3-1-1-73-08
|
Riigikohus |
02.01.2009 |
|
Väärteoprotokoll ei ole käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 8 ja nr 3-1-1-101-03, p 6.1).
Olukorras, mil kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis.
Väärteoprotokoll ei ole käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused. Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 8 ja nr 3-1-1-101-03, p 6.1).
Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7, 1.; nr 3-1-1-142-05, p 12 ja nr 3-1-1-47-08, p 10).
Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Olukorras, mil kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis.
Juhtudel, mil kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuse osas või esineb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine VTMS § 120 lg 1 alusel ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-37-08, p-d 8.1 ja 8.2).
Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03). Näidu tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis vastavalt VTMS § 175 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12).
Olukorras, mil kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise tingimuste osas, on võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda või määrata ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-42-07, p 6.1).
Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7, 1.; nr 3-1-1-142-05, p 12 ja nr 3-1-1-47-08, p 10).
|
| 3-1-1-48-08
|
Riigikohus |
22.09.2008 |
|
Vastavalt KrMS § 148 lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatule võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteave peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestisel või joonisel või muul näitlikustaval viisil. Eelöeldu tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendavaks liiklusõnnetuse olustiku talletamise mooduseks. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07, p 9.2).
Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07, p 9.1).
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vastavalt VTMS §-le 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millistele konkreetsetele tõenditele ning miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8). Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12 ja nr 3-1-1-18-05, p 6).
KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6).
|
| 3-1-1-86-07
|
Riigikohus |
16.05.2008 |
|
Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.
Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega.
Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 5411 lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.
Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine.
Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi.
Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived.
Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.
|
| 3-1-1-13-08
|
Riigikohus |
07.05.2008 |
|
Väärteomenetluse seadustik ei nõua, et väärteoprotokolli koostaks ja kohtuvälise menetleja otsuse teeksid erinevad ametnikud. Seega ei ole juhul, kui mõlemad nimetatud dokumendid koostab sama ametnik, tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega. Siiski oleks soovitatav, kui väärteoprotokolli koostaks ja kohtuvälise menetleja otsuse teeksid erinevad ametnikud. Väärteoprotokolli koostamine tähendab sisuliselt menetlusalusele isikule süüdistuse esitamist, mistõttu tähendab väärteoprotokolli koostamine ka seda, et selle koostaja hinnangul on kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et menetlusalune isik on pannud toime väärteo. Seega tagaks see, kui kohtuvälise menetleja otsuse teeb teine ametnik, suurema erapooletuse ning seeläbi otsuse parema aktsepteeritavuse. Tegemist ei ole aga väärteomenetluse seadustikust tuleva kohustusega, mille täitmata jätmist saaks lugeda väärteomenetlusõiguse rikkumiseks.
Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast vältavat delikti. Mootorsõiduki juhtimiseks on igasugune juhi tegevus mootorsõiduki kulgemise suunamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-146-03). Sellele koosseisule vastavat tegu paneb isik toime senikaua, kui ta joobes olles mootorsõidukit juhib. Joobes juhtimine on küll lõpule viidud kohe, kui juht sõitu alustab, kuid see ei tähenda, et sõiduki järgnev juhtimine ei oleks enam sama tegu - ei oleks enam joobes juhtimine.
|
| 3-1-1-8-08
|
Riigikohus |
28.03.2008 |
|
Isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast on vajalik ka juhul, kui isik on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. See on vajalik, et tagada menetlusalusele isikule võimalus seisukoha muutumisel siiski istungil osaleda. VTMS sätestatust muu teavitamisviisi kasutamisel ei ole tegemist ilmtingimata väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kui on üheselt tuvastatav, et isikule on teatatud kohtuistungi toimumise aeg ja koht. Kui kutse nõutaval viisil saatmata jätmise tõttu ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas menetlusalust isikut on teavitatud tema asja arutamise ajast ja kohast, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 3 tähenduses.
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-8-03, p 7.3 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Nimetatud nõuetele mittevastava kohtuotsuse tegemine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
|
| 3-1-1-2-08
|
Riigikohus |
06.03.2008 |
|
Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. (RKKKo nr 3-1-1-37-03). Kohus peab võtma arvesse kohtuistungite mahtu ning määratud või mõistetud karistuse suurust (RKKKo nr 3-1-1-75-03).
Väärteomenetluse seadustiku üldsätted ei määratle, kas väärteomenetluses lähtutakse kohtumenetluses võistlevuse põhimõttest või uurimisprintsiibist. Kuid sellest tõdemusest üksi ei piisa väitmaks, et väärteomenetluses kehtib VTMS § 2 kaudu KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõte.
Väärteomenetluse seadustiku §-de 98 ja 99 regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluse seadustikus, kuivõrd väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust kui võistleva menetluse olulist tunnust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, alles seejärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda.
Väärteomenetluse seadustiku taoline erinevus võrreldes kriminaalmenetluse seadustikuga on põhjendatud. Võistlevuse põhimõtte oluliseks eelduseks on poolte võrdsuse nõue. See tähendab muuhulgas ka seda, et mõlema poole esindajal on õigusalased süvateadmised. Kriminaalmenetluses on see tagatud KrMS § 45 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt on kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Väärteomenetluses taoline üldine kaitsja nõue puudub ning selle kehtestamine ei ole ka mõeldav, kuna see muudaks väärteoasjade menetlemise liialt kulukaks ning hakkaks takistama kohtusse pöördumist.
Väärteoprotokollis esitatud teo lühikirjeldus annab väärteoasja arutamise piirid (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07). Kuigi vastav põhimõte on otsesõnu ära toodud VTMS §-s 87, mis reguleerib väärteoasja arutamist maakohtus, kehtib sama põhimõte ka kohtuvälises menetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-07 p. 11).
Selleks, et kohus saaks kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid VTMS § 123 lg 2 alusel, peab ta ühtlasi uurima kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud tõendeid, sh ülekuulamiste protokolle.
|
| 3-1-1-94-07
|
Riigikohus |
29.01.2008 |
|
Kuna KarS § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest, siis peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti.
VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p 1 alusel antud õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3).
Sedastades sõidudokumentide kontrollimise käigus väärteo tunnused, hõlmab dokumentide kontrollimine LE § 72 tähenduses lisaks liiklusjärelevalve teostamise korra §-s 8 märgitule ka kohapeal esmaste väärteomenetluse toimingute tegemist. LE §-s 72 sätestatud nõue, et lisaks juhile peavad selleks ajaks oma kohtadele jääma ka sõitjad, on põhjendatav muuhulgas ka vajadusega tagada liiklusjärelevalve ja väärteomenetluse läbiviimiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine.
VTMS ei reguleeri, kuidas peab kohus toimima olukorras, kus kohtuvälise menetleja esindaja vähendab kohtuistungil väärteoprotokollis algselt kirjeldatud süüdistuse mahtu, loobudes menetlusalusele isikule osaliselt või täielikult ette heitmast talle süükspandud tegusid. Sellises olukorras tuleb kohtul juhinduda VTMS §-st 2 ja KrMS §-st 301 ning väärteomenetlus lõpetada.
Väärteoprotokollis märgitakse väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht ning väärteo kvalifikatsioon seaduse nimetuse, paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kohus on VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Neist nõuetest tulenevalt peab juba väärteoprotokollis olema kirjeldatud menetlusalusele omistatava teo kirjeldus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-84-07, p 10).
VTMS § 123 lg 2 nõuete rikkumine on väärteomenetluse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-30-05, p 7).
|
| 3-1-1-84-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Konkurentsiametile koondumisest tähtajaks teatamata jätmist sai tulenevalt KonkS § 736 lg-st 1 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) füüsilise isikuna toime panna üksnes juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liige.
Ainuüksi aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamise fakt ei anna alust heita isikule ette koondumisest tähtajaks teatamata jätmist seetõttu, et aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamine, isegi kui allkirjastamise hetkest läheb ostjale üle aktsiate omandiõigus, ei tähenda veel koondumist KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes. Üksnes aktsiate omandamine ei anna isikule võimalust oma aktsionäriõigusi teostada ja aktsiaseltsi tegevust mõjutada. Nimelt sätestab äriseadustiku § 229 lg 4 teine lause, et aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. See tähendab, et isik saab teostada oma aktsionäriõigusi arvates hetkest, mil ta on kantud aktsionärina aktsiaraamatusse (vt 3-2-1-113-03, 353, p 16). Äriseadustiku § 233 lg 2 esimene lause näeb ette, et aktsiaraamatut peab Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja (vt ka 3-2-1-22-06, p 10). Seega ei saa KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes koondumisest rääkida enne ettevõtja kandmist aktsionärina Eesti väärtpaberite keskregistris peetavasse aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatu kande tegemine eeldab aga aktsiad omandanud isiku sellesisulist taotlust (vt ka 3-1-1-24-05, p 13).
Lähtuvalt KarS § 14 lg-st 1 tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Seejuures peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organi liige on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04, p 11; nr 3-1-1-9-05, p-d 8 ja 10; nr 3-1-1-22-05, p 12; nr 3-1-1-4-06, p 5; nr 3-1-1-7-06, p 10 ja nr 3-1-1-19-07).
|
| 3-1-1-74-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).
Kohtuvälise menetleja lahendi peale esitatud kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
|
| 3-1-1-70-07
|
Riigikohus |
09.11.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7).
Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7).
|
| 3-1-1-48-07
|
Riigikohus |
21.09.2007 |
|
Juhul kui isiku poolt toimepandud rikkumise osas alustas väärteomenetlust Julgestuspolitsei, otsuse tema karistamise kohta tegi aga Põhja Politseiprefektuur, on väärteoasja menetlemisel rikutud VTMS § 11 lg 1 nõudeid. Siiski ei tähenda see, et tegemist oleks ebaseadusliku menetlejaga VTMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Liiklusseaduse § 7457 lg 2 kohaselt on sama seaduse §-des 741 - 7456 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad Politseiamet, politseiprefektuur, Keskkriminaalpolitsei ja Julgestuspolitsei.
VTMS § 11 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumine kohtuvälises menetluses ei ole riivanud isiku õigusi kohtuvälises menetluses (õigus väärteoasja menetlemise kohale) ega ka kohtumenetluses (õigus kohtualluvusele). Seetõttu ei ole VTMS § 11 lg 1 rikkumine toonud endaga kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu ei saa lugeda rikkumist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-6-07
|
Riigikohus |
02.05.2007 |
|
Kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga.
Tulenevalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 5 lg-st 1 ja §-st 6 on ametiisikul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Tunnistajaks Korra § 5 mõttes peaks olema erapooletu isik. Kuna seadusandja on Korra tekstis joobeseisundi kui menetlustoimingu puhul pidanud vajalikuks rääkida lisaks ametiisikule ka tunnistajast, siis ei võimalda mingi tõlgendusmeetod asuda seisukohale, et sel viisil joobe tuvastamisel võiks nõutavat tunnistaja rolli täita ka teine ametiisik. (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04)
Joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise puhul on menetlusaluse isiku tegelikuks ja põhiliseks garantiiks isiku õigus taotleda enda joobe meditsiinilist tuvastamist. Sellest õigusest loobumisel ei ole avalikku huvi silmas pidades välistatud joobe tuvastatuks lugemine ka siis, kui joobe tuvastamisel on tunnistajana osalenud teine ametiisik.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik õigustada seda, kui menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et see konkreetne rikkumine pole seaduses või kohtupraktikas käsitatav olulise rikkumisena (vt RKKKo nr 3-1-1-114-04). Ka üksikud ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised võivad kogumis olla hinnatud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kui menetleja oli nendest juba ette teadlik ja pani sellised rikkumised toime tahtlikult.
|
| 3-1-1-4-07
|
Riigikohus |
05.04.2007 |
|
KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kohtupraktikast tulenevalt loetakse tunnistajaks ka menetleja ametnikku, kes teab menetlustoimingu asjaolusid ja saab vastavalt anda ütlusi menetlustoimingu asjaolude kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05). Mõlemal juhul on tunnistaja ütluste esemeks minevikulised asjaolud, mida ta on tajunud (reeglina näinud või kuulnud), mitte aga arvamused, järeldused, väärtushinnangud või juriidilised seisukohad.
Menetlusalust isikut küll valeütluste andmise eest ei hoiatata ega karistata, kuid põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, ei võimalda lugeda menetlusaluse isiku ütluste tõeväärtust aprioorselt teistest tõenditest nõrgemaks.
Kui tõendiks, mille usaldusväärsus ainuüksi subjektist lähtuvalt kahtluse alla seatakse, on menetlusaluse isiku ütlused, on ühtlasi tegemist süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisega - kui kohus väidab, et menetlusaluse isiku ütlused on antud vastutusest vabanemiseks, näitab see, et kohus eeldab, et isik on pannud rikkumise toime ja sellega kokku mittekõlavad ütlused ei ole tõesed.
Kooskõlas KrMS § 148 lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatuga võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteabe peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestises või joonisel või muul näitlikustaval viisil. See tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendav liiklusõnnetuse olustiku talletamise moodus.
Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (liiklusõnnetuse vormistamise korra § 8 p 5).
Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab see muuhulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-101-03 ja nr 3-1-1-43-05). See kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja teatavaks saanud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05; nr 3-1-1-43-05 ja nr 3-1-1-157-05).
KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-06).
See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.
|
| 3-1-1-117-06
|
Riigikohus |
19.02.2007 |
|
Võimaldamaks menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal esitada omapoolne kriitika kohtuvälise menetleja kogutud tõendite suhtes, näeb väärteomenetluse seadustik ette, et maakohtus toimub tõendite vahenditu ja suuline uurimine. Muuhulgas oli tõendite uurimise raames menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal õigus taotleda objekti kontrollimise protokolli koostanud ametniku ülekuulamist, et küsitleda teda tehtud toimingute osas (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05).
KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, määrab ära õigusliku küsimuse lahendamise metoodika süüteoasjades. See tähendab, et kohtunik peab otsust tehes lahendama küsimused KarS § 2 lg-s 2 ettenähtud järjestuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03). Kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Seega ei ole alati ja igas kohtuotsuses vaja põhjendada seda, miks kohus leiab, et tegu on õigusvastane ja selle toime pannud isik süüdi. Kui kohtuotsuse põhjendustes ei ole KarS § 2 lg-s 2 toodud deliktistruktuuri analüüsimise järjekorrast kinni peetud, ei tähenda tingimata kohtuotsuse tühistamist kõrgema astme kohtu poolt. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab siiski eelkõige lugeda olukorda, kui ülalviidatud väärkäsitlus viis kohtuotsuses tuginemisele ebaõigele materiaalõiguse normile.
Metsaseaduse § 56-9 lg-s 1 esitatud süüteokoosseis on blanketne ning eeldab igal konkreetsel juhul raie ebaseaduslikkuse sisustamist, s.t selle äranäitamist, mille poolest oli raie vastuolus metsaõiguse regulatsiooniga.
|
| 3-1-1-60-06
|
Riigikohus |
08.09.2006 |
|
Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06).
Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded" järgi on tõenduslike alkomeetrite nõuetekohaseks kontrolliks nende regulaarne taatlemine. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05).
Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et indikaatorvahendit kasutatakse joobe tuvastamise käigus arsti poolt, ega ka sellega, et sarnane näit on saadud mitme erineva indikaatorvahendiga.
VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel kriminaalmenetluse sätteid, KrMS § 61 sätestab aga põhimõtted, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ning siseveendumuse kohaselt. Seega tuleb tõendite hindamisel väärteomenetluses ka kohtuvälisel menetlejal lahendada küsimused iga tõendi lubatavuse ja lubatavate tõendite usaldusväärsuse kohta (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-05).
|
| 3-1-1-40-06
|
Riigikohus |
09.06.2006 |
|
Politseiametnike lahkumine väärteo toimepanemise sündmuskohalt ei saa mingil juhul tähendada, nagu võiks isik asuda uuesti väärtegu toime panema (näiteks lahutab politseiametnik kakluse ja lahkub kaklejate juurest - ometi ei tähenda see, et seejärel võiks kaklust jätkata).
Kui menetlusalune isik asub ennast aktiivselt kaitsma, tähendab see ühtlasi tema kohustust teha enda kaitseks väidetu kontrollitavaks, mitte piirduda üldsõnalise mittekontrollitava väitega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-112-99).
KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui isik juhib mootorsõidukit, olles alkoholijoobes ja täidab sellega nii LS § 74-19 lg 1 kui ka KarS § 276 koosseisu, määratakse talle KarS § 63 lg 1 alusel vaid üks karistus ja seda LS § 74-19 alusel, mis võrreldes KarS §-ga 276 näeb ette raskema karistuse.
|
| 3-1-1-33-06
|
Riigikohus |
24.05.2006 |
|
Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ei tohi väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametnik menetluses tunnistajana osaleda, s.o tõendada tõendamiseseme asjaolusid oma ütlustega. Selliste ütluste puhul on tegemist lubamatu tõendiga (vt ka RKKKo nr 3-1-1-43-05).
Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-05).
Asjaolu, et kohtuvälise menetluse materjalid, millega menetlusaluse isiku kaitsja kohtuvälises menetluses tutvuda sai, koosnesid üksnes väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest, kujutab endast menetlusõiguse rikkumist - sellega võeti menetlusaluselt isikult võimalus ennast kohtuvälises menetluses kaitsta.
Kuivõrd kassatsioon on kohtu otsuse peale esitatav kaebus, eeldab see VTMS § 157 p-des 1 ja/või 2 loetletud kassatsiooni aluste olemasolu kohtu otsuses. Asjaolu, et kassaator ei nõustu uuritud tõenditele kohtu poolt antud hinnangutega, esitatud põhistustega ning tehtud järeldustega ei ole kassatsiooni aluseks VTMS § 157 p-s 2 mõttes.
Tunnistajale isiku äratundmiseks esitamist reguleerib KrMS § 81, mille teise lõike kohaselt tuleb isik (või lõike 4 kohaselt vajadusel tema foto) esitada äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase isikuga (või nende fotodega). Taolise nõude eesmärgiks on vältida äratundja suunamist ja tagada, et ta kaaluks otsustust tehes äratundmiseks esitatud objektide tunnuseid. Seda kinnitab asjaolu, et vastavalt KrMS § 81 lg-le 6 tuleb teha tunnistajale, kui ta tunneb äratundmiseks esitatud objekti ära või kinnitab selle sarnasust uuritava objektiga, ettepanek nimetada tunnused, mille alusel ta on oma järelduse teinud, ja selgitada objekti seost uuritava sündmusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 82 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tunnused, mille järgi tundis äratundja objekti ära, ära tundmiseks esitamise protokolli.
Ei ole alust eeldada, et ühe foto äratundmiseks esitamine tooks alati kaasa teise tulemuse kui vähemalt kolme sarnase isiku foto äratundmiseks esitamine. Kui äratundja lähtub otsustust tehes kindlatest tunnustest, tunneks ta ikkagi ära ühe ja sama isiku. Küll tõusetub siinkohal küsimus tõendi usaldusväärsusest. Juhul, kui isikule esitati äratundmiseks ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse. Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja toonud.
|
| 3-1-1-25-06
|
Riigikohus |
28.04.2006 |
|
VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Lahendades küsimust kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkusest, tuleb arvestada selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Õigusabikulusid, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa lugeda mõistlikeks ega neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-37-03 ja nr 3-1-1-98-03).
Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu, s.o seaduses ettenähtud juhtudel saab füüsiliste isikute tegusid omistada ka juriidilisele isikule. Seetõttu vastutab juriidiline isik KarS § 14 lg 1 kohaselt üksnes teo eest, mille on toime pannud tema organ või juhtivtöötaja. Juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Erandjuhtudel (nt salajase hääletuse puhul) ei ole vajalik välja selgitada organi iga konkreetse liikme tegevust, kui on ilmne, et õiguserikkumisele viinud otsuse langetamisel vastas organi liikmete tegevus deliktistruktuuri kõigile elementidele. Lisaks eelnevale tuleb ka tuvastada, et vastav organ või juhtivtöötaja tegutses juriidilise isiku huvides (vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04).
|
| 3-1-1-37-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalust isikut kaitsta väärteomenetluses kas advokaat või muu isik, kes vastab samas kehtestatud haridusnõuetele. Sama lõige sätestab ühtlasi, et isik, kes ei ole advokaat, saab olla kaitsjaks vaid juhul, kui tal on selleks menetleja luba. Sellise loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt". Rõhutada tuleb aga, et VTMS §-s 21 sätestatud kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
Selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-86-03).
Sama põhimõte on kohaldatav ka väärteomenetluses. VTMS sätestab üheselt, et kohtumenetluse pooled kutsutakse kohtuistungile VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt (VTMS §-d 86, 122, 141 lg 2). Tulenevalt VTMS § 17 lg-st 1 ja §-st 16 on kohtumenetluse poolteks lisaks kohtuvälisele menetlejale samuti menetlusalune isik ja tema kaitsja. Eeltoodust nähtuvalt lasub kohtul kohustus teavitada menetlusaluse isiku kaitsjat kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ja kutsuda ta kohtuistungile kohtukutsega.
VTMS ei erista teistest neid juhtumeid, kus menetlusalusel isikul on kaks kaitsjat - kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada mõlemat kaitsjat. Kui üks kaitsja ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja menetlusaluse isiku kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Väärteoasja arutamine ühe kaitsja puudumisel olukorras, kus seda kaitsjat ei ole ettenähtud korras kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud, on vaadeldav väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS §150 lg 2 mõttes.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt" (loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri). Rõhutada tuleb aga, et kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
|
| 3-1-1-2-06
|
Riigikohus |
03.04.2006 |
|
Väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu. Selline kahtlus pidi olemas olema hiljemalt pärast menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kontrollimist indikaatorvahendiga, mistõttu järgnevad toimingud, sealhulgas selle väljaselgitamine, kas joobeseisundi tuvastamiseks tuleb teha veel lisatoiminguid, tehti juba väärteomenetluse raames. Joobeseisundi tuvastamine kui toiming kuulub süüteomenetlusse (vt RKKKo nt 3-1-1-19-05 ja 3-3-1-77-03).
VTMS ei näe ette, et väärteomenetluse toiminguid ei võiks teha ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta. See on tulenevalt avalikust huvist süüteo väljaselgitamiseks mõistetav. Mõned asjaolud muutuvad ajas ja ruumis sedavõrd kiiresti, et nende tuvastamine peab toimuma koheselt. Toimingu edasilükkamine esindaja puudumise tõttu tooks sel juhul kaasa asjaolu tuvastamise võimatuse. Selliseks asjaoluks on teiste hulgas ka joobeseisund, mille tuvastamine on seega lubatud ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta.
Mootorsõiduki joobes juhtimise ja mootorsõiduki juhtimise korral juhtimisõigust omamata, on tegemist ideaalkonkurentsiga, kuna tegevus, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, oli sama - mootorsõiduki juhtimine. KarS § 63 lg 1 kohaselt tuleb sellisel juhul mõlema rikkumise eest mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. See tähendab, et isiku teod kvalifitseeritakse küll mõlema sätte järgi, kuid mõistetakse üks karistus, lähtudes seejuures raskemat karistust ettenägevast sättest.
KarS § 66 lg 2 sätestab rahatrahvi ositi tasumiseks määramise võimaluse "mõjuvatel põhjustel". Selliseks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige süüdlase majanduslik võimetus tasuda korraga kogu trahvisumma. Selle kaalumiseks annab näiteks alust asjaolu, et menetlusalune isik õpib ning ei oma püsivat sissetulekut.
VTMS § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga. Väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu.
Isiku toimetamine politseiasutusse ei tähenda tingimata tema kinnipidamist VTMS § 44 lg 1 tähenduses. Politseiseaduse § 13 p 4 annab politseiametnikele õiguse toimetada politseisse õiguserikkumises osalenud isikuid selle asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks, p 7 lubab aga muuhulgas toimetada isikuid politseiasutusse väärteoprotokolli koostamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-120-05).
|
Facebook
X.com