3-1-1-52-07
|
Riigikohus |
04.10.2007 |
|
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vaid NPAS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses.
Alates 15. märtsist 2007 ei ole enam kuriteona karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine ei saa kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.
KrMS § 318 lg 3 p-s 4 nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane. Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
|
| 3-1-1-121-06
|
Riigikohus |
28.02.2007 |
|
Kehtiv NPAS § 3-1 lg 3 sätestab, et suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega. Aine koguse määratlemisel on tähtsus vaid NPAS § 3-1 lg 3 esimesel lausel.
Esmalt tuleb võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Määratlemaks kogust, mis tekitab isikule narkootilise joobe, tuleb aluseks võtta keskmine, teatud määral narkootikumidega puutumuses olnud isik. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte. NPAS § 3-1 lg 3 teist lauset tuleb mõista vaid tähenduses, et vaatamata sellele, millise kontsentratsioonini on segamise tulemusel viidud reaalse narkootilise aine kogus, on jätkuvalt tegemist narkootilise ainega.
|
| 3-1-1-46-06
|
Riigikohus |
29.06.2006 |
|
Haiguse ravi või diagnoosimine on tervishoiuteenus ja sellele laienevad Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevad nõuded üksnes juhul, kui diagnostiline- või ravitegevus toimub majandus- või kutsetegevuse raames. Samas ei ole tervishoiuteenus näiteks isikliku teenena osutatav esmaabi.
Tervishoiuteenuseks kvalifitseerub üksnes selline majandus- või kutsetegevuse raames haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud toiming, mille nõuetekohane tegemine eeldab vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ning mille võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone.
KarS § 372 ("Tegevusloata ja keelatud majandustegevus") jõustus 1. septembril 2002. a. Enne seda kehtinud Kriminaalkoodeksis oli sarnane kuriteokoosseis ette nähtud §-s 148 ("Ebaseaduslik ettevõtlus"), mis sätestas vastutuse tootmis- või teenindustegevuse eest alal, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloa või litsentsita tegutsemise eest alal, kus selline tegevusluba või litsents on nõutav, kui nimetatud tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust ja puudusid Kriminaalkoodeksi paragrahvides 1487 või 1523 ettenähtud kuriteo tunnused.
Seega oli enne 1. septembrit 2002 nõutava tegevusloata tegutsemine kuriteona karistatav üksnes tingimusel, et selle tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust.
Nõelraviteenuse osutamine ilma Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 40 p-s 2 ette nähtud tegevusloata, vastab KarS § 372 lg-s 1 sätestatud tegevusloata majandustegevuse objektiivsele koosseisule.
|
| 3-1-1-73-05
|
Riigikohus |
31.08.2005 |
|
Antud juhul tuleb kanepi käitlemise lubatavuse uut reeglistikku käsitada kergema karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes. On võimalik, et kanepitaim, mille kasvatamises on isik süüdi tunnistatud, sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0,2 %. Tõusetunud kõrvaldamata kahtlus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.
On võimalik, et kanepitaim, mille kasvatamises on isik süüdi tunnistatud, sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0,2 %. Tõusetunud kõrvaldamata kahtlus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.
Antud juhul tuleb kanepi käitlemise lubatavuse uut reeglistikku käsitada kergema karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-51-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Isiku aktiivsele käitumisele, nt omandamisele, kaasnevad paratamatult ka teised, passiivse käitumise aktid. Omandatud asja (ainet) ostmise kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine) valdamise ning vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt omandada.
|
| 3-1-1-99-04
|
Riigikohus |
21.10.2004 |
|
Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
KarS § 184 lg-s 1 üldmõiste "käitlemine" abil on avatud kataloogina kriminaliseeritud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Seadusandja on tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Kuid isikut ei või karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi, sest see käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Süüteokoosseisu objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
Kriminaalasja analüüs peab vastama õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb lähtuda KarS kehtimahakkamisel rakendunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-148-03).
Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-02 ja 3-1-1-134-03).
|
| 3-1-1-85-04
|
Riigikohus |
18.10.2004 |
|
Isiku teadlikkus narkootiliste ainete tootmise vastu suunatud kanepi kasvatamise põhimõttelisest keelust ei välista iseenesest tema võimalikku eksimust selles, et keelatud on ka ühe kanepitaime ilma loata kasvatamine dendraariumis teaduslikul eesmärgil. Tavaarusaama järgi toimiv isik ei pruugi ühe kanepitaime dendraariumis teaduslikul eesmärgil kasvatamist käsitada kanepi ebaseadusliku kasvatamisena (eksimus subsumeerimises).
Selgitamaks, kas isiku eksimus oma teo keelatuses on vältimatu või mitte, tuleb eeskätt hinnata, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Sellise hinnangu andmisel on oluline teiste asjaolude kõrval arvestada ka isiku objektiivselt ebaseadusliku käitumise ulatust ja intensiivsust. Mida vähemintensiivsem on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema. Samuti tuleb keelueksimuse välditavuse hindamisel arvestada, kas juhul, kui isikul oleks tekkinud kahtlus oma teo õiguspärasuses ja ta oleks õiguslikku olukorda mõistlikul viisil kontrollinud, kõrvaldanuks selline kontroll eksimuse.
Sisustades taime kasvatamise mõistet KarS § 188 tähenduses, ei saa piirduda pelgalt agrotehnilise aspektiga, lugedes taime kasvatamiseks üksnes maaviljeluse tehnoloogia võtete rakendamist taime kasvu soodustamiseks.
KrMS § 202 näol on tegemist prokuratuurile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Siinkohal peab prokuratuur talle antud kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma PS §-st 11 tulenevast proportsionaalsuse põhimõttest.
|
| 3-1-1-4-04
|
Riigikohus |
01.04.2004 |
|
Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures tähele panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü.Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna.
Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ü
Vastus küsimusele, kas õiguslikult on lubatav väikeste narkootilise ainekoguste liitmine, mille tulemusel saadakse suur kogus narkootilist ainet, sõltub sellest, kas käsitada isiku käitumist jätkuva süüteona või mitte.
Karistusõiguslikult tuleb anda hinnang narkootikumide müüjate tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Sisuliselt realiseerivad need isikud KarS § 184 süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel tarvitajatele.
Isikut ei tohi karistada KarS § 184 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Süüteokoosseisu praegusel juhul KarS § 184 lg 1 objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada.
|
| 3-1-3-14-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
Karistuse mõistmisel narkosüütegude puhul tuleb arvesse võtta, mitmel korral isik omandas narkootilist ainet ning kas ta tegi seda omakasulistel eesmärkidel, müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. KrK § 210-2 (KarS § 183) koosseis realiseerub subjektiivses mõttes pelgalt edasiandmise eesmärgi olemasolul ning ei eelda varalise kasu saamist. Pikaajalise varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt narkootiliste ainete edasiandmine on õiguslikult eriti taunitav.
Kui KrK mõttes on kohtualuste poolt toime pandud teise astme kuriteod, siis peab KrK jätkuvalt olema aluseks ka neilt väljamõistetava sundraha arvestamisel, sest kriminaalasja menetlemise ajal toimunud muutused materiaalõiguses (kuritegude raskusastmete piiritlemise muutus) ei saa kaasa tuua kohtualuste seisundi halvenemist väljamõistetava sundraha osas.
|
| 3-1-1-82-03
|
Riigikohus |
20.06.2003 |
|
Kriminaalasjas võib üldjuhul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Kui aga teistest tõenditest ei piisa, võib narkootiliste või psühhotroopsete ainete identifitseerimiseks ekspertiisi teostamine olla hädavajalik (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-51-02).
Kohtualuste kohtus antud ütluste hindamine lahus teistest tõenditest (s.t. KrMK § 50 nõuete rikkumine) on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.
|
| 3-1-1-61-03
|
Riigikohus |
09.06.2003 |
|
Tegevusetusdelikti korral põhjusliku seose olemasolu üle otsustamisel tuleb vastata küsimusele, kas süüdlase tegutsemise korral oleks tagajärg jäänud saabumata. Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saame väita, et tagajärg oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-71-02).
Sõltumata asjaolust, kas ettevõte põhikirjas on märgitud tegevusalana ehitustegevust või mitte, tuleb ehitustööde tegemisel järgida nendele töödele esitatavaid töötervishoiu, tööohutuse ja tehnilise järelevalve kõrgendatud nõudeid.
Ehitamiseks PlanEhitS tähenduses loetakse ka ehitise lammutamist (nt seadmete demonteerimistööd). Ehitise lammutamine ei tähenda seda, et hoone või rajatis lammutatakse täies ulatuses.
|
Facebook
Twitter