3-1-1-2-05
|
Riigikohus |
10.02.2005 |
|
Kui tuvastatakse, et menetlusalune isik rikkus liiklusnõudeid, tuleb välja selgitada, kas saabunud tagajärg on menetlusalusele isikule õiguslikult omistatav. Isegi kui isik rikub liikluseeskirja, ei ole välistatud, et see ei põhjusta ega suurenda tagajärjes realiseerunud ohtu, vaid seda tegi teine liiklusõnnetuse osapool. Kohus peab hindama ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist.
|
| 3-1-1-111-04
|
Riigikohus |
04.02.2005 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla õigusvastane rünne, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele.
Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Väheohtliku ründe puhul puudub avalik huvi hädakaitsetegevuse vastu, mille tagajärjeks oleks silmatorkavalt ebaproportsionaalne kahju ründaja õigushüvedele. Juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud.
|
| 3-1-1-113-04
|
Riigikohus |
31.01.2005 |
|
Vt RKKKo 3-1-1-106-04 märksõna.
|
| 3-1-1-106-04
|
Riigikohus |
19.01.2005 |
|
See, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda. Vastav nõue tuleneb PS § 12 lg 1 esimeses lauses sisalduvast üldisest võrdsuspõhiõigusest, mille kohaselt tuleb sarnases olukorras olevaid isikuid kohelda ühtemoodi. Isikuteks, keda tuleb võrdselt kohelda, on need, kes on enne esimese karistamisotsuse tegemist pannud korduvalt toime samale väärteokoosseisule vastava teo (mutatis mutandis RKPKo 3-4-1-2-02). Seega ei või enne esimese karistamisotsuse tegemist toime pandud samale väärteokoosseisule vastavate tegude eest määratud või mõistetud karistused ületada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära ka juhul, kui episoode arutatakse eraldi.
|
| 3-1-1-97-04
|
Riigikohus |
18.01.2005 |
|
Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria tähenduses on nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine" (vt RKKKo-d nr 3-1-1-23-01, 3-1-1-20-03 ja 3-1-1-88-03).
Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalasja lõpetamise määrusel puudub jõustunud kohtuotsusele omane tunnus nagu seadusjõud ja seetõttu on menetlejal võimalik kogu kohtueelse menetluse vältel tühistada menetluse lõpetamise määrus ja jätkata menetlust ka varem lõpetatu osas.
Kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei saanud peale 23.11.1994. a enam olla kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks siis, kui süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega oli kohtus võimalik hõlmata ka seda süüdistust, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud.
KrMS ei sisalda keeldu tunnistada anonüümseks tunnistajaks ka isikut, kes on tuletatud tõendi allikas.
|
| 3-1-1-131-04
|
Riigikohus |
14.01.2005 |
|
Kuigi äriühingu kaubamärgi avalikustamine toimus äriühingu huvides, ei piisa sellest asjaolust äriühingu karistamiseks, sest kindlaks ei ole tehtud juriidilise isiku organit ega juhtivtöötajat, kes lasi reklaamid üles panna (vt RKKK lahendid nr 3-1-1-7-04 ja nr 3-1-1-82-04).
Kaubamärk võib sisaldada ja sageli sisaldabki teavet, mis on vaadeldav reklaamina RekS § 2 lg 1 mõttes. Kaubamärgi avalikustamisel peab arvestama RekS piirangutega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-82-04).
Õigusabikulud, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda mõistlikeks ega neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga (vt RKKKo-d nr 3-1-1-37-03 ja nr 3-1-1-98-03).
|
| 3-1-1-130-04
|
Riigikohus |
14.01.2005 |
|
Võlgnike poolt äriühingu arvele tasutud summad oli võõras vara selle äriühingu juhatuse liikme jaoks, kellel ei olnud võlausaldajatega mingit lepingulist suhet seoses võlanõuete sissenõudmisega. Kui äriühing oli võlausaldajatega käsundussuhtes TsK § 394 tähenduses ning nõuete loovutamist äriühingule ei toimunud, siis ei olnud võlgnikelt äriühingule laekunud summade näol tegemist mitte selle äriühingu, vaid volitajate varaga, mis oli üksnes äriühingule usaldatud. Järelikult oli võlgnike poolt tasutud raha KrK § 1411 mõistes võõras vara ka äriühingu jaoks.
Kuna 1.09.2002-31.12.2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsioon käsitles omastamise objektina üksnes "võõrast vallasasja", siis ei olnud sel ajavahemikul kuriteona karistatav isikule usaldatud võõra vara, mis ei ole vallasasi, enda kasuks pööramine (välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo - nt kelmuse - tunnustele). Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana (vt RKKKo nr 3-1-2-3-03).
|
| 3-1-1-124-04
|
Riigikohus |
23.12.2004 |
|
Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega KarS § 137 mõttes on tegemist juba siis, kui isik püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks.
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab seaduses sätestatud jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt. Teiseks isikuks võib olla nii isik, kelle isikusamasus on eraviisilise jälitustegevuse subjektile teada, kui ka võõras isik (vt ka RKKK lahendid nr 3-1-1-69-01 ja 3-1-1-69-01). Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega KarS § 137 mõttes on tegemist juba siis, kui isik püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks. KarS §-ga 137 kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks.
|
| 3-1-1-121-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
Teatud süütegude puhul ette nähtud juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus ei asenda, vaid täiendab füüsilise isiku vastutust, ning KarS § 14 lg-st 1 tulenevalt saab juriidiline isik vastutada vaid seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides (vt RKKK lahendid nr 3-1-1-7-04 ja 3-1-1-82-04).
Käesolevas asjas ei kajasta väärteoprotokoll, kohtuvälise menetleja otsus ega linnakohtu otsus seda, kes on teo toime pannud ja seega ei ole kindlaks tehtud osaühingu organi ega juhtivtöötaja süülist ning õigusvastast tegevust. Seda puudust ei ole võimalik kõrvaldada ka asja uuel arutamisel esimese astme kohtus, mistõttu menetlus väärteoasjas tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
Eksitavaks reklaamiks tunnistamisel võetakse arvesse kogu reklaam ning eelkõige teave tootja või teenuse osutaja isiku, tema tegevusala ja kvalifikatsiooni kohta (RekS § 4 lg 2 p 6). Sellest tulenevalt on kohus, arvestades kogu reklaami ja lause "10 aastat Eesti turul" asetsust sellel, jõudnud põhjendatult järeldusele, et kuigi osaühing registreeriti aastal 2000, võib selle reklaamist aru saada, nagu oleks osaühing tegutsenud juba 10 aastat. Seetõttu on kõnealuse reklaami näol tegemist eksitava ja seega keelatud reklaamiga.
|
| 3-1-1-127-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
LS § 7418 sätestab rikkumise subjektidena isikud, kellel on juriidilise või faktilise võimu tõttu mootorsõiduki üle reaalne võimalus otsustada, kelle ta lubab mootorsõidukit juhtima või kellele ta juhtimise üle annab. Tegemist ei ole õiguslikus mõttes võrdsete isikutega, kuna omaniku, valdaja ja juhi sõidukiga seotud õiguste maht on erinev. Sellest tulenevalt erineb ka võimalus lubada või keelata teisel isikul mootorsõidukit juhtima asuda. Üldjuhul on sõiduki omanikul eesõigus sõidukit kasutada ning seetõttu vastutab omanik reeglina ka mootorsõiduki valdaja juhtima lubamise eest.
Hoolsusetu käitumine tähendab seda, et isik ei tegutse üldises suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas vajaliku hoolsusega. Autot juhtima lubamisel või juhtimise üleandmisel peab isik olema veendunud selles, et teine isik ei ole joobes. Normaalses suhtlemises ei ole üldjuhul mõistlik eeldada teise isiku joobesolekut, mistõttu puudub alus adutavate tunnusteta isikult seda küsida. Seega ei saa pidada mitteküsitlemist hoolsuskohustuse rikkumiseks. Hoolsuskohustuse täitmise korral peab isikul olema võimalik aru saada, et teine isik on alkoholi tarvitanud. Tavaline inimene, kellel puuduvad alkoholijoobe väljaselgitamiseks vajalikud eriteadmised ja vahendid ning kes ei ole teadlik, et teine isik on tarvitanud alkoholi, saab seda reeglina kontrollida väliste alkoholi tarvitamise tunnuste alusel.
|
| 3-1-1-112-04
|
Riigikohus |
03.12.2004 |
|
Liitkaristuse mõistmisel tuleb kohtuotsuse resolutiivosas viidata eelkõige KarS §-de 63 ja 65 vastavatele lõigetele. Liitkaristuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS §-s 64 sätestatust, kuid kohtuotsuse resolutsioonis sellele paragrahvile viidata ei ole vajalik, sest viide sellele sisaldub juba KarS §-de 63 ja 65 vastavates lõigetes.
KarS § 65 lg 1 kohaldamine ei sõltu sellest, kas eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on süüdimõistetul ära kantud täielikult või osaliselt või täielikult ära kandmata. Selline mehhanism liitkaristuse mõistmiseks on vajalik selleks, et vältida eksimist KarS § 64 lg-s 3 sätestatud reegli vastu.
Liitkaristuse mõistmisel tuleb kohtuotsuse resolutiivosas viidata eelkõige KarS §-de 63 ja 65 vastavatele lõigetele. Liitkaristuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS §-s 64 sätestatust, kuid kohtuotsuse resolutsioonis sellele paragrahvile viidata ei ole vajalik, sest viide sellele sisaldub juba KarS §-de 63 ja 65 vastavates lõigetes.
Kannatanu või prokuröri apellatsiooni puudumisel süüdimõistetu olukorra raskendamise on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 2 ja KrMS § 339 lg 2 järgi.
|
| 3-1-1-110-04
|
Riigikohus |
02.12.2004 |
|
Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, oleks tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01). Süüteo jäljendamise vajadus võib situatsiooniti ja deliktiti erineda. Raskemate süütegude korral ei ole välistatud pikaajalised operatsioonid (nt palgamõrvad, inimkaubandus, altkäemaksu andmine). Matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni. Matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta. Lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Kui matkija provotseeriv käitumine on sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile ja matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus, siis on provotseeritu vastutus välistatud. Matkija vastutus peaks olema jaatatav juhul, kui ta "kihutajana" soodustab ja kiidab heaks teo lõpuleviimise ja õigushüvede tegeliku kahjustamise.
Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, olekski tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01).
Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.
Antud juhul tuleb tunnistada minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (KrMS § 339 lg 2), kuna sellega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus.
Jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Teabesalvestus on esmane tõend, kirjaliku fikseerimise protokollile saab omistada vaid sekundaarse tähenduse (vt RKKK otsused nr 3-1-1-69-00 ja 3-1-1-25-03). Protokoll ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks.
Kuriteo matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni.
Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.
|
| 3-1-1-107-04
|
Riigikohus |
22.11.2004 |
|
Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata. Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata.
Kui kohus jätab mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse esitada tunnistajale küsimusi ja ühtlasi sellega jätab kontrollimata vastuolu menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis võis viia ebaõige kohtuotsuseni, siis on tegemist olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Euroopa Inimõiguste Kohus käsitleb kuriteo mõistet autonoomsena siseriiklikust õigusest. Ka RKPK on asjas nr 3-4-1-1-04 leidnud, et osa väärtegusid on liigitatavad kuritegude alla inimõiguste konventsiooni tähenduses.
|
| 3-1-3-5-04
|
Riigikohus |
22.11.2004 |
|
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi ja 20.07.1993. a jõustunud KrK § 148-4 järgi enne nende karistusnormide kehtima hakkamist toime pandud tegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 7 lõikega 1.
Tulenevalt PS §-st 15 võib menetluse taasavamine Eesti kohtus pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: Kohus) otsust osutuda vajalikuks, vaatamata asjaolule, et menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu tuvastatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-3-13-03).
|
| 3-1-1-109-04
|
Riigikohus |
19.11.2004 |
|
Isik vastutab lepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel oleks see võlgniku pankrotimenetluse käigus rahuldatud (vt põhjuslik seos tegevusetusdelikti puhul Riigikohtu otsused nr 3-1-1-71-02 ja nr 3-1-1-28-02) Samuti tuleb arvestada, et isikule süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Kahju tekitamine majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast käitumisest. Majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine.
Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest.
|
| 3-1-2-5-04
|
Riigikohus |
15.11.2004 |
|
|
| 3-1-1-81-04
|
Riigikohus |
09.11.2004 |
|
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Asjaolul, et omanik on end ühel või teisel viisil kauba kaotsimineku või riknemise eest kindlustanud, ei ole süüdlase karistusõigusliku kohtlemise seisukohalt tähtsust, sest see tähendab vaid teistsugust võimalust kahju sissenõudmisel.
Kui süüdistatavale juba eeluurimisel omistatud käitumine (faktilised asjaolud) jäid muutumatuteks ning kohus andis käitumisele vaid teistsuguse õigusliku hinnangu, siis ei ole kohus isiku olukorda raskendanud. Kohtu kohustust mitte piirduda üksnes süüdistuses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid anda teole, milles kohtualust süüdistatakse, omapoolne õiguslik hinnang, tuleneb KrMK § 263 lg 1 p-st 3. Selline õiguslik hinnang ei tohi aga kaasa tuua olukorda, kus kohtualusele oleks võimalik mõista rangem karistus, kui see, mille vastu tal oli kohtuistungi vältel võimalik end kaitsta.
|
| 3-1-1-103-04
|
Riigikohus |
05.11.2004 |
|
Tsviilkäibes keelatud lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine moodustab iseseisva kuriteokoosseisu ega ole tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise kvalifitseerivaks koosseisuks. Nende üheaegse esinemise korral moodustavad nad kuritegude reaalkonkurentsi.
Seda, millal on tegemist lõhkematerjali suure kogusega KarS § 414 lg 4 p 2 tähenduses, ei ole üheski õigustloovas aktis kindlaks määratud. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis tuleb sisustada kohtupraktikas lähtudes konkreetse lõhkematerjali füüsikalistest omadustest ja üldisest ohtlikkusest.
Süüteo põhikoosseis ja sellele põhikoosseisule vastav kvalifitseeritud koosseis on üld- ja erinormi vahekorras. Kui isiku käitumises esineb mõni süüteokoosseisu raskendav asjaolu, kuulub kohaldamisele üksnes kvalifitseeritud koosseis ja puudub alus eraldi viite tegemiseks põhikoosseisule. Erandina on viide põhikoosseisule süüdistuse mõistetavuse aspektist siiski vajalik näiteks juhul, kui kvalifitseeritud koosseisus sätestatud raskendavad asjaolud laienevad üheaegselt mitmele erinevale dispositsioonile (vt nt KarS § 240 lg 3).
|
| 3-1-1-84-04
|
Riigikohus |
28.10.2004 |
|
Vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-70-04.
|
| 3-1-1-83-04
|
Riigikohus |
28.10.2004 |
|
Vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-70-04.
|
Facebook
Twitter