1-20-3306/139
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.03.2022 |
|
Riigikohtu praktikas on läbivalt rõhutatud, et tunnistamaks isikut süüdi tahtlikus kuriteos, on vajalik, et täideviija oleks teo toimepanemise hetkel teadlik kõigist süüteokoosseisu objektiivsetest asjaoludest. See tähendab ühtlasi, et kui koosseis sisaldab ka tagajärje saabumist, peab toimepanija selle teo toimepanemise ajal sisimas heaks kiitma. Kui teadmine (tahtlus) mõne koosseisulise asjaolu suhtes tekib hiljem, s.o pärast etteheidetava teo sooritamist, ei ole süüdimõistmine tahtlikus kuriteos võimalik. Nõudest, et tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise hetkeseisuga, tuleneb tagajärjedelikti jaoks omakorda, et tahtlikus kuriteos saab süüdi tunnistada vaid isiku, kes pärast teootsuse langetamist paneb toime veel vähemalt ühe (osa)teo või jääb teadlikult tegevusetuks, ning üks neist alternatiividest põhjustab vastavalt teoimepanija ettekujutusele või tema poolt võimalikuks peetaval viisil koosseisupärase tagajärje. (p 9)
Riigikohtu varasem praktika tahtluse (kaudse tahtluse) ja ettevaatamatuse (kergemeelsuse) piiritlemisel on võrsunud kohtuasjadest, kus olid vaatluse all sihitud ründed teise inimese tervise või elu vastu. Tegemist on olnud olukordadega, mille puhul on täideviijast lähtuv oht suunatud n-ö temast endast eemale (nt käsitleti asjades nr 3-1-1-79-15 ja 3-1-1-128-06 kannatanu löömist noaga; asjades nr 1-20-6495 ja 3-1-1-102-16 kannatanu intensiivset peksmist; asjas nr 3-1-1-142-05 lapse intensiivset raputamist; asjas nr 3-1-1-76-16 lapse jäsemete jõulist painutamist). Seda praktikat ei saa aga reservatsioonideta üle kanda juhtumile, mille puhul asetab süüdistatav vahetult ohtu ka iseenda. Riigikohus on nimelt järjepidevalt rõhutanud sedagi, et tahtluse tuvastamine ainuüksi välise teopildi põhjal peab toimuma rangelt individualiseeritult. See tähendab muu hulgas, et tahtluse küsimuse lahendamisel ei tohi heita kõrvale teo toimepanijat iseloomustavaid asjaolusid, sealhulgas tema võimalikku emotsionaalset seisundit (nt kalduvus ennast teadlikult kahjustada vms) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 20). Ehkki ka niisugustel puhkudel pole mõistagi välistatud tahtluse tuvastamine raske tagajärje suhtes, ei saa sellist kahtlemata olulist asjaolu – nagu selleks on potentsiaalne eneseohustamine – jätta arvesse võtmata. Seda eriti siis, kui hinnata, kas toimepanija lootis vaatamata teo äärmuslikule ohtlikkusele siiski raske tagajärje saabumist vältida. (p 24)
Üldohtlik viis peab olema seotud just tapmisteoga (vt julmal viisil tapmise näitel RKKKo nr 1-15-10119/80, p 12). (p 12)
Kaudse tahtluse nagu ka kergemeelsuse intellektuaalne element (teadmine) on koosseisupärase tagajärje saabumise võimalikuks pidamine ehk siis tagajärje ettenägemine. Hooletuse korral ei näe toimepanija tagajärje saabumist ette, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (KarS § 18 lg 3). Sõnakasutus „pidi pidama võimalikuks“ ei põhjenda raskete tagajärgede suhtes kaudse tahtluse (ega isegi mitte kergemeelsuse) olemasolu, vaid seda võib mõista ka nii, et isik ei pruukinud enda teoga raskete tagajärgede saabumist ette näha, ehkki oleks pidanud neid ette nägema. Märgitu aga kõneleb just hooletusest (vt ka RKKKo nr 1-17-5883/77, p-d 11–13). (p 15)
Teo toimepanemise objektiivne ohtlikkus on küll oluline asjaolu nii tahtluse intellektuaalse kui ka voluntatiivse (tahtmine) elemendi tuvastamisel, kuid teo väline ohtlikkus ja raske tagajärje saabumise tõenäosus ei ole ainumääravad kriteeriumid selle üle otsustamisel, kas täideviija tegutses raske tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Riigikohus on enda praktikas järjepidevalt rõhutanud, et ka väliselt äärmiselt ohtliku teo korral on täiesti mõeldav, et tegelikkuses lootis toimepanija võimalikku tagajärge vältida. (p 23)
Kohtuotsust ei tohi rajada oletustele ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõistes. Asjas esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. (p-d 15 ja 18)
|
| 1-20-6495/139
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.02.2022 |
|
Vt p-d 19 ja 20.
Süüdistatava tahtluse hindamise seisukohalt on määrav see, milline oli tema ettekujutus kannatanule tekitatud vigastuste raskusest ja eluohtlikkusest, mitte niivõrd vigastuste tegelik raskus. Kannatanu vigastuste väljanägemine tegelikust raskemana võib rääkida pigem tapmistahtluse kasuks kui kahjuks. (p 27)
Argument, et süüdistatavad olnuksid võimelised ilmselgelt kannatanu süüdistuse aluseks oleva ajavahemiku vältel surnuks peksma, kui nad oleksid seda teha soovinud, viitab kavatsuse puudumisele, kuid ei välista kaudset tahtlust kannatanu surma suhtes. (p 29)
|
| 1-19-5808/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 10)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
KrMS § 203 lg 4 ei kohusta kriminaalmenetlust uuendama, vaid annab kohtule prokuratuuri taotluse lahendamisel kaalutlusõiguse. (p 15, vt ka p-d 16 ja 17)
|
| 1-18-7068/26
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 10)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p-d 8 ja 9)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
|
| 1-18-6168/26
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 11)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 13)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p-d 9 ja 10)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
Kriminaalasja menetleja ei saa otsustada menetluskulu hulka arvamata kaitsjatasu hüvitamist. (p 18)
|
| 1-18-6428/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 10)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p-d 8 ja 9)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 9)
|
| 1-21-2156/48
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.01.2022 |
|
Pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. (p 20)
Asjaolu, et konfiskeerimisotsustuse adressaadi pangakontol olev raha on omandatud teise isiku õigusi rikkudes tema arvel ja et sel isikul on nõue vara väärtuse tagastamiseks, ei muuda seda, et kontoraha kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile ja läheb konfiskeerimisel üle riigi omandisse. (p 20)
Kui konfiskeeritud vara on omandatud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema arvelt, on kolmanda isiku heastamisnõudel eelisõigus konfiskeerimise ees. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel konfiskeeritud varale pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Riik (pantija) vastutab konfiskeeritud varaga (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib kolmandast isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeeritud vara arvel. Juhul, kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist. Lõppastmes vastutab riik kolmanda isiku nõude täitmise eest maksimaalselt konfiskeerimise tulemi ulatuses. (p-d 25–26)
Ehkki konfiskeerimispandi tekkimine ei võta pandiga tagatud nõude võlausaldajalt õigust nõuda tagatud kohustuse täitmist võlgnikult endalt, ei ole nõude eelnev edutu esitamine võlgniku vastu ega nõude maksmapaneku võimatuse tõendamine mingil muul moel vähemalt üldjuhul konfiskeerimispandiõiguse realiseerimise eeldus. (p-d 27 ja 29)
Riik pandipidajana võib esitada konfiskeerimispandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada ka võlgnik ise, ja seda ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega on riigil õigus keelduda konfiskeerimispandi realiseerimisest muu hulgas näiteks siis, kui ta leiab, et tagatavat nõuet ei ole tekkinud, see ei ole muutunud sissenõutavaks või see on täitmisega lõppenud. (p 30)
Kui rahapesu objektiks oleva vara arvel täidetakse sellise isiku nõue, kelle õigusi rikkudes ja kelle arvel see vara on omandatud, langeb ka ära võimalus rahapesu vahetu objekti konfiskeerimiseks. (p 28)
Konfiskeerimispandist tuleneva realiseerimisnõude täitmine ega pandieseme väärtusele vastava hüvitise maksmine neil juhtudel, mil pandi ese pole säilinud, ei ole käsitatav süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisena SKHS § 1 mõttes. KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks tuleb esitada avaldus Rahandusministeeriumile. Rahandusministeeriumi keeldumisel konfiskeerimispandi realiseerimisest või hüvitise maksmisest neil juhtudel, kui pandi ese pole säilinud, on isikul õigus pöörduda halduskohtusse. (p-d 31 ja 33)
Rahalise kohustuse täitmisel valele isikule tekib raha maksjal raha saaja vastu VÕS § 1028 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis VÕS § 1032 lg 1 järgi ulatub vähemalt kogu alusetult üle kantud summani. (p 23)
Olukorras, kus isik kannab raha teise isiku pangakontole kolmanda isiku pettusliku teo tõttu, ei pea ta raha tagasinõudmiseks selle saajalt tõendama, et ta ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet pettusliku teo toimepanija vastu. Alusetust rikastumisest tuleneval nõudel on üldjuhul prioriteet kahju hüvitamise nõude suhtes, mitte vastupidi. (p 23)
Vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) ei saa nõuda pangakontol oleva raha väljaandmist. (p 21)
|
| 1-19-7453/106
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2021 |
|
KarS §-ga 188 kaitstakse rahvatervist ning tunnistatakse mh karistatavaks kanepi ebaseaduslik kasvatamine. Mõiste „ebaseaduslik“ on normatiivne koosseisutunnus ning igal üksikjuhul peab kindlaks tegema, kas süüdistatav kasvatas kanepit narkootilise aine valmistamise eesmärgil ja kas ta pani sel moel toime keelatud teo. (p 36)
Kui isik käitleb suures koguses narkootilise ainena käsitatavat kanepit, mille ta on eelnevalt ise kasvatanud, tuleb tema tegu tervikuna (nii kasvatamine kui ka käitlemine) kvalifitseerida üksnes KarS § 184 järgi. Eelkirjeldatud olukorras hõlmab KarS § 184 (primaarkoosseis) kui oluliselt suurema ebaõigusega tegu sellele eelnenud kanepitaime kasvatamise KarS § 188 (subsidiaarkoosseis) tähenduses ning seetõttu puudub üldjuhul vajadus kõnesolevat kuriteokoosseisu süüteo kvalifikatsioonis eraldi kajastada. Ühtlasi ei moodusta KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust, s.t korduvust. (p 39)
Kanepi kasvatamine KarS § 188 mõttes seisneb kanepitaime seemne külvamises või taime arengu soodustamises või tagamises. KarS § 188 hõlmab erinormina ammendavalt kogu kanepi kasvatamise (külvamisest kuni mahalõikamiseni) ebaõiguse, välistades kanepi kasvatamise (täiendava) kvalifitseerimise narkootilise aine suures koguses käitlemise (KarS § 184) või selle katsena (KarS § 25). KarS §-s 188 sätestatud kuriteo objekt on kasvav taim ning karistusseadustiku süstemaatika kohaselt tuleb sellega tehtavaid toiminguid kuni taime mahalõikamiseni või sellest osade eraldamiseni eristada samast taimest valmistatud narkootilise aine käitlemisest KarS § 184 tähenduses. KarS § 184 objekt on narkootiline aine, milleks kanep saab karistusõiguslikus mõttes alles pärast eraldamist kasvavast taimest. Öeldust johtuvalt on toimepanija karistusõigusliku vastutuse piiritlemise seisukohalt oluline kindlaks teha, kas ta käitles kasvavat või siis maha lõigatud taime või taimeosi või nendest valmistatud narkootilist ainet. (p 37)
Kehtiva määratluse kohaselt pole kanepi käsitamist narkootilise ainena seatud sõltuvusse sellest, missugune taime osa tarvitamiseks või müümiseks kõlbab, vaid oluline on taime THC sisaldus ning see, kas tegemist on keelatud sordiga. (p 46)
Kanepi töötlemisproduktiks oleva marihuaana valmistamiseks kasutatakse eeskätt suurima tetrahüdrokannabinooli sisaldusega taime osi. Seega võib marihuaanaks pidada peamiselt kanepitaime ladvaosast valmistatud saadust, mille hulgas võib olla nii lehti, varsi kui ka õisikuid. (p 54)
Narkootilise ja psühhotroopse aine kogus KarS § 184 lg 21 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täitmisest saab kõneleda vaid juhul, kui toimepanija taotleb narkoainet käideldes isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. (p 50)
Narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus on KrMS § 62 p 2 kohaselt tõendamiseseme asjaolu, mille olemasolu või puudumine tuleb kriminaalmenetluses igal üksikjuhul tuvastada ning KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab niisugustele asjasse puutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. Ometi on lubatav, et narkootilise aine suure koguse tuvastamisel tuginetakse ka kohtupraktikale, kui viidatavast kohtulahendist nähtuvad andmed, mis võimaldavad teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Sarnasel moel kasutatakse praktikas ühe asja kohta koostatud toksikoloogiaekspertiisi akti tõendina teistes sama liiki narkootilise aine käitlemist puudutavates süüteoasjades. (p-d 48-49)
Olukorras, kus ei saa veenvalt tuvastada, kas ning missugust osa kanepitaimede massist saab tarvitada ja marihuaanana käsitada ning kas selle ainekoguse eest saadav hind võiks vastata marihuaana turuhinnale, tuleb lähtudes KrMS § 7 lg-s 3 väljendatud in dubio pro reo-põhimõttest tekkinud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatavate kasuks ja asuda seisukohale, et nende käitumises ei saa KarS § 184 lg-s 21 sätestatud karistatava teo tunnuseid tõsikindlalt tuvastada. (p 56)
KarS § 832 kohaldamine ei eelda, et konfiskeeritav vara peab pärinema käimasoleva menetluse esemeks olevast kuriteost. (p 61)
|
| 4-21-1308/48
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.11.2021 |
|
|
| 4-21-2430/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.11.2021 |
|
Karistusregistri kanded on deklaratiivsed, mitte aga õigust loovad ehk konstitutiivsed. See tähendab muu hulgas, et olukorras, kus karistusregistri vastutav töötleja on jätnud täitmata enda kohustuse karistusandmed seaduses sätestatud tähtaja möödumisel registrist kustutada, ei saa registrist ekslikult kustutamata andmetele õiguslikku tähendust omistada. Kohtul tuleb ka endal kontrollida, kas pole ilmselget põhjust kahelda registriandmete õigsuses. (p-d 8-9)
Kui karistusregistrist on kustutamata rahatrahv, mille kohaldamise kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödas üle nelja aasta, annab see põhjendatud aluse kahelda, kas karistus võib olla KarRS § 24 lg 1 p 11 järgi kustunud. Sellises olukorras on ennekõike kohtuvälise menetleja ülesanne tõendada neid asjaolusid, mille tõttu on karistus veel kehtiv (nt rahatrahvi osastamine (VTMS § 57 lg 1 p 12 ja § 74 lg 1 p 13), täitmisele pööramise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 2 p-d 3 ja 4) või täitemenetluse läbiviimise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 4)). (p 11)
Kui maakohus põhjendatud aluse korral karistusregistri andmete kehtivust ei kontrollinud, vaid tugines karistust mõistes tõsikindlalt tuvastamata asjaolule, et menetlusalusel isikul on kümme kehtivat väärteokaristust, siis see on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 12)
|
| 1-20-1503/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.11.2021 |
|
Kui varasema otsusega mõistetud karistus tingib hilisemas otsuses liitkaristuse moodustamise ja varasem otsus tühistatakse, on hilisema otsuse puhul teistmise aluseks KrMS § 366 p 4. Sellisel juhul langeb hilisemas asjas ära liitkaristuse moodustamise vajadus, mis kergendab süüdimõistetu olukorda (Vt RKKKo nr 1-18-4226 ja RKKKo nr 1-19-3707, p-d 18-19). (p 7)
KarS § 65 lg 1 alusel saab karistusele liita üksnes jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse. KrMS § 216 lg 3 p 1 kohaselt võib mitu kriminaalasja ühendada ühiseks menetluseks, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Kui süüdistusi on arutatud siiski erinevates menetlustes, saab jõustunud karistused KrMS § 413 alusel vajaduse korral liita täitmiskohtunik (vt nt RKKKm nr 3-1-1-92-10, p 14). (p 9)
|
| 1-21-1897/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2021 |
|
Statsionaarne sundravi kinnises asutuses on ultima ratio-meede ning kohtul tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas see on põhjendatud ja vältimatult vajalik (RKKKm nr 3-1-1-105-16, p-d 30 ja 33). Hinnang statsionaarse sundravi põhjendatusele tuleb seejuures anda määruse tegemise aja seisuga. Arvestada tuleb isiku käitumist, tema seisundi võimalikku muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud. Kohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt tuginema mitte üksnes ekspertiisiaktile, vaid kõigile asjakohastele tõenditele. Menetlusele allutatu tegeliku ajakohase vaimse seisundi väljaselgitamiseks peab sundraviküsimust arutav kohus ka ise hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ja seda kohtulahendis kirjeldama (RKKKm nr 1-16-7102/18, p-d 13, 14 ja 16.) (p 7)
Sundravimenetlusele allutatud inimesele tuleb tagada ärakuulamisõigus. Sundravimenetlusele allutatud isiku võib kohtuistungile kutsumata jätta üksnes erandjuhul tema vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel. Pelgalt ekspertiisiakti refereerimisest ei piisa, et põhjendada isiku kohtusse kutsumata jätmist. Psüühikahäirega isiku kohtuistungile kutsumata jätmise nõuetekohaselt põhistamata jätmine ja sundravi põhjendatuse hindamine sellise teabe põhjal, mis ei olnud enam ajakohane, on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt ka RKKKm nr 1-16-7389/30, p-d 17 ja 28). (p-d 8-9).
Kohus peab vajadusel astuma ise täiendavaid samme selleks, et vaimse häirega isiku õigused oleksid menetluses tagatud võrdselt teistega (vt nt 10.01.2019. a EIKo asjas Ćutura vs. Horvaatia, p-d 49 ja 56, RKKKm nr 1-16-7389/30, p 24). (p 10)
|
| 4-21-1169/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
06.10.2021 |
|
KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kolmeaastast aegumistähtaega. LS §-s 223 sätestatud väärteo puhul üldisest kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud ei ole. (p 8)
Väärteomenetluses on aegumine VTMS § 29 lg 3 järgi absoluutne menetlustakistus, mis tingib menetluse lõpetamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-21-17, p 7). (p 9)
|
| 1-20-3046/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.10.2021 |
|
KrMS § 181 lg 1, § 185 lg 1 ja § 186 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse tegemisel menetluskulud riik. Reegeljuhtumil tuleb ka tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel, mis johtub õigeksmõistva otsuse tegemisest, jätta selle menetlemisega seotud kulud riigi kanda (KrMS § 182 lg 5 ls 1). Nendel juhtudel tuleb taotletavate tasude põhjendatust ja hüvitamisväärsust hinnata neid põhimõtteid silmas pidades, mis on vastavasisulises kohtupraktikas välja kujunenud. (p 43)
Kui isik algatas menetluse sellise teo kohta, mis tegelikult kuritegu ei ole, ja tegi seda pahauskselt, ei saa tema lepingulisele esindajale makstud tasu pidada kriminaalasja lahendamisel vajalikuks kuluks. Järelikult pole ka alust seda summat mingiski osas KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks lugeda ega menetluskulu hulka arvata. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (p 46)
Kuigi üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel tõepoolest vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele (nt löömine), ei saa kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Süüdistatava tegu ei ole tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist. (p 33)
Tagajärje omistamise teo toimepanijale võib välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine. (p 37)
Enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Teadlik eneseohustamine hõlmab kindlasti ka tahtlikku provokatsiooni, s.o sisuliselt ründe väljameelitamise olukordi. Vähemalt juhtudel, kui isiku käitumist iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), on alust rääkida teadlikust eneseohustamisest ka süülise teoprovokatsiooni korral (nt teis(t)e isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, seda ka pikema aja vältel). Teisisõnu ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust. (p 38)
|
| 4-20-2732/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.09.2021 |
|
KarS § 3981 lg 1 on blanketne väärteokoosseis, mida tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-70-11, p 8.1; RKKKo nr 1-16-9717/24, p 17). Kehtiva VPTS § 1882 järgi tuleb turukuritarvitusi, sh turumanipulatsiooni, sisustada turukuritarvituse määruse artiklite 14 ja 15 abil. (p 8)
Turumanipulatsiooni ja selle katse keeld on sätestatud turukuritarvituse määruse artiklis 15, turuga manipuleerimise mõiste ehk art 15 keelu maht aga sama määruse artiklis 12. Määruse art 12 lg 3 kohaselt tuleb turumanipulatsiooni sisustamisel arvestada määruse I lisas märgitut ning art 12 lg 5 annab Euroopa Komisjonile pädevuse võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse veelgi I lisas esitatud tunnuseid, et neid selgitada ja võtta arvesse finantsturgude tehnilist arengut. (p 9)
Turukuritarvituse määruse art 12 sätestab näitliku avatud loetelu tegevustest, mida tuleb käsitada turuga manipuleerimisena. Manipuleeriva tegevuse tunnuseid avatakse veelgi määruse I lisas. Oluline on seejuures silmas pidada, et kirjeldatud tunnuste loetelu ei ole ammendav ja neid tunnuseid ei pea ilmtingimata käsitama turuga manipuleerimisena. Täiendavalt kirjeldab turuga manipuleerimise viise Euroopa Komisjoni 17. detsembri 2015. a delegeeritud määruse nr 2016/522 II lisa. Kirjeldatud EL-i õigusaktides sätestatu põhjal moodustuvad KarS § 3981 lg 1 koosseisu piirid. Vältimaks eeskätt turukuritarvituse määruse art-s 12 sätestatud loetelu avatuse tõttu turumanipulatsiooni karistatavuse piiritlematuks muutumist, tuleb KarS § 3981 lg 1 koosseisu tõlgendada kitsendavalt (vrd RKKKo nr 3-1-1-68-10, p-d 11-16 ja RKKKo nr 1-16-6452/340, p 37). (p-d 10-11)
KarS § 3981 lg 1 koosseisu eesmärk on kaitsta finantsturgude käibe usaldusväärsust. Seda, kas finantsturul tegutsev isik võib olla toime pannud turumanipulatsioonina karistatava teo, tuleb selgitada turu toimimise aluspõhimõtete valguses. Turu toimimiseks on eelkõige vajalik sellel osalejate usaldus turu vastu (vt. RKKo nr 3-1-1-36-12, p 10; RKKKo nr 3-1-1-70-11, p 16). Arvestades kaitstavat õigushüve, kirjeldatud valdkonna spetsiifikat ja määratletusnõudest tulenevat vajadust tõlgendada KarS § 3981 lg 1 koosseisu kitsendavalt, tuleb turumanipulatsioonina käsitada ning karistatavaks lugeda üksnes tegusid, mis reaalselt finantsturu käibe usaldusväärsust kahjustavad või on vähemasti kohased sellise mõju esilekutsumiseks. (p 12)
KarS § 3981 lg 1 alusel saab karistada üksnes finantsturgu mõjutava teo, turgu tõenäoliselt mõjutava teo või sellise teo katse eest. Sellele, et igasuguse turumanipulatsiooni tuvastamiseks tuleb ära näidata reaalne või potentsiaalne mõju finantsturule, viitab ka KarS § 3981 lg-s 2 sätestatud turumanipulatsiooni kuriteokoosseis, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on olulise kasu või kahju tekkimine. Turumanipulatsiooni väärteokoosseisu puhul pole küll nõutav olulise kahju/kasu või selle tekitamise potentsiaali tuvastamine. See ei muuda aga fakti, et koosseisupäraseks saab lugeda vaid tegu, mille puhul jääb niisugune (potentsiaalne) kasu või kahju olulisuse lävendist (KarS § 121 p 1) allapoole. (p 13)
Tehingud iseendaga ei ole väärtpaberiturul iseenesest keelatud. Turukuritarvituse määruse I lisas on väärtpaberi omaniku mittevahetumist nimetatud küll ühe manipuleeriva tegevuse tunnusena. Sellest ei saa aga järeldada, et pelgalt väärtpaberi ülekandmine enda teisele väärtpaberikontole börsitehinguga tähendabki alati turumanipulatsiooni - ainuüksi mõne turumanipulatsioonile viitava tunnuse esinemisest ei saa teha järeldust turumanipulatsiooni koosseisu täidetuse kohta (vt ka RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 17). Tehing peab mingil viisil turgu ka reaalselt mõjutama või minimaalselt olema kohane selliseks mõjutuseks. (p 20)
Finantsturu käibe usaldusväärsuse kahjustamine või tõenäoline kahjustamine kui faktiküsimus tuleb turumanipulatsiooni jaatamiseks iga kord eraldi tuvastada (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-12, p 11.1). Seesuguse mõju hindamisel on lähtepunktiks turukuritarvituse määruse I lisas kirjeldatud manipuleeriva tegevuse tunnused, mis võimaldavad tuvastada, kas ja millist mõju konkreetne tegevus turule avaldas või võis tõenäoliselt avaldada. Kuna nimetatud manipuleeriva tegevuse tunnuste loetelu ei ole ammendav, on võimalik, et arvesse tuleb võtta muidki kriteeriume, mis konkreetsel juhul oluliseks võivad osutuda. Küll aga ei ole turumanipulatsiooni tuvastamine lubatav, ilma et enne analüüsitaks turukuritarvituse määruse I lisas toodud tunnuseid tervikuna. Võimalikule manipuleerivale tegevusele turukuritarvituse seisukohalt hinnangu andmiseks tuleb juba väärteoprotokollis kajastada need faktilised asjaolud, mille alusel saab menetleja anda hinnangu turumanipulatsiooni tunnuste olemasolu ja ulatuse kohta kogumis. Väärteoprotokollis nende asjaolude kajastamata jätmisel on rikutud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (RKKKo nr 3-1-1-5-15, p 6). VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo nr 4-17-4621/22, p 16) (p 14)
Kuigi KarS § 3981 lg 1 puhul on tegemist väärteoga, eeldab turumanipulatsiooni toimepanemine subjektiivsest küljest üldjuhul tahtlust. Eriosa norm võib konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid täpsustada ning sugugi mitte kõigi väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate käitumisaktide puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus nii tahtluse kui ka ettevaatamatuse vormis (nt RKKKo nr 3-1-1-48-05, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-87-06, p 8). Erisubjektsuse ja tagajärjeks oleva kahju/kasu olulisuse kui kuriteokoosseisu iseloomustavate tunnuste kõrvalejätmisel on turumanipulatsiooni väärteo- ja kuriteokoosseis identsed ning subjektiivset külge iseloomustavad tunnused peaksid sarnastel koosseisudel üldjuhul kattuma (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 10). (p 15)
Turukuritarvituse määruse art-s 15 sätestatud turumanipulatsiooni keeldu ei kohaldata määruse art 12 lg 1 p-s a kirjeldatud tegevuste osas, kui menetlusalune isik tõendab, et tema tegevusel olid õiguspärased põhjendused ja need olid kooskõlas turu tunnustatud tavaga, mis on kehtestatud turukuritarvituse määruse art 13 kohaselt (turukuritarvituse määruse art 13 lg 1). Süstemaatilises mõttes on nimetatud õigustatud põhjenduse puhul tegu turumanipulatsiooni koosseisule vastava käitumise õigusvastasust välistava asjaoluga (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-12, p 12). (p 16)
|
| 1-19-7473/180
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.09.2021 |
|
KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud kuritegu on võimalik toime panna ka juba maksejõuetuks muutunud võlgniku maksevõimet oluliselt vähendades. (p 29)
Võlgniku maksevõime oluline vähenemine KarS § 384 lg 1 mõttes tähendab võlgniku varalise seisundi kahjustamist sellisel määral, et see mõjutab oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. (p 29)
Juhul kui KarS § 384 lg-s 1 nimetatud juriidilisest isikust võlgniku varaline seisund on halvenenud seetõttu, et juhtorgani esindusõiguslik liige on teinud võlgniku varast teisele isikule väljamakseid, ilma et võlgnik oleks selle eest vastusooritust saanud, tuleb kõigepealt tuvastada, milline oli poolte tegelik tahe vara üleandmisel. Näiteks kui võlgnikust maksja (tema esindaja) ja vara saaja (tema esindaja) leppisid kokku (olid ühisel arusaamal), et vara maksjale (mingis osas) ei tagastatagi, kuid selle varjamiseks vormistatakse väljamaksed laenuna (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396), on pooltevaheline laenuleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt näilik ja seega tühine (TsÜS § 89 lg 2). Sellisel juhul varjatakse laenulepinguga, mis ei vasta poolte tegelikule tahtele, seda tehingut, mille pooled tegelikult tegid ehk kinget (VÕS § 259 jj). Käsitledes kõnealuses olukorras küsimust, kas pankrotistunud võlgniku juhtorgani liige kahjustas KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, tuleb anda hinnang poolte vahel tegelikult sõlmitud kinkelepingule, mitte selle varjamiseks tehtud näilikule laenutehingule. Laenulepingu näilikkuse korral pole selle tingimuste majanduslikul ebamõistlikkusel võlgniku vaatepunktist KarS § 384 lg 1 kohaldamisel iseseisvat õiguslikku tähendust. Küll võivad laenulepingu ebatavaliselt kahjulikud tingimused olla kaudne argument, mis kinnitab laenulepingu näilikkust ja varjatud tehingu olemasolu. Siiski võib ka teise tehingu varjamiseks näiliku laenulepingu sõlmimine, samuti mingi muu tehing, mis on suunatud tegelike tehingute ja õigussuhete varjamisele, olla käsitatav KarS § 384 lg 1 mõttes koosseisupärase teona. Seda näiteks juhul, kui kõnesoleva tehinguga loodud õigusnäivus (kaas)põhjustab selle, et võlgnikul jäävad õigel ajal astumata asjakohased sammud enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks. (p 43)
1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 81 lg-te 1 ja 4 kohaselt on KarS §-s 384 sätestatud kuritegu lõpule viidud ja kuriteo aegumistähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, kui on täidetud nii KarS § 384 esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks. (p 30)
Kui kohtumenetluses ei leia kinnitust süüdistuses väidetud põhjuslik seos süüdistatavale etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgimiseks hindama, kas süüdistatav kahjustas võlgniku varalist seisundit sellisel määral, et see põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise. (p 29)
Süüteo jätkuvusele loomuliku elukäsitluse põhjal antava hinnangu puhul on esiplaanil üksiktegude faktiline, mitte karistusõiguslik kokkukuuluvus. Seega on oluline, kas keskmine objektiivne kõrvaltvaataja tajub oma tavalise elukogemuse põhjal üksiktegusid sellistena, et need on olemuslikult ja sisuliselt seotud ning moodustavad ühe tervikliku käitumisaktide ahela. Praeguse kohtupraktika kohaselt eeldab üksiktegude sidumine jätkuvaks süüteoks lisaks loomulikul elukäsitlusel põhinevale hinnangule tegude kokkukuuluvuse kohta ka seda, et üksikteod täidaksid sama süüteokoosseisu. See n-ö õigusliku samasuse tingimus ei lähe aga siiski nii kaugele, et nõuaks jätkuva süüteo puhul ka üksiktegude toimepanemise vormi identsust. Mitme üksikteo lugemist üheks jätkuvaks süüteoks ei välista pelgalt see, et osa nendest üksiktegudest oleksid eraldivõetuna käsitatavad süüteo täideviimisena (KarS § 21), osa aga süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) või kihutamisena (KarS § 22 lg 2). See, kas isiku täideviimistegu ja osavõtutegu saavad moodustada ühe jätkuva süüteo, oleneb juhtumi isepärast ja teopanuste sisulisest kokkukuuluvusest. (p-d 31–34)
Kui kriminaalmenetlust kuriteo aegumise tõttu lõpetades tugineb kohus hüpoteetilisele eeldusele, et süüdistuses kirjeldatud faktid on tõesed, siis aegumise kohaldamise lõplik välistamine on võimalik alles kohtuotsuses. (p 38)
Süüdistatava taotlus kriminaalmenetluse jätkamiseks rehabiliteerimise eesmärgil on KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi kohtule siduv ja välistab igal juhul kriminaalmenetluse lõpetamise aegumise tõttu. (p 39)
Kui kõrgema astme kohus tühistab madalama astme kohtu otsustuse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta põhjusel, et süüdistatav taotleb enda rehabiliteerimist, ei pea ta hindama, kas madalama astme kohtu järeldus väidetava kuriteo aegumise kohta oli õige. Vaid rehabiliteerimistaotluse tõttu tühistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei takista järgnevas menetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kui kohus ei peaks sedastama aluseid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks (KrMS § 309 lg 2) või kriminaalmenetluse lõpetamiseks (KrMS § 274). Kuriteo aegumist tuleb edasises menetluses kontrollida vajadusel üldises korras ja seda sõltumata algses kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljendatud seisukohtadest. (p 39)
Kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209, mitte § 384 lg 1 järgi. (p 43)
|
| 1-18-10214/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.07.2021 |
|
KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (KarS § 24 lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu KarS § 113, eeldab ka KarS § 115 subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (KarS § 34). (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega). (p 17)
Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab KarS § 115 koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“. See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet KarS §-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. (p 18)
Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt ka RKKKo nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnismärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega KarS § 115 kohaldamisel. (p 19)
Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda. (p 23)
Vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna. (p 25)
Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 14-15). (p 27)
Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel - kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 32). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 135. (p 38)
|
| 1-19-6307/59
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.06.2021 |
|
Omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule. (p 33)
KarS § 201 lg 1 subjektiivse koosseisu täitmine eeldab ka seda, et toimepanija vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et tema enda või kolmanda isiku kasuks pööratav vallasasi on sel ajal toimepanija või kolmanda isiku valduses. (p 39)
Jätkuva süüteo korral peavad igas üksikus osateos realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. (p 38)
Jätkuva süüteo osategudest mõne tuvastamata jäämine ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. (p 41)
Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. (p 39)
KrMS § 126 lg 3 p-s 6 peetakse silmas sellist vara (eeskätt vallasasja), mis on kuriteo tulemusel jõudnud toimepanija või kolmanda isiku valdusse, kuid mille omand pole erinevalt KarS § 831 nimetatud varast tsiviilõiguse järgi toimepanijale ega kolmandale isikule üle läinud. Näiteks võib tegemist olla varastatud vallasasjaga, mis on toimepanijalt või kolmandalt isikult kriminaalmenetluses ära võetud. (p 44)
KrMS § 126 lg-st 3 ei tulene iseseisvat alust võtta omand sundkorras riigile nagu konfiskeerimise puhul. KrMS § 126 lg 3 reguleerib pelgalt vara tagastamist omanikule; riigi poolt kriminaalmenetluses omandatud (nt konfiskeeritud või menetlustoimingute käigus loodud) varaga edasise toimimise viisi, samuti sellise vara omandamist, millest senine omanik on vabatahtlikult (riigi kasuks) loobunud või mille omanik või seaduslik valdaja pole teada. Menetleja ei saa KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel muuta vara kuuluvust (omandiõigust) senise omaniku sellekohase tahteavalduseta. (p 45)
KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärk sarnaneb KarS § 831 eesmärgiga: vältida süüdlase või kolmanda isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel. Kui konfiskeerimisega jäetakse isik ilma kuriteoga omandatust, siis KrMS § 126 lg 3 p 6 alusel võetakse isikult ära võimalus saada kasu ehk kasutada ja edasi võõrandada sellist vara, mis õiguslikult talle ei kuulugi. Olukorras, kus kuriteo tõttu toimepanija või kolmanda isiku valdusse läinud asja omanik ei soovi seda tagasi, kuid nõuab toimepanijalt asja eest rahalist hüvitist, langeb aga ära ka rikastumine kuriteo toimepanemise tõttu. See tähendab muu hulgas seda, et kui süüdistatav hüvitab kannatanu soovil viimasele kaotsiläinud asja väärtuse ehk n-ö maksab asja kinni, pole selle asja andmine riigi omandisse üldjuhul enam kooskõlas KrMS § 126 lg 3 p 6 eesmärgiga. Olukorras, kus kannatanu nõuab talle kuuluva asja tagastamise asemel süüdistatavalt selle väärtuse hüvitamist, peaks ta üldjuhul loovutama asja omandi hüvitisnõude täitmise tingimusel süüdistatavale või isikule, kellele süüdistatav on asja üle andnud. (p-d 55-56)
ÄS § 181 lg 3 laieneb ka osaühingu sellistele tehingutele, mille teiseks pooleks pole juhatuse liige ise, vaid temaga samaväärse või suurel määral sarnase majandusliku huviga isik. Osaühingu ja tema ainuosaniku majanduslikud huvid on samaväärsed. (p 48)
ÄS § 181 lg-s 3 peetakse tehingu all silmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Seega mõjutab ka ÄS § 181 lg-st 3 tuleneva esindusõiguse piirangu eiramine asjaõiguskokkuleppe kehtivust. (p 50)
Olukorras, kus asja väärtuse kompenseerimisele suunatud kahju hüvitamise nõude adressaat pole asja valdaja, ei too kahju hüvitamise nõude esitamine ega rahuldamine kaasa hageja omandiõiguse ega asja tegeliku valdaja vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Seega ei võta ühelt isikult kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamise nõudmine omanikult iseenesest õigust nõuda hiljem teiselt isikult asja tagastamist, ehkki selle tulemuseks võib olla alusetust rikastumisest tulenev kohustus kahjuhüvitis tagastada või kahjuhüvitisnõude rahuldanud kohtuotsuse teistmine. (p 53)
Osaühingu juhatuse liikme ametikohustuste kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause ja lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätted sellise nõude puhul üldjuhul ei kohaldu. (p 58)
VÕS § 132 kohaldatakse ka loomade kaotsimineku, surma või kahjustamise korral. (p 62)
VÕS § 132 lg 1 kohaselt peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi. Kohtul tuleb kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates lähtuda samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Üksnes juhul, kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. (p 63)
Kahjustatud asja tagasinõudmine ei võta kannatanult õigust nõuda kahjuhüvitist asja parandamise või väärtuse vähenemise eest (VÕS § 132 lg 3). Seejuures on asja VÕS § 132 lg 3 mõttes kahjustatud ka siis, kui ajal, mil omanik on valdusest ebaseaduslikult ilma jäetud, asja väärtus kasutamise või vananemise tõttu väheneb (p 71)
Kahju hüvitamine ei pruugi omandiõiguse rikkumise korral olla ainukene nõue, mille kahjustatud isik saab rikkuja vastu esitada. Teatud juhtudel võib alternatiivselt kõne alla tulla ka kannatanu alusetust rikastumisest tulenev nõue süüdistatava vastu (VÕS § 1037 lg-d 1-3). Pahauskselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele VÕS § 1039 järgi nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Seega lasub tulu suuruse tõendamise koormus eelkõige pahausksel rikkujal. Kannatanu võib piirduda selliste asjaolude esitamisega, millest nähtuvalt sai süüdistatav tõenäoliselt tema õiguste rikkumisest tulu, kuid ta ei pea tõendama süüdistatava saadud tulu täpset suurust. (p 65)
Olukorras, kus tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel võib kõne alla tulla nii kahju hüvitamise nõue kui ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, lasub kohtul üldjuhul KrMS § 381 lg-st 6, TsMS §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenev kohustus selgitada, kas kannatanu tahab tugineda nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kahjuhüvitisnõuet, või tugineb kannatanu alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldustele. Kohus peab kannatanule muu hulgas selgitama, mis asjaolud on üht või teist liiki nõude rahuldamise seisukohalt tähtsad. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab kohus süüdistatavale (või tsiviilkostjale) selgitama, mis asjaolusid on viimasel võimalik tõendada vastutusest vabanemiseks. Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 ls 2), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses haginõude kohta ka uusi tõendeid. (p 66)
Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ilma täiendava tähtaja andmiseta võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Omaniku huvikaotus asja tagastamise vastu on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on oluliselt kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses valduse kaotusega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. (p 70)
Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. (p 81)
|
| 1-20-1108/94
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.06.2021 |
|
Narkootiliste ainete käitlemise korral on tarvis arvestada toimepandud kuriteo n-ö konkreetset sisemist ohtlikkust. Narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad, mistõttu neid jaotatakse pehmeteks ja tugevateks (vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11). Karistuse mõistmisel tuleb silmas pidada, et toimepanija süü suurust mõjutab mh käideldud narkootilise aine liik (vt RKKKo nr 1-17-10162/351, p 41 ja RKKKo nr 1-18-2232/179, p-d 72 ja 76). Võimatu on eirata fakti, et narkootilised ja psühhotroopsed ained on toimetugevuselt, samuti sõltuvuspotentsiaali ja tarvitamisega kaasneva tervisekahju poolest väga erinevad. KarS §-s 184 sätestatud koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on rahvatervis ja seega mõjutab süü suurust rahvatervise ohustamise määr, mis sõltub lisaks kogusele mh aine liigist, kvaliteedist ja puhtuseastmest. Järelikult varieerub ka selle potentsiaalse kahju suurus, mida ühe või teise aine käitlemine rahvatervisele kaasa toob. Seda silmas pidades ei saa toimepanija süü suurust vaagides käideldud aine liiki kõrvale jätta. (p-d 17 ja 18)
|
| 1-19-7945/137
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.06.2021 |
|
Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (vt RKKKo nr 3-1-1-88-03, p 9) olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele (vt RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 26). (p 21)
Väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-10-16, p 37). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata - või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata -, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22). (p 25)
Väljapressimise subjektiivne külg eeldab tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh peab tuvastama, et toimepanija tegutses varalise kasu üleandmise nõude ebaseaduslikkuse suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, st ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et varalise kasu üleandmise nõudel puudub õiguslik alus. (p 22)
Kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (KarS § 17 lg 1) tõttu. Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. (p 23)
vt. RKKKo nr 3-1-1-58-16, p 43 ja RKKKo nr nr 3-1-1-46-10, p 8.4. (p 24)
Ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 3 ning § 340 lg-te 1 ja 3 kohaselt õigustatud ja ka kohustatud kaebuse piiridest väljuma, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (vt nt RKKKm nr 1-15-3555/141, p 26). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.4 ja RKKKo nr 1-17-689/29, p 26. (p 31)
|
Facebook
Twitter