1-21-5058/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.11.2022 |
|
KarS § 75 lg 1 p-s 2 sätestatud registreerimisnõude sisu piirdub süüdlase kohustusega ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajal isiklikult kriminaalhooldusosakonda, kus tema tulek fikseeritakse. Säte ei anna seaduslikku alust kohustada süüdimõistetut osalema täiendavalt individualiseeritud tegevustes, mis peaksid kindlustama isiku edasise õiguskuulekust, nt aruteludes kriminaalhooldusametnikuga. (p 8)
Seadus eristab süüdlase suhtes käitumiskontrolli ajal kehtivaid kontrollnõudeid (KarS § 75 lg 1) ja kohustusi (KarS § 75 lg-d 2-4). (p 9)
Kontrollnõuded moodustavad käitumiskontrolli formaalse raamistiku, mille peamine eesmärk on tagada, et vabaduses viibiv süüdimõistetu oleks riigile kättesaadav ning tema üle saaks teha järelevalvet. Ükski KarS § 75 lg-s 1 sätestatud nõuetest ei pane süüdlasele kohustust võtta vastu kriminaalhooldaja poolt sotsiaaltööna pakutavat abi. Kriminaalhooldaja on KrHS § 26 järgi kohustatud abistama ning nõustama ka süüdlast, kes on katseajaks allutatud üksnes KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele, kuid sellisel juhul on abistamise ja nõustamise eeldus süüdlase enda soov. (p 10)
Kriminaalhoolduse materiaalse sisu moodustavad süüdlasele KarS § 75 lg-te 2-4 alusel käitumiskontrolli ajaks määratud kohustused. Kohus saab kohtuotsusega süüdlasele panna kohustuse osaleda aktiivselt kriminaalhooldajaga peetavatel nõustamisvestlustel KarS § 75 lg 4 alusel. (p 11)
KrHS § 27 lg 1 ei anna kriminaalhooldajale volitust täiendada hoolduskavaga süüdlasele kohtuotsusega pandud kohustuste ringi. Hoolduskavaga pole võimalik määrata kriminaalhooldusalusele kohustusi, mis ei tulene vahetult seadusest (KarS § 75 lg 1) või mida ei ole süüdimõistetule seaduse (KarS § 75 lg-d 2-4) alusel pannud kohus. (p 12)
Olukorras, kus kriminaalhooldusalune ilmub kriminaalhooldusosakonda registreerimisele joobeseisundis, kuid joobeseisund ei takista selle fakti fikseerimist, pole isik KarS § 75 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet rikkunud. (p 13)
|
| 1-20-8694/55
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.11.2022 |
|
Lapsevanem on lapse suhtes kaitsegarant. Kui lapsevanem peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 2), et keegi väärkohtleb tema last, ent jätab tarvitusele võtmata tema käsutuses olevad abinõud (edasise) kuriteo ärahoidmiseks, võib ta KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutada sellele kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest ja/või KarS § 171 lg 1 järgi. Legaliteedipõhimõte nõuab, et selliste asjaolude ilmnedes kontrollib riik võimalikku kuriteo toimepanemist. (p 36)
KarS §-s 133 sätestatud vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab tegemist olema seda laadi teoga, mis tüüpiliselt pannakse toime just tulu teenimiseks, ehkki konkreetsel juhul võib toimepanijal selline eesmärk ka puududa. Kõnesoleva süüteokoosseisu kohaldamine ei sõltu sellest, kas toimepanija taotles teost majanduslikku kasu ehk kas tal oli seesugune eesmärk, küll aga sellest, missugune on kannatanu jaoks vastumeelsete kohustuste olemus. (p-d 53 ja 54)
Vt. RKKKo nr -1-17-1629/44 p-d 19 ja 29. (p 33)
KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. Sellise juhtumiga on mh tegemist siis, kus isik tunnistatakse apellatsiooni piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse järgi. Isiku süü suurus oleneb ka süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Järelikult tähendab mõne kvalifitseeritud koosseisutunnuse lisamine isiku olukorra raskendamist ka juhul, kui sellega ei kaasne raskema karistuse mõistmist. (p 38)
Vt. RKKKm nr 1-20-470/34. (p 41)
Vt. RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-11-15, p 12.2. (p 42)
Kui kannatanule määrati riigi õigusabi KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel, kohaldatakse sellises asjas riigi õigusabi osutava advokaadi tasule koefitsienti 1,5. (p 62)
|
| 4-21-4828/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.10.2022 |
|
VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjus tõlgendatakse väärteomenetluses kõrvaldamata kahtlus, sh väärteo toimepanemise ajaga seoses, menetlusaluse isiku kasuks. VTMS § 29 lg-st 3 järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. Kui väärteo toimepanemisest on möödunud kaks aastat, kolme aasta erand ei kohaldu ja väärteo aegumine pole vahepeal peatunud, tuleb väärteomenetlus aegumise tõttu lõpetada. (p-d 6–8)
|
| 1-22-225/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
KrMS § 385 p 10 hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Sätte eesmärk on välistada kriminaalmenetluse lõpetamiseks antud korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine (RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17). Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. Määruskaebus, milles tuginetakse kõnesoleva eelduse puudumisele, ei ole KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust hõlmatud. (p-d 16–18)
Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) praeguse seaduse kohaselt juriidilise isiku õigusjärglasele üle ei lähe (RKKKo nr 3-1-1-133-13, p-d 12 ja 16. (p 27)
Ehkki kaitsja on iseseisev menetlusosaline ja kohtumenetluse pool, on tema kriminaalmenetluses osalemise eeldus kaitsealuse olemasolu. Pärast juriidilise isiku lõppemist pole võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel lõppevad ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 33). (p 26)
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust (RKÜKm asjas nr 3-1-2-3-12, p 43), välja arvatud juhul, kui tegemist on isikuga, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara, kuid keda ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud. (p 34)
KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalusele ei saa üldjuhul tugineda isik, kes enne teistetavas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist teadis nii seda faktilist asjaolu, millele ta teistmisavalduses tugineb, kui ka selle asjaolu õiguslikku tähendust, ent jättis kohtu kõnesolevast asjaolust teavitamata, ehkki tal oli mõistlik võimalus seda teha. (p 35)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. (p 18)
Pärast juriidilise isiku lõppemist pole enam võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. (p 23)
Olukorras, kus juriidilisest isikust süüdistatav andis korrakohase ja seega tagasivõetamatu nõusoleku (vt RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17) maksta kriminaalmenetluse lõpetamisel riigile kindlaksmääratud summa ja loobuda enda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõudest ja kohus kriminaalmenetluse lõpetamisest ei keeldunud, oli süüdistatav – ka enda õigusjärglasele siduvalt – kõnesolevast varast loobunud. Kui asjaolu, millele tuginedes seab juriidilisest isikust süüdistatava õigusjärglane määruskaebuses kahtluse alla kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasuse (juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine), oli täielikult tema enda ja tema õiguseellase, mitte aga riigi kontrolli all, ei saa õigusjärglane sellele asjaolule tuginedes nõuda ka riigile kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusel loovutatud vara tagastamist. (p 31)
|
| 1-21-3307/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses –
Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p-d 26-29. (p 14)
Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Kirjeldatu kehtib ka juhul, kui varasemad ütlused on talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. (p 17)
Kui isik esitab kohtuistungil faktiväite, mida ta uurimistoimingu käigus ei maininud ja mis viitab hoopis uuele kuriteole, siis on selline ütluste n-ö täienemine ajas selgeks tunnismärgiks, mis viitab tõendiallika võimalikule ebausaldusväärsusele ning lubab kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 289 lg 1 järgi avaldada. (p 18)
Ähvardamine (KarS § 120) peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ning lisaks peab ähvardamine tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ähvardaja öeldut või tehtut ei saa alati vaadata ka rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (p 19)
Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada, kuid koosseisupärase teo tuvastanud kohus jätab vaatamata sellele analüüsimata, kas tegu oli ka õigusvastane, siis on see käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisena. (p 23)
Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (p 24)
Teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast kujutada õigusvastast rünnet
KarS § 28 lg 1 tähenduses. (p 25)
Privaatsuse määr, mille rikkumise korral on isikul õigus end kaitsta, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Sekkumine, mida lugeda privaatsfääri intensiivseks rikkumiseks, on lähisuhtes kindlasti teistsuguse ulatusega kui nt võõraste inimeste puhul. Erinev on sellistel puhkudel ka nn talumiskohustuse ulatus ning võimaliku lubatud hädakaitsetegevuse intensiivsus. (p 26)
Lähisuhe – Vt RKKKo nr 1-19-3377/32, p 10. (p 27)
|
| 1-20-7409/130
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2022 |
|
Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus. Lisaks on vaja tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Objektiivse (normatiivse) omistamise tasandil kontrollitakse seda, kas isik põhjustas tagajärje oma vastutusalas oleva ja tema valitsetava põhjusliku ahelaga, sest nii saab välistada asjasse mittepuutuvad põhjuslikud ahelad ning lahendada küsimuse, kas tagajärg saabus süüdistatava või muu isiku teo või muu põhjuse tõttu. Näiteks ei saa isikule tagajärge normatiivselt omistada juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires, kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala, kui ohu looja algatatud põhjusliku ahela kulgemisse sekkus teine isik või kui tegemist oli ebatüüpilise põhjusliku ahela, s.t juhusega. Muu hulgas võib põhjuslikkus katkeda, kui kausaalahelasse sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. (p-d 14 ja 18)
Kui süüdistatava käitumises pole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid, kuid tuvastatakse, et ta võis toime panna väärteo, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 274 lg 1 alusel. Sellel alusel kriminaalmenetlust lõpetades saab süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktse seisukoha, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (p 20)
|
| 1-21-4529/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2022 |
|
Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)
RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)
Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)
Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)
|
| 1-21-2243/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2022 |
|
Dokumendi kirjalik vorm eeldab omakäelise või digitaalse allkirja olemasolu. (p 16)
E-kirja teel edastatav apellatsiooniteade ei pea olema allkirjastatud. (p 17)
Karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 19)
Vt RKKKo 1-20-2143/118, p-d 26-29.
KarS § 58 p-s 4 nimetatud karistust raskendav asjaolu sisaldub KarS § 121 lg 2 p 2 objektiivses teokoosseisus, mistõttu rakendub KarS §-st 59 tulenev raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld. (p 22)
|
| 1-21-7336/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.09.2022 |
|
Vastus küsimusele, kas süüteokoosseisu-pärase ja õigusvastase teo keelueksimuses toime pannud isikule saab ette heita, et ta ei teadvustanud enda käitumise võimalikku ebaseaduslikkust ega kontrollinud teo lubatavust, oleneb suuresti teo iseloomust. Keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel tuleb esmalt anda normatiivne hinnang, kuivõrd selgelt tajutav olnuks vajadus küsida enda käitumise õiguspärasuse järele või astuda samme selle kontrollimiseks ex ante objektiivsele mõistlikule kõrvalseisjale, kellel on toimepanijaga sarnased teadmised ja elukogemus. Ennekõike väljaspool mõnd spetsiifilist tegevusvaldkonda on keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel oluline teo sotsiaaladekvaatsus. Näiteks, mida tavapäratum on tegu või mida suuremat riski üldteadaolevalt kaitstud õigushüvedele (teiste inimeste elu, tervis, vara, avalik kord, riigi julgeolek vmt) see endas kätkeb, seda väiksem on võimalus hinnata toimepanija eksimus teo keelatuses vältimatuks. Abipakkuvaks kriteeriumiks võib olla ka toimepandu moraalne mõõde: üldise arusaama kohaselt kõlbeliselt küsitava teo õiguspärasuses on põhjust rohkem kahelda kui sellise käitumise puhul, mis eetilises plaanis taunitav ei ole. Tähtis on seegi, kuivõrd äratuntavalt võib tegu kahjustada või ohustada seda hüve või eesmärki, mida rikutud õigusnormiga kaitstakse. (p 16)
KarS § 83 lg 4 kohaldamine eeldab sama paragrahvi viienda lõike kohaselt muu hulgas seda, et toime oleks pandud KarS § 27 mõttes õigusvastane tegu. (p 25)
Võib kahelda, kas põhiseaduse § s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega on kooskõlas KarS § 184 lg 1 selles osas, mis võimaldab karistada inimest kriminaalkorras selle eest, et ta toimetab Ravimiameti loata isiklikuks tarbimiseks Eestisse rohkem kui 30-tabletise jaemüügipakendi retsepti alusel väljastatud psühhotroopset ravimit, mida tal on õigus Eestis vallata. (p 28)
NPALS § 7 lg 3 on KrMS § 126 lg 3 p 4 suhtes erinorm. (p 26)
|
| 1-15-2535/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.09.2022 |
|
KarS § 69 lg 6 annab rikkumise kindlaks teinud kohtule õigusliku tagajärje valikul avara otsustusruumi. (p 9)
|
| 1-15-2671/174
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.09.2022 |
|
Kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja ja kohus otsustab käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lg 3 alusel loobuda, ei ole isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks nõutav, et tal oleks Eestis elukoht. (p-d 6–8)
KrMS § 426 lg 3 järgi ei ole käitumiskontrolli kohaldamata jätmine kohustuslik, vaid tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Iseenesest ei välista seadus võimalust, et ka selline süüdimõistetu, kelle elamisluba on tunnistatud kehtetuks ja kes on otsustatud Eestist välja saata, vabastatakse vangistusest tingimisi enne tähtaega, allutades ta samas käitumiskontrollile. Sellisel juhul peab enne tähtaega vabastatu jääma katseaja lõpuni Eestisse, kusjuures õigusliku aluse käitumiskontrolli tähtaja lõpuni Eestis viibimiseks annab talle välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5. Osutatud juhul eeldab isiku ennetähtaegne vabastamine tõepoolest muu hulgas seda, et tal oleks Eestis alaline elukoht. (p 9) Näiteks ei ole üldjuhul otstarbekas vabastada süüdimõistetut vangistusest tingimisi enne tähtaega ilma käitumiskontrollita olukorras, kus tema riigist väljasaatmise küsimuses ei ole veel lõplikku selgust. See on nii näiteks siis, kui elamisloa kehtetuks tunnistamise ja/või isiku väljasaatmise kohta tehtud haldusakt on vaidlustatud ning seda käsitlev vaide- või halduskohtumenetlus on pooleli või kui haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei ole veel möödunud. KrMS § 426 lg 3 kohaldamine võib olla põhjendamatu ka siis, kui isiku Eestist väljasaatmise kohta tehtud otsustuse täitmine võib olla faktiliselt takistatud (nt kui on alust arvata, et riik, kuhu isik soovitakse välja saata, keeldub tema vastuvõtmisest). (p-d 9–10)
Juhul, kui ei ole täidetud KarS § 76 lg st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa isikut vabastada, hoolimata sellest, et ta saadetaks vabastamise korral Eestist välja või antaks välja välisriigile. (p 13)
|
| 1-20-6745/88
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.06.2022 |
|
Eristada tuleb tahtlust ja motiivi. Tahtlus väljendab seda, kas ja kuivõrd intensiivselt toimepanija teab ning soovib süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist, motiiv kajastab aga süüteo toimepanemisele viinud sisemist põhjust. (p 29)
Vt RKKKo 1-20-3306/139, p-d 14-15. (p 30)
Toimepanija süüdivus on piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline KarS §-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks. (vt RKKKo 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2). (p 32)
Karistusseadustikus eristatakse piiratud süüdivuse kaht liiki. KarS § 35 esimene alternatiiv käsitleb juhtumit, mil KarS §-s 34 nimetatud põhjusel on oluliselt piiratud toimepanija võime enda teo keelatusest aru saada. Tegemist on välditava keelueksimusega: inimesele, kes ei saa psüühikahäire tõttu täielikult aru oma teo keelatusest, heidetakse ette, et ta oleks pidanud sellest aru saama. KarS § 35 osutatud alternatiiv on erinorm sama seadustiku § 39 lg 2 suhtes. KarS § 35 teise alternatiivi korral on piiratud aga inimese võime enda käitumist juhtida. Sel juhul saab toimepanija oma käitumise keelatusest küll aru, kuid ta ei suuda end psüühikahäirest tingituna vaos hoida, sest tema tung teole on nii tugev, et ta suudab sellele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Need piiratud süüdivuse kaks liiki - piiratud arusaamisvõime ja piiratud kontrollivõime - võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga. (p 33)
Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest (KarS § 34), tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele. Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija a) arusaamisvõimet või b) tegude juhtimise võimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei ole KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Teisisõnu peab kohus otsustama, millisel viisil ja ulatuses avaldus süüdistatava teos tema vaimne seisund. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-22-09, p 6.2). Kõnesoleva otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne ja pärast seda. Olukorras, kus kohus on teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal KarS § 35 tunnustele vastav raske psüühikahäire, võib üldjuhul pigem eeldada, et tema süüdivus oli piiratud. Kui kohus leiab, et toimepanija arusaamis- ega tegude juhtimise võime ei olnud raskest psüühikahäirest hoolimata oluliselt piiratud, tuleb seda eraldi põhjendada. Kõrvaldamata kahtlus raske psüühikahäirega inimese arusaamis- või tegude juhtimise võime olulises piiratuses tõlgendatakse süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). (p-d 36-37)
Eesmärgipärane käitumine viitab küll arusaamisvõime olemasolule, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas toimepanijal oli täiel määral säilinud enda tegude juhtumise võime. Samuti ei tähenda see, et toimepanija oli füüsiliselt võimeline eri tegudeks seda, et ta oli ka psüühiliselt võimeline oma käitumist täiel määral kontrollima. Inimese võime kontrollida oma käitumist on vaimne võime käituda vastavalt ebaõigusarusaamale ehk vastavalt sellele, kuidas ta mõistab keelatud käitumist (s.o võime juhtida oma tahet ja otsustusi), mitte aga see, kuidas ta füüsiliselt oma tegusid kontrollib. Piiratud süüdivuse tuvastamise käigus toimepanija kontrollivõime hindamisel on määrav tema võimekus juhtida oma käitumist normipäraselt ka tugevate soovide ja vajaduste puhul ning võimekus pärssida normivastaseid tunge. (p 51)
Piiratud süüdivus võib kõne alla tulla isegi juhul, kui välise teopildi põhjal käitub inimene justkui adekvaatselt ja mõistab üksikutes fragmentides enda tegude olemust, kuid ta ei suuda kontrollida olukorda tervikuna. Süüdivuse piiratusele - ja mitte täielikule süüdimatusele - viitabki see, et inimene on võimeline oma tegevust planeerima ja ellu viima suhteliselt loogilist rada pidi ning ta mõistab oma tegevuse ebaõigust, kuid sellest mõistmisest hoolimata on normikohane käitumine tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suuda kuriteo toimepanemisest hoiduda. Kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama. (p 52)
Kui inimest mõjutab teo toimepanemise ajal korraga mitu süüdimatuse meditsiinilist kriteeriumi, on tõenäolisem, et tema käitumisvõime on oluliselt piiratud. Teiseks võib raske psüühikahäire mõju olulisusele viidata see, kui häire toimel sooritatud tegu on selges vastuolus inimese tavapärase käitumismustriga ehk kui see tegu näib tema senise käitumise taustal iseäranis ebatüüpiline. (p-d 54-55)
KarS § 36 järgi ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd, mistõttu üldjuhul ei ole joobes toimepanija puhul põhjust kõneleda ka piiratud süüdivusest (KarS § 35). (p 56)
Sarnaselt süüdimatusega tuvastatakse piiratud süüdivus kahel astmel. Esmalt tuleb kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks KarS § 34 p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire. Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamis- või käitumise juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõimet, intellektuaalseid funktsioone. Eksperdil on vaja anda arvamus ka selle kohta, millise KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla diagnoositud häire paigutub. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS §-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist. Eksperdilt saadud teabe põhjal peab kohus langetama normatiivse otsustuse, kas toimepanijal diagnoositud psüühikahäire on käsitatav raskena ka õiguslikus mõttes ehk KarS § 34 tähenduses. (p-d 34-35)
Eristada tuleb hingelise erutuse seisundit kui KarS § 115 objektiivse koosseisu tunnust ja süüdivuse kriteeriume KarS §-de 34-35 järgi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.5). Piiratud süüdivus ei eelda erilise hingelise seisundi tekkimist kui vahetut reaktsiooni kannatanu käitumisele, vaid raske psüühikahäire olemasolu teo toimepanemise ajal. (p 43)
Kui süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli süütegu toime pannes oluliselt piiratud, peab kohus KarS § 35 järgi kaaluma, kas võtta karistust mõistes aluseks toimepandud süüteo eest eriosa sanktsioonis ette nähtud karistusvahemik või kergendada karistuse ülem- ja alammäära vastavalt KarS §-le 60. Kuigi KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohustuslik, tuleb selle tegemata jätmist kohtul eraldi põhjendada (RKKKo 3-1-1-22-09, p 7). Süüvõime olulise vähenemisega kaasneb üldjuhul ka väiksem teosüü. Seetõttu süüpõhimõttest lähtuvalt on toimepanija piiratud süüdivuse korral eelduslikult tarvis karistust kergendada. Karistus tuleb süüdivuse piiratusest hoolimata mõista eriosas ette nähtud sanktsiooniraami piires ennekõike siis, kui on tuvastatud asjaolud, mis KarS § 56 lg 1 või § 58 kohaselt toimepanija süüd oluliselt suurendavad. Alkoholijoove võib anda alust karistuse kergendamisest loobuda muu hulgas siis, kui toimepanija teab enda kalduvust muutuda joobnult agressiivseks. (p-d 58-59)
Vt RKKKo 1-17-1629/44, p 28; RKKKo 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo 3-1-1-76-12, p 8; RKKKo 3-1-1-6-17, p 18. (p 62)
Süüteokatsest loobumata jätmine ei tähenda, et toimepanija süü oleks tavapärasest suurem. Süüteokatse eest karistataksegi ainult neid, kes sellest vabatahtlikult ei loobu. (p 64)
Vt RKKKo nr 1-15-10119/80, p-d 38-39. (p 66)
Kuritegusid pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega on KarS § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge (sellele osutab ka viidatud kohtupraktikas kasutatud sõnaühend eriliselt hukkamõistetav). (p 66)
RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 53 ja nr 1-17-3371/311, p 126. (p 74)
|
| 1-20-8746/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.06.2022 |
|
Erinevalt tähtajalisest vangistusest eluaegse vangistuse ärakandmata osa vangistuse kestel ei lühene. Kogu eluaegse vangistuse vältel on selle ärakandmata osana KarS § 65 lg 2 mõttes käsitatav eluaegne vangistus. Kui isik paneb enne eluaegse vangistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse selle eest mõistetud vangistust KarS § 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsuse järgi mõistetud eluaegse vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõistetakse KarS § 64 lg 4 kohaselt eluaegne vangistus. (p-d 8 ja 9)
KarS § 65 lg 2 alusel mõistetava eluaegse vangistuse kandmise algusaeg saab olla üksnes uue kohtuotsuse tegemise päev, mis tuleb märkida uue süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivossa karistuse kandmise alguseks (KrMS § 313 lg 1 p 6). Erandiks sellest reeglist on vaid juhtumid, mil süüdimõistetu ei viibi liitkaristuse mõistmise ajal mingil põhjusel kinnipidamisasutuses. Sel juhul arvestatakse karistusaega päevast, mil süüdimõistetu asub tegelikult taas vangistust kandma. (p 10)
|
| 1-18-437/725
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.06.2022 |
|
Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Tulenevalt KrMS § 10 lg-st 2 peab ringkonnakohus KrMS § 161 lg 1 kohaselt kaasama menetlusse tõlgi võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks. Apellatsiooni ei saa keelenõude rikkumise tõttu jätta läbi vaatamata. (p-d 30 ja 31)
Vt RKKKo nr 1-15-1452/311, p-d 17, 18 ja RKKKo nr 3-1-1-8-17, p 9. (p-d 33 ja 34)
Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p-d 58–59 ja RKÜKo nr 1-17-2359/122, p-d 48–49. (p 38)
Jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina toob kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt RKKKo nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1–13.5). Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene (KrMS §-d 12610, 146, 161), mistõttu pole tõlgi allkirja puudumisel protokollilt rikutud tõendi kogumise korda ning see ei too kaasa tõendi lubamatust. Tõlgi allkirja puudumine võib tõstatada protokolli ja selle tõlke usaldusväärsuse ja õigsuse küsimuse, mida aga ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel. (p-d 39-41)
Foto kui tõendi lubatavuse aspektist ei ole oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. St veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. (p 44)
Foto kui iseseisva tõendi puhul pole üldjuhul vajalik koostada ja esitada kohtule lisaks fotole ka selle vaatlusprotokolli. (p 44)
KrMS § 291 ei sätesta keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on KrMS § 71 järgi õigus keelduda ütluste andmisest, kuid kes on kohtueelses menetluses jätnud enese mittesüüstamise privileegi kasutamata. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-13, p 13). (p 50)
Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. (p 56)
Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik. (p 56)
Vaatlusprotokollina vormistatud dokument, milles kohtueelne menetleja analüüsib ja hindab olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist, ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Seda saab kohtumenetluses kasutada abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina (KrMS § 296 lg 4), kuid see ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. (p 57)
Kohus ei pea ise paluma algandmete esitamist olukorras, kus prokuratuur esitas kohtule süüdistust toetava tõendina tõendi esitamist aitava näitliku abivahendi (KrMS § 296 lg 4), aga mitte tõendeid ennast. KrMS § 297 lg 1 kohaldamine on võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik. (p 58)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks, mille tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). (p 54)
Erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel on vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui mingi muu põhjus, nagu menetletava kuriteo olemus, annab aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest (KarS § 832 esimene alternatiiv). Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Juhul, kui menetletava kuriteo olemus annab piisava põhjuse eeldada, et kogu toimepanija vara või mingi osa sellest on kriminaalset päritolu, on võimalik selline vara konfiskeerida, välja arvatud osas, mille puhul isik ise tõendab, et tegemist ei ole kuriteoga saadud varaga. (p-d 60 ja 61)
Aastaid narkokuritegude ja väljapressimistega tegeleva kuritegeliku ühenduse organiseerimine, nagu ka sellisesse ühendusse kuulumine on kuritegu, mille olemus annab üldjuhul aluse eeldada, et toimepanija vara on saadud KarS § 832 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 62)
Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (RKKKm nr 3-1-1-73-14, p 5). (p 67)
Vt RKKKm nr 1-17-4924/15, p 39; RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.2. (p 70)
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (Vt ka RKKKo nr 1-18-158/266, p 93). (p 77)
|
| 1-20-3910/72
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.05.2022 |
|
KarS § 118 lg 1 p 2 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav raske tervisekahjustuse tekitamise katse neeldub KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritavas lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamises ja kogumit ei teki. (p 11)
Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe teoga kahele kannatanule tervisekahjustuse tekitamises või selle katses, ent kohus tuvastab süüdistatava tahtluse üksnes ühe kannatanu tervisekahjustuse osas, ei tule süüdistatavat teise kannatanu vastu toimepandus KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeks mõista. (p-d 14–15)
KrMS § 3421 järgi ei ole maakohtule kriminaalasja uuel arutamisel siduv ringkonnakohtu selline juhis, mis on vastuolus pärast ringkonnakohtu määrust tehtud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohaga seaduse tõlgendamisel. (p-d 16–17)
Saates kriminaalasja maakohtule uueks menetlemiseks mõne sellise vea tõttu, mis on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, rikub ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust. (p 19)
|
| 4-20-5209/46
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.04.2022 |
|
KarS §-s 83 eristatakse süüteo toimepanemise vahendi (lg 1) ja süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme ning süüteo objekti (lg 2) konfiskeerimist. Seejuures on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimise võimalused erinevad. MKS § 1552 kontekstis on kütus käsitatav süüteo vahetu objektina, s.o objektina mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. (p 9)
KarS § 83 lg 2 võimaldab konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme üksnes seaduses sätestatud juhtudel, s.o seadusandja eraldi volituse alusel. MKS § 1552 ei näe ette süüteo vahetu objekti konfiskeerimist. (p 11)
KarS § 83 lg 4 järgi konfiskeeritakse vahend, aine või ese, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo
(KarS § 83 lg 5). Kütuse omamiseks ei ole vähemalt üldjuhul KarS § 83 lg-s 4 nimetatud luba tarvis, sest tegemist pole ainega, mille käitlemiseks oleks näiteks selle ohtlikkuse tõttu kehtestatud loakohustus või mis oleks tsiviilkäibes üldse keelatud. Kuna ringkonnakohus lõpetas teatud koguse kütuse ladustamise etteheites väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, ei saa selles osas rääkida ka õigusvastasest teost. (p 12)
|
| 1-18-158/266
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.04.2022 |
|
Olukorras, kus Riigikohus teeb kassatsioonimenetluses otsuse, millega kriminaalasi saadetakse üht süüdistatavat puudutavas osas madalama astme kohtule uueks arutamiseks, ei takista KrMS § 410 lg 2 pöörata teiste süüdistatavate suhtes tehtud õigeksmõistev otsus, mida Riigikohus ei muutnud, kohe pärast kassatsioonimenetlust täitmisele. (p 93)
Süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. (p 100)
Jaatamaks tehingu näilikkust MKS § 83 lg 4 ja TsÜS § 89 lg 1 mõttes, tuleb tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele. (p 39)
Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust kõrgema või madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik. Kui tegelikult võõrandatakse müügiese teistsuguse hinnaga, on see varjatud tehing. Varjatud tehing on TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtiv, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele. (p 42)
See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitada müügilepingut näilikuna. (p 55)
See, kui müüja võõrandab kauba vahetult pärast ostmist edasi soetushinnast kordades kallimalt, kusjuures ostjaks on temaga seotud isik, kellel olnuks võimalik soetada sama kaup ka otse algselt müüjalt, võib rääkida ühe argumendina selle kasuks, et poolte näidatud edasimüügihind ei vasta nende tegelikule hinnakokkuleppele. Seda eriti siis, kui ostja deklareerib edasimüügitehingult sisendkäibemaksu, müüja jätab aga samalt tehingult müügikäibe (osaliselt) deklareerimata või teeb seda ettenähtust märksa hiljem ja lisaks kannab müüja osa müügieseme eest laekunud rahast ostjale tagasi. (p 56)
Olukorras, kus residendist juriidilise isiku varast tehakse näilikke tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidele tuginedes vastusoorituseta väljamakseid, võib see tegelik tehing, mida MKS § 83 lg 4 tähenduses näilike tehingutega varjatakse, olla kinkeleping väljamakse teinud juriidilise isiku ja raha lõppsaaja vahel. (p 76)
Kas ja millises osas on tehing näilik ja kas sellega varjati mingit teist (kehtivat) tehingut, pole faktiline asjaolu, vaid asjaoludele TsÜS § 89 alusel antav materiaalõiguslik hinnang. Otsustamaks, kas kohtul on KrMS § 268 lg te 1 ja 5 nõudeid järgides võimalik asuda seisukohale, et tehing on näilik, tuleb selgitada, kas sellise järelduse aluseks olevad asjaolud on olulises osas süüdistuse teokirjeldusest hõlmatud. (p 45)
Apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ei ole ringkonnakohtule siduv ja sellest kõrvalekaldumist ei saa pidada apellatsiooni piiridest väljumiseks. (p 48)
KrMS § 8 p 2 ja § 268 lg 6 kohaselt ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Poolte üllatamisega võib aga tegemist olla ka siis, kui kohus tugineb õigusnormi kohaldamisel asjaoludele, mis erinevad nendest, mida käsitati sama normi võimaliku kohaldamise eeldustena senises menetluses, ega kuula pooli selles osas enne ära. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohtu viga, mis seisneb poolte üllatamises, on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses või juhul, kui kohtumenetluse poole mõne vastuväite käsitlemine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, siis kriminaalasja uuel arutamisel. (p-d 50–52)
Süüteo toimepanemine pelgalt kellegi teadmisel ja/või huvides pole üldjuhul piisav, omistamaks süütegu ka sellele füüsilisele isikule, kelle teadmisel või huvides tegu toime pandi. (p 62)
KarS § 3891 lg 1 järgi saab maksuhaldurile valeandmete esitamise (kaas)täideviimise eest vastutada ka see isik, kes ise (omakäeliselt) maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni ei esita, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Näiteks on maksuhaldurile valeandmete esitamise täideviimiskvaliteeti andvaks teopanuseks süüteoplaani väljatöötamine ja selle elluviimise organiseerimine isiku poolt, kes ise maksudeklaratsioone ei esita ega anna selleks isegi vahetut juhist. Maksukohustuslase juhatuse liige, kes annab maksudeklaratsioone koostavale ja esitavale raamatupidajale korralduse kajastada deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid (arveid) on üldjuhul käsitatav maksuhaldurile valeandmete esitamise kaastäideviijana (kui raamatupidaja on andmete ebaõigsusest teadlik) või vahendliku täideviijana (kui raamatupidaja andmete ebaõigsusest ei tea). (p-d 65-66)
Saneerimismenetluse menetlusosalisena KarS § 320 lg 1 mõttes ei saa käsitada saneerimisavalduse esitanud ettevõtja juhatuse liiget, keda ennast pole kohus menetlusosalisena saneerimismenetlusse kaasanud. (p-d 81–83)
Leides, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgi kontrollima, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule, tagades seejuures KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmise. KrMS § 309 lg 2 kohaselt on õigeksmõistva otsuse tegemine üldjuhul välistatud, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. (p 84)
KrMS § 175 lg 2 riivab süüdistatava põhiõigusi (mh PS § 21 lg 1 ls 2, § d 14 ja 25). Osutatud riivet õigustab riigi fiskaalhuvi piirata riigieelarve kulusid. Asjaolu, et süüdistatav otsustas kasutada talle KrMS § 42 lg ga 2 tagatud õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda alati seda, et riik oleks põhiseadusest tulenevalt kohustatud talle hüvitama mõlemale kaitsjale makstud tasu. (p 90)
Süüdistatava kanda ei saa jätta seda osa apellatsioonimenetluse kulust, mis on tingitud asjaolust, et ringkonnakohus ei lahendanud apellatsioone õigesti juba esimesel korral ja kriminaalasi tuli saata teise astme kohtule uueks arutamiseks. (p 91)
|
| 1-20-8278/95
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2022 |
|
Reegeljuhtumil ei tegutse matkija kuriteokoosseisu tähenduses tahtlikult ja tema teopanuseid ei saa seega KarS § 21 lg 2 alusel teisele täideviijale omistada. Seega ei saa matkija alustada kuriteo täideviimist KarS § 25 lg 4 mõttes ega panna ka toime täiendavat tegu eesmärgiga soodustada kuriteo toimepanemist (KarS § 221 lg 2). Sellise kvaliteediga teod saab toime panna vaid kuriteo toimepanemise tahtlusega tegutsev isik. KarS § 221 kontekstis järeldub sellest veel, et kuivõrd kuriteo kaastäideviimise kokkulepe on karistatav vaid mitme toimepanija korral, ei saa matkija tahtluse puudumise tõttu nende hulka kuuluda. (p 33)
Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning seega ka apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda, Riigikohus aga tühistab hiljem tervikuna või osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2 koos edasiste viidetega). (p 35)
Kui isik käitleb kõigepealt lõhkeaineid (KarS § 414) ning seejärel neist valmistatud lõhkeseadeldist (KarS § 415), tuleb tema tegu tervikuna kvalifitseerida üksnes KarS § 415 järgi, mitte aga KarS §-des 414 ja 415 ette nähtud süütegude kogumina. Sellisel juhul on KarS § 414 käsitatav subsidiaarkoosseisuna, mis tuleb kohaldamisele alles siis, kui primaarkoosseisu (KarS § 415) mingil põhjusel ei kohaldata (nt ei jõua see karistatavasse katsestaadiumisse) (vrd RKKKo nr 1-19-7453/106, p 39 koos edasiste viidetega). (p 22)
KarS § 431 lg 1 p 3 järgi vabaneb kuriteo täideviimises kokku leppinud isik süüst, kui ta vabatahtlikult hoiab ära kokkulepitud kuriteo toimepanemise. (p 27)
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Oluline on seejuures, et isikute teopanused oleksid kantud ühtsest tahtest ja nad tegutseksid ühise teoplaani alusel. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-15, p 12.) (p 31)
Kuriteo matkimise korral on toimepanija tahtluse hindamine tavaolukorrast erinev. Matkimise puhul on tegemist pelgalt süüteo toimepanemise jäljendamisega. Matkija tahtlus peab olema suunatud sellele, et matkitava kuriteo kahjulik tagajärg ei realiseeruks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-110-04, p 12 ja nr 3-1-1-10-09, p 45.) (p 32)
Kuigi KrMS § 1268 lg 1 kohaselt on matkimine kuriteotunnustega teo toimepanemine, keelab KrMS § 1261 lg 3 selle käigus absoluutsena kellegi elu ja tervise ohustamise, keelatud on ka põhjendamatult vara ja keskkonna ohustamine ja muude isikuõiguste riivamine. See kinnitab, et matkijal ei ole ega ka tohi üldjuhul olla tahtlust kuriteokoosseisuga kaitstavate väärtuste sisuliseks (materiaalseks) kahjustamiseks. (p 32)
|
| 1-20-9563/54
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.03.2022 |
|
Hädakaitse üheks eelduseks on KarS § 28 lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Nii tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (vt alates RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 11, 12 ja 17). (p 10)
Vt p-d 11-12.
Ennast võib kaitsta ka sellise füüsilise ründe vastu, mis ohustab või kahjustab kaitsja enda või kellegi teise õigushüve, aga pole samal ajal nii intensiivne, et seda saaks käsitada kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõistes, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on valu põhjustamine. (p 13)
|
| 1-19-5641/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.03.2022 |
|
Selleks, et kaitsegarant vastutaks KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 järgi tegevusetuse eest, ei pea ta olema ise tahtlikult põhjustanud seda tervisekahjustust, mille edasine kulg tema kaitstavat inimest negatiivselt mõjutab. Nii võib lapsevanem, kes jätab enda vigastada saanud lapse kohase abita, vastutada sellest vigastusest tingitud (raske) tüsistuse eest, olenemata sellest, kas ta tekitas algse vigastuse (nt kogemata) ise või tegi seda sootuks keegi teine (nt laps ise). Teisisõnu piisab KarS § 118 lg 1 p-de 1–6 puhul tegevusetuse korral tahtluse jaatamiseks sellestki, kui garant leiab juba kahjustatud kaitstava isiku n-ö eest. Kui ta sellisel juhul saab viimase olukorrast aru ning mõistab tema tervise kahjustumise edasist süvenemist (tahtluse intellektuaalne element), kuid jääb siiski tegevusetuks, mõistes samal ajal enda tegevusetuse võimalikke tagajärgi, mööndes neid (tahtluse voluntatiivne element), on tegemist kaudse tahtlusega. Kolleegium selgitab veel, et kaudset tahtlust ei välista seegi, kui need tagajärjed on samal ajal garandile isegi vastumeelsed. (p 10)
Kaitsegarandi tegutsemiskohustuse tekkimiseks ei ole tarvis seda, et garant oleks kaitstavat isikut ähvardava ohuolukorra ise loonud. Hoolimata sellest, kes – ja kas üldse keegi – vastutab ohu tekkimise eest, on kaitsegarandi kohustus muu hulgas teha kõik mõistlikult võimalik, et kaitstava isiku olukord (KarS §-s 118 sätestatud süüteo puhul tervis) olemasoleva ohu tõttu täiendavalt ei kahjustuks. (p 14)
Vt RKKKo nr 1-17-5883/77, p 18. (p 15)
Juhul, kui organismi talitlusse sekkumine, mille hulka kuulub ka ravi võimaldamisel tegevusetuks jäämine, mõjutab organismi viisil, mis kulgeb n-ö silmale nähtamatult, ja/või kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise inimese tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine, aga ka selle kontrolli all hoidmine), sarnaneb selline toimimine juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega. Selle osutamine eeldab aga teatud kvaliteeti. Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise, sh ka tegevusetuks jäämise, tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises (vt RKKKo nr 3-1-1-76-16, p 20). (p 17)
Vt RKKKo nr 3-1-1-79-15, p 6. (p 18)
Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. Selle arusaamaga haakuvalt on KarS § 118 lg 1 punkte 1–7 puudutavas praktikas selgitatud, et kõnealuse sätte järgi saab rääkida vaid sellise isiku vastutusest, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. Järelikult ei saa isiku käitumises KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Riigikohtu kõnealune praktika on aga võrsunud kohtuasjadest, kus süüdistatavale heideti ette aktiivset käitumist, s.o teodelikti (vt RKKKo nr 1-17-105/35, RKKKo nr 1-16-6512/64, RKKKo nr 1-17-5883/77, RKKKo nr 1-19-4422/107). (p 8)
Need seisukohad ei ole üheselt ülekantavad tegevusetusdeliktile, s.o juhule, mil isikule heidetakse ette tegevusetuks jäämist. Iseenesest on ka tegevusetuse korral tahtluse sisustamine samane teodeliktiga, st st kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4) saab tegevusetuse korral kõneleda vaid juhul, kui garant küll kindlalt ei tea, et tema tegevusetuks jäämine põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid ta peab selle saabumist võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element) (vt ka RKKKo nr 1-20-6496/139, p 19). Oluline on aga eristada tahtluse tuvastamise aega – tegevusetuse korral tuvastatakse tahtlus selle hetke seisuga, mil garandil oli õiguslik kohustus (vt KarS § 13 lg 1) ja ka võimalus veel edukalt tegutseda (RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 10) tema poolt ära tuntud kahjuliku tagajärje ärahoidmise nimel. Tahtlust tagajärje suhtes saab jaatada seega igal ajahetkel, mil kaitsegarant saab vähemalt kaudse tahtluse tähenduses aru, et temalt õiguslikult oodatav ja nõutav sekkumine võib veel hoida ära tema kaitsealust kahjustava tagajärje saabumise, kuid ta ei tee seda. (p 9)
|
Facebook
Twitter