3-4-1-32-09
|
Riigikohus |
21.12.2009 |
|
Käesoleval juhul on Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse teinud talle KOVVS § 14 lõikes 7 ja § 17 lõikes 1 antud järelevalvepädevust kasutades ja see otsus puudutab valimiskomisjonide töökorraldust. Otsus on tehtud linnavolikogu liikmete ja linna valimisõiguslike isikute valimisõiguste kaitseks, et demokraatlikult valitud esinduskogu töö saaks võimalikult kiirelt käivitatud. Isiku õigust osaleda linnavolikogu töös ei mõjuta linna valimiskomisjoni esimehe volituste peatamine. (p 7)
Valimiskomisjoni esimehe volituste peatamine ei muuda võimatuks volikogu istungi kokkukutsumist KOKS § 43 lõikes 1 ettenähtud korras. Kui linna valimiskomisjoni esimees ei saa oma ülesandeid täita, asendab teda aseesimees, kelle KOVVS § 19 lõike 4 kohaselt valib valimiskomisjon oma liikmete hulgast. (p 9)
Riigikohus on otsustanud, et kui isik, kes on pädev volikogu istungit kokku kutsuma, ignoreerib KOKS § 43 lõike 4 alusel esitatud vähemalt neljandiku volikogu koosseisu ettepanekut kutsuda nende poolt tõstatatud küsimuste arutamiseks kokku volikogu istung, siis on volikogul õigus koguneda ka omaalgatuslikult (vt Riigikohtu 02.07.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-16-04 punkti 14). Volikogul on õigus koguneda omaalgatuslikult ka siis, kui valimiskomisjoni esimees või tema asendaja ei täida talle pandud kohustust kutsuda kokku volikogu esimene istung. Rahva poolt valitud esindusorgani põhiseaduslike ülesannete täitmine ei saa sõltuda ühe isiku meelevaldsest tegevusest või tegevusetusest (vt Riigikohtu 16.04.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-12-04 punkti 21). (p 10)
|
| 3-4-1-31-09
|
Riigikohus |
15.12.2009 |
|
Tulenevalt PS § 156 ja KOVVS § 1 lõikes 1 sätestatud salajase hääletamise põhimõttest ei ole ühelgi kandidaadil võimalik tõendada, et kindel isik hääletas just tema poolt. Ka ühelgi valijal ei ole võimalik kinnitada, et ta hääletas kindla kandidaadi poolt. Valimiskomisjon ei saa mingil moel veenduda selliste kinnituste paikapidavuses. Neist lähtumine tähendaks eemaldumist hääletamise salajasuse põhimõttest. (p 11)
|
| 3-4-1-28-09
|
Riigikohus |
13.11.2009 |
|
Hääletamistulemuste kinnitamine on vaidlustatav valimistoiming KOVVS § 64 lõike 1 tähenduses. Maakonna valimiskomisjoni pädevuses on selliste kaebuste läbivaatamine, millega vaidlustatakse hääletamistulemuste kinnitamise põhjusel, et artiklite avaldamises ja keelatud välireklaami tegemises seisnenud väidetavad õigusrikkumised mõjutasid oluliselt hääletamistulemust. Maakonna valimiskomisjon peab niisamuti kui Vabariigi Valimiskomisjon hindama tema kasutada olevate andmete põhjal, kas kaebuses väidetud tegevus on õigusrikkumine, samuti võtma seisukoha selle kohta, kas rikkumised mõjutasid või võisid oluliselt mõjutada hääletamistulemust. (p 9)
Kui maakonna valimiskomisjon peaks leidma, et seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada, võib ta KOVVS § 64 lõike 6 punkti 3 kohaselt teha Vabariigi Valimiskomisjonile ettepaneku tunnistada hääletamistulemused valimisjaoskonnas kehtetuks ning korraldada valimisjaoskonnas kordushääletamine. (p 9)
Omavalitsusüksuse rahastatava meediakanali tasakaalustamata kasutamine võimulolevate isikute valimisagitatsiooniks võib olla taunitav hea valimistava rikkumisena. (p 11)
|
| 3-4-1-20-09
|
Riigikohus |
30.10.2009 |
|
PS § 3 lõikes 1 sätestatud kohustusega teostada riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kaasneb riigivõimu teostaja kohustus kontrollida, kas ta on pädev seda võimu kasutama. Kuigi kohustus kontrollida pädevust on sageli seadustes selguse huvides otsesõnu väljendatud, ei pea see alati nõnda olema. See kohustus lasub riigivõimu teostavatel institutsioonidel vahetult põhiseaduse alusel ka siis, kui seda ei ole sätestatud seaduses või alamalseisvas aktis. (p 10) Ka Riigikogu teostab PS §-s 65 loetletud tegevustega riigivõimu (mille hulka kuulub ka otsuste vastuvõtmine). Seetõttu on ka Riigikogul kohustus kontrollida, kas ta on pädev lahendama talle menetlemiseks esitatud küsimusi. (p 11)
Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13) RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)
Riigikogu võib mingi küsimuse rahvahääletusele panna vaid siis, kui selles küsimuses rahvahääletuse korraldamine ei ole PS §-ga 106 keelatud, kui Riigikogul endal on selle küsimuse otsustamise pädevus ja selle küsimuse otsustamiseks ei ole põhiseadus ette näinud kindlat korda. (p 15) Erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine ei ole Riigikogu pädevuses. Riigikogu erakorralised valimised kuulutab PS § 78 punkti 3 kohaselt välja Vabariigi President, mistõttu ei või Riigikogu seda küsimust rahvahääletusele panna. Seega on erakorraliste valimiste korraldamise alused põhiseaduses ammendavalt kindlaks määratud ja erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine on antud Vabariigi Presidendi ainupädevusse. Riigikogul ei ole õigust otsustada, kas korraldada erakorralised valimised, ega panna selle otsuse tegemist rahvahääletusele. (p 16)
PS § 3 lõikes 1 sätestatud kohustusega teostada riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kaasneb riigivõimu teostaja kohustus kontrollida, kas ta on pädev seda võimu kasutama. Kuigi kohustus kontrollida pädevust on sageli seadustes selguse huvides otsesõnu väljendatud, ei pea see alati nõnda olema. See kohustus lasub riigivõimu teostavatel institutsioonidel vahetult põhiseaduse alusel ka siis, kui seda ei ole sätestatud seaduses või alamalseisvas aktis. (p 10) Nõnda peab täitevvõim veenduma, et tema tegevusel on seaduslik alus (vt nt PS § 87, milles on mitteammendavalt kindlaks määratud Vabariigi Valitsuse pädevus). Samuti peab haldusorgan haldusmenetlust alustades veenduma, et ta on pädev kavandatavat haldusakti või määrust andma või toimingut sooritama, kuna pädevusest kinnipidamine on õiguspärasuse eeldus. (p 9)
Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. Riigikogu juhatus kasutab Riigikogu kui terviku pädevust, mille Riigikogu on talle seadusega andnud Riigikogu töö korraldamiseks ja Riigikogu haldamiseks. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13)
RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Veelgi enam, juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)
|
| 3-4-1-14-09
|
Riigikohus |
20.10.2009 |
|
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse.
Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)
Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28)
Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
|
| 3-4-1-23-09
|
Riigikohus |
05.10.2009 |
|
Erakond volitab end esitama vallas või linnas KOVVS § 31 lõike 5 kohaselt volitatud esindaja(d). Kandideerimisdokumente ei saa esitada kandidaat ise, vaid seda teeb volitatud esindaja, vastavalt Vabariigi Valimiskomisjoni 7. juuli 2009. aasta määruse nr 17 "Kandidaatide registreerimiseks esitamise ja registreerimise kord kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel" § 11 lõikele 3. Seetõttu teavitab valla valimiskomisjon kandideerimisdokumentide puudustest samuti erakonna volitatud esindajat (KOVVS § 36 lg 6). (p 5)
|
| 3-4-1-9-09
|
Riigikohus |
30.09.2009 |
|
Maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus. Maavarade säästliku kasutamise kavandamine ei saa põhiseaduse kohaselt toimuda üksnes ühe omavalitsusüksuse piires, vaid see peab lähtuma riiklikest huvidest ja vajadusest tagada maavarade säästlik kasutamine kogu riigis. Üksikul omavalitsusüksusel ei ole täielikku ülevaadet maavarade levikust kogu riigis ja seetõttu nende uurimise ja kaevandamise üksikasjadest, mis võimaldaksid tal langetada kaevandmisega nõustumise kohta üleriigiliselt adekvaatse lõppotsuse. Maavarade kasutamise üle otsustamine on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka. Maavarade uurimise ja kaevandamise üle otsustamine ei muutu kohaliku elu küsimuseks ainuüksi seetõttu, et mõni maardla on kohaliku tähtsusega. (p 25)
Ruumiline planeerimine üldplaneeringute ja detailplaneeringute kaudu, mis hõlmab erinevate keskkonnahoidlike, kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete huvide tasakaalustamist, on KOKS § 6 lõike 1 ja PlanS § 4 lõike 2 järgi kohaliku elu küsimus ja hõlmatud enesekorraldusõiguse kaitsealasse. (p 26)
|
| 3-4-1-10-09
|
Riigikohus |
29.09.2009 |
|
Kohtumenetluse korraldus, sh esindaja määramine on küsimus sellest, kuidas riik otsustab lahendada õigusvaidluste läbivaatamise korra. Riigi kehtestatud kohtumenetluse korraldus laieneb ühtemoodi kõikidele juriidilistele ja füüsilistele isikutele. Kohaliku omavalitsuse üksused on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mistõttu võivad neid mõjutada kõik õigusaktid, mille adressaadiks on mis tahes juriidiline isik. Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19)
Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)
Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19)
Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)
|
| 3-4-1-6-09
|
Riigikohus |
17.07.2009 |
|
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt Riigikohtu 09.05.2006 määruse asjas nr 3-4-1-4-06 p-i12 ja 03.04.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-3-08 p-i 5). Kuna PS § 15 lõige 1 on seadusereservatsioonita põhiõigus, tohib seda legitiimselt piirata üksnes mõne põhiõiguse või muu põhiseaduslikku järku õigusväärtuse tagamiseks. (p 20)
Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda inimesel, kel pole õigust saada riigilt menetlusabi, oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Praegusel juhul on tegemist 200-kroonise lõivuga, mis eraldi võetuna ei ole ülemäära suur summa. Teisalt on oluline menetlusökonoomia põhimõte, sest põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemine võib kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikutele pakkuda tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. (p 22)
PS § 104 lõikes 2 nimetatud küsimuste reguleerimiseks ei piisa, kui seda tehakse Riigikogu koosseisu enamuse poolt vastu võetud seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses. Riigikohtu 05.02.1998. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes konstitutsioonilises seaduses. (p 17)
Kohtumenetluse seadused on PS § 104 lõike 2 punktis 14 nimetatud konstitutsioonilised seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Samas, kui lihtseadusega reguleeritakse kohtumenetluse valdkonda kuuluvat küsimust ja eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis on seaduse vastuvõtmisel PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue täidetud (vt Riigikohtu 29.09.1999 otsuse asjas
nr 3-4-1-3-99 p-i 16 ja 08.06.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-09 p-e 29 ja 30). (p 18)
|
| 3-4-1-12-09
|
Riigikohus |
30.06.2009 |
|
PS § 160 alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-dest 56-571 ega ka ühestki muust õigusaktist ei ole võimalik üheselt järeldada, et seadusandja oleks nende sätetega piiranud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust oma sisemise ülesehituse otsustamisel. Kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kohustatud osutama kõiki avalikke teenuseid omavalitsusüksuse erinevates piirkondades neis sätteis kirjeldatud osavaldade või linnaosade moodustamise teel. Asjaolust, et mitmetes seadustes on erinevad õiguslikud tagajärjed seatud sõltuvusse linnaosade olemasolust, ei saa tuletada piiranguid enesekorraldusõigusele. (p 30)
Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on avalike teenuste osutamise ühe võimalusena nähtud ette teha seda omavalitsusüksuse erinevates piirkondades osavaldade ja linnaosade kaudu, ei ole see ainus võimalus kohalike olude ja eripäradega arvestava organisatsioonilise struktuuri kujundamiseks. Seejuures on vajalik silmas pidada, et nii Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast kui PS § 154 lõige 1 võimaldavad seadusandjal enesekorraldusõigust piirata ja reguleerida teatud ulatuses ka omavalitsusüksuse sisemist organisatsioonilist struktuuri. Selline regulatsioon peab aga arvestama PS § 154 lõike 1 ja harta piiranguid ning allub samuti põhiseaduslikkuse järelevalvele. (p 31)
|
| 3-4-1-15-09
|
Riigikohus |
26.06.2009 |
|
Hääletamissedelite kehtetuks tunnistamine ei too vahetult kaasa kohustust korraldada kordushääletamine. EPVS § 71 lõike 1 kohaselt tuleb kordushääletamise korraldamiseks esmalt tunnistada hääletamistulemus kehtetuks. PSJKS § 46 lõige 2 annab Riigikohtule volituse tunnistada hääletamistulemuse valimisjaoskonnas kehtetuks, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. (p 20) Hääletamistulemust võib oluliselt mõjutada see, kui õigusrikkumise puudumisel oleks hääletamistulemus olnud või võinud olla oluliselt teistsugune. Käesolevas asjas ei ole pitsatijäljendi puudumine mõjutanud valija hääletamisotsust. Nende hääletamissedelitega ei ole üritatud valimistulemust ebaseaduslikult moonutada. Kuna Euroopa Parlamendi valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas, siis ei avalda peaaegu kõigi ühe valla ühes valimisjaoskonnas antud hääletamissedelite kehtetuks tunnistamine olulist mõju hääletamistulemusele. Kogu riigis (valimisringkonnas) kehtetuks tunnistatud sedeleid on kehtivate sedelitega võrreldes üldist hääletamistulemust oluliselt mittemõjutav kogus. (p 21)
EPVS § 57 lõike 8 punkt 1 on sõnastuselt selge ja ühemõtteline. Selline norm aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust, õiguskindlust. Lisaks on EPVS § 57 lõike 8 punktil 1 kaalukas eesmärk välistada valimistulemuse mõjutamine teadmata päritolu hääletamissedelitega või sedelitega, mis ei ole hääletamistulemuse kindlakstegemisel arvesse võetavate hääletamissedelite hulka sattunud selleks ettenähtud ajal. Valimiskomisjonid peavad sellisest normist lähtuma ja seda kohaldama. Valimiskomisjonid ei või anda sellele normile tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta normi kohaldamata. Vastupidiselt tegutsedes seaksid valimiskomisjonid end sisuliselt seadusandja asemele. (p 17)
|
| 3-4-1-4-09
|
Riigikohus |
26.06.2009 |
|
Põhiseadusest ei tulene, et riik peaks täitmata maksukohustuste sissenõudmisel igal juhul eelistama kohaliku omavalitsuse üksustele laekuvaid makse riigile jäävatele maksudele. Riik peab tagama, et omavalitsusüksustel oleks kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks piisavad vahendid ning et omavalitsusüksused ei peaks neid vahendeid kulutama seadusega pandud riiklike kohustuste täitmiseks. (p 26)
MKS § 105 lõikega 6 ja määruse nr 51 § 11 lõigetega 1 ja 2 ei vähendata kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid ega raskendata ka omavalitsuslike ülesannete täitmist. Samuti ei vähendata nende sätetega riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud vahendeid ega suurendata riiklike kohustuste mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata. Need sätted ei mõjuta ka laekumise perioodilisust selliselt, et see takistab riiklike kohustuste või omavalitsuslike ülesannetega seotud kohustuste nõuetekohast täitmist. Seega ei riiva vaidlustatud sätted õigust omavalitsuslike ülesannete täimiseks piisavatele rahalistele vahenditele ega õigust seadusega omavalitsusüksustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmisele riigieelarvest. (p 27)
|
| 3-4-1-2-09
|
Riigikohus |
09.06.2009 |
|
PS § 156 lõige 1 annab volikogule kohaliku elu küsimuste otsustamise üldpädevuse. Seega on eelkõige volikogu see organ, kes peab saama kasutada omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust sõltumatult riigi keskvõimust ja riigipoolse sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 31) Kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Riigi kohustus on tagada, et kõigis omavalitsusüksustes toimuksid valimised ühtsetel, PS §-s 156 sätestatud alustel põhinevate võrreldavate reeglite kohaselt. Volikogu valimiseks vajalikke õiguslikke raame ei saa luua kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt ja riigist sõltumatult. (p 33)
Seadusandja ei ole KOVVS § 8 lõiget 4 ja § 9 lõiget 2 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 34)
PS § 154 lõikest 1 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mis võimaldavad iseseisvalt otsustada ja korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid. (p 42)
Õigus iseseisvale eelarvele ei hõlma sisulisi kulutuste või kohustustega seotud küsimusi, mis toovad kaudse, kuid vältimatu tagajärjena kaasa vajaduse muuta omavalitsusüksuse eelarvet. Eelarveõigus käsitleb üksnes omavalitsusüksuse eelarve lahutatust riigieelarvest ning eelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korda. (p 47)
Õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei saa lugeda riivatuks pelgalt seetõttu, et omavalitsuse majanduslik olukord mingi õigustloova akti tõttu tõenäoliselt muutub. Õigus piisavatele rahalistele vahenditele on nähtud ette, et tagada piisavate vahendite olemasolu just kohaliku elu küsimuste otsustamiseks. Seda õigust on riivatud kui abinõuga kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid vähendatakse või suurendatakse kohustuslike omavalitsuslike ülesannete mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata ja raskendatakse selle tõttu omavalitsuslike ülesannete täitmist. (p 48) Kui kohaliku omavalitsuse üksus väidab, et on rikutud tema õigust piisavatele rahalistele vahenditele, peab ta ära näitama ülesanded, mis võivad rahapuudusel täitmata jääda (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-46-03 p-e 35 ja 36). (p 50)
|
| 3-4-1-7-08
|
Riigikohus |
08.06.2009 |
|
RHS § 129 lõige 1 on vastuolus PS § 149 lõikega 2, mille kohaselt "[r]ingkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid". RHS § 129 lõige 1 kohustab ringkonnakohut vaatama RHS § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades tekkinud riigihankevaidlusi läbi esimese kohtuastmena. Selline kord ei ole kooskõlas ringkonnakohtu põhiseadusliku staatusega teise astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lõikes 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid ringkonnakohus põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjon on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan ning selline haldusorgan ei ole osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. (p 31)
RHS § 129 lg 1 välistab RHS § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud riigihankeasjades halduskohtusse pöördumise. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise menetlusest ei vasta PS § 149 lõikes 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust. (p 32) Esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Niisuguse seaduse vastuvõtmine, millega halduskohus välistatakse kindlate kohtuasjade lahendamisest selliselt, et halduskohtu asemel asub neid vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu põhiseaduses sätestatud pädevuse kitsendamist. (p 33)
Kohtusüsteemis on pädevus algatada konkreetse normikontrollina toimuv põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus sellel kohtul, kellel on õigus lahendada vastavat põhivaidlust. Säte, mis võimaldab kindlal kohtul talle esitatud hagi või kaebust sisuliselt läbi vaadata, annab sellele kohtule ka pädevuse jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt kohtuasja lahendamisel kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kui sellise sätte vastuolu tõttu põhiseadusega hagi või kaebust menetleda ei ole võimalik, siis ei ole ka vaidlust, mille raames oleks võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Riigikohtul on õigus ja kohustus kontrollida, kas kohtule esitatud kaebus oli menetlusnormide kohaselt lubatav. (p 23)
Iga kohus peab kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. Kohus peab seda tegema ka omal algatusel, mitte ainult siis, kui mõni menetlusosalistest seda taotleb. Seega on kohtuasja lahendav kohus ja Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna PS § 149 lõike 3 teise lause tähenduses pädev kontrollima ka selliste sätete vastavust põhiseadusele, mille põhiseadusele vastavust menetlusosalised kahtluse alla ei ole seadnud. (p 21) Riigikohus peab seega veenduma, et säte, mis annab õiguse esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, on ise kooskõlas põhiseadusega. Kui selline norm ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis ei või Riigikohus esitatud taotlust läbi vaadata. Kui Riigikohus ei võiks kontrollida talle taotluse esitamiseks õigust andva normi põhiseaduspärasust, siis peaks ta sellise normi kehtivuse korral läbi vaatama ka taotluse, mille on mõne sätte kehtetuks tunnistamiseks esitanud näiteks kohtuväline vaidluste lahendamise organ. (p 22)
|
| 3-4-1-5-09
|
Riigikohus |
02.04.2009 |
|
Kuigi KOVVS § 65 lõike 2 järgi esitatakse kaebus maakonna valimiskomisjoni otsuse peale kolme päeva jooksul otsuse tegemisest, ei saa otsuse vaidlustamise tähtaeg hakata kulgema enne selle teatavakstegemist. (p 14) Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus valimiskomisjoni otsuste teatavakstegemist ei reguleeri. Isiku taotluses käsitletavat kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu tegutsemisvõimetuse ja selle õiguslikud tagajärjed sätestab KOKS § 52.
KOKS § 1 lõike 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354) sätteid, arvestades kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse erisusi. Seetõttu tuleb ka valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisele kohaldada haldusmenetluse seaduses teatavakstegemise kohta sätestatut, arvestades valimiskomisjonis toimuva menetluse erisusi. (p 15)
HMS § 27 ei sätesta elektrooniliselt saadetud dokumendi kättetoimetamise puhul kinnituse saatmise kohustust või kinnituse mingi aja jooksul saatmata jätmise tagajärgi. Sellest tulenevalt ei saa aga asuda seisukohale, et valimiskomisjoni otsust saab haldusmenetluse seaduse kohaselt lugeda elektrooniliselt kättetoimetatuks pelgalt selle isikule saatmisega. Kinnituse saatmise nõudest loobumine võiks kaasa tuua olukorra, kus isiku jaoks tulenevad õiguslikud tagajärjed vaidlustuskomisjoni otsustest, millest ta ei ole teadlik. Dokumendi tegelikku kättesaamist peab valimiskomisjonil olema võimalik tõendada. (p 18)
Elektrooniline kättetoimetamise puhul tuleb järgida ka HMS §-s 27 sätestatud kahte tingimust: isik peab olema nõus dokumendi saatmisega tema poolt näidatud elektronposti aadressil ja dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri ning vajaduse korral digitaalne tempel. (p 20)
|
| 3-4-1-17-08
|
Riigikohus |
19.03.2009 |
|
Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna ei saa põhiseaduses kasutatud mõiste sisu sõltuda alamal seisvas õigusaktis kasutatavast määratlusest, kuid võib sellega kattuda. Kui põhiseadusest madalamal seisva õigusaktiga oleks võimalus siduvalt määratleda põhiseaduse mõistete sisu, siis tähendaks see, et põhiseaduse sisu oleks allutatud seadusandja tahtele. (p 32)
Õige ei ole seisukoht, et PS § 133 punktis 3 kasutatud mõiste "riigivara" ei hõlma rahalisi vahendeid, kuna seda ei ole ette nähtud riigivaraseaduse §-s 2. (p 39) Ka PS § 133 punktis 3 kasutatud mõistet "valdus" ei saa tulenevalt autonoomse tõlgendamise nõudest sisustada asjaõigusseaduse kaudu. (p 32) Kontrollimise võimalus ei tohi sõltuda subjektist, kes riigivara kasutab. Samuti ei või kontrollivõimalus sõltuda ka vara liigist ehk sellest, kas vara esineb asjade või õiguste kujul. Avalikkuse huvides peab riigivara üle olema lünkadeta kontrolli võimalus. Avalike vahendite üleandmine riigilt teistele isikutele (sh kohaliku omavalitsuse üksustele) ei või tähendada, et riigil ja avalikkusel kaob ülevaade avalike vahendite kasutamise üle. (p 34)
Kohaliku omavalitsuse üksustel ei ole avaliku võimu teostajana võimalik tugineda PS § 13 lõikele 2, kuna see säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused", mis käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 25)
Seadusandja peab õigusselguse põhimõttega arvestama siiski ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. Õigusselgus ehk kindlus kehtiva õiguse sisus on üks õigusriigi alustalasid. Õigusele rajatud riigi ehk õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Kohalik omavalitsus saab tugineda õigusselguse põhimõttele kui ühele osale õigusriigi põhimõttest. (p 26)
Riigikontrolli kontrolliaruande avalikustamine ei riiva kohaliku omavalitsuse õigust otsustada ja korraldada seaduste alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi. (p 20) Põhiseaduse mõtte kohaselt on kogu avaliku sektori tegevus avalik ja allutatud avalikkuse kontrollile. Riigikontrolli aruande avalikustamine on üks avalikkuse teavitamise ja selle kaudu kontrolli tegemise viise. Aruandes avalike vahendite kasutamise õiguspärasusele ja tulemuslikkusele heakskiidu andmine avaldab pigem positiivset mõju omavalitsusüksuse mainele ja tegevusele. Ka puuduste kõrvaldamiseks ja nende edasiseks vältimiseks tehtud ettepanekute mõju saab olla soodne ja avalikkuse huve arvestav. Kui taunivad hinnangud ja ettepanekud on kohaliku omavalitsuse üksuse arvates väärad või põhjendamatud, on tal võimalik reageerida vastulause esitamisega oma kirjalikus arvamuses. (p 22)
Kohaliku omavalitsuse üksused ei ole kontrolli tulemusel allutatud Riigikontrollile, nende ja Riigikontrolli vahel ei esine subordinatsioonisuhteid. Kohaliku omavalitsuse üksused teevad oma otsused iseseisvalt ja need otsused teinud isikud kannavad õiguslikku ja poliitilist vastutust õigusaktides ette nähtud korras. Riigikontrolli tegevus ei too kaasa vahetut sanktsiooni. Õigusvastase tegevuse kohta märkuse tegemine selle õiguspärasele rajale pööramiseks ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiasse sekkumine. (p 55)
Ka kohaliku omavalitsuse üksustele laieneb seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 lõige 1), mille kohaselt peavad nad oma võimu teostamisel lähtuma põhiseadusest ja nii riigi kui ka endi kehtestatud õigusaktidest. Riigikontrolli üks ülesandeist on tagada õiguspärasuse kontrolli käigus selle põhimõtte järgimine. (p 46)
PS § 133 punkt 3 ei piira seadusandja vabadust reguleerida PS §-s 132 märgitud majanduskontrolli ulatust riigivara üle kontrolli teostamisel. Kohaliku omavalitsuse üksuste valdusse antud riigivara üle võib seega ette näha RKS § 6 lõikeis 2 ja 3 sätestatud kontrolli ehk kontrolli kohaliku omavalitsuse üksuste sisekontrolli, finantsjuhtimise, finantsarvestuse ja finantsaruannete, majandustegevuse, sealhulgas majandustehingute õiguspärasuse ning juhtimise, organisatsiooni ja tegevuse tulemuslikkuse üle, samuti infotehnoloogiasüsteemide usaldatavuse kontrolli. (p 39)
Kohaliku omavalitsuse üksused ei ole kontrolli tulemusel allutatud Riigikontrollile, nende ja Riigikontrolli vahel ei esine subordinatsioonisuhteid. Kohaliku omavalitsuse üksused teevad oma otsused iseseisvalt ja need otsused teinud isikud kannavad õiguslikku ja poliitilist vastutust õigusaktides ette nähtud korras. Riigikontrolli tegevus ei too kaasa vahetut sanktsiooni. Õigusvastase tegevuse kohta märkuse tegemine selle õiguspärasele rajale pööramiseks ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiasse sekkumine. (p 55)
RKS § 6 lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud ulatuses kontrolli kehtestamine kohaliku omavalitsuse üksuste üle ei ole vastuolus Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 8 lõikega 2. Hartaga oleks vastuolus munitsipaalvara kasutamise, valdamise ja käsutamise tulemuslikkuse kontrollimine. (p 50)
|
| 3-4-1-18-08
|
Riigikohus |
23.02.2009 |
|
PS § 75 teist osalauset tuleb mõista nii, et Riigikogul on keelatud ametisoleva Riigikogu koosseisu jaoks Riigikogu liikme palka suurendada ja vähendada, muu töötulu saamise piiranguid leevendada ja seada lisapiiranguid muu töötulu saamisele, samuti kujundada ümber palga arvestamise aluseid. (p 23) Keelus iseenda palkasid muuta saab põhiseaduse kohaselt teha erandi vaid siis, kui palga muutmatajätmine seab ohtu Riigikogu liikme sõltumatuse, mandaadi kasutamise vabaduse või riigi kaitsmise. Selliste eranditena võivad kõne alla tulla näiteks hüperinflatsioon, sõjaseisukord või olukord, kus riigikogu eelmine koosseis on järgneva koosseisu jaoks kehtestanud ebapiisava sissetuleku. (p 29)
Riigikogu liikme tööga seotud hüvitistele PS §-st 75 tulenev keeld selle sätte sõnastuse kohaselt ei laiene. Sisulised piirid Riigikogu liikme tööga seotud hüvitiste reguleerimisele võivad tuleneda kohustusest tagada laiaulatuslik Riigikokku kandideerimise õigus (PS § 60 lg 2) ja Riigikogu liikme mandaadi kasutamise vabadus (PS § 62). Hüvitiste liigid ja ulatus tuleb määrata lähtuvalt nende kahe kohustuse eesmärkidest ning nende maksmine ei või teenida muid eesmärke, näiteks fraktsiooni või erakonna rahastamine või valimiskulude katmine. Niisamuti ei või sellised hüvitised olla olemuselt Riigikogu liikmetele makstav palgalisa. (p 23)
Keelelisel tõlgendamisel tuleb eelkõige lähtuda sättes kasutatud sõnade tavapärasest tähendusest üldkeeles. Sõnade üldkeelsel tähendusel rajanev tõlgendus aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust, õiguskindlust ja pakkuda kaitset erinevate otsustajate tõlgenduseelistuste eest. (p 17)
Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna võib põhiseaduses kasutatava termini sisu aga erineda sama sõna sisust üldkeeles või üksikutes õigusharudes. (p 18)
PS §-st 75 tuleneb lisaks Riigikogule adresseeritud kohustusele ka keeld muuta tasu ja muu töötulu saamise piiranguid Riigikogu ametisoleva koosseisu kohta. PS § 75 teist osalauset ei saa mõista pelgalt loana muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel. Kõnealuse sättega eraldatakse lubatud tegevused (praegusel juhul tasu ja muu töötulu saamise piirangute muutmine Riigikogu järgmise koosseisu kohta) neist, mida ei ole lubatud (muutmine ametisoleva koosseisu kohta). Riigikogu pädevus seaduste vastuvõtmiseks, muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS § 65 punktist 1. Nimetatud sätte alusel oleks Riigikogul õigus muuta juba kord seadusega kehtestatud tasu ja muu töötulu saamise piiranguid nii ametisoleva koosseisu kui ka Riigikogu järgmise koosseisu kohta, mistõttu ei oleks PS § 75 teisel osalausel iseseisvat mõtet. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei tohi seadust tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks (vt Riigikohtu 02.11.994 otsuse asjas nr III 4/A 6/94 p-i 1). PS § 75 teist osalauset ei saa tõlgendada Riigikogule seaduste andmiseks omistatud üldvolituse tarbetu kordusena, sest on olemas teistsugune mõistlik tõlgendusvõimalus. Sõnadel "Riigikogu järgmise koosseisu kohta" on selles sättes iseseisev tähendus vaid siis, kui seda mõista keeluna muuta Riigikogu liikme tasu ning piiranguid muu töötulu saamisel ametisoleva koosseisu jaoks. (p 14)
|
| 3-4-1-14-08
|
Riigikohus |
15.12.2008 |
|
Rahandusministri 11. detsembri 2003. a määruse nr 105 "Riigi raamatupidamise üldeeskirja" § 11 lg-s 5 sisalduv kohustus tähendab seda, et kohalik omavalitsus peab majandusaasta aruandes kajastama aruandeperioodil kohaliku elu küsimuste korraldamisel ja otsustamisel tehtud majandustehinguid ja vastu võetud otsuseid, mis mõjutavad kohaliku omavalitsuse finantsseisundit. Majandusaasta aruandes sisalduvad andmed võivad avaldada mõju kohaliku elu küsimuste iseseisvale otsustamisele ja korraldamisele muu hulgas seetõttu, et neis kajastuv kohustuste maht mõjutab võimet võtta võlakohustusi. Kohaliku elu küsimuste kohta aruannete koostamine riivab seega PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigust ja PS § 157 lg-st 1 tulenevat finantsautonoomiat(p 32). Samuti on nimetatud sättest tulenev kohalike omavalitsuste kohustus lähtuda majandusaasta aruande koostamisel RTJ-dest on vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lausega(p 33).
PS §-st 154 ja §-st 157 sisalduv seaduse reservatsioon ei tähenda, et seadus peab ammendavalt sätestama kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi puudutava regulatsiooni ning et sellega seonduva regulatsiooni kehtestamise delegeerimine täitevvõimule on keelatud. Kolleegium on seisukohal, et seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia piiramise seisukohalt olulised küsimused. Täitevvõimule võib delegeerida enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise(p 34).
Kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse lubatavuse hindamisel tuleb teha kindlaks, kas säte, mille põhiseadusele vastavuse kontrolli taotletakse, on osa mõnest PSJKS §-s 7 loetletud õigusaktist, ning kontrollida, kas see säte võib rikkuda kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Kui ei ole tegemist õigustloova aktiga, siis ei ole taotlus lubatav(p 27).
Ainuüksi asjaolu, et õigusakt on õigusselgusetu, ei kujuta endast kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike garantiide rikkumist. Kohalik omavalitsus peab selgitama, kuidas õigusselgusetus kahjustab mõnda kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist(p 29).
PS §-l 59, mille kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule, puudub vahetu seos kohaliku omavalitsuse garantiidega või riigi ja kohaliku omavalitsuse vaheliste suhetega. See säte reguleerib Riigikogu pädevust ja Riigikogu paiknemist võimude lahususe süsteemis(p 29).
|
| 3-4-1-11-08
|
Riigikohus |
05.09.2008 |
|
KOKS § 20 lg-s 5 sätestatud juhul volikogu töös mitte osaleda saav isik ei saa volikogu liikme volitusi, vaid ta jäetakse nimekirjas vahele. Volikogu liikme volitused saab sel juhul järgmine asendusliige ning vahele jäetud isik säilitab esimese koha asendusliikmete nimekirjas (KOKS § 20 lg 7)(p 12).
Volikogu liikme volituste lõppemise alused on loetletud KOKS § 18 lg-s 1. See säte ei näe ette, et volikogu liikme volitused lõppeksid juhul, kui temast asendusliikmete nimekirjas eespool olnud kandidaadil kaovad KOKS § 19 lg-s 2 loetletud põhjused, mis takistasid tema volikogu liikmeks määramist KOKS § 20 lg 5 alusel(p 13).
Volikogu liikme volituste taastamine eeldab volikogu liikme volituste olemasolu (p 14).
|
| 3-4-1-6-08
|
Riigikohus |
01.07.2008 |
|
Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teises lauses sätestatud kohustus tasuda kontrollimise kulud on avalik-õiguslik rahaline kohustus (p 31). PS §-st 113 tulenev avalik-õigusliku rahalise kohustuse seadusega sätestamise nõue tähendab, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse ulatus või selle suuruse määramise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud vastava kohustuse olemuslikud tunnused (p 40).
Lennundusseaduse § 71 lõike 2 teine lause sätestab kulude tasumise kontrolli kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse nõutavaid elemente. Seetõttu on see vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu formaalselt põhiseaduspärane. Käsitletava avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid ei ole kindlaks määratud ühegi õigustloova aktiga, vaid selle suurus otsustatakse vaidlustatud sätte kohaselt sisuliselt Lennuameti ja kontrolliva organisatsiooni vahelise kokkuleppega (p 44).
|
Facebook
Twitter