3-2-1-79-12
|
Riigikohus |
12.06.2012 |
|
Kohus peab lähtuma TMS § 45 järgse avalduse lahendamisel konkreetse võlgniku isikuga seotud asjaoludest. TMS § 45 alusel avalduse esitamise õigus on lahutamatult seotud avaldaja isikuga.
TMS § 45 järgne taotluse esitamise õigus ei lähe üle pärijatele.
TMS § 45 kohaldamiseks annavad alust vaid erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole üldjuhul ainuüksi elukoha kaotus, mis reeglina sellise täitemenetlusega kaasneb. Samas ei ole välistatud, et ka elukoha kaotuse korral võidakse täitemenetlus peatada, kui võlgnikul on nt väikesed lapsed, raske haigus, ta on väga kõrges vanuses või esinevad muud sarnased asjaolud ning võlgnik vajab aega uue elukoha leidmiseks. Samas ei saa täitemenetluse peatamine või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks.
|
| 3-2-1-100-11
|
Riigikohus |
08.11.2011 |
|
Arvestades seda, et täitekorralduse adressaadiks on sunnivahendit vahetult rakendav isik, mitte aga isik, kelle suhtes sunnivahendit kohaldatakse, samuti täitmisavalduse (TMS § 23 lg 2) ja täitekorralduse sisu sarnasust, kujutab täitekorraldus sisuliselt kohtutäiturile esitatavat täitmisavaldust, milles palutakse kohaldada sunnivahendit. Asendustäitmise ja sunniraha seadusest ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutus-hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel on ettekirjutus-hoiatus.
TMS §-st 8 järeldub, et täitmisavalduse võimalike puuduste korral on kohtutäituril mh õigus ja kohustus selgitada, millise täitedokumendi täitmist soovitakse.
Täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmise või mittetäitmisega seonduva kontrollimine ei kuulu kohtutäituri pädevusse. Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse tõttu tuleb kohtutäituril kontrollida, kas täitedokument vastab seaduses sätestatud formaalsetele seaduse nõuetele.
Arvestades seda, et täitekorralduse adressaadiks on sunnivahendit vahetult rakendav isik, mitte aga isik, kelle suhtes sunnivahendit kohaldatakse, samuti täitmisavalduse (TMS § 23 lg 2) ja täitekorralduse sisu sarnasust, kujutab täitekorraldus sisuliselt kohtutäiturile esitatavat täitmisavaldust, milles palutakse kohaldada sunnivahendit. Asendustäitmise ja sunniraha seadusest ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutus-hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel on ettekirjutus-hoiatus.
TMS §-st 8 järeldub, et täitmisavalduse võimalike puuduste korral on kohtutäituril mh õigus ja kohustus selgitada, millise täitedokumendi täitmist soovitakse.
Täitemenetluses kehtiva formaliseerituse tõttu tuleb kohtutäituril üksnes kontrollida, kas täitedokument vastab seaduses sätestatud formaalsetele seaduse nõuetele.
|
| 3-2-1-78-11
|
Riigikohus |
26.10.2011 |
|
Kohus saab erandina lõpetada elatise asjas sundtäitmise, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kelle isadus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, kuid kellelt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, kuigi tal ei ole lapse suhtes PKS § 96 järgi ülalpidamiskohustust.
Elatise maksmisest vabastamise nõuet saab juhul, kui hageja ei ole lapse isa, pidada tema vastu alustatud sundtäitmise lõpetamise nõudeks, mille rahuldamise korral peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 järgi täitemenetluse lõpetama.
Isaduse tuvastamise hagi saab esitada eelkõige mees, kellel on huvi tuvastada, et ta on lapse isa (positiivne tuvastushuvi), aga ka mees, kellel on soov tuvastada, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem.
|
| 3-2-1-75-11
|
Riigikohus |
19.10.2011 |
|
Kui vanavanemad täidavad vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem.
Alaealist last peavad eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus.
Eelkõige tekib vanavanemal asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita.
Kui lapse üks vanem täidab ülalpidamiskohustust, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib asenduskohustus üksnes teise vanema vanematel.
Vanavanematel ei teki lapse ülalpidamisel solidaarkohustust, nad vastutavad osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile.
Vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Vanema ülalpidamiskohustus tuleb lugeda täidetuks vanavanemate makstud elatise ulatuses.
|
| 3-2-1-26-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Nõude rahuldamine TMS § 48 lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega. TMS § 48 lg 1 p 2 ei saa tõlgendada laiendavalt, st viidatud sätte tähenduses ei saa nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise.
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.
TMS § 49 lg-s 2 tagatakse sissenõudjale kindlus juhuks, kui täitedokumendist tulenev nõue jääb tegelikult täitmata (nt juhul, kui sissenõudja esitab TMS § 48 lg 1 p 1 alusel täitemenetluse lõpetamise avalduse, sest võlgnik lubas võla tasuda, kuid ei pea hiljem sellest kokkuleppest kinni). Nii ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda sellisel juhul uuesti kohtutäituri poole oma nõude täitmiseks.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11).
Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19).
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.
|
| 3-2-1-144-10
|
Riigikohus |
08.02.2011 |
|
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud KTS § 2 lg 1 kohaselt oli kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit pidav sõltumatu isik. Kohtutäitur vastutab oma ametikohustuste süülise rikkumise eest ja peab hüvitama rikkumisega tekitatud kahju. Selliselt eristub kohtutäituri ametistaatus (riigi)ametnikust, kuuludes nn vabade elukutsete pidajate (nt ka notar) hulka. Kolleegium leiab, et kohtutäitur on avalik-õiguslikku ametit pidav sõltumatu isik ka alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva kohtutäituri seaduse mõtte kohaselt, kuigi kehtiv KTS § 2 lg l sõnu "sõltumatu isik" enam ei kasuta.
KTS § 30 jj sätestasid ja alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva KTS § 54 jj sätestavad justiitsministri järelevalve kohtutäituri ametitegevuse üle. KTS § 31 lg-test 1 ja 2 järeldub, et justiitsministri järelevalve õigus ulatub kohtutäituri ametitegevusele vaid selles osas, mis puudutab ametitegevuse töökorralduslikke ja tehnilisi küsimusi. Justiitsministril ei ole õigust sekkuda kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalvet tehes kohtutäituri otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse.
Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et Riigikohtu halduskolleegium on 7. detsembril 2004 haldusasjas nr 3-3-1-70-04 tehtud kohtuotsuses notarile määratud distsiplinaarkaristust analüüsides notari ametitegevuse sõltumatuse põhimõttest lähtudes leidnud järgmist: "Justiitsministril ega ühelgi riigiorganil ei ole õigust anda notarile kui avaliku halduse kandjale kohustuslikke juhendeid konkreetse notariaaltoimingu tegemisel ega muul moel sekkuda notariaaltoimingute tegemisse. Samuti puuduvad täitevvõimul volitused teostada järelevalvet notari ametialase tegevuse otstarbekuse üle." 11. detsembril 2009 haldusasjas nr 3-3-1-76-09 tehtud otsuses on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et halduskolleegiumi varasem praktika notaritele distsiplinaarvastutuse kohaldamise põhimõtete osas kehtib ka kohtutäituri kui samasuguse vabade elukutsete esindaja korral.
Riigikohus on eespool viidatud haldusasjas nr 3-3-1-70-04 notari distsiplinaarvastutust analüüsides asunud järgmisele seisukohale: "Üksnes siis, kui notar on seaduse rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse." Sellest seisukohast ei saa järeldada justiitsministri õigust sekkuda kohtutäituri ametikohustuste täitmisse küsimustes, mis tuleb lahendada kas kaebe- (TMS §-d 217 ja 218) või hagimenetluses (TMS § 223).
|
| 3-2-1-166-10
|
Riigikohus |
04.02.2011 |
|
TMS §-s 222 nimetatud kolmanda isiku õigust taotleda kohtult hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist on kolleegium käsitlenud 13. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 tehtud otsuse p-s 17. Kui kolmas isik on esitanud TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab ta taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 20 ja 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9).
HKMS § 471 lg-s 3 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kohaldub menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruste vaidlustamisele. HKMS § 11 lg-st 8 tulenevalt kohaldub kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisele, mille halduskohus võtab vastu asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel, 10-päevane kaebetähtaeg. Küsimus, kas halduskohus tagastas määruse HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatult või mitte, on vastava määruse peale esitatud määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel lahendatav küsimus.
HKMS § 11 lg 8 kohaselt on kaebetähtaja algus seotud ajaga, mil menetlusosaline kaebuse tagastamise määruse kätte saab. Seega ei ole kaebetähtaja kulgemise alguse seisukohalt oluline see, kas määrus on avaldatud avaliku e-toimiku süsteemis, ega see, kas koos kaebuse tagastamise määrusega on kaebus koos lisadega ka reaalselt selle esitajale tagastatud.
Riigikohtu praktikas (määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10) on peetud riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks lõivu tagastamist, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1 p d 5 ja 6). Samas lahendis (p 11) on leitud ka, et HKMS v.r § 84 sõnastus jõustus 1. septembril 2006 kui halduskohtumenetluses ei olnud ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutavad lõivud. Riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel kehtestati alates 1. jaanuarist 2009 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 181). Hoolimata täiendavate riigilõivude kehtestamisest, ei nähtud viidatud kohtuasjas alust tõlgendada HKMS v.r § 84 sätte algsest redaktsioonist laiemalt ega peetud võimalikuks kohaldada riigilõivu tagastamise norme määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu puhul.
HKMS v.r § 84 lg 4 p 2 ja HKMS § 104 lg 5 p 2 vahel puudub põhimõtteline erinevus. Seetõttu tuleb eelnimetatud seisukohta kohaldada ka alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS puhul.
TMS § 222 lg 1 järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seega on hagejal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist oma abikaasa suhtes algatatud täiteasjas sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi kui ühisvara omanikuna. Selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku (abikaasa) vastu (TSM § 222 lg 3).
Kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuded on menetlusõiguslikud nõuded, ei kohaldu nende aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb TMS §-des 221 ja 222 sätestatust. TMS § 221 lg 3 järgi võib sama sätte alusel hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Erinevalt TMS §-s 221 märgitust ei sätestata sellist kindlat tähtaega TMS § 222 alusel esitatava hagi kohta. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kolmandal isikul on õigus oma nõudeõigus maksma panna kuni täitemenetluse lõpuni. Seadusandja sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikutele oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse.
Asja edasist menetlus takistab ringkonnakohtu määrus, millega jäeti jõusse halduskohtu määrus, millega määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata ja määruskaebus tagastati selle esitajale. Seega on HKMS § 741 lg-s 1 sätestatud teise aluse järgi lubatud määruse vaidlustamine Riigikohtus. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 741 lg-s 1. Seetõttu ei kohaldu halduskohtumenetluses TsMS § 663 lg-st 2 tulenev piirang.
|
| 3-2-1-140-10
|
Riigikohus |
29.12.2010 |
|
Kohtumääruse saamiseks võlgniku eluruumi sisenemiseks tuleb esmalt tuvastada võlgniku nõusoleku puudumine TMS § 28 lg 2 tähenduses. Sissenõudja õiguste ning tõhusa täitemenetluse huvides on võimalik võlgniku vastuseisu järeldada ka tema käitumisest. Järgmisena tuleb kohtutäituri avaldust kontrollides selgitada, kas võlgniku ruumidesse sisenemine on vajalik täitedokumendi täitmiseks (TMS § 28 lg 1 esimene lause). TMS § 28 annab kohtutäiturile õiguse siseneda kas võlgniku nõusolekul või kohtumääruse alusel võlgniku ruumidesse selleks, et mh määrata kindlaks võlgnikule kuuluva kinnisasja hind. Kinnisasja (korteriomandi) hindamisel võivad müügihinda oluliselt mõjutada nt ruumide üldine seisukord, ruumide paigutus korteris (läbikäidavad või mitte), akende paigutus tänava või sisehoovi poole, päikesevalguse langemine ruumidesse jms asjaolud.
TMS § 28 lg 6 alusel tehtavas määruses ei ole võlgniku ruumidesse sisenemise aja määramine tingimata vajalik kuupäeva ja kellaaja täpsusega. See võib põhjustada täitemenetluses viivituse, kui määratud aeg mingi objektiivse takistuse tõttu möödub. Sel juhul peaks kohtutäitur pöörduma uuesti kohtu poole. Samas ei oleks võlgniku õigustatud huve arvestades lubatav ka olukord, mil kohtumääruses jäetakse võlgniku ruumidesse sisenemise aeg täiesti lahtiseks. Seetõttu on otstarbekas määrata ruumidesse sisenemise aeg teatava ajavahemiku täpsusega. Võimalikud on ka juhtumid, mil aeg on vaja kindlaks määrata täpsemalt.
|
| 3-2-1-8-10
|
Riigikohus |
05.03.2010 |
|
Kolleegium tõlgendab asjaõigusseaduse ja täitemenetluse seadustiku sätteid (AÕS § 325 lg 1, lg 4, § 352 lg 1, TMS § 2 lg 1 p 19, lg 2 ja § 18) nende koostoimes ning hüpoteegi kui krediiditurul toimiva asjaõigusliku põhitagatise põhimõtteid arvestades nii, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet. AÕS § 346 lg 2 kohaselt peab ka tagatiskokkulepe olema notariaalselt tõestatud. Üldjuhul on hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepe, kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe ning tagatiskokkulepe vormistatud ühes notariaalselt tõestatud lepingudokumendis. Seega vastutab võlgniku eriõigusjärglane ostetud kinnisasjaga nõude maksmata jätmise eest hüpoteegisumma ulatuses, nagu oleks vastutanud ka täitemenetluse võlgnik ise. Vastasel korral oleks krediidituru normaalne toimimine takistatud.
Kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust enne keelumärget kinnistusraamatusse sisse kantud hüpoteegi sundtäitmiseks, on lubatud kanda asjaõiguse teostamise ehk täitemenetluse korraldamise tagamiseks kinnistusraamatusse kohtutäituri avalduse alusel keelumärge. Vt ka Riigikohus tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-79-06 p 23.
Võlgniku eriõigusjärglasi kaitseb AÕS § 351 lg 3. Vt ka tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-153-09 p 25 ja tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-06 p 17, milles on Riigikohus tunnustanud kinnisasja omaniku (pantija) õigust lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi, kui talle kuulub nõue hüpoteegipidaja vastu.
Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et otsuse p-s 11 esitatud seisukohad võlgniku vastuväidete kohta kehtivad ka juhul, mil juba algselt ei lange kokku kinnisasja omanik (pantija) ja võlaõiguslikult kohustatud isik. See on juhus, mil üks isik annab nõusoleku talle kuuluva kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga sellise nõude tagamiseks, mille eest võlaõiguslikult vastutab teine isik. Samuti on võlausaldajal võimalik esitada TMS § 2 lg 1 p 19 kohane täitedokument kohtutäiturile, kui võlaõiguslikult vastutav võlgnik oma kohustusi ei täida, ja nõuda võla katteks kinnisasja müümist. Tagatiskokkulepe määratleb, millise nõude täitmata jätmise eest vastutab kinnisasja omanik oma kinnisasjaga.
|
| 3-2-1-151-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Pärandaja vara koosseisu väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. Isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.
Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
|
| 3-2-1-118-09
|
Riigikohus |
25.11.2009 |
|
Tulenevalt TsMS § 563 lg-test 1, 7 ja 6 ei ole enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, milles määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord, täitedokumendiks, st et see määrus ei ole sundtäidetav. TsMS § 563 lg 6 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab, et TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi tehtavas määruses võib kohus vanemat hoiatada, et kui vanem seda määrust ei täida, võib teine vanem kohtutäituri poole pöörduda, et kohtutäitur alustaks sama määruse kui täitedokumendi alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks TMS § 179 järgi või teeks TMS § 183 lg 1 järgi kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-86-09.
TsMS § 563 lg 6 p-s 1 ei ole antud kohtule õigust määrata menetlusosalisele rahatrahvi põhjusel, et vanemad ei saavuta kokkulepet lapsega suhtlemise korra kohta.
Tulenevalt TsMS § 563 lg-test 1, 7 ja 6 ei ole enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, milles määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord, täitedokumendiks, st et see määrus ei ole sundtäidetav. TsMS § 563 lg 6 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab, et TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi tehtavas määruses võib kohus vanemat hoiatada, et kui vanem seda määrust ei täida, võib teine vanem kohtutäituri poole pöörduda, et kohtutäitur alustaks sama määruse kui täitedokumendi alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks TMS § 179 järgi või teeks TMS § 183 lg 1 järgi kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida.
TMS § 179 lg-s 1 sätestatakse, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. TMS § 183 lg-s 1 sätestatakse, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Eelnimetatud juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks trahvimise menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud.
Tulenevalt TsMS § 563 lg-test 1, 7 ja 6 ei ole enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, milles määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord, täitedokumendiks, st et see määrus ei ole sundtäidetav. TsMS § 563 lg 6 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab, et TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi tehtavas määruses võib kohus vanemat hoiatada, et kui vanem seda määrust ei täida, võib teine vanem kohtutäituri poole pöörduda, et kohtutäitur alustaks sama määruse kui täitedokumendi alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks TMS § 179 järgi või teeks TMS § 183 lg 1 järgi kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida.
TMS § 179 lg-s 1 sätestatakse, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. TMS § 183 lg-s 1 sätestatakse, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Eelnimetatud juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks trahvimise menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud.
|
| 3-2-1-107-09
|
Riigikohus |
18.11.2009 |
|
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50.
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50. Olukorras, kus võlgnik on nõutud summa enne täitemenetluse alustamist hüvitanud, võib võlgnik teda ähvardava kordustäitmise vältimiseks esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
TMS § 221 lg 2 järgi saab kohtulahendi puhul vastuväited esitada üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Käesoleval juhul tasus isik kohtuotsuses välja mõistetud summa enne kohtuotsuse jõustumist. Sellises olukorras võis isik ka selle summa osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
|
| 3-2-1-116-09
|
Riigikohus |
09.11.2009 |
|
Kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel, on tal TMS § 217 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Sellise kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2. lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt. Sama isiku kohta teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega.
|
| 3-2-1-45-09
|
Riigikohus |
27.04.2009 |
|
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi on kohtul kohustus kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §-s 55 sätestatud arestimise tühisuse alused, sh seda, kas võlgnikule on täitmisteade kätte toimetatud, ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.
KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta täitma väärteo kohta tehtud otsust, mille jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 järgi tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud. Erandina võib väärteootsust täita pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaega juhul, kui väärteokaristusena mõistetud rahatrahvi täitmine on VTMS § 209 lg 2 järgi edasi lükatud.
TMS § 25 lg-st 1 tulenevalt ei piisa täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks kohtutäituri ja võlgniku kokkuleppest. Juhul kui vabatahtliku täitmise tähtaeg on sissenõudja nõusolekul pikem kui 30 päeva, ei ole kohtutäituril õigust pöörata sissenõuet võlgniku varale enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist.
TMS § 46 lg 1 p 8 ega lg 2 p-d 1 ja 4 ei kohusta kohtutäiturit täitemenetlust peatama. Täitemenetluse peatamise õigus on TMS § 45 järgi ka kohtul, kuid peatamise eelduseks on sellisel juhul võlgniku avaldus.
Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Kui puudusi ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks, jätab maakohus avalduse menetlusse võtmata ja tagastab selle avalduse esitajale (TsMS § 3401 lg 1).
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 ning TsMS § 5 lg-s 3 väljendub hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid.
|
| 3-2-1-52-08
|
Riigikohus |
04.06.2008 |
|
Kohtutäitur võib nõuda menetlusdokumentide kättetoimetamise eest tasu üksnes juhul, kui menetlusdokument on adressaadile kätte toimetatud, või siis, kui menetlusdokumendi saab lugeda kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks. Menetlusdokumendi saab lugeda kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks, kui kohtutäitur on menetlusdokumendi kättetoimetamisele suunatud tegevusega täitnud TsMS §-s 317 sätestatud dokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused.
23. oktoobrist 2006. a 18. septembrini 2007. a kehtinud täitemenetluse seadustiku § 26 lg-st 2 tulenes kohtutäituri õigus nõuda kolmandalt isikult mh andmeid võlgniku elu- või asukoha ja kontaktandmete kohta. Seega oli kohtutäituril õigus nõuda andmeid võlgniku kohta mh riikliku andmekogu töötlejalt. See tuleneb ka alates 1. jaanuarist 2008. a kehtivast TMS § 26 lg-st 2 ning 2. novembrist 2007. a kehtivast LS § 65 lg-st 2.
Kohtutäitur võib nõuda menetlusdokumentide kättetoimetamise eest tasu üksnes juhul, kui menetlusdokument on adressaadile kätte toimetatud, või siis, kui menetlusdokumendi saab lugeda kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks. Menetlusdokumendi saab lugeda kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks, kui kohtutäitur on menetlusdokumendi kättetoimetamisele suunatud tegevusega täitnud TsMS §-s 317 sätestatud dokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused.
Kohtutäitur võib nõuda menetlusdokumentide kättetoimetamise eest tasu üksnes juhul, kui menetlusdokument on adressaadile kätte toimetatud, või siis, kui menetlusdokumendi saab lugeda kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks. Menetlusdokumendi saab lugeda kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks, kui kohtutäitur on menetlusdokumendi kättetoimetamisele suunatud tegevusega täitnud TsMS §-s 317 sätestatud dokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused. Praegusel juhul oleks kohtutäitur pidanud tegema täiendavaid toiminguid, saavutamaks menetlusdokumendi kättetoimetamine kostjale.
|
| 3-2-1-50-08
|
Riigikohus |
03.06.2008 |
|
Üldiselt võib kohtutäitur nõuda menetlusdokumentide kättetoimetamise eest tasu vaid siis, kui menetlusdokument on adressaadile kätte toimetatud (kohtule on tagastatud sellekohane kättetoimetamisteatis). Kuid menetlusdokumendi saab kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks (kohtutäituri tasu maksmise tähenduses) lugeda ka siis, kui kohtutäitur on oma menetlusdokumendi kättetoimetamisele suunatud tegevusega täitnud need eeldused, mida TsMS § 317 näeb ette dokumendi avalikuks kättetoimetamiseks. Menetlusdokumendi avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded on võimalik kohtutäituri tegevuse tulemusel ka siis, kui kohus on teinud kohtutäiturile ülesandeks anda dokument kätte isiklikult allkirja vastu. Kui dokumenti ei õnnestu isiklikult allkirja vastu kätte toimetada, aga dokumendi avaldamise eeldused väljaandes Ametlikud Teadaanded on täidetud, ei ole kohtutäituril vaja pöörduda kohtu poole täiendavate juhiste saamiseks. Ka siis, kui kohus ja hageja oleksid pärast kohtutäituri kirja saamist teinud täiendavaid toiminguid, kuid need ei oleks andnud tulemusi (s.o dokument oleks ikka avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded), oleks kohtutäituril säilinud õigus tasu saada.
Üldiselt võib kohtutäitur nõuda menetlusdokumentide kättetoimetamise eest tasu vaid siis, kui menetlusdokument on adressaadile kätte toimetatud (kohtule on tagastatud sellekohane kättetoimetamisteatis). Kuid menetlusdokumendi saab kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks (kohtutäituri tasu maksmise tähenduses) lugeda ka siis, kui kohtutäitur on oma menetlusdokumendi kättetoimetamisele suunatud tegevusega täitnud need eeldused, mida TsMS § 317 näeb ette dokumendi avalikuks kättetoimetamiseks. Menetlusdokumendi avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded on võimalik kohtutäituri tegevuse tulemusel ka siis, kui kohus on teinud kohtutäiturile ülesandeks anda dokument kätte isiklikult allkirja vastu. Kui dokumenti ei õnnestu isiklikult allkirja vastu kätte toimetada, aga dokumendi avaldamise eeldused väljaandes Ametlikud Teadaanded on täidetud, ei ole kohtutäituril vaja pöörduda kohtu poole täiendavate juhiste saamiseks. Ka siis, kui kohus ja hageja oleksid pärast kohtutäituri kirja saamist teinud täiendavaid toiminguid, kuid need ei oleks andnud tulemusi (s.o dokument oleks ikka avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded), oleks kohtutäituril säilinud õigus tasu saada.
Üldiselt võib kohtutäitur nõuda menetlusdokumentide kättetoimetamise eest tasu vaid siis, kui menetlusdokument on adressaadile kätte toimetatud (kohtule on tagastatud sellekohane kättetoimetamisteatis). Kuid menetlusdokumendi saab kohtutäituri vahendusel kättetoimetatuks (kohtutäituri tasu maksmise tähenduses) lugeda ka siis, kui kohtutäitur on oma menetlusdokumendi kättetoimetamisele suunatud tegevusega täitnud need eeldused, mida TsMS § 317 näeb ette dokumendi avalikuks kättetoimetamiseks. Menetlusdokumendi avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded on võimalik kohtutäituri tegevuse tulemusel ka siis, kui kohus on teinud kohtutäiturile ülesandeks anda dokument kätte isiklikult allkirja vastu. Kui dokumenti ei õnnestu isiklikult allkirja vastu kätte toimetada, aga dokumendi avaldamise eeldused väljaandes Ametlikud Teadaanded on täidetud, ei ole kohtutäituril vaja pöörduda kohtu poole täiendavate juhiste saamiseks. Ka siis, kui kohus ja hageja oleksid pärast kohtutäituri kirja saamist teinud täiendavaid toiminguid, kuid need ei oleks andnud tulemusi (s.o dokument oleks ikka avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded), oleks kohtutäituril säilinud õigus tasu saada.
Kohtutel on TsMS § 2 alusel õigus määrata kohtutäiturile mõistlik tähtaeg, mille jooksul ta peab esitama kohtule kirjaliku ülevaate menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta. Objektiivsetel põhjustel on võimalik tähtaega ka pikendada, kui kohtutäitur esitab kohtule sellekohase taotluse. Kohtutäituril tuleb kohtu korralduse täitmisel arvestada, et kohtutäituri seaduse § 31 lg 1 p 7 kohaselt võidakse teenistusliku järelevalve käigus kontrollida kohtutäituri ametitegevust reguleerivates õigusaktides toodud nõuete, kohustuste ja tähtaegade järgimist. Tähtaja põhjendamatu möödalaskmine ei välista iseenesest kohtutäituri tasu väljamaksmist, kui kohtutäituril õnnestub dokument kätte toimetada pärast kohtu antud tähtaja möödumist ning kohus ei ole vahepeal ise menetlusdokumenti adressaadile kätte toimetanud.
|
| 3-2-1-38-08
|
Riigikohus |
21.05.2008 |
|
Arestipandiõigus on täitemenetluses arestimisega tekkiv seaduslik pandiõigus, mis annab TMS § 65 lg 2 kohaselt sissenõudjale üldjuhul samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus. Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Sissenõudja kehtivalt tekkinud arestipandiõigus ei lõpe täitemenetluse peatamisega pankrotimenetluse algatamise tõttu ja pärast täitemenetluse peatamise aluse äralangemist annab arestipandiõigus sissenõudjale õiguse täitemenetluses võlgnikult saadud rahale.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Ringkonnakohus on jätnud määruses võtmata seisukoha menetluskulude jaotuse kohta, mis on aga asja lahendamisega kaasnev kohtu kohustus.
PankrS § 17 lg-st 3 ja TMS § 51 lg-st 1 järeldub, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlus. Pankrotiseadusest ega ka täitemenetluse seadustikust ei tulene, et täitemenetlus lõpeb juba pankrotimenetluse algatamisel.
Pankrotiseaduse § 146 saab kohaldada siis, kui on välja kuulutatud võlgniku pankrot.
Hoolimata sellest, et võlgniku pankrotti välja ei kuulutata, võib vara olemasolu võlgnikul selguda ka likvideerimismenetluses. Küsimust, kuidas tuleks korraldada PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerijal võlgade katteks vara realiseerimine ja kuidas saadud raha jaotada, pankrotiseadus ei reguleeri, kuid küsimus on võimalik praegusel juhul lahendada täitemenetluse seadustikust lähtudes. Mõnel muul juhul on võimalik kohaldada siiski ka PankrS § 130 lg-t 4 ja vajadusel TsÜS § 44.
Nõuete rahuldamine saab PankrS § 130 lg 4 alusel määratud likvideerija ülesannete hulgas olla juhtudel, mil sissenõudja kasuks ei ole pankrotimenetluse lõpetamise ajaks tekkinud kehtivat arestipandiõigust või see on mingil põhjusel lõppenud. Sel juhul saab vajaduse korral kohaldada ka TsÜS § 44. Kui PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetamise ajaks on eelnevalt alustatud täitemenetluses arestitud sissenõudja kasuks kinnisasi, siis TMS § 142 lg 3 kohaselt arestipandiõigust küll ei teki, kuid siis tuleneb täitemenetluse lubatavus täitemenetluse peatamise aluse äralangemisest.
|
| 3-2-1-132-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Hagi tagamise määruse resolutsioon peab olema selge. Hagi tagamise määruse ebaselguse korral ei ole võimalik seda täita ning võlgnikku ei saa sundida täitma hagi tagamise määrust isegi juhul, kui varem jäeti rahuldamata tema kaebus hagi tagamise määruse peale, sh põhjusel, et hagi tagamise määrus oli ebaselge.
Kohtul on tulenevalt TsMS § 377 lg-st 1 õigus hagi tagada üksnes juhul, kui on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Tehingu tühisuse tuvastamise ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise hagi tagamiseks ei või anda hageja valdusse dokumente, mis kajastavad rahaülekande tegemise aluseid.
Hagi tagamise regulatsiooni eesmärgiga ei ole kooskõlas võimalus vaidlustada hagi tagamise määruse alusel toimuvat täitemenetlust sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Hagi tagamise määruse vaidlustamiseks näeb tsiviilkohtumenetluse seadustik ette vastavad õiguskaitsevahendid. Muid õiguskaitsevahendeid ei ole võimalik kohaldada.
Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kuid formaliseerituse printsiibist tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit.
VÕS § 1015 ei anna isikule õigust nõuda dokumente enda valdusesse.
VÕS § 1015 alusel esitatud dokumentidega tutvumise hagi puhul ei vasta hagi tagamise eesmärgile hagi tagamise abinõu, millega kohustatakse kostjat andma dokumente hageja valdusesse. Kuid on võimalik hagi tagamine nt kostja kohustamisega anda dokumendid hoiule kohtutäituri kätte selleks, et tagada dokumentide säilimine. Et selline hagi tagamise määrus oleks sundkorras täidetav, peavad selles olema piiritletud dokumendid, millega tutvumist nõuti ja mille hoiule andmiseks kostjat kohustati. Sellisel juhul on kohtutäituril täitemenetluses võimalik vajadusel küsida hagi tagamise määruse kui täitedokumendi täitmiseks ka kohtult luba läbiotsimiseks TMS § 28 lg 2 järgi.
|
| 3-2-1-68-07
|
Riigikohus |
07.06.2007 |
|
Vastavalt TMS § 131 lg 1 punktile 10 ei saa pöörata sissenõuet riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Lisaks RPKS §-le 47 tuleb riiklikust pensionist kinnipidamise korral arvestada TMS § 132 lõikega 1, mille kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Seega tuleb alati võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks kindlaks teha võlgniku kõik sissetulekud ning nende suurus kokku. Riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata RPKS § 47 lõikes 3 toodud ulatuses üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud vastavad TMS § 132 lõikes 1 toodud alammäärale.
Kohtutäitur ei saa täita nõudeid, mis tulenevad täitedokumendis sätestamata poolte kokkulepetest. Võlgnikul ei ole kohustust maksta kohtutäituri tasu siis, kui ta on nõude täitnud enne kohtutäituri poolt võlgniku suhtes esimese täitetoimingu tegemist, st esmase täitmisteate üleandmist.
Kooskõlas TsMS § 667 lõikega 3 võib määruskaebust läbivaatav kohus vajadusel koguda uusi tõendeid.
|
| 3-2-1-52-07
|
Riigikohus |
15.05.2007 |
|
Kohustatud isikul üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta teda PKS § 61 alusel elatise maksmisest.
Enne perekonnaseaduse jõustumist (enne 1. jaanuari 1995. a) väljamõistetud elatise võla suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda kohtuotsuses märgitud suurusest.
Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa täitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see otsuses kirjas on.
|
Facebook
Twitter