/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4212| Näitan: 41 - 60

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-5184/25 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 03.06.2019
Hageja (kohalik omavalitsus) nõuab sotsiaalteenust saanud isikule sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutusi tagasi kostjalt kui selle isiku õigusjärglaselt. Kuivõrd kostja ei ole PKS § 96 järgi isikuks, kellel oleks seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, ei kohaldu VÕS § 1018 lg 1 p 3 ning hagejal ei saa olla kostja vastu hüvitisnõuet VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel. Kostja vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on hoolekandekulude tagasinõude õigust reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse sätted ja selle alusel vallavolikogu määrustega kehtestatud hoolekande teenuse eest maksmise korra sätted. Kohalikul omavalitsusel saab tekkida sotsiaalteenust saanud isiku vastu tagasinõude esitamise õigus eeldusel, et isikul on raha või vara (nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused), mille arvel saab hoolekande kulusid hüvitada. (p-d 10-12)
VÕS § 206 lg 1 järgi lõpeb võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. VÕS § 206 lg 1 järgi sai isikute kokkulangemisega lõppeda võlasuhe kinkija ja kostja (kingisaaja) vahel tulenevalt sellest, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganenud, ning seetõttu on kinkija nõue kostja vastu kinkelepingust saadu rahalise väärtuse ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks lõppenud. Hageja ei olnud selle võlasuhte osaline ning tema nõuet kostja kui kinkija üldõigusjärglase vastu kinkijale sotsiaalteenuse osutamisel tehtud kulutuste tagastamiseks eeltoodu ei mõjutanud. Seega saab hageja oma nõude rahuldamiseks tähtsa asjaoluna tõendada, et kinkija on kostjaga sõlmitud kinkelepingust kehtivalt taganenud. VÕS § 268 lg 1 sätestatud taganemise aluste olemasolu peab tõendama kinkija. Kingisaaja saab esitada vastuväited ja neid tõendada (p 13).
1-10-8154/359 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2019
Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13) Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14) Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)
KrMS § 403 lg 1 alusel on õigus sundravi jätkuvat põhjendatust vaidlustada ka sundravil viibival isikul endal (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 38). (p 8) Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 17). Kui isiku ohtlikkus ja sundravivajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkata (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Kui aga isik on jätkuvalt ohtlik ning raviga on võimalik tema seisundit mõjutada (esineb ravivajadus), tuleb sundraviga jätkata. Kui patsiendi ohtlikkus on statsionaarse sundravi tulemusena vähenenud ja on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist, tuleb kaaluda üleminekut ambulatoorsele sundravile (KarS § 86 lg 12, vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p 31). Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. Seega on lõppkokkuvõttes üksnes kohtu pädevuses anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. (RKKKm 3-1-1-62-16, p 14.) (p 9) Hooldekodukoha olemasolu või selle puudumine ei ole sundravi põhjendatuse üle otsustamisel asjasse puutuv ning sellest lähtuvalt ei saa otsustada ravi jätkumise üle. (p 12) Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13) Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14) Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15) Erinevalt vangistusest on sundravi mittekaristuslik mõjutusvahend, mida kohaldatakse üksnes selle aluste - isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse - jätkuval esinemisel (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Lisaks arstliku komisjoni perioodilisele kontrollile on igal sundravialusel piiramatu kaebeõigus, mis annab võimaluse enda sundravi jätkuvat põhjendatust järjepidevalt kohtus vaidlustada. Seega kohaldatakse sundravi üksnes selle aluste jätkuva esinemise korral, mille üle on tagatud regulaarne kontroll. Seega ei ole KarS § 86 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei sätesta sundravi kohaldamise tähtaega, sh ei seo sundravi osutamise kestust võimaliku isikule mõistetava karistuse määraga (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2017. a määrus nr 1-13-783, p-d 51-58). (p 16)
2-19-2152/17 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.05.2019
TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud või esindatud, arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega võlgnikule lahendi kättetoimetamisest (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). (p 11)
Kui Riigikohus tühistab maksekäsu määruse ja saadab asja TsMS § 710 lg 1 teise lause alusel hagimenetluses lahendamiseks maakohtule, siis ei ole maksekäsu avalduse eraldi rahuldamata jätmine TsMS § 486 järgi vajalik. Teistmisavalduses esitatut saab lugeda vastuväiteks makseettepanekule TsMS § 485 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb TsMS § 486 lg 1 p 1 kohaselt jätkata asja menetlemist hagimenetluses. (p 14)
Kui avaldaja kestev haiguslik seisund kujunes välja enne eestkostja määramist, ning avaldaja oli piiratud teovõimega ka makseettepaneku tegemise ajal, mil talle oli määratud eeskostja, siis puudutab avaldaja teovõime piiratus ka tsiviilmenetlusõiguste teostamist ja -kohustuste täitmist (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-14, p 8). (p 9)
2-18-13663/94 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.05.2019
Kui asjas on mitu kostjat, siis eeldab hagi tagamise abinõude rakendamine, et hageja põhistab iga kostja osas eraldi, millistel asjaoludel põhineb tema nõue ning vajadus hagi tagada. Kostjaid ei saa käsitada ühtse grupina, isegi siis, kui neid on palju. (p 14) Kohus peab hindama, kas kõigi kostjate vastu esitatud nõuete alusena hagiavalduses esitatud asjaolud on küllaldased, et saaks hagi ja selle tagamise taotluse lugeda TsMS § 363 lg 1 p-de 1 ja 2 ning TsMS § 381 lg 2 järgi nõuetekohaselt põhistatuks. (p 18)
2-17-8142/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.05.2019
Dividendi väljamaksmise otsus on käsitatav äriühingust võlgniku tehinguna, mida saab TMS § 187 jj järgi täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Raha väljamaksmine ei või aga olla tagasivõidetavaks tehinguks TMS § 187 jj järgi. Raha maksmine on sooritus, mitte käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita. (p 13-14) Vt juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise kohta tagasivõitmise korras pankrotimenetluses enne 1. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseaduse, eelkõige selle § 43 kontekstis Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 p 15. See seisukoht on abiks ka TMS § 188 tõlgendamisel. (p 14) Äriühingu aktsionäride üldkoosolekul tehtud otsusega jaotada äriühingu kasum ja arvestada aktsionärile dividendi tekib äriühingu ja aktsionäri vahel dividendi maksmisele suunatud võlasuhe, mille täitmist on aktsionär õigustatud nõudma ÄS § 279 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 10. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04, p 15).. Sama kehtib ka osaühingu ja osaniku vahelises suhtes. Eelnevast tulenevalt on dividendi saama õigustatud osanik käsitatav osaühingu tehingu, mille sisuks on dividendi maksmine osanikule, poolena TMS § 187 lg 1 tähenduses. Ta on dividendiotsuse kehtetuks tunnistamise korral kohustatud andma tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga välja TMS § 195 lg 1 kohaselt. Väljamakse tagasinõudmine pankrotiseaduse alusel on erijuht, millele ÄS § 280 reeglid ei kehti (Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Sama kehtib ka osaühingu puhul ÄS § 158 lg-te 1 ja 2 kohta ning olukorras, kus väljamakset nõutakse tagasi täitemenetluses. (p 15)
Dividendi väljamaksmise otsus on käsitatav äriühingust võlgniku tehinguna, mida saab TMS § 187 jj järgi täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. (p 14) Väljamakse tagasinõudmine pankrotiseaduse alusel on erijuht, millele ÄS § 280 reeglid ei kehti (Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Sama kehtib ka osaühingu puhul ÄS § 158 lg-te 1 ja 2 kohta ning olukorras, kus väljamakset nõutakse tagasi täitemenetluses. (p 15)
2-16-16114/65 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.05.2019
PKS 1995 § 14 lg 1 kohaselt tekib abielu kestel maa erastamise korral erastatud maale abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07; 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8 ja 17. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). (p 25). Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel. Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Ühisvara hulka kuulub PKS § 25 kohaselt varaühisuse varasuhte kestel omandatud vara ning varaühisuse varasuhe lõpeb PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisega. Pärast varaühisuse varasuhte lõppemist omandatud vara ei lähe PKS § 25 kohaselt ühisvara hulka. (p 21)
Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel (p 25). Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. (p 14)
Kui abielu ajal tehti kinnistu renoveerimiseks kulutusi, kuid seda tehti enne, kui üks abikaasa omandas pärimise teel selle kinnistu ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse, siis ei saa neid kulutusi pidada selle abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks, mis annaks alust nõuda kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS 1995 § 14 lg 2 alusel. (p 14)
Kehtivas õiguses reguleerib abikaasa vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18-20). (p 29) Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. (p 30) Kuigi ühisvara ja kohustusi käsitletakse eraldi olukorras, mil abikaasad on jaganud ühisvara või määranud eseme kuuluvuse abieluvaralepinguga, saab abikaasade vastupidise kokkuleppe puudumisel eeldada, et abikaasad soovisid eseme kuuluvuse määramisel reguleerida ka vastutust eseme soetamiseks või parendamiseks võetud kohustuse eest. (p 34)
Abikaasa vastutust varaühisuse varasuhte korral reguleerib peamiselt PKS § 33. Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18-20). (p 29) Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Kui abikaasad võtsid kohustuse PKS § 1995 kehtivusajal, tuleb abikaasade vastutust kohustuse eest hinnata PKS 1995 § 20 lg-st 2 lähtudes. (p 30)
2-19-548/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.05.2019
Esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse võib PsAS § 13 lg-st 1 tulenevalt esitada ka valvearst. Haigla ei pea avaldajana kohtule tõendama pea- või ülemarsti äraolekut ning äraoleku kestust taotluse esitamise ajal. (p 13-14)
2-16-13034/108 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 15.05.2019
Võlgnikule ei saa ette heita ainuüksi aegunud nõude täitmist. Nõude rahuldamine ei ole võlausaldaja huve kahjustav ainuüksi põhjusel, et see on aegunud. (p 15.1) Hinnang võlausaldajate huvide kahjustamisele tuleb igal üksikjuhul anda eraldi, arvestades kogumis ka teisi asjaolusid. Kui avaldaja on teinud tehingu lähikondsega, võib see viidata kogumis teiste asjaoludega võlausaldajate huvide kahjustamisele VÕVS § 17 lg 2 p 7 mõttes. Lisaks võib võlausaldajate huvide kahjustamisele koostoimes teiste asjaoludega viidata see, kui avaldaja võõrandab pandiesemeks olnud äriühingu osa pandipidajale väljaspool avalikku enampakkumist erinevalt AÕS § 294 lg-st 1 koostoimes § 314 lg-ga 2. Pandieseme müük väljaspool avalikku enampakkumist pärast müügiõiguse tekkimist vastavalt pantija ja pandipidaja kokkuleppele AÕS § 294 lg 4 mõttes on põhjendatud ainult juhul, kui avaldaja varanduslik seisund sellest ei halvene. (p 15.3)
2-17-16878/97 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.05.2019
Kui ei ole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2 või 3 sätestatud menetlusabi andmist välistavat alust, siis on TsMS § 181 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise eelduste kontrollimisel võimalik TsMS 186 lg 1 järgi menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid sättes loetletud asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest, määrata menetluskulude tasumine osamaksetena või jätta taotlus rahuldamata. (p 10) TsMS § 186 võimaldab arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada ka taotleja abikaasa sissetulekut ning eeldada, et osa pere igakuistest kuludest kaetakse abikaasa sissetuleku arvel. TsMS § 186 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest üle jääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest. Abikaasa sissetuleku või selle osa arvestamist tuleb põhjendada. (p 11)
2-17-9268/36 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.05.2019
Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab töölepingu lõppemiseks tahte väljendamisest (VÕS § 1 lg 1, § 195 lg-d 1 ja 2). Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud (TsÜS § 1 ja § 69 lg 1). Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud. (p 18.1) Töölepingu ülesütlemisavalduse kättesaamine ja jõustumine sõltub sellest, kas avalduse saaja on kohal- või eemalviibija. (p 18.5) Töösuhtes tehtavate avalduste kättetoimetamist töökohal ei saa eeldada. Töölepingu ülesütlemise avaldust ei tule teha ja teisele poolele kätte toimetada üksnes töökohal, vaid seda võib teha ka adressaadi muus viibimiskohas TsÜS §-s 69 sätestatu kohaselt. (p 18.6) Ka töölepingu ülesütlemise avalduse kättesaamine või kättesaaduks lugemine TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid see, et eemalviibiv töötaja on töölepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud avalduses märgitud kuupäevast hiljem, ei tähenda iseenesest, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057/45, p 15.2). (p 18.8)
TLS § 107 lg 2 järgi lõpetab kohus töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. (p 18.3) Olukorras, kus ülesütlemise vaidlustamise avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast. (p 18.4)
2-17-6057/45 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.05.2019
Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Ainuüksi asjaolu, et töötaja sai tööandja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avaldusse märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt. Ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega, kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks. (p 15.2) Olukorras, kus TLS § 107 lg 2 ei kohaldu, st töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt ja tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. (p 15.2) Olukorras, kus töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. (p 16.2)
Kohus võib TLS § 109 lg 1 teise lause alusel hüvitise suurust määrates arvestada mh nt asjaoluga, et töötaja on juba enne tööandja erakorralist ülesütlemist töölepingu ise üles öelnud. (p 17)
Vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj. (p 22)
Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestatakse mh kohtuvaidluse asjaoludega (eelkõige asja keerukuse ja mahukusega), aga ka sellega, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue. (p 22)
2-18-17167/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) Esialgse õiguskaitse määruse täidetavuse osas kohaldub TsMS § 467 lg 5. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus tuleb puudutatud isikule kätte toimetada, küll aga ei sõltu sellest määruse täidetavus. (p 14)
Esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust tuleb täita viivitamatult. (p 13) PsAS § 13 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 teine lause ei eelda esialgse õiguskaitse pikendamise jaoks 40 päevani uue taotluse esitamist, vaid üksnes psühhiaatri täiendavat arvamust. Ühes esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluses võib paluda isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist nelja päeva vältel ja ka esialgse õiguskaitse pikendamist 40 päevani. Sellise esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse saab rahuldada siis, kui enne pikendamist esitatakse kohtule psühhiaatri või muu pädeva arsti hinnang esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkuse kohta. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. (p 21) Haigla õigust esitada esialgse õiguskaitse pikendamise taotlus ei mõjuta PsAS § 13 lg 11, sest see säte ei reguleeri esialgse õiguskaitse pikendamist. (p 22)
2-18-3628/62 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 30.04.2019
Kohtul on PKS § 134 lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu. Vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16 ja 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14. (p 15) Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud PKS § 134 lg 1 kohaldamise eeldused. (p 17) PKS § 135 lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (p 19)
TsMS § 477 lg-tes 5 ja lg 7 ning § 230 lg-s 3 sätestatud hagita asja läbivaatamise põhimõtted kehtivad hooldusõiguse asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses. (p 18)
1-16-4665/224 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2019
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 17). (p 10)
Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, äärenr 1337; vt ka RKTKo 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav mh äriühingu äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. (p 12)
KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et a) isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis b) kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda c) põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. (p 17) KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (p 18) Kui äriühing oli juba enne süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid maksejõuetu, ei ole maksejõuetuse põhjustamine KarS § 384 alusel süüdistatavatele etteheidetav. Kui äriühingu majanduslik olukord oli sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sellisel juhul võib kõne alla tulla süüdistatavatele äriühingu maksevõime olulise vähendamise omistamine. (p 19) Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktiva väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktiva väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktiva väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktiva ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktiva väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37.) (p 20)
KrMS § 344 lg 2 järgi on tsiviilhagi esitanud isikul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 9). Küsimus isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamisest on tsiviilhagiga otseses puutumuses, see on seotud kannatanu nõude kriminaalmenetluses maksmapanekuga ning ei puuduta ringkonnakohtu järeldusi süüküsimuse lahendamisel. Seega on kannatanul selles küsimuses kaebeõigus. (p 22)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24) Üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 296^2 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2). Samas olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni jätkuvalt kohtu menetlusse. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamisel pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. (RKKKm 3-1-1-3-17, p 39.) Eelnev kehtib ka olukorras, kus KrMS § 292 lg 2 p 1 alusel pandi isikule kohustus hüvitada kannatanule kahju ulatuses, mis on väiksem tsiviilhagis nõutust. Kui isik täidab talle pandud kohustused tähtaegselt, ei ole kriminaalmenetluse uuendamiseks alust ning kannatanu saab esitada oma nõude täitmata osas tsiviilkohtumenetluses. (RKKKm 3-1-1-33-17, p 15.) Samamoodi saab kannatanu panna tsiviilõigusliku nõude maksma kriminaalmenetluses ka isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetlus lõpetati kannatanule kahju hüvitamise kohustust panemata. Kui aga menetlus teiste süüdistatavate suhtes jätkub ja tsiviilhagi ei ole lahendatud, ongi ainus võimalus seda teha konkreetse isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järel tema tsiviilkostjana kaasamise kaudu. (p 25) Kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude. KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi on tsiviilkostja füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Menetleja võib sellise isiku tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (KrMS § 39 lg 3). Kuivõrd isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud, võib endiselt kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vastab ta KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi tsiviilkostja tunnustele. (p 26)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)
2-18-4471/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2019
PankrS § 74 lg 2 eesmärk on tagada, et igas pankrotitoimkonnas oleksid lisaks suurvõlausaldajatele esindatud ka väikevõlausaldajad. Viidatud sätte mõtte kohaselt ei saa väikese nõudega võlausaldajaks pidada isikut, kes on suurvõlausaldajaga seotud viisil, et tal on suurvõlausaldajaga sisuliselt samaväärne majanduslik huvi (vt samaväärse majandusliku huvi kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-11, p 13). (p 13) Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks peab PankrS § 74 lg-t 2 olema rikutud ka sisuliselt ehk üldkoosoleku otsuse tulemusel peab väiksema nõudega võlausaldaja pakutud kandidaadile olema eelistatud suurvõlausaldajaga samaväärset majanduslikku huvi omavat kandidaati. Võlausaldaja ei saa üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda, kui otsusega on küll otsustatud valida pankrotitoimkonna liikmeks väikese nõudega võlausaldaja esindajana suurvõlausaldajaga samaväärse majandusliku huviga isik, kuid koosolekul, millel selline valimine otsustati, ei esitanud väiksema nõudega võlausaldajad omalt poolt ühtegi kandidaati. PankrS § 74 lg 11 teise lause kohaselt peab pankrotitoimkonnas olema vähemalt kolm liiget. Pankrs § 74 lg 2 mõtteks ei ole see, et kui tegelikud väiksema nõudega võlausaldajad jätavad oma kandidaadi esitamata, siis jääb pankrotitoimkond moodustamata. (p 14)
2-18-5670/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2019
Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine ei takista puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. (p 15)
Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 41. peatükk. Tahtevastase ravi osutamise võimalus peab tulenema seadusest. (p 18.1) Psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel. Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 36 ja p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). (p 18.2) Sotsiaalhoolekandeseadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. (p 18.3) Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. (p 18.4)
2-17-9910/133 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.04.2019
Lepitusmenetluse luhtumise korral peab kohus omal algatusel kontrollima, kas lisaks lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisele tuleb lapse huvide tagamiseks kohaldada abinõusid ning kui tuleb, siis milliseid. Ühe vanema psühholoogilisele nõustamisele saatmine ei pruugi lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral olla kohane meede ja vahend TsMS § 563 lg 7 mõttes. Kui kohus otsustab kohaldada abinõuna vanema psühholoogilisele nõustamisele saatmist, siis tuleb põhjendada, kuidas saab see eelduslikult tagada lapse ja vanema suhete paranemise. (p 19.2)
2-18-7846/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.04.2019
Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada uue tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui kohus ei otsusta uue tõendi vastuvõtmist määrusega ega teata menetlusosalisele uue tõendi vastuvõtmisest, on selle tõendi vastuvõtmine kohtu otsusega menetlusosalise jaoks üllatav. (p 12)
Kui menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas üldkoosoleku protokoll kajastab õigesti koosolekul vastu võetud otsuseid, tuleb kohtul protokolli kui ühte tõendit hinnata kogumis asjas kogutud muude tõenditega. Seejuures tuleb arvestada ka poolte varasemate väidetega. (p 15)
Korteriühistu organi otsuse vaidlustamise menetluses on menetlusosaliseks avaldaja ja korteriühistu. (p 16)
2-17-13363/52 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019
TsMS § 637 lg 2^1 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi. (p 14) Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 2^1 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. (p 15) Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2^1 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust: · maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; · menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; · täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 637 lg 2^1 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. (p 18) Menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega TsMS § 178 lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma 7. juunil 2018. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. (p 19)
Kui kindlustusandja täidab VÕS § 489 lg 1 sätestatud kindlustuslepingujärgset kohustust kahju kindlakstegemiseks, millega kaasnevad kulud, siis nende kulude osas ei ole kindlustusvõtja kahju kandnud. Seetõttu ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandja õigusjärglasele üle minna. (p 23, 24)
2-18-16690/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 10.04.2019
Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kohtul sarnaselt vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega ulatuslik diskretsiooniõigus. Ka esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada vaidlusaluse õigussuhte väliselt. See tähendab, et taotletud esialgne õiguskaitse peab kuuluma hagi esemeks oleva vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 11) Lapsesse puutuva meedias kajastamine kuulub õigussuhte esialgse reguleerimise alla. (p 12) Kohus saab menetluse ajaks kohaldada abinõusid, millega reguleeritakse vanema ja lapse õigussuhet ajutiselt ning mis on asjakohased lapse parimaid huve arvestades või lapse heaolu ohustamise tõttu. Lapsega seotud perekonnaasjades võib olla lubatav abinõu keeld avalikustada kohtumenetluse ajal lapsesse puutuvat meedias. (p 14) Kuigi TsMS §-dest 38 ja 41 tuleneb keeld kohtumenetlusega seotud informatsiooni avalikustada, ei hõlma see kogu lapsesse puutuvat informatsiooni. (p 16) Välistatud ei ole, et asjakohane võib olla ka selliste lapsesse puutuvate asjaolude avalikustamise keelamine, mis ei puuduta käimasolevat kohtumenetlust. (p 17) Kuigi TsMS § 378 ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi, siis ei saa välistada, et lapsega seotud asjades võib lapse parimate huvide põhimõtte eripärast tulenevalt olla põhjendatud kohaldada erandlikel juhtudel lapse heaolu ohustamise takistamiseks abinõusid ka kolmandate isikute vastu. Kuna vanem otsustab lapsesse puutuvaid küsimusi lapse asemel, on eelkõige lubatav aga üksnes abinõude kohaldamine vanemate suhtes. Vaidlusalune õigussuhe piirdub vanemate ja lapse vahelise õigussuhtega, kuhu ei ole hõlmatud kolmandad isikud. (p 18) Ühise hooldusõiguse korral ei saa üks vanematest avalikustada lapsesse puutuvat meedias teise vanema nõusolekuta. (p 19)
Kohtutel on kaalutlusõigus otsustada, kas riigi õigusabi tasu kindlaksmääramine on menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes põhjendatud hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses või alles lõpplahendi tegemisel. Asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud määruskaebemenetluses. Kui hagi tagamise või esialgse õiguskaitsega seotud kulud on põhimenetluse kuludest eristatavad, siis oleks üldjuhul põhjendatud, et hagi tagamise või esialgse õiguskaitse kaebemenetlusega seotud riigi õigusabi tasu vastavas kohtuastmes määraks kindlaks iga kohtuaste, kes määruskaebust menetleb. Kuna riigi õigusabi tasu reguleerib eriseadus, ei ole riigi õigusabi tasu kandmise otsustamisel menetluskulude jaotuse regulatsioon TsMS § 173 lg 1 mõttes asjakohane. Riigi õigusabi tasu kandmine otsustakse menetluskulude jaotusest eraldi, asjaolu, et menetluskulude jaotus otsustatakse lõpplahendis, ei takista riigi õigusabi tasu kohta määruse tegemist. (p 24)
Riigi õigusabi tasuga seotud küsimusi saab Riigikohus analüüsida juhul, kui ringkonnakohus on riigi õigusabi taotlust käsitlenud kohtulahendis, mille peale Riigikohtule kaevatakse. (p 22)

Kokku: 4212| Näitan: 41 - 60

/otsingu_soovitused.json