/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 530| Näitan: 41 - 60

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-6034/75 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 08.11.2017
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidetega, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 17.1) Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. (p 17.2) Kui ringkonnakohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu praegusel juhul kinnitab või ei kinnita. (p 17.3) Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline ega ebaselge. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. (p 21.3) TsMS § 654 lg 2^2 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)
VÕS § 645 lg-t 1 saab kohaldada ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16). (p 20) Sõltumata sellest, et töövõtja on ehitusettevõtja, peab kohus VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks hindama töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. Samuti tuleb iga puuduse puhul eraldi hinnata, kas see on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kas töövõtja pidanuks sellest puudusest teadma. Vähemalt üldjuhul saab arvestada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja kõrgema hoolsusstandardiga (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). (p 21.2)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kui kohus rahuldab esimese alternatiivse nõude osaliselt, siis ei tähenda see seda, et samal ajal saab osaliselt rahuldada ka teise alternatiivse nõude. (p 34)
TsMS § 654 lg 2^2 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)
2-14-62992/46 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.11.2017
Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil esitada selle kohta väiteid ja vastuväiteid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4 ning Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). (p 14)
Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil esitada selle kohta väiteid ja vastuväiteid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4 ning Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). (p 14)
Kohtul on TsMS §-s 2 sätestatud eesmärgi tagamiseks kohustus kontrollida, kas menetlusosalised käituvad menetluses heauskselt. TsMS § 200 lg 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Heas usus käitumise kohustuse rikkumisega (nt tõendi pahatahtlik hävitamine) kahandab rikkuja pool vastaspoole tõendamisvõimalusi ja suurendab seeläbi enda tõendamisvõimalusi. Tagamaks TsMS §-s 7 sätestatud põhimõtet, et pooli peab kohtlema kohtumenetluses võrdselt, tuleb TsMS § 200 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumist tõendite hindamisel arvestada. (p 15)
Kohtul on TsMS §-s 2 sätestatud eesmärgi tagamiseks kohustus kontrollida, kas menetlusosalised käituvad menetluses heauskselt. TsMS § 200 lg 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Heas usus käitumise kohustuse rikkumisega (nt tõendi pahatahtlik hävitamine) kahandab rikkuja pool vastaspoole tõendamisvõimalusi ja suurendab seeläbi enda tõendamisvõimalusi. Tagamaks TsMS §-s 7 sätestatud põhimõtet, et pooli peab kohtlema kohtumenetluses võrdselt, tuleb TsMS § 200 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumist tõendite hindamisel arvestada. (p 15)
2-17-2426/16 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.11.2017
Vanemal on õigus nõuda teise vanemaga sõlmitud ja kohtu kinnitatud kompromissiga lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). (p 11) Ei ole oluline, et kohtumenetluses, milles kompromiss kinnitati, elatisnõudeid ei esitatud. Kompromiss võib hõlmata ka perioodilisi nõudeid, mille kohta hagi ei esitatud, ning kompromiss kehtib ka isiku suhtes, kes kohtumenetluses ei osalenud. Samuti peab selliste nõuete osas olema võimalik kompromissi muuta, kui asjaolud on muutunud. Kuna kompromiss on kinnitatud kohtumäärusega, ei ole seda võimalik muuta ega lõpetada, ilma et see määrust mõjutaks. (p 11.1) Kohtuvälise elatiskokkuleppe muutmise korda (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 10, 11, 17) ei saa üle kanda kohtu kinnitatud kokkuleppele. Seejuures ei ole erisust, kas kompromissi kui kohtuliku kokkuleppe poolteks on laps ja elatist maksma kohustatud vanem või vanemad omavahel. Kohtuliku kompromissi saab üles öelda täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (TsMS § 430 lg 8), kuid see tuleb kõne alla vaid juhul, kui ei ole aluseid selle muutmiseks TsMS § 459 alusel. (p 11.2) Kohtuliku kompromissi alusel lapse kasuks teisele vanemale makstava elatise vähendamiseks tuleb hagi esitada kompromissi teiseks pooleks oleva vanema, mitte aga lapse kui PKS § 97 p 1 järgi elatist saama õigustatud isiku, vastu. Kompromissis kokkulepitut saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Eelnevast tulenevalt saab ka vanemate vahel lapse elatise kohta sõlmitud kompromissi muuta vanemate omavahelises suhtes. Isegi kui last pidada kompromissi järgi iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi just lepingupooltel. (p-d 12, 12.2 ja 12.3) Kohtuliku kompromissi muutmise vaidlused tuleks lahendada kompromissi suhtes tervikuna. Ka olukorras, kus ühelt vanemalt ei mõistetud teise vanema juures elava lapse kasuks elatist välja perioodiliste maksetena, võib vanem kompromissi olemust tervikuna arvestades esitada TsMS § 459 lg 1 järgi hagi teise vanema vastu ja nõuda kompromissi muutmist elatist puudutavas osas. Kui vanem võiks lapse esindajana esitada elatishagi teise vanema vastu, ilma et enne või samal ajal muudetaks kompromissi, tekiks vanema jaoks küsimus, kuidas järgida vanematevahelist kokkulepet, et teine vanem lapse kasuks elatist ei maksa. (p-d 12.4, 16, 16.1) Pooled võivad kompromissis TsMS § 459 eeldusi ka täpsustada ning kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada, mh ette näha kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu. (p-d 13 ja 16.2)
Vanemal on õigus nõuda teise vanemaga sõlmitud ja kohtu kinnitatud kompromissiga lapse kasuks väljamõistetud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 alusel. See säte kohaldub (koosmõjus TsMS § 432 teise lausega) ka kohtu kinnitatud kompromissi alusel tasutavate perioodiliste (elatise) maksete puhul (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26; 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p 11). (p 11) Ei ole oluline, et kohtumenetluses, milles kompromiss kinnitati, elatisnõudeid ei esitatud. Kompromiss võib hõlmata ka perioodilisi nõudeid, mille kohta hagi ei esitatud, ning kompromiss kehtib ka isiku suhtes, kes kohtumenetluses ei osalenud. Samuti peab selliste nõuete osas olema võimalik kompromissi muuta, kui asjaolud on muutunud. Kuna kompromiss on kinnitatud kohtumäärusega, ei ole seda võimalik muuta ega lõpetada, ilma et see määrust mõjutaks. (p 11.1) Kohtuvälise elatiskokkuleppe muutmise korda (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15, p-d 10, 11, 17) ei saa üle kanda kohtu kinnitatud kokkuleppele. Seejuures ei ole erisust, kas kompromissi kui kohtuliku kokkuleppe poolteks on laps ja elatist maksma kohustatud vanem või vanemad omavahel. Kohtuliku kompromissi saab üles öelda täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (TsMS § 430 lg 8), kuid see tuleb kõne alla vaid juhul, kui ei ole aluseid selle muutmiseks TsMS § 459 alusel. (p 11.2) Kohtuliku kompromissi alusel lapse kasuks teisele vanemale makstava elatise vähendamiseks tuleb hagi esitada kompromissi teiseks pooleks oleva vanema, mitte aga lapse kui PKS § 97 p 1 järgi elatist saama õigustatud isiku, vastu. Kompromissis kokkulepitut saab pidada vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Eelnevast tulenevalt saab ka vanemate vahel lapse elatise kohta sõlmitud kompromissi muuta vanemate omavahelises suhtes. Isegi kui last pidada kompromissi järgi iseseisva täitmisnõudega kolmandaks isikuks VÕS § 80 lg 2 mõttes, on lepingu muutmise õigus VÕS § 80 lg 6 järgi just lepingupooltel. (p-d 12, 12.2 ja 12.3) Kohtuliku kompromissi muutmise vaidlused tuleks lahendada kompromissi suhtes tervikuna. Ka olukorras, kus ühelt vanemalt ei mõistetud teise vanema juures elava lapse kasuks elatist välja perioodiliste maksetena, võib vanem kompromissi olemust tervikuna arvestades esitada TsMS § 459 lg 1 järgi hagi teise vanema vastu ja nõuda kompromissi muutmist elatist puudutavas osas. Kui vanem võiks lapse esindajana esitada elatishagi teise vanema vastu, ilma et enne või samal ajal muudetaks kompromissi, tekiks vanema jaoks küsimus, kuidas järgida vanematevahelist kokkulepet, et teine vanem lapse kasuks elatist ei maksa. (p-d 12.4, 16, 16.1) Pooled võivad kompromissis TsMS § 459 eeldusi ka täpsustada ning kokkuleppel TsMS § 459 lg 1 rakendusala laiendada, mh ette näha kompromissi muutmise ka alusel, mis seadusest otse ei nähtu. (p-d 13 ja 16.2) PKS § 100 lg 3 teise lause järgi ei välista ega piira vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimiseks omavahelises suhtes PKS § 100 lg 3 esimese lause mõttes sõlmitud kokkulepe lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, kuigi kohus võib lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 26; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). (p-d 12.2, 17)
2-14-50251/139 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.10.2017
PankrS § 89 lg 3 kohaselt tuleb võlgnik juhul, kui talle kohaldati aresti põhjusel, et ta ei andnud teavet, pärast kohustuse täitmist vabastada. Sama kohaldub ka juhul, kui võlgnik või tema juhatuse liige täidab kohustuse pärast aresti määramiseks lahendi tegemist, kuid enne aresti täitmisele pööramist. Kuna aresti eesmärk on kohustuse täitmise tagamine, ei ole pärast kohustuse täitmist enam alust aresti kohaldada. Seega tuleks kohtu määruse resolutsioonis, millega kohustatakse isikut dokumente esitama märkida, et määrust ei pöörata täitmisele, kui isik täidab kohustuse pärast lahendi tegemist ja enne tema suhtes aresti kohaldamist. (p 20)
Kui kohus kohustab isikut esitama dokumente ega märgi lahendis, kas dokument tuleb esitada originaali või ärakirjana, on dokumente esitama kohustatud isikul õigus eeldada, et ärakirja esitades on ta oma kohustuse täitnud. Isik, keda kohus kohustab esitama kirjalikus vormis koostatud dokumendid elektronposti aadressile, saab eeldada, et dokumentide ärakirjade esitamisega on ta oma kohustuse täitnud. (p 16) Teabe andmise kohustus tähendab seda, et võlgnik või tema juhatuse liige on kohustatud vastama pankrotihalduri või kohtu küsimustele, kuid teabe andmise kohustus hõlmab ka kohustust esitada pankrotihalduri nõudmisel dokumente. Kuigi PankrS §-s 85 ega § 89 lg 1 p-s 1 ei nimetata selgelt dokumentide esitamise kohustust, näeb PankrS § 22 lg 3 p 1 ette ajutise halduri õiguse saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta. Samasugune dokumentide nõudmise õigus on PankrS § 55 lg-st 4 tulenevalt ka pankrotihalduril. (p 18)
Kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui kohtuotsusega kohustatakse isikut esitama dokumente, sõltub dokumentide esitamise kohustuse täitmisest selle isiku suhtes sunnivahendi kohaldamine. Seepärast ei või vastava kohtulahendi resolutsioon olla sedavõrd ebamäärane, et isikul, kellele kohustus on pandud, ei ole võimalik kohustuse täpsest sisust aru saada ja selle kohustuse täitmist ei ole ka võimalik kontrollida. (p 19)
PankrS § 89 lg 3 kohaselt tuleb võlgnik juhul, kui talle kohaldati aresti põhjusel, et ta ei andnud teavet, pärast kohustuse täitmist vabastada. Sama kohaldub ka juhul, kui võlgnik või tema juhatuse liige täidab kohustuse pärast aresti määramiseks lahendi tegemist, kuid enne aresti täitmisele pööramist. Kuna aresti eesmärk on kohustuse täitmise tagamine, ei ole pärast kohustuse täitmist enam alust aresti kohaldada. Seega tuleks kohtu määruse resolutsioonis, millega kohustatakse isikut dokumente esitama märkida, et määrust ei pöörata täitmisele, kui isik täidab kohustuse pärast lahendi tegemist ja enne tema suhtes aresti kohaldamist. (p 20)
2-15-12837/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.10.2017
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit. Kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saaks kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata tehtud kulutusi ja nende põhjendatust analüüsima, sest peab lähtuma otsuse resolutsioonist (Riigikohtu 26. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10). (p 12)
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit. Kui otsuse täitmine peaks toimuma täitemenetluses, ei saaks kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt hakata tehtud kulutusi ja nende põhjendatust analüüsima, sest peab lähtuma otsuse resolutsioonist (Riigikohtu 26. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10). (p 12)
Tervise kahjustamise korral tuleb VÕS § 136 lg 2 järgi hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena (vt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 10). Igakuiste eelnevate maksetena hüvitise tasumine võimaldab vältida pidevat hüvitise taotluste koostamist ja koos kuludokumentidega esitamist ning taotluse ja kuludokumentide läbitöötamist ja neile hinnangute andmist. Väljamõistetav hüvitis peab olema kooskõlas tegelike kuludega lähiminevikus (nt viimase aasta jooksul) või põhinema piisava täpsusega ette teada olevatele kuludele tulevikus. (p 11.1) Asjaolust, et kostja on hagejale kuludokumentide alusel kulutused hüvitanud, ei saa iseenesest järeldada, et hagejale on olnud tagatud kõik vajalikud teenused. VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel. Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise kanda (Riigikohtu 25. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-13, p 11). (p 11.3)
Tervise kahjustamise korral tuleb VÕS § 136 lg 2 järgi hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena (vt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 10). Igakuiste eelnevate maksetena hüvitise tasumine võimaldab vältida pidevat hüvitise taotluste koostamist ja koos kuludokumentidega esitamist ning taotluse ja kuludokumentide läbitöötamist ja neile hinnangute andmist. Väljamõistetav hüvitis peab olema kooskõlas tegelike kuludega lähiminevikus (nt viimase aasta jooksul) või põhinema piisava täpsusega ette teada olevatele kuludele tulevikus. (p 11.1) Asjaolust, et kostja on hagejale kuludokumentide alusel kulutused hüvitanud, ei saa iseenesest järeldada, et hagejale on olnud tagatud kõik vajalikud teenused. VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel. Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise kanda. (Riigikohtu 25. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-13, p 11) (p 11.3)
2-16-14071/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.10.2017
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13) Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16) Elatise võlgnikule on TMS § 177^1 lg 1 p 3 ja § 177^4 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 177^4 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1) TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2) Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 177^1 lg 1 p-st 3 ja § 177^4 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3) Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
3-2-1-67-17 PDF Riigikohus 20.06.2017
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 37.1.). (p 11)
Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vaid kõigi lahendite jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 13). (p 11)
Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 9) Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista isiku õigust taotleda TsMS § 459 alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist. (p 12)
3-2-1-35-17 PDF Riigikohus 09.06.2017
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla miinimummäära põhjendatud. Kui elatis lepitakse kompromissis kokku mingi protsendina miinimumelatisest, saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi ulatuses miinimumelatisest. (p-d 37.1-37.3)
Kui hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks, kuid samas on iga hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseisva elatisnõude, ei ole tegemist vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-56-15, p 13). Asja hind tuleb sellisel juhul määrata iga hageja nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi (vt ka RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 49-57). (p 14-15)
Vt otsuse p-d 27-28.3 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-15, p 11; RKTKo nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
Vt otsuse p 25 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13).
Vt otsuse p-d 18-22 (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-118-12, p 13; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 16). Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt RKTKo nr 3-2-1-119-15). Kui laps elab lahuselava vanema juures, siis eeldatakse, et lahuselav vanem katab kulud aja eest, mil laps tema juures on. (p-d 23.3-23.4)
Üksnes TsMS § s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 32)
3-2-1-51-17 PDF Riigikohus 07.06.2017
Olukorras, kus sissenõudja on kohtutäiturile teatanud, et tema täitmisel olnud nõue on rahuldatud, jäi täitmisele kohtutäituri tasu nõue. Kohtutäitur oleks võinud hüpoteegi realiseerida ning kinnisasja vaatamata sissenõudja võlgnevuse kustutamisele oma tasunõude täitmiseks maha müüa. Sarnaselt põhivõlaga võib võlgnevuse tagamiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik aga maksta võlgniku asemel täituritasu ise. Kohtutäitur vabastas kinnisasja aresti alt alles pärast seda, kui võlgnik oli maksnud kohtutäituri tasu tema ametikontole. Kohtutäituri ametikontole makstud summa tuleb lugeda täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks. Kuivõrd hüpoteek asendus võlgniku makstud rahaga, siis ei ole tasunõude täitmiseks sissenõuet pööratud võlgniku muule isiklikule varale. (p 22)
Iseenesest ei ole välistatud, et kui pärast seda, kui võlgnik on täitemenetluses esitatud nõude täitnud, kuid enne täitemenetluse lõpetamist tekib sissenõudjal sama täitedokumendi alusel uus nõue, rahuldatakse sama täiteasja raames ka uus nõue. Selle eelduseks on aga, et kõik täitemenetluse eeldused oleksid jätkuvalt täidetud, sh oleks olemas kehtiv täitedokument ning kui täitedokumendiks on hüpoteegileping, siis oleks hüpoteek ka kinnistusraamatusse kantud. (p 25)
Pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata. (p 15)
3-2-1-33-17 PDF Riigikohus 17.05.2017
Kriminaalasjas tehtud jõustumata lahend ei ole tsiviilkohtumenetluses lubamatu tõend. Kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). (p 35)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)
Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab muu hulgas seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. (p 20.1.) Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.) Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 23) Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei või ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. (p 25)
Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 54^1 lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks ja nad ei saa teha eraldi ühte ja sama menetlustoimingut. (p 38)
Kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud. (p 36)
Apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. (p 21)
3-2-1-45-17 PDF Riigikohus 17.05.2017
Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg st 2 tulenevalt on Eestis registreeritud äriühing raamatupidamiskohustuslane. RPS § 4 p de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Eelmärgitut arvestades saab asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. (p 11.2.)
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-144-14, p 18). (p 9)
Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. (p 12) Juhul, kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. (p 13)
3-2-1-41-17 PDF Riigikohus 10.05.2017
Ringkonnakohtul ei ole üldist kohustust varem üle kuulatud tunnistajat uuesti üle kuulata. Olukorras, kus ringkonnakohus saab maakohtus toimunud ülekuulamise protokolli põhjal piisavalt hea ülevaate ülekuulamise käigust ja tunnistajate ütluste sisust ning tal ei teki kahtlusi protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta, saab ta anda tunnistaja ütlustele hinnangu ka üksnes maakohtu istungi protokolli põhjal. (p 13)
Kui ringkonnakohus jätab TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohad põhjendamata ning rikub TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p-d 12.1., 12.3., 12.5.)
3-2-1-21-17 PDF Riigikohus 03.05.2017
Minimaalne tähtaeg hagile vastamiseks TsMS § 394 lg 5 järgi ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks TsMS § 407 lg 5 p-l 1 sisu. Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. (p 14.2.) TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.) Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (p 16) Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus tagaseljaotsuse tegemisel subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (TsMS § 407 lg 1 teine lause) (vt nt RKTKm nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus. (p 17)
VÕS § 367 lg 3 kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg d 1-3) peab liisinguandja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. (p 23.1.) Poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-184-12, p 18). (p 23.3.)
Lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitada õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 23.4.)
TsMS § 422 lg 1 loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võib kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. (p 15.1.)
3-2-1-34-17 PDF Riigikohus 26.04.2017
Kui hageja esitab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses tasaarvestuse vastuväite, soovides välistada enda vastu maksma pandud nõude täitmise, on hageja sisuliselt kostja positsioonil ja analoogia korras saab kohaldada TsMS § 457 lg-t 2. Seega on jõustunud kohtuotsus pooltele siduv mitte ainult osas, millega keelduti sundtäitmist lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti tunnustamata hageja õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega. (p 13)
Sama asja korduva menetlemise keeld, mis tuleneb TsMS § 371 lg 1 p-dest 4-7, on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel. Valesti menetlusse võetud hagi läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise kohustus on ka kõrgema astme kohtul, sh Riigikohtul. (p 11) Hagi lubatavuse eelduste puudumise korral ei tohi kohus teha asjas sisulist otsust, vaid peab lõpetama menetluse määrusega kas TsMS § 423 lg 1 ja § 425 järgi või § 428 ja § 431 järgi. (p 14)
3-2-1-23-17 PDF Riigikohus 26.04.2017
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-91-09, p 13). Vastasel korral rikub ringkonnakohus TsMS § 442 lg-st 8 ning § 654 lg-test 4 ja 5 tulenevat otsuse põhjendamiskohustust ja TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seega tuleb ringkonnakohtul sellisel juhul kõik vaidluse lahendamiseks olulised faktilised asjaolud tuvastada. (p 9-10)
3-2-1-14-17 PDF Riigikohus 26.04.2017
Enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud vallasasjale tekib TMS § 98 lg 1 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). (p 36.4.) Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.) Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.) Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64^1, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.)
Enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud vallasasjale tekib TMS § 98 lg 1 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). (p 36.4.) Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.)
TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. Hilisemate komplikatsioonide ja ebaõigluse vältimiseks tuleks muul juhul eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-68-16, p 45.2). Sel juhul saab omandi üleminekuks vajalikele ja kohtulahendiga asendatud hüvitise saamiseks õigustatud kaasomaniku (ühisomaniku) tahteavaldustele tugineda siis, kui hüvitis on välja makstud või hoiustatud. Hüvitise väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid n.ö ühepoolselt sundtäidetav. Sel juhul saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata otsuses poole taotlusel (aegumistähtajast lühema) tähtaja, mille kestel saab otsust omandamise osas täita (vt ka RKTKo nr 3-2-1-13-06, p 27; RKTKo nr 3-2-1-115-16, p 17). (p 26.1.-26.2.)
TsMS § 392 lg 1 p 1 ja 2 alusel tuleb kohtul menetluse venimise vältimiseks kehtestada pooltele konkreetsed ja selged tähtajad avalduste ja vastuväidete esitamiseks. (p 15)
Kui sale and lease back lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. (p 42.1.)
Kohus saab kaasomandi (seega ka ühisomandi) asjale või õiguse ühisuse lõpetada üksnes juhul, kui samal ajal määratakse AÕS § 77 lg 2 järgi kindlaks viis, kuidas asi või õigus jagatakse. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21) Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). (p 22) Vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. (p 23) Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. (p 23) Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad (vt erandi kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 20). Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 24) Kui asja või õigust soovib üks kaasomanik (ühisomanik), peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik) on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma. (p 25) Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.) Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku (ühisomaniku) kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik (ühisomanik) alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul (kui ese hinnati kohtumenetluses tegelikust väärtusest kallimaks või kui selle väärtus vahepeal langeb) ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi (ühisomandi) jagamine viia eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku (ühisomanikku) ebaproportsionaalselt. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.) Eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik (ühisomanik) on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Ühisvara jagamisel tuleb väljamõistmine siiski kõne alla ka osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest (tasaarvestusest). (p 26.1.) TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. (p 26.1.) Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.) Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64^1, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.) Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.) Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.) Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.)
Kui liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt ja viimane asub seda siis osamaksetega taas välja ostma, siis on sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsioon ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 43) Kui sale and lease back lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. (p 42.1.) Sale and lease back tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte (RKTKo nr 3-2-1-133-09, p 12). (p 43.2.)
Sale and lease back tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte (RKTKo nr 3-2-1-133-09, p 12). (p 43.2.)
Kohus saab kaasomandi (seega ka ühisomandi) asjale või õiguse ühisuse lõpetada üksnes juhul, kui samal ajal määratakse AÕS § 77 lg 2 järgi kindlaks viis, kuidas asi või õigus jagatakse. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). Kui kasvõi alternatiivselt on nõutud kaasomandi lõpetamist (ühisvara jagamist) kõiki AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viise arvestades, ei saa kohus jätta kaasomandit (ühisomandit) lõpetamata, vaid peab mingi viisi valima. Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil. (p 21) Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 19). (p 22) Vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. (p 23) Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. (p 23) Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad (vt erandi kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-45-06, p 20). Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 24) Kui asja või õigust soovib üks kaasomanik (ühisomanik), peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik) on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma. (p 25) Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.) Kui hüvitis mõistetakse aga teise kaasomaniku (ühisomaniku) kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik (ühisomanik) alustada teise vastu raha saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule jäetud ese ja halvemal juhul (kui ese hinnati kohtumenetluses tegelikust väärtusest kallimaks või kui selle väärtus vahepeal langeb) ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi (ühisomandi) jagamine viia eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline kaasomandi (ühisomandi) lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku (ühisomanikku) ebaproportsionaalselt. Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. (p 25.2.-25.3.) Eset ühele kaasomanikule (ühisomanikule) jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik (ühisomanik) on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata. Ühisvara jagamisel tuleb väljamõistmine siiski kõne alla ka osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest (tasaarvestusest). (p 26.1.) TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud kaasomanik (ühisomanik) nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust. (p 26.1.) Kohtutäituri vahendusel ühisvara jagamiseks või kaasomandi lõpetamiseks toimuva avaliku enampakkumise läbiviimiseks sama ühisvaras või kaasomandis oleva asja suhtes saab alustada vaid ühe täitemenetluse. Hilisema avalduse alusel saab teine kaasomanik (ühisomanik) esmalt alustatud täitemenetlusega ühineda. Sellises menetluses on kumbki ühisomanik (kaasomanik) samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik. (p 36.3.) Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64^1, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Arestimine toimub esmajoones kaasomandis oleva asja puhul kaasomandiosade edasise käsutamise takistamise eesmärgiga, lisaks ka kohtutäituri tasu tagamise eesmärgil (TMS §-d 54, 142). (p 36.3.) Enampakkumisega lõpeb üksnes kaasomand või ühisomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks. Erandina on see siiski võimalik, kui täitemenetlusega ühineb ka mõni rahalise nõudega ja kinnistusraamatusse kantud õigusega (eelkõige hüpoteegiga) tagatud sissenõudja või kui kohtulahendi alusel või ühisomanike (kaasomanike) soovil makstakse nt esmalt ära kinnistut või selle mõttelist osa koormava hüpoteegiga tagatud nõue ja seetõttu võib hüpoteegipidajalt nõuda nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks (AÕS § 349 lg 1). Koos kinnistu võõrandamisega on omandajal võimalik üle võtta ka hüpoteegiga tagatud kohustus, seda küll hüpoteegipidaja nõusolekul, mis võidakse lugeda antuks ka vaikimisega (vt nt VÕS § 175 lg 6). (p 36.4.) Tulemi jaotamisel on erikorraks kohtulahendiga ettenähtud kord. Üldjuhul on ette nähtud tulemi jagamine ühisomanike vahel võrdselt või kaasomanike vahel vastavalt nende mõtteliste osade suurusele. Kui kohus soovib ette näha teistsuguse tulemi jaotamise korra, nt kaasomandiosade eri väärtusest või neid koormavatest õigustest (esmajoones hüpoteegid) tulenevalt, tuleks ka seda kohtulahendis märkida. Tulemist kantakse esmalt täitekulud. (p 36.5.) Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike või ühisomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157). (p 36.6.) Kui kaasomandi lõpetamisel saab jagada olemasolevat vara, siis ühisvara jagamisel võib tulla jagamisele ka vara, mida jagamise ajal enam alles ei ole. Seda seetõttu, et PKS § 37 lg 1^1 järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS (1995) § 18 lg 2 järgi oli ühisvara koosseisu (seega ka ühisvaras olnud raha) jaoks määrav abielusuhete lõppemise aeg, kui ühisvara jagatakse pärast seda (vt ka RKTKo nr 3-2-1-13-07, p 27). (p 47)
Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi (raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi saamise tingimusena, st teiste kaasomanike (ühisomanike) tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike (ühisomanike) õigusega keelduda tahteavalduste andmisest raha saamiseni VÕS § 110 lg 5 mõttes. (p 25.1.)
3-2-1-18-17 PDF Riigikohus 27.03.2017
TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda, aga sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada. (p 16) Kohtul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides muuhulgas arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid. Kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg‑s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. TsMS § 163 lg‑te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. (p 17) Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel kaebuse rahuldamise ulatusest lähtudes. Ka sellisel juhul tuleb lähtuda TsMS §‑st 163 (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 16). Seetõttu ei mõjuta menetluskulude jaotust otseselt ka see, kumma poole kasuks kaebemenetluses kaebus lahendati. (p 18)
Kui kohus jätab kohtulahendi resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotuse, siis on menetlusosalisel kiirem ja ökonoomsem taotleda täiendava otsuse tegemist. Täiendava otsuse taotlemata jätmine ei välista siiski menetlusosalise õigust tugineda menetluskulude jaotuse puudumisele kohtulahendi peale esitatud kaebuses. Küll aga võib kohus hiljem menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, kas menetlusosaline oleks võinud oma eesmärgi saavutada ka täiendava otsusega. (p 21)
3-2-1-174-16 PDF Riigikohus 22.03.2017
Hagimenetluses elatisnõude lahendamisel kohalduvad hagimenetluse sätted sõltumata sellest, kas nõue esitati esmalt maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses. (p 10)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10) PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13) PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14) Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11) PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13) TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11) PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13) PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14) Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10)
3-2-1-161-16 PDF Riigikohus 15.03.2017
Töövõime vähenemisest tuleneva saamata jäänud tulu nõude aegumise kohaldamisel peab kohus tuvastama, millal isiku sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis ja millal isik kahjust teada sai või teada saama pidi. Ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa kohus lähtuda menetlusosalise esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 30; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)
Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt RKTKo nr 3-2-1-20-16, p 29; RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12). Seega hakkab ka tervisekahjustusest tulenevate ravikulude, sõidukulude jmt eest nõutava kahju hüvitamise nõue aeguma ühtselt ajast, mil osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 10)
Ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt RKTKo nr 3-2-1-15-16, p 46; RKTKo nr 3-2-1-134-15, p 13). (p 10)
3-2-1-145-16 PDF Riigikohus 01.03.2017
Kui kinkelepinguga on kinke saanud mitu kingisaajat, on kõik kingisaajad kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole kinkelepingut võimalik PankrS § 111 järgi kehtetuks tunnistada. (p 13.2.)
Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. (p 13.1.)
PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. (p 13.2.)

Kokku: 530| Näitan: 41 - 60

/otsingu_soovitused.json