3-2-1-121-13
|
Riigikohus |
13.11.2013 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust. See tähendab mh ka seda, et TsMS § 371 lg-s 2 toodud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda TsMS § 457 lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud.
Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist. Seega ei saa põhjusel, et varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on tuvastatud asjaolusid, mis TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt on kohustuslikud samade poolte vahel teise tsiviilasja menetluses, hinnata hagi õiguslikku põhjendatust TsMS § 371 lg 2 järgi. Küll peab kohus asja menetlusse võtmisel omal algatusel hindama, kas samade poolte vahel on lahendatud sama vaidlus. Sama vaidluse kohta lahendi olemasolul peab kohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 4 või 7 järgi. (p 8)
Tehingu tühistamise korral tuleb TsÜS § 90 lg 2 järgi tühistatud tehinguga saadu üldjuhul tagastada alusetu rikastumise sätete kohaselt. Täpsemad selle nõude alused on sätestatud VÕS §-s 1028. Üürilepingu tühistamise korral peab üürileandja tagastama üürnikule üürilepingu alusel tasutud üüri ja üürnik üürileandjale üürilepingu alusel saadud asja kasutamisõiguse hariliku väärtuse (vt VÕS § 1032 lg-d 1 ja 2). (p 9)
|
| 3-2-1-112-13
|
Riigikohus |
22.10.2013 |
|
Puudustega menetlusdokumendiks TsMS § 3401 lg 1 tähenduses ei saa lugeda hageja esitatud e-kirja (kaaskirja) ennast, milles teatatakse hagiavalduse esitamisest, kuid hagiavaldust ennast ei ole esitatud. (p 10)
PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaeg on olemuselt menetlustähtaeg, mida saab mõjuva põhjuse olemasolul ennistada (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-12, p 10). (p 11)
|
| 3-2-1-95-13
|
Riigikohus |
09.10.2013 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei hinda kohtud tõendeid (vt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13).
Kohus ei tohi hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel keelduda põhjusel, et nõue on ebaselge. Kui hageja esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus TsMS § 3401 lg 1 alusel andma hagejale tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Juhul kui hageja kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, peab kohus jätma hagi TsMS § 3401 lg 2 järgi menetlusse võtmata. (p 12)
TsMS annab aluse pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe tähelepanuta jätmiseks vaid juhul, kui kostja ei ole sellele õigel ajal tuginenud. TsMS § 330 lg 2 kohaselt tuleb hagi või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada korraga ja vastuses hagile või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel kohtuistungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Hagi lubatavuse kriteeriumid sätestab eelkõige TsMS § 371, mille lg 1 p 8 kohaselt tuleb keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest muu hulgas siis, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-07, p 12). (p 10)
Kui hageja esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus TsMS § 3401 lg 1 alusel andma hagejale tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Juhul kui hageja kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, peab kohus jätma hagi TsMS § 3401 lg 2 järgi menetlusse võtmata. Kohus ei tohi hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel keelduda põhjusel, et nõue on ebaselge. (p 12)
TsMS annab aluse pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe tähelepanuta jätmiseks vaid juhul, kui kostja ei ole sellele õigel ajal tuginenud. TsMS § 330 lg 2 kohaselt tuleb hagi või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada korraga ja vastuses hagile või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel kohtuistungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Hagi lubatavuse kriteeriumid sätestab eelkõige TsMS § 371, mille lg 1 p 8 kohaselt tuleb keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest muu hulgas siis, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-07, p 12). (p 10)
MTÜS § 24 lg-s 7 on peetud silmas, et üldkoosoleku otsusega samas korras võib vaidlustada MTÜS § 31 lg-s 1 ettenähtud organite otsuseid.
MTÜS §-s 24 sätestatud õiguskaitsevahend on oma olemuselt ühinguõiguslik õiguskaitsevahend, mida saavad kasutada ühinguga nn sisesuhtes olevad isikud. (p 11)
|
| 3-2-1-90-13
|
Riigikohus |
02.10.2013 |
|
Sõltumata menetlusosalise seisukohast, peab kohus menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses. See tähendab, et kui kohtusse pöördunud isik eksib menetlusliigi valikul, ei tohi kohus keelduda asja menetlemisest. Vajadusel saab kohus TsMS § 3401 lg 1 järgi anda kohtusse pöördunud isikule tähtaja avalduse või nõude täpsustamiseks, muu hulgas juhul, kui ei ole esitatud piisavalt andmeid, et nõuet kvalifitseerida. (p 12)
Kaasomanik on kohustatud nii kaasomandi osa kui ka korteriomandi reaalosa kasutama nii, et see oleks kooskõlas seadustega, korteriomanike otsustega ega kahjustaks teiste omanike õigusi. (p 14)
Korteriomanikel on õigus nõuda, et kõik korteriomanikud kasutaksid oma korteriomandi reaalosa vastavalt kasutusloale ning ehitise kasutamise otstarbele (vt majandus- ja kommunikatsiooniministri 4. detsembri 2012. a määrust nr 78 "Ehitise kasutamise otstarvete loetelu"), s.o nõuda kasutusloale või/ja ehitise kasutamise otstarbele mittevastava kasutamise lõpetamist. (p 15)
Avaldajad tuginesid oma taotluses korteriomandiseaduse ja asjaõigusseaduse sätetele, leides, et neil on kaasomanikena õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides, ning et neil on õigus nõuda, et korteriomandi reaalosa ja kaasomandi eset kasutataks seaduste ja kaasomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt. Selline nõue on õiguslikult võimalik.
TsMS § 613 lg 4 sätestab, et kui esitatakse nõue, mida tuleks menetleda hagita menetluses koos nõudega, mida tuleks menetleda hagimenetluses, võib esimest nõuet menetleda koos hagimenetluses menetletava nõudega. (p 12)
|
| 3-2-1-135-12
|
Riigikohus |
20.03.2013 |
|
Riigikohus käsitles 6. märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 tehtud määruses üksnes selles asjas määratud PRIA toetusi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-134-12 oli mh tegemist ühtse pindalatoetusega ja keskkonnasõbraliku majandamise toetusega. Nimetatud toetuste iseloomu arvestades (eelkõige toetuste tagantjärele maksmine eelneval perioodil tehtud põllumajanduslike kulutuste katmiseks ning sellega toetuste eesmärgi saavutamine) leidis Riigikohus, et selliste nõuete loovutamise keeldu õigusaktid ei sisalda. Järelikult ei ole keelatud ka nende toetusnõuete arestimine täitemenetluses täitemenetluse seadustiku § 112 lg 1 järgi, kui PRIA on otsustanud toetused välja maksta (vt määruse p-d 16−20). Ülalnimetatus seisukoht kehtib ka asjas, mil tegemist on ühtse pindalatoetuse ja keskkonnasõbraliku majandamise toetuse väljamaksmisele suunatud nõude käsutamise keelamisega hagi tagamise menetluses. Sama kehtib see ka põllumajanduskultuuride täiendava otsetoetuse kohta. (p 11)
Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)
Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Hagi tagamise menetluses on küll üldjuhul võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 14).
Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. (p 12)
TsMS § 378 lg 1 p-s 4 sätestatud hagi tagamise abinõu on ette nähtud eelkõige juhtudeks, mil hageja ja kostja vaidlevad kolmanda isiku käes oleva vara kuuluvuse üle. Sel juhul on mõistlik vaidluse lõpuni tagada vaidluse objekti olemasolu, andes selle kohtutäiturile hoiule, või maksta vastav summa kohtu deposiitkontole.
Selline käsutuskeeld ei too kaasa samu tagajärgi mis hagi tagamiseks nõude arestimine. Nõude arestimine oleks sellekohase taotluse alusel võimalik TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi. Nõude arestimisel tekib TsMS § 389 lg 1 kohaselt lisaks käsutamiskeelule ka arestipandiõigus, mis annab hagejale (sissenõudjale) tulevases täitemenetluses eelisõiguse oma nõude rahuldamiseks. Nõude arestimisele kohaldatakse mh TsMS § 389 lg-d 1 ja 4. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei pea nõude arestimisel kohaldama TsMS § 389 lg-t 6, mille kohaselt korraldab hagi tagamise menetluses vara arestimist kohtutäitur. Nõude arestimismäärus on seega hageja soovil kohtul võimalik saata vahetult selle täitmiseks kohustatud isikule. (p 13)
Kohus ei saa luua menetlusvälise kolmanda isiku vastu täitedokumenti, mille alusel hageja või kohtutäitur saaksid nõuda määratud hagi tagamise abinõu täitmist. (p 14)
Kuna hagi tagamise eesmärk on tagada tulevase kohtuotsuse täitmist, siis tuleb hagi tagamisel lähtuda sellest summast, mida hageja kostjalt nõuab. Seda summat tuleb lugeda hagi hinnaks TsMS § 378 lg 4 teise lause tähenduses (vt selle kohta nt Riigikohtu 8. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12 tehtud määruse p 11). (p 17)
Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks määruseks (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11). (p 18)
|
| 3-2-1-123-12
|
Riigikohus |
21.11.2012 |
|
Kostjale tuleb kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve. Kostjale tuleb tagada võimalus võtta määruskaebuse kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
Kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Brüsseli I määruse art 26 lg 1 tulenevalt on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine. Igal juhul tuleb kostjale kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kui määruskaebuse lahendamine puudutab otseselt kostja huve ning kostjale tuleb tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).
Euroopa Kohus on 20. mai 2010. a otsuse C-111/09 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Česká podnikatelská pojišťovna as, Vienna Insurance Group versus Michal Bilas p-des 21-24 leidnud, et Brüsseli I määruse art 24 esimene lause kehtestab kohtualluvuse eeskirja, mis rajaneb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja allumine menetlevale kohtule ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda eeskirja juhtudel, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates. Kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse, väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist juhtudega, mille puhul nimetatud määruse art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad. Tegemist on erandiga, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et art 24 teist lauset ei tohi mõista nii, et see võimaldab jätta kohaldamata sama artikli esimeses lauses väljendatud üldeeskirja muude kohtuvaidluste puhul kui need, millele see sõnaselgelt viitab.
Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
Juhul kui peaks selguma, et kostja elukoht ei ole siiski teises liikmesriigis, võib kohtualluvus tuleneda ka Brüsseli I määruse art 16 lg-st 2 ( Vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 47).
Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja elukoht on teises liikmesriigis, lähtuda selle liikmesriigi õigusest (vt Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 41).
Kohus saab hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust.
|
| 3-2-1-120-12
|
Riigikohus |
29.10.2012 |
|
Surma põhjustamisega või kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tuleb lugeda selliseks, mille vastu on eelduslikult olemas tungiv avalik huvi RÕS § 7 lg 1 p 6 mõttes. Ebamõistlik ja ebaõiglane oleks piirata selliste valurahanõuete esitamiseks riigi õigusabi saamist, eriti kui võlaõigusseaduse § 134 lg 2 näeb sel juhul põhimõtteliselt alati ette hüvitise nõudmise õiguse. Vastupidine tõlgendus tähendaks mh kuriteoohvri õiguste olulist ja võimalikku ebaproportsionaalset piirangut.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Seega ei ole seda küsimust vaja ka hagi menetlusse võtmisel otsustada.
Ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu kuuluvad vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Pankroti väljakuulutamine ei välista pankrotivõlgniku nõuete maksmapanekut.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte.
|
| 3-2-1-94-12
|
Riigikohus |
03.10.2012 |
|
Kostja on TsMS § 205 lg 2 teise lause järgi isik, kelle vastu hagi on esitatud. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja II ei olegi kostjaks, kui tema vastu on esitatud konkreetsed haginõuded. Kui haginõuded kostja II vastu on lubamatud või edulootuseta, tuleb need jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 22)
Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1 ja 3 ei või ringkonnakohus üldjuhul tugineda asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus ei ole esitatud, kindlasti aga mitte asjaoludele, mida hagi alusena ei ole üldse esitatud. (p 36)
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). (p 37)
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna ja need kuuluvad tõendamisesemesse, mitte aga õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 36)
Hagimenetluse esemeks ei saa TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt olla menetluskulude väljamõistmine (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Selliselt ei ole hageja pöördunud kostja vastu kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (vt TsMS § 3 lg 1).
Selline haginõue tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev sellist asja hagimenetluses lahendama. (p 18)
Olukorras, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist avastab, et tegelikult tuleks esitatud asjaolusid asja lahendamisel hinnata oluliselt erinevalt seni esiletoodust ja arutatust, on võimalik TsMS § 437 p 1 alusel menetlus uuendada ja anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka uued tõendid. (p 38)
Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Õiguslikult on võimatu viivisenõue, mis tuleneb viivitamisest võlgnikule raha maksmiseks juhise andmisega. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid juhise andmine, olgu ka raha ülekandmiseks, ei ole rahaline kohustus selle sätte mõttes. Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
Kui võlgnikult nõuavad sama raha maksmist võlausaldajatena erinevad isikud, saab kohtuvaidluste vältimiseks mh VÕS § 120 lg 1 järgi vaidlusaluse raha hoiustada notari juures. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamisel loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et kohustus on hoiustamisega täidetud hoiustamise ajal. Tagasivõtmise õigusega hoiustamisel võib võlgnik raha maksmise nõudele esitada VÕS § 122 lg 2 järgi hoiustamise vastuväite. (p 27)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
TsMS § 373 lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu. Kui kostja I esitab selle lisaks ka tema kaaskostjana menetluses osalenud kostja II vastu, siis selline kostja I esitatud hagi menetlemine vastuhagina ei ole lubatav TsMS § 373 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12, p 14). (p 20)
|
| 3-2-1-86-12
|
Riigikohus |
25.09.2012 |
|
Hagi tagamise menetluses on üldjuhul võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse perspektiivi.
Hagi tagamise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades võib ringkonnakohus vajaduse korral ka ise TsMS § 384 lg 2 alusel nõuda hagejalt hagi tagamise avalduse puuduste kõrvaldamist (vt Riigikohtu 31. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 16).
Vt Riigikohtu 31. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12.
|
| 3-2-1-31-12
|
Riigikohus |
02.05.2012 |
|
Asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 13).
|
| 3-2-1-5-12
|
Riigikohus |
20.03.2012 |
|
Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale.
Kvaliteeti piirav kokkulepe võib sisalduda müügilepingus.
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).
VÕS § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).
Istungiprotokoll ei pea vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Menetlusosalisel on võimalus istungil esitada vastuväited ja taotleda vajadusel protokolli parandamist.
Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Hagist loobumine ei välista tuginemist samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.
Kohtukõnes saab viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65).
Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused:
• kostja on lepingut rikkunud;
• kostja vastutab lepingu rikkumise eest;
• kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik;
• hagejale on tekkinud või tekib kahju;
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga;
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid.
Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.
|
| 3-2-1-103-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Kui maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 12 alusel, s.o põhjusel, et õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu, on hagejal õigus esitada selle määruse peale määruskaebus, kuid ei ole õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule.
Hagi läbivaatamise staadium PankrS § 43 lg 1 mõttes algab hagi menetlusse võtmisest kohtu määrusega TsMS § 372 lg 1 järgi.
Tulenevalt TsMS §-st 695 kehtib TsMS § 682 lg 1 ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).
|
| 3-2-1-82-11
|
Riigikohus |
07.11.2011 |
|
Kuna pankrotiseaduses on sõnaselgelt sätestatud, et pankrotivaraga seotud vaidlustes osaleb kohtumenetluses menetlusosalisena võlgniku asemel pankrotihaldur, ei ole kohtul ainuüksi põhjusel, et hageja leidis, et pankrotihaldur osaleb menetluses võlgniku esindajana, alust asja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda. Kohus saab lugeda kostjaks pankrotihalduri vaatamata sellele, et hageja nimetas kostjana võlgnikku ja pidas pankrotihaldurit võlgniku seaduslikuks esindajaks.
|
| 3-2-1-45-09
|
Riigikohus |
27.04.2009 |
|
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi on kohtul kohustus kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §-s 55 sätestatud arestimise tühisuse alused, sh seda, kas võlgnikule on täitmisteade kätte toimetatud, ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.
KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta täitma väärteo kohta tehtud otsust, mille jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 järgi tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud. Erandina võib väärteootsust täita pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaega juhul, kui väärteokaristusena mõistetud rahatrahvi täitmine on VTMS § 209 lg 2 järgi edasi lükatud.
TMS § 25 lg-st 1 tulenevalt ei piisa täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks kohtutäituri ja võlgniku kokkuleppest. Juhul kui vabatahtliku täitmise tähtaeg on sissenõudja nõusolekul pikem kui 30 päeva, ei ole kohtutäituril õigust pöörata sissenõuet võlgniku varale enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist.
TMS § 46 lg 1 p 8 ega lg 2 p-d 1 ja 4 ei kohusta kohtutäiturit täitemenetlust peatama. Täitemenetluse peatamise õigus on TMS § 45 järgi ka kohtul, kuid peatamise eelduseks on sellisel juhul võlgniku avaldus.
Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Kui puudusi ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks, jätab maakohus avalduse menetlusse võtmata ja tagastab selle avalduse esitajale (TsMS § 3401 lg 1).
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 ning TsMS § 5 lg-s 3 väljendub hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid.
|
| 3-2-1-130-08
|
Riigikohus |
09.12.2008 |
|
Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.
Ringkonnakohus lahendas samas menetluses ja sama määrusega nii hageja kui ka kostja määruskaebuse, kuigi need olid esitatud maakohtu erinevate määruste peale. See on põhimõtteliselt lubatav, kui sellest ei teki menetluslikku segadust ja poolte õigusi sellega ei kahjustata.
Hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegeleda. Seetõttu ei lahendata menetlusse võtmisel ka üldjuhul hageja nõudega seonduvaid keskseid küsimusi. Erandlik on aga esmajoones rahvusvahelisse kohtualluvusse puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.
Kostja väitel on hageja esitanud samasisulise hagi ka välisriigi kohtule. Sellist olukorda reguleerib Brüsseli I määruse art 27 lg 1, mille järgi juhul, kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama alusega hagide põhjal menetlusi samad pooled, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma menetluse seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. Sama artikli 2. lõike järgi juhul, kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Brüsseli I määruse art 30 p 1 järgi loetakse menetlus (mh art 27 tähenduses) alustatuks ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada.
Kui kohtulahendi järgi ei pidanuks Eesti kohus hagi menetlema (st asja menetlus sisuliselt lõppes), peab kohus tagama isikule võimaluse saada menetlusega kantud kulude eest hüvitist.
Olulised võimalused hageda isikut ka teise liikmesriigi kohtus on ette nähtud Brüsseli I määruse art-s 5. Lepingutega seotud kohtuasjades on sellise valikulise kohtualluvuse sätteks Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a, mille järgi võib isikut, kelle alaline elukoht (asukoht) on liikmesriigis, teises liikmesriigis hageda selle paiga kohtus, kus tuli täita asjaomane kohustus. Euroopa Kohtu praktika järgi loetakse "asjaomaseks kohustuseks" Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a tähenduses lepingulist kohustust, mille täitmise nõue on hagi esemeks. Selle kohustuse täitmise koha määramiseks nimetatud sätte tähenduses peab kohus aga esmalt oma asukoha riigi kollisioonireeglite järgi kindlaks tegema, milline õigus kohaldub pooltevahelisele lepingule. Pärast lepingule kohaldatava õiguse määramist, peab kohus Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a alusel kohtualluvuse määramiseks kindlaks tegema, kuidas määratleb lepingule kohaldatav õigus asjaomase kohustuse täitmise koha, ning alles seejärel saab võtta seisukoha, milline kohus on pädev asja lahendama.
Kohtu võimalus kohaldada REÕS § 33 lg-t 6 sama paragrahvi 2. lõike asemel peaks olema erandlik ja arvesse tuleb võtta, kas leping tervikuna on olulisel määral rohkem seotud Eestiga, mitte võlgniku asukohariigiga.
Sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Seejuures kinnitab REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha. Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse menetlusse võtmise otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel lahendamisel.
Brüsseli I määruse viidatud sätte rakendamiseks ei oma tähendust Eesti siseriiklik regulatsioon kohtualluvuse määramiseks lepingu täitmise koha järgi, st kontrollida tuleb üksnes "täitmise koha" materiaalõiguslikku määratlust. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust TsMS § 89 lg 2 teine lause, millest järeldub, et kohtualluvuse tähenduses loetakse lepingu täitmise kohaks üldjuhul võlgniku tegevuskohta, selle puudumisel aga elu- või asukohta. Küll kohaldub see regulatsioon kohtualluvuse määramisel neil juhtudel, kui ei kohaldu Brüsseli I määrus või teistsugust korda ettenägev välisleping.
Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.
Brüsseli I määruse art 31 järgi võib liikmesriigi kohtute kaudu taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Sellise hagi tagamise rakendamine on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.
|
| 3-2-1-134-07
|
Riigikohus |
31.01.2008 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 2 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda võib alles pärast määruse TsMS § 465 lg 2 nõuete kohast põhjendamist, milles peavad olema näidatud ka põhjendused, mille alusel kohus otsustas hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. TsMS § 371 lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse.
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral (eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lõikes 2 sätestatud oluline piirang sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset.
TMS § 221 lg-s 1 toodud näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Kuid võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis õigustaks hagi rahuldamist.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. TsMS § 125 kohaldamine ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oleks täielikult võrdsustatud tuvastushagiga.
|
| 3-2-1-130-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Juhul kui hageja vaidlustab vahekohtu kokkulepet ja hagiavaldus võetakse menetlusse, siis oleks otstarbekas vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle lahendada vaheotsusega. Kuigi TsMS § 449 ei sätesta sellisel juhul otseselt vaheotsuse tegemise võimalust, on menetlusökonoomia kaalutlusel võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 449 lg 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral.
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohus võib TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda hagi menetlusse võtmisest siis, kui hagi alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
TsMS § 84 on kooskõlas EL Nõukogu määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I määrus) vastava sättega ja nimelt artikliga 60, mille lõike 1 punkti c kohaselt võib olla juriidilise isiku asukohaks ka tema peamine äritegevuse koht.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
|
| 3-2-1-131-07
|
Riigikohus |
09.01.2008 |
|
TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07.
TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.
1. jaanuarini 1995. a kehtinud APK §-s 61 sätestatud üheaastane tähtaeg ei ole õigust lõpetav, vaid hagi aegumise tähtaeg. Lapse isana lapse sünniakti kantud isik võis APK § 61 kohaselt vaidlustada tehtud kannet ühe aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või oleks pidanud teda saama kande tegemisest. Üheaastase tähtaja algus sõltus sellest, millal isana sünniakti kantud isik kandest teada sai või oleks teada saama pidanud. Seega sõltus tähtaja algus selle sätte mõttes isiku subjektiivsest teadmisest.
APK § 61 ja PKS § 44 lg 3 on sisult analoogilised ja sätestavad üheaastase aegumistähtaja isa (vanema) kohta lapse sünniaktis tehtud kande vaidlustamiseks. Erinev on hagi aegumise tähtaja kulgemise algus.
|
| 3-2-1-89-07
|
Riigikohus |
10.10.2007 |
|
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud. Samuti on rikutud TsMS § 431 lg 1 kolmandat lauset, mille kohaselt kui menetlusosalist ei esinda advokaat, selgitab kohus poolele või tema esindajale eelnevalt menetluse lõpetamise tagajärgi.
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
Kohus ei pea esindaja volituste kontrollimisel kontrollima enda algatusel lisaks registriandmetele ka äriregistri menetlusteavet. Äriregistri menetlusteavet peab kohus kontrollima neil juhtudel, kui kohtul tekib kahtlusi äriregistri kande õigsuses.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
|
| 3-2-1-56-07
|
Riigikohus |
05.06.2007 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 1 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 1 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Kui kohtul tekib analüüsi käigus veendumus, et sellist õigusnormi õiguskorras ei eksisteeri, võib kohus keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest. Seejuures tuleb asjakohast määrust TsMS § 465 lg 2 nõuete kohaselt põhjendada, näidates muu hulgas põhjendused, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et hagiavalduse saab jätta menetlusse võtmata.
|
Facebook
Twitter