3-2-1-64-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
Seni kuni omandireformi õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks olevat kohaliku omavalitsuse korraldust ei oldud tühistatud, ei saanud ka õigustatud subjektile vara üle andnud kohaliku omavalitsuse üksus olla teadlik oma õiguste rikkumisest selle korraldusega enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 116 esimese lause järgi.
Seni kuni omandireformi õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks olevat kohaliku omavalitsuse korraldust ei oldud tühistatud, ei saanud ka õigustatud subjektile vara üle andnud kohaliku omavalitsuse üksus olla teadlik oma õiguste rikkumisest selle korraldusega enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 116 esimese lause järgi.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse tühistamise korral saavad alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded olla üksnes maa omanikul, s.o riigil.
Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduse tühistamise korral saavad alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded olla üksnes maa omanikul, s.o riigil.
|
| 3-2-1-62-08
|
Riigikohus |
24.09.2008 |
|
Kokkulepitud sooritust ja vastusooritust ei muuda alusetuteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes see, kui üks lepingupooltest kavatses juba enne lepingu sõlmimist mitte teha omapoolset sooritust teise poole soorituse vastu või kui üks või mõlemad lepingupooled leppisid lepingudokumendis ekslikult kokku soorituste tegemises, mida kumbki pool tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul oleks tegemist lepingu rikkumisega ning hageja kasutada oleksid lepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Samuti võiks nendel juhtudel muude seaduses sätestatud täiendavate eelduste olemasolu korral olla isikul alust tühistada leping pettuse või eksimuse tõttu ja sellest tulenevalt saavutada lepingu tagasitäitmine.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Hinda võib alandada ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
|
| 3-2-1-54-08
|
Riigikohus |
16.06.2008 |
|
Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist.
VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea võlgnik intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda intressi (VÕS §-s 94 sätestatud suuruses) asemel viivist (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses). Erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist.
Ka käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitiskohustuse täitmata jätmise korral peab soodustatu maksma asjaajajale viivist VÕS § 113 järgi.
Ka käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitiskohustuse täitmata jätmise korral peab soodustatu maksma asjaajajale viivist VÕS § 113 järgi.
VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea võlgnik intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda intressi (VÕS §-s 94 sätestatud suuruses) asemel viivist (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses). Erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist.
Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist.
VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea võlgnik intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on tal õigus nõuda intressi (VÕS §-s 94 sätestatud suuruses) asemel viivist (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses). Erinevalt viivisest, ei näe seadus ette intressi vähendamist.
|
| 3-2-1-137-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-109-07.
Kohustise tasaarvestamisega lõppemise kohta seisukoha avaldamine ei ole ka faktilise asjaolu kohta esitatud väide ning seetõttu ei tähenda isegi tasaarvestusega nõustumine asjaolu omaksvõttu TsMS § 231 tähenduses. Küll aga võib tasaarvestamisega nõustumine olla käsitatav näiteks ühepoolse võla tunnistamisena. Asjaoludeks, mida saaks omaks võtta, saab olla üksnes kas vastaspoolele tasaarvestuse avalduse esitamise fakt või ka tasaarvestuse avalduse sisu.
Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.
TsMS § 293 lg 1 tulenevalt ei saa ainult eksperdiarvamusega tõendada pooltevaheliste võimalike õiguslike suhete olemasolu või puudumist.
TsK § 477 lg-ga 3 kohaselt tuleb alusetu rikastumise nõude puhul hüvitatava vara väärtus määrata selle omandamise momendi väärtusega. TsK § 477 lg 6 kohaldamisel tuleb tuvastada, kui palju võlgnik kulutuste tegemise hetkel säästis.
TsK § 234 lg 1 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või on määratud nõude esitamise momendiga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tasaarvestamiseks küllaldane ühe poole avaldus, mis nimetatud normi mõtte kohaselt tuli teisele poolele ka teatavaks teha.
Hilinenult esitatud taotluse lubatavust hinnates peab kohus hindama nii menetluse viibimise võimalikkust kui ka hilinemise põhjendatust. Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. Arvestada tuleb ka tegelikku menetluslikku olukorda, mis võib muutuda. Muutunud olukorras ei pruugi taotluse rahuldamine tuua kaasa enam menetluse viibimist ja TsMS § 331 lg 1 mõtte kohaselt ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine sel juhul takistatud, vaid pigem lubatud ja seda eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu.
|
| 3-2-1-62-07
|
Riigikohus |
06.06.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-80-06.
TsK § 478 p 1 reguleerib olukorda, kus võlgnik täidab oma kohustuse võlausaldajale enne kokkulepitud või seadusest tuleneva tähtaja saabumist.
|
| 3-2-1-25-06
|
Riigikohus |
09.06.2006 |
|
Isik ei ole alusetult rikastunud, kui ta on saanud talle kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise.
|
| 3-2-1-32-06
|
Riigikohus |
08.05.2006 |
|
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tehingu tühistamiseks peavad lisaks formaalsetele tingimustele olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tühise lepingu järgi üleantu tagastamise üldised põhimõtted kehtivad kolmandate isikute lepingus osalemise korral ka lepingust taganemise korral, kuigi taganemise sätete juures ei ole neid nii detailselt reguleeritud.
Tüüptingimuste kasutaja ei saa ise tugineda tüüptingimuse tühisusele VÕS § 42 alusel. Kuid tal on võimalik nii tugineda tingimuse tühisusele üldiste tehingu tühisuse sätete järgi kui ka tingimus tühistada nt eksimuse tõttu.
|
| 3-2-1-21-06
|
Riigikohus |
24.04.2006 |
|
Kui tehingud vajavad notariaalset tõestamist AÕS § 119 lg 1 järgi, siis selle vorminõude rikkumisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine.
Ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav tasu ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu.
Heade kommetega ei saa üldjuhul olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus ning seda sõltumata sellise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu võimalikust heade kommete vastasusest. Erandina võib selle vastuolu heade kommetega kõne alla tulla, kui heade kommetega on vastuolus võlatunnistuse andmine ise.
Kohtud peavad otsuse tegemisel kontrollima poolte andmeid. Ka menetlusosalised peavad oma andmete muutumisest kohut viivitamata teavitama.
Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi.
Tühiste lepingute tagasitäitmine toimub alusetu rikastumise sätete järgi vastastikuse restitutsiooni põhimõttel.
Lõpetamiskokkulepped võivad olla käsitatavad ka kapitalirendilepingu muutmisena või selle tagasitäitmise korra kokkuleppena lepingu lõpetamisel.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.
Võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Kuid võlgnikul on samas võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud.
VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.
Kui varem tunnustati tulenevalt TsK-st notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võla tunnustamist muus vormis, siis VÕS järgi on see asjakohane üksnes juhul, kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega.
Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.
Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
|
| 3-2-1-6-06
|
Riigikohus |
14.03.2006 |
|
ÄS § 281 lg-s 3 sätestatud laenukeelu eesmärk on nende võlausaldajate, kes ei ole konkreetse tagatislepinguga tagatava laenu andjad, ning aktsiaseltsi vähemusaktsionäride huvide kaitsmine. Selle keelu rikkumine toob olulise seaduserikkumise tõttu kaasa sõlmitud tagatistehingu tühisuse.
Kui isik on saanud teise isiku arvel täitemenetluse tulemusel rahasumma ilma õigusliku aluseta, s.t pandilepinguta, siis võib teisel isikul tekkida alusetu rikastumise nõue selle summa ulatuses. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-135-03.
ÄS § 289 peamine eesmärk on erandi tegemine aktsionäride piiratud vastutusest ja regulatsiooni andmist eelkõige nende juhtumite jaoks, mil aktsionärid kasutavad aktsiaseltsi olulises vastuolus õiguskorras tunnustatud üldiste eesmärkidega. Kuid selle laiendav tõlgendamine ja kohaldamine võib kaasa tuua aktsionäri põhjendamatult piiramatu vastutuse. Kuna ÄS § 289 ei välista iseenesest ka aktsiaseltsi juhatuse või nõukogu liikme vastutust, tuleb nende vastutuse kohta käivaid sätteid ja aktsionäri vastutust puudutavaid sätteid reeglina tõlgendada ja kohaldada koostoimes, lähtudes konkreetse asja tehioludest.
Aktsionäri vastutus enne 01.07.2002 kehtinud ÄS § 289 lg 1 redaktsiooni kohaselt eeldab otsest või kaudset tahtlust tagajärje suhtes.
|
| 3-2-1-146-05
|
Riigikohus |
23.01.2006 |
|
Kui hageja on tõendanud raha kostjale ülekandmise, siis peab kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada.
PankrS §-s 107 on mõeldud seda, et võlausaldaja peab hagi esitama samas suuruses ning samadel asjaoludel, nagu nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul.
Võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja.
|
| 3-2-1-136-05
|
Riigikohus |
20.12.2005 |
|
Vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel tühise tehingu tagasitäitmisel alusetu rikastumise sätete järgi või ka lepingust taganemisel saab nõuded lugeda vastastikku tasaarvestatuks ja nõuda otsuse resolutsiooniga välja üksnes nõuete vahe sellelt poolelt, kelle kahjuks saldo jääb. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust.
Ringkonnakohus peab tulenevalt TsMS § 330 lg-st 4 oma otsuses põhjendama, miks ta loeb saadud kasutuseelised olematuks.
Väljatõstmisnõude saab rahuldada üksnes menetluses osalevate isikute suhtes, kelle vastu on nõue suunatud.
Asja väljaandmise nõuet ei tohiks jätta rahuldamata üksnes seetõttu, et valdaja saab sellest keelduda vastunõude olemasolu või muu täitmisest keeldumise õiguse olemasolu tõttu. Seega on võimalik, et asja valduse väljaandmise nõue rahuldatakse vastastikku rahalise nõude täitmisega. Asja väljaandmisnõude saab rahuldada ka tingimuslikult, s.o teise isiku poolt kostja suhtes kohustuse rahuldamise tingimusega.
Kasutuseeliste arvestamisel ei välista asjaolu, et ehitis on isiku ehitisse elama asudes elamiskõlbmatu, kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseelistel ei saa väärtust olla üksnes juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks keegi nõus asja kasutamise eest midagi maksma.
Omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigus ei anna isikule õigust asja kasutada, mistõttu võib temalt ka täitmisest keeldumise aja eest nõuda asja kasutamisega saadu väärtuse hüvitamist.
Kasutuseeliste arvestamisel ei välista asjaolu, et ehitis on isiku ehitisse elama asudes elamiskõlbmatu, kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseelistel ei saa väärtust olla üksnes juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks keegi nõus asja kasutamise eest midagi maksma.
VÕS § 1033 lg-s 2 sätestatud nõue asja valdaja kulutuste hüvitamise kohta ei lõpe sellega, kui isik, kellele valdaja peaks asja tagastama, annab asja omandiõiguse üle teisele isikule. Ka hüvitise maksmise kohustus ei lähe üle asja omandajale.
Kui poolte vahel on võlasuhe tühise tehingu tagasitäitmiseks, tuleb sellele suhtele kehtivaid tühise tehingu alusel üleantu tagastamise sätteid kohaldada üleantud asjale tehtud kulutuste ja asja väärtuse hüvitamise erinormidena ka juhul, kui üle anti asja omand või valdus, ning seda ka juhul, kui üleandmise käsutustehing on tühine.
Asja tühise tehingu järgi saaja ei vabane üleantu tagastamise kohustusest üksnes seetõttu, et üleandja ei suuda tõendada oma omandiõigust asjale.
|
| 3-2-1-133-05
|
Riigikohus |
13.12.2005 |
|
Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik tegi seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis oli ta koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest TsK § 86 järgi.
Ühise tegutsemise lepingut TsK § 438 järgi võib sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks.
Kui üks isik teeb teise isiku varasse parendusi nendevahelise kokkuleppe alusel, on tegemist alusetu rikastumise juhtumi liigiga TsK § 477 mõttes. Kui kulutuste tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta, on tema ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga. Kuid samas, kui ei ole kokkulepet kulutuste tasuta tegemise kohta, võib alusetult rikastunud isik hüvitise maksmisest keeldumisel tugineda hea usu põhimõttele juhul, kui vaatamata kokkuleppe puudumisele tasu osas, võis ta asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitust ei hakata kunagi nõudma.
|
| 3-2-1-67-05
|
Riigikohus |
15.06.2005 |
|
Tsiviilõiguses tunnustatud hea usu põhimõttest tulenevalt peab TsK § 477 lg-t 5 tõlgendama viisil, mis välistab tulu väljaandmise nõude kaudu alusetu rikastumise. Kulutuseks, mis TsK § 477 lg 1 alusel hüvitatakse, võib olla ka töö tegemine.
|
| 3-2-1-12-05
|
Riigikohus |
11.03.2005 |
|
Kui õigustatud subjekt ei teadnud EVP kroone saades ega neid võõrandades, et tal ei ole alust nii suures ulatuses kompensatsiooni saamiseks, tuleb tal TsK § 477 lg 3 järgi riigile hüvitada EVP kroonide omandamise momendil määratav väärtus rahas. Üksnes juhul, kui viimane tõendab, et õigustatud subjekt oli EVP kroone omandades pahauskne või sai või pidi hiljem teada saama vara saamise alusetusest, saab temalt nõuda TsK § 477 lg 5 järgi lisaks EVP kroonide väärtuse hüvitamisele ka kõigi tulude hüvitamist, mis ta sai või pidi selle vara eest saama.
|
| 3-2-1-110-04
|
Riigikohus |
10.11.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-9-04.
Eluruumide erastamise korra p-st 92 ei tulene korteriühistule kui elamu haldamise ja majandamise vastuvõtjale elamu remondi rahastamise kohustust. Selle sätte järgi saab taolise tsiviilkohustuse tekkimise aluseks olla poolte vastav kokkulepe. Remondirahade tasaarvestuse kokkuleppele mittejõudmine ei ole elamu üleandmist välistavaks asjaoluks.
Kui erastatud eluruumide haldust korraldavale isikule laekunud vahendid elamu remondiks ei olnud piisavad ja ta kasutas selleks oma vahendeid ning elamu üleandmisel korteriühistule ei jõudnud pooled remondirahade tasaarvestuses kokkuleppele, siis oli haldust korraldaval isikul õigus nõuda põhjendatud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel korteriomanikelt või üürnikelt, kes tasusid haldust korraldavale isikule remondiks vajalikke makseid.
|
| 3-2-1-71-04
|
Riigikohus |
02.06.2004 |
|
Kuna äriseadustiku järgi võib aktsiaselts dividendi maksta ainult kasumi arvel ning aktsionäride üldkoosoleku otsusega kinnitatud majandusaasta aruande alusel ning üksnes isikule, kes on kantud aktsiaraamatusse, siis ei saa samade majandusaastate eest dividendi teistkordset väljamaksmist nõuda isik, kes pärast dividendi väljamaksmist kanti aktsiaraamatusse aktsiate omanikuna kohtuotsuse alusel.
Aktsionäril on õigus esitada alusetu rikastumise nõue aktsiaraamatusse kantud isikute vastu, kes omandasid alusetult tema arvel dividende. Aktsionär võib esitada nõude äriühingu vastu, kui tal ei õnnestu TsK § 477 lg 1 alusel saada hüvitist aktsiaraamatusse kantud isikutelt ning äriühing on õigusvastaselt ja süüliselt rikkunud aktsionäri õigust olla kantud aktsiaraamatusse.
|
| 3-2-1-51-04
|
Riigikohus |
28.05.2004 |
|
Kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS § 24 p 3 järgi määras halduritasu suuruse kohus. Kuna kohus ei ole haldurile tasu määranud, siis tuleb halduritasuna saadu TsK § 477 lg 1 alusel tagastada pankrotivarasse. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-02.
Kuni 01.01.2004 kehtinud PankrS § 26 lg-st 7 järeldub, et kui võlausaldajate üldkoosoleku aeg ja koht ei olnud võlausaldajatele õigeaegselt teatatud, siis sai üldkoosolekut pidada otsustusvõimeliseks üksnes siis, kui sellel olid esindatud kõik võlausaldajad.
|
| 3-2-1-135-03
|
Riigikohus |
12.01.2004 |
|
Ringkonnakohus jättis otsuses vastamata apellatsioonkaebuse väitele, et linnakohus ei põhjendanud oma otsuses, miks ta ei nõustu kostja väitega, et täitur ei saanud vara müügiga alla tegeliku hinna võlgnikule kahju tekitada. Sellega rikkus apellatsioonikohus TsMS § 330 lg 6.
Kuna isik omandas teise isiku arvel, ilma et tal oleks olnud selleks lepingust tulenevat alust, siis tekkis viimasel TsK § 477 lg 1 kohaselt õigus nõuda selle raha tagastamist. Kahjuna on vaadeldav vaid alusetult omandatud vara ja tagasinõudeõiguse väärtuste vahe.
|
| 3-2-1-114-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
Rikastumise äralangemise instituuti tunneb Eesti õiguskord alates 01.07.2002, kui jõustus võlaõigusseadus. Enne seda kehtinud tsiviilkoodeks ei näinud ette alusetu rikastumise nõudeõiguse äralangemist seoses sellega, kas isik tegelikult omandiõigust kasutab või mitte.
|
| 3-2-1-101-03
|
Riigikohus |
30.09.2003 |
|
TsK § 477 lg 6 järgi laienevad alusetu rikastumise sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Teenuse tarbimine selle eest raha tasumata on käsitatav vara alusetu säästmisena TsK § 477 tähenduses.
|
Facebook
Twitter