https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 106| Näitan: 61 - 80

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-84-14 PDF Riigikohus 21.05.2015

Omavalitsusüksus ei saa PS § 154 lg 2 teise lause alusel vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist. PS § 154 lg 2 teine lause on käsitatav kitsalt kohaliku omavalitsuse finantstagatisena, mille eesmärk ei ole võimaldada kohalikel omavalitsustel sekkuda riigielu küsimuste lahendamisse. Kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 14)

Kuigi Riigikogu ei ole kehtestanud seadusega normi, mis näeks ette kohalikele omavalitsustele raha eraldamise, ei takista see raha eraldamiseks halduskohtule kohustamiskaebuse esitamist. Õiguslik alus selliseks nõudeks tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-26-14 seni, kuni riigi rahaline kohustus kohalike omavalitsuste ees kehtestatakse seadusega. Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4). Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)


Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)

3-3-1-56-14 PDF Riigikohus 03.02.2015
3-3-1-52-14 PDF Riigikohus 29.01.2015

Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmise otsustamisel saab kohus tugineda taotluses ja kohtuistungil uuritud muudes materjalides märgitud asjaolude kogumile (faktilisele alusele), kohus ei ole seotud taotluses põhistamisel märgitud õigusliku alusega. Kohus on pädev andma asjaoludele tuginedes loa ka sellisel õiguslikul alusel, millele loa taotluses selgelt ei viidata. Loa andev kohus on seotud HKMS § 157 lg tega 2 ja 3, kuid tulenevalt HKMS § 158 lg st 1 on kohtu otsustada, millist õigusakti (sätet) tuleb asjas kohaldada. Vajadusel võib kohus teha taotluse esitajale ka ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, täpsustada või muuta taotlust. (p 13)


Ehkki VRKS § 361 lg tes 1 ja 2 tulenevalt on kinnipidamine lubatav, kui esineb põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (p 10). Kinnipidamisest leebemate vahendite kasutamise kaalumise kohustus tuleneb VRKS § 361 lg 1 esimesest ja teisest lausest nende koostoimes (p 11). Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. (p 14) VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. VRKS § 361 lg 2 p de 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 kohaldamine võib olla seotud põgenemise ohuga. Põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamist. Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida.(p 12) VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamiseks ei ole üksnes põgenemisohu tuvastamine kinnipidamiskeskusse paigutamiseks piisav. Kinnipidamiskeskusse paigutamise aluseks on vajadus välja selgitada taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning sellise vajaduse korral õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist põgenemise oht. (p 18) Varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks võib olla vajalik tagada isiku küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isiku kättesaadavus. Arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne. Kinnipidamiskeskusse ei saa paigutada aga varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike. (p 12) Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida. (p 18) VRKS § 36¹ lg 2 p 5 puhul peetakse silmas varjupaigataotluse esitamist selleks, et lahkumiskohustuse sundtäitmine (väljasaatmine) või isiku tagasisaatmine edasi lükata või nurjata. See säte on määratud takistama varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamist lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise edasilükkamise eesmärgil. Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. VRKS § 361 lg 2 p 6 saab kohaldada, kui isikust lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale on märkimisväärne. (p 12)


Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa taotlemisel ja taotluse lahendamisel ei ole sageli selge, millal suudetakse vajalikud asjaolud välja selgitada. Üldjuhul on kohtul lubatav piirduda formuleeringuga, et luba kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antakse kuni asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Selliselt sõnastatud kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa korral tuleb isik kinnipidamiskeskusest vabastada niipea, kui asjaolud, mille andmiseks luba taotleti, on välja selgitatud. Isiku faktilise kinnipidamise kestus ei tohi ületada ajavahemikku, mida on vaja haldusmenetluste nõuetekohaseks läbiviimiseks. (p 20)

3-3-1-48-14 PDF Riigikohus 29.01.2015
3-3-1-68-14 PDF Riigikohus 15.01.2015

Pakkumise esitamisega näitab pakkuja üles oma huvi hanke vastu. Pakkujale peab olema tagatud kohtulik kaitse väidetavalt meelevaldsete hanketingimuste eest. Välistada ei saa ka põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamisnõude võib esitada ka hilisema võimaliku kahju hüvitamise nõude esitamiseks. (p 12)


Kui apellatsiooniastmes vaidluse all samad õigusküsimused, mille üle vaieldi ka halduskohtus, ei saa põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes olla suuremad kui halduskohtus (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-13). Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et vaidluse võis tingida paljuski hankija mitmetimõistetavalt ja eksitavalt sõnastatud hankedokument. Seetõttu on põhjendatud väljamõistetavate õigusabikulude vähendamine. (p 33)


    Kehtetu:

JäätS § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätmekäitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, seega avalik ülesanne. Seega vastutavad omavalitsused lõppkokkuvõttes selle ülesande täitmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-14). Tegemist on KOV ühe tuumikfunktsiooniga (KoKS § 6 lg 1). Riigihankeõiguse eesmärk ei ole suurendada erasektori turuosa avaliku sektori pakutavate teenuste arvel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-14). Avalik-õigusliku isiku otsus täita avalik ülesanne ise või enda kontrollitava äriühingu kaudu ilma erakapitali kaasamata (sisetehing) ei riiva PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Avaliku ülesande täitmise ülevõtmine võib olla ettevõtja jaoks soodne, kuid PS § 31 ei hõlma õigust sellele, et riik või KOV üksus tagaks ettevõtjale suurema käibe avalike ülesannete delegeerimisega. Ettevõtlusvabadusega ei tagata üldjuhul ettevõtjale turuosa (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-13). (p 19)


JäätS § 70 esimesest lausest järeldub esiteks, et pärast vedu otsustab korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete töötlemise üksikasjade üle KOV üksus, mitte jäätmevedaja. Ehkki JäätS võiks korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete käsutusõigust täpsemini reguleerida, ei jäta see säte ruumi tõlgendusele, et jäätmevedaja muutuks veo käigus jäätmete omanikuks või et tal tekiks mingi muu õigus jäätmete käsutamiseks. See järeldus haakub JäätS § 14 lg-ga 3, mille järgi ei loeta jäätmete vedajat jäätmevaldajaks, kui tema ülesandeks on ainult jäätmesaadetise toimetamine üleandja poolt määratud sihtpunkti. JäätS oleks vastuoluline, kui ta ühest küljest käsitaks vedajat jäätmete omanikuna, kuid teisalt välistaks tema puhul jäätmevaldaja staatusega kaasneva vastutuse. (p 15)

Omandiõigust jäätmetele ei tulene jäätmevedajale ka JäätS § 66 lg-st 5, mis reguleerib kulusid, mida jäätmeveo teenustasu peab katma, mitte omandiõigust. Õige ei ole seisukoht, et JäätS § 66 lg-t 5 ei ole võimalik rakendada ilma jäätmevedaja omandiõiguseta. JäätS § 66 lg-t 5 on võimalik täita ka nii, et jäätmeveo teenustasus kajastatakse teisele isikule jäätmete töötlemise eest makstavaid tasusid. Ükski JäätS säte ei anna jäätmevedajale õigust nõuda ka veetavate jäätmete omandiõiguse endale üleandmist. (p 16)

Korraldatud jäätmeveo hankes sihtpunkti kindlaksmääramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja kuidas on KOV üksus eelnevalt lahendanud jäätmete töötlemise küsimuse. JäätS kohaselt tuleb korraldatud jäätmeveo tellimisele kohaldada riigihangete seaduses sätestatut (JäätS § 1 lg 5). Kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud JäätS § 67 lg 1 nägi ette, et jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks korraldatakse konkurss konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Seadusandja ei ole JäätS-s sätestanud nõuet, et korraldatud jäätmeveo raames tuleb jäätmekäitluskoht hankedokumendis kindlaks määrata konkurentsiseaduses sätestatud konkursi, halduskoostöö seaduses või riigihangete seaduses sätestatud korras. Kui KOV annab aga jäätmete tellimise ülesande üle, võivad selle ülesande üleandmisel kohalduda halduskoostöö seadus ja riigihangete seadus. (p 29)

KOV üksusele JäätS §-ga 70 asetatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise korraldamise kohustuse täitmiseks ei piisa jäätmeveo kontsessiooni andmisest. See tähendab, et KOV üksus peab lisaks jäätmeveole reguleerima ka enda ja jäätmete edasise töötleja vahelise õigussuhte. (p 30)

Kui KOV üksus tellib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise, peab ta arvestama asjakohaste õigusaktide nõuetega (iseäranis halduskoostöö seaduse § 3 lg-ga 2, §-ga 9, § 13 lg-ga 1, § 14 lg-ga 2). Sõltuvalt asjaoludest võivad asjassepuutuvad olla ka EL-i hankedirektiivid või EL-i aluslepingute põhimõtted. Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et läheduse põhimõte ei vabasta liikmesriike jäätmete kõrvaldamisel riigihankeid reguleerivate õigusaktide järgimise kohustusest, sest riigihangete regulatsioon ei välista jäätmete kõrvaldamist võimalikult lähedal nende tekkimise kohale (21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr C-17/09: Komisjon/Saksamaa, p 17). (p 30)

Kui KOV üksus peab jäätmete töötlemise teenuse soetamiseks korraldama riigihanke, siis ei vabasta teda sellest kohustusest eelnevalt sõlmitud jäätmeveo leping, milles jäätmeveo sihtpunktina on kindlaks määratud jäätmekäitluskoht. Kui riigihanke tulemusena sõlmitakse jäätmete töötlemiseks leping isikuga, kelle kasutuses olev jäätmekäitluskoht ei ole jäätmeveo lepingus sihtpunktiks määratud, tuleb vastuolu lahendada näiteks jäätmeveo lepingu muudatusega (kui see on lubatav), uue jäätmeveo hankega või organiseerides jäätmete täiendava veo lõplikku jäätmekäitluskohta. Seega oleks otstarbekam korraldada jäätmete töötlemise hange enne jäätmeveo hanget. Halduse tegevuse ebaotstarbekus ei anna iseenesest halduskohtule alust kaebuse rahuldamiseks. (p 31)

3-3-1-59-14 PDF Riigikohus 22.09.2014

Esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist. Ka see põhimõte ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, vaid seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud. (p 19)


Seoses esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei saa alati ja täielikult välistada esialgse õiguskaitse korras haldusorgani kohustamist kindla sisuga haldusakti andmiseks ka juhul, kui haldusakti andmisel on haldusorganil kaalutlusruum, eeldusel, et puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks ning kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Halduse kaalutlusõiguse korral võib esialgse õiguskaitse menetluses tulla kõne alla ka kohtu ettekirjutus haldusele asja ajutiseks otsustamiseks. Haldusorganil on esialgse õiguskaitse määruse alusel võimalik anda ka ajaliselt piiratud või tingimuslikke haldusakte (HMS § 53 lg 1 p-d 1 ja 4, lg 2 p 3). (p-d 17–18)

3-3-1-11-14 PDF Riigikohus 29.05.2014

Halduskohtu otsuse resolutsiooniga pandi Tallinna linnale kohustus osaleda kaebaja peetava eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises nii kaebuse esitamise ajaks esitatud arvete alusel kui ka hiljem. Halduskohtu resolutsiooniga ei kohustatud linna tasuma kõiki tulevikus esitatavaid kooli pidava MTÜ arveid. Resolutsiooniga pandi linnale kohustus tasuda ainult PGS § 83 lg 6 alusel esitatud arved. EraKS § 222 ning PGS § 83 kohaselt on linn kohustatud sellised arved tasuma. (p-d 13–14)


Jõustunud kohtulahendi täitmata jätmine tähendab kohtulahendi resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist. Kohus saab kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvi määrata, kui selles süüdiolev menetlusosaline on jätnud täitmata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-27-06, p 12). (p 9)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-27-06.

3-3-1-76-13 PDF Riigikohus 20.05.2014

Vt p-d 13–14.

Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.

Finantseerimisasutused ei saa omada klientidele kuuluvat vara. (p 16) Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-77-13.

3-3-1-77-13 PDF Riigikohus 14.05.2014

Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo (RAB) põhiülesanne on RahaPTS § 37 kohaselt koguda ja analüüsida rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavat teavet, samuti võtta vajaduse korral tarvitusele abinõud kahtlusega seotud vara säilimiseks. RAB-i pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud. (p 10)

RahaPTS § 4 lg 1 kohaselt saab rahapesu seonduda üksnes varaga, mis on saadud kuritegeliku tegevuse tulemusel või selle asemel. Sarnaselt on rahapesu käsitatud ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.10.2005 direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta art 1 §-s 3. (p 11) Rahapesu saab esineda siis, kui vara on kriminaalset päritolu, st omandatud kuritegeliku tegevuse tulemusena, või seda kavatsetakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Vara selline kriminaalne päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses. (p 10) Iseenesest ei ole näiline tehing piisav alus rahapesu põhjendatud kahtlusele. (p 11)

Riigikohtu praktikas käsitatakse vara omanikuna isikut, kes omab kontot, millele on paigutatud raha (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-62-13, p 11; otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Konto omanikule kuulub nõudeõigus panga vastu. Siinjuures on ka selline nõudeõigus hõlmatud vara mõistega. (p 13)


RahaPTS § 40 lg-s 6 sätestatud meede on isiku varalisi õigusi oluliselt riivav haldussunnivahend. Nimetatud säte, arvestades ka kohtupraktika seisukohti, on piisavalt õigusselge. Kolleegium ei pea võimalikuks sellise sunnivahendi kohaldamise tingimuste ja eelduste laiendavat tõlgendamist. RahaPTS § 40 lg 6 kohane tõkend ei ole kehtestatud selleks, et kontrollida vara päritolu legaalsust ehk seda, kas vara ei ole saadud kuritegelikul teel. RahaPTS § 40 lg-t 6 ei saa kohaldada ka muudel sättes sõnaselgelt määramata eesmärkidel, sealhulgas vajaduse korral selgitada välja tegelik kasusaaja. Õiguse rakendamisel tõkendi kohaldamise aluste laiendavat tõlgendamist ei õigusta asjaolu, et rahapesu kujutab endast olulist ohtu finantssüsteemile ja seetõttu on selle tõkestamise vastu kaalukas avalik huvi. Haldusorganite pädevuse rahapesu tõkestamisel, sealhulgas vajalike tõkendite ringi ning nende kohaldamise selged ja kohased alused saab sätestada üksnes seadusandja. (p 14) Vaatamata asjassepuutuvate sätete mõningale ebaselgusele, on regulatsiooni võimalik tõlgendada nii, et käsutuspiirangu seadmine RahaPTS § 40 lg 6 alusel eeldab, et enne oleks kohaldatud käsutuspiirangud RahaPTS § 40 lg 1 ja lg 3 alusel. (p 12)

3-3-1-44-13 PDF Riigikohus 07.10.2013

RHS § 47 lg 2 teise lause kohaselt võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hankedokumentides märgitud tingimustest. VAKO otsus, millega ei ole antud hinnangut, kas pakkumuses tuvastatud puudused olid sisulised kõrvalekalded RHS § 47 lg 2 teise lause mõttes, ei välista võimalust, et hankija tunnistab riigihanke jätkamisel pakkumuse RHS § 47 lg 2 teise lause alusel uuesti vastavaks. Kohtupraktikas on leitud, et erandjuhul on pakkujal võimalik korrigeerida pakkumusega seonduvaid andmeid. See on võimalik eriti juhul, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue pakkumuse esitamist (vt analoogselt otsus asjas nr 3-3-1-24-13, p 20). Peale uue otsusega pakkumuse edukaks ja vastavaks tunnistamist sõlmitud hankeleping on kooskõlas VAKO otsusega ning ei ole tühine.


Riigihangete seadus määratleb pakkujana isiku, kes on esitanud hankemenetluses pakkumuse (RHS § 12 lg 1). Sarnane pakkuja määratlus tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. a direktiivi 2004/18 art 1 lg st 8. Pakkuja õiguslik seisund lõppeb pärast seda, kui pakkumus on hankija kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, põhjusel, et see ei vasta hankedokumentidele. Kui pakkumus on kehtiva otsuse alusel tagasi lükatud, siis ei osale pakkuja enam edasises hankemenetluses (RHS § 47 lg 9). RHS § 69 lg-st 1 ning RHS § 54 lg-st 1 tuleneb hankijale kohustus teavitada oma otsusest pakkujat. Nimetatud sätetest ei tulene kohustust teavitada seda isikut, kes ei ole hankemenetluses pakkuja.


Hankeasjas kaebeõiguse olemasolu väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha, kas isik on RHS § 117 lg 1 kohaselt määratletav pakkujana, taotlejana või hankemenetluses osalemisest huvitatud isikuna ning kas hankija saab tema õigusi rikkuda või õigusega kaitstud huvisid kahjustada (HKMS § 44 lg 1, § 268 lg 1ning direktiiv 89/665 art 1 lg 3). Seejuures ei järeldu kaebeõiguse olemasolust, et kaebaja õigusi ongi rikutud või õigusega kaitstud huve kahjustatud, see otsustatakse haldusasja sisulise arutamise käigus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa menetlusosalisel olla õigustatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, kui see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida ja kui vaidlustatud õigusakti tühistamine ei rahulda tema nõuet (Euroopa Kohtu 09.06. 2011a otsus asjas C 401/09, p 49).

3-3-1-24-13 PDF Riigikohus 13.06.2013

Vaidlustuskomisjon ja kohtud peavad juhinduma uurimispõhimõttest ning tagama omal initsiatiivil kõigi oluliste asjaolude väljaselgitamise. Samuti tuleb hankeasjades arvestada põhimõttega, et riigihankemenetluses tehtud viga ei too kaasa hankija otsuse kehtetuks tunnistamist, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei mõjutanud küsimuse otsustamist sisuliselt (RVastS § 3 lg 3 p 1). (p 26)


Kui sarnased dokumendid või andmed esitamata jätnud pakkujatele antakse puuduste kõrvaldamiseks ühetaoline võimalus, siis ei riku see pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtteid. Esitatud pakkumusi ei tohi aga hankija ega taotleja initsiatiivil enam muuta. Kui erandjuhul korrigeeritakse pakkumusega seonduvaid andmeid, eriti juhtudel, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, siis ei tohi selle muudatusega ei kaasneda tegelikult uue pakkumuse esitamist (29. märtsi 2012. a otsus asjas nr C-599/10: SAG ELV Slovensko jt, p-d 36–40).


Pakkuja kvalifikatsiooni tuleb kontrollida sisuliselt. RHS § 39 lg-t 4 tuleb tõlgendada ulatuslikumalt kui selliselt, et pakkujalt võib nõuda üksnes selgitusi või täiendavaid dokumente ja andmeid mõne konkreetse, juba esitatud dokumendi selgitamiseks. RHS § 39 lg 4 alusel on võimalik täiendavalt nõuda ka selliste dokumentide ja andmete esitamist, mis oleks hanketeate kohaselt tulnud esitada juba koos pakkumusega. Kui pakkuja esitab tagantjärele puuduolevad dokumendid või andmed, ei anna pakkuja viga enam alust pakkuja kvalifitseerimata jätmiseks.

Ka piisava põhjalikkusega ettevalmistatud riigihanke puhul ei saa välistada hanketeates toodud nõuete erinevat tõlgendamist. Ehkki riigihankes osaleda soovivalt ettevõtjalt saab nõuda kõrgendatud hoolikust, ei tähenda iga inimlikust eksitusest tehtud viga iseenesest, et pakkuja oleks tehingupartnerina ebausaldusväärne. Pakkuja kvalifitseerimata jätmise imperatiivne kohustus pisimagi vea korral ei oleks proportsionaalne.


Pakkuja varasema kogemuse tõendamiseks võib Eesti seadusandja kehtestada tõendi esitamise kohustuse ka siis, kui pakkuja soovib tugineda teise riigi asutusega sõlmitud lepingule. Selline võimalus tuleneb ka direktiivi 2004/18/EÜ art 48 lg 2 p a alapunkti ii esimesest taandest, mille kohaselt esitatakse tõendusmaterjalina kohaletoimetatud tarnete ja osutatud teenuste kohta pädeva asutuse väljaantud või allkirjaga kinnitatud tõendid, kui saaja oli riiklik ostja. Seetõttu tuleb RHS § 41 lg 4 p 1 mõista nii, et see sätestab hankijale võimaluse nõuda vähemalt EL liikmesriikide riigiasutuse tõendite esitamist.

3-3-1-34-12 PDF Riigikohus 05.02.2013

RahaPTS § 40 lg t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et see säte on kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. RaPTS § 40 lg 6 kohaldamine ei sõltu kriminaalasja algatamisest ning nimetatud säte on erandiks RahaPTS § 40 lg test 1 ja 3.

Kui kahtlusalune raha on isiku arvelduskontol, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt on see raha käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Konto omanikul on nõue panga vastu, sõltumata kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse jõudmise viisist ja sellest, kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89 11, p 19.1).


RahaPTS § 40 lg t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et see säte on kohaldatav üksnes juhul, kui ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ja ta loobub vara valdamisest. Kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, siis 18. maist 2012 kehtiva RahaPTS § 40 lg 6 redaktsiooni kohaselt võib rahapesu andmebüroo taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseks, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks.

3-3-1-22-12 PDF Riigikohus 14.06.2012

RahaPTS § 40 lg 7 sätestab prokuratuurile võimaluse taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Kehtivas õiguses ei ole alust, mis võimaldaks rahuldada taotlust kanda riigi omandisse panga kontoomaniku varalist nõuet. Kohtupraktika kohaselt käsitatakse panga arvelduskontol olevat raha arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja) vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Nõue kuulub kontoomanikule sõltumata kontole kantud raha kontoomaniku käsutusse jõudmise viisist ja sellest, kas kontoomanikul on selle raha kasutamisel mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (vt otsus nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Varaline nõue ei saa olla kellegi valduses, kuna valdus on AÕS § 30 järgi tegelik võim asja üle (vt otsus nr 3-1-1-83-07, p 14). Eelnimetatud taotlust ei võimalda rahuldada ka RahaPTS § 40 lg 7 uus redaktsioon, millega jäeti varem kehtinud sättest välja tingimus, et vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest.

3-3-1-48-10 PDF Riigikohus 25.04.2011

Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.

Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).


Maksuotsusest tuleneva rahalise nõude sundtäitmine täitemenetluse korras ei ole lubatud kui maksuotsuse täitmine on esialgse õiguskaitse korras peatatud. Samas on maksukohustuslasel õigus sellel ajal nõue täita vabatahtlikult. Sel juhul võtab maksuhaldur täitmise vastu ning võlalt intresside arvestamine lõpetatakse.


Maksuvõlg tekib hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. See põhimõte kehtib ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega. Samuti ei mõjuta maksuotsuse kehtivuse või täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras seadusest tuleneva maksuvõla olemasolu, kuigi võib piirata maksuvõla sundtäitmist ja avalikustamist.

Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).


Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.

Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.

Õigusselguse huvides tuleks maksukohustusega seotud haldusakti täitmise peatamise korral alati täpsustada, millises osas toimub peatamine ja millised on maksuhalduri ja maksuvõlglase õigused ja kohustused haldusakti täitmise peatamise ajal (vt ka Riigikohtu 08.04.2004a määruse asjas nr 3-3-1-13-04 p-i 18).


Riigikohtus üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine on lubatav vaid erandjuhtudel. Kui koostoimes teiste põhjendustega on ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamisel eesmärgiks uue kohtuvaidluse vältimine, siis võib see olla piisavalt oluline, et pidada lubatavaks üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist (vt Riigikohtu 11.12.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-76-09 punkte 13 ja 18). Seejuures on oluline, et püütakse vältida samade menetlusosaliste vahel samast õigussuhtest tekkivat võimalikku uut vaidlust. Ringkonnakohtu otsuse motiivide vaidlustamine ei saa olla õigustatud, kui seda tehakse eesmärgiga hoida ära haldusorgani võimalikke tulevasi kohtuvaidlusi teiste isikutega.


Seaduses on sätestatud õiguslik alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks üksnes juhul, kui kaebus või avaldus jäetakse rahuldamata või kui kassatsioonkaebust või määruskaebust või teistmisavaldust ei võetud menetlusse. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamisel tagastada ka tasutud kautsjon.


Apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla vajalikud ja põhjendatud menetluskulud suuremad kui esimese astme kohtus (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-63-10). Analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme õigusabikulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 09.02.2011 otsust kohtuasjas nr 3-3-1-90-10).


Maksuvõla ajatamisega kaasnevad maksukohustuslasele soodsad tagajärjed, mida esialgne õiguskaitse ei võimalda. Esialgne õiguskaitse ei tohi halduskohtusse pöördunud isiku olukorda halvendada. Seetõttu peab maksuvõla ajatamine olema lubatud ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Maksukohustuslasel peab olema õigus esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal maksuvõla ajatamisel taotleda ka intresside vähendamist. Intressimäära vähendamine on maksuhalduri kaalutlusotsus.

Esialgse õiguskaitse tõttu pole haldusaktiga tuvastatud maksukohustust maksukohustuslaste registris kajastatud avaliku infona. See ei takista maksuvõla ajatamist, sest maksuhaldur ning maksukohustuslane on võlast teadlikud. Kui maksukohustuslane taotleb maksuvõla ajatamist, siis on maksuhalduril õigus ajatamise otsustamisel seada lisatingimusi.

Piirang, mille kohaselt kaupade importimisel ja eksportimisel tasumisele kuuluvate maksude tähtpäevaks tasumata jätmisel tekkinud maksuvõlga ei ajatata, ei laiene juhule kui maksusumma määrati maksuotsusega. Nimetatud piirang ei kohaldu järelkontrolli käigus määratud maksudele, vaid ainult tollivormistuse käigus tollideklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustustele. Sellisel juhul on võlgnikul võimalik taotleda impordimaksu tasumise tähtaja edasilükkamist ühenduse tolliseadustikus sätestatud korras. Maksuotsusega määratud maksuvõla tasumisel võlgnikul selliseid võimalusi ei ole, mistõttu peab ta saama kasutada maksukorralduse seadusest tulenevat õigust taotleda maksuvõla tasumise ajatamist.

3-3-1-91-10 PDF Riigikohus 09.03.2011

Riigihangete vaidluses on kohtumenetluses kaebajaks isik, kes algatas kohustusliku kohtuvälise vaidlustusmenetluse vaidlustuskomisjonis. Vastustajaks on hankija, kelle otsuse peale pöörduti vaidlustuskomisjoni ning vaidlustuskomisjon ei ole kohtumenetluses menetlusosaline (vt Riigikohtu 04.03.2010 otsuse asjas nr 3-3-1-11-10 p-i 21).


Käesoleva haldusasja menetlus tuleb HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel lõpetada, kuna hankija käskkirjaga on vaidlustatud riigihange tunnistatud RHS § 29 lg 3 p 6 alusel kehtetuks. Riigihanke vaidlustes tuleb HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaldamisel vaadelda ka menetlust vaidlustuskomisjonis. Halduskohtule esitatud kaebuses paluti küll tühistada vaidlustuskomisjoni otsus, kuid vaidlus tervikuna käivitus hankija käskkirja peale esitatud vaidlustusega.

3-3-1-97-09 PDF Riigikohus 03.03.2010

Keskkonnainspektsioon on pädev riikliku järelevalve korras kontrollima kehtestatud detailplaneeringut, millega hõlmatav ala jääb kaitseala looduspargi piiranguvööndisse ning mille kehtestamiseks oli vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Sellise detailplaneeringu kehtestamise otsus on käsitatav KeJS § 7 lg 1 mõttes sellise keskkonnakaitse- ja -kasutusalase üksikaktina, mida on Keskkonnainspektsioonil õigus protesti korras KeJS § 7 lg 4 alusel halduskohtus vaidlustada, sõltumata maavanema eelnevalt teostatud riiklikust järelevalvest.

Keskkonnainspektsiooni protestiga on vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsust ehk lõplikku haldusakti, mistõttu on õiguslik vaidlus tekkinud kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ja Keskkonnainspektsiooni vahel. Maavanema seisukoht planeerimismenetluses ei muuda seda vaidlust riigiorganite vaheliseks. Keskkonnainspektsioon ei ole vaidlustanud maavanema heakskiitu, mida käsitatakse planeerimismenetluses haldusesisese menetlustoiminguna, mis pole üldjuhul eraldiseisvalt vaidlustatav (vt Riigikohtu 19.05.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-61-07 p-i 24).

3-3-1-44-09 PDF Riigikohus 18.11.2009

Kuna esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lähtuvalt asjaoludest ja vajadusest lahendada kiiresti, siis on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või tühistada, kui kohtumenetluse kestel on muutunud esialgse õiguskaitse rakendamise või rakendamata jätmise aluseks olnud asjaolud, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosus, kaebaja ja kolmanda isiku õiguste riive intensiivsus ning avalik huvi, kaebuse perspektiivikus.


Kuna esialgse õiguskaitse rakendamine, muutmine või tühistamine tuleb lähtuvalt asjaoludest ja vajadusest lahendada kiiresti, siis on igal kohtuastmel õigus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel teise kohtu kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta või tühistada, kui kohtumenetluse kestel on muutunud esialgse õiguskaitse rakendamise või rakendamata jätmise aluseks olnud asjaolud, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosus, kaebaja ja kolmanda isiku õiguste riive intensiivsus ning avalik huvi, kaebuse perspektiivikus.

Käesoleval juhul ei ole prügiteenuse hind selliseks kriteeriumiks, mis iseenesest tingiks kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamise. Paljude eraisikute kattuv huvi maksta prügiteenuse eest võimalikult väikest hinda ei muuda seda huvi sedavõrd kaalukaks, et olla iseseisvaks aluseks rakendatud õiguskaitse tühistamiseks. Lisaks teenuse hinnale tuleb analüüsida kohtumenetluse kestel muutunud esialgse õiguskaitse rakendamise või rakendamata jätmise aluseks olnud asjaolusid, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosust, kaebaja ja kolmanda isiku õiguste riive intensiivsust ning avalikku huvi, kaebuse perspektiivikust. Kuna esialgse õiguskaitse tühistamise taotluses ei väideta, et prügivedu puuduks üldse, siis ei ole tõenäoline puhtuse ja korrashoiu, isikute tervise või looduskeskkonna ohtu sattumine. Samas aga on piisavalt tõenäoline, et esialgse õiguskaitse tühistamise korral sõlmiksid linnavalitsus ja prügiveo teostaja halduslepingu, mis võib kaasa tuua täiendava kohtuvaidluse.


Jäätmeseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et JäätS §-s 66 sätestatud jäätmeveo teenustasu määramise alused määratakse "saastaja maksab" põhimõttest lähtuvalt. Õigusriikliku seadusreservatsiooni nõude kohaselt ei saa ristsubsideerimise keeldu tuletada "saastaja maksab" põhimõttest, kuna nimetatud mõistete sisu, maht, ulatus ja reguleerimisalad ei kattu. Ristsubsideerimise keelu korral sekkub riik või kohaliku omavalitsuse üksus ettevõtte tegevusse ning keelab teatud käitumise majandus- ja kutsetegevuses, näiteks ühe kaubaturu kahjumi katmise teise kaubaturu kasumi arvelt. "Saastaja maksab" põhimõtte kohaselt peab jäätmevaldaja kandma jäätmete kõrvaldamise kulud. Näiteks on subsideerimise keelamine sõnaselgelt sätestatud ühistranspordiseaduse § 13 lg-s 1 või elektrituruseaduse § 58 lg-s 1.

3-3-1-51-09 PDF Riigikohus 11.06.2009

Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

HKMS § 121 lg-st 2 tulenevalt on Riigikohtul õigus esialgset õiguskaitset kohaldada. HKMS § 122 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestada ka avalikku huvi. Käesoleval juhul esineb ülekaalukas avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks. Selliseks ülekaalukaks avalikuks huviks on vajadust kiiresti parandada kooli halba ehitustehnilist ja tuleohutusalast olukorda, mis seab ohtu laste, õpetajate ja teiste koolitöötajate elu ning tervise. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega võivad jääda planeeritud hanketööd tegemata ja ohtlik olukord kõrvaldamata.


Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

3-3-1-86-08 PDF Riigikohus 08.01.2009
TMS

Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.

TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.

Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).


Kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.

TMS § 111 on üldnorm nõuete arestimiseks. Seadusandja on ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2. Kinnipeetava nõuete arestimisel on põhimõtteliselt vajalik arvestada TMS §-s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet pöörata ei saa.

Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5).

3-3-1-61-08 PDF Riigikohus 17.12.2008
EES
VVS

EES § 22 lg-st 11 ja Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 vastu võetud "Eluruumide erastamise korraldamise" (EEK) p-dest 7¹-74 nähtuvalt tuleb korterite vastava mõttelise osa kindlaksmääramiseks ümberarvestuse tegemisel elamus asuvate eluruumide reaalosadele liita juurde mitteeluruumide reaalosad ja välja arvutada neile vastav mõtteline osa ehitise muust osast. Kui omand erastatud eluruumile on tekkinud, siis ei tulene kohustatud subjektile EES § 3 lg-st 2, EES § 22 lg-st 11 ning EEK p-dest 7¹-74 õiguslikku alust ühepoolselt muuta ümberhindamisaktiga erastatud korterite üldpinda ning vastavalt sellele muuta ka korteri reaalosa suurust. Kui omandiõigus korterile on tekkinud, on ümberhindamise aktis sisalduvate andmete pinnalt võimalik korteriomandi seadmist jätkata näiteks koostöös kaasomanikega ja kokkuleppe alusel.


Kui linnavalitsus maavanema ettepanekuga ei nõustu ja jätab selle täitmata, siis käesoleval juhul on vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse, eluruumide erastamise korraldamise ja halduskohtumenetluse seadustiku sätetele maavanemal õigus pöörduda protestiga halduskohtusse. Haldusakti adressaadile ei anna halduskohtusse pöördumise õigust asjaolu, kui maavanem on vaidlustatud ettepanekus ekslikult märkinud, et seda on võimalik vaidlustada halduskohtus. Järelevalveorgan ei saa ise luua järelevalve alla kuuluvale organile halduskohtulikku kaebeõigust, sest vaidluse lahendamiseks on seadusega ette nähtud eriregulatsioon ja teistsugune menetluskord.

Kokku: 106| Näitan: 61 - 80

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json