3-4-1-2-08
|
Riigikohus |
19.02.2008 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 38 lg 1 kohaselt tuleb kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale esitada Riigikohtule pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebus tuleb esitada kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu. Kui kaebuse esitamisel ei ole järgitud kolmepäevast kaebuse esitamise tähtaega ning ei ole ka tähtaja järgimata jätmist põhjendatud, tagastatakse kaebus läbivaatamatult (p 7).
|
| 3-4-1-1-08
|
Riigikohus |
05.02.2008 |
|
Kohus saab jätta aktid põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata ning käivitada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse Riigikohtus (PSJKS § 9 lg 1). Vahekohtule ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ega muude õigusaktide kohaselt antud õigust jätta kohaldamata asjassepuutuv õigustloov akt ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Selline erisus on vahekohtumenetluse puhul põhjendatav vabatahtliku loobumisega igaüheõigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (PS § 15 lg 1 esimene lause). Eraõigussuhte pooltel on laiaulatuslik võimalus seda suhet käsutada ning seda ka suhtest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Vahekohtukokkuleppe sõlmimisel peavad pooled paratamatult arvestama, et sellega välistatakse vähemalt olulises osas ka kohaldatavate normide põhiseadusevastasuse kontroll kohtus (p 6).
Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9.
Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad PS § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigus laieneb selle olemusest tulenevalt ka juriidilistele isikutele, olles seejuures õigusriigi printsiibi osaks (p 3).
Kui taotluse esitaja on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et taotluse esitaja saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab
TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9).
PSJKS järgi on võimalus esitada Riigikohtule individuaalkaebus piiratud (p 4). Riigikohus saab jätta taotluse esitaja taotluse menetlemata juhul, kui viimasel on muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks (p 5). Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (PSJKS §-d 16-18). Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (PSJKS § 37). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (p 4).
Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest. Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8).
|
| 3-3-1-62-07
|
Riigikohus |
24.01.2008 |
|
Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
Looduskahju hüvitamine haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondlikul alusel võib luua konkurentsimoonutuste ohu ning riivata ühetaolise kohtlemise põhimõtet. Kahjupiirkondade määramist ja ka nende piirkondade sidumist territooriumi haldusjaotusega kehtiv õigus siiski ei välista. Selleks, et viia miinimumini piirkondade sellisel viisil määramisega kaasnevaid ohte, peab haldusorgan juhinduma selgetest ja õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest ning antavas haldusaktis kajastama kaalutlemise käigu.
|
| 3-3-1-65-07
|
Riigikohus |
10.01.2008 |
|
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.
Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.
Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda.
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
|
| 3-3-1-101-06
|
Riigikohus |
03.01.2008 |
|
Põhiseaduse § 11 on kõiki põhiõigusi hõlmav keskne norm, mis sisaldab põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste tõlgendamise ja kohaldamise põhimõtteid. Põhiseaduse § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kolmel tingimusel. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja piirangud ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. (Vt Riigikohtu 11.10.2001. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-01, p-i 12).
Kui isik on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, siis KodS § 21 lg 1 p 5 välistab igasuguse kaalutlusõiguse nende isikute poolt Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud sooviavalduste menetlemisel. Kui on tuvastatud, et isik tegi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ükskõik millal ja ükskõik missugust tööd, siis selle sätte järgi tuleb kodakondsuse andmisest keelduda. KodS § 21 lg 1 p 5 ei ole vastuolus üldise võrdsuspõhiõigusega. Üldine võrdsuspõhiõigus nõuab, et sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb ühtemoodi kohelda. Seega seisneb üldise võrdsuspõhiõiguse riive sarnases olukorras olevate isikute ebavõrdses (erinevas) kohtlemises. Võrdse kohtlemise põhimõttega on kooskõlas, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmisel koheldakse erinevalt välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses töötades abistavaid ülesandeid täitnud töötajat, kes ei täitnud luure- või julgeolekuasutusele spetsiifilisi ülesandeid, ja samasuguseid ülesandeid täitnud töötajat, kes ei töötanud välisriigi luureasutuses. Isikud, kes on täitnud luure- või julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid, ja isikud, kes on täitnud abistavaid ülesandeid väljaspool luure- või julgeolekuteenistust, ei ole omavahel võrreldavad. Kuna KodS § 21 lõike 1 punkt 5 on olemuselt materiaalõiguslik norm, ei saa tegemist olla ka menetlus- ja korraldusõiguse riivega. KodS § 21 lõike 1 punkt 5 ei riiva üldise võrdsusõiguse kõrval ühtegi muud põhiõigust.
Kui isik on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, siis KodS § 21 lg 1 p 5 välistab igasuguse kaalutlusõiguse nende isikute poolt Eesti kodakondsuse saamiseks esitatud sooviavalduste menetlemisel. Kui on tuvastatud, et isik tegi välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ükskõik millal ja ükskõik missugust tööd, siis selle sätte järgi tuleb kodakondsuse andmisest keelduda.
|
| 3-4-1-17-07
|
Riigikohus |
03.12.2007 |
|
Säte, mille põhiseaduspärasust konkreetse normikontrolli raames hinnatakse, peab olema asjassepuutuv. Praegusel juhul reguleerivad sama küsimust nii MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 kui ka MaaRS § 40 lg 1. Lex posterior derogat legi priori põhimõttest tulenevalt tuleb kohaldada hilisemat normi, seega MaaRS § 40 lg-t 1. Seetõttu ei ole MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 käesoleva kohtuasja lahendamisel otsustava tähendusega normiks ning kohus ei saa analüüsida selle normi põhiseadusele vastavust. Praegusel juhul tuleb asjassepuutuvaks lugeda MaaRS § 40 lg 1, mis vaatlusalust olukorda tegelikult reguleerib ning millest lähtudes tulnuks asi seaduse kohaselt lahendada. (p 22) Kuna MaaRS muutmise seaduse § 14 lg 2 ei ole asjassepuutuvaks normiks, puudub alus hinnata mainitud sätte põhiseaduspärasust ning vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 23)
|
| 3-3-1-41-06
|
Riigikohus |
03.12.2007 |
|
Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.
Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.
Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.
Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus ei sisaldanud volitusnormi väikeelamukruntide minimaalsuuruse kehtestamiseks kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil või selle osal. Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.
Isegi juhul kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.
Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse.
Põhiseaduse § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning omandi kitsendused sätestab seadus. Kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalitsuse üldaktiga. See nõue on suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil ühesuguste kriteeriumidega. Võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui omandiõiguse kaitse oleks riigi erinevates piirkondades ebaühtlaselt tagatud.
Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus ei sisaldanud volitusnormi väikeelamukruntide minimaalsuuruse kehtestamiseks kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil või selle osal. Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.
Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.
|
| 3-3-1-48-07
|
Riigikohus |
29.11.2007 |
|
Parlamendipensione reguleeriv seadus on erinevatel aegadel kandnud erinevaid nimetusi. Alates 1. jaanuarist 2008 nimetatakse seadust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seadus". Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 (oktoobris 1992 kehtinud redaktsioonis) ei võrdsustanud parlamendipensionide määramisel Riigikogu liikmena töötamise aega Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud ajaga. Töötamise aegu võrdsustav muudatus tehti 19. jaanuaril 1999 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega, kui seaduse paragrahvi 14 lisati lõige 2. Sellele sättele omistati tagasiulatuv jõud sama seaduse § 13 lg-ga 3. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 on kohaldatav ka Riigikogu asendusliikmete suhtes, sest Põhiseaduse § 64 lg 3 teise lause järgi on asendusliikmel kõik Riigikogu liikme õigused. Kui isikut ei nimetatud 1992. aastal Riigikogu asendusliikmeks, siis puudus tal võimalus asuda 1992. aastal tööle Riigikogus. Seetõttu tõttu ei saanud tema staaž Riigikogus hakata kulgema 1992. a parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 alusel.
Enne 19. jaanuaril 1999. a Eesti Vabariigi seaduses "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" tehtud muudatuse jõustumist oli võimalik, et Riigikogu liige, kelle parlamendipensionile õigust andev staaž oli hakanud kulgema, kuid kes kasutas talle Põhiseadusega ettenähtud võimalust minna valitsusse ja sealt Riigikokku naasta, ei omanda õigust parlamendiliikme vanaduspensionile. 1999. a tehtud seadusemuudatusega kõrvaldati Põhiseaduse § 64 lg 1 mõttega vastuolus olev ebavõrdsus Riigikogu liikmete vahel ning pensioneerimisel hakati võrdselt teiste Riigikogu liikmetega kohtlema neid Riigikogu liikmeid, kelle volitused Riigikogus peatati Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu. Kui isik jättis kasutamata Põhiseaduse § 64 lg-st 3 tuleneva põhiõiguse (passiivse valimisõiguse elemendi) astuda Riigikokku asendusliikmena, siis ei saa teda pensioneerimisel lugeda Põhiseaduse § 64 lg 1 kaitsealas olevaks isikuks, keda tuleb kohelda võrdselt Riigikogu liikmetega.
|
| 3-4-1-18-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-e 20 ja 21). Põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (vt Riigikohtu 23.03.1998 otsust asjas nr 3-4-1-2-98). (p 24) Seadus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Määrus riivab põhiseaduse § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. (p 26)
Volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. (p 27) Seadusandja ei määratlenud rahandusministrile antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks põhiseaduse § 113 nõuetele. (p 29)
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. (p 36)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on asjassepuutuvad üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. (p 18) Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu 13.02.2007 otsuse p-i 18 asjas nr 3-4-1-16-06). Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. (p 20)
|
| 3-4-1-15-07
|
Riigikohus |
08.10.2007 |
|
Vedelkütusevaru seadusega ei ole konkretiseeritud haldusõiguse üldpõhimõtteid nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vedelkütusevaru seaduse vastava menetluse eripära arvestades pole vajalik regulatsioon saavutatav ka haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldades. Vedelkütusevaru makse menetlus ei vasta hea halduse põhimõtetele ega taga isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele. (p 19)
|
| 3-4-1-14-07
|
Riigikohus |
01.10.2007 |
|
Õigusloome võrdsus tähendab, et seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02 p-i 17). (p 13)
Avaliku teenistuse seadus eristab isikuid, kes on 65-aastaseks saamise tõttu teenistusest vabastatud, ja isikuid, keda ei ole vaatamata 65-aastaseks saamisele teenistusest vabastatud. Tegemist on analoogilises olukorras olevate isikute gruppide ebavõrdse kohtlemisega. Avaliku teenistuse seaduse § 120 lg-ga 1 ja sellega lahutamatult seotud normidega on riivatud 65-aastaste ja vanemate isikute PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 14) Sellisele üldises avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud regulatsioonile, mis võimaldab ühe 65-aastaseks saanud ametniku jätta teenistusse ja teise vabastada, põhjendades vabastamist üksnes isiku vanusega, pole võimalik leida mõistlikku põhjendust. Meelevaldse erineva kohtlemise vältimiseks peavad teenistusest vabastamise motiivid olema läbipaistvad ja kirjeldama tegelikku olukorda. (p 15)
Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes. (p 12)
|
| 3-4-1-12-07
|
Riigikohus |
26.09.2007 |
|
KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)
Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)
Sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. (p 19)
KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, on meelevaldne, sest puuduvad mõistlikud ja asjakohased põhjused, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustaksid. (p 22)
|
| 3-4-1-16-07
|
Riigikohus |
20.06.2007 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 38 lg 1 kohaselt tuleb kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale esitada Riigikohtule pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebus tuleb esitada kolme päeva jooksul Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisest arvates Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu. Kui kaebaja ei ole kolmepäevast kaebuse esitamise tähtaega järginud ega esitanud tähtaja mittejärgimise põhjendusi, tuleb kaebus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 40 alusel läbivaatamatult tagastada.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 63 lg 3 kohaselt on Vabariigi Valimiskomisjonil õigus jätta mittenõuetekohane kaebus läbi vaatamata. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei näe ette eraldi nõuet määrata kaebajale kaebuse puuduste kõrvaldamiseks täiendav aeg. Seda ei võimaldaks ka kaebuste läbivaatamiseks ettenähtud kolmepäevane tähtaeg.
|
| 3-4-1-9-07
|
Riigikohus |
15.06.2007 |
|
KTS § 2521 alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)
Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)
PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 2521 põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 2521 näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 2521. KTS § 2521 põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 2521 asjassepuutuv. (p 16)
|
| 3-4-1-13-07
|
Riigikohus |
08.06.2007 |
|
PSJV § 37 kohaselt saab valimiskaebemenetluses Riigikohtus vaidlustada üksnes valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid. Valimiskaebemenetlus ei ole mõeldud kohaliku omavalitsuse volikogu ja valitsuse aktide ning toimingute õiguspärasuses selgusele jõudmiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse akti või toimingu õiguspärasuses, ka juhul kui see on seotud valimiskomisjoni otsuse või toiminguga, tuleb selgusele jõuda eelkõige halduskohtumenetluse või ka maavanema järelevalvemenetluse raames (vt ka Riigikohtu 29.09.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-11-06 p-i 12; 27.12.2006 otsus asjas nr 3-4-1-15-06 p-i 13 ja 23.03.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-6-07 p-i 10). (p 13)
|
| 3-4-1-4-07
|
Riigikohus |
08.06.2007 |
|
Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. (p 12) Kehtiva õiguskorra kohaselt ei ole seadusandja määranud sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuvat sõnaselgelt riigi või kohaliku omavalitsuse ainupädevuses oleva küsimusena. 1949. a Genfi konventsioonidest tulenevate kohustuste täitmise eest on rahvusvaheliselt vastutav Eesti Vabariik, seetõttu on sõjahaudade hauamonumentidesse ja -tähistesse puutuv riigielu küsimus. (p 14)
Ka riigielu küsimuste üle otsustamisel tuleb arvestada kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute õiguste võimaliku riivega. Sõjahaudade monumentide ja -tähiste rajamisel, säilitamisel, kohandamisel, lammutamisel, demonteerimisel ja teisaldamisel on puutumus kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga, kuna mainitud tegevused seonduvad kohaliku omavalitsuse ülesannetega avaliku ruumi ja miljöö kujundamisel ning kaitsel. (p 15) Samuti ei välista asjaolu, et tegemist on riigielu küsimusega kohaliku omavalitsuse kaasamist otsustusprotsessi. Selline kaasamine peab tagama igal konkreetsel juhul kohaliku omavalitsuse võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning tasakaalustatud ja põhjendatud otsuste langetamise. Sõjahaudade kaitse seaduses ette nähtud otsuste tegemisel ning toimingute sooritamisel on kohaldatav haldusmenetluse seadus ning hea halduse põhimõtteid. (p 25)
Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12) Kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimuste otsustamise õigust võib ta mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Kuna sõjahaudadega seonduv on riigielu küsimus, ning sõjahaudade kaitse seaduse eesmärgiks on sõjategevuses hukkunud isikute säilmete kaitse, austamine ja väärikas kohtlemine, tuleb pidada riigi rahvusvahelise kohustuse - sõjahaudade kaitse - korrektset täitmist ja sõjahaudade kaitse ühtset reguleerimist kogu riigis legitiimseteks eesmärkideks, mille tagamiseks võib piirata kohaliku omavalitsuse õigust korraldada kohalikku elu. (p 20) ShKS § 8 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 4 sätestatud piirangud on sobivad ja vajalikud riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks sõjategevuses hukkunute säilmete ja mälestuse kaitsel. Tegemist on oluliste rahvusvahelisest õigusest tulenevate ja põhiseadusega kaitstud väärtuste ning põhimõtetega. Kuigi sõjahaudade kaitse seadus välistab kohalike omavalitsuste otsustusõiguse, on piirang eeltoodust lähtudes väheintensiivne ja tervikuna proportsionaalne. (p 24)
Linnavolikogu taotluse lubatavuse küsimuse lahendamisel tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud seaduse sätted riivavad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tegemist on riigi- või kohaliku elu küsimusega. (p 11) Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Tulenevalt PS §-st 154 on seadusandjal võimalik kohaliku omavalitsuse iseseisvust piirata, arvates mõned oma sisult kohaliku elu küsimused viimaste hulgast põhjendatult välja. Seejuures tuleb silmas pidada, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik garantii jääks püsima. (p 12)
|
| 3-4-1-11-07
|
Riigikohus |
17.05.2007 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 3) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. (p 4)
Pankrotiseadus § 190 ei reguleeri kompromissi tühistamise kohtulikku menetlust. Viimasele tuleb kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) asjakohaseid sätteid. Kompromissi tühistamise menetlusele kohaldada hagita menetluse sätteid, milles on menetlusosalised avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud (TsMS § 198 lg 1 p 2). Kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on asjast puudutatud isik ka pankrotivõlgnik. TsMS § 199 lg 1 p-st 4 saab järeldada, et kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades on menetlusosalisel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta. Lisaks on menetlusosalisel võimalik oma seisukohta avaldada, esitades määruskaebuse kompromissi tühistamise määruse peale.
Pankrotiseaduse § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust. Kuna kompromissi tühistamise määrus takistab kompromissi edasist täitmist, on menetlusosalisel võimalik selle määruse peale esitada määruskaebus. Seega on menetlusosalisele kompromissi tühistamise menetluses pankrotiasjades seadusega tagatud võimalus esitada oma seisukohti. (p-d 5 ja 6)
|
| 3-4-1-2-07
|
Riigikohus |
02.05.2007 |
|
Riigikohus ei saa kehtetuks tunnistada vaidlustatud määruse sätet, kui Vabariigi Valitsus on kohtumenetluse ajal muutnud määrust viisil, et vaidlustatud säte kehtivas redaktsioonis puudub, st enam ei kehti. Riigikohus piirdub siis vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse tuvastamisega ja ex tunc inter partes mõjuga. (p 23)
Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 20)
Lähtuvalt maareformi seaduse § 7 lg-st 5, § 9 lg-st 9, § 10 lg-st 3 ja § 22¹ lg-st 6 on Vabariigi Valitsuse volitused piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega.
Vabariigi Valitsusel ei ole õigust kitsendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid ega seada täiendavaid tingimusi, mis peavad olema täidetud erastatava maa määramiseks, võrreldes maareformi seaduse § 6 lg-ga 3¹.
Vabariigi Valitsus on väljunud volituse piiridest, sätestades korras, mis on seadusest madalamal seisev õigusakt, täiendava tingimusena, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse alles siis, kui ehitis on korrastatud. (p 21)
|
| 3-3-1-12-07
|
Riigikohus |
19.04.2007 |
|
Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.
Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.
Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.
Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)
Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti.
Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.
|
| 3-4-1-10-07
|
Riigikohus |
13.04.2007 |
|
Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 26 lg 1 kohaselt võib Riigikogu juhatuse taotlusel lõpetada Riigikohtu otsusega enne tähtaega Riigikogu liikme volitused, kes keeldub ametivannet andmast. Vande andmisest keeldumine on Riigikogu liikme volituste enne tähtaega lõpetamise aluseks. (p 5)
|
Facebook
Twitter