2-17-507/51
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.04.2018 |
|
Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. (p 13 ja 15)
Alused, mil kohtul on õigus jätta vanemad ära kuulamata, on toodud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3 (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). Kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine puudutab vanema isiklikke õigusi, peab kohus seega vanemad üldjuhul isiklikult ära kuulama. (p 13)
Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14)
Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)
Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises.
Hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). (p 16)
Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega (p 13 ja 15).
Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14)
Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)
Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. (p 16)
|
| 2-17-7049/137
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.03.2018 |
|
Teistmisavalduse võib mh esitada Riigikohtu määruse peale, millega jäeti määruskaebus läbi vaatamata ja tagastati see esitajale (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a määrused tsiviilasjas nr 3-2-2-3-07 ja 3-2-2-4-07, p 9). (p 13)
Kostja teistmisavaldus tuleb TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi rahuldada, kuivõrd kostjale ei olnud teada asjaolu, et RIK näitab infosüsteemis vaidlustatud ringkonnakohtu määruse kättesaamist valesti (s.o 24. augustil 2017), ning ta ei saanud seetõttu esitada tõendit RIK-i eksimuse kohta varem. RIK on vastuseks järelepärimisele teatanud, et kostja esindaja on vaidlusaluse ringkonnakohtu määruse e-toimiku vahendusel kätte saanud 25. augustil 2017. (p 14-15)
|
| 2-14-7385/204
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.02.2018 |
|
Maakohtu hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa TsMS § 427 teise lause kohaselt esitada määruskaebust Riigikohtule, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks. TsMS § 427 teise lause korral on tegemist TsMS § 696 lg 1 teise lause lõpus viidatud erandiga samas lauses sõnastatud üldreeglist, mille kohaselt, kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule. (p 13)
TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Õiguslikult samamoodi tuleb hinnata olukorda, kui täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Kui võlgnik esitab seejärel uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuleb selle lubatavust analoogia alusel hinnata TMS § 221 lg 2 alusel. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). (p-d 15.1 ja 15.2)
Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (võrdle Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). (p 15.2)
Kohese sundtäitmise korral ei saa võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel (TMS § 221 alusel) kohtus olla halvem sellest, kui hageja oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole põhjendatud ka see, et see positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada. (p 15.3)
|
| 2-15-10683/64
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2017 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). (p 24)
Tulenevalt TsMS § 673 lg 4 ei hakka vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24-25). (p 25)
TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).
Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). (p 18.1)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda.
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).
Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).
Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal.
Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)
Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. (p 22)
Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).
Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).
Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal.
Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)
Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)
Õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb nii varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes kui ka TsÜS § 153 kontekstis lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). (p 18.2)
Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. (p 20.1)
|
| 2-11-58942/229
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2017 |
|
See, et kolleegium asja eelmisel läbivaatamisel olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi ei tuvastanud, ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks asjaolusid teisiti tuvastada, kui kohus oma järeldusi kohaselt põhjendab. Sealjuures võib ringkonnakohus nõustuda ka maakohtu otsuse järeldusega. Ringkonnakohtule ei ole asja uuel läbivaatamisel siduvad ringkonnakohtu eelmises otsuses tuvastatud asjaolud. (p 35)
Tellija tõendamiskoormis lepingu rikkumise tõendamisel ei saa professionaalse töövõtjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Töövõtja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev oma ala asjatundja. Kui tellija on tõendanud põlengu puudumise ja kustutussüsteemi käivitumise koos hoone kahjustamisega, siis võib see vähemalt VÕS § 641 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 alusel olla piisav tellija tõendamiskoormise täitmiseks. Eelkõige töövõtjad peaksid välja selgitama, miks GKS käivitus, ning seejärel on neil võimalus tõendada, et GKS käivitus nõuetekohaselt, sh VÕS § 641 lg 2 p 2 ja VÕS § 77 lg 1 järgi ka keskmisele kvaliteedile vastavalt. (p 22)
Hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Ebamõistlik oleks asuda seisukohale, et kuna tellija ei tuginenud kohe konkreetsele tehnilisele puudusele, siis peab ta esitama uue hagi sellele tuginedes. Süsteemi käivitumise põhjused võivad olla erinevad ja igale väidetavale põhjusele ei saa anda menetlusõiguslikult hagi alusena määravat tähendust. (p 29)
Olukorras, kus maakohus lahendas menetlusosalise vastuväite määrusega ega viidanud sealjuures vastuväite hilinemisele, ei ole põhjendatud apellatsioonikohtu tuginemine vastuväite hilinemisele TsMS § 333 lg 2 alusel. (p 30)
Kahjuhüvitise vähendamisel VÕS § 139 või § 140 alusel peab tellija tegevuse ja kahju tekkimise vahel olema põhjuslik seos. Ainuüksi asjaolu, et tellija oleks võinud käituda teisiti, ei anna alust asuda seisukohale, et kogu kahju oli tingitud tema enda tegevusest, kui samas on tuvastatud ka töö lepingutingimustele mittevastavus. (p 34)
|
| 2-16-17142/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.10.2017 |
|
Psühhiaatrilise sundravi määramine ja selle lõpetamise menetlus lahendatakse kriminaalkorras KrMS 16. ptk-st lähtudes. Tegemist ei ole küll tsiviilasjaga TsMS § 1 tähenduses, kuid psühhiaatrilise sundravi lõpetamine kuulub maakohtu pädevusse. Kui kohus jätab sellise taotluse pädevuse puudumise tõttu menetlusse võtmata, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. (p 10)
Isikul on psühhiaatrilise sundravi lõpetamise taotluse esitamisel tsiviilkohtumenetlusteovõime ja iseseisev kaebeõigus analoogselt TsMS § 202 lg-le 4, mis annab isikule tema teovõimest sõltumata tsiviilkohtumenetlusteovõime kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. (p 9)
Isikul on psühhiaatrilise sundravi lõpetamise taotluse esitamisel tsiviilkohtumenetlusteovõime ja iseseisev kaebeõigus analoogselt TsMS § 202 lg-le 4, mis annab isikule tema teovõimest sõltumata tsiviilkohtumenetlusteovõime kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. (p 9)
Psühhiaatrilise sundravi määramine ja selle lõpetamise menetlus lahendatakse kriminaalkorras KrMS 16. ptk-st lähtudes. Tegemist ei ole küll tsiviilasjaga TsMS § 1 tähenduses, kuid psühhiaatrilise sundravi lõpetamine kuulub maakohtu pädevusse. Kui kohus jätab sellise taotluse pädevuse puudumise tõttu menetlusse võtmata, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. (p 10)
|
| 2-12-18265/234
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.09.2017 |
|
Eestkoste pikendamise otsustamisel eestkostetava isiklikult ära kuulamata jätmine on käsitatav õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumisena TsMS § 669 lg 1 p 1 mõttes. (p 18)
Eestkoste määramise ja selle pikendamise otsustamisel ei ole isikliku ärakuulamise nõue täidetud, kui eestkostetavaga kohtub üksnes talle riigi õigusabi korras määratud advokaat. (p 19)
Eestkoste määramise ja selle pikendamise otsustamisel ei ole isikliku ärakuulamise nõue täidetud, kui eestkostetavaga kohtub üksnes talle riigi õigusabi korras määratud advokaat. (p 19)
Eestkoste määramise ja selle pikendamise otsustamisel ei ole isikliku ärakuulamise nõue täidetud, kui eestkostetavaga kohtub üksnes talle riigi õigusabi korras määratud advokaat. (p 19)
TsMS § 524 lg 2 kolmandas lauses ei ole silmas peetud kohtu töötajaid, keda kohus võib kasutada turvalisuse või korra tagamiseks menetlustoimingu tegemise juures. Kohtunikul on olukorras, kus on oht, et eestkostetav võib olla agressiivne, õigus vajadusel kaasata eestkostetava ärakuulamisele kohtukordnik. Selleks ei ole vaja eestkostet vajava isiku nõusolekut. (p 20)
|
| 3-2-1-67-17
|
Riigikohus |
20.06.2017 |
|
Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 37.1.). (p 11)
Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vaid kõigi lahendite jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 13). (p 11)
Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). (p 9)
Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista isiku õigust taotleda TsMS § 459 alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist. (p 12)
|
| 3-2-1-68-17
|
Riigikohus |
19.06.2017 |
|
Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsuse tühistamisel tugineda maakohtu rikkumisele, mis apellatsioonkaebuse esitaja õigusi ei puudutanud. (p 11)
TsMS § 656 lg 1 p 1 eesmärk on tagada, et kummalegi poolele antakse menetluses võimalus esitada oma seisukohti. Lisaks peab esimese astme kohus TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamiseks rikkuma õigusliku ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Seetõttu ei too mitte igasugused puudused poolte seisukohtade ärakuulamises kaasa kohtuotsuse tühistamist. Otsust ei ole põhjust tühistada, kui pooltele oli korduvalt tagatud võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 656 lg 1 p le 1 tuginemisel tuleb kaebuse esitajal ka näidata, kas ja kuidas oleks kohtu nõuetekohasel tegutsemisel lahendatud asi teisiti (RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 14; RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 31). (p 12)
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, saab seda teha menetlusõiguse normide järgimise kontrollimiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-80-11, p 17). (p 11)
|
| 3-2-1-59-17
|
Riigikohus |
12.06.2017 |
|
Kostja ei saa olukorras, kus ta on hagi aegumise tähtaja jooksul võlga tunnistanud ning tema juhatuse liige kinnitab teises asjas toimunud kohtuistungil kostja võlga hageja juhatuse liikme kuuldes, hea usu põhimõttest tulenevalt hakata hiljem väitma, et ta ei teinud võla tunnistamise avaldust kostja nimel. (p 12)
TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks mh dokumentaalne tõend ning TsMS § 272 lg st 1 tulenevalt on dokumendiks ka teises tsiviilasjas esitatud kohtuistungi protokoll. Kui ringkonnakohus jätab poole esitatud tõendi (istungiprotokoll) hindamata, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, sest see võib mõjutada asja lahendamise tulemust (vt TsMS § 669 lg 2). (p 10)
|
| 3-2-1-33-17
|
Riigikohus |
17.05.2017 |
|
Apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. (p 21)
Kriminaalasjas tehtud jõustumata lahend ei ole tsiviilkohtumenetluses lubamatu tõend. Kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). (p 35)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)
Kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud. (p 36)
Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab muu hulgas seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. (p 20.1.)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)
Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 23)
Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei või ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. (p 25)
Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 541 lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks ja nad ei saa teha eraldi ühte ja sama menetlustoimingut. (p 38)
|
| 3-2-1-41-17
|
Riigikohus |
10.05.2017 |
|
Ringkonnakohtul ei ole üldist kohustust varem üle kuulatud tunnistajat uuesti üle kuulata. Olukorras, kus ringkonnakohus saab maakohtus toimunud ülekuulamise protokolli põhjal piisavalt hea ülevaate ülekuulamise käigust ja tunnistajate ütluste sisust ning tal ei teki kahtlusi protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta, saab ta anda tunnistaja ütlustele hinnangu ka üksnes maakohtu istungi protokolli põhjal. (p 13)
Kui ringkonnakohus jätab TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohad põhjendamata ning rikub TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p-d 12.1., 12.3., 12.5.)
|
| 3-2-1-24-17
|
Riigikohus |
12.04.2017 |
|
Määrus, millega määratakse kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja ühtlasi lõpetatakse menetlus menetluskulude kindlaksmääramise osas, on käsitatav hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava määrusena TsMS § 666 lg 3 tähenduses, mida peab lahendama kolmeliikmeline kohtukoosseis. Vastasel korral on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 3 mõttes. (p 10-11)
|
| 3-2-1-10-17
|
Riigikohus |
12.04.2017 |
|
Kui osanikud vaidlustavad osanike koosolekul vastu võetud otsuse kehtivust, peavad nad muu hulgas selgelt esile tooma, millised otsused koosolekul vastu võetu ja millisel alusel nad iga otsust tühiseks peavad. Kui osanikud hagejatena eelnimetatud asjaolusid selgelt esile ei too, peab kohus nende asjaolude väljatoomise vajadust selgitama. Vastasel korral rikub kohus kvalifitseerimiskohustust (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 652 lg 8) ja selgitamiskohustust (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg-d 1 ja 2), mis on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 mõttes. (p 21)
Koosoleku toimumisest osanikele etteteatamise tähtaja rikkumine on koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine ÄS § 1771 lg 1 mõttes, mis toob kaasa sellisel koosolekul vastu võetud otsuste tühisuse. Koosoleku kokkukutsumise reeglid on seaduses sätestatud selleks, et tagada osanikele võimalus saada teada, kus ja millal koosolek toimub ning mida seal otsustama hakatakse, ja ennast koosolekuks ette valmistada ning seal informeeritult hääletada. (p 13)
Koosoleku toimumisest osanikele etteteatamise tähtaja rikkumine on koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine ÄS § 1771 lg 1 mõttes, mis toob kaasa sellisel koosolekul vastu võetud otsuste tühisuse. Koosoleku kokkukutsumise reeglid on seaduses sätestatud selleks, et tagada osanikele võimalus saada teada, kus ja millal koosolek toimub ning mida seal otsustama hakatakse, ja ennast koosolekuks ette valmistada ning seal informeeritult hääletada. (p 13)
Juhul, kui osanike koosoleku toimumise teade saadetakse osanikele e-postiga, loetakse osanike koosoleku teade õigeaegselt saadetuks, kui e-kiri on saadetud osaniku ja ühingu vahelises suhtluses tavapärasel e-posti aadressil ja sellisel viisil, et see tavalise edastamise korral jõuaks adressaadini sellisel ajal, et osanikule jääks koosolekuks ettevalmistamiseks vähemalt üks nädal. E-kirja tavaline edastamine tähendab selle saatmist adressaadile ning saatmise korral tuleb eeldada, et e-kiri jõuab adressaadini samal päeval, kui see saadeti. (p 15)
ÄS § 172 lg 1 neljas lause on erinorm võrreldes TsÜS § 69 lg 2 teise lausega. Seega kui tuvastatakse osanike koosoleku toimumise teate saatmise tähtaegsust, ei tule hinnata mitte seda, millal adressaadiks oleval osanikul on TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi mõistlik võimalus tema aadressil saabunud teatega tutvuda, vaid seda, millal teate saab tavalise edastamise korral lugeda osaniku aadressile (e-posti aadressile) kohale jõudnuks. (p 16)
ÄS § 1711 lg 2 teine lause reguleerib üksnes tähtaega, millest hiljem esitatud päevakorra täiendamise taotlused võib juhatus jätta tähelepanuta. See tähendab, et päevakorra täiendamise taotlusega, mis on esitatud hiljem kui kolm päeva enne koosolekut, ei pea juhatus üldse arvestama. Kuid isegi kui päevakorra täiendamise taotlus on ÄS § 1711 lg 2 teise lause mõttes esitatud õigel ajal, tuleb selleks, et pärast koosoleku teate saatmist ja enne koosolekut laekunud täiendavaid küsimusi ka tegelikult päevakorda panna, lähtuda ÄS § 172 lg st 3. See tähendab, et esialgse teatega võrreldes täiendavaid küsimusi võib koosolekul otsustada vaid juhul, kui täiendavate küsimuste päevakorda panekust on osanikele samuti vähemalt üks nädal ette teatatud. Päevakorra muutmine ja täiendamine ei ole erinevad mõisted ja mistahes esialgse päevakorraga võrreldes uute ja otsustamist vajavate küsimuste päevakorda paneku korral kohaldub ÄS § 172 lg 1 neljas lause koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3. Eeltoodu ei välista seda, et eelnevalt päevakorda võtmata võib osanike koosolek otsustada järgmise koosoleku kokkukutsumise ja lahendada avaldused, mis puudutavad päevakorraga seotud korralduslikke küsimusi ning koosoleku pidamise korda. Samuti võib osanike koosolekul ilma otsust tegemata arutada muid küsimusi (ÄS § 1711 lg 4). (p 18-19)
|
| 3-2-1-12-17
|
Riigikohus |
05.04.2017 |
|
TsMS § 212 lg-test 1 ega 2 ei tulene iseseisva nõudega kolmanda isiku õigust vaidlustada tema samasse menetlusse astumisest keeldumise kohta tehtud maakohtu määrust ega esitada Riigikohtule määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu määrus iseseisva nõudega kolmanda isiku samasse menetlusse astumisest keeldumise kohta. Samuti ei tulene sellises olukorras kaebeõigust TsMS § 212 lg 2 koostoimest TsMS § 372 lg-ga 5. Hagi esitanud iseseisva nõudega kolmandal isikul on õigus esitada määruskaebus tema hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale (TsMS § 372 lg 5). (p 17-18)
|
| 3-2-1-9-17
|
Riigikohus |
05.04.2017 |
|
Kui hagi esitatakse abikaasade ühisomandisse kuulunud kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmiseks, on kostjateks nii täitemenetluse võlgnik kui ka tema abikaasa. TMS § 14 lg-s 2 ette nähtud võimalus nõuda abikaasade ühisvara jagamist ei oleks saavutatav, kui tagasi ei saaks võita ühisvaraga tehtud tehinguid, mille tulemusena ühisvara on lakanud olemast. (p 11)
Ühisvarasse vara tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldamine, ilma et oleks esitatud hagi ühisvara jagamiseks, ei ole iseenesest välistatud. Nt võib sissenõudjal olla õigustatud huvi kinnisasja tagasivõitmiseks ühisvara jagamata siis, kui sissenõudjal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks (vt TMS § 14 lg 1). (p 12)
Koos tagasivõitmise nõudega peab esitama ka hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, kui ei esine välistavaid asjaolusid (vt lahendi p 12, vt ka RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 22.5). (p 13)
Riigikohus ei saa seaduse tõlgendamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on muudetud. Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega. (p 13)
|
| 3-2-1-174-16
|
Riigikohus |
22.03.2017 |
|
Hagimenetluses elatisnõude lahendamisel kohalduvad hagimenetluse sätted sõltumata sellest, kas nõue esitati esmalt maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses. (p 10)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14)
Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
TsMS § 230 lg-st 3 tulenevalt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses küll tõendeid omal algatusel koguda, aga see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 16). Vastasel juhul on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt nt RKTKo nr 3-2-1-112-16, p 16; RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 11)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS § 102 lg 2 puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. (p 13)
PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. (p 14)
Kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal kehtiva regulatsiooni järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek. Kui tal on rohkem lapsi, ületab seaduse järgi lastele maksta tulev elatis tema sissetuleku. PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära. RAKE poolt läbiviidud uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse tegelik ülalpidamiskulu 280 eurot ühe lapse kohta. Seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). (p 14)
Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...") (vt RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 13). (p 10)
|
| 3-2-1-165-16
|
Riigikohus |
08.03.2017 |
|
Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 4891 lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)
Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)
TsMS §-s 4842 sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)
Arvestades TsMS §-s 4842 ja § 4891 lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)
TsMS §-s 4842 sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, kehtib ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus. (p 12.1.)
Maksekäsu peale esitatud määruse lahendamise menetluses tuleb erinevalt maakohtu menetlusest kontrollida ka nõude põhjendatust. Esmalt tuleb ringkonnakohtul kontrollida (kui määruskaebuses viidatakse nõude põhjendatuse kontrollimise vajadusele (TsMS § 4891 lg 2 p 3) maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude õiguslikku põhjendatust, mille korral on võimalik lähtuda sarnasest kontrollist, nagu seda tehakse hagi kontrollimisel tagaseljaotsuse korral TsMS § 407 lg 1 esimese lause kohaselt (vt nt RKTKm nr 3-2-1-162-14, p 14 ja seal viidatud varasem praktika). Küll ei saa määruskaebust lahendades analoogia alusel lähtuda sellest, et kostja (võlgnik) on omaks võtnud hageja (avaldaja) faktilised väited (TsMS § 407 lg 1 teine lause). (p 14.4.)
Lisaks nõude õigusliku põhjendatuse kontrollile on maksekäsu kiirmenetluse määruskaebemenetluses võimalik ja kohustuslik hinnata ka tõendeid, kui need on määruskaebusele lisanud võlgnik või määruskaebuse vastusele avaldaja. See ei ole vastuolus maksekäsu kiirmenetluse põhimõtetega. Vastupidine tõlgendus kitsendaks põhjendamatult võlgniku huve ja muudaks määruskaebemenetluse eelkõige TsMS § 4891 lg 2 p 3 tähenduses suuresti sisutühjaks. (p 14.5.)
Ringkonnakohus ei peaks lähtuma määruskaebuse lahendamisel mitte sellest, kas kaebaja sisulised vastuväited annaksid aluse nõude rahuldamata jätmiseks, vaid otsustama üksnes seda, kas on võimalik maksekäsu tühistamine võlgniku määruskaebuse alusel. (p 14.6.)
Arvestades TsMS §-s 4842 ja § 4891 lg-s 5 sätestatut, ei saa maksekäsu kiirmenetluses maakohtu maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, sh ka osas, mis puudutab menetluskulude kindlaksmääramist. (p 12)
|
| 3-2-1-164-16
|
Riigikohus |
01.03.2017 |
|
Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)
SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)
Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.)
SanS § 30 lg-s 7 sätestatud ulatuslik kaebeõigus korraldusliku määruse peale on ebaökonoomne ja venitab põhjendamatult muidu väga kitsastes ajalistes raamides kulgevat saneerimismenetlust. Piisav oleks ka edasikaebeõigus kava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale (SanS § 37). (p 13)
SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)
Saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p d 25-29). Kui varasemas menetluses on kohtule seisukohti esitanud ka teised võlausaldajad, peab kohus ka neilt seisukohta küsima. (p 15)
SanS § 29 lg 2 p-i 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest, SanS § 29 lg 1). Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks SanS § 29 lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks. Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. (p 17)
Kohus peab vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. (p 19.2.)
SanS § 20 lg t 3 tuleb koostoimes § 12 lg 2 p ga 6 tõlgendada nii, et võlausaldajatele saneerimiskava projekti kättetoimetamisel peab võlausaldajatele jääma kavaga tutvumiseks enne kava vastuvõtmise otsustamist aega vähemalt kaks nädalat. (p 21)
Kuigi SanS § 12 lg 2 p 6 viitab nii saneerimiskava vastuvõtmise kui ka kohtule kinnitamiseks esitamise tähtajale, on SanS § 20 lg s 3 silmas peetud siiski kava vastuvõtmise tähtaja möödumist. Võlausaldajate õiguste kaitse on tagatud ning neil on võimalik menetluses sisuliselt osaleda ja tahet avaldada üksnes siis, kui neile on antud mõistlik aeg ja võimalus saneerimiskavaga tutvuda. See on tagatud aga üksnes juhul, kui neile jääb seisukoha kujundamiseks mõistlik tähtaeg enne kava vastuvõtmise otsustamist. (p 22)
SanS §-dest 12-14 järeldub, et keskne roll võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamisel ja saneerimiskava kinnitamise formaalsete eelduste täitmise hindamisel on saneerimisnõustajal ja kohtul. (p 27)
Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)
Võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast saneerimiskava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. (p 28)
SanS § 37 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (RKTKm nr 3-2-1-25-11, p 24). Sarnaselt tuleb tõlgendada ka SanS § 30 lg 7 teist lauset, tuginedes seejuures ka TsMS § 668 lg le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. (p 14)
|
| 3-2-1-154-16
|
Riigikohus |
08.02.2017 |
|
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam viis (vt RKTKo nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Juhul, kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (vt RKTKm nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 19)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
TsMS § 390 reguleerib ka hagita menetluses esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruste vaidlustamist. (p 15)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Arvestades TsMS § 390 lg 1 teises lauses, § 4771 lg 2 teises lauses ja § 696 lg-s 1 sätestatut, ei saa hagita asjades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse peale Riigikohtule edasi kaevata. (p 15)
Kui tegemist on hagita menetlusega, ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel hagi hinna suurusest. Kuigi hagita asja hinna määratluse sätestab TsMS § 122 lg 3, ei saa vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega taotletu harilikule väärtusele hinnangut anda. (p 16)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
Vt RKÜKo nr 3-2-1-75-14, p 62-63. (p 17)
TsMS § 390 lg 1 teine lause riivab koostoimes TsMS § 4771 lg 2 teise lausega PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, võttes isikult võimaluse kaevata vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tehtud ringkonnakohtu määruse peale, mille ringkonnakohus teeb maakohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Edasikaebeõiguse riive eesmärk on tagada kohtumenetluse ökonoomsus, kohtuasja lahendamine mõistliku ajaga ning lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtte järgimine perekonnaseaduse § 123 mõttes. Arvestades, et vanema ja lapse suhtluskorra asjas on keskne õigussuhte reguleerimine menetluse ajal ning esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei tehta asjas lõpplahendit, on lapse huvides, et menetlus toimuks mõistlikult lühikese aja jooksul. Maakohtus tehtud esialgse õiguskaitse määruse vaidlustamine ringkonnakohtus ei ole piiratud. Seega on maakohtu määruse kontroll tagatud ning võimalikud maakohtu eksimused saab ringkonnakohtus kõrvaldada. (p 18)
|
Facebook
Twitter