3-2-1-107-08
|
Riigikohus |
20.11.2008 |
|
VÕS § 116 lg 1 näeb lepingust taganemise eeldusena ette lepingurikkumise olulisust, lg 2 loetleb näitlikult juhud, mille esinemisel saab olla tegemist olulise lepingurikkumisega. Samuti võivad lepingupooled ise kokku leppida, et oluliseks lepingurikkumiseks on mõni muu rikkumine, mis ei ole sätestatud VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4, kuid annab ühele poolele õiguse lepingust taganeda.
Üürileandja teade üürnikule äriruumide üleandmise tähtaja muutumisest ei ole käsitatav lepingu muutmisena, millega lepingujärgne täitmise tähtaeg oleks pikenenud. Üksnes lepingupoole kohustus vastata teise poole muudatusettepanekule kirjalikult, ei anna alust käsitada lepingupoole vaikimist nõustumusena TsÜS § 68 lg 4 alusel.
VÕS § 277 määrab kindlaks asjaolud, mille esinemisel on üürnikul võimalik üürilepingust taganeda, kuid ka nende asjaolude esinemisel tuleb lisaks arvestada taganemise kui õiguskaitsevahendi kasutamise üldisi eeldusi, mis on sätestatud VÕS §-s 116. VÕS §-le 278 saab tugineda siis, kui asja kasutamise takistus ilmneb pärast üürilepingu eseme üleandmist.
|
| 3-2-1-92-08
|
Riigikohus |
11.11.2008 |
|
"Volitus" on TsÜS § 117 lg 2 kohaselt kitsapiiriline termin, mis väljendab üksnes tehinguga isikule antud teise isiku esindamise õigust. Juhatuse liikme esindusõigus tuleneb aga seadusest (TsÜS § 34 lg 1, ÄS § 180 lg 1, § 181 lg 1), pealegi on juhatuse liikmel mitmeid ametiseisundiga kaasnevaid õigusi ja kohustusi, mis ei piirdu esindusõigusega.
Osaühingus suuremat osa omava isiku otsused juhatuse liikme valimise ja tagasikutsumise kohta ei ole heade kommetega vastuolus. Vastasel korral saaks(id) väiksema osalusega isik(ud) pahatahtlikult takistada äriühingu normaalset majandustegevust. Kui see ei tähenda seda, et väiksema osalusega isikud ei saaks selliseid otsuseid üldse vaidlustada (ÄS § 178 lg 3 tingimustel). Küll aga ei saa vaidlustamise aluseks olla iseenesest suurema häälteenamusega otsuse tegemise fakt. Otsust saab vaidlustada nt otsuse vastuvõtmise protseduuriliste reeglite rikkumise tõttu. Väiksema osalusega isikute nn sisulised õigused on kaitstud muude sätete kaudu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.
|
| 3-2-1-23-08
|
Riigikohus |
10.04.2008 |
|
Pärimisseaduse § 23 lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet. Tunnistajate teavitamise eesmärgiks on see, et tunnistajad saaksid aru, et testaator kirjutab alla oma testamendile ja et ta on teo- ja otsustusvõimeline. Tunnistajad peavad üheaegselt tajuma, millele testaator alla kirjutab. Oluline on see, et tunnistajad teavad kinnitada, et testaator otsustus- ja teovõimelisena sai aru, et ta kirjutab alla oma testamendile. Tunnistajate teavitamine on testaatori tahteavaldus. PärS § 23 lg 2 kohaselt peab testaator tunnistajaid teavitama küll ise oma tahtest, kuid pärimisseadus ei välista, et ta ei võiks teha seda ka muul viisil kui suuliselt või kirjalikult, sealhulgas teoga. Kui testaator ei ütle ega kirjuta tunnistajatele, et nad on kutsutud testamendi allakirjutamise juurde, siis ei ole see seaduse selline rikkumine, mis tooks igal juhul kaasa tehingu tühisuse. Seega võib testaator, kelle tervislik seisund takistab või raskendab tal tunnistajaid teavitada suuliselt või kirjalikult, teha seda ka muul viisil, sh teoga. Tuleb hinnata, kas testaator teavitas tunnistajaid viisil, millest tunnistajad said aru, et testaator on endale teadvustanud, et ta kirjutab alla oma testamendile, ja on teo- ja otsustusvõimeline.
|
| 3-2-1-123-07
|
Riigikohus |
21.12.2007 |
|
E -kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Millal on isikul mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda, sõltub sellest, kas saajal on Interneti-püsiühendus või mitte. Majandus- ja kutsetegevuses saab e-kirja lugeda kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. E-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate e-postiga, siis kannab ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse.
Enne 1. jaanuari 2006. a ei olnud ÄS § 321 lg-s 5 teist lauset, mille kohaselt on nõukogu koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisel koosolekul vastuvõetud otsused tühised. Kuid ka enne 1. jaanuari 2006. a tehtud nõukogu otsus on tühine, kui nõukogu koosoleku kokkukutsumisel rikuti kokkukutsumise korda
Nõukogu liikmetele koosoleku toimumisest teatamisele saab kohaldada TsÜS-s tahteavalduse ja tehingu kohta sätestatut. Kuid nõukogu koosoleku kokkukutsumise teade saab oma sisu tõttu olla üksnes sõnaselgelt väljendatud, sest sellega tuleb nõukogu liikmetele teatada koosoleku toimumise aeg ning koosoleku päevakord. Nõukogu liikmetele saab teatada nõukogu koosoleku toimumisest mis tahes vormis, sh e-kirjaga.
Vähemalt ühepäevane etteteatamine nõukogu koosoleku toimumisest ja selle päevakorra teatavaks tegemine on vajalik selleks, et nõukogu liikmed oleksid teadlikud koosoleku toimumisest ja sellel arutatavatest küsimustest ning saaksid koosolekust osa võtta ja osaleda otsuste vastuvõtmisel. Et iga nõukogu liige saaks oma vastavaid õigusi teostada, ei piisa sellest, et nõukogu esimees või teda asendav liige teatab nõukogu liikmele koosoleku toimumise aja ja päevakorra. ÄS § 321 lg 1 nõuete täitmiseks peab olema nõukogu liige ka teate kätte saanud. Ka siin saab arvestada tahteavalduse kättesaamise kohta sätestatut.
|
| 3-2-1-96-07
|
Riigikohus |
12.11.2007 |
|
TsÜS § 113 rakendub TsÜS § 111 lg-st 1 nähtuvalt üksnes juhul, kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku eelnevast või tagantjärele antud nõusolekust (heakskiidust). Kollektiivse varalise vastutuse leping sõlmitakse TööK § 1281 lg 2 järgi tööandja ja kollektiivi kõigi liikmete vahel. Kuna kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivus ei sõltu kolmanda isiku nõusolekust, ei ole TsÜS § 113 sellise lepingu puhul kohaldatav.
Töölepingu seaduse §-st 15 tulenevalt on kehtetu leping, millega tahetakse sisse seada töötajate kollektiivne varaline vastutus olukorras, kus ei esine TööK § 1281 lg-s 1 nimetatud eeldusi.
Tööandjal kui kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimisest huvitatud isikul lasub TööK § 1281 lg 1 kohaldamiseks vajalike asjaolude tõendamise koormus, sh peab ta tõendama, miks ei olnud iga töötajaga võimalik eraldi sõlmida isikliku varalise vastutuse lepingut. Kuna kollektiivne varalise vastutuse leping on töötajale ebasoodne leping (töötaja vastutab mitte üksnes oma tegude eest, vaid ka kollektiivi teiste liikmete tegude eest) ja kuna praegusel ajal ei ole ühiskonnas toimunud muudatuste tõttu enam rakendatavad töötajate huve kaitsvad TööK § 1281 lg-d 2 ja 3, mis vastavalt näevad ette kollektiivse varalise vastutuse lepingu kooskõlastamise ettevõtte, asutuse või organisatsiooni ametiühingukomiteega ning kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimise võimaluse üksnes vastavas loetelus nimetatud tööde puhul (selle loetelu pidi kinnitama NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riiklik Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee koos ÜAÜKN-iga), siis peavad kohtud hindama kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivust sõltumata poolte taotlustest.
TsÜS § 113 rakendub TsÜS § 111 lg-st 1 nähtuvalt üksnes juhul, kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku eelnevast või tagantjärele antud nõusolekust (heakskiidust). Kollektiivse varalise vastutuse leping sõlmitakse TööK § 1281 lg 2 järgi tööandja ja kollektiivi kõigi liikmete vahel. Kuna kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivus ei sõltu kolmanda isiku nõusolekust, ei ole TsÜS § 113 sellise lepingu puhul kohaldatav.
Töölepingu seaduse §-st 15 tulenevalt on kehtetu leping, millega tahetakse sisse seada töötajate kollektiivne varaline vastutus olukorras, kus ei esine TööK § 1281 lg-s 1 nimetatud eeldusi.
Kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmivad tööandja ja töökollektiiv. Seega on tegemist mitmepoolse kirjaliku lepinguga, millele peavad alla kirjutama tööandja ja kõik kollektiivi liikmed. Sellise lepingu muutmine on võimalik üksnes kõigi lepingupoolte kirjalikul nõusolekul. Kollektiivse varalise vastutuse lepingu muutmiseks on ka kollektiivi liikmete koosseisu muutmine.
|
| 3-2-1-66-07
|
Riigikohus |
20.06.2007 |
|
1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 88 lg 1 kohaselt on kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing tühine. Tühine on ka täitemenetluses tehtud käsutus, mis rikub nimetatud käsutuskeeldu.
AÕSRS § 13 lg 6 kaheksandas lauses sätestatud ehitise või selle osa vallasasjana käsutamise võimalus täitemenetluses hõlmab ka kohtuotsuse vabatahtlikku täitmist. AÕSRS § 13 lg 6 kaheksandast lausest tulenevalt on vallasasjaks olevat ehitist või selle osa võimalik käsutada pärast 1. märtsi 2006. a täitemenetluses ka juhul, kui ostueesõigust teostati varem ning müüja peab kohtuotsuse alusel täitma ostueesõigust teostanud isiku suhtes vallasasjaks oleva ehitise või selle osa omandiõiguse üleandmise kohustuse.
AÕSRS § 131 lg 1 järgi oli kaasomaniku kaitsevahendiks tema ostueesõiguse rikkumise korral hagi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Õigused ja kohustused tulenevad müügilepingutest, mille järgi hageja soovib ostja õigusi ja kohustusi üle kanda.
Ostueesõigust omav isik saab ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel nõuda müüja kohustuse - anda vara ostja omandisse - täitmist. TsÜS § 68 lg 5 alusel on kohtuotsusega asendatav ka tahteavaldus vallasasjaks oleva korteri suhtes ostueesõigust teostanud isikule korteri omandiõiguse üleandmiseks.
Ostueesõigust omav isik saab ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel nõuda müüja kohustuse - anda vara ostja omandisse - täitmist. TsÜS § 68 lg 5 alusel on kohtuotsusega asendatav ka tahteavaldus vallasasjaks oleva korteri suhtes ostueesõigust teostanud isikule korteri omandiõiguse üleandmiseks.
|
| 3-2-1-102-06
|
Riigikohus |
14.11.2006 |
|
Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 104 lg 1 kohaselt loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Põhimõtteliselt samasugust regulatsiooni sisaldas ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 83 lg 1.
Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid.
Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
|
| 3-2-1-38-06
|
Riigikohus |
25.04.2006 |
|
Korteriühistu üldkoosoleku otsus on õiguslikult olemuselt korteriühistu liikmete mitmepoolne tehing, mida on võimalik TsÜS § 129 lg 1 kohaselt heaks kiita. Kuid korteriühistu üldkoosoleku otsuse hilisem heakskiitmine ei muuda üldkoosolekut tagantjärele otsustusvõimeliseks.
KÜS §-s 101 sätestatud esindusõiguse piirang koormaks põhjendamatult liisinguandjat või jätaks tagamata tema, aga ka liisinguvõtja huvide esindatuse üldkoosolekul. Korteri liisinguvõtjast valdajat võib pidada esindusõiguse aspektist samaväärseks korteri kaasomanikuga ja ka temal on õigus esindada korteriomanikust liisinguandjat korteriühistu üldkoosolekul.
Korteriühistu üldkoosoleku otsus on õiguslikult olemuselt korteriühistu liikmete mitmepoolne tehing, mida on võimalik TsÜS § 129 lg 1 kohaselt heaks kiita. Kuid korteriühistu üldkoosoleku otsuse hilisem heakskiitmine ei muuda üldkoosolekut tagantjärele otsustusvõimeliseks.
|
| 3-2-1-156-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Töölepingu lõpetamisest etteteatamine on tahteavalduse tegemine TsÜS § 69 mõttes.
TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks ajast, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul oleks tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada.
Töölepingu lõpetamisest etteteatamine on tahteavalduse tegemine TsÜS § 69 mõttes. Seega ka töölepingu lõpetamisest teatamise puhul ei tule selgitada mitte seda, kas töötaja sai vastava teate saatmisest teada või selle tegelikult kätte, vaid seda, millal tekkis töötajal mõistlik võimalus teatega tutvuda.
Tööandja ei või töölepingut lõpetada tagasiulatuvalt, kuna siis ei ole reaalselt võimalik korraldada lõpparve maksmist ja tööraamatu töötajale andmist TLS § 74 lg-s 2 sätestatud tähtajal.
Elukoha ajutisest muutusest tööandjale teatamata jätmisega olukorras, kus oli teada, et eksisteerib koondamise võimalus, on töötaja jätnud täitmata oma kohustuse informeerida tööandjat ja võtnud sellega enda kanda teate kättesaamise riski. Kui töölepingu lõpetamist pole võimalik töötajale teatavaks teha töökohas, tuleb tööandja kohustus teatada töötajale töölepingu lõpetamisest lugeda täidetuks, kui vastav teade on tähitud kirjaga saadetud töötaja poolt tööandjale teatatud viibimiskohta.
|
| 3-2-1-129-05
|
Riigikohus |
01.12.2005 |
|
Teise pooleni jõudnud tahteavaldusest ei saa samuti ühepoolselt loobuda ega seda tagasi võtta (TsÜS § 72), st kehtib tahteavalduste ühepoolse tagasivõtmatuse põhimõte.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-164-01 ja otsus nr 3-2-1-72-05.
Kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks on vajalik üksnes nende isikute nõusolek, kelle kasuks asi on koormatud.
Vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Sellist tõlgendust ei muuda ka see, kui ründajaks on samade vanemate teine laps.
Taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse koostamise aeg, vaid selle teise pooleni jõudmise aeg (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1).
|
| 3-2-1-106-05
|
Riigikohus |
30.11.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-97-99.
KÜS § 2 lg 1 kohaselt võib korteriühistu korteriomanike huvides oma nimel sõlmida ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-111-04.
ÜVVKS § 3 lg 1 tähenduses mõeldakse korteriomandite korral kinnistu all maatükki, mitte iga korteriomandit. ÜVVKS § 8 lg-st 1 ei tulene, et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi.
|
| 3-2-1-100-05
|
Riigikohus |
07.11.2005 |
|
Vaikimist ja tegevusetust loetakse VÕS § 20 lg 2 kohaselt nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Pooltevahelise praktika korral, kus enne tarnet kirjalikke müügilepinguid ei sõlmitud tuli hinnata, kas ostja vaikimine ja tegevusetus pärast kauba vastuvõtmist ja müüjalt arvete saamist tähendab aktsepti müüja poolt arvetes sisalduvate maksetähtaegade ja viivise osas. Kui kohus leiab, et vaikimine ja tegevusetus ei tähenda maksetähtaegade ja viise suuruse osas aktsepti, tuleb rakendada maksetähtaegade kindlakstegemiseks VÕS § 82 lg-t 3 ning mõista maksetähtaegade rikkumise korral kostjalt hageja kasuks välja seadusest tulenev viivis.
|
| 3-2-1-72-05
|
Riigikohus |
13.09.2005 |
|
Tahteavaldus on mõistlik anda kätte viisil, mida tahteavalduse tegija saab hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt tõendada. Kirjaliku dokumendina vormistatud tahteavalduse isiklikul üleandmisel on võimalik selle hilisema tõendamise jaoks võtta saajalt allkiri või tahteavaldus üle anda tunnistajate juuresolekul.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-103-97. Tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormus lasub tahteavalduse tegijal.
Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel, eksperdi arvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole ringkonnakohtul TsMS §-st 332 tulenevalt õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata.
Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist või leppetrahvi vähendati.
Ringkonnakohus peab uue otsuse tegemisel juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 2-4, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega, analüüsima otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
See, et pooled on tavaliselt vahetanud taheteavaldusi kirja teel, ei välista poolte õigust teha tahteavaldusi teatavaks teisele poolele isiklikult.
|
| 3-2-1-69-05
|
Riigikohus |
14.06.2005 |
|
Asja hoidmise ja säilitamise kohustused võivad tuleneda erinevatest lepingutest. Seega tuleb kindlaks teha pooltevaheliste õiguste ja kohustuste iseloom, s.o mille järgi ja mille eest nende kohustuste rikkuja vastutab.
Rikkudes TsMS § 330 lg 4 jättis ringkonnakohus tuvastamata, millist teenust vaidlusaluse lepingu järgi osutati, millised olid lepinguosaliste kohustused ja millist kokkulepitud kohustust kostja rikkus ning kas lepingu rikkumise ja kolmanda isiku kahju vahel on põhjuslik seos.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-05.
|
| 3-2-1-24-05
|
Riigikohus |
04.04.2005 |
|
Vastavalt TsÜS § 69 lg-le 1 tuleb tahteavalduse saajale suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kui tahteavalduse saaja väidab, et ta ei viibinud elukohas, tuleb kohtul lähtuda sama paragrahvi teisest lõikest ja hinnata, kas tahteavalduse saajal oli mõistlik võimalus avaldusega tutvuda.
VÕS § 313 lg-s 2 viidatud juhtudel on põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks eelduslikult mõjuv ja erinevalt § 313 lg-s 1 sätestatud üldreeglist peab huvitatud isik tõendama, et põhjus pole mõjuv. Seega, kui kohus tuvastab, et üürilepingu ülesütlemiseks oli VÕS § 316 lg 1 p-s 1 sätestatud alus, siis on põhjus ülesütlemiseks eelduslikult mõjuv ja lepingupoolte huvisid ei pea kaaluma.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-146-04.
|
| 3-2-1-129-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-35-04 ja 3-2-1-115-04.
|
| 3-2-1-87-04
|
Riigikohus |
29.09.2004 |
|
Frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutes sätestatud omandireservatsiooni klausel on siduv ka siis, kui see ei sisaldu raamkokkuleppes, mis sätestab lepingute sõlmimise frantsiisivõtjatega.
Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma poolele võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pool ei ole seda ise teinud. Kui kohus seda ei tee, ei saa ta kohtuotsuses sellele asjaolule ka tugineda.
Ostu-müügilepingus sätestatud tütaräriühingute kohustuste üleminek ei sõltu ainuüksi asjaolust, kas äriühingute ühinemine viidi lõpule või mitte.
|
| 3-2-1-93-04
|
Riigikohus |
29.09.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-97-99.
Kohtuotsuse resolutsioon ei või sisaldada seisukohta nõude osas, mida apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud ja läbi ei vaadatud.
|
| 3-2-1-35-04
|
Riigikohus |
30.03.2004 |
|
Kui poolte ühine tahe pole üheselt selge, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
Leides, et pooled leppisid kokku võimatus lepingutingimuses, ületas apellatsioonikohus TsMS § 229 mõttes haginõude piire, kuna kumbki pooltest ei tuginenud asjaolule, et tegemist oleks olnud võimatu tingimusega, mille kohta oli tehingu tegemise ajal teada, et ta kindlasti ei saabu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-90-02 ja nr 3-2-1-19-03.
|
| 3-2-1-41-04
|
Riigikohus |
29.03.2004 |
|
Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust.
Olukorras, kus TsÜS §-s 99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad võivad olla möödunud kohtu tegevuse tulemusel, saab lepingupoole hagiavalduse lugeda tehingu tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis teise pooleni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-80-02 ja nr 3-2-1-108-02.
Tehing ei saa liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02.
Ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus analoogiliselt apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamise kohustusega vastama otsuses ka apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Asjaõigusseaduse hüpoteeki reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb kaitsta omaniku huvi olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses ning seetõttu tuleb eeldada, et kinnisasi vastutab ainult omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Omanik võib AÕS § 349 lg-s 1 sätestatud nõude esitada ka siis, kui nõuet ei ole tekkinud ja pooled ei ole juba hüpoteegi seadmisel leppinud kokku konkreetses või vähemalt piisavalt määratletavas nõudes, mida hüpoteek peaks tagama.
|
Facebook
Twitter