3-1-1-99-11
|
Riigikohus |
02.12.2011 |
|
Kaitsjale makstud tasu hüvitamise eesmärk on vältida õigusriiklikult lubamatut olukorda, kus menetlusalune isik eelistab rahalistel kaalutlustel jätta kasutamata seadusega formaalselt tagatud võimaluse valida endale kaitsja ja taluda võimaliku eksliku süüditunnistamisega kaasnevaid tagajärgi vaid seetõttu, et ei kasutatud kvalifitseeritud õigusabi. Vt ka RKHKo 3-3-1-70-05, p 11.
Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt.
Valitud kaitsja peab koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega esitama kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud.
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes tuleb muu hulgas arvesse võtta õigusteenuse turuhinda.
Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitamist põhjendamatus ulatuses on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Siiski puudub vajadus saata väärteoasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 3 on Riigikohus kassatsiooni läbi vaadates pädev tegema ise uue otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta.
|
| 3-1-1-102-11
|
Riigikohus |
30.11.2011 |
|
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt ka RKKKo 3-1-1-3-08, p 12; 3-1-1-6-06, p 6.3; 3-1-1-45-06, p 9 ja 3-1-1-105-03, p 12.
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5 ja 3-1-1-8-08, p 8.
Vt otsuse p 8 ja nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8 ja 3-1-1-29-05, p 7 ning 3-1-1-47-08, p 10.
|
| 3-1-1-95-11
|
Riigikohus |
24.11.2011 |
|
Maakohus märkis seejuures, et V. O.-le ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist manöövri sooritamisel, kuna ta võis usalduspõhimõttest lähtudes arvestada sellega, et teised liiklejad käituvad vastutustundlikult ja nende sõidukid on pimedal ajal nõuetekohaselt valgustatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. (p 10)
Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest.
VTMS § 25 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälise menetleja ametnik kohustatud taanduma, kui ta on menetlusaluse isiku lähedane. Tegemist on absoluutse taandumisalusega, mis ei sõltu ametniku subjektiivsest arvamusest selle kohta, kas ta on võimeline väärteoasja erapooletult menetlema. Seadusandja on õigustatult asunud seisukohale, et selles olukorras ei saa süüteomenetlus olla või vähemalt näida erapooletu. Seejuures peab menetleja väärteoasja menetlemisest taanduma alates hetkest, kui ta saab teadlikuks vastava asjaolu esinemisest. Kuna mitme osalisega liiklusõnnetuses ei pruugi sündmuskohal sageli olla selge, kes on liiklusõnnetuse põhjustaja, tuleb reeglina lähtuda sellest, et iga õnnetuse osaline võib olla isik, kelle suhtes tuleb läbi viia väärteomenetlust (võimalik menetlusalune isik). Seetõttu peab olema välistatud olukord, kus menetlust liiklusõnnetusega seotud väärteoasjas toimetab ametnik, kes on sündmuses osalenud isiku lähedane VTMS § 25 lg 1 p 1 tähenduses.
|
| 3-1-1-79-11
|
Riigikohus |
31.10.2011 |
|
Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.
Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.
Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.
LKS § 37 lg 3 p-st 6 ei tulene iseenesest keeldu sõita mootorsõidukiga mistahes veekogu ranna või kalda piiranguvööndis, vaid üksnes väljaspool selleks määratud teid või radu. Väljend „väljaspool selleks määratud teid või radu“ tähendab, et mootorsõidukiga ei või liigelda maa-alal, millel sõitmine on küll füüsiliselt võimalik, kuid mis pole siiski mootorsõidukitega liiklemiseks ette nähtud või liikluseks avatud. LKS §-de 37–39 pinnalt saab järeldada, et rannal või kaldal kehtivad küll seaduses loetletud erinevad kitsendused, mis on vajalikud looduskeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks, kuid inimtegevust pole sellistel aladel siiski täielikult keelatud. Avalikult kasutataval teel mootorsõidukiga liiklemine ei tähenda veel seda, et liiklus iseenesest avaldaks ranna või kalda looduskooslusele kahjulikku mõju. Kahjulikuks võib kirjeldatud mõju osutuda eeskätt neil juhtudel, mil mootorsõidukitega liigutakse kohas, mis pole sõitmiseks mõeldud ja kahjustatakse seeläbi ümbritsevat keskkonda näiteks pinnase, taimestiku või veekogu rikkumise näol. Nendel põhjustel on õigustatud seisukoht, et ranna või kalda piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel on mootorsõidukiga liiklemine lubatud, kui selliseid teid või radu pole liiklemiseks tõkestatud või nendel liiklust vastavate liikluskorraldusvahenditega piiratud.
Vastus küsimusele, kas tegemist on mootorsõidukitele liiklemiseks määratud tee või rajaga, sõltub konkreetse väärteo tehioludest. Tee mõiste määratlemisel saab muuhulgas tugineda nii liiklusseaduse § 2 p-s 81 kui ka teeseaduse (TeeS) § 2 lg-s 1 toodud määratlustele. Oluline on kindlaks teha, et tegemist oleks tee või rajaga, mis on ka tegelikult mootorsõidukitele liiklemiseks mõeldud või avatud ja mis pole tekkinud omavolilise tegevuse tulemusena. Väärteoasja õigeks lahendamiseks tuleks menetlejal muuhulgas kontrollida sedagi, kas konkreetne rajatis on vastavalt TeeS §-le 11 riiklikus teeregistris registreeritud.
Arusaam, et sõiduki juht peab teel liiklemise lubatavuse väljaselgitamiseks pöörduma kohaliku omavalitsusüksuse organi poole, ei tulene liiklusseaduses sätestatud liikleja ega ka juhi üldistest kohustustest ja pole kooskõlas ka keskmiselt mõistlikult liiklejalt oodatava hoolsuskohustusega. Isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust.
Keeld sõita järveluidetele on ilmne ja üldarusaadav ning mootorsõiduki juht peab tundma muuhulgas liiklusalast regulatsiooni ja teadma seda, et sõidukid ei või üldjuhul sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis pole ette nähtud mootorsõidukitele liikluseks. Sarnane põhimõte on laiendatav ka käesolevale väärteoasjale, sest taimestiku ja liivaga kaetud alale sõitmine rikub kahtlusteta LKS § 37 lg 3 p-st 6 tulenevat keeldu.
Looduskaitseseadusest tulenevate nõuete eiramise tuvastamise korral peaks kohtuvälise menetleja tegevus olema üldreeglina suunatud rikkumise võimalikult kiirele lõpetamisele (nt süüdlase sõiduki rannaalalt väljasuunamisele), mitte aga niivõrd rikkuja karistamisele. Pidades silmas, et looduskaitseseaduses sisalduvate normide üheks eesmärgiks on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (LKS § 1 p 1), omab rikkumise lõpetamisele suunatud tegevus võrreldes süüdlase karistamisega selle eesmärgi saavutamisel kahtlemata oluliselt vahetumat mõju.
|
| 3-1-1-65-11
|
Riigikohus |
04.10.2011 |
|
Kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetluse VTMS § 29 alusel ja sellega seoses tühistatakse ka haldusakt, siis võib kannatanu sõiduki õigusvastase teisaldamise korral
nõuda avaliku võimu kandjalt kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Seega tuleb vastava nõude esitamisel sõiduki teisaldamise ja valvamise ning hoidmise kulu isikule tagastada haldusorganil, kes tegi teisaldamisotsuse. (vt ka RKEKm 3-3-4-7-02 ja lisaks RKHKo 3-3-4-7-02, p 10).
VTMS § 23 ja § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo 3-1-1-104-09, p 15; 3-1-1-82-09, p 22.1 ja 3-1-1-82-10, p 12).
Olukorras, kus tsiviilõiguslikult on isiku tahteavaldus oma vallasasja teisel isikul kasutada lubamise kohta kehtiv, ei saa haldusorgan otsustada asja kasutamise õiguse olemasolu või puudumise üle. Asja kasutamise õigust andvast volikirjast pelgalt vormilise tähendusega andmete puudumine ei võimalda teha järeldust, nagu puuduks isikul volitus asja kasutada.
Juhul kui sõiduki teisaldusakt koostati väärteomenetluse tulemina, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistamisotsuse vaidlustamisega maakohtus. Vt ka RKEKo 3-3-4-7-02, p 13 ja 3-1-1-64-10, p 8.
|
| 3-1-1-47-11
|
Riigikohus |
01.06.2011 |
|
Kontrollides alaealise menetlusaluse isiku (või tema huvides) esitatud kaebuse vastavust VTMS § 115 nõuetele tuleb kohtul silmas pidada ka seda, et juhul kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane, on VTMS § 19 lg 3 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest (sh kirjalikust menetlusest) kohustuslik. Kui kaebusest nähtub, et alaealine menetlusalune isik ei ole ise kaitsjat valinud, tuleb kohtul eelmenetluses välja selgitada, kas ta soovib seda siiski teha. Kui alaealine ei vali endale kaitsjat, lasub kohtul VTMS § 22 lg-st 3 tulenev kohustus taotleda Eesti Advokatuurilt talle kaitsja määramist riigi kulul. Alles siis, kui alaealine menetlusalune isik on endale kaitsja valinud või talle on määratud kaitsja riigi kulul ja kohtule on teada kaitsja seisukoht väärteoasja sisu ja edasise menetlemise viisi kohta, saab kohus otsustada selle üle, kas väärteoasja arutatakse kohtuistungil või on selle lahendamine VTMS §-s 120 märgitud aluste esinemisel võimalik VTMS § 117 lg 1 p 4 kohaselt kirjalikus menetluses.
Kui kohus lahendab väärteoasja ilma kaitsja osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, rikub kohus menetlusaluse isiku kaitseõigust. See rikkumine on vaadeldav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-39-11
|
Riigikohus |
23.05.2011 |
|
Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.
KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole.
TuleOS § 47 näeb ette karistuse küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise tuleohutusnõuete rikkumise eest, KarS § 352 aga metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest. Et TuleOS § 47 käsitleb tuletegemise nõuete rikkumist üldiselt, KarS § 352 aga reguleerib tuletegemisega seonduvat looduses, tuleb KarS § 352 pidada erinormiks üldnormiks oleva TuleOS § 47 suhtes. Üld- ja erinormi konkurentsi korral tuleb aga kohaldada erinormi.
KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole. Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.
KarS § 352 lg 1 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 ettevaatamatusest.
"Tuleohu" mõistet hetkel kehtivates õigusaktides avatud ei ole. Tuleohutuse seaduses sätestatu pinnalt tuleb tuleohuks pidada olukorda, kus esineb reaalne võimalus tulekahju puhkemiseks. Kehtivas õiguses ei ole defineeritud ka "tulekahju" mõistet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab selle mõiste sisustamisel tugineda päästeseaduse § 21 lg 11 alusel 8. septembril 2000. a vastu võetud ja 31. augustil 2010. a kehtetuks tunnistatud siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" § 2 p-le 9, mille kohaselt on tulekahju väljaspool spetsiaalset kollet toimuv kontrollimatu põlemisprotsess, mida iseloomustab kuumuse ja/või suitsu eraldumine ning millega kaasneb varaline või muu kahju. Seega tuleb tulekahju pidada kontrollimatuks põlemisprotsessiks. Eelnevat kokku võttes tuleb tuleohu tekitamisena mõista sellise olukorra loomist, kus esineb reaalne võimalus kontrollimatu põlemisprotsessi tekkeks. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et KarS § 352 lg 1 esimese alternatiivi koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et tulekahju ka tegelikult tekiks, kuivõrd konkreetse ohudelikti koosseis on realiseeritud juba vastava ohu loomisega.
KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.
KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.
KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.
Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.
Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.
RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.
Menetlusalune isik ei pea väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima. Seetõttu ei ole menetlusaluse isiku allkirja puudumine sündmuskoha vaatluse protokollist ja tema informeerimata jätmine väärteomenetlusõiguse rikkumine, mille tõttu tuleks protokoll jätta tõendite kogumist välja.
|
| 3-1-1-29-11
|
Riigikohus |
20.04.2011 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (RKKKo 3-1-1-146-03, p 8 ja 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist.
Vastavalt äriseadustiku § 180 lg-le 2 ei ole osaühingu juhatuse liikmete arv piiratud. Seega on mõeldav, et osaühingul on palju juhatuse liikmeid, kelle kõigi ülekuulamine ei pruugi mingi asjaolu tõendatuse seisukohalt midagi uut juurde anda. Kui juba üks juhatuse liige annab tõendamiseseme asjaolu kohta ammendavaid ütlusi ja menetleja oma siseveendumuse kohaselt neid usub, saabki seda asjaolu lugeda tõendatuks VTMS § 2 ja KrMS § 60 lg 2 mõttes.
Kuna PakS § 29 näeb ette karistuse pakendijäätmete taaskasutamise kohustuse täitmata jätmise eest, kujutab see endast ehtsat tegevusetusdelikti ja väär on tõstatada küsimust, kas selle sätte järgi saab karistada isikut, kelle tegu saab pidada tegevuseks KarS § 12 lg 2 mõttes.
Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.
VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Õiguste ja kohustuste tutvustamist menetlusalusele isikule ei saa viia läbi elektronposti teel.
" VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kui maakohus aga jätab puudused kõrvaldamata ja selle asemel VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetab väärteomenetluse, siis rikub maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Süüteomenetluse seadustikes peetakse ülekuulamise ja sealhulgas ka kahtlustatava ning menetlusaluse isiku ülekuulamise kui uurimistoimingu all silmas ülekuulaja ja ülekuulatava nn silmast silma vahetut kohtumist ja suhtlemist. Vaid sellisel suhtlemisel on tegelikult võimalik järgida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 75 ning § 68 lg-tes 3-6 sätestatut. Nii näiteks on võimatu ette kujutada, kuidas saab ilma vahetu kohtumiseta teha ülekuulatavale ettepanek anda vabalt jutustades ütlusi (KrMS § 75 lg 3) või kuidas saab kontrollida, et ülekuulatav kasutab ütluste andmisel märkmeid ja muid dokumente tõepoolest vaid arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete edastamiseks (KrMS § 68 lg 3). Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et ülekuulamisena ei saa käsitada elektronposti vahendusel asetleidnud menetleja ja menetlusaluse isiku suhtlemist.
|
| 3-1-1-64-10
|
Riigikohus |
15.10.2010 |
|
Kui Tallinna Transpordiamet koostab isiku suhtes teisalduakti väärteomenetluse raames, siis on teisalduakti seaduslikkuse hindamise pädevus üldkohtul, mitte halduskohtul. Kui aga isik esitab kaebuse halduskohtusse, kes asja lahendamise peatab kuna isik on esitanud ühtlasi kaebuse kohtuvälisemenetleja otsuse peale üldkohtusse, siis olukorras kus sama küsimust hakkaksid lahendama kaks kohut ja lähtudes menetlusökonoomiast on menetlusalusele isikule tagatud kõik seaduslikud võimalused saada efektiivset õiguskaitset teisaldamisakti õiguspärasuse küsimuses halduskohtult.
|
| 3-1-1-82-10
|
Riigikohus |
06.10.2010 |
|
Väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas. Selle nõude rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.
Väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust.
Olukorras, kus liiklusjärelevalve raames üksinda sõidukite kiirust mõõtnud politseiametnik ei püüagi koguda täiendavaid tõendeid, leidmaks usaldusväärset kinnitust kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, jäävad kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus. Sellised kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.
Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.
Järelevalveametnik ei või jätta potentsiaalse väärteomenetluse tarbeks sihilikult tõendid kogumata ega eirata järelevalvetoimingute tegemise korda põhjendusel, et korra järgimiseks napib ressursse.
|
| 3-1-1-62-10
|
Riigikohus |
31.08.2010 |
|
Teo aegumine kui absoluutne menetlustakistus tähendab eeskätt sisulise kohtuliku arutamise võimatust. Siiski ei takista see kohtuotsuse tegemise ja kuulutamise reeglite järgimist. VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 näevad selles osas, et kohtuotsus kuulutatakse (pärast kohtuvaidlust) teatavaks tehtud ajal. Väärteomenetluse seadustik ei näe kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel ette võimalust teha kohtuotsus sellest kohtumenetluse pooli eelnevalt teavitamata. Menetlusosaliste teavitamine kohtuotsuse tegemisest on oluline muu hulgas ka võimaldamaks neil esitada menetluskuludega seonduvaid taotlusi. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus saab otsustada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele isikule üksnes isiku taotluse alusel. Kui menetlusalusel isikul ei olnud võimalust enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa esitada taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, rikuti tema VTMS §-st 23 tulenevat õigust vastavat hüvitist taotleda. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Teo aegumine kui absoluutne menetlustakistus tähendab eeskätt sisulise kohtuliku arutamise võimatust. Siiski ei takista see kohtuotsuse tegemise ja kuulutamise reeglite järgimist. VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 näevad selles osas, et kohtuotsus kuulutatakse (pärast kohtuvaidlust) teatavaks tehtud ajal. Väärteomenetluse seadustik ei näe kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel ette võimalust teha kohtuotsus sellest kohtumenetluse pooli eelnevalt teavitamata. Menetlusosaliste teavitamine kohtuotsuse tegemisest on oluline muu hulgas ka võimaldamaks neil esitada menetluskuludega seonduvaid taotlusi. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus saab otsustada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele isikule üksnes isiku taotluse alusel. Kui menetlusalusel isikul ei olnud võimalust enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa esitada taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, rikuti tema VTMS §-st 23 tulenevat õigust vastavat hüvitist taotleda. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kuna seadus ei näe valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetlust, tuleb ka see küsimus lahendada põhimenetluse raames. VTMS § 38 lg 1 näeb ette, et menetluskulude arvestamisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Kooskõlas KrMS § 306 lg 1 p-ga 14 tuleb küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud, lahendada kohtuotsuse tegemisel. Samuti nähtub VTMS § 134 lg-st 1 koostoimes § 111 p-ga 8, et väärteoasjas tehtava kohtuotsuse lõpposas märgitakse menetluskulude otsustus. Seega saab kohus lahendada VTMS §-s 23 nimetatud taotluse üksnes samas menetluses kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega. Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et menetlusalune isik peab VTMS §-s 23 nimetatud taotluse esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. (RKKKm nr 3-1-1-32-06, p 4). Seda põhimõtet ei muuda ka võimalus vormistada menetluskulude otsustus eraldi kohtumäärusega, mis tuleneb väärteomenetluses VTMS §-st 23 ja kriminaalmenetluses KrMS § 189 lg-st 2. Ka määrusena vormistatud menetluskulude hüvitamise otsustus kuulub olemuslikult kohtuotsuse juurde. (RKKKm nr 3-1-1-21-06, p 5.)
Kaitsjatasu väljamõistmisel VTMS § 23 alusel võib arvesse võtta ka seda, mil määral oli kohtumenetluse kestvus ja sellest tulenevalt kulude tekkimine tingitud menetlusaluse isiku ja tema kaitsja käitumisest.
|
| 3-1-1-52-10
|
Riigikohus |
11.06.2010 |
|
Tunnistajale kui tõendiallikale samaaegselt ka esindusõiguse omistamine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalusel isikul olla kaitsja, kes peab vastama selles sättes loetletud tingimustele, kuid tal ei saa olla lisaks kaitsjale või kaitsja asemel esindajat. VTMS § 20 lg-s 3 on tõepoolest juttu ka sellest, et põhimõtteliselt ja kõige laiemas mõttes on menetlusalused isikud käsitatavad enda kaitsja poolt esindatavate isikutena. Kuid väärteomenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt võib üheselt väita, et menetlusaluse isiku esindusõigus saab väärteomenetluses realiseeruda vaid kaitsja instituudi vahendusel. Selline kaitsja ja esindaja menetluslike rollide selgepiiriline eristamine on väljaloetav muuhulgas ka näiteks VTMS § 17 lg-s 2 ja § 155 lg-s 2 sätestatust.
|
| 3-1-1-50-10
|
Riigikohus |
01.06.2010 |
|
Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega. AÕS § 90 lg-st 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb isikut lugeda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.
Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus, sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
|
| 3-1-1-41-10
|
Riigikohus |
27.05.2010 |
|
Liiklusjärelevalvet võidakse toimetatakse üksi, kuid sellisel juhul peaks väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetluse ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-82-09, p 17 ja nr 3-1-1-12-10).
|
| 3-1-1-82-09
|
Riigikohus |
29.01.2010 |
|
Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).
KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas asjas ning asja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-09, p 15).
Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.
MõõteS tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. (vt ka RKKKo 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja nr 3-1-1-58-08, p 9).
Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-08, p 9).
KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
|
| 3-1-1-91-09
|
Riigikohus |
23.11.2009 |
|
Politseiseadus ei luba politseinikel siseneda eluruumidesse väärteo tõkestamiseks. Eluruumi puutumatus on põhiõigus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33 mõttes, mille riivel peab olema mõistlik põhjus. Kodanike turvalisuse huvidest lähtuvalt on põhjendatud, kui politseinik siseneb eluruumi kuriteo tõkestamiseks. Selline politsei õigus tuleneb PolS § 13 lg 1 p-st 14. Väärtegude näol on aga tegu ühiskonna jaoks vähemolulisi õigushüvesid rikkuvate süütegudega ning seadusandja on leidnud, et väärteo tõkestamiseks ei tohi politsei eluruumi siseneda. Kui aga hilisema menetluse käigus selgub, et tegemist on väär-, mitte kuriteoga, ei karistata politsei sisenemist omavolilise sissetungina KarS § 266 tähenduses ja süüdistataval puudub sellisel olukorras hädakaitseõigus takistamaks politseid korterisse sisenemast.
Isikusamasuse tuvastamine võib toimuda mitmel moel - näiteks on võimalik isiku tuvastamine isiku enda või kellegi teise ütluste alusel, isikut tõendava dokumendi abil või mõne vastava andmebaasi kande põhjal. Ühegi nimetatud variandi puhul ei saa olla täiesti kindel, et isik saab õigesti tuvastatud - nii võib isik ise enda nime valesti öelda või näidata võltsitud dokumenti, aga samuti võidakse isik vääralt tuvastada seetõttu, et kanne andmebaasis on mingil põhjusel vale. Siiski on mõningad isiku tuvastamise moodused teistest märksa usaldusväärsemad. Näiteks saab isiku tuvastamist spetsiaalse politsei käsutuses oleva andmebaasi abil pidada tõepärasemaks kui isiku kindlakstegemist kellegi ütluse alusel. Eriti problemaatiline võib isikusamasuse tuvastamine ütluse alusel olla juhul, kus politseinikud ei saa olukorra pingelisuse tõttu rahulikult isiku kindlakstegemisele keskenduda. Sellisel juhul on isiku viimine politseijaoskonda üldjuhul õigustatud.
|
| 3-1-1-92-09
|
Riigikohus |
02.11.2009 |
|
Väärteoasjas menetlustoimingute tegemisel peab menetlejal olema selge, kes on toimingule allutatud menetlusalune isik (juriidiline isik oma seadusliku esindaja kaudu või füüsiline isik), millest ta peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kaudu tagatakse isiku õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi, sh nõustuda enda suhtes kiirmenetluse kohaldamisega. Olukord, kus füüsiline isik osaleb väärteomenetluses üksnes menetlusaluse isiku seadusliku esindajana, ei ole võrdsustatav menetluse läbiviimisega tema enda suhtes (vt RKKKo nr 3-1-1-131-04, p 8).
Kiirmenetluse kohaldamine, kui ei ole täidetud selle tingimused, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. VTMS ei võimalda maakohtul saata asja kohtuvälisele menetlejale uueks menetlemiseks, s.o üldmenetluse alustamiseks. Samuti ei saa kohus tulenevalt VTMS §-st 87 arutada väärteoasja üldmenetluses ilma väärteoprotokollita. Seetõttu tuleb maakohtul tühistanud kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsus ja lõpetada väärteomenetlus, kui kohtuväline menetleja ei ole täitnud kiirmenetluse kohaldamise tingimusi. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-109-03, p 7 ja nr 3-1-1-100-03, p 9.)
VTMS § 55 lg 3 p-st 1 ja § 56 lg 2 p-st 8 järeldub, et menetlusaluse isiku nõusolek kiirmenetluses peab olema antud tema ülekuulamise protokollis (RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 6).
|
| 3-1-1-7-09
|
Riigikohus |
18.03.2009 |
|
Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-73-08).
|
| 3-1-1-11-09
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Kuigi VTMS § 126 lg 3 kohaselt ei takista kohtuvälise menetleja mitteilmumine kaebuse kohtulikku arutamist, võib maakohus menetlusaluse isiku kaebust kohtuvälise menetleja esindajata arutada vaid juhul, kui eelnevalt on täidetud VTMS § 122 nõuded. VTMS § 122 kohaselt tuleb kohtumenetluse pool kohtuistungile kutsuda. Kohtumenetluse pool saab kujundada seisukoha enda osavõtu kohta kohtulikust arutamisest vaid juhul, kui kohus on teda selle toimumise ajast ja kohast nõuetekohaselt teavitanud. Väärteoasja kohtulik arutamine kohtumenetluse poolt sellest teavitamata on kohtuliku ärakuulamisõiguse rikkumine ning väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-09, p 8).
|
| 3-1-1-68-08
|
Riigikohus |
15.01.2009 |
|
VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).
Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RKKKo nr 3-1-1-9-08, p 14).
Karistusseadustiku § 276 järgi karistatava teo puhul peab väärteoprotokollist nähtuma ka võimuesindaja korralduse õiguslik alus ehk õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti (RKKKo nr 3-1-1-94-07, p 10).
Karistusseadustiku § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest. Väärteokoosseisu eesmärk on kindlustada avaliku võimu teostamise tõhusus ehk tagada, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Võimuesindaja korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, peab olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 12).
Võimuesindaja korralduse õiguslik alus peab tulenema seadusest või selle alusel antud õigusaktist. Kuna võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise puhul on tegemist tegevusetusdeliktiga, siis peab menetleja põhjendama ka seda, milline oleks olnud siin nõutav tegu (korralduse täitmine), kas see korraldus pidi olema täitjale arusaadav ning milline ajavahemik oleks olnud vajalik selle korralduse täitmiseks. Korralduse andmisel peab võimuesindaja võimaldama isikul järgida korraldust vabatahtlikult ja hoiatama teda enne võimalikku sunni rakendamist, v.a kui see on võimatu õiguserikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu (vt ka PolS § 14 lg 2 alates 13. juulist 2008 kehtivas redaktsioonis).
Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RKKKo nr 3-1-1-9-08, p 14).
|
Facebook
X.com