1-19-31/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2020 |
|
Jõu tarvitamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Isiku vastutusele võtmiseks KarS § 291 järgi peab muu hulgas hindama, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. (Vt RKKKo 3-1-1-106-13, p 11.) KarS §-s 291 sätestatud tunnust „ebaseaduslik“ sisustatakse eeskätt korrakaitseseaduse sätetega (vt ka nt RKKKo 1-17-1219/39, p 11 ja RKKKm 3-1-1-55-16, p-d 8-9). (p 13.)
Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)
Tavapäraselt eelneb vahetu sunni rakendamisele sellise võimalusega hoiatamine (KorS § 76 lg 1 ja § 78 lg 1), kuid KorS § 76 lg-s 2 sätestatud olukordades on vahetut sundi lubatud kasutada ka ilma sellise eelneva hoiatava haldusaktita. (p 14.)
Sõltumata sellest, milline on vahetu sunni lubatavuse alus, peab see alati jääma proportsionaalseks (vt RKKKo 1-17-1219/39, p 13). Korrakaitseorganil tuleb riiklikku järelevalvet teostades järgida KorS §-s 7 nimetatud põhimõtteid. (p 16.)
Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust (nt KarS §-de 255, 394, 141, 133, 121 jt puhul). Praktikas on piiratud ka KarS § 291 lg 1 toimeala. Nii on asutud kõnesoleva sätte tõlgendamisel seisukohale, et mitte igasugust ametiisiku poolt vägivalla tarvitamist ei saa käsitada ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisena. See eeldab jõukasutuse teatavat intensiivsust ja lubatud piiride ilmselget ületamist ning seeläbi kõnesoleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulist rikkumist. Järelikult ei tähenda korrakaitseseaduse rikkumine vägivalla kasutamise tõttu alati võimuliialdust KarS § 291 mõistes. Lisaks muule on vaja hinnata sedagi, millises ulatuses rikkus ametiisik vägivalda tarvitades korrakaitseseadust. Isiku saab KarS § 291 järgi vastutusele võtta üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. (Vt RKKKo 1-17-1219/39, p 16.) (p-d 18, 19.)
Õigusabikulu tekkimist tõendab ka kohtutoimikule lisatud menetlusosalise esindaja õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestus ehk lepingu lisa, milles kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega, tasu arvestust ja selle maksmise tingimusi. (p 27)
|
| 1-18-86/145
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.06.2020 |
|
Ühe kriminaalmenetluse käigus saab süüdistatavalt välja mõista vaid ühe sundraha, mis vastab tema raskeima kuriteo astmele (KrMS § 179 lg 2). Olukorras, kus süüdistatav tunnistatakse esmalt süüdi osaliselt ja edasikaebemenetluses veel mõnes süüdistuses märgitud teos, on tegemist ühe süüdimõistmisega KrMS § 179 lg 1 mõttes. See tähendab, et ka sellises olukorras saab süüdistatavalt välja mõista vaid ühe sundraha. (p 15)
|
| 1-17-11182/201
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.06.2020 |
|
KrMS § 341 lg 4 esimesest lausest tulenevalt saab ringkonnakohus määrata seda, millises osas maakohtu menetlust täiendatakse või korratakse, ainult juhul, kui ta otsustab saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtukoosseisule. Selle sätte teine lause üksnes täpsustab, et kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab kohtuotsuse tegemist, saadab ringkonnakohus asja uue otsuse tegemiseks. Ühtlasi on Riigikohus varem selgitanud, et asja saatmine samale kohtukoosseisule on kohane olukorras, kus kohtulikul arutamisel maakohtus on järgitud menetlusõigust ja rikkumised puudutavad üksnes otsuse koostamist, neid rikkumisi saab kõrvaldada ka sama kohtukoosseis (vt RKKKm 3-1-1-24-14, p 6). (p 10)
Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse kindlakstegemisel peab hindama vahistamisaluse jätkuvat olemasolu ning seda, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik menetlust toimetanud, samuti kas on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabaduspõhiõiguse edasine riive välistatud (vt RKKKm 1-16-2411/677, p-d 22 ja 25). Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib mõnel juhul kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida näiteks kuritegude jätkuva toimepanemise ohu (vt osutatud määrus nr 1-16-2411/677, p 26). (p-d 12-13)
Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)
Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. (p 16)
Sõidukulu hüvitamise ulatus ei sõltu õigusabi toimingute vajalikkusest ega nendele kulunud aja põhjendatusest. Kui korra §-s 17 sätestatud tingimused sõidukulu hüvitamiseks on täidetud, tuleb see hüvitada (RKKKm 1-19-1933/43, p 9). (p 18)
KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 700.) Ebapiisav põhjendamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 1-17-10162/351, p-d 22-25; vt ka nt RKKKo 1-17-1629/44, p 24). (p-d 24-25)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)
KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Kohtu otsustus asitõendina ära võetud eseme või muu kriminaalmenetluses ära võetud objekti edasise saatuse kohta peab põhinema konkreetsel seaduslikul alusel ning olema õiguslikult ja faktiliselt põhistatud (vt RKKKo 3-1-1-51-13, p 8). Samas ei ole selle nõude vastu eksimine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7, vaid § 339 lg 2 järgi. (p 26)
KrMS § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuotsuse põhi- ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus siis, kui kohtu tuvastatud asjaoludest otsuse põhiosas on selle resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (vt nt RKKKo 3-1-1-15-13, p 10 koos viidetega). Teisiti öeldes tuleb KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui kohtuotsuse resolutiiv- ja põhiosa vasturääkivus puudutab vahetult KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu ja selle põhjal tehtud järeldust. See peab kätkema olulist ebaselgust, mille puhul pole võimalik aru saada, millise otsustuseni kohus jõudnud on (nt kui isik mõistetakse otsuse resolutiivosas süüdi kuriteo eest, mille puhul on põhiosas leitud, et süü pole tõendatud). Näiteks on kohtupraktikas räägitud sellisest rikkumisest olukorras, kus maakohus on teinud õigeksmõistva otsuse vargusele kaasaaitamises süü tõendamatuse tõttu, aga samal ajal rahuldanud süüdistatava suhtes tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude, ehkki pole lugenud tuvastatuks tema poolt kahju tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-99-13, p 12.1). KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumist pole aga jaatatud juhul, kui kohtuotsuse põhiosas on analüüsitud isiku vastutust KarS § 414 lg 3 p 2 järgi, samas kui resolutiivosas on ta süüdi mõistetud KarS § 414 lg 2 p 3 järgi (vt RKKKm 3-1-1-50-09, p-d 5 ja 5.3). (p 29)
|
| 4-19-1809/48
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.05.2020 |
|
Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)
KrMS § 183 lg 2 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude suurus kindlaks määrata kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses otsustatakse üksnes nende kulude kandja. (p 17)
KrMS § 183 lg 2 eesmärk on, et kriminaalasja materjalide väärteomenetlusse saatmisel ei jääks automaatselt riigi kanda menetluskulu, mis tekkinuks ka juhul, kui sama tegu oleks algusest peale uuritud väärteomenetluses. KrMS § 183 lg 2 annab võimaluse määrata sellise menetluskulu kandmiseks kohustatud isik kindlaks väärteomenetluse tulemuse põhjal väärteomenetluses ette nähtud korras. Väärteomenetluses saab otsustada üksnes selle üle, kes on kohustatud varem lõpetatud kriminaalmenetluse kulu kandma (või hüvitama), mitte aga selle kulu olemasolu ja suuruse üle. Seega peab kriminaalasja menetleja menetlust lõpetades ja kriminaalasja materjale väärteomenetluse alustamise otsustamiseks saates tuvastama kriminaalmenetluse kulu olemasolu ja suuruse ning andma hinnangu, kas see kulu oleks tervikuna või mingis osas eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses. Jaatava vastuse korral on kriminaalasja menetleja pädev jätma selle kulu hüvitamise KrMS § 183 lg 2 esimese lause alusel väärteoasja menetleja otsustada. Samas kogu see kulu, mida kriminaalasja menetleja hinnangul sama teo kohta toimetatavas väärteomenetluses eelduslikult tekkinud ei oleks ega tekiks ka edaspidi, tuleb juba kriminaalmenetlust lõpetades jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda, kui just mõnest erinormist ei järeldu teisiti. (p-d 20-22)
Kriminaalasja menetleja hinnang, et lõpetatava kriminaalmenetluse kulu tekkinuks ka väärteomenetluses, pole siiski väärteoasja menetlejale täiel määral siduv. Nii võib ka alles väärteomenetluses selguda, et mingi kriminaalmenetluses tekkinud kulu (nt riigi ekspertiisikulu või kahtlustatava valitud kaitsjale makstud tasu), mille kandmiseks kohustatud isik jäeti kriminaalmenetluse lõpetamisel otsustada väärteomenetluse lahendis, ei oleks väärteomenetluses siiski tekkinud. Sellisel juhul on väärteoasja menetleja õigustatud ja kohustatud jätma kõneks oleva kulu riigi kanda, isegi juhul, kui menetlusalune isik jääb väärteos süüdi. (p 23)
Kohtueelses menetluses teeb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse uurimisasutus või prokuratuur (KrMS § 189 lg 1), kelle otsustus on vaidlustatav KrMS §-s 228 jj ette nähtud korras (KrMS § 191 lg 1). (p 28)
Menetlusosalisel kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine on võimalik üksnes sellekohase taotluse alusel. Kohtumenetluses tuleb selline taotlus esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt nt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49.) Nimetatud põhimõtted kehtivad ka kohtueelses menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine hiljemalt koos menetluse lõpetamisega. Seega tuleb menetlusosalistel esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus uurimisasutusele või prokuratuurile enne kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemist. Hilinenult esitatud taotlus jääb läbi vaatamata. (p-d 29-30)
Menetlusosalisel peab olema võimalus esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus ja seda kinnitavad tõendid (kuludokumendid) õigeks ajaks. Juhul, kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse menetlusosalise enda taotlusel, on menetluse lõpetamine menetlusosalisele enamasti – ehkki mitte tingimata alati – mõistlikult ettenähtav ja ta saab koos kriminaalmenetluse lõpetamisega taotleda ka menetluskulu hüvitamist. Peaks aga uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetama omal algatusel või mingitel muudel asjaoludel nii, et see osutub mõne menetlusosalise jaoks ootamatuks, on kohtueelse menetleja ülesanne tagada, et menetlusosalistel oleks reaalne võimalus taotleda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist. Üldjuhul piisab sellest, kui uurimisasutus või prokuratuur annab enne kriminaalmenetluse lõpetamist menetlusosalistele mõistliku tähtaja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse ja seda kinnitavate tõendite esitamiseks. (p 31)
Kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. (p 32)
|
| 1-17-4942/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.05.2020 |
|
Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2008. a raamotsuse 2008/947/JSK artikli 1 lõiget 2 tuleb koostoimes sama raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktiga d tõlgendada nii, et sellise kohtuotsuse tunnustamine, millega on mõistetud vangistus, mis on jäetud täitmisele pööramata üksnes tingimusel, et täidetakse seadusjärgset kohustust hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest, kuulub selle raamotsuse kohaldamisalasse, kui see seadusjärgne kohustus nähtub nimetatud kohtuotsusest või selle kohtuotsuse alusel tehtud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevast otsusest. Seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus (Euroopa Kohtu 26. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-2/19). (p 15)
Viidatud otsuse nr C-2/19 punktides 55-58 selgitati muu hulgas, et kohustus hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest võib põhimõtteliselt kujutada endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 tähenduses, kui see on üks tingimustest, mis on vangistuse täitmisele pööramata jätmisele seatud. Raamotsuse artikli 2 punktidest 2 ja 7 järeldub, et kohtuotsuse teinud liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne on kindlaks määrata tingimused, millistel jäetakse mõistetud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede täitmisele pööramata, võimaldades nii täidesaatva liikmesriigi asutustel kohtuotsuse või karistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitleva otsuse alusel kindlaks teha, milliseid tingimuslikke meetmeid süüdimõistetule on kohaldatud. (p 16)
Süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise korral KarS § 73 lg 1 tähenduses saab kõneleda tingimusliku meetme kohaldamisest raamotsuse mõttes. Raamotsus on kohaldatav ka siis, kui karistuse kandmisest tingimisi vabastatud isiku ainuke kohustus on hoiduda katseajal uue kuriteo toimepanemisest. KarS § 73 lg-s 1 nimetatud kohustus kujutab endast tingimuslikku meedet raamotsuse artikli 2 punkti 7 ja artikli 4 lg 1 punkti d tähenduses. KrMS § 50857 punkti 4 kohaselt võib tingimuslik meede muu hulgas seisneda ka isiku käitumist puudutava juhise andmises. Järelikult on viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sättega raamotsuse artikli 4 lg 1 p-s d kirjeldatud meede Eesti õigusesse üle võetud ning liikmesriigi kohtu otsust saab tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha ka siis, kui tegemist on karistusest tingimisi vabastamisega analoogiliselt KarS §-ga 73. (p 17)
Olukorras, kus tunnustamiseks esitatud välisriigi kohtu otsusega kindlaks määratud katseaeg on lõppenud ja puuduvad andmed, et süüdimõistetu oleks toime pannud uue kuriteo, puudub seaduslik alus ning võimalus välisriigi kohtu otsust tunnustada ja selle täitmise üle järelevalvet teha, olenemata sellest, kas muud menetlusseaduses loetletud eeldused on täidetud. KrMS § 48911 lg 1 p 3 alusel lõpetatakse välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus määrusega, kui isik on temale kohtuotsuse või muu otsusega pandud kohustused täitnud. Katseaja lõppemine toob vältimatu järelmina kaasa taotluse suhtes alustatud asja menetluse lõpetamise. (p 19)
Lisateabe küsimist peab kohus KrMS § 50861 kohaselt kaaluma ja kasutama eeskätt siis, kui tunnustamise käigus tekib n-ö põhjendatud kahtlus, keegi menetlusosalistest tõstatab küsimuse lisateabe vajaduse kohta või kohtul endal tekib selle kohta küsimusi (nt vastuolu tunnistuse ning sellele lisatud kohtuotsuse või pädeva asutuse tingimuste määramise kohta tehtud otsusega). (p 20)
Eelotsusetaotluse lahendamisega seotud menetluse puhul on tegemist ühe osaga põhikohtuasjast, mis on vajalik määruskaebuse lahendamiseks ning milles osalemiseks on süüdimõistetul õigus kasutada ka kaitsja abi. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse lahendamisega seotud kulu hüvitamine otsustada määruskaebemenetluse raames. (p 24)
|
| 1-18-4590/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.05.2020 |
|
Süüdistuse tekst tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi (vt nt RKKKo 3-1-1-109-15, p 197). Süüdistuse sõnastusele ei saa kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus (RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 34)
Igasugune konfidentsiaalne teave ei ole käsitatav ärisaladusena. Ettevõtja konfidentsiaalseks loetud info on hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). (p 36)
Kättesaadavaks ja seega ärisaladuse tähenduses mittesalajaseks võib lugeda teavet nt kaupade ja nende hindade kohta ka juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning see ei ole ülemäära keeruline (RKKKo 3-1-1-46-09, p 10.3). Teave ettevõtja klientide ja nendega seotud hinnastrateegia kohta on salajane üksnes eeldusel, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu on sel teabel kaubanduslik väärtus (RKTKo 3-2-1-22-07, p 13). (p 39)
Teabe salajasus ja selle kaubanduslik väärtus on tihedalt seotud. Teabe ärisaladusena käsitamiseks peab esinema objektiivne äriline põhjus selle salajaseks hoidmiseks. Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks – selles seisnebki andmete kaubanduslik väärtus nende salajasuse tõttu. Selleks tuleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele. Näiteks võib selline väärtus olla teabel mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi kohta. (p 40)
Teavet ei muuda ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et tööandja on selle konfidentsiaalseks kuulutanud. (p 41)
KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)
KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 46)
Ringkonnakohtu istungil osalemise eest makstud kaitsjatasu hüvitamist tuleb taotleda ringkonnakohtult (vt RKKKo 3-1-1-4-16, p 49). (p 47)
Kohtuotsuses ei ole välistatud õiguslike seisukohtade toetuseks jõustunud kohtulahendile viitamine, isegi kui seda lahendit ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. (p 33)
|
| 1-18-7408/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.05.2020 |
|
Riigikohtu praktikas on jätkuva ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Vt nt RKKKo 1-15-11032/308, p 34 ning RKKKo 1-17-11432/93, p 9.) Eeltoodud kriteeriumid kogumis aitavad hinnata, kas tegude toimepanemise asjaolud on käsitatavad jätkuva või korduva teona. (p 10)
Isiku sarnane tegutsemismuster, sama õigushüve ründamine ja sama süüteokoosseisu realiseerimine võivad esineda ka korduvuse puhul, mistõttu ei ole need piisavad korduvuse eristamiseks jätkuvusest. Süstemaatiline käitumine, mille eesmärk oli saada varjatult ning teiste isikute kaudu kasu, ei kinnita samuti tegude jätkuvust, kuivõrd ka kuritegude korduva toimepanemise eesmärk võib olla varalise kasu saamine. Toimingupiirangute rikkumine ajaliselt lähedaste või mingis osas kattuvate riigihangete läbiviimisel pole jätkuva teo tuvastamisel määrava tähendusega (vt ka RKKKo 1-15-11032/308, p 36). (p 11)
Riigihangete läbiviimisel on toimingupiirangute rikkumisi võimalik toime panna kuni hankemenetluse lõpuni, s.t kas hankemenetluse tühistamiseni või hankelepingu sõlmimiseni. KarS §-s 3001 sätestatud koosseisu tuvastamisel ei ole tagajärje saabumine (nt riigihanke võitmine ja/või hankelepingu sõlmimine) oluline, sest kuriteona on karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. (p 18)
KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteotunnustega teo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Väärteotunnustega teo puhul, mis üldreeglina aeguks KarS § 81 lg 3 järgi kahe aasta möödumisel, aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause kohaselt siiski ei uuene, kui teost on kriminaalmenetluse lõpetamise hetkeks möödunud kolm aastat (vt ka RKKKo 3-1-1-50-16, p-d 21 ja 28). Sellises olukorras ei ole väärteotunnustega teo osas väärteomenetluse alustamine enam võimalik ning isik tuleb temale esitatud etteheites õigeks mõista (vt RKKKo 3-1-1-22-15, p 14). (p 20)
Süüdimõistmise mahu oluline vähenemine kriminaalmenetluse osaliselt aegumisega lõpetamise ning ühe teo osas süüdistatava õigeksmõistmise tõttu olukorras, kus prokuratuur ei ole kassatsiooni esitanud, tingib süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise. (p 22)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt viimati RKKKo 1-17-11682/102, p 26.) (p 25)
Kliendil ja kaitsjal ei ole keelatud kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068.) (p 26)
Maakohtu otsuses märgitud edasikaebekord, mille kohaselt tuleb apellatsioon esitada ringkonnakohtule maakohtu kaudu, on ekslik, sest juba 29. märtsist 2015 kehtiva KrMS § 319 lg 2 redaktsiooni kohaselt esitatakse apellatsioon otse ringkonnakohtule. (p 29)
|
| 1-18-7807/58
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2020 |
|
Varana altkäemaksu eseme tähenduses ei saa käsitada varaühikuid, mille saamisele on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks õiguslikult ka realiseerida. (p 11)
Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord. Ei ole välistatud, et altkäemaksu esemeks võib olla mõne õigusliku olukorra lahendamine tavapärasest kiiremas korras. Ametiisiku positsiooni paranemist võib sellisel juhul näha täiendava aja- ja rahakulu kokkuhoius. (p 12)
Altkäemaksu võtmisest KarS § 294 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Kuna kuriteokoosseis räägib üksnes ametiseisundi kasutamisest mingi hüve saamise eest, siis ei pea ametialane tegu, mille ametiisik paneb toime või jätab toime panemata, olema ühemõtteliselt kindlaks määratud. Piisab sellest, kui see on mingilgi määral konkretiseeritav. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul, kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et ta täidaks neid tulevikus. Kuivõrd niisuguses olukorras ei ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui detailini. Ametiisikult oodatav piisavalt konkretiseeritud tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. (Vt RKKKo 3-1-1-31-14, p 21.1.) Abstraktne lubadus toetada koalitsioonile ja linnapeale kasulike otsuste vastuvõtmist volikogus ning kindlustada linnapea positsiooni ei ole piisavalt konkretiseeritud tegu. Sellises olukorras on tegemist ametiisiku n-ö üldise heasoovlikkusega, mis ei vasta ametialase teo piisava määratletuse nõudele. (p 13)
Kohtu pädevus kohtulikul arutamisel ei piirdu isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo 1-17-5210/59, p 34). (p 12)
Õigusteenuse osutajal on õigus kliendiga selliselt kokku leppida, et isegi kui töötunde kulub tegelikkuses rohkem, siis arve esitatakse väiksema arvu tundide eest. Kokkulepitud ajamahtu ületavad tunnid jäävad sel juhul tasustamata. Alust advokaadi tunnitasu ümberarvutamiseks selline kokkulepe ei anna. (p 16)
Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 17 lg 1 näeb sõidukulu hüvitamise ette üksnes advokaadi taotlusel. Kohtul ei ole ilma vastava taotluseta alust määrata hüvitist sõiduauto kasutamise eest. (p 20)
|
| 1-17-11682/102
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.03.2020 |
|
Surmaga kaotab kahtlustatav/süüdistatav menetlusosalise staatuse ja temast saab isik, kes oma eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Sellise isiku varem antud ütluste avaldamine on võimalik KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel (vt RKKKo 3-1-1-80-08, p-d 10 ja 12). (p 22)
Ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 23)
Ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 23)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 1-15-9051/62, p 42). (p 26)
|
| 1-19-2759/5
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.01.2020 |
|
KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)
KrMS § 191 lg 3 laieneb ka määruskaebemenetlusele (RKKKm 3-1-1-63-13, p 21). Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui vaidlustatud lahendis on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt tähelepanuta. (Vt ka RKKKo 1-15-9051/62, p 35 ja RKKKo 1-16-8601/66, p-d 29–31.) (p 8)
KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 9)
Käibemaksukohustuslane saab nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 10)
Süüdistuskohustusmenetlust reguleerivates KrMS § des 207 ja 208 ei ole menetluskulude hüvitamise korda eraldi sätestatud. KrMS § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Kui ringkonnakohus rahuldab süüdistuskohustusmenetluses esitatud määruskaebuse ja tühistab Riigiprokuratuuri määruse, tuleb menetluskulud hüvitada KrMS § 187 lg st 1 lähtuva analoogia alusel. (p 11)
KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo 3-1-1-90-16, p 16). (p 9)
|
| 1-18-3901/97
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.12.2019 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Kuni 14. veebruarini 2019 sätestas KrMS § 344 lg 2, et kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Kehtivas redaktsioonis on sätte sõnastus aga järgnev: „Tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse esitajal ning tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse või avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuvas osas“. KrMS § 344 lg 2 kehtiv sõnastus ei räägi enam kannatanust, vaid tsiviilhagi esitajast. Kannatanu võib, kuid ei pruugi kriminaalasjas tsiviilhagi esitada. Seega ei piira KrMS § 344 lg 2 enam otsesõnu kannatanu kassatsiooniõigust. See tähendab, et kannatanu puhul tuleb juhinduda eeskätt paragrahvi esimeses lõikes sätestatust. Järelikult laiendab seadus varasemaga võrreldes kannatanu kassatsiooniõigust ja see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni. Vastupidine seisukoht viiks seaduse lubamatu contra legem-tõlgenduseni. (p-d 9-10)
Arusaam, et KrMS § 185 lg 2 peab silmas üksnes isiku poolt juba kantud kulusid, ei ole selle sõnastusega kooskõlas. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega ei räägi säte mitte üksnes kantud menetluskuludest, vaid sellest, kelle kanda tekkinud kulud lõppastmes jäävad. Menetluskulu kandmine KrMS § 185 lg 2 mõttes võib tähendada nii seda, et isik ei saa nõuda juba tehtud kulutuste (nt valitud esindajale makstud tasu) hüvitamist, kui ka kohustust hüvitada riigile määratud esindaja tasu, mis tuleb riigil kanda riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-des 21–23 sätestatud korras. (p 13)
Nii nagu süüdistataval, on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo 3-1-1-3-10, p 42). Põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud tuleb kannatanul hüvitada sõltumata sellest, kas ta on endale esindaja valinud või on talle esindaja määratud riigi õigusabi korras. (p 14)
|
| 1-17-5210/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2019 |
|
Kui prokuratuur nõustub mõõtmistulemusega ja süüdistusakti koostamise ning kohtusse saatmise ajal pole mõõtevahendite nõuetele vastavuse üle vaidlust, ei ole vaja süüdistusaktis vastavaid asjaolusid ega tõendeid kajastada. Lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt RKKKo 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vastupidisel juhul kuluks tarbetult aega ja ressurssi selliste menetluslike asjaolude tõendamisele, mille üle vaidlust pole ega pruugigi tekkida. (p 25)
Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)
Vahendliku täideviimise korral peab isiku käitumises tuvastama nn teovalitsemise kvaliteedi. Olukorras, kus isikule heidetakse ette teo toimepanemist vahendliku täideviimise vormis ülekaaluka teadmisega, ei saa aga teovalitsemise kvaliteet tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest (nt raiekohtade kättenäitamine ja raiutava koguse kindlaksmääramine), vaid ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. KarS § 356 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu puhul peab vahendliku täideviimise jaatamiseks kindlaks tegema, et raietööde tegijate arvates oli neil lubatud raiuda puitu mahus, nagu nad seda tegid. (Vt nt RKKKo 3-1-1-64-05, p 11, RKKKo 3-1-1-24-06, p-d 7–9 ja RKKKo 3-1-1-82-06, p-d 14 ja 15.) (p 28)
Vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, kuid faktiliselt on ikkagi tegemist toimepanijate paljususega. Küsimused sellest, missugune oli iga isiku roll ja kas sellist käitumist saab isikule karistusõiguslikult ette heita, on õigusliku hindamise esemeks. Eri isikute tegevuse õiguslik hindamine eeldab, et süüdistusaktis olevas teokirjelduses saab nn välise vaatluse alusel tuvastada toimepanijate paljususe. Kui süüdistuses on kirjeldatud muu hulgas teo vahetute täideviijate käitumist, saab vahendlikus täideviimises süüdistatud isiku kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 järgi muuta teole antavat õiguslikku hinnangut ka Riigikohtu otsusega (vrd RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12 ja 13). Süüdistatava kaitseõiguse kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel saab tagada seeläbi, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tehakse kindlaks süüdistatava osalemine kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Ainuüksi süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (Vt RKKKo 1-18-86/128, p 69.) (p 35)
Menetleja peab tuvastama ning esitama faktid, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend tegutses tegu toime pannes (metsa raiudes) tema jaoks vältimatus eksimuses (vt viidatud RKKKo 3-1-1-24-06, p 9). Kui süüdistus selliste faktiliste asjaolude kirjeldust ei sisalda, ei saa isikut süüdi tunnistada KarS § 356 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises vahendliku täideviimise vormis. (p 33)
Kohtumenetluse võistlevus (KrMS § 14) ei eelda kohtu täielikku seotust kohtumenetluse poolte õiguslike väidetega. Vastupidiselt peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. (Vt RKKKo 1-17-1629/44 p 33.) (p 34)
Asjaolu, et raiet teinud isikuid pole ebaseaduslikus metsaraies süüdistatud ega süüdi tunnistatud, ei välista võimalust võtta teise kriminaalasja arutamisel seisukohta, kas niisugust käitumist saab hinnata tahtliku õigusvastase teona KarS § 356 lg 1 mõttes. (p 36)
Kui kohtuliku arutamise tulemusena tehakse kindlaks, et süüdistatav määras, kus ja kuidas raiet teha, juhtis raiet ning käis töid vahetult kontrollimas, ja tal oli ülevaade raie käigust ning raiemahust, kuid ta eiras teadlikult raie ebaseaduslikkust ega peatanud raie tegemist, saab rääkida minimaalselt tahtliku kaasabi osutamisest teiste isikute tahtlikule õigusvastasele teole – puude ebaseaduslikule raiumisele, millega kaasnes keskkonnale olulise kahju tekitamine. Sellist käitumist saab käsitada KarS § 356 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteona. (p 37)
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-85-08, p 15.4). (p 41)
Valitud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 137). (p 42)
|
| 1-17-8179/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.11.2019 |
|
Süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt on süüteoetteheite puhul tõendamiskohustus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada teo toimepanemine ja selle ebaseaduslikkus (RKKKo 3-1-1-72-13, p 13). (p 10)
Riigikohtu praktikas on järjepidevalt selgitatud, et narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 31 lg-st 3. Selle järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus on olnud järjekindlalt ka arvamusel, et vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11; RKKKo 3-1-1-52-07, p 10; RKKKo 3-1-1-101-07, p 13; RKKKo 3-1-1-67-08, p 12; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8 ja RKKKo 3-1-1-100-13, p 11.) (p 12)
Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus siiski käsitanud absoluutsena. Nimelt on kriminaalkolleegium leidnud ka seda, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5). Viidatud kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud. Riigikohus aktsepteeris, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. Sellist seisukohta saab põhjendada arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga (vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 23). (p 13)
Olukorras, kus narkootiline aine on kätte saadud, kuid riigil puudub võimekus ekspertiisiks esitatud ainet analüüsida ja ekspertiisimääruses püstitatud küsimustele vastata, puudub alus käideldud puhta aine koguse tuvastamise nõudest irduda. (p 14)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 1-15-9051/62, p 42). (p 20)
KarS § 83 lg-te 4 ja 5 järgi konfiskeeritakse vahend, aine või ese, kui selle omamiseks vajalik luba puudub ja isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Ehkki kolleegium leidis, et süüdistatav ei pannud narkootilist ainet vallates toime koosseisupärast tegu, oli käitlemine sellele vaatamata õigusvastane. Kuna süüdistataval ei ole luba kõnealuse aine omamiseks, tuleb see KarS § 83 lg-te 4 ja 5 alusel konfiskeerida. NPALS § 7 lg 3 järgi jääb aine ekspertiisiasutusele aine säilitamiseks, õppeotstarbel kasutamiseks või hävitamiseks. (p 24)
|
| 1-18-9719/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.11.2019 |
|
KrMS § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebemenetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. KrMS § 187 lg 2 ls 2 sätestab, et kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud süüdistatava huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb määruskaebemenetluses süüdistatava huvides esitatud määruskaebuse rahuldamata jätmisel arvata määruskaebemenetluse kulu menetluskulude hulka (nt RKKKm 3-1-1-36-05, p-d 10-12; RKKKm 3-1-1-96-13, p 26). (p 8)
Kohus saab KrMS § 187 alusel võtta seisukoha üksnes määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulude kohta. (p 9)
|
| 1-18-5023/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.10.2019 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamise korral KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel tuleb menetluskulude hüvitamisel lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust, täpsemalt KrMS § 183 lg-s 1 sätestatust (vt RKKKm 1-17-9149/80, p 9 ning RKKKo 1-16-8601/66, p 27). Menetluskulude hüvitamist KrMS-i alusel võib taotleda ka juriidilise isiku õigusjärglane (vt RKKKm 1-17-9149/80). (p 19)
Küsimused sellest, kas ja millised kriminaalmenetluse kulud ja kellele hüvitada, tuleb lahendada KrMS-i sätetele tuginedes. (p 20)
Kui kriminaalmenetluse lõpetas prokuratuur, tuleb menetluskulude hüvitamist KrMS § 183 lg 1 alusel taotleda samuti prokuratuurilt. Olukorras, kus menetluskulude hüvitamiseks on ette nähtud vastav kord KrMS-i alusel (mida isik on ka kasutanud), ei saa jõustunud lahendiga mittenõustumise korral sama taotlust esitada enam mõnel muul alusel. (p 21)
KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 ja KrMS § 331 lg 11 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mille jooksul kohtumenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kuivõrd KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebemenetluses apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse sätteid, siis kehtib eeltoodu ka Riigikohtu ja ringkonnakohtu kirjalikus menetluses läbiviidavas määruskaebemenetluses. (Vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55; RKKKo 3-1-1-74-14, p-d 8 ja 11; RKKKm 3-1-1-89-13, p 17 ning RKKKm 3-1-1-102-12, p 16). (p 25)
Olukorras, kus Riigikohus asendab vaidlustatava kohtumääruse õiguslikud põhistused, ei tule menetluskulude hüvitamise otsustamisel juhinduda mitte KrMS §-st 187, vaid koosmõjus KrMS § 390 lõikega 1 kohaldada kassatsioonimenetlust reguleerivat KrMS § 186 (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 57 ja RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.1). KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 361 lg 1 p-des 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. (p 28)
Käibemaksukohustuslane võib nõuda kaitsjatasult (seega ka esindajatasult) arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKm 3-1-1-38-16, p 76). (p 30)
Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.2). (p 31)
Õigusteenuse osutaja tunnitasuna 150 eurot (ilma käibemaksuta) on Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerinud mõistliku tunnitasuna väga harvadel juhtudel (vt nt RKKKo 3-1-1-120-16, p 17). (p 32)
KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 ja KrMS § 331 lg 11 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg, mille jooksul kohtumenetluse pooled võivad kohtule esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kuivõrd KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebemenetluses apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse sätteid, siis kehtib eeltoodu ka Riigikohtu ja ringkonnakohtu kirjalikus menetluses läbiviidavas määruskaebemenetluses. (Vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55; RKKKo 3-1-1-74-14, p-d 8 ja 11; RKKKm 3-1-1-89-13, p 17 ning RKKKm 3-1-1-102-12, p 16). (p 25)
Käibemaksukohustuslane võib nõuda kaitsjatasult (seega ka esindajatasult) arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKm 3-1-1-38-16, p 76). (p 30)
Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.2). (p 31)
Õigusteenuse osutaja tunnitasuna 150 eurot (ilma käibemaksuta) on Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerinud mõistliku tunnitasuna väga harvadel juhtudel (vt nt RKKKo 3-1-1-120-16, p 17). (p 32)
|
| 1-17-7111/81
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.10.2019 |
|
KarS § 123 järgi karistatakse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. See on suvalise teokirjeldusega koosseis, mille esimest osategu – teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine – saab panna toime ka tegevusetusega. KarS § 13 lg 1 järgi vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud tegutsema ehk ta oli garant. Kõnealune norm annab võimaluse võtta vastutusele isiku, kes paneb süüteo toime seeläbi, et ta jätab tegemata mingi teo, mille ta pidi tegema. (RKKKo 3-1-1-3-16, p 14). (p 9)
Füüsilise isiku vastutust tegevusetusdelikti eest ja temal lasunud tegutsemiskohustust ei saa aprioorselt sisustada vaid asjaolu kaudu, et ta oli samal ajal äriühingu juhatuse liige. KarS § 123 igaühedelikt, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik mistahes käitumisaktiga. Sellega haakuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tegevusetusdelikti kontekstis eristatud ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on eeskätt moraalinormid ja tavad, ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises), mida võivad küll konkretiseerida ja täiendada ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid. (RKKKo 3-1-1-136-05, p 15). Analoogselt on ka tsiviilõiguses kehtestatud üldine hoolsus- ja käibekohustus, mis tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest ning mille järgi peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju (RKTKo 3-2-1-48-15, p 24). (p 11)
Lisaks seaduses otsesõnu sätestatud kohustusele võib garandiseisund tekkida ka nn üldinimliku hoolsuskohustuse alusel, mille üheks väljenduseks on hooldus- või abistamiskohustuse ülevõtmine. Seejuures tuleb eristada õiguslikku kohustust võtta üle teise isiku hooldamine ja hooldamise faktilist ülevõtmist, kusjuures mõõduandev on neist just viimane. Teisisõnu tekib kaitsegarandikohustus ka isikul, kes võtab teise inimese hooldamise kohustuse faktiliselt üle, olenemata sellest, kas ta oli selleks õiguslikult kohustatud (nt hoolduslepingu tühistuse korral). (p 12)
Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetsetes tegevusvaldkondades kehtivate põhimõtetega, mis võivad isiku käitumiskohustust täiendada ja konkretiseerida. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise võimalike ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest. (p 14)
Garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse saab kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Sellisel juhul on vastavasisulisest kokkuleppest veelgi olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (RKKKo 3-1-1-13-17, p 8). Tööjaotus ei välista teiste isikute (kelle ülesandeks asjassepuutuv kohustus tööjaotuse kohaselt ei olnud) vastutusele võtmist. (Vt RKKKo 4-17-1195/22, p 9.) (p 18)
KarS §-s 123 sätestatud ohtu asetamise koosseis lähtub arusaamast, et kannatanu elu või tervist ohustav potentsiaalne kahju kui tagajärg ei saabunud. Kui selline kahjulik tagajärg (inimese surm või tervisekahjustus) aga siiski realiseerub, on KarS §-s 123 sätestatud koosseis hõlmatud tagajärjedeliktiga. Seega olukorras, kus tagajärg (kannatanu surm) saabus, tuleks süüdistatavate tegu tahtluse olemasolul sõltuvalt selle ulatusest kvalifitseerida kas KarS § 113 või KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 järgi, tahtluse puudumisel aga surma ettevaatamatu põhjustamisena KarS § 117 järgi. (p 20)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 22)
Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (RKKKo 3-1-1-14-14, p 1067). (p 23)
Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 2). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. (Vt RKKKm 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm 3-1-1-22-17, p 59.) (p 24)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja). (RKKKm 1-17-9149/80, p 15.) (p 25)
|
| 1-19-1933/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.05.2019 |
|
Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7)
Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7)
Kui advokaadibüroo asukoht, mille kaudu kaitsja riigi õigusabi osutas, asub ühes linnas, ja kaitsealusega kohtumiseks tuleb sõita teise (kõrval asuvasse) valda, on täidetud korra § 17 lg 1 teises lauses sätestatud eeldus, mille kohaselt hüvitatakse sõidukulu, kui riigi õigusabi osutati mujal kui linnas või vallas, kus asub advokaadibüroo või selle struktuuriüksus, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab. (p 10)
Sõidukulu arvestamisel peab lähtuma advokaadibüroo asukohast. Nimelt hüvitatakse korra § 17 lg 4 järgi sõidukulud ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud määruses lähetusega seotud sõidukulude hüvitamise kohta sätestatud tingimustel, arvestades korra §-s 17 sätestatud erisusi. ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2012. a määruse nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ § 3 lg 4 p 1 järgi võetakse lähetusega seotud sõidukulu hüvitamisel aluseks isiku alaline teenistuskoht. Alalise teenistuskohana tuleb riigi õigusabi osutamise tähenduses mõista advokaadibüroo asukohta. Eelnevat järeldust toetab tõsiasi, et ka korra § 151 kohaselt tuleb juhul, kui otsustama peab hüvitise sõidule kulutatud aja eest, lähtuda advokaadibüroo asukohast. (p 11)
|
| 1-17-9149/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.10.2018 |
|
KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 24. aprilli 2018. a otsuses nr 1-16-8601/66, et kriminaalmenetluse seadustikus ei ole norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik (vt viidatud lahendi p 27). Analoogiliselt eeltooduga ei välista kriminaalmenetluse seadustik riigi kohustust hüvitada menetluskulud ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses juriidilisest isikust süüdistatava lõppemisega. (p 9)
Kuna kriminaalmenetluses tekkinud kulude hüvitamise põhimõtted on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus, pole selle küsimuse lahendamisel põhjust juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. (p 12)
Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)
Lepingulise kaitsja pädevus kriminaalmenetluses tuleneb KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt kokkuleppest kaitsealusega. KrMS § 45 lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine maakohtus ka apellatsioon- või määruskaebuse koostamist maakohtu lahendi peale, kui seda soovib kaitsealune. Kaitsealuse ja kaitsja sõlmitud kokkulepe kriminaalmenetluses kaitseülesannete täitmiseks ei ole automaatselt siduv kaitsealuse üldõigusjärglase suhtes tema huvide esindamiseks. (p 14)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
|
| 1-17-1205/147
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.06.2018 |
|
KrMS §-des 262 ja 263 märgitu kohaselt võib kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokument sisaldada lisaks kohtu alla andmisele ka muid menetlusotsustusi ning samuti on võimalik kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud menetlusdokumentide paljusus. Just seetõttu tuleb KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangut tõlgendada kitsendavalt ja asuda seisukohale, et kõnealune õigusnorm hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eelduste täidetust. Nii pole KrMS § 385 p-st 16 lähtudes vaidlustatavad otsustused, millega maakohus on kohtuliku eelmenetluse käigus sedastanud, et asja arutamine allub sellele kohtule, süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele ja puuduvad KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alused. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 17 ning 37.) (p 20)
Kui aga kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. Kooskõlas öelduga on kohtupraktikas leitud, et kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse muutmata kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine, siis vahistamise muutmata jätmise vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebeõiguse piirang ei laiene (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Samuti on märgitud, et kuigi KrMS § 385 p 10 järgi ei saa esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma vaadeldav edasikaebepiirang kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust (vt RKKKm 3-1-1-3-17, p 49 ja RKKKm 3-1-1-33-17, p 10). (p 21)
Edasikaebeõigusest kõnelemiseks ei anna alust see, et kaitsja maakohtu põhjendustega ei nõustu või käsitab põhjenduste puudumist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kõrgema astme kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust, mis tähendab, et kirjeldatud puudustele osutamine määruskaebuse sisuliseks läbivaatamiseks alust ei anna (vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 15 ja 32). (p 22)
KrMS § 385 sisaldab ammendavat loetelu nendest määrustest, mida ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. Seadusandja on osutatud normis edasikaebeõiguse piirangute sätestamisel lähtunud arusaamast, et tegemist on määrustega, mille eraldi vaidlustamine pole otstarbekas. Kui konkreetset kohtumäärust kõnealuses loetelus pole nimetatud, saab selle peale KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevata. (p 26)
KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28)
Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)
KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28)
Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)
Kui valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks esitatud taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Järelikult pole siis vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna ja esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 34)
|
| 1-16-8601/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.04.2018 |
|
Soodustuse mitte-eesmärgipäraseks (KarS § 210 lg 2) kasutamiseks ei ole rahastuslepingute sõlmimine kui pelgalt vaid soodustuse vormistamisega seonduv ega ka teise isiku volitamine ja pangakaardi üleandmine. Selline volitamine ja pangakaardi üleandmine laiendab küll soodustuse eesmärgipärase kasutamisega tegelevate subjektide ringi, aga ei tähenda veel soodustuse mitte-eesmärgipärast kasutamise objektiivse teokoosseisu mõttes. (p 18)
Projekti finants- ja lõpparuande esitamata jätmist ei saa lugeda soodustuskelmuse koosseisu täitmiseks sobivaks seetõttu, et see on pelgalt soodustuskelmuse lisatagajärg. Nimelt ei ole ka lõpparuande esitamata jätmine puutumuses saadud soodustuse kasutamisega ega saa seetõttu täita soodustuse mitte-eesmärgipärase kasutamise kui kuriteo koosseisu. (p 19)
Kui süüdistuses heidetakse ette tegevust ja prokurör asub menetluse käigus väitma tegevusetust, ei ole selline seisukoht kohtule õiguslikult siduv. Ühelt teisele üleminekuks tuleb muuta süüdistust. (p 21)
Tavajuhtudel tingib antud tähtaja rikkumine kahtlemata taotluse läbi vaatamata jätmise. Tähtaja viimasel päeval süüdistatava surmaga seotud asjaolusid aga ei saa lahendada tavajuhtumi reeglite kohaselt. Kui sedalaadi uute asjaolude ilmnemisel ei suudeta tähtaega järgida, tuleb kohtul varem määratud tähtaega pikendada. (p 30)
KrMS § 183 lg-s 1 sätestatu kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisti. Kolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalmenetluse seadustikus norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik. (p 27)
|
Facebook
Twitter