3-1-1-44-14
|
Riigikohus |
10.10.2014 |
|
Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima. See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 56). Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 64).
Isik, kellele konfiskeeritud asi konfiskeerimise ajal tegelikult kuulus, kuid kelle suhtes konfiskeerimisotsustust ei tehtud, saab asja vindikatsioonihagiga enda valdusse nõuda üksnes niikaua, kui ta on asja omanik ja asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses. Isik, kellele riik konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma. Juhul kui asja omanik kaotab AÕS § 95 lg-s 1, sama paragrahvi lõike 3 kolmandas lauses või § 561 lg-s 1 sätestatud juhtudel omandiõiguse, ei ole tal enam õigust esitada asja omandiõiguse saanud isiku vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi asja valduse saamiseks. Seega üldjuhul saab konfiskeeritud asja omanik esitada vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja omandiõiguse tunnustamiseks ja valduse väljanõudmiseks üksnes riigi vastu ja seda seni, kuni konfiskeeritud asi on riigi omandis ning otseses valduses. Kui riik on konfiskeeritud asja võõrandanud, ei saaks asja varasem omanik seda tagasi ka juhul, kui tal oleks võimalik kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustus vaidlustada ja ta saavutaks selle tühistamise. Konfiskeerimisotsustuse tühistamine ei mõjutaks AÕS § 95 või § 561 lg 1 alusel toimunud konfiskeeritud asja omandi üleminekut. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 67).
Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. KarS § 85 lg 2 teine lause näeb ette, et riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 70). Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Kahjuhüvitisnõude tekkimine ei eelda kriminaalasja menetleja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust. Isikul on õigus hüvitisele ka siis, kui menetleja ei teadnud ega pidanudki teadma võimalusest, et konfiskeeritav ese ei kuulu (kavandatava) konfiskeerimisotsustuse adressaadile, vaid mõnele teisele isikule. Samuti ei eelda KarS § 85 lg 2 teisest lausest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamine konfiskeerimisotsustuse tühistamist (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 71). KarS § 85 lg 2 teise lause alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 75).
Juhul kui kokkuleppes määratletakse kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole ka tema nõusolek kokkuleppemenetluseks vajalik. KrMS § 318 lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi (RKKKo 3-1-2-4-12, p 29).
|
| 3-1-1-28-14
|
Riigikohus |
06.06.2014 |
|
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KrMS § 297 reguleerib täiendavate tõendite kogumist kohtulikul uurimisel ega käsitle olukorda, kus kohtumenetluse pool soovib kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit.
KarS § 257 kujutab endast formaalset delikti ja süüteo lõpuleviimise seisukohalt ei ole seetõttu tähtis, kas ja millal hakkas kannatanu ähvarduse mõjul hirmu tundma. Oluline on, et esineb alus karta ähvarduse täideviimist.
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Tõendamisvajadus võib aga sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend.
KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 227 lg 3 p 2 järgi tuleb süüdistus- ja kaitseaktis kirjeldada, millist asjaolu mingi konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Kuivõrd need normid ei kohusta ega saagi kohustada kohtumenetluse poolt refereerima süüdistus- või kaitseaktis tõendi sisu kogu ulatuses, ei saa eeldada, et teisel poolel on täielik ülevaade tõendi uurimisega kaasnevatest tagajärgedest. Samuti võib isikuline tõendiallikas ristküsitlusel avaldada teavet, mis on vastuolus tema poolt varem räägituga või mida ta varasemas menetluses avaldanud ei ole. Kohtumenetluse poolelt ei saa alati eeldada valmisolekut kasutada juba ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid, mis isiku räägitu kummutaks. Siinjuures on oluline, et kohus peab KrMS § 2861 alusel uue tõendi vastuvõtmise küsimust lahendades võimaldama teisel kohtumenetluse poolel tõendiga piisava ajavaruga tutvuda ja selle kohta arvamust avaldada.
KarS § 832 lg 1 kohaselt on konfiskeerimise üheks eelduseks konfiskeerimise objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-79-13, p 12).
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu ei ole nõutav seegi, et laiendatud konfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi (vt RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Seetõttu saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti. (Vt ka RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Pelgalt asjaolu, et kohtupraktika kohaselt on teisi isikuid KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 30.3).
Kohtud peavad tagama olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse tegemist mitu kuritegu toime pannud isikute kriminaalõiguslik kohtlemine oleks võrdne vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe või mitme kohtuotsusega.
Kui kihutaja on objekti tuvastamiseks andnud juhised ja täideviija on neid ka järginud ning tema kõrvalekalle jääb tavalise elukogemuse piiridesse, vastutab kihutaja täideviijaga samadel alustel.
Narkootilise aine käitlemine kujutab endast peitkuritegu, mille avastamine ja tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Eespool öeldu ei tähenda siiski seda, nagu võiks eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks.
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
Süüdistuses ei pea täpsemalt kajastuma see, missuguse KarS § 121 dispositsioonis kirjeldatud käitumisalternatiivi toimepanemisele süüdistatav täideviijaid kihutas. Oluline on, et tahtliku põhiteo ebaõigussisu on teokirjelduse põhjal olulisemates joontes tuvastatav.
KrMS § 268 lg 5 nõuete rikkumisena ei ole käsitatav olukord, mil kohtulikul arutamisel tuvastatakse küll KarS § 184 objektiivsetele tunnustele vastav käitumine, s.t narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik omandamine ja hoidmine, kuid erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest ei tuvasta kohus narkootilise aine omandamise täpset viisi, aega ning kohta. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes konstateerida, et puuduvad tõendid, millal ja kuidas süütekoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav osategu, s.o narkootilise aine omandamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei mõjuta aga süüdlase karistusõiguslikku vastutust KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kui on kindlaks tehtud, et narkootiline aine kuulus süüdlasele ning oli tema valduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Menetlejana tuleb prokuratuuril tagada süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub menetlussubjekti õiguses teada süüdistuse sisu ja olla informeeritud, millistele tõenditele kavatseb prokurör kohtuasja rajada. Nii peab prokuratuur hiljemalt süüdistusakti koostamise ajaks jõudma veendumusele, et kohtueelses menetluses on kogutud kõik vajalikud tõendid, ja kajastama süüdistusaktis obligatoorselt süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Eelnev peab tagama nii kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse, kui ka teiste kohtumenetluse poolte informeerituse. Samal ajal ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjali juurde võtmiseks. Kõnealuses olukorras peab pool siiski arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused (vt RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 27-28). Viimati kirjeldatud olukorda reguleerib 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 2861 lg 2 p 2, milles nähakse ette tõendi vastuvõtmisest keeldumise alus juhuks, mil tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Olukord, kus kassaatorid ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-100-12, p 8).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Kui kohus väljub KrMS §-s 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut eirates süüdistuse piiridest, on see eksimus käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (Vt ka nt RKKKo 3-1-1-24-05, p 14 ja 3-1-1-82-13, p 13).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja tulem saab KrMS § 309 lg 1 järgi väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises või KrMS § 274 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamises (vt RKKKo 3-1-1-45-13, p 11).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Juhuleiu all mõistetakse uuele kuriteole osutavat teavet, mille kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu tegemisele asumist teave puudus ja millest tulenevalt ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sh jälitustoimingu tegemise eeldusena väljastatud kohtu loast. Kui õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt nt RKKKo 3-1-1-92-13, p-d 8-9).
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena.
KarS §-s 375 sätestatud kuriteo objektiks on suur kogus maksumärgiga märgistamata või käitlemiseks mittelubatud alkoholi. Tunnustelt analoogiline süüteokoosseis on KarS § 376, milles nähakse muu hulgas ette vastutus maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodetega suures koguses kauplemise või maksumärgiga märgistamata või teistele nõuetele mittevastavas müügipakendis tubakatoodete hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise eest suures koguses. Kuivõrd KarS § 376 dispositsioonis ette nähtud tubakatoodete suur kogus ületab kaubanduslikku kogust, on suures koguses tubakatoodete hoidmine, ladustamine ja edasitoimetamine alati käsitatav ka tubakatoodete käitlemisena tubakaseaduse § 6 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 375 on kaitstava õigushüve ja objektiivsete tunnuste poolest olemuslikult võrreldav KarS §-ga 376. Võrreldavad on ka need alkoholi- ja tubakaseaduse normid, mis puudutavad alkoholi ja tubaka käitlemise mõistet alkoholi ning tubaka hoidmist, ladustamist ja edasitoimetamist silmas pidades. Seetõttu ei ole süüdlasel kaubandusliku eesmärgi olemasolu tuvastamine tema süüdimõistmise eeldusena KarS § 375 järgi nõutav. Seadusel ei põhine ka seisukoht, nagu eeldaks vaadeldava kuriteo toimepanek vähemalt otsest tahtlust. (Vt ka RKKKo 3-1-1-3-09). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 31.05.2018, nr 1-16-9717/24, p-d 12-21)
|
| 3-1-1-15-14
|
Riigikohus |
24.03.2014 |
|
KarS § 83 lg 3 p 1 kohaselt ei nõua objekti konfiskeerimine kolmandalt isikult üksnes kaasaaitamist objektiivses mõttes, vaid ka seda, et kaasaaitamistegu oleks selle toimepanijale subjektiivselt omistatav. Omistatav on see juhul, kui kaasaaitaja suhtub objekti kasutamisse süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel vähemalt kergemeelselt. Seda enam tuleb kaasaaitajale omistada kaasaaitamistegu, mida toime pannes on tal objekti väärkasutamise suhtes tahtlus.
Nimetatud asjas on kaasaaitamisteo vahetuks toimepanijaks KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes peetud isikut, keda kahtlustatakse ka kuriteo enda toimepanemises. Nimelt on juriidilises mõttes tegu olukorraga, kus juriidilise isiku juhatuse liige andis juriidilise isiku esindajana sõiduki üle samale juriidilise isiku juhatuse liikmele (kaasaaitamistegu KarS § 83 lg 3 p 1 mõttes), kes seda purjuspäi juhtima asus (kuritegu KarS § 424 tähenduses).
Juriidilisest isikust kolmandale isikule kuuluva vara arestimisel ja konfiskeerimisel ei tule lähtuda KarS § 14 lg-st 1 ja analüüsida, kas kaasaaitamistegu pandi toime juriidilise isiku huvides.
Juriidilise isiku juhatuse liige saab ÄS § 181 lg 1 järgi esindada osaühingut. Sellest lähtudes kujutab juriidilise isiku auto üleandmine juhatuse liikmele endast osaühingu esindamist ÄS § 181 lg 1 mõttes. See esindamine tuleb TsÜS § 31 lg-te 1 ja 5 kohaselt lugeda juriidilise isiku tegevuseks. KarS § 83 lg 3 p 1 kohaselt ei nõua objekti konfiskeerimine kolmandalt isikult üksnes kaasaaitamist objektiivses mõttes, vaid ka seda, et kaasaaitamistegu oleks selle toimepanijale subjektiivselt omistatav. Omistatav on see juhul, kui kaasaaitaja suhtub objekti kasutamisse süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel vähemalt kergemeelselt. Seda enam tuleb kaasaaitajale omistada kaasaaitamistegu, mida toime pannes on tal objekti väärkasutamise suhtes tahtlus. Praegusel juhul teadis juriidilise isiku juhatuse liige, et ta asub autoga joobeseisundis sõitma. Selline teadmine tuleb omistada ka juriidilisele isikule, mistõttu oli kolmandal isikul kaasaaitamistegu toime pannes otsene tahtlus selle osas, et sõidukit kasutatakse kuriteo toimepanemisel. Seega on KarS § 83 lg 3 p 1 eeldused auto konfiskeerimiseks täidetud ja mootorsõiduki arestimine KrMS § 142 lg 1 järgi lubatav.
|
| 3-1-1-4-14
|
Riigikohus |
31.01.2014 |
|
Rahapesu tunnustel menetletavas kriminaalasjas saab eelkuriteoga teenitud vara konfiskeerida kuriteo vahetu objektina KarS § 394 lg 5 ja § 83 alusel.
Kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus. Seejuures tuleb arvestada ka kaitsealuse kohustust maksta see tasu isikule, kes on täitnud kaitsealuse vastava kohustuse valitud kaitsja ees (vt RKKKm 3-1-1-125-04, p 8).
Tulenevalt Riigikohtu varasemast praktikast on kohtul võimalik vara arestimise materiaalõiguslikku alust muuta. Kui kohus jõuab järeldusele, et vara võiks arestida mõnel sellisel alusel, mida pole vara arestimise taotluses märgitud, tuleb kohtul seda võimalust konkreetses kriminaalasjas kontrollida. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-13, p 16).
|
| 3-1-1-125-13
|
Riigikohus |
19.12.2013 |
|
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saata vara arestamise taotlust maakohtule uueks arutamiseks, vaid peab tuvastatud rikkumise ise kõrvaldama.
Ringkonnakohus rikkus kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kuna laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei eelda, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, milles isik süüdi tunnistatakse, ei ole tähtsust ka eeldatava kriminaaltulu suurusel (vt ka RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
Vastutus KarS § 255 järgi tuleb kõne alla ka siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna (vt RKKKo 3-1-1-132-12, p 10). Kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega. Eeltoodust tulenevalt võib kuritegeliku ühenduse tegevus olla suunatud ka vaid ühe kuriteo toimepanemisele.
Kuritegelikku ühendust peab iseloomustama selle püsivus. Kui grupi potentsiaal ammendub ühe aktsiooniga, ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega.
Ka originaaldokumendi koopia on KrMS § 123 lg 1 tähenduses kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.3.1).
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Veelgi enam, arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki (vt lähemalt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22–26).
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saata vara arestamise taotlust maakohtule uueks arutamiseks, vaid peab tuvastatud rikkumise ise kõrvaldama.
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Veelgi enam, arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki (vt lähemalt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22–26).
Juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17 ja 3-1-1-1-12, p 12). Sellisel juhul ei saa ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saata vara arestamise taotlust maakohtule uueks arutamiseks, vaid peab tuvastatud rikkumise ise kõrvaldama.
Olukorras, kus kohus võib kahtlustatava püüded tõendada vara seaduslikku päritolu lükata ümber üksnes väitega, et esitatud tõendid kohut ei veena, jääb kahtlustatavale seadusega antud võimalus välistada vara konfiskeerimist ning seega ka selle tagamiseks vara arestimist pelgalt deklaratiivseks. Kohtul lasub kohustus esitatud tõendeid hinnata ning kujundada seisukoht nende usaldusväärsuse kohta.
Olukorras, kus kohus võib kahtlustatava püüded tõendada vara seaduslikku päritolu lükata ümber üksnes väitega, et esitatud tõendid kohut ei veena, jääb kahtlustatavale seadusega antud võimalus välistada vara konfiskeerimist ning seega ka selle tagamiseks vara arestimist pelgalt deklaratiivseks. Kohtul lasub kohustus esitatud tõendeid hinnata ning kujundada seisukoht nende usaldusväärsuse kohta.
Ka originaaldokumendi koopia on KrMS § 123 lg 1 tähenduses kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.3.1).
Ringkonnakohus rikkus kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-126-13
|
Riigikohus |
19.12.2013 |
|
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei välista lubatud tõendite hulgast originaaldokumentide koopiaid (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.3.1), oleks ringkonnakohus pidanud esitatud tõendeid hindama ning alles seejärel võtma seisukoha nende usaldusväärsuse osas. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Tulenevalt KrMS § 142 lg-st 1 kujutab vara arestimine endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit, millega piiratakse isiku omandipõhiõigust. Sellise piirangu rakendamine eeldab ühest küljest põhjendatud aluse olemasolu tuvastamist, kahtlustamaks isikut kuriteo toimepanemises, teisalt aga vara arestimise aluste kindlakstegemist.
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab vara arestimise määrusest alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9).
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab vara arestimise määrusest alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9).
Kuna laiendatud konfiskeerimise kohaldamine ei eelda, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, milles isik süüdi tunnistatakse, ei ole tähtsust ka eeldatava kriminaaltulu suurusel (vt ka RKKKo 3-1-1-4-11, p 11).
|
| 3-1-1-97-13
|
Riigikohus |
31.10.2013 |
|
Karistusseadustiku kohaselt tuleb eristada rahapesukuriteo (KarS § 394) vahetuks objektiks olnud vara (KarS § 394 lg 5 ja KarS § 83 lg 2) ning rahapesukuriteoga saadud vara (KarS § 831). Rahapesu vahetu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt RahaPTS § 4 lg 1). Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Teatud juhtudel võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara.
KarS § 831 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. See tähendab muu hulgas, et kui Eestis menetletakse üksnes rahapesukuritegu, mille eelkuritegu menetletakse Soomes, ei saa Eesti kriminaalmenetluse raames isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida eelkuriteoga saadud vara ega eelkuriteoga saadud vara konfiskeerimist KarS § 84 alusel asendada.
Karistusseadustiku kohaselt tuleb eristada rahapesukuriteo (KarS § 394) vahetuks objektiks olnud vara (KarS § 394 lg 5 ja KarS § 83 lg 2) ning rahapesukuriteoga saadud vara (KarS § 831). Rahapesu vahetu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt RahaPTS § 4 lg 1). Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 831 tähenduses. Teatud juhtudel võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara.
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta.
Kui Riigikohtu arvates on kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
Vara arestimisel piisab põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema kaugeltki sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses vara arestimisel kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vara omaniku vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vara omaniku esitatud tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele.
Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg 1 esimesest lausest tulenev vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks.
Kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta küll vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ent ei saa vara arestides tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest.
KrMS § 142 lg-st 5 nähtuvalt teeb maakohus vara arestimise määruse vara omaniku osavõtuta ja isikule, kelle vara arestitakse, tutvustatakse määrust alles pärast selle tegemist (vt ka RKKKm 3-1-1-74-13, p 17).
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta.
Kui Riigikohtu arvates on kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust.
KarS § 831 alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille KarS § 831 alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult KarS § 84 alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. See tähendab muu hulgas, et kui Eestis menetletakse üksnes rahapesukuritegu, mille eelkuritegu menetletakse Soomes, ei saa Eesti kriminaalmenetluse raames isikult KarS § 831 alusel konfiskeerida eelkuriteoga saadud vara ega eelkuriteoga saadud vara konfiskeerimist KarS § 84 alusel asendada.
Vt p 17. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Tuvastades määruses, millega maakohus on vara arestinud, KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, ei saa ringkonnakohus määruskaebemenetluse eripärast (KrMS § 390 lg 1) tulenevalt juhinduda KrMS § 341 lg-st 1 ja arestimisasja maakohtu määrust tühistades esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata. Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele omapoolse hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta.
|
| 3-1-1-78-13
|
Riigikohus |
11.10.2013 |
|
Omandiõigust intensiivselt riivav mootorsõiduki konfiskeerimine on põhjendatud vaid juhul, kui on alust arvata, et sõidukit purjuspäi juhtinud inimene paneb sarnaseid rikkumisi toime ka tulevikus (vt RKKKo 3-1-1-37-07, p 23). Seega peab kohus analoogselt vahistamisele (selle kohta vt nt RKKKm 3-1-1-108-09, p 9) esitama tulevikuprognoosi joobeseisundis autot juhtinud inimese edasise käitumise kohta.
Otsustades vara arestimist konfiskeerimise tagamiseks on tarvis võtta seisukoht selle kohta, kas menetluse esemeks olev vara võib olla konfiskeerimise objekt (vt nt RKKKm 3-1-1-102-12, p 9 ja 3-1-1-118-12, p 12-13).
|
| 3-1-1-76-13
|
Riigikohus |
04.10.2013 |
|
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes pole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu pole nõutav seegi, et laiendatud tulukonfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Vastavalt KarS § 832 lg 1 teisele lausele peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav (vt RKKKm 3-1-1-4-11, p 11).
|
| 3-1-1-77-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Ringkonnakohtu poolt osade tõendite hindamata jätmine on käsitatav olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata laiendatud konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.
|
| 3-1-1-65-13
|
Riigikohus |
17.06.2013 |
|
Konfiskeerimise asendamine KarS § 84 järgi kujutab endast erinormi KarS § 831 suhtes, võimaldades mõista isikult välja teatud summa just olukorras, kus süüteoga saadud vara enda äravõtmine on võimatu (vt ka RKKKm 3-1-1-1-12, p 13). Karistusseadustiku § 84 alusel on võimalik konfiskeerida lisaks toimepanijale ka kolmanda isiku vara (vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-92-12, p 9).
Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara KarS § 832 lg 1 mõttes on otsene kriminaaltulu ja selle arvel omandatu (vt RKKKm 3-1-1-92-12, p 13). Ka tuleb tahtliku süüteoga saadud varaks KarS § 831 lg 1 tähenduses pidada süüteoga otseselt saadud tulu ja sellise tulu arvel omandatut. Seega saab KarS § 831 lg 1 alusel toimepanijalt või KarS § 831 lg 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida üksnes sellist vara, mille toimepanija on saanud otseselt süüteoga või mille arvel ta on omandanud mõne uue asja, õiguse või muu hüve, mis võib olla õiguse objektiks (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48).
Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 832 lg 2 tähenduses, kuivõrd sisuliselt antakse hüpoteegi seadmisega osa kinnisasja majanduslikust väärtusest üle hüpoteegipidajale (RKKKm 3-1-1-92-12, p 13). Ka juhul, kui süüteoga otseselt saadud tulu KarS § 831 lg 1 mõttes investeeritakse mingisse objekti, võib selle objekti arvelt kolmandatele isikutele teatud õiguste andmine olla vaadeldav nimetatud tulu võõrandamisena (omandamisena kolmanda isiku poolt) KarS § 831 lg 2 tähenduses.
Konfiskeerimise asendamine KarS § 84 järgi kujutab endast erinormi KarS § 831 suhtes, võimaldades mõista isikult välja teatud summa just olukorras, kus süüteoga saadud vara enda äravõtmine on võimatu (vt ka RKKKm 3-1-1-1-12, p 13). Karistusseadustiku § 84 alusel on võimalik konfiskeerida lisaks toimepanijale ka kolmanda isiku vara (vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-92-12, p 9).
|
| 3-1-1-43-13
|
Riigikohus |
10.06.2013 |
|
See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.
TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige vastutusest üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste (sh TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustuste) rikkumise eest.
Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.
Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.
Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.
Võõrandamise ajaks kinnistu osaks muutunud parendusi kui selliseid ega nendest tingitud kinnistu väärtuse võimalikku tõusu ei saa käsitada iseseisva varana, mis võiks olla KarS §-s 201 nimetatud kuriteo objektiks. Näiteks kui kinnistule rajatakse ehitis, muutub see TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluliseks osaks, mis TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kuuluda kellelegi teisele peale kinnisasja omaniku. AÕS § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel viisil, et ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale. Mõistetavalt ei saa varana KarS § 201 mõttes käsitada ka selliseid kinnistu seisundis tehtud muudatusi, nagu näiteks amortiseerunud ehitiste või nende osade lammutamist, kinnistule teede rajamist vmt.
See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata.
Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.
Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või konfiskeerimisotsustuse adressaadile.
Kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses.
Kohus peab otsustama konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks (Vt RKTKo 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432 ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.
Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand) tervikuna või kaasomandi osa.
Kuna isik valitud esindajale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi hüvitamist ringkonnakohtult ei taotletud, ei saa seda enam teha ka kassatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-44-12, p 10).
Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või asja arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 või § 49 lg 1 alusel. Seega pole kohtul selleks, et asju saaks täitemenetluses müüa, vaja neid eelnevalt arestist vabastada.
Kohtutäitur otsustab selle üle, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, kaaludes seejuures sissenõudja ja võlgniku huve (vt ka RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.2). Samas sätestab TMS § 77 lg 1, et kohtutäitur vabastab sissenõudja taotlusel ja võlgniku nõusolekul asja arestist, isegi kui muu arestitud vara ei ole küllaldane täitedokumendi täitmiseks.
KrMS § 142 lg 1 kohaselt on võimalik isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. Eeltoodud järeldus põhineb tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.)
Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta poolte sellised väited, mis ei põhine mitte kohtute tuvastatud faktidel, vaid poolte käsitlusel sündmuste käigust.
KrMS § 37 lg 2 ja § 38 lg 1 p 2 ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. See tähendab ka seda, et kui seadus (näiteks TÜS § 58 lg 4 koostoimes § 39 p-ga 8) piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. Juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõigus ei saa kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades olla ulatuslikum kui samasuguse hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Kohtupraktika kohaselt saab kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-73-09, p 9). Põhjused, miks seadusandja on juhatuse liikme esindusõigust teatud õigusvaidluste pidamisel piiranud, ei olene sellest, kas see vaidlus lahendatakse tsiviil- või kriminaalmenetluse raames.
Asjaolu, et kinnistu parendamiseks kasutatakse kuriteoga saadud vara, ei muuda kinnistut ennast kuriteoga saadud varaks, mida oleks võimalik KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel konfiskeerida. Küll on põhimõtteliselt võimalik, et olukorras, kus kuriteo toimepanija kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu parendamiseks, mõistetakse kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt KarS § 84 alusel välja, jättes vajadusel mingi talle kuuluva eseme - nt selle sama kinnistu - konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla. Juhul kui kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu kuulub kolmandale isikule, on teatud tingimustel võimalik kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu ka sellelt kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista ja vajadusel kinnistu nõude tagamiseks arestida. Eeskätt tuleb selline võimalus kõne alla siis, kui kolmas isik omandas kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (KarS § 831 lg 2 p 1) või kui ta teadis, et kinnistu võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks või et talle juba kuuluvale kinnistule tehakse kriminaaltulu arvel parendusi konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 831 lg 2 p 2).
|
| 3-1-2-3-12
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Kui konfiskeeritu kuulub isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima, ehk tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle. Konfiskeerimise toime ei ole mitte absoluutne, vaid relatiivne, sest see ei mõjuta mitte määratlemata isikute ringi, vaid üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigusi konfiskeeritavale esemele. (Vt RKÜKo 3-1-1-88-07, p 37 ja RKKKo 3-1-1-97-10, p 33).
Menetlejal tuleb KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik.
Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse. Juhul kui konfiskeeritud on kinnisasi, mille omanikuna on konfiskeerimisotsustuse alusel kinnistusraamatusse kantud riik, tuleb hagejal enne vindikatsiooninõuet või koos sellega esitada riigi vastu ka kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65 lg 1).
Vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja väljanõudmiseks ei saa TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 457 lg-st 1 tulenevalt esitada isik, kes ei ole küll konfiskeerimisotsustuse adressaat, kuid kes oli konfiskeeritud asja võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse kaasatud ja kelle omandiõigus kriminaalmenetluses kinnitust ei leidnud.
Konfiskeeritud asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks esitatud hagi rahuldamine ei tähenda kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustuse tühistamist ega muutmist, sest konfiskeerimisotsustus kehtib üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes. Samas, kui kohus tuvastab, et konfiskeeritud asi kuulub tegelikult hagejale, puudub tal menetluslik pädevus järgnevalt välja selgitada, kas hageja näol on tegemist KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isikuga, kellelt tuleks asi konfiskeerida, kuna see ei ole hagimenetluse esemeks.
Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. ähtudes analoogia alusel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 4 tuleb KarS § 85 lg-s 2 sätestatud nõude sisustamisel aluseks võtta samad põhimõtted, millest lähtuvad eraõiguse kahju hüvitamise sätted, eeskätt võlaõigusseaduse 7. peatükk. Kuna KarS § 85 lg 2 teise lause alusel tekkiv õigussuhe on olemuselt avalik-õiguslik ja sellest õigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda, tuleb kõnealuse sätte alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses.
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.
Vähendamaks õiguslikult tagajärjetu konfiskeerimisotsustuse tegemise ohtu, tuleb menetlejal KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik. Sellisel juhul on konfiskeerimise küsimuse lahendamisel tehtav kohtu otsustus selle kohta, kellele konfiskeerimise objekt kuulub, siduv kõigile menetlusse kaasatud isikutele.
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.
|
| 3-1-1-27-13
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
KarS § 831 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
Kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 831 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 832 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9; RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14 ning 3-1-1-115-12, p 7.1).
KarS § 831 lg 2 näeb ette kolmandalt isikult vara konfiskeerimise võimaluse vaid sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tahtliku süüteoga saadud vara puhul. Sellest tulenevalt peab ka kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati pärinema konkreetsest kuriteost (RKKKm 3-1-1-102-12, p 12).
Kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on seega võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Erandi sellest arusaamast moodustab vaid juhtum, mil kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. Seejuures tuleb arvestada, et kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3 (tahtliku süüteo toimepanemise vahend, aine või ese) § 831 lg-s 2 (tahtliku süüteoga saadud vara) ja § 832 lg-s 2 (eelduslikult kuriteoga saadud vara). Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus ei ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud seaduslikul teel omandatud vara tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9; RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 8, 10 ja 14 ning 3-1-1-115-12, p 7.1).
|
| 3-1-1-130-12
|
Riigikohus |
21.01.2013 |
|
Olukorras, kus konfiskeerimisnõue ületab konfiskeeritava vara väärtust ilmselgelt (mitmetes kordades), ei oma väärtuse määramine tähtsust.
Kui tegelikult tuleb varad konfiskeerimisotsuse täitmiseks realiseerida KarS §-de 831 lg 1 ja § 84 alusel, mitte KarS §-de 832 lg 1 ja 84 alusel nagu on märgitud maa- ja ringkonnakohtu määrustes, siis tegemist on ebatäpsusega, mille kõrvaldamine ei raskenda süüdistatava olukorda.
Tulenevalt rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni art 18 lg 4 p-st e esitatakse õigusabitaotluseks lõplik jõustunud lahend.
Rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni art 14 lg 2 kohaselt arvestab taotluse saanud osalisriik üksnes neid asjaolusid, mis on taotluse esitanud osalisriigi süüdimõistvas otsuses või muus kohtulahendis või mis on süüdimõistva või muu kohtulahendi alus. Seega ei või Eesti kohus eeltoodud nõuet eirates asuda ise tuvastama välisriigi konfiskeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid. Eesti kohtu pädevus piirdub vaid selle kontrollimisega, kas õigusabitaotlus on esitatud Eesti jaoks aktsepteeritaval rahvusvahelis-õiguslikul alusel, kas sellele kohalduvad konventsiooni art-d 7 ja 13, kas taotlus vastab vorminõuetele või kas esineb mõni konventsiooni art 18 sätetest või KrMS §-de 436 või 477 lg 1 sätetest tulenev koostööst keeldumise alus.
KarS § 832 sätestatava süüteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib olla tegemist lisaks omandipõhiõiguse riivele ka põhiseaduse teiste põhimõtete riivega. Arvestades aga suurt avalikku huvi organiseeritud kuritegevuse tõkestamiseks, ei ole niisugune riive ebaproportsionaalne ega anna alust asuda seisukohale, nagu oleks kriminaaltulu konfiskeerimine põhiseadusega vastuolus.
|
| 3-1-1-102-12
|
Riigikohus |
12.11.2012 |
|
Kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara peab alati pärinema konkreetsest kuriteost.
Määratud kaitsja peab esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata. (Vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 16.).
KrMS § 142 lg 1 mõtte kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Samuti ei saa tsiviilhagi tagamiseks arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9.).
Kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara peab alati pärinema konkreetsest kuriteost.
|
| 3-1-1-92-12
|
Riigikohus |
12.11.2012 |
|
KrMS § 142 lg 1 mõtte kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Samuti ei saa tsiviilhagi tagamiseks arestida vara, mis ei kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. (Vt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9.).
Kui on oht, et hüpoteek, mis võidakse kriminaalmenetluse tulemusena kolmandalt isikult konfiskeerida, enne kohtuotsuse jõustumist realiseeritakse (AÕS § 352) või ka loovutatakse või panditakse (AÕS § 338-3381), tuleks hüpoteek KrMS § 142 lg-te 1 ja 8 alusel arestida.
KarS §-s 832 sätestatud konfiskeerimise objektiks saavad põhimõtteliselt olla kõik asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS § 48). Varana KarS § 832 tähenduses on käsitatav ka hüpoteek (AÕS § 325) kui AÕS § 5 lg-s 1 nimetatud piiratud asjaõigus (pandiõigus). Juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena (s.t kriminaaltuluna või selle arvel), on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 tähenduses. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine on käsitatav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 mõttes ka siis, kui hüpoteek ei taga selle seadmisel ühtegi nõuet. Hüpoteegil on hüpoteegipidaja jaoks potentsiaalne rahaliselt hinnatav väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Seetõttu ongi tegemist varaga KarS § 832 lg 2 mõttes.
Kriminaaltuluna või selle arvel omandatud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteeki on põhimõtteliselt võimalik KarS § 832 lg 2 p 1 või 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida.
|
| 3-1-1-57-12
|
Riigikohus |
16.05.2012 |
|
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-1-12
|
Riigikohus |
20.02.2012 |
|
Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).
Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.2). Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.1).
Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks, tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKKm 3-1-1-1-09, p 9.2). Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).
Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kohtul tuleb vara arestimise objekti valikul arvestada eeskätt KrMS § 142 lg 10 nõuete ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav. Arestitava vara väärtuse selgitamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka RKÜKo 3-3-1-69-09, p 63). Kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist (RKKKo 3-1-1-4-11, p-d 8 jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.
Vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne 1. septembrit 2011.
Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 4036 järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks.
|
| 3-1-1-89-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)
Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.
Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).
Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.
Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)
KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 2172 lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 2172 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.
KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.
|
Facebook
Twitter