3-1-1-87-11
|
Riigikohus |
09.11.2011 |
|
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
|
| 3-1-1-78-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Selleks, et vältida seksuaalse rünnaku ohvriks langenud lapseealisele täiendavaid kahjulikke tagajärgi, mis võivad kuriteo asjaolude mistahes vormis meenutamisega kaasneda, on maakohtul õigus jätta kannatanu kohtusse kutsumata ja avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 p 5 (hetkel kehtiva redaktsiooni järgi KrMS § 291 lg 1 p 3) alulsel (vt ka RKKKo 3-1-1-48-11).
EIK praktikas EÕIK artiklis 6 sätestatud õiglase kohtupidamise kohta seotakse seksuaalkuritegudes süüdistatavatele isikutele õigus esitada alaealisele kannatanule küsimusi vahetult ülekuulamise ajal või hiljem sellega, kas alaealise tunnistus on ainus peamine tõend süüdistatava vastu või mitte (vt nt A. M vs Itaalia, 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs Saksamaa 20.12.2001).
EIK praktikas EÕIK artiklis 6 sätestatud õiglase kohtupidamise kohta seotakse seksuaalkuritegudes süüdistatavatele isikutele õigus esitada alaealisele kannatanule küsimusi vahetult ülekuulamise ajal või hiljem sellega, kas alaealise tunnistus on ainus peamine tõend süüdistatava vastu või mitte (vt nt A. M vs Itaalia, 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P. S vs Saksamaa 20.12.2001).
|
| 3-1-1-58-11
|
Riigikohus |
12.09.2011 |
|
Enne 1. septembrit 2011 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon ei võimaldanud avaldada kohtumenetluses tõendina ütluste andmisest keelduva tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui tunnistaja oli olnud kahtlustatav või süüdistatav samas kuriteos, mille kohta ütluste andmisest ta kohtus keeldus. Seda ka juhul, kui tunnistaja oli ütluste esemeks olevas kuriteos juba jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud või kui tema suhtes oli kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Vt ka RKKKo 3-1-1-119-09.
|
| 3-1-1-48-11
|
Riigikohus |
22.06.2011 |
|
Selleks, et tunnistada isikut süüdi vägistamises, ei piisa pelgalt abitusseisundi nentimisest, vaid tuleb ära näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane tahtlikult kasutas seda olukorda oma eesmärgi saavutamiseks. Sellele viitab otseselt KarS § 141 lg 1 dispositsiooni sõnastus "ära kasutades tema seisundit". Sarnaselt vägivalla rakendamisele (KarS § 141 lg 1 alt 1) peab ka sellisel juhul esinema mitte ainult põhjuslik, vaid ka finalistlik seos abitusseisundi ja vahekorda astumise vahel. Olukord peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (suguühendusse astumise) elluviimist. Teisisõnu, toimepanija peab tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Järelikult tuleb tuvastada tahtlus ka nende objektiivsete koosseisuliste tunnuste suhtes. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab seega olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja suguühendus toimus tema tahte vastaselt, s.o nõusolekuta (RKKKo 3-1-1-12-06, p 11 ja 3-1-1-25-07, p 13).
Abitusseisundi jaatamisel tuleb alati ära näidata, milles see seisneb - kas kannatanu kaitsetuses, arusaamisvõimetuses või east tulenevas abituses. Kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämise või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ja kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu on süüdlasel objektiivselt võimalik astuda kannatanuga suguühendusse või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele suguühendusele (vt ka RKKKo 3-1-1-25-07, p 13). Seevastu arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Kannatanu võib olla teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt ka RKKKo 3-1-1-111-10, p 8.3). Kuigi teatud vanusest alates (14-aastased ja nooremad isikud) eeldatakse nii kaitsetust kui ka arusaamisvõimetust (ealine abitus, KarS § 145), ei välista see KarS §-de 141-142 koosseisude inkrimineerimist ka vägivalla tunnuse kaudu juhul, kui on tuvastatud vägivalla kasutamine sellise isiku suhtes.
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-125-06, p 13 ja 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06, p 15 ja 3-1-1-45-07, p 17.5).
Kui isiku süüd kinnitavaks tõendiks on üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11, 18. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).
Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-125-06, p 13 ja 3-1-1-45-07, p 16.1 jj.). Pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo 3-1-1-125-06, p 15 ja 3-1-1-45-07, p 17.5).
Vt otsuse p 12 ja RKKKo 3-1-1-16-04, p 12; 3-1-1-89-06, p 10 ja 3-1-1-85-07, p 7.1.
Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).
Vt otsuse p 12 ja RKKKo 3-1-1-16-04, p 12; 3-1-1-89-06, p 10 ja 3-1-1-85-07, p 7.1.
Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7).
Kui isiku süüd kinnitavaks tõendiks on üksnes kannatanu sõna süüdistatava sõna vastu, peab kohtu otsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev. Kõnealusel juhul on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11, 18. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-109-10, p 10).
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-78-10
|
Riigikohus |
27.10.2010 |
|
Avaldades kohtulikul uurimisel kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb eristada, kas tegemist on ütluste avaldamisega ristküsitlusel või selle väliselt.
Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad ka ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele.
Ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi (sh ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlusi) avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust.
Olukord, kus isiku asukoht on teadmata ja menetleja ei suuda seda välja selgitada, ei tähenda iseenesest veel seda, et isik hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale.
Kui isikule on küll väljastatud kutse ilmuda seoses kriminaalmenetlusega uurija juurde, kuid pole tuvastatud, et ta on selle kutse ka kätte saanud, siis ei saa tema uurija juurde ilmumata jäämist käsitada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisena.
Kohtuotsuse põhjenduste rajamine kohtus üle kuulatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad ka ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele.
Ristküsitlusel võib kohtueelses menetluses antud ütlusi (sh ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlusi) avaldada üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel, kontrollimaks vastuolu korral ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust.
Avaldades kohtuistungil uurimistoimingu protokolli, tuleb arvestada KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid.
Kohtuotsuse põhjendusi ei või rajada kohtus üle kuulatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele.
|
| 3-1-1-43-10
|
Riigikohus |
18.06.2010 |
|
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos (RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 25). Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui tegevusdelikti subjektiks saab olla nii maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) kui ka isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 11.5).
Isiku karistamine kuriteost osavõtu eest ei eelda selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud.
Tulenevalt KrMS § 345 lg-st 2 ja §-dest 1602-1603 on kassatsiooni esitamine lubatud nii kirjalikult kui ka digitaalsel kujul.
Kassatsiooni esitajana tuleb käsitada isikut, kes on selle allkirjastanud.
Kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega.
Olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest.
Mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele.
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (3-1-1-139-05 p 26). See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07 p 18.)
Kolleegium taunib jätkuvalt praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (3-1-1-116-06 p 28).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (3-1-1-139-05 p 26). See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (3-1-1-60-07 p 18.)
KrMS § 216 lg 1 p 2 mõtte kohaselt tuleb kriminaalasjad, mille raames menetletakse ühe ja sama isiku erinevaid kuritegusid, üldjuhul ühendada ühiseks menetluseks. Teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul, kui isiku ühe teo osas on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo osas on menetlus veel algstaadiumis.
Ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte.
Kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust.
Süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist.
Olukorras, kus kohus kaalub süüdistatava õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa ta jätta kergekäeliselt tähelepanuta võimalikke tõendeid selle kohta, et menetlusaja pikkus on olulises osas tingitud süüdistatava enda pahausksest käitumisest. Erinevalt tõenditest, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli.
Mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele.
Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 2 p 2 ja EIÕK art 6 lg 1 esimese lause alusel õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada. Sellisel juhul tuleb kriminaalmenetlus lõpetada või õigeksmõistev otsus teha kohtulikku arutamist lõpule viimata, olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine on.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda.
Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Vaid juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on võimalik tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata.
Kohtuasja keerukus ei pruugi siiski iseenesest olla piisav õigustus menetluse pikaajalisusele.
Ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte.
Kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust. Tunnistajale suurel hulgal asjakohatute küsimuste esitamine või põhjendamatult mahukate taotluste ettekandmine kohtuistungil on käsitatav kohtumenetluse venitamisena.
Olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest.
Kohtul tuleb vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega.
Raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Kuid aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena.
Erinevalt tõenditest, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli.
|
| 3-1-1-52-09
|
Riigikohus |
26.06.2009 |
|
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis. Kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks äratundmiseks esitamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p-d 12.3 - 12.4). Et varasemate ütluste avaldamine teenib ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, ei saa kohus ristküsitluse tulemit kõrvale jätta ja kohtuotsuses tugineda ainuüksi kohtueelsel uurimisel räägitule.
Kooskõlas KrMS § 296 lg 1 ning § 289 nõuetega tuleks ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks ja tunnistaja ning kannatanu mälu värskendamiseks avaldada ristküsitlusel lõike nende varasematest ütlustest, kontrollimaks, kas nad andsid äratundmiseks esitamisel õigeid ütlusi ja kas nad jäävad nende ütluste juurde. Meenutamisel tuleb lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, võimaldamaks tema edasist ristküsitlemist. Ristküsitlust jätkates tuleb välja selgitada, millised asjaolud isikule meenuvad ning hinnata ristküsitlusel antud ütlusi kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-98-07, p 8).
Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).
Vastavalt KrMS § 81 lg-le 1 võib menetleja vajaduse korral isiku, asja või muu objekti esitada ülekuulatud kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või tunnistajale äratundmiseks. Vaadeldava sätte kohaselt võib äratundmiseks esitamine toimuda alles pärast isiku ülekuulamist, kusjuures erandeid sellest nõudest menetlusseadus ette ei näe. KrMS § 81 lg-st 1 tuleneva nõude eesmärgiks on äratundja järelduste objektiivse kontrollimise ja hindamise tagamine, mille tõttu ei tohi menetlustoimingute järjestusse suhtuda formaalselt. Isiku eelnev ülekuulamine on vajalik ka selleks, et valmistada äratundmiseks esitamist ette, sest kirjeldatud viisil selgitatakse ülekuulamise käigus varem tajutud objekti või isiku tunnused ja tajumistingimused. Lähtuvalt KrMS § 81 lg 1 sõnastusest ja selle sätte alusel tehtava menetlustoimingu eesmärgist pole võimalik seaduslikult saadud tõendiks lugeda äratundmiseks esitamise protokolli, mis on koostatud enne isiku ülekuulamist ning seega menetlusseaduse nõudeid eirates. Ülekuulamist läbi viimata pole menetlejal võimalik nõuetekohaselt selgitada, mida teab isik tõendamiseseme asjaolude kohta ega täiel määral veenduda äratundja väidete objektiivsuses ja tõelevastavuses.
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis. Kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks äratundmiseks esitamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p-d 12.3 - 12.4). Et varasemate ütluste avaldamine teenib ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, ei saa kohus ristküsitluse tulemit kõrvale jätta ja kohtuotsuses tugineda ainuüksi kohtueelsel uurimisel räägitule.
|
| 3-1-1-37-09
|
Riigikohus |
08.05.2009 |
|
Süüdistatava õigus esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile ei ole absoluutne õigus ja EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, et juhtudel, mil süüdistatava süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (RKKKo nr 3-1-1-86-06, p 7 ja nr 3-1-1-98-02, p 7.4).
Süüdistatava õigus esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile ei ole absoluutne õigus ja EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Samas on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, et juhtudel, mil süüdistatava süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (RKKKo nr 3-1-1-86-06, p 7 ja nr 3-1-1-98-02, p 7.4).
|
| 3-1-1-10-09
|
Riigikohus |
24.04.2009 |
|
Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.
Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).
Üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, tehakse erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Eriliseks isikutunnuseks on ka varasema kuriteo toimepanemine süüdlase poolt (korduvus), kui toimepanija isikule omane õiguslik tunnus. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. Karistusseadustiku § 24 lg-s 1 kasutatud mõiste "toimepanija" puhul saab seega rääkida nii täideviijast kui osavõtjast, mille tõttu on kuriteost osavõtu korral võimalik süüdlasele kvalifitseeritud koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus juhul, kui kihutamine või kaasaaitamine pannakse toime korduvalt, täideviija puhul aga korduvust tuvastatud ei ole.
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Kui kuriteo panevad toime täideviija ja osavõtja, puudub nende käitumises kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemine grupi poolt. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja nr 3-1-1-88-03, p 10).
Karistusseadustiku § 296 kvalifitseeritud koosseisu mõttes saab korduvusest rääkida vaid juhul, kui isik on varem toime pannud altkäemaksu vahenduse. Vaadeldavas sättes (KarS § 296 lg 2 p 1) räägitakse sama teo, s.o altkäemaksu vahendamise, mitte aga muu aususe kohustuse rikkumisega seotud süüteo vähemalt teistkordsest toimepanemisest (vrd nt KarS § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 ja § 215 lg 2 p 1).
Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokooseisu objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu lubamisega nõustumises või altkäemaksu vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik paneb oma ametiseisundit ära kasutades altkäemaksu andja huvides toime seadusega mittelubatud teo või jätab ebaseaduslikult mingi teo toime panemata. Altkäemaksu lubamisega nõustumine tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt RKKKo nr 3-1-1-118-06, p 14). Süütegu on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest.
Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Altkäemaksu lubamine ei ole vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona. Oluline on seegi, et altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab lubaja tegutsemist eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata (vt RKKKo nr 3-1-1-37-05, p-d 10 ja 11).
Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7 ja nr 3-1-1-99-06, p 14).
Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viib paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi rikkumisele.
Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).
Vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja nr 3-1-1-43-05, p 6.
Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (vt RKKKo nr 3-1-1-16-07, p-d 9 ja 10). Otsustamaks kaastäideviimise korral, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi menetlemiseks, tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud, tuleb silmas pidada ühelt poolt süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega seatavaid tingimusi ja teiselt poolt kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest tulenevaid nõudeid (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16).
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja nr 3-1-1-26-08, p 14).
Karistusseadustiku § 295 lg 2 p 1 sõnastusest - sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda - nähtuvalt on korduvusest alust rääkida vaid olukorras, kui sama tegu - pistise vahendus, pannakse toime vähemalt teist korda. Korduvuse tunnust KarS § 295 lg 2 p 1 tähenduses ei moodusta aga muu eelneva aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo toimepanemine (nt altkäemaksu vahendus või pistise võtmine).
|
| 3-1-1-63-08
|
Riigikohus |
05.12.2008 |
|
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust.
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.
Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02, p 7 ja nr 3-1-1-127-06, p 9).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04).
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli.
Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-121-97).
Tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada.
KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Et aga KrMS § 63 lg 1 sätestab jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll.
See ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast.
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
|
| 3-1-1-23-08
|
Riigikohus |
29.05.2008 |
|
Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07).
Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.
Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07).
Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.
Karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab KarS § 69 lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, s.t kohtuotsuse jõustumisest. Kuna KarS § 69 lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Kontrollnõuete täitmise kohustuse aja algust ei saa määrata kriminaalhooldusametnik, sest tulenevalt KarS § 69 lg-st 6 võib kontrollnõuete järgimata jätmine süüdimõistetu jaoks kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise. Samas tuleb eristada üldkasuliku töö tegemise tähtaega, mille on KarS § 69 lg 3 alusel määranud kohus ning mille jooksul on süüdimõistetu kohustatud järgima kontrollnõudeid, tähtajast, mille määrab kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule üldkasuliku töö tegemiseks ajakavaga kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 6 alusel. Esimene, kohtu poolt määratud tähtaeg on kriminaalhooldusametnikule lähtepunktiks ajakava koostamisel, mis tähendab seda, et ajakava järgi ei tohi tegelike tööde teostamine alata enne, kui kohtuotsus on jõustunud ning ajakavas märgitud tööd ei tohi kesta kauem, kui kohus on otsusega määranud.
Kaotanud baaris kui avalikus kohas oma mobiiltelefoni, väljus see kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei teadnud oma telefoni asukohta ja seega puudus tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läks üle baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu.
Samas, olenemata sellest, et mobiiltelefon oli üle läinud baaripidaja valdussfääri, on kohtud põhjendatult kvalifitseerinud selle hõivamise süüdistatava poolt varguse katsena, kuna pannes selle oma taskusse, alustas süüdistatav sellele oma valduse kehtestamist. Süüdistatava tegu oleks tulnud käesoleval juhtumil kvalifitseerida lõpuleviidud vargusena siis, kui tal oleks õnnestunud mobiiltelefoniga baarist väljuda. Alles sellisel juhul oleks süüdistataval tekkinud võimalus varastatut oma äranägemise järgi käsutada.
|
| 3-1-1-18-08
|
Riigikohus |
23.05.2008 |
|
KrMS § 289 alusel võib isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus jätta kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused ning tugineda kohtuotsuse tegemisel hoopiski eeluurimisel antud ütlustele. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (RKKKo nr 3-1-1-1-07, p 7.1-7.2 ja nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis talletatud ütlustele (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.2). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Varalise kasu saamise eesmärk näitab subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Koosseisutüüpide aspektist kujutab KarS § 184 lg 21 p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseis endast nn mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub objektiivsetest koosseisutunnustest kaugemale. Seega ei lange kõnealuse süüteokoosseisu puhul objektiivsed ja subjektiivsed tunnused kokku, vaid subjektiivsest küljest tuleb täiendavalt tuvastada varalise kasu saamise eesmärk, millele koosseisu objektiivses küljes aga vaste puudub. Ühtlasi järeldub sellest, et kui KarS § 184 lg 21 p-s 1 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste suhtes piisab toimepanijal KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Eelnevaga on selgitatav, miks vaadeldava süüteokoosseisu puhul puudub vajadus tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevus. Piisab kui süüdistatava puhul on kohtulikul arutamisel subjektiivsest küljest kindlaks tehtud varalise kasu saamise suhtes kavatsetus.
Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana.
Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana.
Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rakenduspraktikaga.
Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.
Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakenduspraktikaga.
Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Sellele vaatamata ei ole kriminaalmenetluse praktikas võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9, 10).
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.
Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.
Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.
|
| 3-1-1-19-08
|
Riigikohus |
07.05.2008 |
|
Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07).
Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).
Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 155 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kohtuistungil tehtud taotlused ja nende lahendused kanda kohtuistungi protokolli. Täitmaks KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning kui suures ulatuses toimus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (RKKKo nr 3-1-1-124-05, nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-123-06, nr 3-1-1-125-06).
Tõendite kohtuliku uurimise kõrval ristküsitluses on kaitsjal ja süüdistajal õigus esitada kohtule uurimiseks ka uurimistoimingu protokolle ja kriminaaltoimiku muid dokumente. Nende tõendite uurimine saab toimuda vaid läbi nende avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine on võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli (RKKKo nr 3-1-1-123-06).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, mis tähendab seda, et kohus otsustab isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud. Riigikohus on korduvalt selgitanud KrMS § 289, § 291 ja § 293 lg 1 tähendust tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste arvestamisel tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel ja nimetatud ütluste tähendust tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel ristküsitluses. Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (RKKKo nr 3-1-1-67-06, nr 3-1-1-86-06, nr 3-1-1-105-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07).
|
| 3-1-1-98-07
|
Riigikohus |
25.02.2008 |
|
Asjaolu, et äratundmiseks esitamisel ei nimetata üksikasjalikult, milliste tunnuste järgi isik ära tunti, ei tähenda automaatselt, nagu oleks äratundmine ebausaldusväärne. Juhul, kui isiku äratundmiseks esitati ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud (RKKKo nr 3-1-1-33-06, p 6.2).
KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8). Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 võimaldab ristküsitlusel avaldada kohtueelses menetluses antud ütlusi ka isiku mälu värskendamiseks, kuid sellisel juhul tuleb meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Mälu värskendamise eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega (vt RKKKo nr 3-1-1-105-06, p 7.3).
Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal ei toimu vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 137 mõttes. Nimetatud paragrahvis sisalduv regulatsioon seob vahistuse põhjendatuse kontrolli KrMS § 130 lg-tes 3 ja 31 sätestatud vahi all pidamise tähtaegadega ja eeluurimiskohtuniku pädevusega. Olukorras, kus süüdistatav on antud kohtu alla ei ole eeluurimiskohtunik enam pädev tema vahistuse põhjendatust KrMS § 137 regulatsiooni mõttes kontrollima (vt RKKKm nr 3-1-1-126-06, p 10).
KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib ristküsitlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-52-06, p 8).
Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses - ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo nr 3-1-1-100-07, p 7).
|
| 3-1-1-73-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab see aga, et kui avaldatavad ütlused puudutavad ka kaassüüdistatavaid, ei saa nad ütluste andjat nende vastu antud ütluste osas küsitleda ning seega ka ütluste õigsust proovile panna. Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub aga õiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d). Sarnases küsimuses on asjas Luc v. Itaalia võtnud seisukoha Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu otsuse kohaselt rikub see, kui süüdistus tugineb kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mille andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, EIÕK art 6 garantiisid. Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega kuigi KrMS § 294 p 1 lubab juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast, kohtul kohtumenetluse poole taotlusel avaldada süüdistatava eeluurimisel antud ütlused, peab kohus arvestama EIÕK-st tulevate piirangutega. Eelnev ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06 ja nr 3-1-1-98-02, p 7).
Võrdlusmaterjali võtmise määruse ja ekspertiisimaterjali võtmise protokolli puudumine on kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, kuid see ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui isikult on võetud võrdlusmaterjali eksperdi poolt ekspertiisi käigus ja see on ekspertiisiaktis kajastatud.
|
| 3-1-1-62-07
|
Riigikohus |
12.11.2007 |
|
Kui kohtulikul uurimisel avaldatakse kohtueelses menetluses antud ütlusi, siis tuleb selgepiiriliselt eristada, kas tegemist on ütluste avaldamisega ristküsitlusel (KrMS §-d 289 ja 293) või selle väliselt (KrMS §-d 291 ja 294). Ristküsitlusel on kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtuistungi protokollis täpselt kirjapandava kohtumenetluse poole taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et otseselt ütluste lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga tuleb kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele. (Vt RKKKo 3-1-1-52-05, 3-1-1-105-06).
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid kirja pandud vastastamise-, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb, et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka näiteks vastastamisprotokollis või ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal vastastamisel antud ütlustele.
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahelise vastuoluna, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused.
Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et otseselt ütluste lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga tuleb kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele. (Vt RKKKo 3-1-1-52-05, 3-1-1-105-06).
Obiter dictum korras juhib kolleegium tähelepanu vajadusele selgelt eristada otsuse tegemisel ja põhistamisel ühiselt ja kooskõlastatult toimepandud tegu, mis moodustab karistusseadustiku mõttes kaastäideviimise, ning täideviija füüsilist, ainelist või vaimset abistamist, mille puhul on tegemist kaasaaitamisega. Seejuures tuleb hinnata isikute teopanuse olulisust ja nendevahelist rollijaotust - s.o funktsionaalse teovalitsemise teooria.
Kaasaaitaja ja täideviija ei moodusta karistusseadustiku eriosa tähenduses gruppi. Grupi tunnus eriosa süüteokoosseisudes vastab karistusseadustiku üldosas defineeritud kaastäideviimise mõistele (KarS § 21 lg 2), kihutaja ja kaasaaitaja grupi koosseisu ei kuulu (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 21).
|
| 3-1-1-45-07
|
Riigikohus |
15.10.2007 |
|
Karistusseadustiku § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10-aastane isik arusaamisvõimetuks, mistõttu sellise isikuga suguühendusse astumine täidab KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine), mitte KarS § 145 (suguühendus lapseealisega) objektiivse koosseisu. See ei tähenda aga iseenesest, et vanemat kui 10-aastast isikut tuleks igal juhul lugeda arusaamisvõimeliseks. Vastupidi - ka vanem laps võib sõltuvalt arengutasemest olla võimetu seksuaalkäitumisest aru saama ja selles osas otsustusi tegema. Eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kuid erinevalt alla 10-aastastest, tuleb nende arusaamisvõimetus igal juhul eraldi tuvastada.
Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka 3-1-1-125-06, p 14).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst, hambaarst, õde või ämmaemand.
Takistusena KrMS § 291 p 5 tähenduses peetakse silmas objektiivset asjaolu, mille tõttu isiku kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kindlasti ei saa selliseks objektiivseks asjaoluks olla kolmanda isiku, ka psühholoogi, arvamus selle kohta, et kohtuistungil ütluste andmine võib avaldada kohtusse kutsutule negatiivset mõju. Samuti ei saa psühholoogi selline arvamus tingida ütluste avaldamist KrMS § 291 p 3 alusel. Seda põhjusel, et nimetatud säte eeldab haiguse diagnoosimist, mida saab teha vaid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud isik, kelle hulka psühholoog ei kuulu.
Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).
KrMS § 291 p 2 ei seo tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist mitte mingisuguste tingimustega.
Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.
Tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kuriteo toimepanemise koha määratlemise täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi või looduses meetri täpsusega. Kuriteo toimepanemise koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud.
Menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-51-00, p 6.2 ja 3-1-1-146-05, p 11).
Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kriminaalmenetlusõigus ei käsita isiku rasket majanduslikku olukorda tema antud ütluste avaldamise alusena. Samuti ei ole raske majanduslik olukord vaadeldav ütluste andmisest keeldumisena KrMS § 291 p 2 tähenduses ega ka muu kõrvaldamata takistusena KrMS § 291 p 5 mõttes - KrMS § 178 sätete kohaselt hüvitatakse kannatanule muuhulgas kulud, mis tal tekivad seoses sõiduga kohtuistungile. Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.
Kriminaalmenetluses võib olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Kriminaalmenetluse seadustik annab terve rea võimalusi kaitsta kohtumenetluses alaealise kannatanu või tunnistaja huve. Lisaks kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse kuulutada kohtuistung alaealise huvides osaliselt või täielikult kinniseks (KrMS § 12 lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama kehtib ka kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse ka vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Väheoluline pole seegi, et KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase isiku kohtus ülekuulamisel ristküsitlust. Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina). Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 14).
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Perekonnaseaduse § 50 lg-st 2 tulenevalt on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma ning samuti on eestkostja sama seaduse § 98 lg 2 kohaselt kohustatud lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Eeltoodust aga ei tulene, et alaealise kannatanu seaduslik esindaja saaks keelata alaealisel kriminaalmenetluses ütluste andmise. Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
|
| 3-1-1-24-07
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.
Avaliku korra rikkumisest saab üldjuhul rääkida siis, kui koosseisupärane tegu pannakse toime avalikus kohas, kuhu on juurdepääsuvõimalus piiramatul hulgal isikutel. Kannatanu peksmine toimus üksteist tundvate ja sageli kohtuvate isikute koosviibimisel erasaunas. Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallateod avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9).
Tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati maakohtus vastuolus KrMS § 289 nõuetega, kuna maakohus eelistas teatud tunnustajate eeluurimisel antud ütlusi kohtus antud ütlustele. Samas ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et mõlemat nimetatud tunnistajat ristküsitleti maakohtu istungil ja ristküsitluse käigus on nad andnud eeluurimisel öelduga sisuliselt kattuvaid ütlusi. Seega ei toonud asetleidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine kaasa ebaseadusliku ega põhjendamatu kohtuotsuse tegemist.
|
| 3-1-1-123-06
|
Riigikohus |
04.04.2007 |
|
Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka süüdistatava ristküsitlusel, kuid selline ütluste avaldamine on lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, ning taoline ütluste avaldamine saab teenida vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus pärast süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle süüdistatava poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele, kuid kohus ei saa sellises olukorras eelistada kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06 ja nr 3-1-1-68-06).
Esemelistest tõenditest saab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi kohtulik uurimine toimuda üksnes läbi selle avaldamise. Seejuures tuleb järgida KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid. Nendest nõuetest tulenevalt on uurimistoimingu protokolli või muu dokumendi osaline või täielik avaldamine võimalik vaid juhul, kui seda taotleb kohtumenetluse pool (KrMS § 296 lg 1) ja kui kohus leiab, et uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi võib avaldada ja seda on võimalik tõendina kasutada, ning kui kohus määrab selle avaldamise (KrMS § 296 lg 3). Viimatinimetatud määrus peab tulenevalt KrMS § 145 lg 1 p-st 2 olema kantud kohtuistungi protokolli.
Kohtuistungi protokoll peab olema koostatud sellise täpsusastmega, et vajadusel oleks võimalik kontrollida asjaolusid, mis on temas fikseeritud - näiteks kohtuistungil avaldatud materjalide asukohta ning sisu. Ning selleks, et tagada kohtuistungi protokolli nõuetekohane täpsus, on KrMS §-s 158 kehtestatud kord, mille kohaselt kohtumenetluse pooled võivad taotleda protokolli parandamist ning selliste taotluste lahendamise kord.
Kohtuliku uurimise vahetuse ja suulisuse printsiibi tegelik realiseerumine kohtulikus arutelus peab olema kohtuistungi protokollis võimalikult täpselt kajastatud ja otsuse lugejale jälgitav. Kohus peab toimiku materjalide avaldamisel täpselt määratlema, millised tõendid ja millises ulatuses ta avaldab ning millist lehekülje numbrit iga tõend kannab. Eelkõige võimaldab see kohtumenetluse pooltel aru saada, milline on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi- või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb (vt RKKKo nr 3-1-1-124-05).
|
| 3-1-1-3-07
|
Riigikohus |
02.04.2007 |
|
KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).
Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes eeldab, et kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06).
Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
|
Facebook
Twitter