3-2-1-102-07
|
Riigikohus |
07.11.2007 |
|
Tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte - hea usu põhimõtte - funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-03.
Pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta ei mõjuta käendajat ega vabasta teda tema vastu nõude esitamisel vastuväidete olemasolul nende esitamise ja tõendamise vajadusest.
Asjaolu, et käenduslepinguga tagatav laen muutus sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist ei ole iseenesest aluseks pidada käenduslepingut kestvuslepinguks. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Käendusleping võib olla kestvuslepinguks juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi.
|
| 3-2-1-50-07
|
Riigikohus |
07.06.2007 |
|
TsK § 211 p 2 ei keelanud käenduslepingu pooltel sõlmida kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu.
Kapitalirendileping on olemuselt kestvusleping.
|
| 3-2-1-113-06
|
Riigikohus |
21.12.2006 |
|
VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
VÕS § 146 lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustused, mille eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nimetatud sätte järgi tuleb kostjal tõendada, milline oleks olnud tema varaline olukord siis, kui hageja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras rentniku pankrotimenetluses. Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.
Kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.
|
| 3-2-1-100-06
|
Riigikohus |
15.11.2006 |
|
Hagiavalduse esitamine ei ole üldjuhul vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu järgides ning kahju ei suurene selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni.
TsK § 211 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutus lõpeb käendatava kohustise täitmise lepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus ei olnud teisiti kokku lepitud.
Määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping on kestvusleping, millele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-119-04.
|
| 3-2-1-8-06
|
Riigikohus |
23.03.2006 |
|
Kostja tugines tarbijakäenduse vastuväidetele, hageja leidis, et kostja ühines kohustusega selle tagamise eesmärgil VÕS § 178 mõttes. Eelkõige eristab tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist.
VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
Kui lepingust on selgelt võimalik aru saada, et üks allakirjutanutest on lepingus võtnud endale eraisikuna nõuete tagamise kohustuse ning seesama isik kirjutas lepingule alla äriühingu seadusliku esindajana, siis kirjutas ta lepingule alla samal ajal ka füüsilise isikuna.
Eelkõige eristab käendust ja tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist.
Eelkõige eristab tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist.
|
| 3-2-1-93-05
|
Riigikohus |
19.10.2005 |
|
TsÜS § 92 lg 3 alusel eksimuse tõttu lepingu tühistamise õiguse tuvastamiseks tuleb selgitada, kas teisel lepingupoolel oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus. TsÜS § 95 järgi tuleb teatamiskohustuse väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Tehingu tühistamisel olulise eksimuse tõttu ei oma tähendust VÕS §-s 146 sätestatud võlausaldaja kohustus anda käendaja nõudel talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta.
Käendaja peab VÕS §-s 149 sätestatud vastuväited esitama kohtumenetluse ajal.
|
| 3-2-1-55-05
|
Riigikohus |
23.05.2005 |
|
Tulenevalt TsK § 188 lg-st 5 on kohustuse täitnud käendajal tagasinõudeõigus ka teiste käendajate vastu.
Kuigi seaduse järgi on käendajal kohustuse täitmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas, võib käendaja sellest õigusest ka VÕS § 207 järgi loobuda. Käesoleval juhul kuigi kokkuleppe tekstis ei ole sõnaselgelt väljendatud, et hageja oleks tagasinõudeõigusest loobunud, võib seda kokkuleppest siiski järeldada.
Võlgnik ei pea TsK § 175 lg 2 järgi täitma kohustust isiklikult. Seega võib käendaja oma kohustuse täita isiklikult, kuid seda võis tema eest teha ka kolmas isik.
TsK § 209 lg 3 ei välista mitme käendaja omavahelisi tagasinõudeid. Mitme käendaja olemasolul kannavad käendajad põhivõlgniku maksevõimetuse riisikot ühiselt. Kohustuse täitnud käendaja tagasinõudeõigus teiste käendajate vastu tuleneb TsK § 188 lg-st 5.
Käendaja võib kohustuse täitmise korral VÕS § 207 järgi loobuda tagasinõudest kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas.
|
| 3-2-1-137-03
|
Riigikohus |
02.12.2003 |
|
TsK §-ga 211 ei olnud käenduslepingu pooltel keelatud sõlmida sellist kokkulepet, millega välistatakse TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimalus käenduse lõppemiseks juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu.
Käendaja solidaarvastutuse välistamine oli ka TsK § 207 lg 1 järgi võimalik üksnes siis, kui selles oli kokku lepitud käenduslepingus.
Kohtuistungil esitatud hagi aluse põhjendamise väited ei pea olema esitatud kirjalikus vormis. Selleks, et kohus saaks selliseid väiteid otsuses analüüsida, peavad need aga olema kajastatud toimikus.
|
| 3-2-1-127-03
|
Riigikohus |
10.11.2003 |
|
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 redaktsiooni järgi pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks oli tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehitise kui väärtusliku vallasasja võõrandamisel - notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Hoiatusfunktsiooni täitmiseks tuli notariaalselt tõestada ka võlaõiguslik leping.
Asjaolu, et lepingu järgi ei toimunud ehitise omandamist, ei välista, et tegemist oli müügilepinguga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 kohustas küll müüjat andma asja ostja omandisse, kuid omandiõigus ei läinud üle müügilepinguga. Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta.
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Tsiviilkoodeks ei reguleerinud kohustusega ühinemist. Seaduse analoogia alusel on sellisele suhtele võimalik kohaldada tsiviilkoodeksi käenduse sätteid, kuna teise võlgniku astumine esimese võlgniku kõrvale toimub võla tasumise tagamise eesmärgil. Sellisele suhtele tuleb kohaldada ka TsK § 208 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada võlgnik ise.
|
| 3-2-1-21-03
|
Riigikohus |
17.03.2003 |
|
Maakohus pole TsMS § 228 sätteid rikkudes teinud otsust kõigi nõuete kohta. Kuna hageja vaidlustas apellatsioonikaebuses ühe nõude osas otsuse tegemata jätmise, siis võis ringkonnakohus TsMS § 319 lg 1 alusel teha hageja selle nõude osas ise otsuse.
TsK § 211 p 2 tuleb tõlgendada nii, et käendaja vastutus lõpeb käendatava kohustise täitmise laenulepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus ei olnud teisiti kokku lepitud. Pooled pole kokku leppinud, et juhul kui laenuleping lõpetatakse lepingutingimuste rikkumise tõttu ennetähtaegselt, algaks TsK § 211 p-s 2 sätestatud tähtaeg tähtpäevast, mil tuli võlg tagastada lepingu rikkumise tõttu. Kuna kostja käenduskohustis ei olnud lõppenud, kuulub hageja nõue TsK § 188 lg 1 ja § 207 alusel käendaja vastu rahuldamisele.
|
| 3-2-1-89-02
|
Riigikohus |
18.06.2002 |
|
Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 330 lg 6, kuna jättis vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele.
Põhikohustise täitnud käendajal tekib võlgniku vastu seaduslik tagasinõudeõigus, mille olemuse määravad TsK § 209 lg-d 1 ja 2. Käendajale lähevad üle kõik kreeditori õigused sh ka õigus saada põhivõlgniku ja endise võlausaldaja vahel täitmise tagamise vahendina kokku lepitud leppetrahvi ning viivist võlgnikupoolse kohustuse täitmisega viivitamise eest.
|
| 3-2-1-165-01
|
Riigikohus |
17.01.2002 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut, kuna ta ei andnud hinnangut kõigile hageja poolt esitatud tõenditele.
Käendajad võtsid endale kohustuse vastutada arvelduskrediidilepingust tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete eest. Seadus ei keela käendajal võtta vastutust ka kohustise hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest, mistõttu arveldukrediidilepingu lisad, mis muutsid oluliselt selle lepingu tingimusi, on käendajatele siduvad.
|
| 3-2-1-162-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
Käendajana tasus hageja pangale surnud võlgniku laenujäägi. TsK § 209 lg 1 kohaselt võlgniku asemel kohustise täitnud käendajale lähevad üle selle kohustise järgi kreeditori kõik õigused. Tulenevalt PärS § 130 lg-st 1 tekkis hagejal nõudeõigus tasutud summa ulatuses pärija vastu. Pärija ja kostja vahel koostatud võlakirjas kohustus kostja tasuma hagejale surnud võlgniku võla. Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, miks ei kohaldata TsK § 220 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda, kui kreeditor sellega nõustub. Kuna hageja esitas nõude kostja vastu, aktsepteeris ta võla ülekandmist.
|
| 3-2-1-7-01
|
Riigikohus |
15.02.2001 |
|
TsK § 211 p 2 kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu.
|
| 3-2-1-154-00
|
Riigikohus |
13.12.2000 |
|
Kohus ei või otsuses ületada nõude piire.
Käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul kohustise täitmise tähtpäevast arvates ei esita hagi käendaja vastu.
|
| 3-2-1-107-96
|
Riigikohus |
10.10.1996 |
|
Pankrotiavalduse esitamine käendaja vastu TsK §-s 211 p 2 sätestatud tähtaja jooksul on samastatav hagi esitamisega, mis välistab käenduse lõppemise TsK § 211 p 2 alusel. Osundatud säte kehtestab käenduse lõppemise ühe aluse. TsK § 211 p 2 kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu.
|
Facebook
Twitter