1-21-2722/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.04.2023 |
|
Teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistatakse vaidlustatud kohtulahend ulatuses, milles teistetav lahend on hiljem jõustunud otsusega vastuolus. Kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus pärast kriminaalasja teistmist teha uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. (p-d 7 ja 8)
|
| 1-22-6750/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.04.2023 |
|
KrMS § 385 p 17 ei laiene isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamata jätmise määrusele, mida osutatud sättes ei nimetata. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et isiku tsiviilkostjaks lugemine on tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmise üks eeldus (RKKKm nr 1-17-9149/1226, p 24). Seega tähendab isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamata jätmine sisuliselt tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus on määruskaebe korras vaidlustatav ja KrMS § 385 p-s 17 sätestatud kaebekeeld seda ei hõlma (RKKKm nr 3-1-1-22-17, p 31). Kuivõrd isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamata jätmise tagajärg on tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine, on sellest tulenevalt määruskaebemenetluses vaidlustatav ka kohtu otsustus jätta isik menetlusosaliste hulgast välja. (p 9)
|
| 1-17-9149/1226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.03.2023 |
|
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada mh tsiviilhagi menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta. Niisamuti ei saa süüdistatav ega tsiviilkostja vaidlustada määruskaebemenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist põhjusel, et tema arvates ei ole tsiviilhagi esitaja KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu. (p-d 23–25)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada sedagi, kui kohus keeldub menetluse kestel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmast. Muu hulgas ei ole vaidlustatav see, kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. (p 27)
KrMS § 385 p 17 ei luba vaidlustada seda, kui kohus keeldub jätmast tsiviilhagi läbi vaatamata selle väidetava õigusliku perspektiivituse tõttu (TsMS § 423 lg 2). (p 28)
Nii süüdistataval kui ka tsiviilkostjal on kohtumenetluse vältel õigus taotleda tsiviilhagi tagamiseks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatud abinõude tühistamist või muutmist, s.o nende abinõude jätkuva põhjendatuse kontrolli. Sellise taotluse lahendamiseks tehtav kohtumäärus pole aga KrMS § 385 p 20 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 30)
Kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana, ei ole kohtul tarvis varem juba menetlusse võetud tsiviilhagi uuesti menetlusse võtta (KrMS § 2631) ja piisab üksnes senise süüdistatava või tema õigusjärglase tsiviilkostjana kaasamise määrusest (KrMS § 39 lg 2). (p 27)
Olukorras, kus kohus jätkab algselt süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist sama isiku kui tsiviilkostja suhtes, ei ole tal tarvis teha uut otsustust tsiviilhagi tagamiseks juba varem kohaldatud abinõude (KrMS § 1414 lg 1) muutmata jätmise või jätkuva kohaldamise kohta. Kui kohus vormistab määruse niigi kehtivate tagamisabinõude kohaldamise jätkamise kohta, siis ei saa kõnesolevat määrust KrMS § 384 lg 1 järgi ka määruskaebe korras vaidlustada. (p 29)
Kui kriminaalmenetluse esemeks on mitu kuritegu, peab tsiviilhagi esitaja olema kannatanu sellessamas kuriteos, mille tehioludega tema haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas kattuvad. Seega ei saa kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik esitada tsiviilhagis nõuet, mis on seotud mõne teise sama menetluse esemeks oleva kuriteoga, milles ta kannatanu ei ole. (p 36)
Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisuga kaitstakse jätkuvalt muu hulgas ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik altkäemaksu võttes rikub. Kui ametiseisundi andja on eraõiguslik isik, siis saab altkäemaksu võtmise puhul üldjuhul rääkida ka tema individuaalõigushüve rikkumisest, isegi kui ametiisik täidab KarS § 288 lg 1 mõttes avalikku ülesannet. (p 38)
Tsiviilkostja võib, kuid ei pruugi olla kahju tekitanud teo üks toimepanija. Samuti pole oluline, kas juhul, kui tsiviilkostja on ka ise osalenud teo toimepanemises, vastab tema käitumine kuriteokoosseisu tunnustele või mitte (nt võib tema karistusõigusliku vastutuse välistada tahtluse puudumine). Tsiviilkostjaks saab olla ka isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid, kes võib siiski kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 39)
Otsustamaks, kas tsiviilkostja kaasamiseks on täidetud KrMS § 39 lg 1 p s 1 sätestatud sama teo tingimus, tuleb võrrelda tsiviilhagi alust (KrMS § 1541 lg 1 p 4) süüdistuse sisuga (KrMS § 154 lg 3 p 2). Kui tsiviilkostja vastu esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas vähemalt ühele süüdistatavale (kahtlustatavale) esitatud mõne süüdistuse (kahtlustuse) sisuga, siis saab rääkida ka sellest, et kannatanu väidetav kahju on tekitatud KrMS § 39 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 40)
Küsimus, kas tsiviilkostja kannab hagis toodud asjaoludel kannatanu kahju eest seaduse järgi varalist vastutust, puudutab aga juba materiaalõiguse kohaldamist ja tuleb lahendada hagi põhjendatust, mitte selle lubatavust hinnates. (p 41)
|
| 3-22-500/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.03.2023 |
|
KrMS § 105 lg-s 1 on sätestatud, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Ekspertiisi korraldamise eeldus tõendamisvajadus ehk seda tehakse karistusõiguse normide kohaldamiseks (vrd RKHKm nr 3-19-1565/14, p 10). Järelikult on tegemist kriminaalmenetluse toiminguga. Ekspertiisimäärusega teeb menetleja ekspertiisi tegemise ülesandeks eksperdile või riiklikule ekspertiisiasutusele (KrMS § 106 lg 2 p 3). SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Ekspertiisiasutus või ekspert ei ole menetleja. Samas on SKHS § 2 lg-s 3 sätestatud, et menetleja tekitatud kahjuks loetakse RVastS § 12 lg-s 2 nimetatud kahju. RVastS § 12 lg 2 järgi loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Kuigi menetleja ei ole teinud ekspertiisi ülesandeks ühelegi konkreetsele füüsilisele isikule, vaid ekspertiisiasutusele, on ilmne, et seadusandja on SKHS § 2 lg s 3 pidanud silmas olukorda, kus kahju tekitab mh tervishoiutöötaja. (p-d 11 ja 12)
SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-is sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selle sätte sõnastus ei takista SKHS-is sätestatud menetluskorra rakendamist olukorras, kus materiaalõiguslik kahju hüvitamise alus ei paikne SKHS-is (vt RKHKm nr 3-18-400/15, p-d 12 ja 13 ning RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). Teistsugusele seisukohale pole põhjust asuda ka olukorras, kus asjakohast materiaalõiguslikku alust ei ole üheski seaduses. Sellisel juhul saab kohus SKHS-is sätestatud menetluses kontrollida, kas vastava aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas. (p 13)
|
| 1-17-11773/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.03.2023 |
|
KrMS § 288 lg 9 p 3 ja § 289 lg 1 kohaldamisel tuleb teha selgelt vahet sellel, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi soovitakse kasutada ülekuulatavale millegi meenutamiseks või tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kui ülekuulatav ei mäleta mõnda sündmust või asjaolu, mille kohta ta on varem kohtueelses menetluses ütlusi andnud, võib kohtumenetluse pool KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel võimaldada ülekuulataval tutvuda kohtueelses menetluses antud ütlusi sisaldava menetlustoimingu protokolliga. Meenutamise eesmärk on värskendada tema mälu, et oleks võimalik jätkata ristküsitlemist. Kui aga isiku kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega, saab KrMS § 289 lg 1 alusel avaldada kohtumenetluse poole taotlusel kohtueelses menetluses antud ütlustest selle osa, mis on vastuolus kohtus antud ütlustega. Niisuguses olukorras avaldatakse varem antud ütlused isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kusjuures ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ei tohi kohus jätta kõrvale ristküsitlusel antud ütlusi ning tugineda nende asemel kohtueelsetele ütlustele. (p 25)
Erinevalt ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest ütluste meenutamise korral varasemaid ütlusi ei avaldata, vaid kohtumenetluse pool võimaldab ülekuulataval varasemat ütlust sisaldava dokumendiga (või selle osaga) tutvuda, jätkates seejärel küsimuste esitamist. Kui avaldamine tähendab millegi teatavaks tegemist kõigile istungisaalis viibijaile, sh kohtule, siis tutvustamine (tutvuda võimaldamine) on selle sätte kohaselt suunatud vaid ütluste andjale. Kuritarvituste vältimiseks võib asjasse puutuva dokumendiga tutvuda siiski ka tutvustaja vastaspool. KrMS § 288 lg 9 p 3 eesmärk on vältida olukorda, kus kohus kuuleb vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Samuti ei ole KrMS § 155 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi lubatav see, et meenutamise käigus tutvustatud kohtueelsed ütlused kantakse kohtuistungi protokolli, sest siis talletatakse nõuetekohaselt avaldamata ning vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Mäluvärskenduseks kasutatud varasemate ütluste istungiprotokolli kandmine võib tekitada olukorra, kus kohtueelsed ütlused ja kohtuistungil antud ütlused segunevad ning mõjuvad üheväärse tervikuna. See mulje on eksitav, sest võib viia kohtueelsete ütluste lubamatu kasutamiseni tõendina. KrMS § 288 lg 9 p-st 3 ei saa tuletada alust kohtueelsete ütluste tõendina kasutamiseks. Selle sätte kohaldamisel on tõendiks üksnes teave, mida tõendiallikas ristküsitlusel vahetult edastab, olles värskendanud oma mälu asjakohase dokumendiga tutvudes. (p 26)
Varem antud ütluste meenutamine ei tohi muutuda ülekuulatava liigseks mõjutamiseks. Kui vaatamata püüdlustele isiku mälupilt ei taastu, tuleb ristküsitlemine lõpetada ning sellisel juhul on välistatud ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamine. KrMS §-st 2763 lähtudes saavad nii prokurör kui ka kaitsja hoolitseda juba enne kohtuistungit selle eest, et isikutel, kelle ülekuulamist kohtuistungil nad taotlevad, on olnud aegsasti võimalus meenutada sündmusi, mille kohta nad on varem ütlusi andnud. Ülekuulatava mälu värskendamiseks ja ristküsitluse hõlbustamiseks võib talle enne kohtuistungit tutvustada varem antud ütlusi sisaldavat menetlusdokumenti. Mõistagi saab ka sellise tegevuse eesmärk olla üksnes isikule varem räägitu meeldetuletamine, mitte niisuguse teabe sisendamine, mida ta pole kunagi teadnud ning mida ta ei saa seetõttu ka kuidagi meenutada. Ülekuulatava ettevalmistamine on oluline iseäranis siis, kui tunnistaja mälestused võivad suure tõenäosusega olla lünklikud või suisa kustunud (nt kuriteosündmusest möödunud pika aja tõttu) ning on ennustatav mõni ütluste tutvustamisega seotud korralduslik takistus. Näiteks võib see niimoodi olla kaugülekuulamise korral, kui dokumendi vahetu tutvustamine võib olla problemaatiline, või juhul, kui ütluste andja pole võimeline (nt tervise tõttu) ise dokumendiga tutvuma. Kui ülekuulatavat pole enne kohtuistungit ette valmistatud, saab meenutamise eesmärgil taotleda kohtuistungis ka vaheaegu, kuid siis tuleb silmas pidada, et sagedastel pausidel võib olla ristküsitlusele pärssiv mõju. See, kuidas eelöeldut arvestades igal üksikjuhul tagada, et ülekuulatava mälu oleks ristküsitlusel värske, on lõppastmes ülekuulamist taotlenud menetluspoole otsustada. ( p 27)
Kriminaalmenetluses kehtiv võistlevuse põhimõte (KrMS § 14 lg 1) eeldab muu hulgas ka kohtumenetluse poolte aktiivset rolli ristküsitluse käigus. See tähendab, et kui menetluspoole hinnangul toimiti mingite asjaolude meenutamisel menetlusõiguse norme rikkuvalt, tuleb sellele reageerida vastuväite esitamisega juba ristküsitluse käigus või esitada täpsustavaid küsimusi juhul, kui ülekuulatava vastustes sisalduvat teavet peetakse ebapiisavaks või ebaselgeks. Vastuväidete õigeaegne esitamine või täpsustavad küsimused aitavad vältida ülekuulatava vastuste üle tekkida võivat vaidlust. (p 31)
|
| 1-21-5033/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2023 |
|
Müügiarvele müüdud kauba kohta ebaõigete andmete kandmine on KarS § 344 tähenduses dokumendi võltsimine. (p 13)
KarS § 345 lg 1 järgi peab võltsitud dokumendi kasutajal olema eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seejuures on üldjuhul tegemist õiguse näiliku omandamise eesmärgiga (vt ka RKKK 20.11.2015 3-1-1-93-15, p 123). Ostja palvel müüdud kauba kohta ebaõigeid andmeid sisaldava müügiarve ostjale esitamine ei ole võltsitud dokumendi kasutamine, kui arve esitaja ja arve saaja on sõlminud omavahel müügilepingu. Sellisel juhul tuleneb arve esitaja kui müüja õigus nõuda kokkulepitud ostuhinna tasumist müügilepingust. Seega ei ole arve esitajal eesmärki kinnitada näilikku nõudeõigust, vaid müügilepingust tulenevalt ka tegelik õigus nõuda arvel märgitud summa tasumist. (p 14)
Resolutiivotsuse kuulutamisel antud selgitustel kohtuotsuse olulisemate põhjenduste kohta (KrMS § 315 lg 4) ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Kohtuotsuse seaduslikkust saavad mõjutada vaid tervikotsusesse kirja pandud põhjendused. (p 12)
|
| 1-21-7406/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2023 |
|
Olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 tingimused on täidetud, võib otsuse rajamine tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele olla siiski välistatud. KrMS § 15 lg 3 näeb ette, et kohtuotsus ei või tugineda valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud kaitsjapoolel võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. (p 12)
Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, s.o tugineb valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p-d 13-14)
KarS § 83 lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Seetõttu ei saa süüdistatava õigeksmõistmisel viidatud alusel ainet konfiskeerida. (p 15)
Narkootilise või psühhotroopse aine konfiskeerimata jätmine ei tähenda, et aine peab tagastama. Kui isikul ei ole õigust ainet omada, tuleb see NPALS § 7 lg 3 järgi anda üle riiklikule ekspertiisiasutusele. (p 16)
|
| 1-21-8988/133
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2023 |
|
KrMS § 385 p 20 järgi ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust (kahe seaduses nimetatud erandiga) määruskaebemenetluses vaidlustada. (p 21)
TsMS § 196 kohaldamine kriminaalmenetluses on vastuolus kriminaalmenetluse erisuste ja põhimõtetega, s.o kannatanute õiguste kaitse tagamise eesmärgiga. (p-d 24–28)
KrMS § 39 lg-s 1 nimetatud isikut saab kaasata tsiviilkostjana menetlusse vaid siis, kui hagi on tema vastu KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks esitatud. See tähendab, et tsiviilkostja kaasamine ei võimalda laiendada isikute ringi, kelle vastu hageja on nõude esitanud. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega ja KrMS §-st 39 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-105-10, p 7.1). (p-d 33–35)
Riigikohtule saab esitada täiendavaid tõendeid vaid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, aga mitte faktiliste asjaolude tuvastamiseks. (p 43)
|
| 1-21-8988/134
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2023 |
|
KrMS § 385 p 20 järgi ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust (kahe seaduses nimetatud erandiga) määruskaebemenetluses vaidlustada. (p 17)
Asjaolu, et määrus ei ole määruskaebe korras edasikaevatav, ei tähenda, et selles tehtud otsustust ei saaks üldse vaidlustada. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ning võib takistada menetluse jätkamist. Selliseid menetlusotsustusi saab üldjuhul vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. (Vt nt RKKKm nr 1-19-2279/437, p 15.) (p 18)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-22-2631/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Määratud kaitsja kohustustevastane käitumine on KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-2-2-12, p 7.2; nr 3-1-2-3-13, p 17 ja nr 3-1-2-4-16, p 15). (p 6)
|
| 1-22-1949/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.01.2023 |
|
KrMS § 214 lg-s 3 kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ette nähtud trahviähvardus laieneb kõigile isikutele peale kahtlustatava ja süüdistatava. Isiku trahvimine kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ei eelda, et ta oleks avaldatud andmetest teada saanud menetlustoimingu käigus, s.o menetlusega vahetult ise kokku puutudes. Samuti ei ole seaduses erandit, mis välistaks ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande omaniku trahvimise kohtueelse menetluse andmete lubamatu avaldamise eest. (p-d 28-34)
Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on õiguspärane, kui selleks on prokuratuuri luba. Loa andmisel või sellest keeldumisel ei tohi prokuratuur aga toimida meelevaldselt, vaid peab lähtuma KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud kaalutlustest. Prokuratuuri keeldumist KrMS § 214 lg-s 1 nimetatud loa andmisest saab vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos ette nähtud korras. (p 36)
Kohtueelse menetluse andmetena KrMS § 214 lg 1 mõttes on käsitatav menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave. Viimane hõlmab eeskätt menetlusosaliste ja menetluses osalevate muude isikute (nt tunnistajad, eksperdid, tõlgid) ringi, samuti kriminaalmenetluse toimumise fakti, alust ja ajendit ning teavet menetluse senise ning tulevase käigu, sh kavandatavate menetlustoimingute kohta. (p 37)
Andmete prokuratuuri loata avaldamine on KrMS § 214 lg 1 kohaselt keelatud juhul, kui need andmed on avaldajale teatavaks saanud kriminaalasja materjalide, menetleja ametniku või menetlustoimingus osaleja kaudu, sh siis, kui avaldaja on saanud teabe ise menetlustoimingus osaledes. Seejuures ei ole oluline, kas teave on jõudnud avaldajani vahetult (nt ise menetlusdokumendiga tutvudes) või kolmanda isiku vahendatuna (nt kellegi poolt edasiräägituna). KrMS § 214 lg-s 1 sätestatud avaldamispiirang ei laiene aga kriminaalasja materjalides kajastuvale infole, millest isik on teada saanud sõltumata kriminaalmenetlusest (nt kuriteosündmust ise pealt nähes). (p 38)
Kohtueelse menetluse andmete avaldamine KrMS § 214 lg 1 mõttes tähendab nende ükskõik millisel viisil teatavaks tegemist isikule, kellel ei ole õiguslikku alust neid andmeid teada. Esitades ajakirjandusväljaande pidajale avaldamiseks kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid sisaldava artikli, mis avaldatakse, on ajakirjanik käsitatav andmete avaldajana KrMS § 214 mõttes (p 40)
Ainuüksi prokuratuuri avaldamisloa puudumine KrMS § 214 lg 3 alusel trahvi määramist ei õigusta. Kohus peab asjakohastest kriteeriumitest lähtuvalt kaaluma, kas rahatrahvi määramine on iga üksikjuhtumi asjaoludel avaldamiskeelu rikkumisele reageerimiseks proportsionaalne abinõu. Selleks, et isikut kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest trahvida, peab kohus KrMS § 214 lg-st 2 lähtudes kindlaks tegema kas a) selle, et andmete avaldamist ei õigustanud kriminaalmenetluse, avalikkuse ega andmesubjekti huvi, või b) selle, et osutatud huvi oli küll olemas, ent mõni KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud põhjustest, mis rääkis andmete avaldamise vastu, kaalus avaldamist õigustava huvi üles. Vastassuunaliste huvide olemasolu tuleb kindlaks teha ja nende kaalukust hinnata andmete avaldamise aja seisuga ex ante objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. (p-d 41-42)
Juhul, kui prokuratuur leiab, et KrMS § 214 lg 3 kohaldamise õigustamiseks on tarvis tugineda muu hulgas sellisele teabele, mille avaldamine oleks KrMS § 214 lg-ga 2 vastuolus, võib ta esitada kõnesoleva teabe kohtule trahvimistaotluse lisana koos tingimusega, et kohus neid andmeid vastaspoolele ei avaldaks. Kui kohus loeb prokuratuuri n-ö lisapõhjenduse aluseks olevate asjaolude avaldamiskeelu KrMS § 214 lg 2 järgi õigustatuks, saab ta osutatud põhjendusi trahvi määramisel arvestada, jättes need samas kohtumääruses uurimissaladusest hõlmatud osas avaldamata. Peaks kohus aga asuma seisukohale, et prokuratuuril pole alust trahvi määramist õigustavaid asjaolusid vastaspoole eest varjata, tuleb sellistele asjaoludele tuginevad prokuratuuri põhjendid tähelepanuta jätta. (p 44)
KrMS § 214 lg-st 2 tulenevate trahvi määramise eelduste kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema avaldamiskeelu sisulist põhjendatust toetavate asjaolude olemasolus veendunud, vaid piisab, kui neid asjaolusid saab pidada usutavaks. Niisamuti ei pea tõenäosus mõne KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohu või kahju tekkimiseks tulevikus olema väga suur, ent see peab põhinema täpsemalt piiritletud faktidel ja olema juhtumi isepära arvestades usutav. Kindlasti on ebapiisav piirduda tõdemusega, et KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohtu või kahju – või selle saabumist tulevikus – ei saa välistada. KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud eelduste tuvastamisel on lubatav tugineda ka kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. (p-d 45-46)
Ennekõike siis, kui kohtueelse menetluse andmeid on avaldatud ajakirjanduses, tuleb kohtul KrMS § 214 lg-s 3 nimetatud trahvi määramise üle otsustades täiendavalt silmas pidada, kas isiku trahvimine on kooskõlas sõna- ja ajakirjandusvabadust tagava EIÕK artikliga 10. Selleks tuleb kohtul aluseks võtta EIK praktikas (Bédat vs. Šveits, p-d 55–81; Giesbert jt vs. Prantsusmaa, p-d 83–90; Sellami vs. Prantsusmaa, p-d 47–64) välja töötatud kriteeriumid. (p-d 47 ja 53)
KrMS § 175 lg 2 laieneb ka menetlusvälise isiku kulude hüvitamisele. (p 66)
|
| 3-22-2384/7
|
Riigikohtu erikogu |
31.01.2023 |
|
Kriminaalmenetlusega, sealhulgas kohtuotsuse täitmise käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Seepärast tuleb ka riigi õigusabi andmise üle otsustada maakohtul. Siiski ei lahendata süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asja tsiviilkohtumenetluse korras. (p-d 4–6)
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 esimese lause kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning üldjuhul jätkab varem nimetatud advokaat isikule riigi õigusabi osutamist. Tulenevalt kriminaalasja ja avaldaja eesmärgiks oleva nõude omavahelisest seotusest on põhjendatud lugeda õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 alusel säilinuks. Kohus võib siiski uuesti hinnata, kas riigi õigusabi andmise alused jätkuvalt esinevad. Kuna kriminaalasja menetlus on lõppenud, tuli avaldajal esitada maakohtule riigi õigusabi jätkamise taotlus. (p-d 7 ja 8)
|
| 1-22-2024/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2022 |
|
KrMS § dega 50869–50877 võeti Eesti õigusesse üle EL Nõukogu 24. veebruari 2005. a raamotsus 2005/214/JSK „Rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta“ (edaspidi raamotsus). Vastastikuse tunnustamise põhimõte tähendab raamotsuse artikli 6 kohaselt seda, et liikmesriigid peavad täiendavate formaalsusteta tunnustama neile artikli 4 järgi edastatud liikmesriigi otsust ja võtma viivitamata tarvitusele kõik vajalikud meetmed selle täitmiseks. Erandina võib tunnustamisest keelduda, kui tuvastatakse mõni raamotsuse artikli 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjus. (p 9)
Raamotsuse artikli 7 lõike 2 punkti g järgi saab tunnustamisest ja täitmisest keelduda muu hulgas siis, kui täitmiseks edastatud tunnistusest ilmneb, et isikut ei teavitatud kirjaliku menetluse korral otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt isiklikult tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi tähtaegadest. Eesti õiguses raamotsuse viidatud sätte täpne vaste puudub, kuid KrMS § 50871 p 7 kohaselt on keelatud tunnustada ja täita kohtuotsust, mis tehti tagaselja, v.a KrMS §-s 4897 ette nähtud juhtudel. Kõnesolev säte hõlmab keeldu tunnustada ning täita ka muu asutuse kirjalikus menetluses tehtud lahendit, millega määrati isikule rahatrahv, kuid millest isikut nõuetekohaselt ei teavitatud. (p 10)
Euroopa Kohtu praktika järgi jättis liidu seadusandja liikmesriikidele võimaluse otsustada, kuidas teavitada isikut tema kaebeõigusest, kaebetähtajast ning hetkest, mil see tähtaeg kulgema hakkab. Seejuures peab aga tagama isiku õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele. Kui rahalise karistuse või rahatrahvi määramise aluseks olev otsus toimetati otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt isikule kätte koos teabega selle kohta, missuguse tähtaja jooksul ta saab otsust edasi kaevata, ei või täitva liikmesriigi pädev asutus – juhul, kui isikul on olnud piisav tähtaeg selle otsuse edasikaebamiseks – keelduda otsuse tunnustamisest ja täitmisest. Täitva riigi kohus peab aga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades kontrollima, kas isik sai tegelikult otsusest teada ja kas tal oli piisavalt aega oma kaitse ettevalmistamiseks. (p 11)
Trahviteate saatmine lihtkirjaga ja sel moel trahviteate kättetoimetatuks lugemine ei tähenda, et isikut pole raamotsuse ega kriminaalmenetluse seadustiku mõttes nõuetekohaselt teavitatud. Kättetoimetamise mõiste võib hõlmata erinevaid saadetise kohaletoimetamise viise ning menetluse eripära arvestades võib seadusandja mõnel juhul pidada küllaldaseks nt seda, et menetleja saadab trahviteate lihtkirjaga ning selle saab lugeda isikule kättetoimetatuks kindla ajavahemiku möödumisel. Lihtsustatud kättetoimetamist võib õigustada muu hulgas see, et samalaadseid rikkumisi pannakse toime palju ning nende eest kohaldatav rahatrahv pole suur, samuti võib arvesse võtta vajadust vältida riigil tekkivaid ülemääraseid kulutusi. Niisugune kättetoimetatuks lugemise viis pole Eesti õiguse üldpõhimõtetega vastuolus ning sellele toetudes välisriigi otsuse tunnustamisest keelduda ei saa (KrMS § 436 lg 1 p 2). Samuti ei kujuta see endast üldjuhul ülemäärast kaitseõiguse riivet. (p 13)
Kui kaebaja keskseks kaitseteesiks on argument, mille kohaselt pole talle trahviteadet nõuetekohaselt kätte toimetatud, on iseenesest tegemist negatiivse asjaoluga, mille kohta isik üldjuhul tõendeid esitada ei saagi. Kuid isegi niisugusel juhul võib tõstatatud kahtlus jääda paljasõnaliseks, kui isik ei püüagi kohut veenda selles, et trahviteade pole tõepoolest temani jõudnud. (p-d 16 ja 17)
|
| 1-22-510/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.12.2022 |
|
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 8)
KrMS § 326 lg-t 3 ei saa tavaliselt kohaldada siis, kui apellatsiooni mõne väite paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjenduste alusel. Teisisõnu saab apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 3 tähenduses ilmselt põhjendamatuks, kui selle kõik väited on asjakohatud või saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. (p 9)
Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.3 ja RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 10)
Apellatsiooni ilmne põhjendamatus ei ole taandatav üksnes kahele varasemas praktikas märgitud kategooriale – apellatsiooni õiguslik asjakohatus või maakohtu otsuse kooskõla väljakujunenud kohtupraktikaga. Lahendades küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest tuleb silmas pidada kohtuasja eripära. Nii ei ole välistatud, et ringkonnakohus tunnistab ilmselt põhjendamatuks ka kaebuse, milles seatakse kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud. Sellise kaebuse lugemiseks ilmselt põhjendamatuks võib anda alust see, kui maakohus on tuginenud isiku süüküsimuse lahendamisel küllaldasele ja laiapindsele tõendusteabele ning on apellatsioonis taasesitatud väidetele juba ammendavalt ja nõustumisväärselt vastanud. Kõnealuses olukorras võib tunnistada ilmselt põhjendamatuks ka apellatsiooni, milles ei ole ühtegi selgepiirilist kaitseväidet, mida ringkonnakohtul oleks võimalik apellatsiooni menetledes lahendada – näiteks väidetakse selles üldsõnaliselt, et isik ei ole maakohtu poolt tuvastatud tegu toime pannud, kuid samas ei osutata ühelegi maakohtu veale tõendite hindamisel. (p 11)
Vt RKKKo nr 1-19-7945/137, p-d 29–30 ja RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.4. (p 12)
Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu nende kolme üheaegse tingimuse esinemisel. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et apellandi asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu otsuses, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust apellatsiooni piiridest väljumiseks. Kahtluse korral tuleb apellatsioon KrMS § 328 lg 1 p 1 kohaselt arutamisele määrata ja sisuliselt läbi vaadata. (p 13)
KrMS § 326 lg 3 alusel tehtav määrus peab olema kirjalik ja sisaldama põhjendust. Täpsemalt peab ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrus koosnema järgmistest osadest: a) määruse sissejuhatus ehk päis, milles on märgitud ära määruse tegemise kuupäev ja koht, koostaja ametinimetus ning nimi ja kriminaalasja nimetus ehk kriminaalasja number ja kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistatava nimi (lg 2); b) põhiosa, mis koosneb määruse põhjendusest ja menetlusõiguslikust alusest (lg 3), ning c) lõpposa ehk resolutsioon, milles esitatakse kriminaalasja või selle üksikküsimuse lahendamisel tehtud otsustus (lg 4). (p 15)
KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määrus ei pea seaduse kohaselt sisaldama varasema menetluse käigu ja asjaolude kokkuvõtet. Varasema menetluse kokkuvõtete esitamine ei ole ühtlasi kooskõlas KrMS § 326 lg 3 eesmärgiga vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks. (p 16)
Ringkonnakohtul tuleb KrMS § 326 lg-le 3 tuginevas määruses apellatsiooni perspektiivitust põhjendada viisil, mis on vaidlustamise korral Riigikohtu poolt kontrollitav. Ringkonnakohtu määruse põhjendused peavad võimaldama apellandil mõista, millele tuginevalt on kaebus ilmselt põhjendamatuks loetud, ja vajaduse korral ka ringkonnakohtu sellist arusaama määruskaebemenetluses vaidlustada. Üksnes KrMS § 326 lg 3 tsiteerimine kohtumääruses seda aga ei võimalda. Samas ei tohi kohus asuda apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgitamise asemel apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama ja lahendama. KrMS § 326 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui ringkonnakohus vormistab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse, mis sisuliselt vastab kohtuotsuse tunnustele, kuid ei järgi selle tegemisel kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 3. jao sätteid. Seega ei ole KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määruses kohane vastata apellandi väidetele näiteks ühe või mitme lehekülje ulatuses. Nii osutab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse üksikasjalik põhjendamine pigem sellele, et tegelikult ei ole kaebuse põhjendamatus ka kohtukolleegiumi enda hinnangul ilmne. Järelikult pole sellisel juhul ka alust KrMS § 326 lg-t 3 kohaldada ja apellatsioon tuleks läbi vaadata. Üldjuhul piisab apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgituseks paarist lausest või lõigust. Näiteks on varasemas praktikas loetud piisavaks apellandi väiteid kummutavale kohtupraktikale viitamist (nt RKKKm nr 3-1-1-5-10, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-70-13, p 8). Samuti saab apellatsioonis sisalduvate etteheidete õigusliku asjakohatuse puhul piirduda viitega õigusnormi(de)le, mille alusel on apellandi taotletu lubamatu. Ka juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus seetõttu, et maakohus on apellatsioonis esitatud väited ammendavalt ja nõustumisväärselt kummutanud, ning ringkonnakohus ei pea apellatsiooni piiridest väljumist vajalikuks, piisab põhjendusena sellise hinnangu esitamisest ja vajadusel selle lühikesest sidumisest kohtuasja asjaolude või apellatsiooniväidetega. (p-d 17 ja 18)
Ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise aluste kohta märgitu kehtib mutatis mutandis ka ilmselt põhjendamatu määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele. (p 8)
Vt RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31 ja RKKKo nr 1-18-8101/63, p 39. (p 9)
|
| 1-20-2133/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2022 |
|
KarS § 832 lg 1 alusel saab konfiskeerida nii kuriteo täideviija kui ka sellest osavõtja vara. (p 51)
Kui kaitsepool esitab KarS § 832 lg 1 teise lause mõttes tõendid pangakontole makstud sularaha legaalse päritolu kohta, loob ta sellega menetlejale võimaluse enda väited kontrollida. Kui niisugused väited pole ilmselgelt põhjendamatud või otsitud ning sularaha kriminaalse päritolu eelduse kasuks ei kõnele uskumisväärselt ka menetletava kuriteo tehiolud, ulatus, kasumlikkus jmt, ei saa süüdistatavalt lisaks nõuda selle tõendamist, et ta pole varasematel aastatel legaalselt saadud suuremat sularahasummat oma arvele kandnud või ei ole seda ära kulutanud. Kaitseversiooni ja KarS § 832 lg 1 teise lause taustal peab prokuratuur esitama oma tõendid, mis kinnitaksid sellise tulu ärakulutamist või mittesäilimist ja lubaksid tõsikindlalt veenduda sularaha kriminaalses päritolus. (p 56)
KrMS § 1261 lg 3 täpsustab KrMS § 64 lg-s 1 sisalduvat üldnõuet, mille kohaselt ei tohi tõendeid koguda viisil, mis riivab kogumises osaleja au ja väärikust, ohustab tema elu või tervist või tekitab põhjendamatult varalist kahju. Menetlusõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt on mh keelatud juba isiku elu ja tervise ohustamine, rääkimata nende õigushüvede tegelikust kahjustamisest. (p 61)
Kuriteo matkimise lubatavust ei saa põhjendada proportsionaalsuse põhimõttega, kuna sellisel juhul mööndakse sisuliselt, et kaalukama õigushüve kaitseks võib ohustada või kahjustada vähem olulisi õigushüvesid. Niisugune arusaam poleks ühildatav kriminaalmenetluse aluspõhimõtete ja käsitusega, et matkija ei tohi ühelgi juhul kahjustada kuriteokoosseisuga kaitstavaid väärtusi tahtlikult. (p 62)
Olukorras, kus seadusandja on kriminaliseerinud karistatava käitumisena nö pelgalt mulje loomise, pole lubatav KarS § 120 või § 263 lg 1 p 2 tunnustele vastava kuriteo matkimine. Neid süütegusid jäljendav matkija ohustab kahju tekitamise kavatsusest teadaandmisega paratamatult kannatanu (ning pole välistatud, et ka kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute) vaimset tervist. Teisiti öelduna ei saa kõnesolevate kuriteokoosseisude puhul kahjuliku tagajärje realiseerumist vältida ning niisugusel moel tehtud jälitustoiming (kuriteo matkimine) ei vasta KrMS § 1261 lg 3 nõuetele. (p-d 64 ja 65)
Kuigi ähvardusest tingitud hirm ohustab isiku vaimset tervist ning kujutab endast KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisus kirjeldatud teo kahjulikku tagajärge, saab vaimse tervise kahjustamisest rääkida alles juhul, kui sellega põhjustatakse organismi normaalse talituse või tavalise seisundi hälve. Psüühika mõjutamise korral võib selleks olla nt organismi patoloogiline seisund. Lühiajalist hirmutunnet ei saa võrdsustada patoloogilise seisundiga ega kõneleda pelgalt seetõttu tervise kahjustamisest. (p 70)
Kui menetleja valib KrMS § 1261 lg 3 nõudeid rikkudes kuriteo matkimiseks viisi, mis tekitab isikus tõsist hirmu ning ohustab tema vaimset tervist, võidakse sellega alandada isiku inimväärikust põhiseaduse § 18 lg 1 mõttes ning see võib anda aluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. (p-d 71 ja 72)
|
| 1-22-250/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.12.2022 |
|
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p-d 9-10. (p 9)
Apellatsioonides heideti maakohtule muu hulgas ette, et viimane ei uurinud kõiki tõendeid ja jättis kannatanu käitumist puudutava faktikogumi tähelepanuta. Seega esitati neis argumente, millega asetati kahtluse alla maakohtu tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud. Apellantide sellistele väidetele saab ringkonnakohus vastata vaid asja sisulise arutamise järel. Arvestada tuleb ka, et apellatsioonides vaidlustati karistuse raskust olukorras, kus kohtu mõistetud karistus erines mitu korda prokuratuuri taotletust ning viimasel puudus kaebeõigus. Sellistel asjaoludel tulnuks ringkonnakohtul selgitada välja ka riikliku süüdistaja seisukoht. Sedagi saanuks teise astme kohus teha vaid sisulise arutamise käigus. Seetõttu ei saanud apellatsioone KrMS § 326 lg-s 3 sätestatud erandkorra alusel läbi vaatamata jätta. (p 10)
|
| 1-20-7059/120
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.12.2022 |
|
Olukorras, kus deponeerimine korraldati KrMS § 691 nõudeid ja kahtlustatava kaitseõigust eirates ning süüdimõistev kohtuotsus rajati tõenditele, mille allikat süüdistatav küsitleda ei saanud, rikkusid maa- ja ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses oluliselt menetlusõigust. (p 25)
KrMS § 691 lg 2 näeb ette kaks alternatiivset alust tunnistaja ütluste deponeerimise lubamiseks. Eeluurimiskohtunik rahuldab taotluse, kui asjaolud võimaldavad järeldada, et a) tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või b) tunnistajat võidakse mõjutada valeütlusi andma. Üksnes tunnistaja hirm kahtlustatava ees ei ole deponeerimise alus KrMS § 691 lg 2 tähenduses. Tunnistaja hirm on tegur, mida kohus saab tunnistaja mõjutamise riski hindamisel arvestada ning see võib koostoimes muude asjaoludega anda alust järelduseks, et tunnistaja on kahtlustatava poolt mõjutatav. (p 13)
Asja arutaval kohtul tuleb ka deponeeritud ütlusi vastu võttes ja neile tuginedes veenduda, et tõendi kogumisel järgiti menetlusõigust. Deponeerimise lubamisel ei koosta eeluurimiskohtunik põhistatud määrust. Selleks, et kriminaalasja arutav kohus saaks tagantjärele hinnata deponeerimise seaduslikkust peab ülekuulamise protokollist koostoimes deponeerimise taotlusega nähtuma nii see, millisel KrMS § 691 lg-s 2 nimetatud alusel toiming tehakse, kui ka selle põhjendused. (p 14)
KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. KrMS § 691 lg 4 kontekstis tuleb ohuna turvalisusele mõista sellist kahtlustatavast tingitud ohtu ülekuulatava elule või tervisele, mille maandamine kaitseõigust vähem riivavate meetmetega on välistatud. Hirmu tuvastamisest ei piisa. (p-d 16 ja 20)
Kriminaalasja materjalidest peab selgelt nähtuma, miks eeluurimiskohtunik leiab, et just kahtlustatava kohalviibimine ohustab ülekuulatava turvalisust. Jälgitavate põhjenduste olemasolu on iseäranis tähtis, kui kahtlustatav viibib vahi all. (p 18)
Kohtu käsutuses on erinevad füüsilised ja tehnilised lahendused, et tagada tõsiselt võetava vajaduse ilmnedes kahtlustatava osavõtt ütluste deponeerimisest kaudsemal moel ning ühtlasi ütluste andja turvatunne. Kohtus toimuva ülekuulamise puhul peab üldjuhul olema võimalik jälgida ütluste andmist, kuid küsimuste esitamise viis võib sõltuvalt kaitsevajadusest erineda. (p 22)
Kriminaalasja materjalidest peab selgelt nähtuma, miks eeluurimiskohtunik leiab, et just kahtlustatava deponeerimise juures viibimine ohustab ülekuulatava turvalisust. (p 18)
Deponeerimist toimetaval eeluurimiskohtunikul on kohustus kaaluda nii kahtlustatava kui ka ütluste andja õigusi ja korraldada ülekuulamine mõlema poole huve arvestades. (p 18)
Kohtu käsutuses on erinevad füüsilised ja tehnilised lahendused, et tagada tõsiselt võetava vajaduse ilmnedes kahtlustatava osavõtt ütluste deponeerimisest kaudsemal moel ning ühtlasi ütluste andja turvatunne. (p 22)
Kas ja kui palju saab kahtlustatav ülekuulatavaga deponeerimise käigus vahetult suhelda, on eeluurimiskohtuniku määrata. (p 22)
KrMS § 372 paneb menetlejale kohustuse hinnata kannatanu erikohtlemise ja kaitse vajadust ning otsustada tema turvalisust tagavate meetmete üle. Osutatud sätet tuleb tõlgendada koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. a direktiiviga 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded. (p 19)
KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse deponeerimise juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. KrMS § 691 lg 4 kontekstis tuleb ohuna turvalisusele mõista sellist kahtlustatavast tingitud ohtu ülekuulatava elule või tervisele, mille maandamine kaitseõigust vähem riivavate meetmetega on välistatud. (p-d 16 ja 20)
Riiki esindavate menetlusasutuste ülesanne on tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel, ilma et rikutaks süüdistatava konfrontatsiooniõigust. (p 22)
Deponeerimise lubamisel ei koosta eeluurimiskohtunik põhistatud määrust (KrMS § 691 lg 2 ls 2). Selleks, et kriminaalasja arutav kohus saaks tagantjärele hinnata deponeerimise seaduslikkust, tuleb deponeerimise käik talletada (KrMS § 691 lg 6). Ülekuulamise protokollist koostoimes deponeerimise taotlusega peab nähtuma nii see, millisel KrMS § 691 lg-s 2 nimetatud alusel toiming tehakse, kui ka selle põhjendused. (p 14)
Deponeerimist toimetaval eeluurimiskohtunikul on kohustus kaaluda nii kahtlustatava kui ka tunnistaja või kannatanu õigusi ja korraldada ülekuulamine mõlema poole huve arvestades. Ka erilise kaitsevajadusega kannatanu korral saavad kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmist õigustada vaid erandlikud asjaolud. (p 21)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 1-22-607/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.11.2022 |
|
Kohtuliku arutamise uuendamise määrus ei ole KrMS § 385 p 21 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav. (p 8)
|
Facebook
Twitter