3-3-1-97-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
Käibemaksu puhul on müüja isiku tuvastamine oluline kõigepealt seepärast, et ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba hinnale käibemaks. Teiseks tasub ostja koos kauba hinnaga käibemaksu müüjale, mitte vahetult riigile. Müüja on käibemaksu riigile tasumisel vahendaja rollis. Seega ei tule ostjal tasuda kauba hinnale lisatud käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele. Kuna käibemaksu ja tulumaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, siis on võimalik, et tulumaksuarvestuses ja käibemaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt (vt Riigikohtu 05.06.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-34 p-i 15).
TuMS § 51 lg 1 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud siis, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt sama seaduse §-dele 48-50. Need paragrahvid reguleerivad erisoodustuste, kingituste, annetuste ja vastuvõtukulude ning kasumieraldiste maksustamist.
TuMS § 51 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sellisteks kuludeks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Hoolsusnõuete täitmine seoses müüja isiku tuvastamisega pole tulumaksu osas oluline, sest müüja isik ei ole ostja tulumaksukohustuse kindlakstegemisel oluline. Kuna käibemaksu ja tulumaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, siis on võimalik, et tulumaksuarvestuses ja käibemaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt. (vt Riigikohtu 05.06.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-34-06 p-e 13-15).
Kuna juriidiliste isikute kasumit ei maksustata, siis on tundmatule isikule tehtud väljamaksed maksuobjektiks TuMS § 51 järgi (vt Riigikohtu 20.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-48-04 p-i 14).
Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel (vt Riigikohtu 02.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-59-03 p-i 11).
Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel (vt Riigikohtu 02.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-59-03 p-i 11).
|
| 3-3-1-45-07
|
Riigikohus |
29.11.2007 |
|
TuMS § 48 lg 4 p 6 puhul tekib maksukohustus intressimakse tasumise ajal (kui intressimäär on nõutavast alammäärast madalam) või laenu tagastamise ajal (kui intressi üldse ei tasuta). TuMS § 51 lg 4 kohaldamisel tekib maksukohustus aga laenu andmise ajal. (vt ka Riigikohtu 30.05.2007 otsuse p-i 20 asjas nr 3-3-1-22-07). Välistatud ei ole TuMS § 51 lg 4 ja § 48 lg 4 p 6 kohaldamine sama laenuga seoses.
Laenu tagasimaksmisel tagastatakse kogu vastav maksusumma. Ekslik on seisukoht, et kehtiv õigus näeb ette võimaluse tagastada TuMS § 51 lg 4 alusel tasutud tulumaksust vaid osa.
Aegumise mõistmiseks on oluline vahet teha ühelt poolt nõude esitamise või kohustuse tuvastamise aegumisel ja teiselt poolt õiguslikult siduvalt tuvastatud õiguse või kohustuse täitmise aegumisel. MKS § 33 ei täpsusta, kas kolme aasta jooksul tuleb üksnes tagastusnõude olemasolust maksuhaldurit teavitada või tuleb sama tähtaja jooksul ka nõuda tagastusnõude täitmist. Riigikohus on seisukohal, et MKS § 33 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul peab õigustatud isik maksuhaldurit vaid teavitama tagastusnõudest. Selle tähtaja jooksul tuleb esitada kas maksudeklaratsioon või kirjalik taotlus, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas, kontrollides vajadusel maksukohustuslast.
Tagastusnõude täitmise tähtaega ei näe ette MKS § 106 ega ka ükski muu Maksukorralduse seaduse või maksuseaduse säte. Seega on maksukohustuslasel pärast tagastusnõude tähtaegset teatavaks tegemist ja selle nõuetekohast tuvastamist õigus nõuda tagastusnõude täitmist tähtajatult (vt ka Riigikohtu 05.02.2007 otsuses p-e 8-13 asjas nr 3-3-1-89-06).
Kuna enammaksest teavitamise tähtaeg on 3 aastat, ei välista revisjoni tulemuste vaidlustamiseks kehtestatud 30-päevane tähtaeg vaidemenetluses (MKS § 138) ja sama pikk tähtaeg halduskohtumenetluses tühistamiskaebuse puhul (HKMS § 9 lg 1) isikult õigust teavitada väidetavast enammaksest maksuhaldurit ja nõuda enammakse tagastamist ka pärast 30-päevase tähtaja lõppemist.
|
| 3-3-1-34-07
|
Riigikohus |
20.06.2007 |
|
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta.
Maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust, vaid sellega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas see summa on määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (MKS § 95 lg-d 1 ja 2). Maksuotsust tuleb mõista maksuhalduri sekkumisena maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma.
|
| 3-3-1-22-07
|
Riigikohus |
30.05.2007 |
|
TuMS § 52 lg 1 ja TuMS § 52 lg 2 p 1 ei välista laenu näol tehtud väljamakse käsitamist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksena ega selle tulumaksuga maksustamist, kui tegemist pole krediidiasutusega. Selleks et otsustada, kas laenu andmine on ettevõtlusega seotud või mitte, tuleb hinnata ettevõtja majandustegevust tervikuna, laenu vastavust tavapärastele tingimustele ning suunatust tulu saamisele. Ka seotud isikute vaheliste laenude puhul tuleb laenu andmist hinnata eelpool loetletud kriteeriumitest lähtuvalt. Kui selliste isikute vahelise laenu andmise puhul ei kohaldu TuMS § 50 lg 4 ja § 51 lg 4, tuleb laenuna tehtud väljamakse ettevõtlusega seotuse hindamisel muuhulgas vaadelda ka lepingupoolt muid omavahelisi suhteid.
Tulumaksuga maksustamine TuMS § 52 lg 2 p 1 alusel on õigustatud eelkõige siis, kui laenulepingu tingimustest ja laenu kasutamisest nähtub, et laenu ei kavatseta tagasi maksta või see osutub ilmselgelt võimatuks.
MKS § 84 võimaldab majandusliku tõlgendamise meetodi abil käsitleda laenu andja poolt laenu andmisena kvalifitseeritud tehingut vastavalt selle tegelikule majanduslikule sisule. Ka laen, mis algselt on ettevõtlusega seotud, võib pärast laenulepingu tingimuste hilisemat muutmist (näiteks tagasimakse tähtaja pikendamine vms) osutuda ettevõtlusega mitteseotuks ning kuulub siiski tulumaksuga maksustamisele.
MKS § 84 võimaldab majandusliku tõlgendamise meetodi abil käsitleda laenu andja poolt laenu andmisena kvalifitseeritud tehingut vastavalt selle tegelikule majanduslikule sisule. Ka laen, mis algselt on ettevõtlusega seotud, võib pärast laenulepingu tingimuste hilisemat muutmist (näiteks tagasimakse tähtaja pikendamine vms) osutuda ettevõtlusega mitteseotuks ning kuulub siiski tulumaksuga maksustamisele.
|
| 3-3-1-11-07
|
Riigikohus |
25.04.2007 |
|
TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on sätestada tulumaksu tasumise kohustus kõigil juhtudel, kui väljamakse pole tehtud ettevõtluseks. Ka varjatud käibe tulemusel müügist laekuma pidanud raha kajastamata jätmine äriühingu raamatupidamis- ja maksuarvestuses tähendab varjatud väljamakset. Kuna varjatud käive võib osutuda sõltuvalt selle sisust ja hilisemast kajastamisest ka ettevõtluseks, siis on TuMS § 51 lg 4 kohaldamine sellisel juhul sisuliselt põhjendatud. Õiglane tulemus saavutatakse sellest hoolimata, kas varjatud käive osutub ettevõtluseks või mitte.
Kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tsiviilhagi esitamine maksukuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks on maksuõigussuhete osas sarnane maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemisele vastavalt MKS §-le 96. Seoses vastutusotsusega tähendab kolmanda isiku solidaarne vastutus kohustust tasuda maksuvõlg, mis on maksukohustuslase poolt tasumata. Kui maksuvõlg on vähenenud, siis saab kolmandalt isikult sisse nõuda vaid allesjäänud maksuvõla (vt Riigikohtu 31.10.2005 otsuse nr 3-3-1-41-05 p-e 17 ja 18).
Ka olukorras, kus kolmas isik tasub sisuliselt maksukohustuslase eest osa maksuvõlast või maksuvõla tervikuna, väheneb või lõpeb vastavalt maksukohustuslase kohustus. Kui aga maksukohustuslase likvideerimise või pankrotimenetluse tõttu jääkski maksuvõlg tasumata, ei vabaneks kolmas isik kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega talle pandud tasumise kohustusest hoolimata sellest, et maksuvõlga enam ei ole. Sellise järeldus saab teha kui kriminaalasjas käsitleti mitte maksuvõla tasumise kohustust, vaid riigile tekitatud kahju. Selline solidaarne vastutus ei tähenda topeltmaksustamist. Võimalik on küll enammakse tekkimine maksumaksja ja kolmanda isiku kooskõlastamatu tegevuse tulemusena või täitemenetluse eripära tõttu, kuid enammakse ei tähenda topeltmaksustamist, sest enammakse kuulub tagastamisele.
|
| 3-3-1-62-06
|
Riigikohus |
11.01.2007 |
|
Optsioon sai olla erisoodustuse esemeks praegu kehtiva TuMS § 48 kui ka varem kehtinud TuMS § 33 tähenduses. Erisoodustuse maksustamine võib toimuda kahel viisil olenevalt sellest, kas optsioon kui väärtpaber on rahaliselt hinnatav. Optsiooni rahalise hinnatavuse puhul tekib tööandjal maksukohustus optsiooni andmise hetkel ning erisoodustuse väärtus on optsiooni väärtus. Kui optsioon ei ole rahaliselt hinnatav, maksustatakse optsiooni täitmise tulemusena toimuvat aktsia müüki töötajale ning tulumaksuga maksustatakse töötajale võimaldatud soodushinna ja aktsia turuhinna vahe optsiooni täitmise ajal.
Erisoodustust võib anda ka kolmanda isiku kaudu. Teise isiku arvel tegutsemine tähendab eelkõige seda, et isik, kelle arvel erisoodustust antakse, kannab tehingust tekkiva kulu või loobub potentsiaalsest kasust, mis oleks tekkinud, kui erisoodustuse andmise asemel oleks toimunud turutingimustel tehing (st optsioon oleks antud vastava tasu eest). Ka siis, kui asjas ei ole tuvastatud kokkulepe, mille alusel üks isik oleks otseselt kandnud kulusid või võtnud endale kohustusi seoses teise isiku tehingutega, võib sellegipoolest olla tegemist erisoodustusega. Selle kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust. Kui see säte erisoodustuse andmise ajal ei kehtinud, on selles sättes kirjeldatud põhimõte maksuõiguse üldise põhimõttena ikkagi rakendatav. Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust (vt Riigikohtu 4.10.1999 määrust nr 3-3-1-31-99).
Tegevus, mis vastab praegu kehtiva MKS § 84 tunnustele - maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming - saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Sellest tulenevalt on õige kohaldada 6-aastast maksusumma määramise aegumistähtaega tavapärase 3-aastase tähtaja asemel.
|
| 3-3-1-47-06
|
Riigikohus |
28.09.2006 |
|
Olukorras, kus selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik müüja, tuleb selgitada, kas ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Tingimus "pidi teadma" tähendab, et ostjal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist polnud tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga, tuleb kohaldada 1. jaanuaril 2000 jõustunud ja kehtiva Tulumaksuseaduse § 51 lg-t 1 ja lg 2 p-i 3 ning maksuhalduri poolt tulumaksu määramine on õige. Kui ostja aga põhjendatult eeldas, et tegemist on tegeliku müüjaga, siis on maksuhalduri tulumaksu määramise otsus alusetu (vt ka Riigikohtu 05.06.2006 otsuse nr nr 3-3-1-34-06 p-i 14).
MKS §-i 94 rakendamine maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist (vt ka Riigikohtu 02.12.2004. a otsuse nr 3-3-1-50-04 p-e 12-14). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega.
MKS § 94 lg 1 2. lause alusel on maksusumma määramine hindamise teel küll lubatud ka siis, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on mitteusaldusväärsed, kuid eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab see maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist. Kui asjas toimunud maksu- ja kohtumenetlusest ei nähtu maksukohustuslase sellist tegevust, siis on maksuhaldur jätnud tema maksukohustuse maksusumma hindamise teel põhjendatult välja selgitamata (vt ka Riigikohtu 02.12.2004. a otsuse nr 3-3-1-50-04 p-e 12-14). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega.
|
| 3-3-1-34-06
|
Riigikohus |
05.06.2006 |
|
TuMS § 51 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sellisteks kuludeks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Riigikohus on ka varem selgitanud tulumaksukohustust juhtumil, kui hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja (vt nt 12.06.2003 otsus asjas nr 3-3-1-52-03, 20.10.2004 otsus asjas nr 3-3-1-48-04 ja 02.12.2004 otsus asjas nr 3-3-1-50-04). Kolleegium jääb oma varemesitatud seisukohtade juurde.
Kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga, siis on maksuhalduri maksuotsus tulumaksukohustuse osas õige. Tingimus "pidi teadma" tähendab, et ostjal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist ei olnud tegeliku müüjaga. Kui ostja põhjendatult eeldas, et tegemist on tegeliku müüja, siis on maksuhalduri maksuotsus alusetu.
Erinevalt käibemaksukohustusest pole müüja isik ostja tulumaksukohustuse kindlakstegemisel oluline, seetõttu pole oluline ka ostja hoolsusnõuete täitmine seoses müüja isiku tuvastamisega. Tulumaksu ja käibemaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, seetõttu on võimalik, et tulumaksuarvestuses ja käibemaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt.
Müüja isiku tuvastamine on käibemaksu puhul oluline, sest ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba hinnale käibemaks ning ostja tasub koos kauba hinnaga käibemaksu mitte vahetult riigile vaid müüjale, kes on käibemaksu riigile tasumisel vahendaja rollis. Seepärast ei saa ostja tasuda kauba hinnale lisatud käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele. Käibemaksu ja tulumaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, seetõttu on võimalik, et tulumaksuarvestuses ja käibemaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt.
|
| 3-3-1-56-05
|
Riigikohus |
05.12.2005 |
|
Kuigi 1. jaanuaril 1994 jõustunud ja 1. jaanuarist 2000 kehtetu Tulumaksuseadus ei sätestanud topeltmaksustamise vältimise põhimõtet, kehtis nimetatud põhimõte ka sellel perioodil. Samuti ei sätestanud varemkehtinud Tulumaksuseadus erandina dividendide topeltmaksustamist. Tulumaksuga maksustamisel on võimalik maksustada kasumi teenimist, selle jaotamist ning samuti kasumieraldist kui tulu. Varemkehtinud Tulumaksuseadusega maksustati teenitud kasum. Jaotatud kasumilt arvestatud tulumaks kuulus hiljem tasaarvestamisele, ja dividendi saajal tulumaksukohustust ei tekkinudki. Kehtiv Tulumaksuseadus teenitud kasumit ei maksusta ja tulumaksukohustus tekib kasumi jaotamisest. Dividendid on ka kehtiva Tulumaksuseaduse alusel saaja jaoks maksuvabad.
Maksustamisel tuleb lähtuda majandustehingute sisule antavast hinnangust. Topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ning topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel, kui see on sõnaselgelt seadusega sätestatud (vt ka Riigikohtu 03.04.2000. otsust nr 3-3-1-4-00).
|
| 3-3-1-40-04
|
Riigikohus |
03.11.2004 |
|
Amortisatsiooni ettevõtja tulust mahaarvamise erinevus ettevõtlusega seotud kulude mahaarvamise üldsättest seisneb vaid selles, et põhivara soetamiseks tehtud kulusid ei saa tulust maha arvata põhivara soetamise ajal täies ulatuses. Mahaarvamisi tuleb teha osade kaupa pikema perioodi jooksul vastavalt põhivara ettevõtluses kasutamise ajale. Kui maksumaksja ei ole ettevõtlusega tegelemise ajal teinud kulutusi põhivara soetamiseks, siis ei ole tal ka õigust arvutada maksuamortisatsiooni sellelt põhivaralt. Ei kehtiv ega ka varasem Tulumaksuseadus ei võimalda füüsilisest isikust ettevõtjal arvata ettevõtlustulust maha kulusid, mis on tehtud enne ettevõtluse alustamist.
Aegumistähtaega tuleb arvutada lähtuvalt selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, millal maksumaksja esmakordselt deklareeris valeandmeid. Vastasel korral võiks tekkida olukord, kus maksumaksja ei suudaks aastaid või aastakümneid hiljem tehtava maksuotsuse vaidlustamisel tõendada maksu määramise ebaõigsust, sest tal ei pruugi enam olla säilinud asjakohaseid tõendeid.
MKS § 21 lg 1 mõtte kohaselt ning tulenevalt uurimisprintsiibist ning efektiivse ja kiire haldusmenetluse põhimõtetest peab maksuhaldur tegema tuludeklaratsioonis kõik vajalikud ümberarvutused ja parandused, mida ta saab teha sel hetkel olemas olevate andmete põhjal. Kui tegemist on andmetega, mida kantakse eelmise aasta tuludeklaratsioonist üle järgmise aasta tuludeklaratsiooni, siis peab maksuhaldur kontrollima ka seda, et kontrollitava aasta ja eelneva aasta deklaratsioonide vastavad andmed oleksid kooskõlas.
|
| 3-3-1-48-04
|
Riigikohus |
20.10.2004 |
|
Vastavalt MKS § 163 lõikele 3 kohaldatakse MKS § 102 lõiget 3 ka kuni 30. juunini 2002 kehtinud MKS alusel tehtud ettekirjutustele. Nimetatud sätetest tuleneb, et kui varem kehtinud MKS alusel on läbi viidud revisjon ja selle tulemusena on tehtud maksusumma määramise ettekirjutus, siis saab seda muuta ainult uue tõendi või asjaolu ilmnemisel tingimusel, et see tõend või asjaolu on tuvastatud seoses MKS-s sätestatud väärteoga, mis on toime pandud tahtlikult ja mille kohta on jõustunud lahend, või kuriteoga, milles on alustatud kriminaalmenetlust.
Kuna juriidiliste isikute kasumit ei maksustata, siis on tundmatule isikule tehtud väljamaksed maksuobjektiks TuMS § 51 järgi.
|
| 3-3-1-30-04
|
Riigikohus |
28.06.2004 |
|
TuMS § 36 lg 1 alusel võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu (sh ettevõtlustulu) tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse. Kolmanda isiku poolt makstud summat tuleb lugeda maksumaksja tuluks ja maksustamine toimub samadel alustel nagu oleks toimunud siis, kui komas isik oleks tasunud maksumaksjale ning viimane riigile.
TuMS § 36 lg 1 ei välista, et üks kuludokument saab tõendada korraga mitme isiku kulu. Kolmanda isiku kaudu toimuva tehingu täitmise ja maksete tasaarvestamise korral on oluline, et maksustamisel võetaks arvesse kõiki sooritusi.
|
| 3-3-1-2-04
|
Riigikohus |
16.02.2004 |
|
1. jaanuaril 2000 aastal jõustunud Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 9 kohaldamine eeldab muuhulgas, et nõue on sissenõutav ja et sellisest nõudest loobutakse. Nõude sissenõutavus TuMS § 48 lg 4 p 9 mõttes tähendab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud nõude alus ja ulatus. Nõude alusena tuleb mõista selliseid faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, millest nähtub, et nõue on põhjendatud. Nõude ulatuse kindlaksmääramine tugineb nõude alusele ja seisneb otsuse langetamises, kas nõue hõlmab kogu äriühingule tekkinud kahju või osa sellest. Äriühingu juhatuse liikmetelt ei saa nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis loomuliku kao tõttu. Õiglane on arvesse võtta ka seda, kuidas toimub tavapärane äritegevus samas tegevusvaldkonnas ja milline juhatuse liikme käitumine oma kohustuste täitmisel oli või olnuks mõistlik.
ÄS § 168 lg 1 p 10 alusel on osanike pädevuses juhatuse või nõukogu liikme või osaniku vastu nõude esitamine, järelikult ka sellisest nõudest loobumine. Loobumine võib toimuda otseselt - vastava otsuse tegemisega või kaudselt - tegevusetusega. Nõudest loobumine tegevusetusega tuleb siduda nõude esitamise tähtajaga. Maksuõigussuhetes tuleb nõude aegumist reguleerivat tähtaega mõista nii, et äriühing peab oma maksukohustuse määramiseks olulised asjaolud selgitama mõistliku aja jooksul. Kui nõuet ei ole aegumistähtaja jooksul esitatud, siis maksuõigussuhetes tuleb lugeda, et äriühing on nõudest loobunud.
|
| 3-3-1-50-03
|
Riigikohus |
02.10.2003 |
|
Tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Käesoleval juhul oli ostja oma töötaja kaudu seotud müüjaga ning arvestades maksuameti ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud kahtlus, et nimetatud seos viitab ostja osavõtule maksupettusest. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka varem kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg-ga 4, mille kohaselt lasus maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Kui on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.
|
| 3-3-1-59-03
|
Riigikohus |
09.09.2003 |
|
HKMS § 26 lõikest 3 tuleneb, et kui kohtul ei ole võimalik haldusakti osalisel tühistamisel täpselt välja arvutada tühistatud osa rahalist väärtust, siis ei tule haldusakti tühistada tervikuna, vaid anda haldusakti tühistatud osa sisu kirjeldus ning teha haldusorganile ülesandeks ise välja arvutada maksusumma, mille võrra tuleb ettekirjutuses määratud maksusummat vähendada. Haldusakti tervikuna tühistamine ei ole õige, sest kuna maksusumma määramisel kehtivad aegumistähtajad, võib tekkida olukord, kus maksuhaldur ei saa aegumise tõttu enam uuesti maksumaksjale tasumiseks määrata seda osa maksusummast, mille määramine oli kohtu arvates õige ja seaduslik.
Kuna käesoleval juhul ei ole maksumaksja 1999.a. määratud maksuintresse vaidlustanud, on ta teinud TuluMS § 16 punktis 4 nimetatud kulutuse, mida ei olnud lubatud maksustatavast tulust maha arvata. Ettevõtlusega mitteseotud kulu ei muutu ettevõtlusega seotud kuluks üksnes sellepärast, et kolm aastat hiljem tunnistas Riigikohus kulutuse tegemise aluseks olnud õigusakti põhiseadusevastaseks.
TuluMS §-s 16 nimetamata kulutusi ei saa automaatselt lugeda ettevõtlusega seotud kulutusteks TuluMS § 13 lg 1 tähenduses. Ei ole mõistlik eeldada, et maksukohustuste mitteõigeaegse täitmise eest määratud maksuintressid on vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 5. novembrit 2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud.
|
| 3-3-1-55-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
Ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas käituti vara soetamise hetkel, kuidas soetatud vara kasutati ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulu vähendamist.
Vara müügi maksustamist ei saa seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses.
Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.
Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.
|
| 3-3-1-52-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
TuluMS § 51 ei täienda TuluMS paragrahvi 32, vaid asendab seda. TuluMS § 32 lg 1 kehtib ainult selliste maksumaksjate kohta, kelle tulu maksustatakse TuluMS § 14 järgi, s.t. füüsilisele isikule. Juriidilise isiku tulu ei maksustata ja sellest ei tehta mahaarvamisi. Kuna juriidilise isiku kasumit ei maksustata, siis on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed iseseisev maksuobjekt TuluMS § 51 järgi.
Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti. Kuna tulumaksuarvestus on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata ainult tehtud väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Kui kassaator soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, tuleb kohtukulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid esitada Riigikohtule õigeaegselt. Kui dokumente ei ole võimalik esitada koos kassatsioonkaebusega, siis saab neid erandlikel asjaoludel esitada ka hiljem, kuid kindlasti ajal, mis võimaldaks kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ka teistel protsessiosalistel ja kohtul kaaluda taotluse rahuldamist.
Juriidiliste isikute puhul on tuludest mahaarvamiste tegemine raamatupidamise toiming, mis ei mõjuta maksustamist. Raamatupidamisarvestuses tuleb tulust maha arvata kõik kulud, sõltumata sellest, kas kulu on dokumentaalselt tõendatud või ettevõtlusega seotud. Kuluna on käsitletav iga majandustehing, mille tulemusena raamatupidamiskohustuslase vara väheneb.
|
| 3-3-1-55-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 13 kohaselt võis ettevõtluse tulust maha arvata ettevõtlusega seotud kulud. Kuluna võib sõltuvalt arvestusprintsiibist käsitleda kas mittetagastatavat väljaminekut või isiku netovara vähenemist (s.t vara vähenemist samaaegse kohustuse vähenemiseta või kohustuse suurenemist samaaegse vara suurenemiseta). Majandustegevuses ei pruugi iga kulutus tuua endaga vahetult kaasa tulu tekkimist. Tulu vähendamine kõlbmatuks osutunud kauba hinna võrra ja samaaegselt kulu suurendamine seoses selle kaubaga tehtud kulutuste võrra ei ole käsitletav kulutuse tulust kahekordse mahaarvamisena. Vastupidine seisukoht tekitaks olukorra, kus osaliselt maksustatakse tulu, mida polegi tekkinud. Õige on vähendada tulu mitte kõlbmatuks osutunud kauba hinna võrra, vaid selle kaubaga seoses tehtud kulutuste summa võrra.
|
| 3-3-1-26-02
|
Riigikohus |
19.06.2002 |
|
TMS §-s 33 käsitletud erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Erisoodustusi võib käsitleda ettevõtlusega seotud kulutustena TMS § 13 lg 1 mõttes, kui töötaja huvides tehtud kulutuselt on tasutud tulumaks.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud KMS § 2 p 3 alusel käsitatakse teenusena üksnes ettevõtluse korras osutatavaid hüvesid. Tulenevalt KMS §-st 2 p 1 osutatakse teenust ettevõtluse korras siis, kui see toimub isiku iseseisva majandustegevuse käigus, kusjuures ei ole oluline, kas teenus võõrandati tasu eest või tasuta. Käibemaksu objekt ei sõltu isiku formaal-juriidilisest staatusest. KMS §-s 2 p 1 ei käsitleta iseseisva majandustegevusena töölepingu alusel töötamist ja avalikus teenistustes töötamist. Osutatava teenusega Käibemaksuseaduse mõttes on tegemist siis, kui isik, kellele teenus osutati, sai rahaliselt hinnatava ja tarbimisväärtust omava hüve. Kui teenuse ostmisel tasutakse selle eest kolmanda isiku kaudu, saab kolmandal isikul käive tekkida vaid siis, kui ta saab vahendustasu teenuse vahendamise eest.
Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust vähendavad. Näiteks parandatava vormiveaga kuludokumendi puhul peab maksuhaldur tegema maksumaksjale ettepaneku esitada määratud tähtpäevaks puuduvad andmed. Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
Ainuüksi vorminõude rikkumine ei tähenda, et tegemist ei ole raamatupidamisarvestuse algdokumendiga. Tõendiks ei saa lugeda vormiveaga raamatupidamisarvestuse algdokumenti siis, kui maksumaksja ei kõrvalda sellest veast tekkinud mõistlikku kahtlust, et tegemist on pettusega. Maksuamet ja kohtud peavad hindama, kas vormiveaga kuludokument tõendab maksumaksja majandustehingut - kulutusi. Tehingu sisu kulutust tõendavatel dokumentidel märkimata jätmine on reeglina oluline vorminõude rikkumine, mille tõttu ei saa kulutust maksumaksja tulust maha arvata.
Maksukohustuslase ärakuulamise põhimõte tähendab, et maksuhalduril tuleb anda maksumaksjale võimalus enne haldusakti andmist (ettekirjutuse tegemist) oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.
|
| 3-3-1-21-02
|
Riigikohus |
28.05.2002 |
|
TMS §-s 13 lg 1 on sätestatud põhilised tingimused, millal on maksumaksjal õigus arvata kulutused maha ettevõtlustulust. Kulutus peab olema tehtud enne mahaarvamist ja maha arvata ei saa neid kulutusi, mida tuleb tõenäoliselt teha tulevikus. Tagastamata laenude puhul on "tehtud kulutustega" TMS § 13 lg 1 mõttes tegemist siis, kui maksumaksja on põhjendatult kindel, et talle laenu ei tagastata ja ta lõpetab tegevuse laenu tagasisaamiseks. Laenu tagastamata jätmine on kindel, kui võlgnikku ei leita või on andmed võlgnikul vara puudumise kohta või esinevad asjaolud, mis teevad võimatuks kaitsta oma nõudeõigust pankroti- ja likvideerimismenetluses või kohtumenetluses.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 5 eesmärk on tagada, et käibemaks, mis on tasutud ehitise rekonstrueerimiseks kaupade ja teenuste soetamisel, arvatakse maha siis, kui ehitist kasutatakse edaspidi ettevõtluses. Käibemaksu mahaarvamine on keelatud, kui ehitis võõrandatakse, sest siis ei saa käibemaksukohustuslane tagada, et tema poolt võõrandatud ehitist kasutatakse ettevõtluses. Kui ehitist ei kasutata ettevõtluses, siis on selle kasutaja käibemaksustamise mõttes tarbija, kellel puudub õigus arvata maha ehitise rekonstrueerimisel tasutud käibemaks. Käibemaks tuleb tasuda tarbijal, mitte ettevõtjal. Ettevõtja "vabastamine" käibemaksu tasumisest käibemaksu mahaarvamise õiguse abil on oluline käibemaksustamise põhimõte, millest erandi tegemine ei ole KMS § 18 lg 5 eesmärgiks.
Lisandväärtuse maksuna rakendatava mittekumuleeruva käibemaksu põhitunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Sellega tagatakse, et kaupade ja teenuste tarbimine ettevõtluse tarbeks poleks maksustatud käibemaksuga ning et ei tekiks käibemaksu kumuleerumist. Reaalne maksulaekumine eelarvesse tekib alles siis, kui ostjaks osutub isik, kellel ei ole käibemaksu mahaarvamise õigust. Kõrvalekalded lisandunud väärtuse maksu printsiibist moonutaksid konkurentsi ning takistaksid kaupade ja teenuste vaba liikumist. Võimalus arvata maha käibemaksu ostudelt, mis ei ole seotud maksustatava käibega, tekitaks mõnel ettevõtjal võimaluse müüa oma tooteid lõpptarbijale käibemaksu võrra odavamalt, mis omakorda looks lubamatu konkurentsieelise.
|
Facebook
X.com