3-3-1-4-96
|
Riigikohus |
09.02.1996 |
|
Elamisloa pikendamisest keeldumine ja Eestist lahkumise ettekirjutus tuleb vormistada haldusaktidega, mis peavad olema motiveeritud ja viitama akti andmise õiguslikule alusele.
|
| 3-3-1-13-96
|
Riigikohus |
04.04.1996 |
|
Kohtuistungi protokolli asjaomasele isikule istungil teatavaks tegemata ja allakirjutamiseks esitamata jätmine pole ringkonnakohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanud viia asja ebaõigele otsustamisele. Asja õige otsustamine ei sõltu kohtuistungi protokolli protsessiosalistele teatavaks tegemisest ega allakirjutamiseks esitamisest.
Kohtuistungi protokollis asjaolude kajastamata jätmine pole samuti kohtumääruse tühistamise aluseks. Vastavalt HKS §-le 39 protokollitakse ringkonnakohtus "üksnes need seletused ja ütlused, millel on ringkonnakohtu arvates tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel".
Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtumääruses edasikaebamise korra ja tähtaja märkimata jätmine pole esimese astme kohtu määruse tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel, sest selline rikkumine ei viinud ega saanudki viia asja ebaõigele otsustamisele.
Kohtulahendis edasikaebamise korra ja tähtaja rikkumine pole lahendi tühistamise põhjuseks HKS § 36 lg. 2 alusel.
|
| 3-3-1-15-96
|
Riigikohus |
03.05.1996 |
|
Maksuameti ettekirjutus on haldusakt, mis peab olema motiveeritud ja sisaldama konkreetseid viiteid akti andmise õiguslikele alustele. Sellele nõudele mittevastav ettekirjutus on seadusevastane.
|
| 3-3-1-16-96
|
Riigikohus |
10.05.1996 |
|
HÕS § 1374 lg. 1 kuulub kohaldamisele siis, kui on tegemist alkoholi tootmise, müümise, hoidmise või edasitoimetamisega kaubanduslikus koguses või kaubanduslikul eesmärgil. Sellele seisukohale tuleb asuda seetõttu, et pole alust nõuda alkoholi tootmise, müümise, hoidmise või edasitoimetamise eeskirjade teadmist ja täitmist isikutelt, kelle tegevus pole kaubanduslik. Üksnes kaubandusliku tegevuse korral on põhjendatud ja täidetav nõue esitada alkoholi päritolu ja kvaliteeti tõendavad dokumendid, saate- ja müügidokumendid ning nende dokumentide mitteesitamise korral haldusõiguserikkuja vastutusele võtmine HÕS § 1374 lg. 1 p. 3 alusel.
Ebaõige on seisukoht, et kohus ei või muuta haldusõiguserikkumisele protokollis antud ekslikku kvalifikatsiooni. Analoogiliselt KrMK §-s 215 lg. 2 sätestatule on selline kvalifikatsiooni muutmine lubatud. Sama järeldus tuleneb HÕS §-st 263, mille kohaselt halduskohtunik on kohustatud välja selgitama, millise seaduse paragrahvi järgi kuulub haldusõiguserikkumine kvalifitseerimisele.
Apellatsioonimenetluses otsustatakse asi üksnes kaebuse põhjal HÕS § 3078 lg. 1 p. 2 kohaselt siis, kui asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti protsessiõiguse norme, mis seaduse järgi toob kaasa kohtuotsuse või -määruse tühistamise. Selles sättes peetakse silmas üksnes HÕS §-s 30725 nimetatud protsessiõiguse normide rikkumist. Selline järeldus tuleneb HÕS §-st 243, mille kohaselt haldusõiguserikkumise asja arutatakse vastutusele võetava isiku juuresolekul. Nimetatud põhimõttest saab teha erandi üksnes protsessiõiguse normide rikkumise korral, kui apellatsiooni korras läbivaadatav kohtuotsus kuulub igal juhul tühistamisele.
Ebaõige on seisukoht, et kohus ei või muuta haldusõiguserikkumisele protokollis antud ekslikku kvalifikatsiooni. Analoogiliselt KrMK §-s 215 lg. 2 sätestatule on selline kvalifikatsiooni muutmine lubatud. Sama järeldus tuleneb HÕS §-st 263, mille kohaselt halduskohtunik on kohustatud välja selgitama, millise seaduse paragrahvi järgi kuulub haldusõiguserikkumine kvalifitseerimisele.
|
| 3-3-3-3-96
|
Riigikohus |
10.05.1996 |
|
Kohtuvigade parandamise avaldused, mis kolmanda isiku kaasamata jätmise motiivil esitatakse enne 8. detsembrit 1994. a. jõustunud kohtuotsustele, ei kuulu rahuldamisele.
|
| 3-3-1-18-96
|
Riigikohus |
31.05.1996 |
|
Linnavalitsuse korraldus on haldusakt, mis peab olema motiveeritud ja sisaldama viidet konkreetsele seadusesättele. Õigusliku aluse puudumisel on haldusakt ebaseaduslik.
Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas rikub kaevatav akt kaebuse esitaja õigusi.
Halduskohtumenetluse seadustik ei anna halduskohtule õigust tunnistada haldusakte kehtetuks või neid tühistada. HKS § 20 kohaselt on halduskohus pädev tunnistama haldusakte üksnes seadusevastaseks.
Kui kaevatav õigusakt on tsiviil-, perekonna- või tööõiguslik, ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-3-4-96
|
Riigikohus |
31.05.1996 |
|
HÕS §-s 253 lg. 1 sätestatud asja arutamise 15-päevase tähtaja rikkumine, erinevalt HÕS §-s 30 sätestatud halduskaristuse määramise tähtaegadest, pole karistuse määramise otsuse tühistamise põhjus.
Kui HÕS §-ga 30 lg. 4 kehtestatud aastane halduskaristuse määramise tähtaeg pole möödunud, siis tuleb kohaldada HÕS § 300 lg. 2 p. 2, mitte aga lõpetada menetlus HÕS § 300 lg. 2 p. 3 alusel.
|
| 3-3-1-21-96
|
Riigikohus |
06.09.1996 |
|
TsKS § 176 lg. 1 kohaselt tuleb protsessiosaliste taotlused lahendada kohtumäärusega. Määruse tegemata jätmine, mis ei viinud ega võinudki viia asja ebaõigele otsustamisele, pole kohtuotsuse tühistamise aluseks.
23. veebruari 1995. a. redaktsioonis kehtiva HKS § 12 lg. 1 p. 4 kohaselt on halduskohtumenetluses protsessiosaliseks kolmas isik, kui asja arutamisel tuvastatavad asjaolud võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Selles sättes peetakse silmas üksnes juriidilisi õigusi ja kohustusi.
|
| 3-3-1-20-96
|
Riigikohus |
20.09.1996 |
|
Kui kohus leiab, et kaevatud akt ei riku kaebaja õigusi, siis ei pea ta Põhiseaduse § 15 kohaselt kontrollima, kas kohaldatav seadus on Põhiseadusega vastuolus.
HKS § 21 ei nõua, et kohtuotsuse ärakiri tuleb kaebajale saata viivitamatult. Kohtuotsuse ärakirja kaebajale tema palvel saatmise või andmisega põhjendamatu viivitamine võib olla apellatsioonitähtaja ennistamise aluseks.
|
| 3-3-1-25-96
|
Riigikohus |
20.09.1996 |
|
Kohtud peavad koguma tõendeid, et tuvastada, kas isiku õigusi on rikutud või mitte. Selliste tõendite puudumisel ei ole võimalik kindlaks teha õiguste rikkumist.
Halduskohtul on protsessiosalise taotlusel õigus kontrollida teise poole esindajaks oleva vandeadvokaadi order-volikirja õiguslikku alust.
|
| 3-3-1-26-96
|
Riigikohus |
27.09.1996 |
|
Küla RSN Täitevkomitee õiend on tõend, mis ei loo kellelegi õigusi ega pane kellelegi kohustusi, mistõttu ta pole õigusakt HKS § 3 lg. 1 p. 1 mõttes ja ei kuulu halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-1-29-96
|
Riigikohus |
11.10.1996 |
|
Eestisse sissevedamiseks keelatud viina müügi eest karistamine HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina sisseveo Eestisse.
Põhiseaduse § 87 p. 6 eeldab, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm.
HÕS § 2 lg. 1 pole delegatsiooninorm Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnustamine tähendaks möönda, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest täitevvõimu kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe printsiibist ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõiguserikkumiste seadustik kehtestab vastutuse.
Kui karistuse määramisel aluseks olnud akt on põhiseadusevastane, siis puudub isiku teos haldusõiguserikkumise üks kohustuslik element - teo õigusvastasus. Sel juhul tuleb menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Sellisel juhul ei saa menetlust lõpetada haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise tõttu, sest tegu pandi toime.
HÕS § 243 ei nõua, et haldusõiguserikkujale selgitataks protokolli koostamisel sama seadustiku § 248 lg. 3 sisu.
HÕS §-st 316 tuleneb, et kassatsioonikohus pole haldusõiguserikkumiste asjade läbivaatamisel seotud kassatsioonkaebuse piiridega.
Riigikohtu halduskolleegium ei käsitle halduse üldakti nende sätete Põhiseadusele vastavust, mis antud asjas pole asjakohased.
Seadusandja ei saa tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üksikakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistustega.
|
| 3-3-3-6-96
|
Riigikohus |
18.10.1996 |
|
Pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue kuulub maa- või linnakohtu pädevusse. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis 21. detsembri 1995. a. määrusega tsiviilasjas nr. III-2/1-105/95<(RT III 1996,4,58).
|
| 3-3-1-34-96
|
Riigikohus |
01.11.1996 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsus ei riku ega saagi rikkuda üürniku õigusi eluruumide erastamisel ja seetõttu oleks pidanud halduskohus jätma üürniku sellekohase kaebuse rahuldamata.
|
| 3-3-1-37-96
|
Riigikohus |
22.11.1996 |
|
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus välja nõudma kaevatava akti.
HKS §-st 5 lg. 4 tuleneb, et kui seadusega on mõnda liiki kaebuste läbivaatamiseks kehtestatud kohustuslik kohtueelse lahendamise kord, võib HKS alusel pöörduda halduskohtusse alles pärast seda, kui kaebus on kohtueelse lahendamise korras rahuldamata jäetud.
Põllumajandusreformi seadusega ei ole kehtestatud kaebuste läbivaatamise kohtueelse lahendamise korda.
|
| 3-3-1-36-96
|
Riigikohus |
22.11.1996 |
|
HKS §-d 22 lg. 1 ja 23 lg. 1 seostavad protsessitähtaegade kulgemise kohtuotsuse kuulutamisega. Halduskohtu otsuse kuulutamise all tuleb mõista sellise otsuse kuulutamist, mis vastavalt TsKS §-le 232 koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, kohtu põhjendustest ja resolutsioonist. Apellatsioonitähtaeg ei hakka kulgema ja kohtuotsus ei jõustu, kui kuulutati üksnes halduskohtu otsuse resolutsioon.
|
| 3-3-1-30-96
|
Riigikohus |
02.12.1996 |
|
Maksumärkide seaduse § 2 lg. 10 kohaselt on kaupade käive sama seaduse mõttes ka kaupade laos, välja arvatud tollivabad laod, hoidmine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on sama seaduse mõttes laoks ka igasugune ruum, kus hoitakse maksuesemeid, ning selle juurde kuuluvad abiruumid ning garaa(.
Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina hoidmise eest karistamine HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina sisseveo Eestisse.
Põhiseaduse § 87 p. 6 eeldab, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm.
HÕS § 2 lg. 1 pole delegatsiooninorm Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnustamine tähendaks möönda, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest täitevvõimu kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe printsiibist ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõiguserikkumiste seadustik kehtestab vastutuse.
Kui karistuse määramisel aluseks olnud akt on põhiseadusevastane, siis puudub isiku teos haldusõiguserikkumise üks kohustuslik element - teo õigusvastasus. Sel juhul tuleb menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Sellisel juhul ei saa menetlust lõpetada haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise tõttu, sest tegu pandi toime.
HÕS §-st 316 tuleneb, et kassatsioonikohus pole haldusõiguserikkumiste asjade läbivaatamisel seotud kassatsioonkaebuse piiridega.
Kui karistuse määramisel aluseks olnud akt on põhiseadusevastane, siis puudub isiku teos haldusõiguserikkumise üks kohustuslik element - teo õigusvastasus. Sel juhul tuleb menetlus lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Sellisel juhul ei saa menetlust lõpetada haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise tõttu, sest tegu pandi toime.
Põhiseaduse § 152 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mistahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus Põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lg. 1 sätestab, et kui kohus jõuab kohtuasja arutamisel järeldusele, et kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on vastuolus Põhiseadusega, siis tunnistab ta õigusakti põhiseadusevastaseks ja jätab kohaldamata. Nendes sätetes peetakse silmas seadusi ja muid õigusakte, mis kuuluksid antud kohtuasja lahendamisel kohaldamisele, kui nad poleks põhiseadusevastased.
Põhiseaduse § 87 p. 6 eeldab, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm.
Seadusandja ei saa tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üksikakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistustega.
HÕS § 2 lg. 1 pole delegatsiooninorm Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnustamine tähendaks möönda, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest täitevvõimu kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe printsiibist ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõiguserikkumiste seadustik kehtestab vastutuse.
|
| 3-3-1-39-96
|
Riigikohus |
06.12.1996 |
|
HKS §-st 9 lg. 3 tuleneb, et halduskohtunikul on õigus peatada õigusakti täitmine, kui ta peab kaebaja esitatud taotlust põhjendatuks. Õigusakti täitmise peatamine on põhjendatud näiteks ka siis, kui peatamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.
|
| 3-3-1-1-97
|
Riigikohus |
24.01.1997 |
|
Füüsilisele isikule ei saa HÕS asjades süüks arvata selliste eeskirjade rikkumist, mida saab rikkuda ainult juriidiline isik.
Kui ringkonnakohus haldusõiguserikkumise asjas nõustus esimese astme kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, siis ta ei saanud esitada ega pidanudki esitama tõendeid, millele ta rajas oma järeldused.
|
| 3-3-1-2-97
|
Riigikohus |
21.02.1997 |
|
Riigi vara munitsipaalomandisse andmise akt, millega vormistatakse omandiõiguse üleminek riigilt kohaliku omavalitsuse omandisse, ei ole haldusakt ega -toiming, mida saab vaidlustada halduskohtus. Halduskohtupidamise korras on võimalik vaidlustada vara munitsipaliseerimise otsust (korraldust), mis on riigi vara munitsipaalomandisse andmise akti õiguslikuks aluseks.
|
Facebook
Twitter