid tingimusi ja teiselt poolt kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest tulenevaid nõudeid (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16).
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja nr 3-1-1-26-08, p 14).
Karistusseadustiku § 295 lg 2 p 1 sõnastusest - sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda - nähtuvalt on korduvusest alust rääkida vaid olukorras, kui sama tegu - pistise vahendus, pannakse toime vähemalt teist korda. Korduvuse tunnust KarS § 295 lg 2 p 1 tähenduses ei moodusta aga muu eelneva aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo toimepanemine (nt altkäemaksu vahendus või pistise võtmine).
|
| 3-1-1-46-08
|
Riigikohus |
12.12.2008 |
|
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)
Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.
Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.
Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.
Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Teravili, mis on süüdistuse kohaselt antud kuriteo objektiks, on käsitatav vallasasjana. Erinevalt prokurörist on kolleegium seisukohal, et omastamise koosseisu puhul ei ole oluline, kas teo objektiks on asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) või asendamatu asi. Sarnaselt teiste varavastaste süütegude koosseisudele ei anna ka KarS § 201 säte ja mõte alust piirata vallasasja mõistet selle paragrahvi tähenduses üksnes asendamatute asjadega. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et vallasasjana omastamise ja teiste varavastaste süütegude koosseisude mõttes ei oleks võimalik käsitada sularaha, mis on samuti asendatav asi. Selline järeldus oleks aga otseses vastuolus nii õigusteooria kui ka kohtupraktikaga, mis loevad sularaha just vallasasjana nii omastamise kui ka mitme teise varavastase süüteo objektiks. (p 18)
Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.
Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.
Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).
|
| 3-1-1-7-08
|
Riigikohus |
29.04.2008 |
|
Altkäemaksu vahenduse kui vajaliku osavõtuga süüteo olemus väljendub selles, et altkäemaksu vahendamise objektiivne koosseis eeldab obligatoorselt kas altkäemaksu andja ja/või võtja esialgset initsiatiivi (näiteks ettepanekut vahendajale sõlmida teise poolega - vastavalt kas altkäemaksu andjaga või altkäemaksu võtjaga kokkulepe altkäemaksu andmiseks või võtmiseks). Kui altkäemaksu andmise ja/või võtmise initsiatiiv lähtus kolmandalt isikult, siis ei saa seda kolmandat isikut käsitada mitte altkäemaksu vahendajana, vaid tema puhul võib tõusetuda küsimus altkäemaksu andmisele ja/või võtmisele kihutamisest.
Altkäemaksu vahendamise kui formaalse kuriteo objektiivse koosseisu moodustab altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomine, mis väljendub altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises (vt RKKKo nr III-1/1-12/95).
Altkäemaksu vahenduse kui vajaliku osavõtuga süüteo olemus väljendub selles, et altkäemaksu vahendamise objektiivne koosseis eeldab obligatoorselt kas altkäemaksu andja ja/või võtja esialgset initsiatiivi (näiteks ettepanekut vahendajale sõlmida teise poolega - vastavalt kas altkäemaksu andjaga või altkäemaksu võtjaga kokkulepe altkäemaksu andmiseks või võtmiseks). Kui altkäemaksu andmise ja/või võtmise initsiatiiv lähtus kolmandalt isikult, siis ei saa seda kolmandat isikut käsitada mitte altkäemaksu vahendajana, vaid tema puhul võib tõusetuda küsimus altkäemaksu andmisele ja/või võtmisele kihutamisest.
Altkäemaksu vahendamise katsest on võimalik rääkida alles siis, kui ka vähemalt üks kahest lisateost - kas altkäemaksu andmine või võtmine on jõudnud katsestaadiumi.
Altkäemaksu vahendaja enese koosseisupärane tegu võib seisneda kas altkäemaksu andja ja võtja vaheliste läbirääkimiste pidamises või altkäemaksu eseme altkäemaksu andjalt altkäemaksu võtjani liikumise korraldamises. Seejuures on altkäemaksu vahendamine lõpule viidud altkäemaksu andja nimel ametiisikule ettepaneku tegemisega altkäemaksu võtmiseks või ametiisiku nimel teisele isikule ettepaneku tegemisega altkäemaksu andmiseks. Kui altkäemaksu vahendaja ülesanne seisnes altkäemaksu eseme üleandmises, on tegu lõpule viidud vara või muu soodustuse üleandmisega ametiisikule.
|
| 3-1-1-79-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokollis esitatud teokirjeldusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-71-07, p 7).
Tulenevalt VTMS § 174 p-st 8 võib Riigikohus tühistada kohtuvälises menetluses tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud maakohtu kohtuotsuse või ringkonnakohtu kohtuotsuse ja teha uue otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdlase olukorda. Seejuures tuleb VTMS § 174 p 8 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-80-03, p 8; nr 3-1-1-74-04, p 9; nr 3-1-1-70-04, p 10; nr 3-1-1-119-05, p 11; nr 3-1-1-22-06, p 11).
Kuigi KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, ei tähenda see, et eelnev kehtiks vältimatult kõigi väärteokoosseisude puhul ja sellest ei tohiks teha eriosa normides erandeid (vt RKKKo 3-1-1-48-05, p 6).
Riigihangete nõuete rikkumisega 2001. a riigihangete seaduse § 731 lg 1 mõttes oli tegemist ka siis, kui riigihange jaotati sama seaduse § 12 lg-s 2 nimetatud eesmärgil osadeks.
Riigihanke "osadeks jaotamine" 2001. a riigihangete seaduse § 12 lg 2 mõttes on koondmõiste, mis hõlmab mitmeid osategusid, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida sama seaduse § 731 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu.
Olukorras, kus riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete järgimise vältimiseks sõlmitakse ühe lepingu asemel mitu lepingut, tuleb lisaks lepingute sõlmimise otsustamisele käsitada riigihanke osadeks jaotamisena ka nende lepingute allkirjastamist. Ilma lepinguid allkirjastamata ei oleks võimalik riigihanke osadeks jaotamist lõpule viia.
Otsustamaks, kas mingite ehitustööde tellimine mitme eraldiseisva töövõtulepinguga on käsitatav riigihanke osadeks jaotamisena 2001. a riigihangete seaduse § 12 lg 2 mõttes, tuleb hinnata lepingute objektiks olnud tööde sisulist sarnasust, samuti nende tööde teostamiseks lepingute sõlmimise asjaolusid (näiteks lepingute sõlmimise aeg, lepingute pooled jne).
Kuna 2001. a riigihangete seaduse § 12 lg 2 keelab riigihanke osadeks jaotamise "riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete järgimise vältimiseks", on selle sätte rikkumine sama seaduse § 731 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui riigihanke osadeks jaotamine pandi toime riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete järgimata jätmise eesmärgil. See tähendab, et isiku karistamine 2001. a riigihangete seaduse § 12 lg 2 rikkumise eest on võimalik üksnes siis, kui tegu on toime pandud kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-65-07
|
Riigikohus |
06.12.2007 |
|
Karistusseadustiku § 298 lg-s 1 ettenähtud altkäemaksu andmise objektiivse koosseisu moodustab vara või muu soodustuse andmine või selle lubamine ametiisikule selleks, et ametiisik paneks oma ametiseisundit kasutades altkäemaksuandja huvides toime või jätaks toime panemata õigusvastase teo. Seega peab isiku süüditunnistamiseks altkäemaksu andmises olema tuvastatud, et isik, kellele vara või muud soodustust antakse, on ka tegelikult ametiisik KarS § 288 tähenduses. Juhul kui süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on ametiisikuga, kuid tegelikult see nii ei ole, võib kõne alla tulla vastutus üksnes altkäemaksu andmise kõlbmatu katse eest (KarS § 26).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ei saa vastutada selles sättes otsesõnu nimetamata karistusseadustiku paragrahvide järgi, mis näevad subjektina ette ametiisikut (KarS § 201 lg 2 p 3, § 2981, § 299 jt - vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-66-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku muudatuste kohaselt ei ole korteriühistu juhatuse liige, sh juhatuse esimees enam ametiisik KarS § 201 lg 2 p 3 tähenduses. Tegemist ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse või organiga ega avalik-õigusliku juriidilise isikuga KarS § 288 lg 1 järgi, seega saab korteriühistu juhatuse liige olla koosseisukõlblikuks subjektiks ainult KarS §-s 293-298 sätestatud kuriteokoosseisudes. Tema poolt toime pandud omastamine saab olla karistatav vaid KarS § 201 lg 1 järgi.
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-41-07, p 13, nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-74-05).
Varavastaste süüteokoosseisude tähenduses käsitatakse sularaha kui kehalist eset vallasasjana, mis on kooskõlas ka tsiviilõiguse üldosa ja asjaõiguse põhimõtetega (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 7 ja nr 3-1-1-52-05, p 10.1 - 10.3).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-41-07, p 12, nr 3-1-1-21-06, p 11.6 ja määrus nr 3-1-1-139-05, p 31).
|
| 3-1-1-63-07
|
Riigikohus |
01.11.2007 |
|
Ametiisikuks KVS § 4 lg 1 mõttes saab olla üksnes üksnes riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja (ATS §-d 6 ja 8). Riigi ametiasutuse (valitsusasutuse) hallatava asutuse juht ei ole ametiisik KVS § 4 lg 1 tähenduses.
Korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 19 lg 2 p-st 2 tulenev äriühingu juht- või järelevalveorganisse kuulumise keeld laieneb üksnes KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikutele, mitte aga sama paragrahvi teises ja kolmandas lõikes nimetatud ametiisikutele.
|
| 3-1-1-41-07
|
Riigikohus |
12.10.2007 |
|
Isiku süüditunnistamisel KrK § 161 järgi peab kohus pidama silmas nõudeid, mida tuleb arvestada isiku süüditunnistamisel blanketse süüteokoosseisu järgi. Kui kohtuotsusest ei nähtu, milliseid ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on isik rikkunud, milles täpselt nende normide rikkumine seisnes ja milline kahju ühe või teise rikkumisega kaasnes, siis sellisel viisil süüdistuse sisustamata jätmine rikuks isiku kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena on käsitatav kohtuotsuses põhjenduste puudumine selles osas, et omastamine ametiisiku poolt on võrdsustatav ametiseisundi kuritarvitamise või siis sellest kergema kuriteoga. KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt oleksid sellekohased põhjendused olnud vältimatult vajalikud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb ausa kohtumenetluse põhimõttest lähtuvalt lugeda taunitavaks sedagi, et ringkonnakohus - nõustudes lõppkokkuvõttes prokuröripoolse kvalifikatsioonimuudatusega, ei pakkunud süüdistatavale ja tema kaitsjale mingit võimalust teha vaheaeg prokuröri seisukohale reageerimiseks.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole täielikult välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Kuid seda vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 31 ja otsus nr 3-1-1-21-06, p 11.6).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole täielikult välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Kuid seda vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt 3-1-1-139-05, p 31 ja 3-1-1-21-06, p 11.6).
KrK §-s 161 (KarS §-s 289) ettenähtud kuriteo puhul oli tegemist blanketse süüteokoosseisuga. See tähendab, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus pidi olema sisustatud selle ametiisiku pädevust ja tema ametialaseid kohustusi sätestavate konkreetsete normide rikkumisena. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20).
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11, milles viidatakse ka otsusele nr 3-1-1-74-05).
Isiku süüditunnistamisel KrK § 161 järgi peab kohus pidama silmas nõudeid, mida tuleb arvestada isiku süüditunnistamisel blanketse süüteokoosseisu järgi. Kui kohtuotsusest ei nähtu, milliseid ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on isik rikkunud, milles täpselt nende normide rikkumine seisnes ja milline kahju ühe või teise rikkumisega kaasnes, siis sellisel viisil süüdistuse sisustamata jätmine rikuks isiku kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Sedalaadi rikkumise tuvastamisel võib põhimõtteliselt kõne alla tulla kriminaalasja saatmine uueks kohtulikuks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06).
Kui kohus soovib isikule süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida, ei tohi kohus KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt kohaldada isiku suhtes raskemat karistusseadust.
KrK §-s 161 (KarS §-s 289) ettenähtud kuriteo puhul oli tegemist blanketse süüteokoosseisuga. See tähendab, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus pidi olema sisustatud selle ametiisiku pädevust ja tema ametialaseid kohustusi sätestavate konkreetsete normide rikkumisena. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20).
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11, milles viidatakse ka otsusele nr 3-1-1-74-05).
|
| 3-1-1-116-06
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
Kriminaalkoodeksi § 76 lg-s 1 sätestatud salakaubaveo üheks koosseisutunnuseks kauba toimetamine üle tollipiiri. 1998. a tolliseaduse kohaselt ei olnud ei olnud Eesti tollilaos ladustatud või Eesti tolli järelevalve all tollitransiidis oleva kauba ebaseaduslik vabasse ringlusse laskmine Eesti territooriumil käsitatav kauba üle tollipiiri toimetamisena.
Kuriteo täideviija ja kaasaaitaja isikute gruppi ei moodusta. Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist. Kuriteole kihutajad ja kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu (vt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja 3-1-1-88-03).
KarS § 2911 eeldab teo toimepanijalt vähemalt otsese tahtluse olemasolu.
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 8 ei saa kohus tunnistada kuriteo täideviimises süüdi isikut, kellele on esitatud süüdistus kuriteole kaasaaitamises, kuna täideviimine on võrreldes kaasaaitamisega raskem kuriteo toimepanemise vorm (RKKKo 3-1-1-76-05).
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Õiguspraktika ühtlustamiseks selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus peavad olema keeleliselt arusaadavad ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Kolleegium taunib praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi.
Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-05).
|
| 3-1-1-20-07
|
Riigikohus |
11.06.2007 |
|
Määrav ei ole mitte isiku ametinimetus, vaid talle pandud ülesannete iseloom. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatavale pandud funktsiooni, mis oleks käsitatav haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesandena KarS § 288 mõttes. Süüdistuses nimetatud asjaolust, et isiku kohustuseks olid peamiselt sularaha tellimused, ei ole võimalik järeldada, et selle isiku õiguspädevuses oli otsustada selle raha kasutamise üle. Asjaolu, et isik hoiab ja väljastab sularaha, ei tee temast veel isikut, kes korraldab materiaalsete väärtuste liikumist. Raha on talle usaldatud, mitte aga antud tema kui ametiisiku korraldusse.
Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Riigikohus ei saa ise ametiseisundi kuritarvitamises süüdistatavate isikute käitumist omastamiseks ümber kvalifitseerida, kuna isikud ei ole saanud end omastamissüüdistuse vastu kaitsta. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 17).
Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtivuse ajal moodustasid varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinormi, mitte aga vastupidi (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20). See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest.
|
| 3-1-1-118-06
|
Riigikohus |
26.03.2007 |
|
KarS §-des 293 ja 294 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku aususkohustuse rikkumist. Mõlema kuriteokoosseisu järgi on karistatav vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, piisab nn ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on pistise või altkäemaksu andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise või altkäemaksu võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata. Seega erinevad pistise ja altkäemaksu võtmise süüteokoosseisud teineteisest üksnes selle poolest, et pistise võtmise moodustab ametiisiku poolt pistiseandja huvides õiguspärase teo toimepanemine või toimepanemata jätmine, altkäemaksu võtmise puhul paneb aga ametiisik altkäemaksuandja huvides toime või jätab toime panemata õigusvastase teo.
KarS §-des 293 ja 294 ette nähtud süüteokoosseisudes sisalduvad tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" kujutavad endast kogu teole hinnangut andvaid koosseisutunnuseid. Ametiisiku teole antav õiguslik hinnang "õiguspärane" või "õigusvastane" ei sõltu sellest, millised on talle vara või muu soodustuse andmise või pakkumise muud tingimused. Ametiisiku teo lugemine seaduslikuks või ebaseaduslikuks ei sõltu teistest objektiivsetest koosseisutunnustest, vaid üksnes isoleeritult ametiisiku teole antavast hinnangust.
Olukorras, kus kohtumenetluse pool esitab oma seisukoha süüdistatava teole antava materiaalõigusliku hinnangu kohta alles kassatsioonis, puudub Riigikohtul võimalus analüüsida ringkonnakohtu põhistusi selles küsimuses. Seeläbi on riivatud Põhiseaduse § 149 lg-test 1-3 tulenevat kohtumenetluse kolmeastmelisuse põhimõtet. Taunitav on olukord, kus kohtumenetluse poole ebajärjekindlus oma seisukohtade esitamisel muudab kassatsioonimenetluse sisuliselt apellatsioonimenetluse alternatiiviks.
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-des 293 ja 294 sätestatud vastavad koosseisutunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" avada juba süüdistuses.
|
| 3-1-1-92-06
|
Riigikohus |
25.01.2007 |
|
Kuna korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning tekitab reeglina ka konkurentsimoonutusi, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumist, on korruptsiooni vältimine, sh abstraktse korruptsiooniohu vähendamine õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise põhjus.
Endise avalikust teenistujast ametiisiku suhtes kehtestatud keeld asuda juht- või järelevalveorgani liikmeks riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevusega tema endine ametiseisund puutumuses ei olnud, ei aita mingil viisil kaasa abstraktse korruptsiooniohu vähendamisele.
Abstraktsest korruptsiooniohust on võimalik rääkida olukorras, kus isiku puhul on täheldatav mõni omadus või suhe, mis võib üldisele kogemusele tuginedes tekitada isikus soovi juhinduda oma tegevuses tervikuna või mõne üksikotsustuse langetamisel kriteeriumitest, mis ei lähtu täiel määral isiku töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest.
KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatu näol on tegemist absoluutse keeluga. KVS § 19 lg 2 p-s 6 on seadusandja näinud ette formaalset laadi absoluutse piirangu, mis ei võimalda kaaluda, kas endise ametiisiku saamine riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liikmeks põhjustab konkreetse korruptsiooniohu või mitte. Selline järeldus tuleneb esmalt KVS 3. ja 4. peatükis sätestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute üldmõistete (KVS § 19 lg 1 ja § 21 lg 1) kõrval kehtestatud üksikpiirangute üldisest eesmärgist keelata täielikult teatud suhted ja käitumisviisid, mis tüüpiliselt võivad tuua kaasa korruptsiooniohu.
Seda, et KVS § 19 lg 2 p 6 ei võimalda konkreetse korruptsiooniohu hindamist, kinnitab seegi, et neil juhtudel, mil seadusandja on pidanud vajalikuks seada mingi töökoha- ja tegevuspiirangu kohaldamise sõltuvusse reaalse korruptsiooniohu olemasolu kohta tehtavast kaalutlusotsusest, on kaalutlusotsuse tegemine seaduses otsesõnu ette nähtud.
Olukord, kus KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul oleks õigus asuda kohe pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liikmeks tema senise ametiseisundiga puutuvust mitteomavas riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, ei saa iseenesest tekitada isikus soovi irduda kas avalikus teenistuses olles või äriühingut juhtides oma töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest.
KVS § 19 lg 2 p 6 see osa, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses, riivab ebaproportsionaalselt PS § 29 lg-ga 1 tagatud õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta ning tuleb seetõttu tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.
|
| 3-1-1-21-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted.
Kui kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.
Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Varaline kahju on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris".
Puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes.
Apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Siiski ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Samas ei järeldu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri poolt apellatsioonimenetluses.
Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses (vt RKKKo nr 3-1-1-117-05).
Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga, kuna vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-1-04).
Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud "kriminaalsüüdistuse", mõiste sisustamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-02).
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt RKKKo nr 3-1-3-6-03).
KarS 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas ei saa küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04).
Seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-110-02; nr 3-1-1-22-04; nr 3-1-1-23-04; nr 3-1-1-39-04 ning nr 3-1-1-73-05).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).
|
| 3-1-1-24-05
|
Riigikohus |
04.11.2005 |
|
Äriühingu juhatuse liikmel sai tekkida kohustus kanda aktsiate uus omanik aktsionärina äriühingu aktsiaraamatusse üksnes juhul, kui aktsiate uus omanik esitas nõude enda aktsiaraamatusse kandmiseks. Aktsiate ostu-müügilepingust, mis reguleeris üksnes aktsiate võõrandaja ja omandaja omavahelisi suhteid, samuti aktsiate ostusumma tasumise faktist, ei saanud iseenesest tuleneda aktsiaraamatu kande tegemise kohustust. Seega ei ole äriühingu juhatuse liige rikkunud oma ametialaseid kohustusi.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
|
| 3-1-1-74-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 05.12.2014, nr 3-1-1-52-14, p-d 14-17)
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses.
Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis.
Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
|
| 3-1-1-68-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Ka madalamatel ametikohtadel töötavad isikud võivad olla ametiisikuteks, kui nad täidavad KarS §-s 288 nimetatud funktsioone. KarS § 288 mõttes ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks ei ole lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata saab. Millisest hetkest tuleb sisulist mõju otsustuse kujundamisele lugeda selliseks, et isikut saab pidada ametiisikuks KarS § 288 mõttes, on fakti küsimus.
Kui KarS § 293 lg 2 p-s 2 sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku poolne initsiatiivi ülesnäitamine pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub juba iseenesest võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud õigushüve - ametliku asjaajamise usaldatavust - rikkuv teoebaõigus. Juhul, kui ametiisiku poolsele pistise küsimisele ei järgne pistise pakkumist, on tegemist pistise võtmise katsega. Pakkumise olemasolul on kuritegu aga lõpule viidud olenemata sellest, kas pistise esemeks olev asi või hüve tegelikult üle anti.
|
Facebook
Twitter