3-3-1-73-04
|
Riigikohus |
19.01.2005 |
|
KMS (01.01.2002- 30.04.2004 kehtinud redaktsioonis) § 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada koostoimes KMS § 11 lõikega 1 ja lähtuvalt KMS §-st 1 tulenevast lisandunud väärtuse maksu põhimõttest nii, et MKS § 11 lg 2 ei keela käibemaksu mahaarvamist, vaid nihutab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kasutamise hilisemale ajale. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus kehtib ettevõtja tagasiulatuva registreerimise otsuse tegemisele eelnenud perioodi suhtes, kuid erinevalt KMS § 11 lõikes 1 sätestatud üldreeglist saab sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust hakata kasutama alates maksukohustuslasena registreerimise otsuse tegemise päevast. Seega saab registreerimise päeva ja registreerimisotsuse tegemise päeva vahelise perioodi sisendkäibemaksu maha arvata alles neil maksustamisperioodidel, mis järgnevad maksuameti otsuse tegemisele.
|
| 3-3-1-74-04
|
Riigikohus |
16.12.2004 |
|
Asjaolu, et maksukohustuslane saab tulu tegevusest, mida käibemaksuseadus ei defineeri ettevõtlusena, ei tähenda, et maksukohustuslane peaks alati rakendama KMS § 18 lõikest 3 tulenevat sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist. Kui mittemaksustatava sissetuleku saamine on maksukohustuslase majandustegevuse laadi arvestades vaid abistava iseloomuga, siis ei piira mittemaksustatava sissetuleku saamine sisendkäibemaksu mahaarvamist.
KMS § 18 lg 3 ja selle rakendusakt ei kirjutanud täpselt ette, milliste meetodite abil tuleb sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine läbi viia. Selle sätte rakendamisel tuleb silmas pidada, et maksukohustuslase erinevate tegevusvaldkondade tulude ja kulude struktuur võib olla üsna erinev. KMS § 18 lg 3 rakendamiselt tuleb hinnata isiku majandustegevuse laadi ja eripära ning sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise jaoks tuleb valida selline meetod, mis on kõige sobivam ja annab mõistliku tulemuse. Isiku tulude struktuurist lähtuva sihtarvu kasutamine on lubatud üksnes erandjuhtudel, kui muude meetodite kasutamine oleks liialt keerukas.
Maksuhaldur peab ettekirjutuse (maksuotsuse) motiveerimisel esitama põhjused, millest lähtuvalt ta leiab, et maksukohustuslase arvepidamises kasutatud metoodika ei kajasta kaupade ja teenuste tegelikku kasutusotstarvet õigesti. Maksuhalduril ei ole õigust ignoreerida maksukohustuslase arvepidamist ainuüksi põhjusel, et see ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega või ei ole koostatud õigeaegselt.
Maksukohustuslane ei pea sisendkäibemaksu osaliseks mahaarvamiseks vajalike kaupade ja teenuste eristamist tegema raamatupidamisarvestuses (näiteks pidama mitut kulukontot või mitut käibemaksu kontot), vaid ta võib selle jaoks pidada eraldu kuluarvestust, mis ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega.
|
| 3-3-1-21-04
|
Riigikohus |
03.06.2004 |
|
Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ka ostjal õigust käibemaksu maha arvata. Kui tasutakse suures summas sularahas ja ei tuvastata raha saanud isikut, kusjuures väidetav müüja eitab oma osalemist tehingus, siis on tegemist ostja sellise hoolsusnõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua käibemaksu mahaarvamise õiguse kaotamise. Ka siis, kui väidetava müüja korraldusel tasutakse kolmandale isikule, võib põhjendatult tekkida küsimus tegeliku müüja kindlakstegemisest.
Kui müüja esindaja tuvastamise nõuet on rikutud sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel, võib hoolsusnõude rikkumine sarnastes asjades olla määrava tähtsusega siis, kui mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel ei saa müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja.
|
| 3-3-1-12-04
|
Riigikohus |
19.04.2004 |
|
Kui tõlgendada Käibemaksuseaduse § 18 lg-t 5 ja lg 51 nii, et nendega kehtestati 1. jaanuarist 2000 eluruumi ehitamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld, tähendab see, et eluruumide puhul toimub maksustatava käibe korral käibemaksu kumuleerumine. 1. jaanuaril 1994 jõustunud Käibemaksuseadus (kehtetu 1. jaanuarist 2002) ei kehtestatud sisendkäibemaksu mahaarvamise piiranguid, kui tegemist oli eluruumide ehitamisega. Samuti ei kehtestanud 1. jaanuaril 2002 jõustunud uus Käibemaksuseadus eluruumi ehitamisel piiranguid sisendkäibemaksu mahaarvamisele (vt §-d 20-23). Ka Euroopa Liiduga liitumisest alates jõustuv Käibemaksuseadus ei sätesta sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu. Eluruumide ehitamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld on erandlik ka võrreldes Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Komisjoni seisukohtadega, mille kohaselt võib sisendkäibemaksu mahaarvamise keeld olla põhjendatud seoses kulutustega sõiduautodele, majutamisele, vastuvõtule, esindamisele, luksuskaupadele ja meelelahutusele. Kuna puuduvad kaalukad põhjendused, et tõlgendada KMS § 18 lg-t 5 ja lg-t 51 maksukohustuslase õigusi piiravana ja maksupõhimõtetega vastuolus oleva erandina, tuleb nimetatud sätteid tõlgendada nii, et eluruumi kasutada andmisel oleks käibemaksu kumuleerumine välistatud ning järgitaks enne ja pärast nimetatud sätteid kehtinud regulatsioonide põhimõtteid.
KMS § 18 lg-tes 5 ja 51 ei peeta silmas mitte üksnes ehitise sihtotstarvet, vaid ka eluruumide kasutamist maksustatava käibe või maksuvaba käibe tarbeks. Seejuures pole oluline eluruumi kasutamise planeeritav eesmärk, vaid eluruumi tegelik kasutamine maksustatavas või maksuvabas käibes.
|
| 3-3-1-85-03
|
Riigikohus |
19.12.2003 |
|
Kui ettevõtluse tarbeks soetatud kaupa kasutatakse osaliselt ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil, siis on maksumaksjal võimalus valida, kas rakendada KMS § 23 lõikest 8 tulenevat sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist või KMS § 3 lg 1 punktist 2 tulenevat omatarbe maksustamist. Kui kauba soetamise ajal on täpselt teada kauba ettevõtluses kasutamise ulatus kogu kauba kasutusea jooksul, on mõistlik rakendada KMS § 23 lg 8. Kui sõiduauto ettevõtluses kasutamise täpset ulatust ei ole võimalik kogu kasutusea kohta prognoosida, siis on maksumaksjal võimalus arvata sõiduauto soetamisel maha sisendkäibemaks täies ulatuses ning järgnevalt peab maksumaksja arvestama KMS § 3 lg 1 p 2 alusel igakuiselt käibemaksu sõiduautoga tehtud isiklike sõitude turuhinna alusel.
KMS § 21 lg-ga 2 nähakse maksumaksjale ette kindel sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsioon ning ta vabaneb kohustusest pidada täpset arvestust kauba või teenuse ettevõtlusega seotud ja mitteseotud kasutuse kohta. KMS § 21 lg-s 3 nimetatud juhtudel tuleb lähtuda sisendkäibemaksu mahaarvamise üldistest nõuetest, muuhulgas KMS § 20 lõikes 3 sätestatud nõudest, et sisendkäibemaksu saab maha arvata ainult ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt. Seda nõuet täpsustab KMS § 23 lg 8, mis näeb ette, et kui maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii ettevõtluses kui ka muudel eesmärkidel, arvatakse maksustatavast käibest maha ainult ettevõtluses kasutatava kauba soetamisel või teenuse saamisel tasutud sisendkäibemaks. Kui maksumaksja rakendab KMS § 21 lg 3 punkti 2 ning arvab sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu maha täies ulatuses, siis võtab ta sellega endale kohustuse pidada täpset töö- ja isiklike sõitude arvestust ning järgida kõiki käibemaksuarvestuse nõudeid. Kui Maksuamet tõendab, et maksukohustuslase poolt soetatud sõiduautot kasutatakse nii ettevõtluseks kui ka muudel eesmärkidel, siis võib Maksuamet määrata maksukohustuslasele täiendava käibemaksu viitega KMS § 23 lõikele 8. Seejuures peab Maksuamet tuvastama autoga tehtud isiklike sõitude mahu ning sellest lähtuvalt määrama mahaarvamisele kuuluva ja mittekuuluva käibemaksu osa.
|
| 3-3-1-40-03
|
Riigikohus |
26.08.2003 |
|
1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p-st 1 järeldub, et ostja peab kontrollima, kas arvel märgitud müüja on käibemaksukohustuslane. Kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Kui registreeritud käibemaksukohustuslane on arvel märkinud käibemaksukohustuslase koodi valesti, ei ole see selline asjaolu, mille tõttu ostja ei või käibemaksu maha arvata.KMS § 18 lg 1 p-st 1 ei saa teha järeldust, et ostja võib käibemaksu maha arvata vaid siis, kui müüja käitub käibemaksusuhetes õiguspäraselt. Sellisel juhul tuleks ostjal kontrollida müüjat, mis oleks ebamõistlikult koormav kohustus. Kui ostja on käitunud heauskselt, puudub alus piirata tema õigust arvata maha käibemaks.
Kui kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on kohtumenetluse ajal tunnistatud põhiseadusevastaseks või on akti andnud organi poolt seda tagasiulatuvalt muudetud, siis peab kohus neid muutusi arvestama. Selle haldusasja kohtumenetluse ajal on maksuintresside osas toimunud eelnimetatud muutused. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsuse asjas nr 3-4-1-8-02 ja Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seaduse alusel on käesolevas asjas maksuameti ettekirjutus intresside nõude osas kuni 1. juulini 2002 õigusvastane ning tuleb selles osas tühistada. Kui ettekirjutust on nimetatud osas täidetud, tuleb see tagasi täita.
|
| 3-3-1-29-03
|
Riigikohus |
16.04.2003 |
|
1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p-st 1 järeldub, et ostja peab kontrollima, kas müüja on käibemaksukohustuslane. Kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registries. Ebaõige on tõlgendada KMS § 18 lg 1 p 1 laiendavalt ja teha sellest järeldus, et ostjal tuleks juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt.
|
| 3-3-1-21-02
|
Riigikohus |
28.05.2002 |
|
TMS §-s 13 lg 1 on sätestatud põhilised tingimused, millal on maksumaksjal õigus arvata kulutused maha ettevõtlustulust. Kulutus peab olema tehtud enne mahaarvamist ja maha arvata ei saa neid kulutusi, mida tuleb tõenäoliselt teha tulevikus. Tagastamata laenude puhul on "tehtud kulutustega" TMS § 13 lg 1 mõttes tegemist siis, kui maksumaksja on põhjendatult kindel, et talle laenu ei tagastata ja ta lõpetab tegevuse laenu tagasisaamiseks. Laenu tagastamata jätmine on kindel, kui võlgnikku ei leita või on andmed võlgnikul vara puudumise kohta või esinevad asjaolud, mis teevad võimatuks kaitsta oma nõudeõigust pankroti- ja likvideerimismenetluses või kohtumenetluses.
Kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 5 eesmärk on tagada, et käibemaks, mis on tasutud ehitise rekonstrueerimiseks kaupade ja teenuste soetamisel, arvatakse maha siis, kui ehitist kasutatakse edaspidi ettevõtluses. Käibemaksu mahaarvamine on keelatud, kui ehitis võõrandatakse, sest siis ei saa käibemaksukohustuslane tagada, et tema poolt võõrandatud ehitist kasutatakse ettevõtluses. Kui ehitist ei kasutata ettevõtluses, siis on selle kasutaja käibemaksustamise mõttes tarbija, kellel puudub õigus arvata maha ehitise rekonstrueerimisel tasutud käibemaks. Käibemaks tuleb tasuda tarbijal, mitte ettevõtjal. Ettevõtja "vabastamine" käibemaksu tasumisest käibemaksu mahaarvamise õiguse abil on oluline käibemaksustamise põhimõte, millest erandi tegemine ei ole KMS § 18 lg 5 eesmärgiks.
Lisandväärtuse maksuna rakendatava mittekumuleeruva käibemaksu põhitunnuseks on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Sellega tagatakse, et kaupade ja teenuste tarbimine ettevõtluse tarbeks poleks maksustatud käibemaksuga ning et ei tekiks käibemaksu kumuleerumist. Reaalne maksulaekumine eelarvesse tekib alles siis, kui ostjaks osutub isik, kellel ei ole käibemaksu mahaarvamise õigust. Kõrvalekalded lisandunud väärtuse maksu printsiibist moonutaksid konkurentsi ning takistaksid kaupade ja teenuste vaba liikumist. Võimalus arvata maha käibemaksu ostudelt, mis ei ole seotud maksustatava käibega, tekitaks mõnel ettevõtjal võimaluse müüa oma tooteid lõpptarbijale käibemaksu võrra odavamalt, mis omakorda looks lubamatu konkurentsieelise.
|
Facebook
Twitter