/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 756| Näitan: 61 - 80

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-16-9178/33 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.10.2017
KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni järgi teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17 p 21 jj). (p 8)
KarS § 5 lg 2 lausetest 2 ja 3 nähtub, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta kergem karistusseadus KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist, vaid võib anda aluse üksnes liitkaristuse täitmisele pööramise korral karistust vähendada. (p 15) KarS § 5 lg-s 2 peetakse vangistuse täitmisele pööramise all silmas üksnes neid olukordi, kus isik asub reaalselt vangistust kandma. (p 15)
1-12-9055/116 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 09.10.2017
Seda, kas psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik peab pärast ravi lõpetamist jätkama vangistuse kandmist, saab kohus otsustada üksnes prokuratuuri taotluse alusel. Isiku enda taotluse alusel on kohtul võimalik otsustada üksnes tema sundravilt vabastamine, mitte aga karistuse kandmise jätkamine.
Kohtul tuleb ka siis, kui ta otsustab, kas isiku ohtlikkus on piisavalt suur psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, hinnata eraldi kahte aspekti: 1) uue õigusvastaste teo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue õigusvastase teo raskust. Raskemate rikkumiste (nt tõsiste isikuvastaste rünnete) toimepanemise ohu korral võib olla alust rääkida isiku ohtlikkusest ka siis, kui uue õigusvastase teo toimepanemise tõenäosus on selline, mis kergemat liiki rikkumiste (nt vargused) toimepanemise ohu puhul ei annaks alust isikut piisavalt ohtlikuks pidada.
4-16-6493/27 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.10.2017
VTMS § 31^4 peab silmas vaid menetleja tehtud salvestisi. Riikliku järelevalve ehk korra-kaitselise tegevuse käigus tehtud salvestise kasutamist tõendina reguleerib VTMS § 31 lg 1^1. Maakohtul on salvestise vahetul uurimisel võimalik hinnata VTMS § 31 lg-s 1^1 nimetatud andmete, s.o plaadi päritolu ja salvestise tegemise aja ning koha usaldusväärse tuvastamise võimalikkust ja sellest tulenevalt ka salvestise tõendina vastuvõtmise lubatavust. (p 11.3)
Avaliku koha mõiste on sätestatud KorS §-s 54. Selle normi tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Meelelahutusasutuse puhul sõltub selle lugemine avalikuks või mitteavalikuks kohaks sellest, kas tegemist on avalikkusele avatud üritusega või näiteks erapeoga, kuhu külastajad pääsevad kutsete alusel. Juhul kui meelelahutusasutuse korraldatud avalik üritus ja selle käigus tekkiv müra häirib väljaspool kohviku territooriumi viibivate isikute rahu, on tegemist KorS § 56 lg-s 1 kirjeldatud olukorraga. (p-d 8.1 ja 8.3)
KarS § 262 hõlmab nii KorS § 56 lg-s 1 kui ka lg-s 2 kirjeldatud nõuded. Kuigi KorS § 56 lg 2 reguleerib olukorda, kus rikkumine ise leiab aset mujal kui avalikus kohas, avaldub selles teos kahjulik mõju või häiriv efekt teistele asjasse puutumatutele isikutele ja seega ka avalikule korrale. (p 8.2) KorS § 57 kohaselt lähtutakse KorS §-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse, ning selle piirkonna tavadest. Sotsiaalministri määrusega sätestatud müra normtasemete nõuetekohase mõõtmise tulemus on vaieldamatult kasutatav ühe tõendina müra olulise häirivuse tõendamisel või selle ümberlükkamisel. KorS §-st 57 tulenevalt ei ole menetleja avaliku korra rikkumise tõendatuse üle otsustamisel seotud mõõtmise tulemusega või selle puudumisega, vaid hindab tõendeid kogumis. Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga, kui vastav kohustus ei tulene näiteks riiklikku järelevalvet reguleerivast eriseadusest. (Vt RKKKo asjas nr 3-1-1-67-15, p 17.) Müra mõõtmine rahvatervise seaduse alusel kehtestatud korras ei pruugi olla igal konkreetsel juhul ka võimalik. Kogutud tõendid peavad siiski võimaldama menetlejal asuda keskmise objektiivse isiku rolli, võttes arvesse ka koha tavapärase kasutamise eesmärki ja piirkonna tavasid. Andmed peavad seega olema piisavad, hindamaks seda, kas müratase oli objektiivselt häiriv. Eeltoodu ei välista siiski võimalust, et seadusandja kehtestab de lege ferenda müra mõõtmise kohustuse näiteks meelelahutusasutuse tegevuse õiguspärasuse kontrollimisel. (p-d 10.1 ja 10.2) Arvestades KorS § 56, võib meelelahutusasutuste tööga seotud avaliku korra nõuete täitmise kontrollimisel kõige efektiivsemaks osutuda lahenduse leidmine koostöös ettevõtjaga. Vajadusel on kohalikul omavalitsusel võimalik teha ettekirjutusi, kohustamaks ettevõtjat viima oma tegevus kooskõlla kaubandustegevuse seaduse ja korrakaitseseadusega, muu hulgas piirates meelelahutusprogrammi pakkumise, sealhulgas muusika edastamise kellaaegu või tingimusi. Lisaks on ettevõtjal võimalik taotleda kohalikult omavalitsuselt ürituse korraldamise luba (vt ka KorS § 56 lg 3 p 2 ja § 59 lg 1). (p 14)
Meelelahutusasutuse korraldatud peol vahetult selle käigus muusika mängimise ja müra vältimise eest vastutanud tavatöötaja(te) tuvastamata jätmine iseenesest ei välista juriidilise isiku vastutust korrakaitseseaduse nõuete rikkumise eest, kui on tuvastatud juriidilise isiku juhatuse liige, kes korraldas või kiitis heaks kohviku ruumides, sealhulgas selle terrassil, peo toimumise. (p 9.3)
Väärteoasja menetlemisega ei saa samastada korrakaitselise järelevalve käigus tehtud toimingud, mis eelnevad väärteomenetluse alustamisele. Sellise isiku ülekuulamist tunnistajana on Riigikohtu praktikas aktsepteeritud. (Vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 11.2)
1-16-115/121 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 03.10.2017
Olukorras, kus süüdimõistetule on pärast vabanemist elukoht tagatud, ei välista karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist ainuüksi asjaolu, et pole kindel, kas isikule on võimalik kindlustada elukoht kogu karistusjärgse käitumiskontrolli perioodiks. Juhul kui enne käitumiskontrolli tähtaja lõppu tekib olukord, kus süüdimõistetul ei ole temast mitteolenevatel põhjustel enam võimalik kohtu määratud kohas elada, ja samas pole talle leitud ka uut alalist elukohta, muutub karistusjärgse käitumiskontrolli edasine teostamine (kuni uue elukoha leidmiseni) võimatuks. Sellises situatsioonis ei saa aga süüdimõistetule ette heita käitumiskontrolli nõuete rikkumist ja KarS § 871 lg 4 ega § 3314 pole tema suhtes kohaldatav.
4-17-695/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2017
KarS § 5 lg 2 esimesest lausest nähtuvalt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. Riigikohtu praktika järgi on KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-18-14, p 6). Need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad ka väärteomenetluses. (p 5)
4-16-4916/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.09.2017
(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. aprilli 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-22-14, p 9) (p 6)
Riigikohus on korduvalt märkinud, et KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks ja seetõttu võib samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (viimati RKKKo asjas nr 3-1-1-80-11, p 11) (p 9)
1-16-6694/119 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 30.08.2017
Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine eeldab seda, et süüdimõistetul on elukoht, kus ta saab alaliselt elada eelduslikult vähemalt katseaja lõpuni.
1-16-11146/38 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.08.2017
Üheks konfiskeerimise omaette eesmärgiks on see, et süütegude edasine toimepanek oleks raskem, võrreldes olukorraga, mil kuriteo toimepanemise vahend jäetakse konfiskeerimata. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et kuna süüdistatava poolt tulenev oht uute samalaadsete rikkumiste toimepanemiseks on suur, siis raskendaks süüdistatava sõiduauto konfiskeerimine edasiste süütegude toimepanemist, kuna konfiskeeritakse auto, mida süüdistatav on juba kahel korral joobes juhtimisel kasutanud. Seega täidab süüdistatava sõiduauto KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerimine eelviidatud eesmärki.
4-16-9083/33 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23.08.2017
Asendamaks rahatrahv KarS § 72 lg 1 alusel üldkasuliku tööga, tuleb kohtul kõigepealt otsustada, kas on alust asendada rahatrahv arestiga. Alles seejärel saab kohus lahendada küsimuse, kas asendusarest on omakorda võimalik ja vajalik asendada KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Eeltoodust tulenevalt peaks kohus, kui ta asendab rahatrahvi KarS § 72 lg 1 alusel üldkasuliku tööga, kajastama VTMS § 211 lg-s 1 nimetatud määruse resolutiivosas eraldi kaht järgmist otsustust: 1) asendada rahatrahvi tasumata osa sellele summale KarS § 72 lg 2 ls 1 kohaselt vastava arvu arestipäevadega ja 2) asendada eelnevalt kindlaks määratud asendusarest KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga.
3-1-1-34-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
Ekslikult 2 kuu võrra pikema liitkaristuse mõistmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis tingib kohtuotsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemise (p 8).
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Samuti sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59) (p 11).
3-1-1-29-17 PDF Riigikohus 30.05.2017
Riigikohus on seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1 selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada (vt RKKKo asjas 3-1-1-80-14, p 15). Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS § 484 lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel. (p 14)
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon näeb ette kahte võimalust välisriigis mõistetud karistuse tunnustamiseks ja täideviimiseks elukohariigis. Konventsiooni artikli 9 lg 1 sätestab, et elukohariigi pädevad asutused peavad: (a) jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel (karistuse täideviimise jätkamine); või (b) muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele (karistuse muutmine). Kolleegium selgitab, et konventsiooni artiklites 10 ja 11 sätestatud võimalused isikule välisriigis mõistetud karistuse täideviimiseks elukohariigis on alternatiivsed, millele samaaegne tuginemine ei ole vajalik. (p 11)
3-1-1-24-17 PDF Riigikohus 24.05.2017
Süüteo toimepanemise vahetu objekti saab konfiskeerida üksnes seaduses sätestatud juhul. KarS § 385 puhul ei ole selle süüteo vahetu objekti konfiskeerimist ette nähtud. Järelikult on kolmanda isiku vara arestimine süüteo vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks KarS § 385 alusel esitatud kahtlustuse puhul välistatud. (p 16)
KarS § 385 alusel on mh karistatav füüsilisest isikust võlgniku poolt ajutise halduri ees võlgniku vara olulises ulatuses varjamine. See koosseis tagab pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg 3 p-st 1 ja lõikest 4 tulenevat teabe andmise kohustust pankrotimenetluses. (p 10) KarS § 394 lg 1 järgi on karistatav rahapesu. Süüteo vahetu objekt rahapesu tähenduses on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1) (RKKKm asjas nr 3-1-1-97-13, p 20). Õige on küll seisukoht, et KarS § 385 koosseisu mõttes ei ole oluline, kas võlgnik omandas vara seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Samas on vara päritolu määrava tähtsusega KarS § 394 koosseisu täidetuse hindamisel. Selle koosseisu täidab üksnes kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara pesemine. (p 11) Pelgalt vara pankrotimenetluses varjamise fakt ei muuda seda kuritegelikuks tuluks. (p 12) Vara liikumine pankrotivara hulka ei võta isikult selle omandiõigust, vaid üksnes piirab omandiõigust. PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisel pankrotivara ning § 36 lg 1 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusest ei tulene teisiti. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. See tähendab, et pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-12-16, p 16). Seega ei omanda isik KarS §-s 385 sätestatud süüteo toimepanemisega vara. Vara mittevarjamisel selle liikumine pankrotivara hulka ei muuda vara omanikku, vaid kitsendab käsutuskeeluga omandiõiguse teostamist. (p 14) Süüteo toimepanemise vahetu objekti saab konfiskeerida üksnes seaduses sätestatud juhul. KarS § 385 puhul ei ole selle süüteo vahetu objekti konfiskeerimist ette nähtud. Järelikult on kolmanda isiku vara arestimine süüteo vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks KarS § 385 alusel esitatud kahtlustuse puhul välistatud. (p 16)
Vara liikumine pankrotivara hulka ei võta isikult selle omandiõigust, vaid üksnes piirab omandiõigust. PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisel pankrotivara ning § 36 lg 1 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusest ei tulene teisiti. Pankrotivara on PankrS § 108 lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. See tähendab, et pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded (RKTKm asjas nr 3-2-1-12-16, p 16). Seega ei omanda isik KarS §-s 385 sätestatud süüteo toimepanemisega vara. Vara mittevarjamisel selle liikumine pankrotivara hulka ei muuda vara omanikku, vaid kitsendab käsutuskeeluga omandiõiguse teostamist. (p 14)
KarS § 394 lg 1 järgi on karistatav rahapesu. Süüteo vahetu objekt rahapesu tähenduses on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara, mille tõelist olemust, päritolu, asukohta, käsutamisviisi, ümberpaigutamist, omandiõigust või varaga seotud muid õigusi on rahapesu toimepanija varjanud või saladuses hoidnud või mida ta on muundanud, üle kandnud, omandanud, vallanud või kasutanud eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (vt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1) (RKKKm asjas nr 3-1-1-97-13, p 20). Õige on küll seisukoht, et KarS § 385 koosseisu mõttes ei ole oluline, kas võlgnik omandas vara seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Samas on vara päritolu määrava tähtsusega KarS § 394 koosseisu täidetuse hindamisel. Selle koosseisu täidab üksnes kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara pesemine. (p 11)
3-1-1-18-17 PDF Riigikohus 16.05.2017
KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi kontrollimisel tuleb eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (p 7) (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).
Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. (p 7) (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9)
Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (p 13) (vt RKKKo asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).
Kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem. (p 7) (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-60-16, p 9)
3-1-1-12-17 PDF Riigikohus 28.04.2017
Liitkaristus pole osadeks jagatav ja ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei saa anda uut hinnangut varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse määrale, kuid see ei välista liitkaristuse kujunemise asjaoludega arvestamist ennetähtaegse vabastamise kontekstis. (p 30)
Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus üksnes karistusregistri seaduse § 5 lg-s 2 loetletud juhtudel. Kui osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole nendele andmetele kohtumäärustes tuginemine lubatav (vt mutatis mutandis nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 24 ja 29)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16) Vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erandina nähakse vaid 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76^1 lg-s 2 ette, et kohus vabastab katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. (p 18) Arusaamast, et süüdimõistetul puudub üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei ole aga õige järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Ennetähtaegse vabastamise sätestamise vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. KarS § 76 lg 5 näeb tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise kriminaalhooldusosakonna järelevalvele, et aidata isikul toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul. (p 19) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mille olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (p 20) Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Kuriteo raskust on seadusandja silmas pidanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel, KarS § 76 lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest. (p 21) Aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Karistusseadustikus tehtud muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Ka justiitsministeeriumi avaldatud statistika kohaselt ei saa sedastada, et enne tähtaega vabanevad vangistusest vaid üksikud süüdi mõistetud isikud. Seega ei sõltu süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides. (p 22-23) KarS § 76 kohaldamise piiramine seadusest mittetuleneva tingimusega on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. (p 24) Olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul on aga kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata. (p 31)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16)
1-16-10816/30 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 18.04.2017
Ringkonnakohus on seisukohal, et karistust mõistes kaldus maakohus süü suuruselt, s.o kolme jalgratta varguselt, kõrvale ning domineerima hakkas mitte isiku tegude, vaid tema mõttemaailma ja varasema elukäigu eest karistamise põhjendamine. Eeltoodu tõi kaasa sanktsiooni maksimummäära lähedase karistuse. Sellist resultaati ei saa õigeks pidada, sest karistuse mõistmisel tuleb lähtuda eelkõige isiku süüst ja alles seejärel arvestada muid asjaolusid, mis aga ei tohi omada suuremat kaalu kui süü suurus. Prokurör leidis ka ringkonnakohtus, et selleks, et Tartus jalgrattaid ei varastataks, tuleb isik võimalikult pikaks ajaks ühiskonnast isoleerida. Sellist mõttekäiku järgides tekiks olukord, kus karistust ei mõisteta enam niivõrd tehtud tegude eest, kui isikute varasema elukäigu alusel. Ringkonnakohus sellist lähenemist õigeks ei pea.
3-1-1-13-17 PDF Riigikohus 17.04.2017
See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5)
KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel oli kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist ja kelle tegevuse (nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata jätmise) tõttu saabus koosseisuline tagajärg. See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. (p 5) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja TTOS § 12 lg 3 alusel töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest. Kui töid korraldav tööandja puudub, sõlmivad tööandjad nähtuvalt TTOS § 12 lg-st 3^1 kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt. Seejuures tähendab ühistegevus TTOS § 12 lg 4 kohaselt seda, et ühistegevuses osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid. TTOS § 12 lg 3^1 räägib tööandjate solidaarsest vastutusest ja reguleerib seega eeskätt tsiviilõiguslikku vastutust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumisega tekitatud kahju eest. Eeltoodust nähtub siiski, et kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad ja ükski tööandja ei korralda töökohal tervikuna kogu töö tegemist, siis muude kokkulepete puudumisel on kõik tööandjad ühiselt kohustatud tagama omavahelise koostöö toimimise ja tööohutuse. (p 6) Töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses reguleerib Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“. Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Nähtuvalt sama paragrahvi 2. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 1^1 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on määruse § 1^1 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad. (p 7)
Oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse võib kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. (p 8)
Kuigi Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt seda teha, on ta KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 8 ja RKKKo nr 3-1-1-91-16, p 8). (p 9)
3-1-1-105-16 PDF Riigikohus 31.03.2017
Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta. Selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku seisundi kohta, vaid tuleb põhjendada, milles üks või teine isikut puudutav asjaolu täpsemalt väljendub. Pelk senise elu ja haiguskulu kirjeldus ekspertiisiaktis ei võimalda mõista tehtud järelduste põhjuseid. Selleks tuleb esitada ka juba kirjeldatud faktilistele asjaoludele rajanev selgitus, kuidas on ekspert olemasoleva teabe põhjal tehtud järeldustele jõudnud. Kohus ei saa enda arvamuse põhjendamisel refereerida üksnes ekspertiisiakti. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatu pinnalt on täidetud seaduses sätestatud õiguslikud alused ja eeldused sundravi kohaldamiseks. (p 35-38) Süüdimatusseisundisse puutuvalt tuleb ekspertiisiaktis kirjeldada, kuidas ja millises ulatuses isikul esinev (diagnoositud) häire tema käitumist ja toimetulekut mõjutab. Ohtlikkuse kohta peab ekspertiisiaktist nähtuma see, miks ekspert leiab, et ekspertiisialune võib kujutada ohtu endale ja/või teistele, samuti tuleb põhjendada, miks ei ole ekspertiisialune suuteline oma käitumist kontrollima ega osalema menetlustoimingutes. Eksperdil tuleb põhjendada ka ravi kui meditsiinilise sekkumise vajalikkust. (p 39-41) Piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise võimaluseks eksperdi ülekuulamine. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis puudub kohtul võimalus eksperti kohtuistungil küsitleda, mis võimaldaks kõrvaldada ekspertiisiaktis esinevaid puudusi, nt sellest puuduvaid põhjendusi. Kui kriminaaltoimiku materjal, sh ekspertiisiakt ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisav ja kohtumenetluse pooled ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16 p 16). (p 42-43) Olukorras, kus maakohtu määruses ei ole põhjendatud kohtu seisukohti süüdimatusseisundi ega sundravi osas, vaid on tuginetud valdavas osas ekspertiisiaktile, milles ei sisaldu eksperdiarvamuse põhjendusi, ei ole kohtulahendi põhjal kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. (p 45) Kohtulahendist peavad nähtuma asjaolud, mis võimaldaksid järeldada, et isik ei saanud enda käitumisest aru ega suutnud seda juhtida. Seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste ülekordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks. (p 46.2) Kohtunik peab võimalusel muu hulgas aga ka ise vahetult hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ning kohtulahendis tajutut kirjeldama ning isiku ohtlikkus tuleb tuvastada konkreetseid asjaolusid arvestades ja seostatuna konkreetsete faktidega. Toimepandud vägivallateod tuleb selgelt ja jälgitaval viisil isiku ohtlikkuse prognoosiga KrMS § 394 p 4 tähenduses siduda. (p 47.2) Õiguslikes põhjendustes üksnes ekspertiisiaktile tuginedes rikub kohus KrMS § 3051 lg-s 1 sisalduvat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 48)
Psühhiaatriline sundravi on mittekaristuslik mõjutusvahend, mida on KarS § 86 alusel võimalik kohaldada üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud kõik KrMS §-s 394 nimetatud tõendamiseseme asjaolud. Sundravi ei saa käsitada karistusena toime pandud teo eest, sest kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse ning teda ei tunnistata süüdi. Seega ei saa sundravi õigustada üldpreventiivsete eesmärkidega ega vajadusega reageerida aset leidnud teoga kaasnevale ebaõigusele. (p 12) Sundravi hõlmab nii ravi, isiku ohtlikkuse vähendamist kui ka tema toimetuleku taastamist. Sundravi on mõjutusvahend, mis hõlmab muu hulgas kohtu volitust ravida patsienti vajadusel tema tahtest olenematult. Süüdimatusseisundis õigusvastase teo toime pannud isiku sundravile saatmine tuleb kõne alla ainult siis, kui ta on ohtlik. Kui süüdimatu ja ohtliku isiku seisundit saab meditsiiniliste vahenditega parandada, on sundravi õigustatud, kui aga ravivajadust meditsiinilises tähenduses ei esine, puudub ka sundravi kohaldamise õigustus. Sealjuures ei pruugi sundravi eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete rakendamine tähendada alati vabaduspõhiõiguse piiramist. (p 13) Sundravi mõiste ei ole samastatav ravi mõistega. Ravi tuleb sundravi kontekstis käsitada meditsiinilise sekkumisena – seda eelkõige ravimitega, aga ka muude arstiteaduslike toimingutega, mida teeb tervishoiutöötaja. Ravivajadus tähendab seega psühhiaatrilise sundravi kontekstis seda, et isiku psüühilist seisundit on võimalik ja vajalik raviga mõjutada. (p 14) Eristada tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust (KrMS § 394 p 5) ravivajaduse mõistest. KarS § 86 lg 1 kohaselt on meditsiiniline ravivajadus sundravi määramise üheks – kuid mitte ainsaks – obligatoorseks aluseks. Sundravi kohaldamise vajaduse üle otsustamine hõlmab lisaks sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist selle kohta, kas inimene vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi. (p 15)
Sundravi üle otsustamisel tuleb esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund (KarS § 86 lg 1 alt 1, 2 või 3). Kui need eeldused on täidetud, tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et konkreetsel juhul esinevad ka sundravi alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. (p 16) Isik on süüdimatu, kui esinevad nii juriidilised kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Kui süüdimatuse meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus järgnevalt hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on välistatud tuleb kohtul kontrollida, kas isik võis olla piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes. (p 19-21) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise obligatoorseks aluse – isiku ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale – sisustamine KarS § 86 lg 1 tähenduses erineb tsiviilkohtumenetluses isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusest. Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult ja ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust iseendale või teistele. Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Kohtul tuleb sundravi kohaldamisel iga kord isiku ohtlikkust hinnata ja seda konkreetsetele asjaoludele (mh ekspertiisiaktile) tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see väljendub. Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu. (p 22-24) KarS §-s 86 nimetatud psühhiaatrilise sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu jaatamiseks tuleb hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Samuti tuleb sundravi määramisel kaaluda, kas vajalik on ambulatoorne või statsionaarne sundravi. Kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus. (p 25 ja 27) Ambulatoorne sundravi on oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse, ja selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda. (p 32) Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne vahend. Nii tuleb sundravi kohaldamisel hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse ravi näol. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik. Sõltumata sundravi määramisel antavast kohtu volitusest isikule vajaduse korral ravimeid tahtevastaselt manustada, tuleb tervishoiuteenuse osutajal ravi kohaldamisel lähtuda alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, pakkudes esmalt võimalust alluda ravile vabatahtlikult ja alles seejärel, kui ta sellest keeldub, kasutada sundi. (p 33)
3-1-1-9-17 PDF Riigikohus 22.03.2017
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-79-03, p 14 ja RKKKo asjas nr 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka väärteoasjadele. Registrist kustutatud karistusandmed ei saa olla aluseks mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb karistusseadustiku § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest (RKKKo asjas nr 3-1-1-70-16, p 10). (p 9) Kui kohus on lisakaristuse kohaldamisel otsesõnu arvestanud isiku varasemaid kustunud karistusi ja omistanud neile isiku teosüüd suurendava toime, tingib see puudus kohtuotsuse osalise tühistamise mõistetud lisakaristuse osas. (p 10)
3-1-2-1-17 PDF Riigikohus 20.03.2017
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12) Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17) Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18) Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21) Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10) See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21) Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20) Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21) Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
3-1-1-6-17 PDF Riigikohus 20.03.2017
Arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna aga kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 11). (p 7) Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9) Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16) Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16) Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). (p 9) Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13) Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16) Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16) Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)
Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa. (p 18-19)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 13)
Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). (p 16) Olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma, ei täidaks uue rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (p 16) Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. (p 17)

Kokku: 756| Näitan: 61 - 80

/otsingu_soovitused.json