3-1-1-136-03
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Valeandmete esitamise osas erinevad KarS §-des 386 ja 390 sätestatud kuriteokoosseisud selle poolest, et esimesel juhul esitatakse maksuarvutus (maksudeklaratsioon) ja muud vajalikud dokumendid maksuhaldurile seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel kohustatud isiku initsiatiivil, kuid nendes dokumentides esitatakse teadvalt valeandmeid. Teisel juhul esitatakse maksuhaldurile valeandmeid dokumentides, mida esitatakse maksuhalduri nõudel selleks, et maksuhaldur saaks kontrollida maksuarvutuse (maksudeklaratsiooni) õigsust või koguda tõendeid maksusumma määramiseks ja maksuotsuse tegemiseks. Neid dokumente esitab kohustatud isik maksuhalduri nõudel täiendavalt nendele dokumentidele, mida ta oli juba esitanud koos maksuarvutusega (maksudeklaratsiooniga).
Maksuvõla väljamõistmist süüdimõistetult ei takista asjaolu, et maksuhaldur ei ole kriminaalasjas tsiviilhagi esitanud. Maksukuritegude puhul on maksuvõlg käsitatav kuriteoga tekitatud kahjuna ning KrMK § 263 lg 1 p 11 ja § 275 lg 1 p 8 kohaselt peab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muude küsimuste hulgas lahendama ka küsimuse sellest, kas varaline kahju kuulub hüvitamisele, kui tsiviilhagi ei ole esitatud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.01.2008, nr 3-1-1-60-07, p-d 41jj)
|
| 3-1-1-18-04
|
Riigikohus |
24.03.2004 |
|
|
| 3-1-1-7-04
|
Riigikohus |
23.03.2004 |
|
Kui sama süüteo eest võetakse üheaegselt vastutusele nii juriidiline isik kui ka teo faktiliselt toime pannud juriidilise isiku esindajast füüsiline isik, ei ole rikutud kahekordse karistamise keelu (ne bis in idem) põhimõtet, sest juriidilise isiku karistamine ei ole käsitatav juriidilise isiku esindaja karistamisena. Tulenevalt võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1 lause 1) puudub võimalus teha KarS § 14 lg-s 2 sätestatud juriidilise ja füüsilise isiku karistusõigusliku vastutuse kumulatiivsuse põhimõttest erandit ka juhtudel, mil juriidilisele isikule omistatava süüteo toime pannud isik on ühtlasi selle juriidilise isiku ainuosanik (ainuaktsionär) ja ainuke organi liige.
Kuna KarS sätestab juriidilise isiku vastutuse tuletatud (derivaatse) vastutuse põhimõttel, on ühe subjekti (füüsilise isiku) tegevus teise subjekti (juriidilise isiku) vastutuse eelduseks. Seetõttu tuleb rääkida kahest ühe ja sama teo eest eraldi vastutavast isikust.
|
| 3-1-3-2-04
|
Riigikohus |
27.02.2004 |
|
Kohtuotsuse kirjeldav-motiveeriva ja resolutiivosa vaheline vastuolu on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, kui see on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
|
| 3-1-1-11-04
|
Riigikohus |
27.02.2004 |
|
Kui isik aitab kaasa teadvalt isikute grupi poolt kuriteo toimepanemisele, inkrimineeritakse grupi tunnus vastavalt KarS § 22 lg-le 4 ka osavõtjale, kuigi osavõtja ise täideviijate grupi koosseisu ei kuulu, sest teo toimepanemine isikute grupis ei ole mitte tegijat, vaid tegu iseloomustav tunnus (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-106-01).
|
| 3-1-1-9-04
|
Riigikohus |
26.02.2004 |
|
Vale sõidukiiruse valimine, mis põhjustab varalise kahjuga liiklusõnnetuse, sellest liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmine ja alkoholi tarvitamine pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist, ei moodusta ideaalkonkurentsi (üks tegu vastab mitmele süüteokoosseisule), vaid reaalkonkurentsi.
Vale sõidukiiruse valimine, mis põhjustab varalise kahjuga liiklusõnnetuse, sellest liiklusõnnetusest politseile teatamata jätmine ja alkoholi tarvitamine pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist, ei moodusta ideaalkonkurentsi (üks tegu vastab mitmele süüteokoosseisule), vaid reaalkonkurentsi.
Kui liiklusõnnetuses inimene viga ei saanud, kahju saaja (maavalitsus, keda esindas kohapeal liikluõnnetuse põhjustanud maavanem) ja liiklusõnnetuses osalenud juhi vahel puudusid erimeelsused vastutuse küsimuses ning puudusid andmed selle kohta, et keegi veel oleks liiklusõnnetuses kahju saanud, ei olnud juhil kohustust liiklusõnnetusest politseile teatada ning isikut ei saa karistada LS § 74-31 järgi. Järelikult ei saa teda karistada ka LS § 74-21 järgi.
|
| 3-1-1-2-04
|
Riigikohus |
20.02.2004 |
|
Vangistuse hulka ei arvata ajavahemikku, mil isik oli KarS § 74 lg 2 alusel karistuse kandmisest tingimisi vabastatud ja kontrollnõuetele allutatud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse karistusaja hulka üksnes eelvangistuses viibitud aeg. Käitumiskontrollile allutatud isik, kellele on pandud kohustus järgida KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollinõudeid, on tõepoolest kohustatud taluma riigipoolset järelevalvet oma käitumise üle, kuid kehtestatud piirangud ei ole oma olemuselt samastatavad vahi all pidamisega.
|
| 3-1-1-150-03
|
Riigikohus |
02.02.2004 |
|
Kaasaaitamistahtlus peab hõlmama kaasaaitaja ettekujutuse minimaalselt kaudse tahtluse tasemel täideviija tahtlikust käitumisest. Kaasaaitaja peab seega enda ettekujutusse haarama kõik toimepandava teo objektiivse koosseisu tunnused. Ta peab teadma, et toetab teatud kindlat võõrast tegu ja see tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel ja seda isegi juhul, kui ta tagajärge saabumist ei soovi. Kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära tundma täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused.
|
| 3-1-1-1-04
|
Riigikohus |
19.01.2004 |
|
|
| 3-1-3-13-03
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
AKKS-s sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise alused sisaldavad Eesti kohtute tuvastatavaid aluseid jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamiseks. Teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata.
Kriminaalmenetlus on võimalik Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu otsust nr 3-1-3-10-02 Brusilovi süüasjas). Menetluse taasavamise üle otsustamisel pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste kohus (edaspidi Kohus) on tuvastanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (edaspidi Konventsioon) tagatud õiguse mis tahes rikkumise, tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu poolt tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine Kohtu poolt ei ole isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 1481 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
|
| 3-1-1-140-03
|
Riigikohus |
18.12.2003 |
|
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute (metsavendade) tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Eristamaks tsiviilisikut ja võitlejat 1953. a õiguslikus kontekstis tuleb analüüsida rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsiooniks oleva Haagi 1907. a (IV) Maasõja õiguste ja tavade konventsiooni lisa artikleid 1 ja 2. Tuginedes nendele artiklitele kuulusid antud kaasuses nn metsavennad tsiviilisikute hulka. Isiku (metsavenna) poolt kuriteo (ka kehtiva riigikorra vastu suunatud teo) toimepanemine ning terroristlikusse gruppi kuulumine võib olla tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise, kuid mitte temalt tsiviilisiku staatuse võtmise aluseks.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
|
| 3-1-2-3-03
|
Riigikohus |
12.12.2003 |
|
|
| 3-1-1-146-03
|
Riigikohus |
09.12.2003 |
|
VTMS ise ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb menetleja kaalutlusõiguse piiresse.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Riigikohus ei saa kassatsioonkaebuse piiridest väljuda ja isikule süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida lõpuleviidud süüteoks, sest see raskendaks tema olukorda.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Juhtimisena on käsitletav juhi tegevus sõiduki või looma kulgemise suunamisel. Juhtimise katse on üldjuhul võimalik vaid selles staadiumis, kus mootorsõidukit ei ole kohalt liigutatud, sest mootorsõiduki juhtimise mõistesse kuulub ka sõidu alustamine, s.o juhi poolt seisva sõiduki liikumisse viimine. Teatud juhtudel käsitleb LE mootorsõiduki roolis viibivat isikut juhina juba enne seda, kui toimus sõiduki liikumahakkamine (nt LE § 82).
|
| 3-1-1-138-03
|
Riigikohus |
04.12.2003 |
|
Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Arvestades isiku ametiseisundit kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias (ametiisik maakonna päästeteenistuses), õigusvastaste tegude (KVS § 22 lg 1 ja § 24 lg 1) pikaajalist kestust ja süstemaatilisust ning nende tegude toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka, on teoga saabunud tagajärg hinnatav olulise mittevaralise kahjuna riigi huvidele. On arusaadav, et sooritatud tegude toimepanemine ei vasta üldisele õiglustundele, sest ametiisik teostas juriidilistele isikutele töid, mille üle ta pidi teostama järelevalvet. Iseenda tööde üle järelevalve teostamine ei vasta ka tavaarusaamisele järelevalveasutuste tööst. Pealegi sai ametiisik juriidilistele isikutele teostatud tööde eest suuremat tulu kui tema ametipalk (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-100-00).
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00).
Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00).
|
| 3-1-1-131-03
|
Riigikohus |
26.11.2003 |
|
Kui isik teeb tema kasutuses olevaid vahendeid arvesse võttes kõik endast oleneva teise isiku surma põhjustamiseks, kuid tema relvakäsitlemise oskusest ei piisa teise isiku tabamiseks vajaliku kiirusega lasu sooritamiseks ja kui viimatinimetatud asjaolu asub väljaspool süüdlase teadmist ja tahet, on süüdlase tegevus vaadeldav süüteokatsena.
Kannatanu mittesaabumine isiku poolt valitud varitsuspaika välistab objektiivselt igasuguse teo alustamise, mis isiku ettekujutuse kohaselt kutsunuks esile kannatanu surma ning isiku ettevalmistavatele tegudele pidi kuriteokoosseisu täitmiseks järgnema veel muid käitumisakte, mis seondusid kannatanu ilmumisega varitsuskohta. Antud juhul on jõutud kõigest kuriteo ettevalmistamise staadiumi.
|
| 3-1-3-15-03
|
Riigikohus |
20.11.2003 |
|
Pärast KarS-i jõustumist tuleb süüdimõistetu vabastada karistuse kandmisest, kui KarS-i järgi ei ole tegemist enam kuriteoga. Uue liitkaristuse mõistmisel ülejäänud kuritegude kogumi eest tuleb lähtuda kergemat karistust sisaldavast seadusest.
|
| 3-1-1-129-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
|
| 3-1-3-14-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
Karistuse mõistmisel narkosüütegude puhul tuleb arvesse võtta, mitmel korral isik omandas narkootilist ainet ning kas ta tegi seda omakasulistel eesmärkidel, müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. KrK § 210-2 (KarS § 183) koosseis realiseerub subjektiivses mõttes pelgalt edasiandmise eesmärgi olemasolul ning ei eelda varalise kasu saamist. Pikaajalise varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt narkootiliste ainete edasiandmine on õiguslikult eriti taunitav.
Kui KrK mõttes on kohtualuste poolt toime pandud teise astme kuriteod, siis peab KrK jätkuvalt olema aluseks ka neilt väljamõistetava sundraha arvestamisel, sest kriminaalasja menetlemise ajal toimunud muutused materiaalõiguses (kuritegude raskusastmete piiritlemise muutus) ei saa kaasa tuua kohtualuste seisundi halvenemist väljamõistetava sundraha osas.
|
| 3-1-1-126-03
|
Riigikohus |
28.10.2003 |
|
Käitumiskontrolli puhul kahju heastamise ja ülalpidamise kohustuse (KarS § 75 lg 2 p-d 1 ja 6) määramise võimaluse sätestamise eesmärgiks on tagada kriminaalvastutuse (KarS § 329) ja mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramise ähvardusel kannatanule võimalikult kiire kahju heastamine ja ülalpidamiskohustuse täitmine süüdimõistetu poolt ning süüdimõistetu huvi ja aktiivsus määratud kohustuste täitmiseks. Kuid kohtuotsusega kahju heastamiseks väljamõistetud summa kuulub tasumisele ja ülalpidamise kohustus täitmisele olenemata sellest, kas süüdimõistetu vangistusest tingimisi vabastamisel talle selline kohustus pannakse või mitte, sest nende kohustuste täitmise kohustuslikkus tuleneb ka teistest seadustest.
KarS § 75 lg 2 p 1 kohaselt saab kohus määrata kuriteoga tekitatud kahju heastamise tähtaja, mis võib olla maksimaalselt käitumiskontrolli aja (katseaja) pikkune. Samuti võib kohus ajatada kogu kahju heastamise katseaja piires, määrates, millises osas ja milliseks tähtajaks tuleb kahju heastada. Kuid kohus ei ole õigustatud määrama tekitatud kahju osalise hüvitamise kohustust.
Kui süüdimõistetu on karistusest tingimisi vabastatud ja allutatud käitumiskontrollile, ei pea kohus tingimata panema isikule kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Kuid selle kohustuse määramata jätmine ei vabasta kohut kahju hüvitamise küsimuse otsustamise kohustusest ega süüdimõistetut kuriteoga tekitatud kahju heastamise kohustusest, mis tuleneb KrMK § 263 lg 1 p-st 12.
Kui tsiviilhageja esindaja tasu katteks kohtuotsusega süüdimõistetult välja mõistetud summa ületab seaduse järgi lubatu, on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.
|
| 3-1-1-128-03
|
Riigikohus |
21.10.2003 |
|
|
Facebook
Twitter