/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 889| Näitan: 41 - 60

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-11610/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
Vahistamise pikendamiseks peab jätkuvalt esinema KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus, milleks on oht, et vahistatu hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või jätkab kuritegude toimepanemist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahi all pidada vahistamisalusest hälbival põhjusel. Seepärast ei ole kohtupraktikas loetud iseseisvaks vahistamisaluseks kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist, välja arvatud juhul, kui esineb põhjendatud oht, et kahtlustatav paneb vabaduses viibides toime karistusseadustiku 18. peatükis sätestatud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks või selle pikendamiseks võib järelikult põhjust anda näiteks see, kui on olemas oht, et kahtlustatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. (Vt RKKKm 3-1-1-127-12, p 9.1 koos viidetega.) (p 10) Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht ei saa KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalusena olla üksnes abstraktne. Võimalus, et kahtlustatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime kuritegusid, on käsitatav vahistamisalusena vaid siis, kui saab rääkida konkreetsetest asjaoludest, mis muudavad sellise võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks. Näiteks võib see väljenduda selles, et kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmisevastaste kuritegude eest vms. Need asjaolud peavad olema nii vahistamismääruses kui ka vahistamise pikendamise määruses näidatud. (Vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1.) (p 11) Samas ei pea kohus õigusemõistmisevastaste kuritegude ohu tuvastamise puhul kirjeldama detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna. Kohtumäärusest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliste kuritegude toimepanemine on arvestatava tõenäosusega võimalik. (Vt ka RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.1.) (p 12) Kahtlustatava maine, nagu ka varasemate kriminaalkaristuste puudumine näitab seda, et tema puhul on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus tavapärasest väiksem. Sellist kahtlustatavat positiivselt iseloomustavat teavet ei saa arvestada vahi all pidamise üle otsustamisel tema kahjuks. (p 13) Ainuüksi asjaolu, et kahtlustatav oli pikalt ettevõtte juhatuse liikmeks, ei aita prognoosida õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise tõenäosust. (p 14) Vahistamise pikendamist ei õigusta see, et kahtlustatav pole kriminaalmenetluses näidanud üles koostöövalmidust. Sellest, kas kahtlustatav on kriminaalasjas tehtavatel toimingutel koostööaldis või mitte, ei tulene tavapärasest tõenäolisemat õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise võimalust. (p 16) Vahi all pidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel ei tohi arvesse võtta seda, kas kahtlustatav ja kaitsja on vaidlustanud esmase vahistamismääruse. Kaebeõiguse kasutamisel või selle kasutamata jätmisel vahistamismenetluses pole mõju vahistamise pikendamise menetluses jätkuva vahi all pidamise küsimuse lahendamisele. (p 17) Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 11). Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. (p 19)
Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 11). Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. (p 19)
1-17-1205/147 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.06.2018
KrMS §-des 262 ja 263 märgitu kohaselt võib kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokument sisaldada lisaks kohtu alla andmisele ka muid menetlusotsustusi ning samuti on võimalik kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud menetlusdokumentide paljusus. Just seetõttu tuleb KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangut tõlgendada kitsendavalt ja asuda seisukohale, et kõnealune õigusnorm hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eelduste täidetust. Nii pole KrMS § 385 p-st 16 lähtudes vaidlustatavad otsustused, millega maakohus on kohtuliku eelmenetluse käigus sedastanud, et asja arutamine allub sellele kohtule, süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele ja puuduvad KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alused. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 17 ning 37.) (p 20) Kui aga kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. Kooskõlas öelduga on kohtupraktikas leitud, et kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse muutmata kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine, siis vahistamise muutmata jätmise vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebeõiguse piirang ei laiene (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Samuti on märgitud, et kuigi KrMS § 385 p 10 järgi ei saa esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma vaadeldav edasikaebepiirang kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust (vt RKKKm 3-1-1-3-17, p 49 ja RKKKm 3-1-1-33-17, p 10). (p 21) Edasikaebeõigusest kõnelemiseks ei anna alust see, et kaitsja maakohtu põhjendustega ei nõustu või käsitab põhjenduste puudumist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kõrgema astme kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust, mis tähendab, et kirjeldatud puudustele osutamine määruskaebuse sisuliseks läbivaatamiseks alust ei anna (vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 15 ja 32). (p 22) KrMS § 385 sisaldab ammendavat loetelu nendest määrustest, mida ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. Seadusandja on osutatud normis edasikaebeõiguse piirangute sätestamisel lähtunud arusaamast, et tegemist on määrustega, mille eraldi vaidlustamine pole otstarbekas. Kui konkreetset kohtumäärust kõnealuses loetelus pole nimetatud, saab selle peale KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevata. (p 26) KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28) Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)
KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28) Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)
Kui valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks esitatud taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Järelikult pole siis vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna ja esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 34)
1-17-6824/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.06.2018
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14) Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)
Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)
Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)
1-17-10682/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2018
Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ning prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p-d 60 ja 62.) (p 23) Kui KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud kaebusest saab välja lugeda, et isik tahab muu hulgas vaidlustada jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste tutvustamata jätmist, tuleb see taotlus ringkonnakohtus toimuvas määruskaebemenetluses sisuliselt lahendada. Küsimuse andmete tutvustamata jätmise põhjendatuse kohta võib tõstatada ka määruskaebemenetluse vältel, kui vastava prokuratuuri otsustuse olemasolu ja/või tutvustamata jätmise põhjendused selguvad alles pärast määruskaebuse esitamist. (p 31) Vastupidine seisukoht tähendaks, et kui isik saavutab uurimiskaebemenetluse tulemusena õiguse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga, võib täiendavate asjaolude teatavaks saamine tingida vajaduse esitada jälitustoiminguks loa andmise peale uus kaebus. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et selline lahendus oleks ebamõistlikult koormav nii isiku õiguste kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 59). Kirjeldatud tulemuseni viiks aga seisukoht, mille kohaselt võimaldatakse kaitsjal tutvuda jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud taotluste osalise tutvustamata jätmise kohta tehtud määrustega pärast seda, kui ringkonnakohus on KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatud kaebuse lahendanud ja kriminaalasja materjali prokuratuurile tagastanud. (p 32)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi mõjutab jälitustoimingu loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kui tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda (vt RKKKm 3-1-1-1-17, p 58). Olukorda, kus jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise kohta tehtud otsustustele antud hinnang osutub edasises määruskaebemenetluses ekslikuks või see taotlus jäetakse alusetult sisulise lahenduseta, tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 32)
1-16-9825/53 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.05.2018
Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel ei saa arvestada asjaolu, et prokuratuuri menetluses on süüdimõistetu suhtes uus menetlus, mille kohaselt on süüdimõistetule esitatud uus kahtlustus. Tegemist on üksnes esitatud kahtlustusega. KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus.
1-17-4769/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.05.2018
Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku vara arestimise määrust tutvustab uurimisasutuse ametnik, lasub tal nii nagu kohtulgi kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega saab menetlustähtaja ennistamist taotleda erandlikult ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest sel juhul ilmneb kaebetähtaja arvutamise ekslikkus ringkonnakohtu põhjendustest. (p 12) Kahtlustataval on õigus taotluse korral saada vara arestimise määruse koopia. Samuti lasub menetlejal kohustus selgitada isikule menetlustoiminguga seotud õigusi ja kohustusi, sealhulgas õigust saada menetlusdokumendist koopia (KrMS § 160^4 lg 1). Üldjuhul on põhjendatud pärast määruse tutvustamist ka selle kättesaadavaks tegemine e-toimiku kaudu. (p 16)
Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku vara arestimise määrust tutvustab uurimisasutuse ametnik, lasub tal nii nagu kohtulgi kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega saab menetlustähtaja ennistamist taotleda erandlikult ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest sel juhul ilmneb kaebetähtaja arvutamise ekslikkus ringkonnakohtu põhjendustest. (p 12) Menetleja eksimused kaebetähtaja kirjapanekul ja selgitamisel võivad anda aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Seejuures tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav. (p 14)
1-17-4754/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.05.2018
vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus nr 1-17-4754/16 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2018. a määrus nr 1-17-4769/22
vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus nr 1-17-4754/16 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2018. a määrus nr 1-17-4769/22
1-16-8601/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 24.04.2018
Soodustuse mitte-eesmärgipäraseks (KarS § 210 lg 2) kasutamiseks ei ole rahastuslepingute sõlmimine kui pelgalt vaid soodustuse vormistamisega seonduv ega ka teise isiku volitamine ja pangakaardi üleandmine. Selline volitamine ja pangakaardi üleandmine laiendab küll soodustuse eesmärgipärase kasutamisega tegelevate subjektide ringi, aga ei tähenda veel soodustuse mitte-eesmärgipärast kasutamise objektiivse teokoosseisu mõttes. (p 18) Projekti finants- ja lõpparuande esitamata jätmist ei saa lugeda soodustuskelmuse koosseisu täitmiseks sobivaks seetõttu, et see on pelgalt soodustuskelmuse lisatagajärg. Nimelt ei ole ka lõpparuande esitamata jätmine puutumuses saadud soodustuse kasutamisega ega saa seetõttu täita soodustuse mitte-eesmärgipärase kasutamise kui kuriteo koosseisu. (p 19)
Kui süüdistuses heidetakse ette tegevust ja prokurör asub menetluse käigus väitma tegevusetust, ei ole selline seisukoht kohtule õiguslikult siduv. Ühelt teisele üleminekuks tuleb muuta süüdistust. (p 21)
Tavajuhtudel tingib antud tähtaja rikkumine kahtlemata taotluse läbi vaatamata jätmise. Tähtaja viimasel päeval süüdistatava surmaga seotud asjaolusid aga ei saa lahendada tavajuhtumi reeglite kohaselt. Kui sedalaadi uute asjaolude ilmnemisel ei suudeta tähtaega järgida, tuleb kohtul varem määratud tähtaega pikendada. (p 30)
KrMS § 183 lg-s 1 sätestatu kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisti. Kolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalmenetluse seadustikus norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik. (p 27)
1-17-8625/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.04.2018
Kuna KrMS 15. peatükk ei näe määruskaebusest loobumise puhul ette erisusi, tuleb vaadeldavas küsimuses juhinduda kassatsioonimenetlust reguleerivatest normidest. KrMS § 358 lg 1 kohaselt võib kassaator kassatsioonist osaliselt või täielikult loobuda enne seda, kui Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema, kirjaliku menetluse puhul aga kuni kassatsioonimenetluse pooltele seisukohtade esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Kui kaitsja määruskaebusest loobumise avaldus on esitatud pärast seda, puudub KrMS § 358 lg-s 4 märgitud seaduslik alus jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 15)
Vara arestimisel tuleb arvestada KrMS § 142 lg-t 10 ja hinnata, kas piirangud vara arestimiseks võivad tuleneda täitemenetluse seadustikust (vt RKKKm 3-1-1-36-14, p-d 6-7). Seejuures sätestab KrMS § 142 lg 10 vara arestimise piirangu üldiselt, tegemata erandeid lähtuvalt sellest, millisel sama paragrahvi lõikes 1 loetletud alusel või eesmärgil vara arestimist taotletakse. Kolleegiumi hinnangul tuleneb KrMS § 142 lg-st 10, et eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteoga ei anna õigustust jätta kriminaalmenetlusele allutatud isik menetluse kestel ilma kõigist toimetulekuks vajalikest vahenditest. TMS-is sätestatud varale sissenõude pööramise piirangud on erandlikud ja nende eesmärk on tagada isikule ja tema ülalpeetavatele miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne). Piirangute erandlikkust ilmestab näiteks tõik, et seaduses ettenähtud miinimumkaitse tagamiseks puudub vajadus olukorras, kui isik on teise isiku ülalpidamisel. Kohtupraktika kohaselt on see kaitse tagatud isiku ülalpidamise kaudu juhtudel, kui isik viibib kinnipidamisasutuses (vt RKTKm 2-16-12972/57, p 23; RKTKm 3-2-1-62-15, p 15). (p-d 17-19)
1-16-357/18 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 09.04.2018
Advokaat on kohustatud esitama vastavad kaitsjatasu taotlused RÕS § 23 lg 1, KrMS § 306 lg 1 p 14 ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel asja arutavale kohtuastmele. Eeltoodu on põhjendatav sellega, et üksnes taotlust või määruskaebust lahendav kohus on pädev hindama, kas kaitsjatasu taotlus, mis on esitatud konkreetse menetlusdokumendi koostamise eest konkreetsesse kohtuastmesse, on põhjendatud või mitte.
1-11-3025/382 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 04.04.2018
Sundravialuse käitumine haiglas on väga oluline tegur nii tema ohtlikkuse kui ka haigusteadvuse ning ravisoostumuse hindamiseks.
Iseenesest ei ole välistatud, et ekspert võtab ekspertiisi lähteandmetena arvesse talle näiteks tervishoiuteenuse osutaja poolt esitatud teavet sundravialuse käitumise kohta. See ei tähenda aga seda, et kohus võiks lugeda tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdile patsiendi käitumise kohta esitatud andmed ekspertiisiakti põhiosa alusel tõsikindlalt tuvastatuks, neid fakte ise üle kontrollimata. Kohus peab uurima, kas ekspertiisiaktis lähteandmetena kajastuv teave sundravialuse käitumise kohta on asjakohaste tõenditega tõendatud või mitte. Kontrollimaks väiteid sundravialuse vägivaldsuse ja ravist keeldumise kohta, tuleb kohtul koguda ja uurida tõendeid, mis kajastavad selliseid asjaolusid vahetult. Näiteks on kohtul võimalik kuulata tunnistajana üle tervishoiuteenuse osutaja töötaja(d), kellel on teavet ravialuse väidetava vägivallatsemise kohta haiglas, nõuda tervishoiuteenuse osutajalt välja ravialust puudutavad vägivallajuhtumi raporteerimise ja ohjeldusmeetmete rakendamise vormid, tutvuda ise vahetult ravidokumentidega (haiguslugu, õenduspäevik) vmt.
Sundravi lõpetamise menetluses (KrMS § 403) ei kohaldata kohtulikule arutamisele lühimenetlust reguleerivaid sätteid ja sundravi lõpetamise taotlust lahendaval kohtul on uute tõendite kogumise pädevus.
4-16-9132/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)
Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)
See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)
Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)
Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 4^1järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 19^2 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
1-15-7220/28 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
1-16-10503/126 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.03.2018
Rahatrahvi määramine kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata jäämise eest on KrMS § 138^1 lg 3 järgi võimalik üksnes juhul, kui isikule on tehtud trahvihoiatus, v.a kui eelnev hoiatamine ei ole võimalik või mõistlik. Trahvihoiatuseta isiku trahvimine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-80-16, p 15). Kuna KrMS § 138 lg 1 alusel trahvitakse isikut menetleja kutsel ilmumata jäämise eest, on trahvimise õiguspärasuse hindamisel oluline ka see, kes ja mil viisil peab süüdistatava kohtusse kutsuma. (p 7)
Süüdistatava kohtusse kutsujaks on KrMS § 138 mõttes kohus ja kohtu kutse toimetab KrMS § 163^1 lg 3 kohaselt vastavalt eelistungil kokkulepitule süüdistatavale vahetult kätte prokurör või kaitsja KrMS §-des 163 jj sätestatud korda järgides. (p 9) KrMS § 138^1 näeb ette rahatrahvi määramise korra kõigil seadustikus ettenähtud juhtudel, mitte üksnes menetleja kutsel ilmumata jäämise korral. KrMS § 163 lg 1 p 9 kohaselt tuleb kutses alati märkida ilmumata jäämise tagajärjed. Kuna kutse tuleb isikule kätte toimetada, peaks olema välistatud olukord, kus süüdistatava hoiatamine on kutse kättetoimetamisele vaatamata võimatu. Lisaks kutses märgitavale on kohtul võimalik mõjuva põhjuseta ilmumata jäämisega kaasnevat selgitada ka kohtu alla andmise määruses. Isiku väljakutsumise ja kutse kättetoimetamise regulatsiooni (KrMS §-d 163-168) sõnastuse ega mõttega ei ole kooskõlas tõlgendus, et kohtuistungi toimumisest ja ilmumise kohustusest mistahes viisil teadlikuks saanud süüdistatava hoiatamine ei ole KrMS § 138^1 lg 3 mõttes mõistlik. Nii ei ole alust eeldada, et kutsutu, olgu selleks või süüdistatav, kellel on kaitsja, peab teadma ilmumata jäämise tagajärgi. (p 11) KrMS § 138^1 lg 1 esimeses lauses sätestatu järgi saab kohus määrata rahatrahvi vaid sellise menetlusõigusliku rikkumise eest, mille eest on trahvimise õigus kriminaalmenetluse seadustikus üheselt ja täpselt ette nähtud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-80-16, p 8). Kui süüdistatavat ei ole kohtuistungile ilmumata jäämise tagajärgedest teavitatud, ei saa kohus teda trahvida, sest KrMS § 138 lg 1 ja § 138^1 lg 3 järgi võib trahvi määrata üksnes menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutule, kui teda on trahvimise eest hoiatatud (v.a kui see ei ole mõistlik või võimalik). Kui süüdistatav on tema ilmumata jäämise tõttu kohtuistungi edasilükkamisest tingitud kulud põhjustanud süüliselt, tuleb tal need kulud hüvitada (KrMS § 173 lg 3 ja § 176 lg 1 p 1). (p 12)
Isiku väljakutsumisele üldmenetluses maakohtus laieneb kutse kättetoimetamise üldkord, mis on sätestatud KrMS §-s 164 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2017. a määrus nr 1-15-9213/80, p 43). Üldreegli kohaselt toimetatakse kutse kätte telefoni või muu sidevahendi abil (KrMS § 164 lg 1), kusjuures ka telefoni või sidevahendi kaudu edastatud kutse peab vastama KrMS §-s 163 märgitud nõuetele. (p 8.1) Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette ka kutse vahetu suulise, s.o ilma sidevahendi abita edastamise võimaluse. KrMS § 164 lg 3 järgi võrdsustatakse kohalviibivatele isikutele menetleja etteloetud teated kutse andmisega allkirja vastu KrMS§ 165 lõike 2 mõttes, kui selle kohta tehakse protokolli märge. (p 8.2) Poolte taotlusel võib kohus KrMS § 163^1 lg 4 alusel väljastada kutsed eelistungil, märkides kutsele KrMS § 163 lg-s 1 loetletud andmed. Kutsuja ametinimetuse ja andmete kohale märgib kohus kohtumenetluse poole andmed. KrMS § 164 lg 2 alusel võib kohus edastada isikule kirjaliku kutse ka siis, kui on alust arvata, et ta hoidub menetleja juurde ilmumisest kõrvale. Lisaks peab kohus märkima kohtu alla andmise määruses kohtusse kutsutavate isikute nimed ja kohtusse ilmumise aja, kui need on teada (KrMS § 263 p 5). Kuigi KrMS § 265 lg 2 sätestab, et kohtu alla andmise määruse koopia edastatakse prokurörile, kaitsjale ja süüdistatavale koos kohtukutsega, tuleb arvestada kutse maakohtus üldmenetluses menetletavas kriminaalasjas edastamise kirjeldatud erinorme. (p 8.3) Isiku väljakutsumise ja kutse kättetoimetamise regulatsiooni (KrMS §-d 163-168) sõnastuse ega mõttega ei ole kooskõlas tõlgendus, et kohtuistungi toimumisest ja ilmumise kohustusest mistahes viisil teadlikuks saanud süüdistatava hoiatamine ei ole KrMS § 138^1 lg 3 mõttes mõistlik. (p 11)
1-13-5173/196 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.03.2018
KarS § 5 lg 2 põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2017. a otsus nr 4-17-695/18, p 5). (p 16.1)
Kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud redaktsioonis eeldas kelmuse süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. (Vt varalise kasu kui tagajärje kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12 ja 13. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p 8.) Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. (p 16.1) Kelmusega võib olla tegemist juhul, kui juba liisingulepingu sõlmimisel ei ole liisinguvõtjal või juriidilisest isikust liisinguvõtja esindajal kavatsust lepingut täita ja ta viib liisinguandja eksitusse enda maksevõime või maksmisvalmiduse osas, tuues kaasa pettuslikult lepingulisse suhtesse astumise ja vara üleandmise. Selle olukorraga ei ole aga võrdsustatav äriühingu (ainu)osaluse ost, kui äriühingul on kohustusi, mida uus osanik ei soovi tulevikus täita. Nimelt ei ole sel juhul alust väita, et liisinguandja tegi varakäsutuse süüdistatava pettusliku teo mõjul. Tegemist ei ole ka kolmnurkkelmusega, sest äriühingu osa müümisel ei tegutsenud senised osanikud pettuse mõjul, andes pealegi üle enda vara (osa) ja sellega kaasnevad õigused ning kohustused (vt enda või kolmanda isiku vara üleandmise kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). (p 16.2) Kuigi varakäsutus võib väljenduda ka tegevusetuses (nt nõudeõiguse realiseerimata jätmine), ei muutnud lepingu ülesütlemise võimaluse kasutamata jätmine vara faktilist seisundit, kui see oli juba süüdistatava valduses. Lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole hinnatav varakäsutusena. (p 16.3)
KrMS § 268 lg-st 6 tuleneb kohtu võimalus ja ka kohustus muuta kuriteo kvalifikatsiooni kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (p 16.4)
Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16 ja 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15). Omastamisele kaasaaitamine neeldub teistes KarS § 201 järgi kvalifitseeritavates täideviimistegudes ning seetõttu eraldi viidet ei vaja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 29). (p-d 17 ja 17.2)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274^2 lg 1 alusel on siiski erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kassatsiooniastmes on erandlik meede, mis on rakendatav eeskätt juhtudel, mil kassatsioonimenetluse tulemusena tuleks kriminaalasja tagastada maa- või ringkonnakohtule uueks menetlemiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 45.) (p 18)
4-17-3766/25 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2018
AÜS §-s 26^2 sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 26^2 sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 25^1). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)
Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 26^2) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 26^2 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 26^2 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)
Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)
Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)
1-17-2167/44 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 19.02.2018
See, kas mingi tõend on kriminaalasjas KrMS § 15 lg 3 mõttes otsustava tähendusega, ei olene sellest, kas kohtulahend olnuks selle tõendita samasugune. KrMS § 15 lg 3 ütleb üksnes seda, et selles sättes nimetatud tõendite osakaal kohtu järelduste kujundajana ei tohi olla ainumäärav ega liiga suur. See, millal tuleb KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite osakaalu tõendikogumis pidada teiste tõendite kõrval liiga suureks, on fakti küsimus ja oleneb juhtumi isepärast. KrMS § 15 lg 3 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada ka põhjust, miks süüdistatav ega kaitsja ei saanud tõendiallikat üle kuulata, samuti andmeid, mis võimaldavad hinnata tõendiallika usaldusväärsust. Kohtulahend ei või kunagi rajaneda üksnes KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõenditel. Toetavate tõendite olemasolul võib aga KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite osakaal olla seda suurem, mida rohkem on andmeid nende tõendite usaldusväärsuse kohta.
1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
KrMS §-s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 7. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 määruse p-des 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistatava varasem karistatus on faktiline asjaolu, kuid sellest ei sõltu süüdistatava süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel süüdistatavale etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).
1-14-10087/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Kuna süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine pole KarS § 76 lg 2 p 2 ja VangS § 76 lg-te 1 ning 4 alusel esitatud taotluse puhul seotud elektroonilise valve kohaldamise kohustuse ega süüdimõistetu nõusolekuga, ei saa maakohus jätta vangla taotlust läbi vaatamata, vaid peab selle sisuliselt lahendama. (p 21) Süüdimõistetu arvamus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta on menetlusosalise seisukoht, millega kohus on seotud kohtumääruse põhjendamise kohustuse kaudu. Mõnel juhul võib süüdimõistetu arvamus kujutada endast argumenti, mida kohus ei saa ega tohi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kaalumisel eirata (nt ei nõustu süüdimõistetu ennetähtaegse vabanemisega põhjusel, et tal puudub vabaduses elu- või töökoht ja see suurendab märkimisväärselt uue kuriteo toimepanemise riski). Kuid vastavasisulise nõusoleku puudumine ei takista vangla taotluse sisulist lahendamist ega anna alust jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust otsustamata. (p 23) KarS § 76 lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Viimati osutatud sätetes väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub (kehtiva seaduse puhul sisalduvad karistusandmete kustutamise tähtajad KarRS §-s 24). Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist. (p 31 ja 32) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus aga õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21.) (p 33) Kohtu poolt isiku varasemale elukäigule antav hinnang on seotud muu hulgas otseselt sellega, missuguseid süüdimõistetu karistusandmeid kohus arvestab. Hindamise esemeks olevast teabest sõltub ka hinnang süüdlase varasema elukäigu ja tema edasise käitumise kohta. Järelikult oleks karistusregistri arhiivi kantud andmetel süüdlase varasemat elukäiku iseloomustava teabena KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vahetu mõju sellele, kas süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud. Õigusliku tähendusega kustunud karistatust puudutavate andmete arvesse võtmine pole sellises olukorras aga KarRS § 5 lg 1 mõttes lubatav. (p 34) Karistusregistri arhiivis olevate andmete kasutamise keeld pole ennetähtaegse vabastamise menetluses absoluutne. Nii nähtub KarRS § 20 lg 1 p-st 8, et vanglateenistusel on õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Kuna kriminogeenseid riske puudutav hinnang kujundatakse koostoimes muu kinnipeetavat iseloomustava teabe ning teiste teguritega, pole arhiiviandmetel selles kontekstis siiski eraldi õiguslikku tähendust. (p 35) Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk on erinev. Esimesel juhul hinnatakse, kas isik suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Teisel juhul peab aga vaagima, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda (VangS § 20 lg 1). Avavangla tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (VangS § 10), mis tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks kinnisesse vanglasse (VangS § 21 lg 1). Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt. Lisaks ei ole kohus KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vangla hinnangutega seotud. (p 38)
Taandamisaluse jaatamiseks peavad ilmnema konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad rääkida kahtlusest kohtuniku erapooletuses. (p 26)
1-17-8281/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Erikooli suunamisel peab arvestama kohtumääruse tegemise ajaks muutunud asjaolusid, mis võisid viidata sellele, et erikooli suunamise alused võisid määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. (p 8)
KrMS § 45 lg 2 p 1 järgi on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik mh siis, kui isik pani õigusvastase teo toime alaealisena, mistõttu peab kohus õigusvastased teod alaealisena toime pannud isikule määrama kaitsja. (p 10)
Kui prokurör peab vajalikuks kuriteo toime pannud vähemalt neljateist-, kuid alla kaheksateistaastase isiku karistamist või tema suhtes KarS §-s 87 ettenähtud mõjutusvahendi kohaldamist, siis tulenevalt KrMS § 201 lg-st 2 ja §-st 308 kriminaalmenetlust ei lõpetata. Seda jätkatakse tavalises korras ja kriminaalasja materjalid saadetakse kohtusse. Jõudes kriminaalasja sisulisel arutamisel järeldusele, et alaealist saab mõjutada teda karistamata, kohaldab kohus KarS § s 87 ettenähtud mõjutusvahendeid. (p 11.2)
KrMS § 3 lg-s 2 sätestatud põhimõttega on vastuolus arusaam, et üldjuhul on mõistlik ja loogiline lahendada ühte kohtuasja erinevates kriminaalmenetluse staadiumides (sh erinevates kohtuastmetes) samade menetlusreeglite kohaselt. Kõnealust vastuolu on võimalik kõrvaldada uue menetlusseaduse rakendussätete kehtestamisega. (p 13) Teatud juhtudel võidakse süüdistatava huvides jätta lähtumata KrMS § 3 lg-s 2 sätestatud põhimõttest ka rakendussätete puudumisel ja eelistada sellegipoolest ühe kohtuasja erinevates kriminaalmenetluse staadiumides (sh erinevates kohtuastmetes) samade menetlusreeglite kohaselt lahendamise põhimõtet. (p 14)

Kokku: 889| Näitan: 41 - 60

/otsingu_soovitused.json