3-1-1-28-10
|
Riigikohus |
15.04.2010 |
|
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Muu hulgas lahendab kohus kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8). Asja arutamine täies ulatuses (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil.
Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Sarnaselt keelab uurimispõhimõte lugeda ebausaldusväärseteks kohtuvälises menetluses antud tunnistaja ütlusi, mille andja on jäänud kohtusse kutsumata või mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8). Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).
Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).
|
| 3-1-1-20-09
|
Riigikohus |
13.04.2009 |
|
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6; nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8 ja nr 3-1-1-42-07, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi.
KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, ei ole karistatav KarS § 218 lg 1 järgi. Selline järeldus tuleneb otseselt KarS § 218 lg 2 sõnastusest, milles KarS §-de 203, 204 ja § 206 kõrval KarS § 205 ei nimetata. KarS § 205 sätestab karistuse KarS § 203 või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob KarS § 205 kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole KarS § 205 järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju.
KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt KarS § 218 lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 12; RKKKo nr 3-1-1-56-08, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-81-06,, p 9).
KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.
KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 12).
Isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek ei tähenda seda, et isik peab KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element.
|
| 3-1-1-30-09
|
Riigikohus |
02.04.2009 |
|
Vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10; nr 3-1-1-16-06, p 14.2.
Vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-09, p 5; nr 3-1-1-82-08, p 6; nr 3-1-1-79-08, p 7; nr 3-1-1-74-08, p 7.
|
| 3-1-1-42-07
|
Riigikohus |
05.10.2007 |
|
VTMS § 63 lg-s 1 sätestatud tingimustel, kui väärteoasju ühendatakse kohtuvälise menetleja või maakohtu määruse alusel - on võimalik, et ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustatakse karistamist vaid ühe väärteo eest, nõustudes kas otsesõnu või vaikimisi enese karistamisega ühe või mitme ülejäänud väärteo eest. Sellisel juhul tuleneb VTMS § 123 lg-st 2 maakohtu kohustus arutada vaid seda väärtegu, mille eest karistamist on vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8). Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustamata väärtegusid ei ole maakohus pädev arutama.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise koha osas, on VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05, p 6, ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ning nr 3-1-1-43-07, p 6) või määrata VTMS § 102 lg 1 alusel ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta kiiruse mõõtmisel ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel.
Maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et ta leidis juhiloa üles väärteoprotokolli koostanud isiku juuresolekul või seda, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil. Viimasel juhul oleks tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Seega rikkus maakohus põhimõtet, mille kohaselt kohtuotsusest peab nähtuma selgelt, millistele asjaoludele rajab kohus oma järeldusi, ja see on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kui kohus jätab hindamata asjas tähtsust omava tõendi ning ei kasuta seadusest tulenevaid võimalusi tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks, siis rikub kohus sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 63 lg-st 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Kiiruse ületamine on eraldi tegu ning selle eest mõistetakse eraldi karistus vastavalt KarS § 63 lg-le 3.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui maakohus peab otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil, siis on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (liikluseeskirja § 70 p 1).
|
| 3-1-1-43-07
|
Riigikohus |
14.09.2007 |
|
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06). Seega oli olukorras, kus kohtul tekkis kahtlus sündmuskohta puudutavate asjaolude osas, VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda.
VTMS § 150 lg 2 mõttes on olukord, kus kohus tunnistab kõrvaldamatuks sellise kahtluse, mille kõrvaldamiseks ta ei kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06).
|
Facebook
Twitter