3-2-1-9-13
|
Riigikohus |
13.03.2013 |
|
TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.
Hagi esitatuks lugemisel on oluline asjaolu, kas hagi on kostjale ka kätte toimetatud. Üldjuhul toimetatakse hagi TsMS § 393 lg 1 järgi kostjale kätte pärast selle menetlusse võtmist, kuid nõude aegumine peatub ka muudel juhtudel, kui hagi on kostjale kätte toimetatud, isegi kui kohus jätab selle menetlusse võtmata.
Hagi esitamiseks TsÜS § 160 lg 1 mõttes tuleb pidada ka juba käimasolevas kohtumenetluses hagi täiendamist uue nõudega. (p 11)
Nõude aegumine saab TsÜS § 160 lg 1 järgi peatuda aga üksnes selle nõude osas ja selles ulatuses, mis on hagis esitatud. (p 12)
Üldjuhul on apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamine piiratud. Samas olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ja selle tõttu on vajalik esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, saab seda teha sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses ja apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile asjaoludele apellatsioonkaebuse või apellatsioonivastuse esitamise tähtaja jooksul. ( p 14)
VÕS § 338 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg kehtib nii VÕS § 286 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõudmisel kui ka VÕS § 286 lg 2 järgi üürilepingu esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõudele käsundita asjaajamise sätete aluse. (p 12)
|
| 3-2-1-177-12
|
Riigikohus |
30.01.2013 |
|
Aegumisele tuginemiseks piisab selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg.
Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).
Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud.
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
Kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist.
Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest.
Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
|
| 3-2-1-87-12
|
Riigikohus |
19.09.2012 |
|
Ringkonnakohus rikub asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, kui ei järgi samas asjas vaidluse lahendamiseks antud Riigikohtu juhiseid (Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-05).
|
| 3-2-1-61-12
|
Riigikohus |
29.05.2012 |
|
Ringkonnakohtul ei ole õigust muuta ega täiendada maakohtu otsust osas, mille peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud. Ringkonnakohus saab otsuse teha üksnes vaidlustatud nõuete kohta.
Kui maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud, kuid selles osas ei ole maakohtu otsuse peale kaevatud, peab ringkonnakohus pooltele selgitama kehtivat seadust ja õiguslikku olukorda, andma võimaluse nõuet täiendada ning saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Kinnisasja jagamisel tuleb arvestada maatüki olemust ja maakorralduse nõudeid.
Kaasomandis olevat kinnisasja saab koos oluliste osadega jagada reaalosadeks üksnes erandjuhtudel. Ehitise kui kinnisasja olulise osa reaalosadeks jagamise võimaluse hindamine nõuab tavaliselt eriteadmisi ja põhjendatud eksperdiarvamust. Samas ei ole ka eksperdiarvamusel kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kuigi kaasomandi lõpetamiseks ei ole vaja olulist põhjust, saab kohus kaasomandi lõpetamise viisi valikul arvestada mh poolte suhete ja senise läbisaamisega. Olukorras, kus pooled ei ole saavutanud kinnisasja kasutamise kokkulepet, võib asja reaalosadeks jagamine olla ebamõistlik ja kaasomanike huvide vastane.
Kaasomandi lõpetamise otsusega kaasomandi lõpetamisel ja reaalosadeks jagamisel ei saa määrata kindlaks kinnistute piire. Tehtav kohtuotsus saaks üksnes asendada kinnisasja jagamise viisile vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks teise kaasomaniku soovitud kujul.
|
| 3-2-1-41-12
|
Riigikohus |
18.04.2012 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 693 lg-t 2, kui ei arvestanud samas asjas tehtud Riigikohtu otsusega, mille järgi saadeti asi TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 ja 22. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11 p 15.
|
| 3-2-1-8-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Vt Riigikohtu 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13.
Kui ringkonnakohtul on olemas asja lahendamiseks vajalikud tõendid, siis ei ole õigustatud saata üksnes õiguslikule olukorrale hinnangu andmiseks asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05, p 11).
|
| 3-2-1-173-11
|
Riigikohus |
22.02.2012 |
|
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel vaidlustas pool maakohtu määruse. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt selle kohta Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).
Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtus asja läbivaatamisel ei oma tähtsust, mis asjaoludel vaidlustas pool maakohtu määruse. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt selle kohta Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39). Juhul kui maakohus rikkus menetlusõiguse norme oluliselt, peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse sõltumata poolte taotlustest. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ka siis, kui pool ei esitanud sellisele rikkumisele õigel ajal vastuväidet.
Juhul kui maakohus rikkus menetlusõiguse norme oluliselt, peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse sõltumata poolte taotlustest. Menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse ka siis, kui pool ei esitanud sellisele rikkumisele õigel ajal vastuväidet.
|
| 3-2-1-140-11
|
Riigikohus |
16.12.2011 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Samuti peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid.
Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4).
Kuigi advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu, ei tähenda see, et kahtluse korral ei tuleks advokaadi esindusõigust kontrollida (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19). Kahtluse tekkimiseks nimetatud tähenduses tuleb mh lugeda piisavaks teise menetlusosalise põhistatud väiteid esindusõiguse puudumise kohta.
Vt Riigikohtu 13. aprilli 2011 otsus nr 3-2-1-11-11, p 13 ja Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 28.
|
| 3-2-1-128-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Ringkonnakohtul on lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus.
Seadus ei keela ringkonnakohtul maakohtus hinnatud tõendeid ümber hinnata, kuigi seab sellele reeglid TsMS §-des 652 ja 653. Eelkõige peab ringkonnakohus otsuses põhjendama, miks ta tõendeid teisiti hindab.
Kui ringkonnakohus hindab maakohtus hinnatud tõendeid ümber, peab ta otsuses põhjendama, miks ta tõendeid teisiti hindab.
Seltsingu likvideerimine toimub üldjuhul selliselt, et esmalt tuleb täita ühised kohustused, seejärel kindlaks teha seltsingu kasum või kahjum ja see jagada või katta, tagastada panused ning lõpuks jagada ülejääk. Seltsingu likvideerimisele kohaldatakse kaasomandi jaotamise sätteid (s.o AÕS § 77), kui seltsingu erisätetest ei tulene teisiti.
Omandatud vara ühisuse põhimõte tuleneb seltsingu jaoks üldiselt VÕS § 589 lg-st 1. Nimetatud sättest tuleneb eeldus, et kogu seltsingu jaoks omandatud vara läheb seltsinglaste ühisomandisse. Samas ei ole pooltel keelatud sõlmida teistsugust kokkulepet, st VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne.
Seltsingu lõppemine ei lõpeta ega muuda seltsinglaste kohustusi kolmandate isikute suhtes.
Omandatud vara ühisuse põhimõte tuleneb seltsingu jaoks üldiselt VÕS § 589 lg-st 1. Nimetatud sättest tuleneb eeldus, et kogu seltsingu jaoks omandatud vara läheb seltsinglaste ühisomandisse. Samas ei ole pooltel keelatud sõlmida teistsugust kokkulepet, st VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne.
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-64-11
|
Riigikohus |
21.09.2011 |
|
Vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13.
Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu (VÕS § 188) ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed.
Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu
VÕS § 655 lg 1 võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud.
Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.
|
| 3-2-1-44-11
|
Riigikohus |
07.06.2011 |
|
Hageja nõude lahendamine käsundita asjaajamise sätete alusel saab kõne alla tulla üksnes ulatuses, milles poolte vahel ei ole lepingut ega seadusjärgset muud võlasuhet.
Käsundita asjaajamiseks peab lisaks üldistele eeldustele (nt midagi peab olema tehtud teise isiku kasuks) olema täidetud ka mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimus.
Käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud.
Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub.
Hagejal ei ole VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevat nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 1041 järgi.
Koostööleping vastab kolleegiumi arvates esmajoones tasuta kasutamise lepingu tingimustele VÕS § 389 tähenduses.
Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 järgi nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 18; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Mõistlikku tasu võib VÕS § 1023 lg 2 esimese lause järgi nõuda üksnes oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja.
Õigustatud käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõude esitamiseks peavad olema täidetud VÕS § 1018 eeldused käsundita asjaajamiseks. Nõude eeldusena tuleb hagejal tõendada mh, et ta ei olnud kohustatud asja ajama lepingust või seadusest tulenevalt (vt nt Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-06, p-d 12 ja 14; 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, p 12; 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p-d 16 ja 17). Isegi kui asjaajamise esmaseks aluseks oli leping, ei pruugi käsundita asjaajamine olla välistatud, kui see leping oli sõlmitud muu isiku kui soodustatud isikuga või kui lepingulise kohustuse täitmine ei tähendanud samal ajal kolmanda isiku asja ajamist, eelkõige juhul, kui kolmas isik ei olnud lepinguga soodustatud kolmandaks isikuks VÕS § 80 järgi.
Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Käsundita asjaajamisest tulenevat nõuet ei saa lugeda seadusest tulenevaks korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudeks TsÜS § 154 mõttes, olgugi et hageja tugines oma nõudes n-ö iga kuu esitatud arvete tasumata jätmisele.
Kostjale ei tulnud lepingu sõlmimise kohustust ka VÕS §-de 1043 ja 1055 alusel, st lugedes lepingu sõlmimisest keeldumist õigusvastaseks teoks, mida kolleegium on põhimõtteliselt lepingu sõlmimise alusena tunnustanud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31 ja 33; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29).
Kui asja hind on alla 2000 euro, siis on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus asja menetlemisel lihtsustusi ei tee ega märgi ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetleda (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12; 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10).
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14).
Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.
Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, võib ringkonnakohus keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest esmalt siis, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks. Maakohtu luba edasikaebamiseks tuleb TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 kontekstis mõista maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13 ja 14).
Lisaks võib ringkonnakohus, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlemast, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.
Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).
Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kui maakohus kohaldas õigust üllatuslikult, saab ringkonnakohus asja menetluses puuduse kõrvaldada.
Kui ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldustest ei esine, kuid hageja osutas kostjale teenust kostja soodustamise tahtlusega (VÕS § 1018 lg 2), tuleks hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1024 lg 4 järgi. Samas oleks kostjale VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 sätestatule mittevastav teenuse osutamine õigustamatu ja pahauskne VÕS § 1020 lg 1 ja § 1024 lg 1 järgi, mistõttu on sellisel juhul välistatud hageja alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded VÕS § 1024 lg 4 järgi.
Kuna tuvastatud ei ole, et maatükke oleks koormatud kasutamiseks õigustavate asjaõigustega (eelkõige servituutidega) hageja või kostja või teiste isikute kasuka, kehtib kinnisasjal teiste isikute kohta eelduslikult ka AÕS § 142, mille järgi võivad teised isikud seal viibida üksnes omaniku loal (vähemalt kui kinnisasi on tähistatud). Maaomanik võib põhimõtteliselt otsustada, kes ja mis tingimustel (sh tasu eest) võivad tema maad kasutada. TeeS § 52 teise lause järgi võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Sellest sättest tuleneb ka õigus küsida eratee kasutamise eest tasu. Sama kinnitab TeeS § 33 lg 8, mille järgi peab tee omanik lubama erateed tasuta kasutada üksnes erandina.
Eelleping ei olnud AÕS § 119 lg 1 ja § 241 lg 4 kohaselt notariaalselt tõestatud, st see leping oli enne 1. septembrit 1994 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi eeldatavasti tühine. Eellepingu sõlmimise ajal ei kehtinud ka AÕS § 119 lg 2, mille järgi notariaalselt tõestamata kohustustehing kinnisasja omandamiseks või võõrandamiseks muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23).
Kui tegemist ei ole läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes, ei peatu aegumine, kui isik selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Täiendava tähtaja määramisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes saab pretensioon aegumise peatada üksnes juhul, kui isik ei olnud juba varem selgelt kohustuse täitmisest keeldunud.
Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi oma nõude loovutada teisele isikule. Loovutada võib VÕS § 165 järgi ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Nii võib teeomanik loovutada teeseadusest ja AÕS § 156 lg-st 1 tuleneva õiguse nõuda oma tee kasutamise eest tasu või kulutuste hüvitamist.
|
| 3-2-1-34-11
|
Riigikohus |
16.05.2011 |
|
Kohus peab tulenevalt kvalifitseerimiskohustusest (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1, § 652 lg 8, § 688 lg 2) võtma arvesse vaid neid nõudeid, mille kohta hageja on esitanud asjaolusid (vt Riigikohtu 4. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-04, p 15; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9; Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). Kohus peab küll hageja nõude kvalifitseerima ja kohaldama omal algatusel seadust õigesti, kuid see ei tähenda kohtu kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi.
Kohtupraktika järgi on kohtul selgitamiskohus nt olukorras, kus lepinguline suhe ei välista kahju hüvitamise nõude esitamist ka deliktiõiguse alusel (VÕS § 1044 lg 3) või kui hageja saab nõuda kahju hüvitamist nii delikti üldkoosseisu kui ka riskivastutuse alusel ja ei ole selge, kas ta soovib hagi esitada vaid ühel neist alustest või esitab need alused alternatiivselt (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p-d 11 ja 12; Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 12; Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 15).
Selgitamiskohustus tähendab seda, et kohus peab küsima hageja käest hiljemalt eelmenetluse lõpuks (vt TsMS § 3401 lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1), kas ta soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist, ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded. Kohus ei saa hinnata nõuet siis, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda alternatiivsele nõudele. Samas peab ka ringkonnakohus võimaldama hagejal avaldada seisukohta, asjaolusid ja tõendeid pärast eelmenetluse lõppu, kui kohus on eelmenetluses rikkunud selgitamiskohustust. (p 10)
Hagis näiteks mõne hagi alusena olulise asjaolu märkimata jätmise korral tuleb kohtul hagejale hagi menetlusse võtmisel või eelmenetluses selgitada hagi puudust ning anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse hagi muutmiseks või täiendamiseks.
TsMS § 376 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on hagi võimalik muuta sellistelt, et muutuvad nii hagi ese kui ka alus, mistõttu ei saa kohtu selgitamiskohustuse esemeks olla hageja esitatust erineva eseme ja alusega hagi esitamise võimalus. (p 11)
Juhul, kui ringkonnakohtul on alust tühistada maakohtu otsus selle tõttu, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, siis tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada, ise see puudus kõrvaldada ja teha uus otsus (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). TsMS § 9 lg-st 3 ei tulene, et ringkonnakohus ei pea tuvastama maakohtus tuvastamata jäänud asjaolusid ning hindama maakohtus hindamata jäänud tõendeid. (p 12)
Juhul, kui ringkonnakohtul on alust tühistada maakohtu otsus selle tõttu, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, siis tuleb ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada, ise see puudus kõrvaldada ja teha uus otsus (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). TsMS § 9 lg-st 3 ei tulene, et ringkonnakohus ei pea tuvastama maakohtus tuvastamata jäänud asjaolusid ning hindama maakohtus hindamata jäänud tõendeid.
Kohus peab tulenevalt kvalifitseerimiskohustusest (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1, § 652 lg 8, § 688 lg 2) võtma arvesse vaid neid nõudeid, mille kohta hageja on esitanud asjaolusid (vt Riigikohtu 4. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-04, p 15; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9; Riigikohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-08, p 11). Kohus peab küll hageja nõude kvalifitseerima ja kohaldama omal algatusel seadust õigesti, kuid see ei tähenda kohtu kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi.
Kohtupraktika järgi on kohtul selgitamiskohus nt olukorras, kus lepinguline suhe ei välista kahju hüvitamise nõude esitamist ka deliktiõiguse alusel (VÕS § 1044 lg 3) või kui hageja saab nõuda kahju hüvitamist nii delikti üldkoosseisu kui ka riskivastutuse alusel ja ei ole selge, kas ta soovib hagi esitada vaid ühel neist alustest või esitab need alused alternatiivselt (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p-d 11 ja 12; Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 12; Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 15).
Selgitamiskohustus tähendab seda, et kohus peab küsima hageja käest hiljemalt eelmenetluse lõpuks (vt TsMS § 3401 lg 1, § 329 lg 1 ja § 392 lg 1 p 1), kas ta soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist, ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded. Kohus ei saa hinnata nõuet siis, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda alternatiivsele nõudele. Samas peab ka ringkonnakohus võimaldama hagejal avaldada seisukohta, asjaolusid ja tõendeid pärast eelmenetluse lõppu, kui kohus on eelmenetluses rikkunud selgitamiskohustust.
Hagis näiteks mõne hagi alusena olulise asjaolu märkimata jätmise korral tuleb kohtul hagejale hagi menetlusse võtmisel või eelmenetluses selgitada hagi puudust ning anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse hagi muutmiseks või täiendamiseks.
TsMS § 376 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on hagi võimalik muuta sellistelt, et muutuvad nii hagi ese kui ka alus, mistõttu ei saa kohtu selgitamiskohustuse esemeks olla hageja esitatust erineva eseme ja alusega hagi esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-11-11
|
Riigikohus |
13.04.2011 |
|
Apellatsioonkaebusega ei saa vaidlustada ainult maakohtu otsuse põhjendusi (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16).
Kui ringkonnakohus ei saada asja uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse, vaid TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 järgi uueks läbivaatamiseks, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pärast eelmenetluse lõppu esitatud asjaolude ja tõendite vastuvõtmisel kohaldama TsMS § 331 lg-t 1.
Maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06, p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-06, p 12).
Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab seaduse lihtreservatsiooniga põhiõiguse edasikaebele (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Võttes arvesse menetlusökonoomia tagamise eesmärki, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon, mis ei võimalda ringkonnakohtu poolt uute tõendite hindamise ja materiaalõiguse kohaldamiseks vajalike asjaolude esimest korda tuvastamise korral hinnata Riigikohtul samu tõendeid ning tuvastada materiaalõiguse kohaldamiseks vajalikke asjaolusid (TsMS § 688 lg 3-5), on kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. Pooltel on muu hulgas õigus vaidlustada Riigikohtus ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid põhjusel, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 688 lg 4).
VÕS § 1050 lg 2 kohaldamiseks (nn sisemine hooletus) peab kohus olema esmalt tuvastanud kostja hooletuse VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline ehk objektiivne hooletus).
VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnatakse seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes (vt selle kohta Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 15) ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti korral kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise suhtes.
Kohus ei pea VÕS § 140 kohaldama omal algatusel. Sama on kolleegium varem öelnud VÕS § 139 kohta (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
Juhul, kui apellatsioonimenetluse pooled esitavad uusi asjaolusid ja tõendeid, siis peab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 639 lg-st 1 nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmise otsustamisel arvestama TsMS §-s 66, § 331 lg-s 1, § 333 lg-s 2, samuti § 652 lg-tes 2-4 ja § 652 lg-s 6 sätestatuga.
Juhul, kui pool järgib asjaolu või tõendi esitamisel TsMS § 333 lg-s 2 ja TsMS § 656 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, peab ringkonnakohus asjaolu või tõendi asja juurde võtmiseks TsMS § 66 ja § 333 lg 2 järgi hindama, kas poolel oli mõjuv põhjus asjaolu või tõendi esitamata jätmiseks maakohtus.
Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Uute tõendite vastuvõtmine ringkonnakohtus ei tingi iseenesest asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Seda isegi juhul, kui maakohus oli rikkunud tõendit vastu võtmata jättes menetlusõiguse sätteid (TsMS § 652 lg 3 p 1).
Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus võib teha menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid lahendamata küsimustes.
Juhul kui maakohus rikkus materiaalõiguse norme kohaldamata jättes selgitamiskohustust, võib see olla küll maakohtu otsuse tühistamise ja seni esitamata asjaolude arvestamise ja tõendite vastuvõtmise, kuid mitte asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks (vt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja § 656 lg 2).
Juhul, kui kostja tekitatud kahju on kvalifitseeritav õigusvastase teona mitme sätte järgi, peab kohus valima neist ühe sätte.
|
| 3-2-1-174-10
|
Riigikohus |
09.03.2011 |
|
Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. peatüki sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132).
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima ka lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab.
VÕS § 130 lg 1 võimaldab kahjustamisest tekkinud kulusid ja töövõimetusest tekkinud kahju nõuda üksnes kahjustatud isikul, st isikul, kellele tekitati kehavigastus või muu tervisekahjustus.
Seadus ei näe ette isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral teise isiku õigust nõuda talle sama juhtumiga tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi , ning on ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendustest (vt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14).
|
| 3-2-1-154-10
|
Riigikohus |
02.02.2011 |
|
Olukorras, kus maakohus tuvastab halduri kohustuse rikkumise, on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, kas haldur vabastada. Kõrgema astme kohus saab sellesse otsustusse sekkuda juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire.
PankrS § 68 lg 2 kohaselt vabastab kohus halduri, kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt. Seega ei näe seadus ette, et halduri võib vabastada üksnes raske rikkumise korral. Olukorras, kus maakohus tuvastab halduri kohustuse rikkumise, on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, kas haldur vabastada. Kõrgema astme kohus saab sellesse otsustusse sekkuda juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire. Üks asjaolu, mida kohus saab kaalumisel arvestada, on see, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse, mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema.
|
| 3-2-1-141-09
|
Riigikohus |
22.12.2009 |
|
Kuna TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei oleks ringkonnakohus praegusel juhul võinud arvestada Riigikohtu hiljem muudetud seisukohaga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-06.
Juhtudel, kus on tegemist abikaasade ühisvara jagamise ajal ühisvaras alles oleva asja jagamisega, on omandi kaotamise hetkeks ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ning omandi kaotusena mõistetakse neis lahendites abikaasade ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks (jagamise tulemusel). Juhul, kus üks abikaasa nõuab teiselt hüvitist ehitiste kui vallasasjade eest, mida ei ole enam ühisvara jagamise ajal alles, ei ole eelviidatud seisukoht rakendatav.
|
| 3-2-1-131-09
|
Riigikohus |
17.11.2009 |
|
TsMS § 639 lg-t 1 ja § 663 lg 1 teist lauset koostoimes tõlgendades tulnuks ringkonnakohtul kontrollida määruskaebuse maakohtusse saabumise aega. Kui hageja täitis määruskaebuse esitamisel menetlusseadustikus sätestatud nõuded, ei tohi maakohtu tegematajätmise tõttu jääda tema määruskaebus apellatsioonimenetluses läbi vaatamata.
Elektronpostiga esitatud apellatsioonkaebuse saabumisel ringkonnakohtusse loetakse apellatsioonkaebus esitatuks tähtaegselt, kui see on esitatud kuni apellatsioonitähtaja viimase päeva kella 24.00-ni (TsMS § 32 lg 2). Oluline on see, et kirjaliku dokumendi originaal tuleb esitada kohtusse viivitamata pärast elektronkirja saabumist kuni asja arutamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses antud dokumentide esitamise tähtaja jooksul (TsMS § 335 lg 1).
Kirjaliku avalduse või kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks piisab, kui avaldus on saadetud kohtule tähtaja sees. Oluline on see, et kirjaliku dokumendi originaal tuleb esitada kohtusse viivitamata pärast elektronkirja saabumist kuni asja arutamiseni kohtuistungil või kirjalikus menetluses antud dokumentide esitamise tähtaja jooksul (TsMS § 335 lg 1).
Kui hageja esitas määruskaebuse elektronpostiga, pidi maakohus toimikusse lisama ka elektronpostiga saabunud määruskaebuse väljatrüki ja selle edastanud elektronkirja.
|
| 3-2-1-53-09
|
Riigikohus |
21.05.2009 |
|
VÕS § 118 lg 1 kehtestab ajalised piirangud lepingust taganemisele. Taganemise alused ja lubatavuse õiguskaitsevahendina sätestavad VÕS §-d 116-118, ülesütlemise õiguskaitsevahendina (kestvuslepingute puhul) sätestab VÕS § 196. Nende lepingu ühepoolse lõpetamise viiside õiguslikud tagajärjed on erinevad. Samas on lepingust taganemine ja ülesütlemine sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. VÕS § 118 lg 2 eesmärgiks on vältida lepingu ühepoolset lõpetamist olukorras, kus lepingu täitmise nõue on juba aegunud. Põhjendatud on analoogia alusel rakendada VÕS § 118 lg-t 2 ka lepingu ülesütlemisele. Kohustuse rikkumise nõude aegumine ei tähenda lepingu rikkumise fakti äralangemist, kuid VÕS § 118 lg 2 järgi muutub lepingu ülesütlemine tagasiulatuvalt tühiseks, kui isik teatab, et ta tugineb täitmise nõude aegumisele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-06.
VÕS § 118 lg 1 kehtestab ajalised piirangud lepingust taganemisele. Taganemise alused ja lubatavuse õiguskaitsevahendina sätestavad VÕS §-d 116-118, ülesütlemise õiguskaitsevahendina (kestvuslepingute puhul) sätestab VÕS § 196. Nende lepingu ühepoolse lõpetamise viiside õiguslikud tagajärjed on erinevad. Samas on lepingust taganemine ja ülesütlemine sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. VÕS § 118 lg 2 eesmärgiks on vältida lepingu ühepoolset lõpetamist olukorras, kus lepingu täitmise nõue on juba aegunud. Põhjendatud on analoogia alusel rakendada VÕS § 118 lg-t 2 ka lepingu ülesütlemisele. Kohustuse rikkumise nõude aegumine ei tähenda lepingu rikkumise fakti äralangemist, kuid VÕS § 118 lg 2 järgi muutub lepingu ülesütlemine tagasiulatuvalt tühiseks, kui isik teatab, et ta tugineb täitmise nõude aegumisele.
VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai. Ülesütlemine on lubatud juhul, kui kõik ülesütlemise eeldused on täidetud.
|
| 3-2-1-37-08
|
Riigikohus |
08.05.2008 |
|
Arvestades kahju hüvitise VÕS § 135 lg 2 kohaselt abstraktselt, ei peaks hüvitise arvestamisel üldjuhul kohalduma VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kui aga VÕS § 127 lg 3 kuuluks kohaldamisele, ei arvestata selle järgi kahju ettenähtavust, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Seadusesätte põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlus ei ole menetluslik taotlus, millele peaks vastama otsuse resolutsioonis, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mida kohus otsustab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt omal algatusel.
Apellatsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu poolt tuleb lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 mõttes.
TsMS § 654 lg-t 5 kohaselt peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele ka siis, kui tühistab maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja võtab seejuures seisukoha mõne maakohtu otsuse järelduse kohta, mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes.
Üürnike ostueesõiguse teostamisel tuleb juhinduda võlaõigusseaduse sätetest ostueesõiguse kohta.
Seadusest ei tulene, et ühist ostueesõigust omavad isikud peavad esitama ostueesõiguse teostamise avalduse koos. Kui nad soovivad eraldi ostueesõiguse teostamist müügilepingu järgi tervikuna, tähendab see ikkagi, et üürnikud teostavad müügilepingu alusel ühist ostueesõigust. Ühise ostueesõiguse teostamise korral on ostueesõigust teostanud isikud müügilepingu esemeks oleva vara üleandmise nõude (st ostja lepingu täitmise nõude) suhtes ühisvõlausaldajad VÕS § 72 mõttes, st müüja võib täita oma üleandmiskohustuse nende suhtes üksnes ühiselt. Ostja ostuhinna tasumise kohustuse täitmise osas on ühist ostueesõigust teostanud isikud aga müüja suhtes solidaarvõlgnikud.
Ostueesõiguse teostamise tulemusena sõlmituks loetud müügilepingute järgsed õigused ja kohustused laienevad sel juhul üksnes nendele üürnikele, kelle ostueesõiguse teostamise avaldused olid tähtaegsed. Kuigi üürnike ostueesõigus on ühine, on selle teostamiseks igal ostueesõiguslasel iseseisev tähtaeg. Ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS § 6 lg-ga 2.
Võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 8 mõttes ei ole tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks see, kui isik ostab asja isikult, kellel võib tekkida sama asja suhtes müügilepingust tulenev kohustus ostueesõiguse teostamise tõttu, ning seda isegi juhul, kui see isik teab ostueesõiguse kasutamise võimalusest.
|
Facebook
Twitter