1-20-2143/156
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.05.2023 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu ja enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures on kriminaalmenetluse lõpetamine on erandlik abinõu, kusjuures kohus peab veenvalt põhjendama, miks ei saa rikkumist heastada muul seaduses nimetatud viisil. (p 11)
Kui kohus otsustab mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada karistust, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses ta seda teeb. (p 12)
Kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. Lisaks ei ole apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega. Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki (n-ö mitteisikuliste) tõenditega. Apellatsioonikohus võib teha süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte, vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut. (p-d 17–18)
Vajadus kontrollida apellatsioonimenetluses isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust vahetult ei tähenda seda, et kõik maakohtus juba üle kuulatud tunnistajad, kannatanud ja süüdistatavad oleks tarvis kõigi asjaolude osas ringkonnakohtus uuesti üle kuulata. Selle, keda ja millises ulatuses tuleb ringkonnakohtus (uuesti) üle kuulata, määravad ära apellatsiooni põhjendused vaidluseseme ulatus. (p-d 20–22)
Kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte kohaselt on just kohtumenetluse poolte ülesanne ilmutada initsiatiivi küsimuses, milliseid tõendeid ja millises ulatuses on tarvis ringkonnakohtus vahetult uurida. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks. (p 21)
Juhul, kui isikuline tõendiallikas on tarvis apellatsioonimenetluses uuesti üle kuulata, ei tule teda üldjuhul küsitleda samas mahus nagu maakohtus. Asjakohane on keskenduda vaid ütluste sellele osale, mille usaldusväärsuse üle apellatsioonimenetluses vaieldakse, ja asjaoludele, mis on ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olulised. (p 22)
Apellatsioonimenetluses võib osutuda vajalikuks maakohtus üle kuulatud isiku täiemahuline uus ristküsitlus ennekõike siis, kui isiku ülekuulamisel esimese astme kohtus rikuti ristküsitluse reegleid või muid kriminaalmenetluse norme ulatuses, mis välistab tema ütluste lubatavuse tõendina. (p 22)
Ehkki ülekuulatavate ja/või neile esitatavate küsimuste ring on eespool käsitletud põhjustel apellatsioonimenetluses eelduslikult väiksem kui esimese astme kohtus, tuleb ristküsitluse reegleid KrMS § 335 lg 1 kohaselt järgida ka ringkonnakohtus. See tähendab muu hulgas, et tunnistajat (KrMS § 37 lg 3 järgi ka kannatanut) küsitleb KrMS § 288 lg 1 kohaselt reegeljuhtumil esimesena see kohtumenetluse pool (apellant), kelle taotlusel on isik ringkonnakohtusse kutsutud. Järgmisena saab küsitlemisõiguse vastaspool (KrMS § 288 lg 2 ls 2). Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud (KrMS § 293 lg 3 ls 1). Ringkonnakohtul on õigus küsitleda tunnistajat või süüdistatavat pärast ristküsitlust (KrMS § 288 lg 6). Tunnistaja, kannatanu või süüdistatava ütluste usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse demonstreerimiseks kohaste küsimuste formuleerimine on võistlevas menetluses esmaselt sellele argumendile tugineva kohtumenetluse poole, mitte kohtu ülesanne. Samas on ringkonnakohus KrMS § 288 lg 5 kohaselt õigustatud ja kohustatud jätma kohtumenetluse poole taotlusel kõrvale mh sellised küsimused, mis on asjakohatud. Apellatsioonimenetluses tähendab see ka küsimusi, mis väljuvad apellatsiooni või selle põhjenduste piiridest. (p-d 24–26)
Kui on ilmne, et kohtumenetluse poole küsimuste eesmärk on menetluse pahauskne venitamine, võib kohus sekkuda ristküsitlusse ka omal algatusel või seada pooltele küsimuste esitamiseks ajapiirangu. (p 26)
Apellatsioonimenetluses antud ütlused on kriminaalasjas tõendiks samamoodi nagu maakohtus toimunud ristküsitlusel saadud ütlused. Esimese ja teise astme kohtus antud ütluste omavahelise vastuoluga peab ringkonnakohus arvestama tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, ent aprioorselt ei saa ühes kohtuastmes antud ütlusi teistele eelistada. Samuti ei tähenda igasugune vastuolu maa- ja ringkonnakohtus antud ütluste vahel seda, et isiku ütlused tuleks tingimata tervikuna tõendikogumist välja jätta. (p 27)
Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. (p 33)
|
| 1-22-5306/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.05.2023 |
|
Korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena peab olema täidetud süüteo toimepanemise ajal (vt RKKKm nr 1-15-1446/76, p 11). Teo kvalifitseerimisel pole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. (p 12)
|
| 1-15-400/78
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.04.2023 |
|
Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku omadest (vt ka RKKKm nr 1-15-400/52, p-d 9 ja 11). (p-d 13 ja 14)
Jättes vabastamata süüdimõistetu, kelle käitumine vangistuses ja elutingimused vabaduses on head, peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed annavad aluse arvata, et isik jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist, ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm nr 1-09-3703/83, p 9). (p 14)
Kui määruskaebemenetluses tekib vajadus vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks esitada süüdimõistetule lisaküsimusi, on kohtul õigus vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses. Täitmiskohtuniku asjades saab kohus koguda oma äranägemisel ka tõendeid, sh selgepiirilise vajaduse ilmnemisel määrata ekspertiisi. (p 17)
|
| 2-18-12600/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.04.2023 |
|
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Kui soovitakse kolmanda isiku varaga tagada teise isiku kohustuse täitmist, siis selleks on vaja kolmanda isiku nõusolekut. Isik peab olema nõus tema vara suhtes tagamisabinõu (nt aresti) kohaldamisega ja võtma endale kohustuse tagada näiteks käendajana teiselt isikult väljamõistetava summa täitmist, lubades kasutada enda vara selle kohustuse täitmiseks. (p 11.2)
KrMS § 142 lg 1 teises lauses sätestatud erisus, mis võimaldab rahapesu objektina arestida vara, mis ei kuulu ühelegi menetlusosalisele, kohaldub üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (p 11.3)
Vara arestimise otsustus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle otsustuse adressaat. (p 11.1)
Õiguslikult ei ole võimalik arestida kontol olevat raha. Pangakontol olev raha ei ole asi. Tegemist on kontoomaniku makseteenuse lepingust (VÕS § 709 lg 1) tuleneva nõudeõigusega makseteenuse pakkuja (krediidiasutuse) kui kontopidaja vastu. Nõudeõiguse sisu on anda kontopidajale korraldusi teha kontol oleva rahaga toiminguid. (p 15.1)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Ka kriminaalmenetluses võib isik leppida näiteks kriminaalasja kohtueelse menetlejaga kokku selles, et ta tagab oma varaga mõnd süüdistatava, tsiviilkostja või kolmanda isiku kohustust, mille täitmist võidakse kriminaalmenetluses nõuda. Osutatud võimalust on sisuliselt jaatatud ka kriminaalkolleegiumi määruse nr 1-20-1149/34 p-s 23. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
TsÜS § 86 lg 1 alusel ei ole heade kommete või avaliku korraga vastuolus see, kui isik tagab enda varaga kellegi teise (sh riigi) võimalikke nõudeid kohtumenetluse osalise või ka kriminaalmenetluse lõpuni kindlaks määramata jääva isiku vastu. Teisiti on olukord siis, kui kriminaalmenetluses pannakse isik ähvardustega sundolukorda, ning seega ei saa rääkida temapoolsest vabatahtlikust tagatise andmisest. Sellise juhtumi korral on nimetatud isiku esmane õiguskaitsevahend TsÜS § 96 alusel õigusvastase ähvardusega tehtud tehingu tühistamine selleks ette nähtud tähtaja jooksul. (p-d 12.1 ja 12.2)
Kui hoiule antakse sularaha kui asendatav asi, ei võlgneta hoiulepingu lõppedes samu rahatähti. Hoidja ei saa esitada sularaha hoiule andjale vastuväidet, et raha tagastamist takistab rahatähtede arestimine. Sama järeldus kehtib juhul, kui tegemist ei ole sularahaga, vaid pangakontole kantud rahaga. (p 15.3)
|
| 1-22-7076/23
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2023 |
|
Eeluurimiskohtunikule esitatava menetlustoimingu loa taotluse ja selles sisalduva kuriteokahtluse kirjeldus peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Kuriteokahtluse sisu edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Lähtepunktiks kahtlustuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Prokuratuuri taotluses on asjakohane esitada ülevaade kuriteokahtlust kinnitavatest tõenditest, kusjuures seda tehes tuleb tõendid siduda tõendamiseseme asjaoludega. (p-d 16-21)
KrMS § de 1414 lg test 1 ja 2 ning § 142 lg-st 2 tulenevat nõuet anda prokuratuuri taotluses ülevaade nii kuriteokahtlusest kui ka tagamisabinõu kohaldamise alusest on rikutud ka juhul, kui prokuratuur on kuriteokahtlust või tagamisabinõu kohaldamise alust küll kirjeldanud nii, et sellest arusaamine on lugeja jaoks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas. (p 24)
Näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Jaatava vastuse korral saab eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel jätta tagamisabinõu kehtima, muutes samas tagatavat nõuet ja isikut, kelle kasuks tagamisabinõu kohaldatakse. Osutatud juhul ei muutu tagatava nõude asendamisega näiteks tagamisabinõuna kohaldatud kohtuliku hüpoteegi ega arestipandiõiguse järjekoht. (p 39)
Kohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt vaatab kohus läbi üksnes sellise taotluse, mis vastab teatud minimaalsetele vormi- ja sisunõuetele. Isegi kui seadus ei sätesta osutatud nõudeid otsesõnu, on need üldjuhul tuletatavad tõlgendamise teel taotluse esitamist reguleeriva normi eesmärgist ja mõttest. (p 23)
Kui prokuratuur esitab KrMS §-des 1414–142 sätestatud korras taotluse, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, sh kui taotlus ei ole selge, on maakohus pädev jätma prokuratuuri taotluse käiguta ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. KrMS § 231 lg 1 järgi võib käiguta jätmise määruse teha ka selleks pädev kohtuametnik. Kui prokuratuur kohtu osutatud puudusi tähtajaks ei kõrvalda, jätab eeluurimiskohtunik taotluse läbi vaatamata. Üldjuhul ei takista tagamisabinõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine prokuratuuril aga samal eesmärgil uut taotlust esitada. Selle üle otsustamisel, kas prokuratuuri taotluse ebaselgus tingib selle käiguta jätmise, on kohtul ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 25-26)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimise alaliik. Vara arestimine on ainult üks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatavatest tagamisabinõudest, mitte tagamisabinõude üldnimetus. (p 27)
Lubamatu avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise taotluse peab kohus jätma rahuldamata. (p 28)
KrMS § 38 lg 1 p 2 ning § 381 lg-te 1 ja 2 kohaselt tohib kriminaalmenetluses tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitada üksnes kannatanu, s.o KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tunnustele vastav isik. (p 29)
KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks vaid selline isik, kelle enda vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kriminaalmenetluses ei lähe kannatanu menetlusseisund tema üldõigusjärglasele üle. Seadusandja on välistanud võimaluse lugeda füüsilisest või juriidilisest isikust kannatanu üldõigusjärglane ise kannatanuks. Kannatanu üldõigusjärglane kaasatakse KrMS § 371 lg-s 1 sätestatud juhul kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. (p 32)
Isikut ei saa kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse KrMS § 381 lg 7 ning HKMS § 260 lg 3 ja § 29 lg-te 1 ning 3 alusel. (p 34)
KrMS § 371 lg 1 kohaselt ei saa kannatanu üldõigusjärglane ise tsiviilhagi esitada, vaid ta võib üksnes jätkata kannatanu poolt enne surma või lõppemist esitatud haginõude kaitsmist. (p 35)
Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, mille esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, on kriminaalmenetluses lubamatu. (p-d 28–29 ja 36)
|
| 1-21-2722/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.04.2023 |
|
Teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistatakse vaidlustatud kohtulahend ulatuses, milles teistetav lahend on hiljem jõustunud otsusega vastuolus. Kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus pärast kriminaalasja teistmist teha uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. (p-d 7 ja 8)
|
| 1-21-8355/200
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.04.2023 |
|
Tõendamiseseme asjaolude kindlaks tegemiseks sobivad kõik KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliigid. Ka kuriteo toimepanemisel kasutatud eseme kadumise korral võivad tõendid kogumis veenda, et süüdlane pani kuriteo väljaspool mõistlikku kahtlust ja suure tõenäosusega toime laskekõlbliku relvaga. (p 16)
Riigikohtu kestva praktika kohaselt tuleb relvana kasutatava muu esemena KarS § 200 lg 2 p 8 alt 2 tähenduses mõista spetsiaalselt kehavigastuse tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset, aga ka teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Määravaks on, et esemel on objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (RKKKo nr 3-1-1-103-10, p 10; RKKKo nr 3-1-1-17-98; RKKKo nr 3-1-1-10-98). (p 18)
Kui röövimisel kasutatakse töökorras relva KarS § 200 lg 2 p 8 alt 1 tähenduses või muud relvana kasutatavat eset, on tegelik oht kannatanu elule või tervisele kaheldamatult märksa suurem sellest, kui vara hõivatakse kõlbmatu vahendiga. Kõlbmatu vahendi kasutamine (mittekorras tulirelv, relvamakett, mängupüstol, kujuteldav relv) ja sellega ähvardamine võivad suurendada küll ohvri hirmutunnet, kuid samavõrra suurt hirmu võib põhjustada ka pelgalt röövimise põhikoosseisule vastav vägivallaähvardus (nt ähvardus peksta kannatanut jalgadega või visata ta kõrgelt alla; mööda ei saa vaadata sellestki, et KarS § 200 lg 1 hõlmab ka reaalse vägivalla rakendamist, kuniks see ei põhjusta rasket tervisekahjustust). Laskekõlbliku relva või relvana kasutatava muu esemega ähvardamise korral on olukord teine. Sel juhul võib esialgne ähvardustegu kasvada just kasutusse võetud eseme tõttu hõlpsasti üle raskemaks kuriteoks, nt röövmõrvaks (KarS § 114 lg 1 p 5). Seetõttu ongi põhjendatud enamohtliku röövimise eest rangema karistuse ettenägemine. (p 19)
|
| 1-22-6750/15
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.04.2023 |
|
KrMS § 385 p 17 ei laiene isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamata jätmise määrusele, mida osutatud sättes ei nimetata. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et isiku tsiviilkostjaks lugemine on tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmise üks eeldus (RKKKm nr 1-17-9149/1226, p 24). Seega tähendab isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamata jätmine sisuliselt tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus on määruskaebe korras vaidlustatav ja KrMS § 385 p-s 17 sätestatud kaebekeeld seda ei hõlma (RKKKm nr 3-1-1-22-17, p 31). Kuivõrd isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamata jätmise tagajärg on tema vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine, on sellest tulenevalt määruskaebemenetluses vaidlustatav ka kohtu otsustus jätta isik menetlusosaliste hulgast välja. (p 9)
|
| 1-22-227/66
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.04.2023 |
|
Süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule. (p 10) Näiteks tuleb süü suuruse hindamisel võtta seisukoht, missugune oli grupis toime pandud kuritegudes süüdistatava teopanus. Varavastaste kuritegude puhul on süü suuruse hindamisel mh oluline süüteo objektiks oleva vara väärtus ja/või kahju suurus. Kui vargus pannakse toime sissetungimisega, võib süü suurus sõltuda muu hulgas asjaolust, kas siseneti nt elu- või äriruumi. (p 11) Pärast süü suuruse ja sellele vastava karistuse kindlaks määramist korrigeerib kohus seda eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt. Karistuse mõistmise selles staadiumis hinnatakse eripreventsiooni vaatepunktist, kas arvestades süüdistatava isikut (näiteks tema karistustundlikkust või tuvastatud asjaolude põhjal tehtud prognoosi tema edasise käitumise suhtes) on vajadus teosüü suurusele vastavat karistust karmistada või leevendada. Üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. (p 12)
|
| 1-20-9591/107
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.03.2023 |
|
KarS § 21 lg 2 kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Isikud tegutsevad kooskõlastatult, kui neil on ühine teoplaan ning iga isik soovib enda teopanust näha osana selle teoplaani täitmisest. Isikud tegutsevad ühiselt, kui igast isikust sõltub olulisel määral kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. (RKKKo nr 3-1-1-93-05, p 10; RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21.2). (p-d 18 ja 19)
Kaastäideviimist saab jaatada näiteks olukorras, kui juhiste andja organiseerib narkootilise aine käitlemist: asetab grupi liikmetele konkreetseid ülesandeid ning annab täpseid juhiseid aine omandamise, vedamise, hoidmise, edasiandmise jne kohta. (RKKKo nr 3-1-1-57-09 p-d 19.1-20). (p 20)
Narkootilise aine käitleja ning käitlemiseks juhiste andja tegevus ei ole ilmtingimata käsitatav kuriteo kaastäideviimisena. Ainuüksi teise isiku juhendamise tuvastamine narkootilise aine käitlemise juures, ei võimalda väita, et juhiste andja ning käitleja tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatud kaastäideviimise tähenduses. Vastupidise seisukoha aktsepteerimisel kaoks sisuliselt piir (kaas)täideviimise ning teise isiku kuriteost osavõtu vahel. (p-d 21 ja 22)
|
| 4-22-2959/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2023 |
|
VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. VTMS § 120 lg-s 3 on täiendavalt sätestatud, et kui kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Kolleegium kordas oma varasemat seisukohta, et ehkki VTMS § 120 lg-s 3 räägitakse otsesõnu üksnes koos kaebusega esitatud uutest tõenditest, tuleb kaitseõiguse tagamiseks osutatud normis märgitut kohaldada ka siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega. (p-d 7 ja 8)
|
| 1-17-9149/1226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.03.2023 |
|
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada mh tsiviilhagi menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta. Niisamuti ei saa süüdistatav ega tsiviilkostja vaidlustada määruskaebemenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist põhjusel, et tema arvates ei ole tsiviilhagi esitaja KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanu. (p-d 23–25)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebe korras vaidlustada sedagi, kui kohus keeldub menetluse kestel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmast. Muu hulgas ei ole vaidlustatav see, kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. (p 27)
KrMS § 385 p 17 ei luba vaidlustada seda, kui kohus keeldub jätmast tsiviilhagi läbi vaatamata selle väidetava õigusliku perspektiivituse tõttu (TsMS § 423 lg 2). (p 28)
Nii süüdistataval kui ka tsiviilkostjal on kohtumenetluse vältel õigus taotleda tsiviilhagi tagamiseks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatud abinõude tühistamist või muutmist, s.o nende abinõude jätkuva põhjendatuse kontrolli. Sellise taotluse lahendamiseks tehtav kohtumäärus pole aga KrMS § 385 p 20 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p 30)
Kui kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana, ei ole kohtul tarvis varem juba menetlusse võetud tsiviilhagi uuesti menetlusse võtta (KrMS § 2631) ja piisab üksnes senise süüdistatava või tema õigusjärglase tsiviilkostjana kaasamise määrusest (KrMS § 39 lg 2). (p 27)
Olukorras, kus kohus jätkab algselt süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist sama isiku kui tsiviilkostja suhtes, ei ole tal tarvis teha uut otsustust tsiviilhagi tagamiseks juba varem kohaldatud abinõude (KrMS § 1414 lg 1) muutmata jätmise või jätkuva kohaldamise kohta. Kui kohus vormistab määruse niigi kehtivate tagamisabinõude kohaldamise jätkamise kohta, siis ei saa kõnesolevat määrust KrMS § 384 lg 1 järgi ka määruskaebe korras vaidlustada. (p 29)
Kui kriminaalmenetluse esemeks on mitu kuritegu, peab tsiviilhagi esitaja olema kannatanu sellessamas kuriteos, mille tehioludega tema haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas kattuvad. Seega ei saa kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik esitada tsiviilhagis nõuet, mis on seotud mõne teise sama menetluse esemeks oleva kuriteoga, milles ta kannatanu ei ole. (p 36)
Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisuga kaitstakse jätkuvalt muu hulgas ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik altkäemaksu võttes rikub. Kui ametiseisundi andja on eraõiguslik isik, siis saab altkäemaksu võtmise puhul üldjuhul rääkida ka tema individuaalõigushüve rikkumisest, isegi kui ametiisik täidab KarS § 288 lg 1 mõttes avalikku ülesannet. (p 38)
Tsiviilkostja võib, kuid ei pruugi olla kahju tekitanud teo üks toimepanija. Samuti pole oluline, kas juhul, kui tsiviilkostja on ka ise osalenud teo toimepanemises, vastab tema käitumine kuriteokoosseisu tunnustele või mitte (nt võib tema karistusõigusliku vastutuse välistada tahtluse puudumine). Tsiviilkostjaks saab olla ka isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid, kes võib siiski kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 39)
Otsustamaks, kas tsiviilkostja kaasamiseks on täidetud KrMS § 39 lg 1 p s 1 sätestatud sama teo tingimus, tuleb võrrelda tsiviilhagi alust (KrMS § 1541 lg 1 p 4) süüdistuse sisuga (KrMS § 154 lg 3 p 2). Kui tsiviilkostja vastu esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes olulises osas vähemalt ühele süüdistatavale (kahtlustatavale) esitatud mõne süüdistuse (kahtlustuse) sisuga, siis saab rääkida ka sellest, et kannatanu väidetav kahju on tekitatud KrMS § 39 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. (p 40)
Küsimus, kas tsiviilkostja kannab hagis toodud asjaoludel kannatanu kahju eest seaduse järgi varalist vastutust, puudutab aga juba materiaalõiguse kohaldamist ja tuleb lahendada hagi põhjendatust, mitte selle lubatavust hinnates. (p 41)
|
| 1-21-6698/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.03.2023 |
|
Asjatundja pädevuse tuvastamine eeldab, et tuleb kindlaks teha asjatundja erialane kompetents ja hinnata, kas see on piisav, osalemaks menetlustoimingus või andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid eriteadmistel põhinevaid selgitusi. Isiku asjatundjana kaasamiseks või ärakuulamiseks pole küllaldane see, et ta tegutseb küll mingis erivaldkonnas, kuid tema teadmised ei aita kaasa menetlustoimingu eesmärgile või tõendamiseseme asjaolude paremale mõistmisele. (p 16)
Asjatundja menetlustoimingusse kaasamise eesmärk on esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada nt isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta seejuures ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel. Viimati osutatud normi kohaselt võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. Erinevalt asjatundja osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest pole seadusandja kindlaks määranud nende asjaolude ringi, mille kohta ta saab KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel ütlusi anda. (p 17)
KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme asjaolu. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (KrMS § 1091 lg 5). Ekspertiis korraldatakse seevastu just siis, kui ilmneb, et mõne tõendamiseseme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1 ja § 105 lg 1). Seega ei teki asjatundja ütlustest uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus. Kuivõrd kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused, eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev (nt ei nähta menetlusseaduses otsesõnu ette asjatundja õigust tutvuda kriminaalasja materjaliga ning küsida uuringuteks selgitusi). (p 18)
Asjatundja ega ka mitte eksperdi pädevusse ei kuulu ütluste tõepärasuse hindamine ning üksnes kohus saab võtta seisukoha ütluste andja usaldusväärsuse kohta tõendeid nende kogumis hinnates. Sama moodi pole asjatundjal ega eksperdil võimalik anda õiguslikku hinnangut mõne süüteokoosseisu tunnuse (nt KarS §-s 1432 sätestatud sõltuvussuhte) olemasolu või puudumise kohta, kuna ka selle küsimuse hindamine on asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses. (p 24)
Olukord, kus kohus põhistab kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust asjatundja niisuguste seletustega, mille raames hindas asjatundja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, on vastuolus üldiste loogikareeglitega, sest hinnatud ütluste puhul on siis tegemist täiesti erinevate uurimisobjektidega. (p 25)
Kõlbmatu kuriteokatse eraldi kvalifitseerimine pole vajalik, kui tuvastatakse, et süüdistatava tegevuses ilmnevad ka sama lõpule viidud süüteo tunnused. Veel vähem on niisugusel juhul põhjendatud see, et kõlbmatu süüteokatse eest mõistetakse süüdistatavale eraldi karistus. (p 30)
|
| 1-19-10225/120
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2023 |
|
Kui ametiseisundi tekkimise aluseks on haldusakt, on oluline tuvastada, kas isik oli sellest aktist teadlik. HMS § 60 lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 61 lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui selles ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Riigikohtu praktika ei välista haldusakti kehtima hakkamist ka juhul, mil seda pole nõuetekohaselt teatavaks tehtud või kätte toimetatud. Asjaolu, kas isik teadis haldusaktist, on võimalik tuvastada ka konkludentselt. Nii on leitud, et kui isik tegutses korraldusest juhindudes ja selle alusel, pidi ta olema sellest teadlik ja korraldus on kehtiv (RKHKo nr 3-3-1-48-06, p 16). (p-d 37–40)
Otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). (p 44)
Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt. Mida lähemal otsuse suunamine ja tegemine üksteisele on (nii ajaliselt kui ka protsessuaalselt), seda lihtsam on näha nende omavahelist seost ja järeldada, et isik osales otsuse sisulises suunamises. Teisalt võib otsuse sisuliseks suunamiseks osutuda ka selline tegevus, mis jääb juriidiliselt väljapoole otsuse langetamise menetlust ja on sellest ka ajaliselt lahutatud. Seega ei ole need kriteeriumid eraldivõetult kuigi kaalukad. Niisamuti ei saa määravat tähtsust omistada sellele, kas otsuse suunaja arvamusega otsuse tegemisel arvestati, ega sellelegi, kas lisaks temale osales otsuse suunamises veel teisi isikuid, ehkki mõningane kaal võib neil aspektidel olla. Selle isiku mõju, kes nõustab eriteadmistele tugineva otsuse tegijat nende teadmiste osas, on seda suurem, mida spetsiifilisemad on tema teadmised ja mida suurem on nende teadmiste osakaal otsust mõjutavate tegurite hulgas. (p-d 46-47)
|
| 3-22-500/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.03.2023 |
|
KrMS § 105 lg-s 1 on sätestatud, et ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel. Ekspertiisi korraldamise eeldus tõendamisvajadus ehk seda tehakse karistusõiguse normide kohaldamiseks (vrd RKHKm nr 3-19-1565/14, p 10). Järelikult on tegemist kriminaalmenetluse toiminguga. Ekspertiisimäärusega teeb menetleja ekspertiisi tegemise ülesandeks eksperdile või riiklikule ekspertiisiasutusele (KrMS § 106 lg 2 p 3). SKHS § 1 lg 1 kohaselt sätestab SKHS menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Ekspertiisiasutus või ekspert ei ole menetleja. Samas on SKHS § 2 lg-s 3 sätestatud, et menetleja tekitatud kahjuks loetakse RVastS § 12 lg-s 2 nimetatud kahju. RVastS § 12 lg 2 järgi loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Kuigi menetleja ei ole teinud ekspertiisi ülesandeks ühelegi konkreetsele füüsilisele isikule, vaid ekspertiisiasutusele, on ilmne, et seadusandja on SKHS § 2 lg s 3 pidanud silmas olukorda, kus kahju tekitab mh tervishoiutöötaja. (p-d 11 ja 12)
SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-is sätestatud alustel, ulatuses ja korras. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et selle sätte sõnastus ei takista SKHS-is sätestatud menetluskorra rakendamist olukorras, kus materiaalõiguslik kahju hüvitamise alus ei paikne SKHS-is (vt RKHKm nr 3-18-400/15, p-d 12 ja 13 ning RKEKm nr 3-18-1652/15, p 9). Teistsugusele seisukohale pole põhjust asuda ka olukorras, kus asjakohast materiaalõiguslikku alust ei ole üheski seaduses. Sellisel juhul saab kohus SKHS-is sätestatud menetluses kontrollida, kas vastava aluse puudumine on põhiseadusega kooskõlas. (p 13)
|
| 1-17-11773/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.03.2023 |
|
KrMS § 288 lg 9 p 3 ja § 289 lg 1 kohaldamisel tuleb teha selgelt vahet sellel, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi soovitakse kasutada ülekuulatavale millegi meenutamiseks või tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kui ülekuulatav ei mäleta mõnda sündmust või asjaolu, mille kohta ta on varem kohtueelses menetluses ütlusi andnud, võib kohtumenetluse pool KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel võimaldada ülekuulataval tutvuda kohtueelses menetluses antud ütlusi sisaldava menetlustoimingu protokolliga. Meenutamise eesmärk on värskendada tema mälu, et oleks võimalik jätkata ristküsitlemist. Kui aga isiku kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega, saab KrMS § 289 lg 1 alusel avaldada kohtumenetluse poole taotlusel kohtueelses menetluses antud ütlustest selle osa, mis on vastuolus kohtus antud ütlustega. Niisuguses olukorras avaldatakse varem antud ütlused isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kusjuures ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ei tohi kohus jätta kõrvale ristküsitlusel antud ütlusi ning tugineda nende asemel kohtueelsetele ütlustele. (p 25)
Erinevalt ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest ütluste meenutamise korral varasemaid ütlusi ei avaldata, vaid kohtumenetluse pool võimaldab ülekuulataval varasemat ütlust sisaldava dokumendiga (või selle osaga) tutvuda, jätkates seejärel küsimuste esitamist. Kui avaldamine tähendab millegi teatavaks tegemist kõigile istungisaalis viibijaile, sh kohtule, siis tutvustamine (tutvuda võimaldamine) on selle sätte kohaselt suunatud vaid ütluste andjale. Kuritarvituste vältimiseks võib asjasse puutuva dokumendiga tutvuda siiski ka tutvustaja vastaspool. KrMS § 288 lg 9 p 3 eesmärk on vältida olukorda, kus kohus kuuleb vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Samuti ei ole KrMS § 155 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi lubatav see, et meenutamise käigus tutvustatud kohtueelsed ütlused kantakse kohtuistungi protokolli, sest siis talletatakse nõuetekohaselt avaldamata ning vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Mäluvärskenduseks kasutatud varasemate ütluste istungiprotokolli kandmine võib tekitada olukorra, kus kohtueelsed ütlused ja kohtuistungil antud ütlused segunevad ning mõjuvad üheväärse tervikuna. See mulje on eksitav, sest võib viia kohtueelsete ütluste lubamatu kasutamiseni tõendina. KrMS § 288 lg 9 p-st 3 ei saa tuletada alust kohtueelsete ütluste tõendina kasutamiseks. Selle sätte kohaldamisel on tõendiks üksnes teave, mida tõendiallikas ristküsitlusel vahetult edastab, olles värskendanud oma mälu asjakohase dokumendiga tutvudes. (p 26)
Varem antud ütluste meenutamine ei tohi muutuda ülekuulatava liigseks mõjutamiseks. Kui vaatamata püüdlustele isiku mälupilt ei taastu, tuleb ristküsitlemine lõpetada ning sellisel juhul on välistatud ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamine. KrMS §-st 2763 lähtudes saavad nii prokurör kui ka kaitsja hoolitseda juba enne kohtuistungit selle eest, et isikutel, kelle ülekuulamist kohtuistungil nad taotlevad, on olnud aegsasti võimalus meenutada sündmusi, mille kohta nad on varem ütlusi andnud. Ülekuulatava mälu värskendamiseks ja ristküsitluse hõlbustamiseks võib talle enne kohtuistungit tutvustada varem antud ütlusi sisaldavat menetlusdokumenti. Mõistagi saab ka sellise tegevuse eesmärk olla üksnes isikule varem räägitu meeldetuletamine, mitte niisuguse teabe sisendamine, mida ta pole kunagi teadnud ning mida ta ei saa seetõttu ka kuidagi meenutada. Ülekuulatava ettevalmistamine on oluline iseäranis siis, kui tunnistaja mälestused võivad suure tõenäosusega olla lünklikud või suisa kustunud (nt kuriteosündmusest möödunud pika aja tõttu) ning on ennustatav mõni ütluste tutvustamisega seotud korralduslik takistus. Näiteks võib see niimoodi olla kaugülekuulamise korral, kui dokumendi vahetu tutvustamine võib olla problemaatiline, või juhul, kui ütluste andja pole võimeline (nt tervise tõttu) ise dokumendiga tutvuma. Kui ülekuulatavat pole enne kohtuistungit ette valmistatud, saab meenutamise eesmärgil taotleda kohtuistungis ka vaheaegu, kuid siis tuleb silmas pidada, et sagedastel pausidel võib olla ristküsitlusele pärssiv mõju. See, kuidas eelöeldut arvestades igal üksikjuhul tagada, et ülekuulatava mälu oleks ristküsitlusel värske, on lõppastmes ülekuulamist taotlenud menetluspoole otsustada. ( p 27)
Kriminaalmenetluses kehtiv võistlevuse põhimõte (KrMS § 14 lg 1) eeldab muu hulgas ka kohtumenetluse poolte aktiivset rolli ristküsitluse käigus. See tähendab, et kui menetluspoole hinnangul toimiti mingite asjaolude meenutamisel menetlusõiguse norme rikkuvalt, tuleb sellele reageerida vastuväite esitamisega juba ristküsitluse käigus või esitada täpsustavaid küsimusi juhul, kui ülekuulatava vastustes sisalduvat teavet peetakse ebapiisavaks või ebaselgeks. Vastuväidete õigeaegne esitamine või täpsustavad küsimused aitavad vältida ülekuulatava vastuste üle tekkida võivat vaidlust. (p 31)
|
| 4-22-3610/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.03.2023 |
|
KarS § 1511 objektiivne koosseis eeldab järgmiste tunnuste olemasolu: a) agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümbolit; b) sellise sümboli avalikku eksponeerimist; c) agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toetamist või õigustamist. (p 9)
Avalik eksponeerimine ei ole samastatav avaliku koha mõistega KarS §-de 262-263 tähenduses; avalikult toimepanduks tuleb lugeda tegu, kui eksponeeritav sümbol tehakse nähtavaks/juurdepääsetavaks kindlaks määramata arvule isikutele (nt avalik internetigrupp) või konkretiseerimata isikutele (nt nimeliste kutseteta koosolek). Nii seda, kas sümbol seondub rahvusvahelise kuriteo toimepanemisega, kui ka seda, kas sellise sümboli eksponeerimine on toetav või õigustav, tuleb aga sisustada nn keskmise mõistliku inimese seisukohast, võttes arvesse sümboli enese tähendust, sümboli eksponeerimise aega (nt teatud tähendusega kuupäev või ajaline distants mõnest sündmusest), kohta (nt etendus/lavastus või poliitiline demonstratsioon) ja viisi (nt svastika käesidemel või kujutis svastika viskamisest prügikasti). Seos sümboli eksponeerimise ja koosseisus nimetatud kuriteo toetamise/õigustamise vahel ei pea olema sõnaselgelt esile toodud, vaid piisab sellest, kui selline seos tekib ilma eriteadmisteta ja maailma (poliitilistest) sündmustest keskmiselt informeeritud kõrvaltvaatajal (nt Z-tähe ja Georgi lindi üheselt arusaadav seos Vene Föderatsiooni sõjaga Ukraina vastu). Kõnesoleva väärteokoosseisu seisukohalt ei ole seejuures vahet, kas rahvusvaheline kuritegu, mille toetuseks või õigustuseks sümbolit avalikult eksponeeritakse, on kohtuotsusega tuvastatud või mitte. (p 10)
Kuivõrd KarS § 1511 näol on tegemist väärteoga ja koosseis ei sätesta eritingimusi, piisab KarS § 15 lg 3 kohaselt süüteo realiseerimiseks ettevaatamatusest. (p 11)
|
| 1-21-5033/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2023 |
|
Müügiarvele müüdud kauba kohta ebaõigete andmete kandmine on KarS § 344 tähenduses dokumendi võltsimine. (p 13)
KarS § 345 lg 1 järgi peab võltsitud dokumendi kasutajal olema eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seejuures on üldjuhul tegemist õiguse näiliku omandamise eesmärgiga (vt ka RKKK 20.11.2015 3-1-1-93-15, p 123). Ostja palvel müüdud kauba kohta ebaõigeid andmeid sisaldava müügiarve ostjale esitamine ei ole võltsitud dokumendi kasutamine, kui arve esitaja ja arve saaja on sõlminud omavahel müügilepingu. Sellisel juhul tuleneb arve esitaja kui müüja õigus nõuda kokkulepitud ostuhinna tasumist müügilepingust. Seega ei ole arve esitajal eesmärki kinnitada näilikku nõudeõigust, vaid müügilepingust tulenevalt ka tegelik õigus nõuda arvel märgitud summa tasumist. (p 14)
Resolutiivotsuse kuulutamisel antud selgitustel kohtuotsuse olulisemate põhjenduste kohta (KrMS § 315 lg 4) ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Kohtuotsuse seaduslikkust saavad mõjutada vaid tervikotsusesse kirja pandud põhjendused. (p 12)
|
| 1-21-7406/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2023 |
|
Olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 tingimused on täidetud, võib otsuse rajamine tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele olla siiski välistatud. KrMS § 15 lg 3 näeb ette, et kohtuotsus ei või tugineda valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud kaitsjapoolel võimalik küsitleda. Kohtuotsus tugineb KrMS § 15 lg 3 mõistes tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. (p 12)
Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, s.o tugineb valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda kaitsjapoolel ei olnud võimalik küsitleda, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p-d 13-14)
KarS § 83 lg 4 ja § 83 lg 5 järgi konfiskeeritakse aine, kui selle omamiseks vajalik luba puudub, kuid üksnes tingimusel, et isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Seetõttu ei saa süüdistatava õigeksmõistmisel viidatud alusel ainet konfiskeerida. (p 15)
Narkootilise või psühhotroopse aine konfiskeerimata jätmine ei tähenda, et aine peab tagastama. Kui isikul ei ole õigust ainet omada, tuleb see NPALS § 7 lg 3 järgi anda üle riiklikule ekspertiisiasutusele. (p 16)
|
| 4-22-3337/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.03.2023 |
|
Kui maakohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse üksnes karistuse osas, ei reguleeri menetlusaluse isiku makstud kaitsjatasu hüvitamist mitte KrMS § 185 lg 1, vaid erinormina VTMS § 23. (p 7)
Kohtupraktikas on õigustatult sedastatud menetlusaluse isiku õigust eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt RKKKo 4-18-6507/42, p 33; 4-17-5471/47, p 36). Selline õige lahendamise eeldus ei kohaldu samaväärselt kohtuvälise menetleja otsusele. (p 9)
VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab kohtuvälise menetleja järel väärteoasja arutama asuv maakohus lahendama asja algusest peale ja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest (viimati RKKKo 4-17-5471/47, p 11). Seetõttu ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (RKKKo 3-1-1-2-16, p 9). (p 9)
|
Facebook
Twitter