/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1210| Näitan: 41 - 60

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-5176/37 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2018
Rahapesu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara (rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 5 lg 1). Vara kuritegeliku päritolu tuvastamiseks tuleb näidata, et faktiliselt leidis aset nn eelkuritegu ehk eelkuriteosündmus ja et teo objektiks olnud vara on pärit sellest eelkuriteosündmusest. Eelkuriteo kui teatud sündmuse aset leidmise fakti tuvastamine on vajalik rahapesu objekti koosseisupärasuse hindamiseks (vt ka RKKKm 1-17-4924/15, p 37). Küsimused, kas eelkuriteosündmus on aset leidnud ja kas rahapesu objektiks olev vara on pärit just sellest eelkuriteosündmusest, lahendab rahapesuasja menetlev kohus, toetudes rahapesuasja menetluses esitatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-94-14, p 170; RKKKo 1-17-4924/15, p 37). (p 21)
Rahapesu süüdistuses ei tehta isikule karistusõiguslikku etteheidet eelkuriteo toimepanemises. Samuti ei lahenda kohus rahapesuasja menetluses eelkuriteosündmuse fakti tuvastamisel eelkuriteo toimepanijate süüküsimust ja selles menetluses ei ole eelkuriteo toimepanijate suhtes võimalik kohaldada õiguslikke järelmeid. KarS § 394 lg-s 1 sätestatud rahapesu süüetteheide taandub vaid vara kuritegeliku päritolu varjamisele ja teo toimepanijat on võimalik karistada üksnes varjamistegude toimepanemise eest. (p 21) Eelkuriteo osas välisriigis aset leidev menetlus ega eelkuriteo osas tehtud lõplik otsus ei välista Eestis rahapesu süüdistuse menetlemist. (p 22)
Ne bis in idem -põhimõte peab takistama sama teo teistkordse menetlemise. Teatud faktilisele asjaolule - sh nt vara pärinemisele kuritegelikust tegevusest - mitmes erinevas kriminaalmenetluses hinnangu andmine ei ole käsitatav sama teo korduva menetlemisena. Nii ei välista teises kriminaalasjas tehtud lahendis teatud faktilisele asjaolu esinemisele antud õiguslik hinnang asja arutaval kohtul asuda konkreetses menetluses esitatud tõendite valguses selle asjaolu esinemises teistsugusele järeldusele. (p 23)
1-17-1219/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.10.2018
KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8) Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-70^1 ning § 4^1 nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9) Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10) KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11) Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13) Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)
Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)
Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)
3-18-400/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2018
SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13) Kaebaja polnud kaasatud maakohtu menetlusse. Seega sai ta esitada taotluse SKHS § 21 lõike 1 järgi ringkonnakohtule, järgides sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega. Kuigi tähtaeg on praeguseks möödunud, võimaldab SKHS § 13 lõige 2 taotleda tähtaja ennistamist. (p 14)
Seadusandja tahe SKHS kehtestamisel oli muu hulgas muuta olukorda, kus halduskohtul oli teatud hüvitamisnõuete lahendamisel pädevus anda sisulisi hinnanguid kriminaalmenetluse toimingutele ja kriminaalmenetluses tehtud kohtulahenditele. Seadusandja tahe oli reguleerida süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine ammendavalt SKHS-s. Samas ei sätesta SKHS KarS § 85 lõikest 2 tulenevat nõude alust. (p-d 11 ja 12, vt ka p 10) SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13)
Kuna SKHS sätestab menetluskorra kaebaja kaebuse lahendamiseks, siis ei ole vaidluse lahendamine HKMS § 4 lõike 1 järgi halduskohtu pädevuses. (p 13)
1-17-2629/58 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.10.2018
SKHS § 21 lg-s 1 sätestatud taotluse võib ringkonnakohtule esitada sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul, s.o kuue kuu jooksul. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb SKHS § 21 lg-s 3 märgitud tähtaja kulgemist arvestada kuupäevast, mil maakohus pärast resolutiivosa kuulutamist teeb kättesaadavaks põhjendustega tervikotsuse (vt RKKKm nr 3-1-1-100-16, p 12). (p 15)
1-17-5760/47 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.10.2018
Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10) Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)
Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)
Ei ole välistatud, et isiku süüvõimelisust mõjutava asjaolu ilmnemine kohtuotsuse jõustumise järel võib osutuda kriminaalmenetluse teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 mõttes. (p 8)
KrMS § 286^1 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama sätte lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest mh siis, kui tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. (p 9)
Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10) Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11) Juhul, kui isikul esineksid süüdimatuse meditsiinilised tunnused (KarS § 34, nt skisofreenia), ei ütleks see eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas ta on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleks kindlaks teha, kas tuvastatud haiguse ja isiku poolt toimepandud õigusvastase teo vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psüühikahäire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda varasemas praktikas skisofreenia osas otsesõnu märkinud, et tegemist ei pruugi olla haigusega, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (RKKKm nr 1-16-7389/30, p 11). (p 12)
1-17-7206/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2018
Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2), ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi. Kõnealune küsimus tuleb lahendada nn teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu maksva praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 27). (p d 22-23) Kuna Riigikohus menetleb kriminaalasja kaitsja kassatsiooni alusel, on kriminaalkolleegiumi volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi reformatio in peius-põhimõttest tulenevalt piiratud ringkonnakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega (vt mutatis mutandis Riigikohtu RKKKo 3-1-1-7-11, p 19). (p 25)
Kuna Riigikohus menetleb kriminaalasja kaitsja kassatsiooni alusel, on kriminaalkolleegiumi volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi reformatio in peius-põhimõttest tulenevalt piiratud ringkonnakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega (vt mutatis mutandis Riigikohtu RKKKo 3-1-1-7-11, p 19). (p 25)
KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik samas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See ei välista KarS §-st 59 tulenevalt aga KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu arvestamist ka juhul, kui KarS § 141 lg 2 p-s 1 sätestatud kuritegu on toime pandud alla kümneaastase kannatanu suhtes. Kuigi KarS § 147 kohaselt eeldatakse alla kümneaastase kannatanu puhul tema arusaamisvõimetust, ei ole see samastatav KarS §-s 141 koosseisutunnusena sätestatud arusaamisvõimetusega. Vastupidine seisukoht tooks kaasa olukorra, kus näiteks üheteistaastase arusaamisvõimetu kannatanu vägistamisel oleks KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendavat asjaolu arvestada võimalik, noorema kui kümneaastase kannatanu puhul aga mitte. See ei ole KarS § 147 ja § 58 p 3 eesmärgiga kooskõlas. Samuti ei toeta seda seaduse süstemaatiline tõlgendus, sest kui alla kümneaastase kannatanu vägistamisega kaasnev ebaõigus oleks hõlmatud KarS § 141 lg-ga 1, oleks selle kvalifitseerimine küsitav ka sama paragrahvi teise lõike esimese punkti järgi. (p 29)
1-16-7179/127 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.06.2018
KrMS § 291 lg 1 p 2 järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Tulenevalt KrMS § 37 lg-st 3 kohaldub KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sätestatu ka kannatanu ütlustele. KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib sellisel juhul erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kolm tingimust: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. (p 10) KrMS § 291 lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 18). KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16). (p 11) KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel ütluste tõendina vastuvõtmise üle otsustamisel peab kohus hindama KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud eelduste täidetust. (p 12) Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)
Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)
KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 13) Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)
Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)
KrMS § 360^2 lg 1 järgi vaadatakse kriminaalasi Riigikohtus läbi kassatsiooni piires ning apellatsioonis esitatud väidete osas kolleegium seisukohta ei võta. (p 16)
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonimenetluses on võimalik anda üksnes hinnang sellele, kas kohtud on tõendite hindamisel järginud menetluskorda ja senist kohtupraktikat ning oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 16)
1-17-11509/10 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.06.2018
KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 235^1 p-des 2 ja 3, § 245^1 lg-tes 2–4, § 253 p-s 3 ning § 256^5 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras. KrMS § 385 p 15 eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja (olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Osutatud edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 235^1 lg 1 p 3, § 245^1 lg 1 p 4 ja § 253 p 3), teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses (vt RKKKm 3-1-1-7-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-86-14, p 11.2). (p 6) Määruskaebe korras on välistatud üksnes nende kohtu otsustuste vaidlustamine, mis on olemuslikult mõne KrMS §-s 385 loetletud määrusega hõlmatud (vt nt RKKKm 3-1-1-22-16, p 17 ja RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Kuna kohus esitab oma otsustused lahendi resolutsioonis, siis tuleb ka edasikaebeõiguse väljaselgitamisel hinnata, kas ja millised kohtumääruse resolutsioonis esitatud otsustused on KrMS §-s 385 loetletud määrustega olemuslikult hõlmatud. On võimalik, et kohtumäärus on vaidlustatav üksnes mõne resolutsioonis esitatud otsustuse osas, ja sellisel juhul saab ka määruskaebuses tõstatada vaid vaidlustatava otsustuse seaduslikkusega seotud küsimusi. Kohtumääruse põhjendusi, mis puudutavad edasikaebekeeluga hõlmatud otsustust, eraldi vaidlustada pole võimalik. (p 7) Kriminaaltoimiku tagastamise põhjendustega mittenõustumine ei õigusta KrMS § 385 p-s 15 sätestatud edasikaebepiirangust kõrvalekaldumist. (p 9)
1-17-11610/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
Vahistamise pikendamiseks peab jätkuvalt esinema KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus, milleks on oht, et vahistatu hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või jätkab kuritegude toimepanemist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahi all pidada vahistamisalusest hälbival põhjusel. Seepärast ei ole kohtupraktikas loetud iseseisvaks vahistamisaluseks kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist, välja arvatud juhul, kui esineb põhjendatud oht, et kahtlustatav paneb vabaduses viibides toime karistusseadustiku 18. peatükis sätestatud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks või selle pikendamiseks võib järelikult põhjust anda näiteks see, kui on olemas oht, et kahtlustatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. (Vt RKKKm 3-1-1-127-12, p 9.1 koos viidetega.) (p 10) Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht ei saa KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalusena olla üksnes abstraktne. Võimalus, et kahtlustatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime kuritegusid, on käsitatav vahistamisalusena vaid siis, kui saab rääkida konkreetsetest asjaoludest, mis muudavad sellise võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks. Näiteks võib see väljenduda selles, et kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmisevastaste kuritegude eest vms. Need asjaolud peavad olema nii vahistamismääruses kui ka vahistamise pikendamise määruses näidatud. (Vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1.) (p 11) Samas ei pea kohus õigusemõistmisevastaste kuritegude ohu tuvastamise puhul kirjeldama detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna. Kohtumäärusest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliste kuritegude toimepanemine on arvestatava tõenäosusega võimalik. (Vt ka RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.1.) (p 12) Kahtlustatava maine, nagu ka varasemate kriminaalkaristuste puudumine näitab seda, et tema puhul on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus tavapärasest väiksem. Sellist kahtlustatavat positiivselt iseloomustavat teavet ei saa arvestada vahi all pidamise üle otsustamisel tema kahjuks. (p 13) Ainuüksi asjaolu, et kahtlustatav oli pikalt ettevõtte juhatuse liikmeks, ei aita prognoosida õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise tõenäosust. (p 14) Vahistamise pikendamist ei õigusta see, et kahtlustatav pole kriminaalmenetluses näidanud üles koostöövalmidust. Sellest, kas kahtlustatav on kriminaalasjas tehtavatel toimingutel koostööaldis või mitte, ei tulene tavapärasest tõenäolisemat õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise võimalust. (p 16) Vahi all pidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel ei tohi arvesse võtta seda, kas kahtlustatav ja kaitsja on vaidlustanud esmase vahistamismääruse. Kaebeõiguse kasutamisel või selle kasutamata jätmisel vahistamismenetluses pole mõju vahistamise pikendamise menetluses jätkuva vahi all pidamise küsimuse lahendamisele. (p 17) Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 11). Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. (p 19)
Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 11). Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. (p 19)
1-17-1629/44 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15.) Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 286^2 ja §-dest 288-289^1 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka RKKKo 3-1-1-98-13, p 13 ja RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11-14.) (p-d 8-9) Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt. (p10)
Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.) (p 18) Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.) (p 19) Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga. (p 20) Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. (p 35)
Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11.) (p 26) Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). (p 28)
Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). (p 35)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p-d 33-34)
KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Maakohus saab lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja lahendamiseks. (Vt nt RKKKo 1-15-10967/38, p 22.) (p 39)
1-17-11113/26 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 08.06.2018
Ringkonnakohus peab vaatamata maakohtu põhistuste puudulikkusele andma prokuratuuri arestimistaotlusele oma hinnangu ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu arestimismäärus jäetakse muutmata, täiendades või asendades selle põhistused, või tuleb arestimismäärus tühistada ja prokuratuuri taotlus rahuldamata jätta. Kui Riigikohtu arvates on kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 25-26). (p 12)
1-17-1205/147 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.06.2018
KrMS §-des 262 ja 263 märgitu kohaselt võib kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokument sisaldada lisaks kohtu alla andmisele ka muid menetlusotsustusi ning samuti on võimalik kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud menetlusdokumentide paljusus. Just seetõttu tuleb KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangut tõlgendada kitsendavalt ja asuda seisukohale, et kõnealune õigusnorm hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eelduste täidetust. Nii pole KrMS § 385 p-st 16 lähtudes vaidlustatavad otsustused, millega maakohus on kohtuliku eelmenetluse käigus sedastanud, et asja arutamine allub sellele kohtule, süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele ja puuduvad KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alused. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 17 ning 37.) (p 20) Kui aga kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. Kooskõlas öelduga on kohtupraktikas leitud, et kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse muutmata kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine, siis vahistamise muutmata jätmise vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebeõiguse piirang ei laiene (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Samuti on märgitud, et kuigi KrMS § 385 p 10 järgi ei saa esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma vaadeldav edasikaebepiirang kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust (vt RKKKm 3-1-1-3-17, p 49 ja RKKKm 3-1-1-33-17, p 10). (p 21) Edasikaebeõigusest kõnelemiseks ei anna alust see, et kaitsja maakohtu põhjendustega ei nõustu või käsitab põhjenduste puudumist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kõrgema astme kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust, mis tähendab, et kirjeldatud puudustele osutamine määruskaebuse sisuliseks läbivaatamiseks alust ei anna (vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 15 ja 32). (p 22) KrMS § 385 sisaldab ammendavat loetelu nendest määrustest, mida ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. Seadusandja on osutatud normis edasikaebeõiguse piirangute sätestamisel lähtunud arusaamast, et tegemist on määrustega, mille eraldi vaidlustamine pole otstarbekas. Kui konkreetset kohtumäärust kõnealuses loetelus pole nimetatud, saab selle peale KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevata. (p 26) KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28) Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)
KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28) Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)
Kui valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks esitatud taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Järelikult pole siis vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna ja esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 34)
1-17-6824/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.06.2018
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14) Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)
Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)
Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)
1-17-105/35 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.06.2018
KarS § 121 lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi - need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Seadusandja on KarS § 118 lg-t 1 sõnastades määranud, et sama sätte p-des 1-7 nimetatud tagajärje põhjustanud teo saab koosseisupäraseks lugeda vaid juhul, kui on tuvastatud kannatanule just tervisekahjustuse tekitamine (“Tervisekahjustuse tekitamise eest, …“). Sellest tulenevalt on KarS § 118 käsitatav vaid KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi, s.o tervise kahjustamise kvalifitseeriva koosseisuna. (p 11) Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Sellise, KarS § 121 lg 1 esimesele alternatiivile vastava tervisekahjustuse tekitamine peab KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamiseks olema tahtlik. Järelikult ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 realiseeritusest isiku käitumises rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Nii ei ole KarS § 118 lg 1 p 7 koosseis täidetud näiteks olukorras, kus teo toimepanija tahtlus hõlmas vaid valu põhjustamist KarS § 121 lg 1 teise alternatiivi mõttes. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje - KarS § 118 lg 1 p 7 puhul surma - saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist. (p 12) Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Kui leiab kinnitust, et teo toimepanija tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui teo toimepanija tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud konkreetse tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis. (p 15)
Lühimenetluses asja lahendamine kriminaaltoimiku materjali põhjal tähendab, et kriminaalasja arutamisel ei saa kohtumenetluses enam esitada tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6 koos edasiste viidetega). Kuigi ka lühimenetluses saavad pärast kaitsja arvamuse ärakuulamist sõna kannatanu ja tsiviilkostja või nende esindajad (KrMS § 237 lg 3 ls 2), võivad nemadki ütluste andmisel tugineda vaid toimiku materjalile (KrMS § 237 lg 4 ls 1). Seega ei või ka nende isikute poolt ütluste andmise tulemiks olla sellise tõendamiseseme asjaolu lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest (vt nt RKKKo 3-1-1-98-13, p 11; RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 10-10.2). Isikule mõistetavat karistust mõjutavad asjaolud käsitatavad üldjuhul tõendamiseseme asjaoludena kas KrMS § 62 p 3 või 4 järgi. Järelikult ei või lühimenetluses kannatanu, tsiviilkostja ega nende esindajate kohtulikul uurimisel ütluste andmise tulemusena lisanduda kriminaaltoimikust mittetulenevat asjaolu, mis mõjutab süüdistatavale mõistetavat karistust. (p-d 17-18)
Teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Eeltoodu aga ei tähenda, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses eeldaks süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist. Nii võib isik siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane saabub ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus. (p 20)
1-17-10682/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2018
Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ning prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p-d 60 ja 62.) (p 23) Kui KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud kaebusest saab välja lugeda, et isik tahab muu hulgas vaidlustada jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste tutvustamata jätmist, tuleb see taotlus ringkonnakohtus toimuvas määruskaebemenetluses sisuliselt lahendada. Küsimuse andmete tutvustamata jätmise põhjendatuse kohta võib tõstatada ka määruskaebemenetluse vältel, kui vastava prokuratuuri otsustuse olemasolu ja/või tutvustamata jätmise põhjendused selguvad alles pärast määruskaebuse esitamist. (p 31) Vastupidine seisukoht tähendaks, et kui isik saavutab uurimiskaebemenetluse tulemusena õiguse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga, võib täiendavate asjaolude teatavaks saamine tingida vajaduse esitada jälitustoiminguks loa andmise peale uus kaebus. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et selline lahendus oleks ebamõistlikult koormav nii isiku õiguste kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 59). Kirjeldatud tulemuseni viiks aga seisukoht, mille kohaselt võimaldatakse kaitsjal tutvuda jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste osalise tutvustamata jätmise kohta tehtud määrustega pärast seda, kui ringkonnakohus on KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud kaebuse lahendanud ja kriminaalasja materjali prokuratuurile tagastanud. (p 32)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi mõjutab jälitustoimingu loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kui tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 58). Olukorda, kus jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise kohta tehtud otsustustele antud hinnang osutub edasises määruskaebemenetluses ekslikuks või see taotlus jäetakse alusetult sisulise lahenduseta, tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)
1-16-9825/53 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.05.2018
Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel ei saa arvestada asjaolu, et prokuratuuri menetluses on süüdimõistetu suhtes uus menetlus, mille kohaselt on süüdimõistetule esitatud uus kahtlustus. Tegemist on üksnes esitatud kahtlustusega. KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus.
1-17-4769/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.05.2018
Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku vara arestimise määrust tutvustab uurimisasutuse ametnik, lasub tal nii nagu kohtulgi kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega saab menetlustähtaja ennistamist taotleda erandlikult ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest sel juhul ilmneb kaebetähtaja arvutamise ekslikkus ringkonnakohtu põhjendustest. (p 12) Kahtlustataval on õigus taotluse korral saada vara arestimise määruse koopia. Samuti lasub menetlejal kohustus selgitada isikule menetlustoiminguga seotud õigusi ja kohustusi, sealhulgas õigust saada menetlusdokumendist koopia (KrMS § 160^4 lg 1). Üldjuhul on põhjendatud pärast määruse tutvustamist ka selle kättesaadavaks tegemine e-toimiku kaudu. (p 16)
Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku vara arestimise määrust tutvustab uurimisasutuse ametnik, lasub tal nii nagu kohtulgi kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega saab menetlustähtaja ennistamist taotleda erandlikult ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest sel juhul ilmneb kaebetähtaja arvutamise ekslikkus ringkonnakohtu põhjendustest. (p 12) Menetleja eksimused kaebetähtaja kirjapanekul ja selgitamisel võivad anda aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Seejuures tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav. (p 14)
1-17-4754/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.05.2018
vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus nr 1-17-4754/16 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2018. a määrus nr 1-17-4769/22
vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus nr 1-17-4754/16 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2018. a määrus nr 1-17-4769/22
4-16-3674/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.04.2018
VTMS § 180 p-ga 5 mutatis mutandis samasisuline teistmise alus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p-s 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise“ saab olla üksnes faktiline asjaolu (RKKKo 3-1-2-1-17, p 11 ja RKKKo 3-1-2-1-12, p 9 koos edasiste viidetega). Lisaks on Riigikohtu üldkogu väljendanud seisukohta, et sellise faktilise asjaoluna KrMS § 366 p 5 mõttes ei ole muu hulgas käsitatav teist kohtuasja arutava kohtu poolt antav õiguslik hinnang, mille kohaselt ei ole sama süüteosündmuse aset leidmine piisavalt tõendatud (RKÜKo 3-1-2-2-11, p-d 39-46). (p 6.1) Pidades silmas, et VMTS § 180 p-s 5 ja KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alused on analoogsed, on KrMS § 366 p 5 kontekstis väljendatud seisukohad asjakohased ka VTMS § 180 p 5 sisustamisel. Seega tuleb VTMS § 180 p-s 5 kirjeldatud „muu olulise asjaoluna“ mõista vaid faktilisi asjaolusid, millena ei saa aga käsitada teist kohtuasja arutava kohtu antavat õiguslikku hinnangut, mille kohaselt ei ole süüteosündmus piisavalt tõendatud. Järelikult pärast ühes väärteoasjas isiku süüditunnistamist ei ole teist väärteoasja arutanud kohtu poolt sellesama väärteosündmuse tuvastamatuks lugemine käsitatav faktilise asjaoluna VTMS § 180 p 5 mõttes. (p 6.2)
Väärteomenetluses süüditunnistamisega ei kaasne üldjuhul nii kaalukat põhiõiguste riivet kui isiku süüditunnistamisel kriminaalmenetluses. Seetõttu ei ole iseenesest välistatud, et väärteomenetluses nähakse ette kriminaalmenetlusega võrreldes kitsamad teistmise alused. Nii ei ole kriminaalmenetluse seadustikus esineva teistmise aluse väärteomenetluse seadustikus sätestamata jätmine automaatselt käsitatav isiku põhiõiguste ebaproportsionaalse riivena. See aga ei tähenda, et konkreetsel juhtumil ei võiks teatud teistmise aluse puudumisega kaasneda isiku põhiõiguste ebaproportsionaalne riive. Olukorras aga, kus isikut karistatakse kergemaliigilise karistuse – rahatrahviga – ja sedagi võrdlemisi väikeses ulatuses, ei saa rääkida sellisest põhiõiguste riivest, mis kaaluks üles riive eesmärgi, s.o vajaduse tagada õiguskindlust ja õigusrahu. (p 11)
1-16-8601/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 24.04.2018
Soodustuse mitte-eesmärgipäraseks (KarS § 210 lg 2) kasutamiseks ei ole rahastuslepingute sõlmimine kui pelgalt vaid soodustuse vormistamisega seonduv ega ka teise isiku volitamine ja pangakaardi üleandmine. Selline volitamine ja pangakaardi üleandmine laiendab küll soodustuse eesmärgipärase kasutamisega tegelevate subjektide ringi, aga ei tähenda veel soodustuse mitte-eesmärgipärast kasutamise objektiivse teokoosseisu mõttes. (p 18) Projekti finants- ja lõpparuande esitamata jätmist ei saa lugeda soodustuskelmuse koosseisu täitmiseks sobivaks seetõttu, et see on pelgalt soodustuskelmuse lisatagajärg. Nimelt ei ole ka lõpparuande esitamata jätmine puutumuses saadud soodustuse kasutamisega ega saa seetõttu täita soodustuse mitte-eesmärgipärase kasutamise kui kuriteo koosseisu. (p 19)
Kui süüdistuses heidetakse ette tegevust ja prokurör asub menetluse käigus väitma tegevusetust, ei ole selline seisukoht kohtule õiguslikult siduv. Ühelt teisele üleminekuks tuleb muuta süüdistust. (p 21)
Tavajuhtudel tingib antud tähtaja rikkumine kahtlemata taotluse läbi vaatamata jätmise. Tähtaja viimasel päeval süüdistatava surmaga seotud asjaolusid aga ei saa lahendada tavajuhtumi reeglite kohaselt. Kui sedalaadi uute asjaolude ilmnemisel ei suudeta tähtaega järgida, tuleb kohtul varem määratud tähtaega pikendada. (p 30)
KrMS § 183 lg-s 1 sätestatu kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisti. Kolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalmenetluse seadustikus norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik. (p 27)

Kokku: 1210| Näitan: 41 - 60

/otsingu_soovitused.json