Kohtulahendite liigitus

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kahtlustatav ja süüdistatav
• ->
• kahtlustatava ja süüdistatava õigused ja kohustused
• ->
• enese mittesüüstamise privileeg

Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)

Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kahtlustatav ja süüdistatav
• ->
• kahtlustatava ja süüdistatava õigused ja kohustused
• ->
• enese mittesüüstamise privileeg

Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kahtlustatav ja süüdistatav
• ->
• kahtlustatava ja süüdistatava õigused ja kohustused

KrMS § 132 lg 3 võimaldab pidada kahtlustatavat kirjalike põhjendusteta määruse alusel vahi all kõige rohkem 48 tundi. Pärast seda võib isikult vabaduse võtmist jätkata üksnes juhul, kui kohus on selleks ajaks vormistanud põhjendustega vahistamismääruse. Vastasel korral tuleb vahistatu vabastada. (p 12)

• Karistusõigus
• ->
• kriminaalmenetlus
• ->
• kriminaalmenetluse subjektid
• ->
• kahtlustatav ja süüdistatav
• ->
• kahtlustatava ja süüdistatava õigused ja kohustused

Vabaduse võtmine ajavahemikul pärast KrMS § 132 lg 3 esimeses lauses sätestatud tähtaja möödumist, kuid enne põhjendustega vahistamismääruse vormistamist annab isikule üldjuhul ka õiguse nõuda riigilt vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 järgi. (p 14)