3-1-1-12-08
|
Riigikohus |
18.04.2008 |
|
KarS § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada selle organi või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Et nii kohus kui kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud väärteoprotokolli piiridega, peab see, millise juhtivtöötaja või organi tegu juriidilisele isikule omistatakse, kajastuma väärteoprotokollis. Vastasel juhul ei ole võimalik kõiki vastutuse eeldusi tuvastada ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
Olukorda, kus mingit isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu ei ole otsuse põhjendustes üldse puudutatud, tuleb lugeda väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.
|
| 3-1-1-8-08
|
Riigikohus |
28.03.2008 |
|
Isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast on vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. See on vajalik, et tagada menetlusalusele isikule võimalus seisukoha muutumisel siiski istungil osaleda. VTMS sätestatust muu teavitamisviisi kasutamisel ei ole tegemist ilmtingimata väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui on üheselt tuvastatav, et isikule on teatatud kohtuistungi toimumise aeg ja koht. Kui kutse nõutaval viisil saatmata jätmise tõttu ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas menetlusalust isikut on teavitatud tema asja arutamise ajast ja kohast, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses.
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-03, p 7.3 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Nimetatud nõuetele mittevastava kohtuotsuse tegemine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
|
| 3-1-1-3-08
|
Riigikohus |
13.03.2008 |
|
Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).
Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).
Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).
|
| 3-1-1-33-07
|
Riigikohus |
11.09.2007 |
|
Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest.
Isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata.
KaRS § 26 lg-s 5 sätestatu kohaselt katkeb karistusandmete kustumise tähtaeg kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Kui kohus loeb tuvastatuks isiku puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.
|
| 3-1-1-45-06
|
Riigikohus |
22.06.2006 |
|
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes(RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-6-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Kuigi "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse isiku esitatud haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend. (vt RKKKo nr 3-1-1-20-05). Kuivõrd tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse.
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-147-05). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
Facebook
X.com