/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 308| Näitan: 41 - 60

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-1-11 PDF Riigikohus 14.04.2011
Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. aasta otsuse asjas nr 3-2-1-62-10 punkt 48 jj). (p 41) RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada. (p 42)
3-4-1-9-10 PDF Riigikohus 04.04.2011
VangS § 94 lõige 1 ei näe vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimalust ette selleks, et selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Ka vangistusseaduse eelnõu (SE 103) seletuskirja kohaselt erineb vahistatute kokkusaamiste regulatsioon kinnipeetavate vastavast regulatsioonist eeluurimise käigu tagamise vajaduse tõttu. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Mainitud eesmärgid on PS § 26 teises lauses loetletud sekkumisvõimalusteks avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks ning seega PS § 26 riive legitiimseteks eesmärkideks. (p 50)
VangS §-s 94 sisalduv vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on "seaduses toodud piirang", millele on vahistatu vabadus allutatud VangS § 41 lõike 2 esimese lause mõttes. VangS § 94 sätestab seega pikaajalistele kokkusaamistele "konkreetse piirangu" VangS § 41 lõike 2 teise lause mõttes. Seetõttu ei ole vanglal võimalik vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi keelata või lubada neid VangS § 41 lõike 2 teises lauses antud kaalutlusõiguse alusel. (p 34) VangS § 94 lõiget 1 tõlgendada nõnda, et see keelab vahistatule pikaajalised kokkusaamised. Seega ei tähenda pikaajaliste kokkusaamiste sõnaselge nimetamata jätmine, et see küsimus oleks reguleerimata ja tegemist oleks õigustloova akti andmata jätmisega. VangS § 94 ülejäänud lõiked reguleerivad kohtumisi konsulaartöötajaga ja lühiajaliste kokkusaamiste korda. Neis sätestamata võimalustest ei tulene otseselt mingeid keelde, mistõttu ei saa neid norme asjassepuutuvaks lugeda (vt Riigikohtu 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 17). (p 35)
3-4-1-10-11 PDF Riigikohus 31.03.2011
Vabariigi Valimiskomisjon registreerib Riigikogu liikmed otsusega pärast valimispäeva, kui Vabariigi Valimiskomisjonile ja Riigikohtule kaebuste esitamise tähtaeg on möödunud või kui esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. (p 13) Käesolevas asjas esitatud kaebuses põhjendatakse Riigikogu liikmete ja asendusliikmete registreerimise ja hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise taotlust Riigikogu valimistel toimunud elektroonilise hääletamise puudustega. (p 7) Kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale tuleb esitada Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu pärast valimiskomisjonis asja lahendamist kolme päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest arvates. (p 9) Käesolevas asjas on elektroonilise hääletamisega seotud toimingute vaidlustamise ning elektroonilise hääletamise tulemuste vaidlustamise tähtaeg lõppenud. (p 10) Kaebaja ei ole elektroonilise hääletamise korraldamist vaidlustanud. Väidetega elektroonilise hääletamise korralduse kohta ei saa vaidlustada hääletamistulemust ega Riigikogu liikmete ja asendusliikmete registreerimist. (p 12)
3-4-1-19-10 PDF Riigikohus 31.03.2011
Menetlusabi andmise tingimused on sätestatud TsMS §-s 181. Menetlusabi taotluse lahendamisel hinnatakse TsMS § 181 lõike 1 kohaselt menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit ning menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi TsMS § 182 lõike 2 punktides 1–2 sätestatud juhul. 14. juunil 2010 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seadus, millega täiendati TsMS § 181 lõikega 31. Kuigi selle sätte ühesugune mõistmine koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku teiste menetlusabi reguleerivate sätetega on raskendatud, on seaduse süstemaatilise tõlgendamise abil võimalik järeldada seadusandja tahet sätestada füüsilistele isikutele üldisest menetlusabi andmise korrast erand riigilõivu ajatamiseks (vt ka Riigikohtu 09.11. 2010 määruse nr 3-2-1-95-10 p-i 9; 21.12.2010 määruse nr 3-2-1-147-10 p-i 10). (pp 33-37) Menetlusabi taotluse läbivaatamisel TsMS § 181 lõike 31 alusel menetlusabi korras riigilõivu osamaksetena maksmise määramiseks on kohtul kaalutlusõigus olukorda hinnata ning otsustada riigilõivu ajatamist. (p 39) Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist. Seetõttu on põhiseaduspärane, et kohtul tuleb riigilõivu ajatamise kaalumisel seadusandja juhise kohaselt hinnata ja sisustada määratlemata õigusmõiste "takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult". (p 40) Norm ei anna kriteeriume, milliseid kohtuasja asjaolusid tuleks kohtul kaalutlusõiguse alusel hinnata, kuid olenevalt sellest kui suure õigushüve üle vaieldakse on asja tähendus menetlusosalisele erinev sõltuvalt sellest. Kohtuasja asjaolusid tuleks hinnata laiemalt kui ainult vaidluseseme asjaolusid ning õige on hinnata ka kohtuasja menetlemisega seotud asjaolusid. (p 41)
3-4-1-11-11 PDF Riigikohus 31.03.2011
3-4-1-12-11 PDF Riigikohus 31.03.2011
3-4-1-8-11 PDF Riigikohus 23.03.2011
Hääletamistulemuste kindalakstegemine seisneb jaoskonnakomisjonis hääletamiskastides olnud sedelite arvu, sealhulgas kehtetute sedelite arvu, ning kandidaatidele ja erakondadele antud häälte arvu kindlakstegemises ning tulemuste vormikohasesse protokolli kandmises. Maakonna valimiskomisjon kontrollib hääletamistulemust hääletamissedelite ülelugemise teel. Kumbki pole võimalik hääletamiskasti avamata ja kastis olevate sedelite arvu kindlaks määramata. (p 7) Asjaolu, et jaoskonnakomisjon tegi hääletamistulemused kindlaks samas hoones asuvas teises ruumis mitte hääletamisruumis ei kujuta endast Riigikogu valimise seaduse rikkumist. Seadus ei nõua hääletamistulemuste kindlakstegemist hääletamise ruumis. (p 8) Hääletamistulemuste protokollil peab olema üksnes jaoskonnakomisjoni esimehe allkiri, komisjoni liikmete allkiri ei ole nõutav. (p 12)
3-4-1-7-11 PDF Riigikohus 23.03.2011
Kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toimingu, maakonna valimiskomisjoni otsuse või toimingu või Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, saab ta esitada kaebuse Riigikohtule. Huvitatud isikuna mõistetakse üksikisikut, kandidaati või erakonda. Kaebuse saab isik esitada üksnes enda rikutud õiguste kaitseks. Teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks kaebust esitada ei saa. (p 7) Käesolevas asjas taotletakse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist, kuna kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. (p 6) Kaebusest ei nähtu, et kaebuse esitanud isik oleks kandideerinud valimistel, et tema hääletamist oleks takistatud või et ta ei oleks hääletada saanud. Samuti ei nähtu, et ta oleks kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik. Seega on kaebus esitatud teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Sellist kaebust ei ole Riigikohtul võimalik rahuldada. Samuti ei ole võimalik ka kaebeõigust avardada, sest see läheks vastuollu RKVS § 72 lõikega 1 ja PSJKS § 37 lõikega 1. (p 8)
Käesolevas asjas taotletakse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist, kuna kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. (p 6) Kaebusest ei nähtu, et kaebuse esitanud isik oleks kandideerinud valimistel, et tema hääletamist oleks takistatud või et ta ei oleks hääletada saanud. Samuti ei nähtu, et ta oleks kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik. Seega on kaebus esitatud teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Sellist kaebust ei ole Riigikohtul võimalik rahuldada. Samuti ei ole võimalik ka kaebeõigust avardada, sest see läheks vastuollu RKVS § 72 lõikega 1 ja PSJKS § 37 lõikega 1. (p 8) Hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise eelduseks on valija õiguste tuvastatud rikkumine. Isiku kaebuse, milles taotletakse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist, rahuldamise põhjuseks ei saa olla hüpoteetiline võimalus, et keegi on valimisprotsessi käigus tema hääletamist jälginud, häält muutnud või muul moel mõjutanud, samuti ei saa rahuldamise põhjuseks olla ka samasugune hüpoteetiline võimalus, et tema elektrooniliselt antud hääl ei ole jõudnud selleks määratud kohta või ei ole vastu võetud. Eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise põhjuseks ka juhul, kui kaebuse esitaja ise elektrooniliselt hääletas. (p 9)
3-4-1-6-11 PDF Riigikohus 23.03.2011
E-hääletamise korraldamisel on riigi ülesanne tagada valimistel kasutatava tarkvara ühildumine enim kasutatava riistvara, operatsioonisüsteemide, ekraani resolutsioonide või kirjagarnituuridega. Sellise ühildumise saavutamine võib siiski olla üksikjuhul raskendatud. Probleemide ilmnedes on aga valijal võimalik pöörduda e-hääletamise tehnilise toe poole. Kui e-hääletamisel ilmnevaid tehnilisi probleeme ei ole üksikjuhul võimalik kõrvaldada, on valijal võimalik hääletada hääletamissedeliga. (p 12)
3-4-1-9-11 PDF Riigikohus 23.03.2011
Kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale tuleb esitada Riigikohtule pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebus tuleb esitada kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu. (p 8)
3-4-1-4-11 PDF Riigikohus 21.03.2011
Kogu riigis saab hääletamistulemused kehtetuks tunnistada üksnes juhul, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. (p 10) Hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise eelduseks on valija õiguste tuvastatud rikkumine. Kui hääletamise valikuvõimalusega isik nakatas oma arvuti "viirusele ebameeldiva hääle" edastamist blokeeriva viirusega, siis on ta pannud ennast teadlikult olukorda, kus tema elektrooniliselt antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini. Ka hüpoteetiline võimalus, et hääletaja arvutis on talle teadmata viirus, ei saa olla hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise aluseks. (pp 18, 19) Vabariigi Valimiskomisjon vormistab hääletamistulemuste kohta protokolli, mis on Vabariigi Valimiskomisjoni otsus RKVS § 72 mõttes ja seega Riigikohtus vaidlustatav. Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli, millega tehakse kindlaks hääletamistulemused, on võimalik identifitseerida ka siis, kui kaebuse esitaja pole protokolli kuupäeva ja numbrit märkinud. (p 9) RKVS § 72 lg 1 tagab valijale kaitse selle eest, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsus ei rikuks tema valimisõigust. Huvitatud isikuna mõistetakse vastavalt RKVS § 70 lg-le 1 üksikisikut, kandidaati või erakonda. Kaebuse rahuldamise eelduseks on kaebuse esitaja õiguste rikkumine Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga. (p 13) Kaebuse saab RKVS § 72 lg-st 1 ja § 70 lg-st 1 tulenevalt esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks, mitte teiste isikute õiguste kaitseks. (p 17)
Vabariigi Valimiskomisjon vormistab hääletamistulemuste kohta protokolli, mis on Vabariigi Valimiskomisjoni otsus RKVS § 72 mõttes ja seega Riigikohtus vaidlustatav. Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli, millega tehakse kindlaks hääletamistulemused, on võimalik identifitseerida ka siis, kui kaebuse esitaja pole protokolli kuupäeva ja numbrit märkinud. (p 9)
3-4-1-11-10 PDF Riigikohus 08.03.2011
Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62) Kohalikud elanikud maksavad osaliselt tulumaksu kohaliku omavalitsuse eelarvesse, mille abil on kohalikul omavalitsusel omakorda võimalik neile teenuseid osutada. (p 58) Sõltumata oma elukohast on mõlemad vanemad kohustatud lapse eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Sünnitoetusega aidatakse kanda vanemate ühiseid kulutusi. Isikute ja omavalitsuse vahelises suhtes tuleb vastastikkusest lähtuda, arvestades toetuse subjekte ühiselt. Isikutele, kes ei ole end kohalikeks elanikeks registreerinud, ei pea omavalitsus tagama sünnitoetuse maksmist võrdsetel alustel nendega, kes on end kohalikeks elanikeks registreerinud. (p 65) Kui laps ja tema vanem on registreeritud omavalitsuse elanikeks ning teine vanem puudub, on ka üksikvanemal on õigus sünnitoetust saada. (p 72)
Kohalik omavalitsus peab arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Omavalitsus on oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu osutatavate teenuste või toetustega. (p 62)
Sünnitoetuse maksmine sõltumata perekonna sissetulekust on kohaliku omavalitsuse enesele võetud kohalik ülesanne. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, milliseid toetusi, soodustusi ja teenuseid ta pakub lisaks põhiseadusest ja seadusest tulenevatele kohustuslikele teenustele. (p 61)
3-4-1-15-10 PDF Riigikohus 03.03.2011
Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12) Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)
Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)
Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)
3-4-1-18-10 PDF Riigikohus 22.02.2011
Põhiseaduses ega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ei sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Sellist järeldust ei saa teha ka EIK 29. juuni 2010. aasta otsuse Hakimi vs. Belgia põjhal. (p 14) Asi kustutatakse kohtuasjade nimekirjast, kui on saavutatud sõbralik kokkulepe, mis tähendab asja lõplikku lahendamist. (p 15) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse. (p 16) Sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel nõustub kaebaja ka sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. (p 17)
Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 9) Isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. (p 11) Kohtul on konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)
3-4-1-10-10 PDF Riigikohus 14.12.2010
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkti 12; 11.10.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkti 13; 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkti 22). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine (vt Riigikohtu 11.10.2001 otsus asjase nr 3-4-1-7-01 punkti 13). (p 40) Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on samuti üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.03.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-16-08 punkt 24). Käesolevas asjas relvalubade kehtetuks tunnistamisel pidi isik relvad politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada, millega on piiratud tema PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. (p 45) Seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 punkt 17). Kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ei pruugi tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks. Ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Seejuures tuleb rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks. (p 60)
Üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust lahendada taotlusi, mis on esitatud Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt Riigikohtu 26. 06.2008 määruse asjas nr 3-4-1-5-08 punkte 30 ja 36). Euroopa Nõukogu direktiiv 91/477/EÜ jätab liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. (p 38)
3-4-1-8-10 PDF Riigikohus 06.12.2010
Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamisel tuleb mõnikord hinnata ka seda, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse (vt Riigikohtu 01.04.2004 määruse asjas nr 3-4-1-2-04 p-i 16). Käesolevas asjas tuleb asjassepuutuvuse üle otsustamisel hinnata, kas halduskohus on alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse norme õigesti tõlgendanud. (p 33) ATKEAS § 22 lõike 1 punkt 4 (kuni 28. veebruarini 2010 kehtinud redaktsioonis) ei ole asjassepuutuv norm ja seda ei tule kohaldada. Maagaasist soojuse ja elektrienergia koostootja ei ole kohustatud tasuma aktsiisi sellelt maagaasilt, mida ta on kasutanud elektrienergia tootmiseks. Maakohtus ei vaieldud selle üle, et maagaasi kasutati ATKEAS § 27 lõike 1 punktis 282 nimetatud otstarbel. Seetõttu ei olnud tegemist aktsiisikauba ebaseadusliku kasutamisega, mis oleks olnud kuni 28. veebruarini 2010 kehtinud ATKEAS § 22 lõike 1 punktis 4 nimetatud rikkumine. (p 39) Asjassepuutuv ei ole ka ATKEAS § 24 lõige 10, sest seda sätet tuleb kohaldada vaid siis, kui on tuvastatud, et isikul ei ole enam õigust kasutada aktsiisikaupa aktsiisivabalt. Käesolevas asjas oli maagaasist soojuse ja elektrienergia koostootjal õigus kasutada aktsiisivabalt maagaasi hoolimata loa puudumisest. (p 40)
3-4-1-17-10 PDF Riigikohus 30.11.2010
KOKS § 18 lg 1 p 6 ja § 19 lg 2 p 1 sätestavad ametikohtade ühitamise keelu, mis teenib kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahususe organisatsioonilist tugevdamist nende ohtude vastu, mis võivad tuleneda ametikoha ja mandaadi ühitamisest esinduskogus. Tegemist on legitiimse eesmärgiga, mille saavutamiseks puuduvad muud vahendid peale vallavalitsusse asunud volikogu liikme volituste peatumise ja valla teenistusse ametnikuna asunud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise. Valla- või linnavalitsuse liikme ning valla- või linnaametniku erinev kohtlemine on õigustatud sellega, et valitsuse liige kannab poliitilist vastutust volikogu ees, valla- või linnavalitsuse ametnik aga teenistusalast vastutust avaliku teenistuse seaduse järgi. (p 27) Kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste peatamiseks vajalik valimiskomisjoni kaks otsustust. Ühega lõpetatakse volikogu liikme volitused, teisega antakse asendusliikmele volitused. (p 14)
KOKS § 20 lg 2 seostab asendusliikme volituste alguse valimiskomisjoni otsusega, mis on juriidiline fakt, millest tekivad asendusliikme volitused. (p 20) Valimiskomisjoni otsuse põhjendavas osas oleks õiguslikult korrektne konstateerida millisel KOKS §-s 18 nimetatud alusel on volikogu liikme volitused ennetähtaegselt lõppenud, samuti tema asemele seetõttu asendusliikme määramine. Ka juhul, kui valimiskomisjon on otsuse resolutsioonis võtnud vastu otsustuse, et volikogu liikme volitused on lõppenud ennetähtaegselt, ei oma selline otsustus volikogu liikme volitusi lõpetava juriidilise fakti tähendust. (p 21) Valla- või linnasekretärile KOKS § 18 lg-ga 3 pandud informeerimiskohustuse eesmärgiks on teavitada valimiskomisjoni asjaoludest, mis on kaasa toonud volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise selleks, et komisjon saaks määrata asendusliikme. (p 22) Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus seostab volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise sama seaduse § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise faktiga ega näe ette volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõpetamise valimiskomisjoni otsusega. Seega lõpevad volikogu liikme volitused KOKS § 18 lg-s 1 nimetatud juriidilise fakti korral automaatselt. Selline regulatsioon tagab, et volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine ei sõltu valimiskomisjoni tegevusest või tegevusetusest, valimiskomisjonil puudub võimalus mõjutada näiteks süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral volikogu liikme volituste lõppemist ega volituste lõppemise aega. (p 18) KOKS § 20 lg 4 esimene lause on ebatäpne osas, milles viidatakse KOKS §-s 18 ette nähtud otsusele, kuna KOKS §-s 18 ei nimetata ühtegi valimiskomisjoni otsust ega seostata volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõppemist valimiskomisjoni otsusega. (p 19)
3-4-1-6-10 PDF Riigikohus 22.11.2010
Riigikohtu pädevuses on PSJKS § 2 punkti 1 kohaselt lahendada taotlusi kontrollida õigustloova akti vastavust põhiseadusele. Kohaliku omavalitsuse üksuse üksikaktide kohta esitatud taotluste lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. (p 41) Seadusandja määratud akti liik ei takista kohtul hinnata akti liiki akti sisu järgi. Seadusandja ei või oma suva järgi otsustada, et sisult üksikakti reguleerimisesemesse kuuluvas valdkonnas tuleb anda üldakt või vastupidi. Seda eelkõige põhjusel, et isiku õiguste kaitse on üksik- ja üldakti puhul erinev. (p 43) Käesolevas asjas vaidlustatud õigusakt mõjutab otseselt ja vahetult tarbija õigusi, kuna tal ei ole võimalik hinna üle mingil viisil läbirääkimisi pidada ja seda olukorras, kus tal ei ole enamasti võimalik ka teenuseta toime tulla. Vaidlustatud õigusakt kitsendab oluliselt tarbija lepinguvabadust. Tarbija ei saaks tsiviilkohtumenetluses vaidlustada võlaõigusliku lepingu hinnatingimust, kuna see on õigusaktiga imperatiivselt kindlaks määratud. Sellise akti lugemine üldaktiks ja selle õiguspärasuse kontrolli võimaldamine üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei ole põhjendatud. Vaidlustatud määruse liigitamine üldkorralduseks, mida on võimalik vaidlustada halduskohtus, tagab paremini veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse tarbijate huve ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonnas. (p 56)
3-4-1-14-10 PDF Riigikohus 11.11.2010
Isik saab pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole üksnes juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohast kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, siis on tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 9) PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu 08.06. 2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-08 p-i 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 13)
Kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu 02.06.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-19-07 p-i 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse. (p 12)
PS § 15 lg-e 1 teine lause näeb ette igaühe õiguse nõuda "oma kohtuasja läbivaatamisel" mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Kui kohus nõustub menetlusosalise seisukohaga, jätab ta põhiseadusvastase normi kohaldamata ning kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152 lõige 2; PSJKS § 4 lõige 3). (p 11)
3-4-1-21-09 PDF Riigikohus 28.09.2010
Kuni ei ole selge, kuidas halduskohus lahendab talle esitatud kaebusest loobumise avalduse, ei ole selge, kas halduskohtu esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus jääb püsima. Sellises olukorras ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve asja edasi menetleda ja seda sisuliselt läbi vaadata. Menetlus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tuleb seetõttu peatada kuni kaebusest loobumise avalduse ja menetluse lõpetamise taotluse lahendamiseni halduskohtus. (p 11)

Kokku: 308| Näitan: 41 - 60

/otsingu_soovitused.json