Kohtulahendite liigitus

Kohtuasja nr	Kohus	Lahendi kp	Seotud sätted	Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-79-15	Riigikohus	28.10.2015	KarS § 113 KarS § 118 lg 1 p 7	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> ettevaatamatus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> subjektiivne koosseis -> tahtlus -> tahtluse piiritlemine ettevaatamatusest Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKK 3-1-1-4-08, p 19 ja 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt RKKK 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12). (p 6) Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7) Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistusliigi ja -määra valik Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKK 3-1-1-63-14, p 15.2). (p 9) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> põhikaristus mitme süüteo eest Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> tapmine Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> surma põhjustamine ettevaatamatusest Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> raske tervisekahjustus -> oht elule Selleks, et tunnistada isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb tuvastada, et isik põhjustas kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui süüdistatav põhjustas kannatanu surma kergemeelsusest, tuleb tema tegu kvalifitseerida ideaalkogumis KarS § 118 lg 1 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. (p 5) Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus. Rääkimaks sellise haava tekitamise korral mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure (vt RKKK 3-1-1-40-13, p 10). (p 7) Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). (p 8) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulud Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse kulud -> sundraha Menetluskulu tuleb mõista süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise kohta (vt RKKK 3-1-1-79-14, p 52). (p 10) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-74-15	Riigikohus	22.10.2015	KarS § 423 ¹	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistusõiguse põhimõtted -> topeltkaristamise keeld Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> korduvus ja süstemaatilisus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistamise alus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> liiklussüüteod -> sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt Enne KarS § 423¹ kehtima hakkamist toimepandud süütegude arvestamine ei riku nullum crimen sine lege-põhimõtet, sest kuriteo eest mõistetakse karistus üksnes viimase, seaduse kehtivuse ajal toimepandud kuriteo tunnustega teo eest (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12; RKKKm 3-1-1-75-15, p 10). (p 11) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kassatsioonimenetlus -> kassatsiooni tähtaeg Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse avalikustamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlustähtaeg -> kassatsiooni esitamise tähtaeg Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlustähtaeg -> tähtaja arvutamine Kohtuotsuse avalikustamise aeg on kohtuotsuse tegemise kuupäev, millest hakkab kulgema KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud kassatsiooni esitamise tähtaeg. (p 13) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kokkuleppemenetlus -> kokkuleppemenetluses tehtud kohtulahendi vaidlustamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> apellatsioonimenetlus -> apellatsiooniõigus ja selle piirangud KrMS § 318 lg 4 teise lause esimese alternatiivi kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Viidatud sättes peetakse silmas olukorda, kus kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole aga võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendatud. (Vt RKKKm 3-1-1-70-12, p-d 8–10). (p 10) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-82-15	Riigikohus	22.10.2015	KarS § 423 ¹	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> süütegude liigid Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 423¹ järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12) Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 423¹ eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 423¹ järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13) Karistusõigus -> väärteomenetlus -> väärteomenetlust välistavad asjaolud Kui isik paneb toime kolmanda juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ja kriminaalkorras süüdimõistmise, kuid osaliselt samasid sõiduki juhtimisõiguseta juhtimisi puudutav väärteomenetlus jätkus, tuleb eelnevad menetlused VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel lõpetada. (p 14) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tegu -> eriline isikutunnus Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 423¹ järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistusõiguse põhimõtted -> topeltkaristamise keeld Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> ne bis in idem (topeltmenetlemise ja -karistamise keeld) Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 423¹ järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11) Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 423¹ järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12) Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 423¹ eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 423¹ järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> liiklussüüteod -> sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS §-s 423¹ sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu. Teisisõnu on ka sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise mõiste seotud varem toimepandud juhtimisõiguseta juhtimistega. KarS § 423¹ järgi karistamine eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm juhtimisõiguseta juhtimist, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 423¹ (kuritegu) või LS § 201 (väärtegu) alla. Samuti ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8) KarS § 423¹ järgi süüditunnistamisel tuleb tuvastada vähemalt kolm sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isiku poolt, mis kõik peavad vastama süüteokoosseisule (LS § 201 või KarS § 423¹), olema õigusvastased ja toimepandud süüliselt (KarS § 2 lg 2). (p 9) Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 423¹ järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11) Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 423¹ järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12) Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 423¹ eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 423¹ järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13) Kui isik paneb toime kolmanda juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise, mis toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise ja kriminaalkorras süüdimõistmise, kuid osaliselt samasid sõiduki juhtimisõiguseta juhtimisi puudutav väärteomenetlus jätkus, tuleb eelnevad menetlused VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel lõpetada. (p 14) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> korduvus ja süstemaatilisus 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS §-s 423¹ sisalduvale koosseisutunnusele süstemaatilisus laieneb mutatis mutandis süstemaatilise varguse kohta öeldu. Teisisõnu on ka sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise mõiste seotud varem toimepandud juhtimisõiguseta juhtimistega. KarS § 423¹ järgi karistamine eeldab, et isik on toime pannud vähemalt kolm juhtimisõiguseta juhtimist, sealjuures ei ole tähtis, kas need teod tuleks üksikult subsumeerida KarS § 423¹ (kuritegu) või LS § 201 (väärtegu) alla. Samuti ei ole süstemaatilisuse jaoks oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8) KarS § 423¹ järgi süüditunnistamisel tuleb tuvastada vähemalt kolm sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isiku poolt, mis kõik peavad vastama süüteokoosseisule (LS § 201 või KarS § 423¹), olema õigusvastased ja toimepandud süüliselt (KarS § 2 lg 2). (p 9) Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 423¹ järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11) Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 423¹ järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12) Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 423¹ eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 423¹ järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistamise alus Kriminaalkorras süüdimõistmine KarS § 423¹ järgi ei lähe vastuollu ne bis in idem-põhimõttega siis, kui isik on varasemates samaliigilistes süütegudes süüdi mõistetud ja karistatud. Ekslik on aga järeldus, et isiku karistamine LS §-s 201 sätestatud väärtegude eest pärast süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises süüdimõistmist on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ja et puudub õiguslik piirang isiku väärtegude eest karistamiseks, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest nähtuvalt ei ole isikut nende varasemate väärtegude eest karistatud. (p 11) Vähemalt kolmanda LS §-le 201 vastava väärteo toimepanemisel subsumeeritakse tegu kooskõlas KarS § 3 lg-ga 5 kuriteona KarS § 423¹ järgi. Kui isikut on enne seda sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud, on varasemad väärteod toimepanijat iseloomustav eriline isikutunnus (KarS § 24 lg 1), mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine (RKKKo nr 3-1-1-75-15, p 8). Sellisel juhul karistatakse isikut üksnes selle viimase teo eest. Sellises olukorras ei tõusetu küsimust ne bis in idem-põhimõtte rikkumise kohta. (p 12) Kui isikut ei ole varasemate samaliigiliste süütegude eest karistatud (faktiline retsidiiv), on karistuspoliitiliselt põhjendatud menetleda ühtset süsteemi moodustavaid süütegusid (kõiki osategusid) samas menetluses. Ka väärteo kvalifitseerimise tõlgendus toetab seda seisukohta: kui ühte väärteoasja liidetud kolmest isikule etteheidetud väärteost kaks vastasid kvalifitseeritud koosseisule, hõlmab kvalifitseeritud koosseis ka põhikoosseisule vastava rikkumise (RKKKo nr 3-1-1-38-07, p 19). Koosmõjus KarS § 2 lg-st 3 tuleneva topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga (ne bis in idem-põhimõte) laieneb see ka juhtimisõiguseta juhtimise subsumeerimisele kuriteona, kuivõrd süstemaatilisus KarS §-s 423¹ eeldab samaliigiliste süütegude toimepanemist. Teisisõnu, olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 423¹ järgi menetletava ja karistatava kuriteo koosseisus ja nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vrd RKKKo nr 3-1-1-22-11 p 13.3 ja nr 3-1-1-124-06, p 7). (p 13) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-75-15	Riigikohus	19.10.2015	KarS § 423 ¹ LS § 201	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tegu -> eriline isikutunnus Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 423¹ koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 423¹ sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistusõiguse põhimõtted -> topeltkaristamise keeld Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk) -> nulla poena sine lege (§ 23) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistamise alus Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 423¹ kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> korduvus ja süstemaatilisus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> liiklussüüteod -> sõiduki süstemaatiline juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt Põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud 20. aprilli 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid selles väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 423¹). (p 7) Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 1 tähenduses, mis KarS § 423¹ koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid KarS §-s 423¹ sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). (p 8) Nullum crimen sine lege põhimõttele antud tõlgenduse kohaselt ei ole vajalik, et kõik kolm mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimist peaksid olema toime pandud pärast KarS § 423¹ kehtestamist ehk siis pärast 1. jaanuari 2015 (RKKKo 3-1-1-87-08, p 12). Karistades süüdlast olukorras, mil eelnev sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine vastas üksnes väärteokoosseisule ja isikut on väärteokorras korduvalt ka karistatud, karistatakse teda üksnes viimase, s.o kuriteotunnustega teo, mitte aga varasemate väärtegude eest. (p 10) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-60-15	Riigikohus	08.10.2015	KarS § 5 lg 2 KarS § 184 KarS § 392 NPALS § 2 lg 1 p 3 KrMS § 237 ¹ lg 1	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> põhikaristus mitme süüteo eest Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> maksualased süüteod -> keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseaduslik sisse- ja väljavedu Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> blanketne koosseis Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> rahvatervisevastased süüteod -> narkootikumidega seotud süüteod -> narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ja selle ettevalmistamine Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2) Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> lühimenetlus Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237¹ lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9) KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> lühimenetlus -> kohtumenetlus lühimenetluses Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237¹ lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ekspertiis -> ekspertiisiakt Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendid -> ekspertiisiakt Kui ekspert on puhta narkootilise aine koguse arvutamisel eksinud, kuid teinud samas kindlaks puhta narkootilise aine sisalduse protsentides, ei ole tegemist veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Sellisel juhul saab eksperdi arvamuse alusel mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. (p 14.2) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine ning kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine -> kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendite hindamine Kriminaalasjade eraldamine tingib olukorra, kus sama teo kohta kogutud tõendeid peavad hindama erinevad kohtukoosseisud ja seega võib paratamatult erineda ka nende kohtukoosseisude poolt osale tõenditele antud hinnang. (p 12) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistusseaduse ajaline kehtivus KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt. (p 7.1) Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2) Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2) Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> prokuratuur -> prokuratuuri õigused ja kohustused kohtueelses menetluses Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kohtumenetluse võistlevus KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-70-15	Riigikohus	06.10.2015	KrMS § 268 KarS § 121 lg 1	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> liitkaristuse mõistmine Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> vägivallategu -> kehaline väärkohtlemine Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> korduvus ja süstemaatilisus Peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 lg 1 järgi. Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 10) Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 3⁴ ja 3⁵ alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1) Arvestades, et KrMS § 268 seab kohtumenetluses isiku süüküsimuse kindlakstegemisele ja tema teole õigusliku hinnangu andmisele kindlad raamid, ei ole õigustatud irduda osutatud normis toodud põhimõtetest ka süüdimõistetu teo jätkuva karistatavuse kontrollimisel. Vastupidine arusaam võib viia olukorrani, kus isikule saab tagantjärele ette heita ka sellist käitumist, mis tema teo ebaõigussisu oluliselt suurendab, kuid mille aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kohtumenetluses ei arutatud või erinevad faktilised asjaolud süüdistusest oluliselt. Vaagides seega KrMS § 432 lg-te 3⁴ ja 3⁵ alusel küsimust selle kohta, kas uus seadus välistab süüdimõistetu karistamise vangistusega, lühendab teo eest ette nähtud vangistust või kas see tegu on jätkuvalt kuriteona karistatav, peab täitmiskohtunik lähtuma nendest isiku süüditunnistamise aluseks olnud faktilistest asjaoludest, mis on toodud süüdistusaktis sisalduvas teokirjelduses ega erine neist oluliselt. (p 11.2) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlusdokumendid -> süüdistusakt Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kaitseõiguse tagamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kohtumenetluse võistlevus KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (p 11.1) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistusseaduse ajaline kehtivus Kehalise väärkohtlemise korduvat toimepanemist puudutavate faktiliste asjaolude kirjeldamine süüdistuses ei olnud enne 1. jaanuari 2015 süüdlase käitumise kvalifitseerimise seisukohalt tähtis. Ometi on tegemist selliste faktiliste asjaoludega, mis kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt süüdlase vastutust raskendaksid ja millest sõltub ka isikule KarS § 121 järgi mõistetud karistuse vähendamine. Kui süüdimõistetule ette heidetud käitumise kirjeldusest ei nähtu, et tegemist on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuga, tuleb tema tegu kehtiva karistusseaduse redaktsiooni põhjal käsitada KarS § 121 lg 1 dispositsioonile vastava kuriteona. (p 11.3) Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära. Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt RKKKm 3-1-1-61-15, p-d 14 ja 15). (p 12) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-4-1-13-15	Riigikohus	23.09.2015		Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> lühimenetlus -> põhikaristuse vähendamine 1/3 võrra Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistuse mõiste ja eesmärk PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39) Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41) Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk) -> riigi kohustus kaitsta vanemaid ja lapsi (§ 27 lg 4) Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44) Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> alternatiivaktiline delikt KarS § 141 lg 2, mida tuleb sisustada sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduva teokirjelduse kaudu, on alates 23. detsembrist 2013 alternatiivaktiline kuriteokoosseis. See kuriteokoosseis hõlmab inimese tahte vastase temaga suguühendusse astumise kõrval ka muu sugulise iseloomuga teo, kui see on toime pandud vägivallaga või ära kasutades isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. (p 27) KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> raskendavad asjaolud Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> XIII peatükk. Kohus -> Kohus põhiseaduslikkuse järelevalves (§ 152) Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41) Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk) -> põhiõiguste piiramise tingimused (§ 11) Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39) Kuna seadusandjal on ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele eesmärkidele toetudes õigus kuritegude eest ette nähtud sanktsioone oluliselt muuta, sh neid raskendada, ei tulene uue karistusmäära ebaproportsionaalsus ainuüksi asjaolust, et varem oli samalaadse kuriteo eest ette nähtud kergem karistus. (p 43) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47) KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted -> õigusriigi põhimõte (§ 10) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted -> inimväärikuse põhimõte (§ 10) PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk) -> õigus vabadusele ja isikupuutumatusele (§ 20) Vabadusekaotuslik karistus riivab PS § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele. Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel. PS § 20 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib seaduse alusel võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. (p 38) Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44) Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47) Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59) Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> seksuaalne enesemääramine Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43) Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44) Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> seksuaalne enesemääramine -> vägistamine Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28) KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47) Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus -> Õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve (II peatükk) -> asja lahendamise piirid Riigikohtus (§ 14) -> asjassepuutuvus (§ 14 lg 2) Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. (p 24) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> seksuaalne enesemääramine -> noorema kui kümneaastase isiku arusaamisvõimetus Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> karistuse asendamine -> vangistuse asendamine raviga Täitmaks preventiivset eesmärki suure retsidiivsuse ohuga, näiteks pedofiilia diagnoosiga seksuaalkurjategijate puhul, on eeltingimuseks isiku karistuse võimalikule asendamisele kompleksraviga alati vangistuse osaline ärakandmine. (p 52) KarS § 69² lg 2 sätestamisel on seadusandja käsitanud seksuaalkurjategijate kompleksravi vabadusekaotuse alternatiivina, kuna asendamise üheks eelduseks on vangistuse mõistmine karistusena. KarS § 69² lg 1 järgi on asendamine lubatav üksnes süüdimõistmisel ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu kuriteo toimepanemises ning lg 4 järgi saab vangistust raviga asendada üksnes süüdimõistetu nõusolekul, mis viitab sellele, et seda asendussanktsiooni tuleb pigem lugeda mittekaristuslikuks (meditsiiniline olemus). Sellest järeldub ühtlasi, et vaatamata teo suhteliselt suurele ebaõigusmäärale (süü suurus tingib vabaduse võtmise), on seadusandja aktsepteerinud võimalust karistuse asemel kohaldada abinõu, mis keskendub kuriteo toimepanemist soodustanud põhjuse ravimisele või kontrolli all hoidmisele. (p 54) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59) Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus -> Konkreetne normikontroll -> Asjassepuutuvus -> otsustava tähtsusega norm -> sanktsiooninorm Karistusseadustiku eriosa normi sanktsioon on konkreetse normikontrolli korras algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv juhul, kui selles ettenähtud karistust tuleks süüdistatava suhtes sanktsiooni põhiseaduspärasuse korral kohaldada. PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt saab aga mistahes eriosa normi sanktsioonis ettenähtud karistuse kohaldamine kõne alla tulla vaid juhul, kui süüdistatav on pannud toime sama normi dispositsioonis kirjeldatud kuriteo. (p 25) Karistusseadustiku eriosa normide sanktsioonides ettenähtud karistusmäärade põhiseaduspärasuse vaidluse asjades tuleb normi asjassepuutuvuse kontrollimisel arvestada ka sellega, et karistusseadustiku üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust, mh süüdlase karistamisel. Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 30) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 13. KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20. Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33) Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4). Ringkonnakohus on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga õigesti leidnud, et isiku suhtes KarS §-d 73 ja 74 ei kohaldu. Karistusest tingimisi vabastamine ei mõjutaks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära asjassepuutuvust praeguses asjas ka põhjusel, et tegemist ei ole eraldi karistusliigiga, vaid mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise alternatiiviga (RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2). Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p-d 34-35) KarS § 141 lg 2 asjassepuutuvust sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse suhtes ei mõjuta ka asjaolu, et isikule mõistetud vangistust vähendati lühimenetluses kolmandiku võrra. Kuigi KrMS § 238 lg 2 näeb ette kohtu kohustuse vähendada lühimenetluses süüdimõistvat otsust tehes mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses määrav tähendus üksnes karistuse mõistmise aluseks oleval eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud sanktsioonil, s.o normil, millest kohus lähtub süüle vastava karistuse valikul. Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus -> Konkreetne normikontroll -> Asjassepuutuvus -> kohtuasja lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamine KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20. Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted -> võimude lahusus ja tasakaalustatus (§ 4) Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> põhikaristus kuriteo eest -> vangistus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süü Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistusliigi ja -määra valik Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39) Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistuse mõistmine Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47) Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistuse kohaldamine alla alammäära KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> karistusest vabastamine -> karistusest tingimisi vabastamine Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem. (p 34) Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4. Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p 35) Konstitutsiooniõigus -> Põhiseadus -> Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk) -> võrdsuspõhiõigus (§ 12) KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. Seetõttu ei teki praeguses asjas küsimust õigusloome ebavõrdsusest (PS § 12) KarS § 141 siseselt. (p 47) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-61-15	Riigikohus	26.06.2015	KarS § 5 lg 2	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> liitkaristuse mõistmine KrMS § 432 lg 3⁵ kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13) Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14) Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (RKKKm nr 3-1-1-122-02, p 6 ja nr 3-1-1-33-03, p 7). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumi eest ja ta kuulub mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii, et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega võimalust moodustada liitkaristust (vt RKKKm nr 3-1-1-134-02, p 6 ja RKKKo nr 3-1-3-5-03, p 12). (p 15) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> vägivallategu -> kehaline väärkohtlemine Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine -> kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise menetlus KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8) KrMS § 431 ei anna kohtule pädevust muuta teole antud juriidilist hinnangut ega õiguslikku kvalifikatsiooni, sest sellised küsimused lahendatakse kohtuliku arutamise tulemusel kohtuotsuses, mille muutmist saab taotleda korralise kaebeõiguse realiseerimise kaudu. (p 9) KrMS § 432 lg 3⁵ kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistusseaduse ajaline kehtivus KarS § 5 lõikes 2 nimetatud isik esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks ja kohus lahendab taotluse KrMS § 432 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses. KrMS § 431 lg-s 3 nimetatud taotluse kohta on maakohtul õigus küsida prokurörilt ja teistelt menetlusosalistelt kirjalikku arvamust (vt RKKKm nr 3-1-2-2-07 p 12). (p 8) KrMS § 432 lg 3⁵ kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13) Vähendada tuleb sellist liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt RKKKm nr 3-1-3-15-03, p 6.1; RKKKonr 3-1-2-3-03, p 10 ja RKKKo nr 3-1-3-6-04, p 12). (p 14) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused KrMS § 432 lg 3⁵ kohaselt mõistab täitmiskohtunik tulenevalt karistusseadustiku § 5 lõikest 2 uue liitkaristuse, kui isikule on jõustunud kohtuotsusega mõistetud liitkaristus ning uus seadus välistab liitkaristuse mõistmise aluseks olnud kuritegudest ühe või mitme karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. KarS § 5 lõike 2 kolmanda lause kohaselt vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani. See tähendab, et isikule ei mõisteta uut karistust KarS 4. peatüki kõikide sätete kohaldamisega, vaid juba mõistetud karistus viiakse mehhaaniliselt kooskõlla kergendava karistusseaduse nõuetega ja liitkaristus mõistetakse sanktsiooni ülemmäärade liitmise teel. Sellist liitmist õigustab asjaolu, et eelmise karistusseaduse järgi mõistetud karistus on jõustunud ja kergendava karistusseaduse alusel liitkaristuse moodustamine tooks kaasa kord juba lõppenud kriminaalmenetluse osalise kordamise. Sisuliselt tuleks KarS § 5 lg-t 2 kohaldaval kohtul läbida uuesti kohtuotsuse tegemise juurde kuuluv karistuse mõistmise etapp (KrMS § 306 lg 1 p-d 5, 6), mis arvestaks seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendaks varasema, jõustunud kohtulahendiga isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest kahjustaks selline liitmine oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu (vt RKKKm nr 3-1-1-112-03, p 6). (p 13) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> korduvus ja süstemaatilisus Kehalise väärkohtlemise kvalifitseeriv tunnus – korduvus – esineb siis, kui saab rääkida kahest eraldiseisvast teost. Korduvus ehk retsidiiv võib olla nii faktiline kui ka juriidiline. Faktiline retsidiiv tähendab, et isik on toime pannud vähemalt kaks süütegu, mille eest teda ei ole varem süüdi mõistetud. Selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-1-08, p 5 ja nr 3-1-1-15-08, p 15). Seega on peksmine kui korduv löömine loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu. Peksmine sisaldab küll korduvat löömist, mis ei ole aga karistusõiguslikult käsitatav teomitmusena, vaid loomuliku teoainsusena ja tuleb seetõttu subsumeerida KarS § 121 esimese lõike järgi. Võimalik on mõistetavalt ka korduv peksmine. Selliseks järelduseks peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. (p 11.1.) Juriidiline retsidiiv tähendab, et isik on varem süüdi mõistetud ning paneb siis toime uue süüteo. Korduvus peab olema tuvastatud kohtuotsusega (RKKKo nr 3-1-1-48-96). Varem süüteo toime pannud isikuks saab lugeda isikut, kelle kohta on vastavad andmed karistusregistris. (p 11.2.) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-94-14	Riigikohus	22.06.2015	KarS § 83 ¹ KarS § 17 lg 1 KarS § 83 lg 2 KarS § 206 KarS § 207 KarS § 217 KarS § 255 lg 1 KarS § 256 lg 1 KarS § 84 KarS § 394 lg 1	Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtueelse menetluse lõpuleviimine -> süüdistusakti koostamine ja kohtusse saatmine Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlusdokumendid -> süüdistusakt Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170) Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> konfiskeerimise asendamine Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83¹ alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> süüteo vahetu objekti konfiskeerimine Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246) Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83¹ tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248) Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> subjektiivne koosseis -> tahtlus Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistusseaduse ajaline kehtivus KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> kahjustamine -> arvutiandmetesse sekkumine DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203) KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> vara ebaseaduslik kasutamine -> arvutisüsteemi ebaseaduslik kasutamine DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180) KarS § 217 näol on tegemist arvutikuritegevuse regulatsiooni keskse sättega, mis eelneb tihtipeale muudele rikkumistele. (p 186) Arvutisüsteemi kasutamiseks tuleb pidada arvutisüsteemi käitamist selle sihipärasel moel kas aktiivselt (tehes ise andmetöötlust) või passiivselt (kasutades andmetöötluse tulemusi). Arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist või juurdepääsemist kujutab endast aga juba sellise käitamisvõimaluse loomine e sellise olukorra loomine, kus isikul on võimalik hakata arvutisüsteemi selle sihipärasel moel kasutama. (p 187) DNS-sätete muutmist saab pidada arvutisüsteemi aktiivseks kasutamiseks (andmetöötluse teostamiseks). (p 188) Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189) Individuaalõigushüvede puhul võib õigushüve kandja anda teisele isikule nõusoleku oma õigushüvesse sekkumiseks. KarS § 217 kaitseb esiteks õigustatud isiku huvi hoida arvutisüsteemis olevad andmed saladuses ja teiseks tema huvi arvutisüsteemi puutumatuse ning kättesaadavuse vastu. Need on individuaalsed õigushüved, mille karistusõiguslikust kaitsest võib õigustatud isik loobuda, andes mõnele teisele isikule nõusoleku arvutisüsteemi kasutada (enne 24. märtsi 2008) või hankida sellele juurdepääs (pärast 24. märtsi 2008). Karistusõiguslikult kehtivast nõusolekust saab rääkida juhul, kui nõusolek on teadlik (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.2). Kannatanu nõusoleku teadlikkuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest, nagu võetakse aluseks süüdistatava tahtluse tuvastamisel koosseisupärase teo osas vastavalt KarS §-le 16. See tähendab, et teadlikust nõusolekust saab kõneleda siis, kui õigushüve kandja potentsiaalse nõusoleku andmisena kõne alla tulevat tegu tehes vähemalt peab võimalikuks, et tema õigushüvesse sekkutakse, ja möönab seda; kui ta aga usub tõsimeeli, et sekkumist ei toimu, ei saa nõusoleku andmist jaatada. (p 191) Nõusoleku instituut tuleb sisustada eeskätt faktiliste asjaolude alusel. See tähendab muu hulgas, et nõusolekut ei saa tuletada pelgalt sellest, et õigustatud isikule anti võimalus nõusoleku andmiseks. On oluline, kas õigustatu tegelikult nõusoleku andis või ei. Nõusolekust pole võimalik kõneleda olukorras, kus mõnele süüteokoosseisule vastava teo toimepanemisest huvitatud isik soovib, et õigustatud isik annaks talle teo toimepanemiseks nõusoleku, ja palub seda nõusolekut kinnitada mingi teoga, mille õigustatud isik tõepoolest teeb, saamata samas aru, et ta annab seeläbi nõusoleku (ta tegutseb hoopis teistel motiividel). Arvutikasutajate nõusolekut KarS §-le 217 vastava teo toimepanemiseks ei saa seega tuletada pelgalt asjaolust, et neil võimaldati lugeda litsentsilepingut. Lepingu lugemise võimaldamine ei tähenda, et arvutikasutajad lepingus tooduga teadlikult nõustusid. (p 192) DNS-Changer paigaldatakse arvutisse seeläbi, et arvutikasutaja laeb internetist alla meediapleieri või videokoodeki installatsioonifaili ja seejärel installeerib pleieri või koodeki. Sellega paigaldatakse installeerimiskäsku andes ka DNS-Changeri. Meediapleier on arvutiprogramm, mis võimaldab avada meediafaile (video- ja audiofaile). Videokoodek on arvutiprogramm, mis muudab teatud videofailid meediapleieri jaoks avatavaks. Meediapleier ega videokoodek ei ole mitte kuidagi seotud arvutisüsteemi DNS-sätetega. Seega ei saa öelda, et DNS-Changeri paigaldanud arvutikasutajad möönavad programmi (s.o meediapleieri või videokoodeki) olemusest tulenevalt, et nad annavad programmi installeerides kellelegi õiguse siseneda oma arvutisüsteemi DNS-sätete muutmiseks. (p 195) Arvutiprogramme levitatakse tihtipeale nn bundle-meetodit kasutades: ühte paigaldusfaili on köidetud kokku (inglise keeles bundle) mitu programmi (peale kasutaja soovitud programmi veel vähemalt üks lisaprogramm). Niisuguse meetodi kasutamine karistusõigusliku nõusoleku seisukohast on probleemitu juhul, kui lisaprogrammide paigaldamine tehakse kasutajale üheselt selgeks. (p 196) Tulemüür kujutab endast arvutiprogrammi, mis otsustab teatud parameetrite alusel, kas arvutisüsteemi ja interneti vahelist andmesidet lubada või mitte. Seega takistab tulemüür siis, kui keegi üritab interneti kaudu siseneda arvutisüsteemi (nt internetiseadete muutmiseks). Niisiis kujutab vastava programmi installeerimine mitteteadliku kasutaja käe läbi endast arvutisüsteemile juurdepääsu hankimist tulemüüri vältimise teel. (p 199) Arvutisüsteemis olevad DNS-sätted kujutavad endast arvutisüsteemis töötlemiseks sobivas vormis esitatavat teavet e arvutisüsteemis olevaid andmeid KarS § 206 mõttes. Seniste DNS-seadete asendamine uute seadetega kujutab endast arvutiandmete muutmist. Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. Erinevalt KarS §-st 217 ei ole KarS § 206 puhul oluline, kas andmed on kaitstud turvavahendiga või mitte. (p 203) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> põhikaristus mitme süüteo eest Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> täideviimine -> vahendlik Kui teo vahetult toime pannud isikud (s.o arvutikasutajad kui arvutisüsteemide suhtes õigustatud isikud) on nõus, et DNS-Changer nende käsutatavasse arvutisse paigutatakse ja programm arvutis muudatusi teeb, ei saa öelda, et DNS-Changeri installeerimisfaili arvutikasutajatele kättesaadavaks teinud isikud valitsevad arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. KarS § 217 koosseisu silmas pidades tähendab see, et ei saa kõneleda teo ebaseaduslikkusest. Kui aga nõusolek puudub, tuleb arvutikasutajate teadmislünka ja teo ebaseaduslikkust jaatada. (p 189) Sama moodi nagu KarS § 217, kaitseb ka KarS § 206 individuaalõigushüve, millesse sekkumiseks saab teisele isikule nõusoleku anda: õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu. Kui programmi levitajatel arvutikasutajate nõusolekut ei ole, saab öelda, et nad tegutsevad ebaseaduslikult, valitsedes teo omakäeliselt toime pannud arvutikasutajaid ülekaaluka teadmisega. (p 203) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> osavõtt -> kihutamine Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> rahapesualased süüteod Eelkuritegu kujutab endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. (p 170) Rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise. (p 170) Küberkuritegu e eelkuritegu rahapesu mõttes saab olla üksnes DNS-Changeri internetti laadimine, millele järgneb selle programmi paigaldamine arvutikasutajate poolt, kuna nende arvutisüsteemide puhul, kuhu on DNS-Changer vahendlikult installeeritud, on õigustatud isikuteks nende arvutisüsteemide kasutajad. (p 180) KarS § 5 lg 2 esimest lauset tuleb KarS § 394 kontekstis tõlgendada nii, et isikut ei saa süüdi tunnistada raha pesemise eest, mille ta sai teoga, mis oli toimepanemise hetkel kuritegu, hilisema seadusemuudatuse kohaselt aga mitte. (p 184) Rahakäsutuse eesmärk on rahapesu tuvastamisel olulise tähtsusega. Nimelt peab rahapesu koosseisu realiseerimiseks vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 25). Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks varakäsutuse majanduslik sisu alati rahapesu – ka mõne tegeliku nõude täitmiseks tehtud varakäsutus võib endast kujutada rahapesu. Nii võib see olla näiteks olukorras, kus isikul on nii seadusliku kui ka kuritegeliku päritoluga raha ja ta käsutab just ebaseaduslikult saadud raha. Sellises olukorras saab KarS § 394 kontekstis üldjuhul näha varakäsutuse raskuspunkti mitte nõude täitmisel iseenesest, vaid otsustusel täita nõue puhta raha asemel musta rahaga, ja raha ebaseaduslikkuse varjamise keskset osa tuleb sellises tehingus jaatada. (p 216) Olukorras, kus tehingute ja ülekannete sisu on määratud suvaliselt, on tehingute eesmärk peamiselt vara päritolu varjamine. (p 218) Ainuüksi enda ärilise tegevuse varjamine teiste isikute eest ei kujuta endast veel rahapesu. Rahapesust saab kõneleda siis, kui isik enda rolli pisendades või peites juhib teisi isikuid eksimusse RahaPTS § 4 lg 1 mõttes. Näiteks kui isik soovib, et tema isikut konkreetsete äriühingute ja seeläbi nende äriühingute kaudu käsutatud kuritegelike varadega ei seostataks ehk sooviks varjata oma omandiõigust vara osas või varaga seotud muid õigusi RahaPTS § 4 lg 1 p 1 mõttes. Isik võib varjata enda seost konkreetse varaga ka seeläbi, et jätab mulje, justkui kuuluks vara tema sugulastele. Asjaolu, et sellisel juhul võib varjamise tuvastamine olla lihtsam kui juhul, kus varaomanikena näidatakse perekonnaringist väljapoole jäävaid isikuid, ei välista varjamist, sest RahaPTS § 4 lg 1 puhul pole varjamise n-ö kvaliteet iseenesest oluline. Õiguslikult käsitatakse vara teistele isikutele kuuluvana, mis moonutab tegelikku olukorda. (p 219) Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237) Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238) Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239) Arvutikuritegudega kui eelkuritegudega saadud vara võib aga olla rahapesu objekt ja alluda konfiskeerimisele KarS § 83 lg 2 alusel koosmõjus KarS § 394 lg-ga 5. (p 246) Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83¹ tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) RKKKm 3-1-1-96-13 p-s 15 on selgitatud, et vara, mis on juba mingite teiste tegudega rahapesu objektiks muudetud, ei lakka olemast rahapesu objekt pelgalt seetõttu, et seda vara kasutati pärast rahapesu isiklikuks tarbimiseks. Seega selle objektiga lisatoimingute tegemine, näiteks tarbimisse suunamine, ei mõjuta selle tulemusel saadud vara käsitamist rahapesu objektina. Seega näiteks kuritegelikul teel saadud vara eest kinnistute või sõidukite omandamisel on saadud vara hinnatav rahapesu objektina. (p 248) Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83¹ alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251) Olukorras, kus isik saab kuriteoga varalist kasu ja seejärel asub seda n-ö pesema, ei saa rahapesu tulemusel saadud vara pidada rahapesuga saadud kuritegelikuks tuluks, sest vara on saadud juba eelkuriteo toimepanemisega. Erandiks on olukord, kus rahapesu tulemusena vara väärtus suureneb või esialgsele varale lisandub vara muul viisil. (p 252) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> kahjustamine -> nuhkvara, pahavara ja arvutiviiruse levitamine DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> kahjustamine -> arvutisüsteemi toimimise takistamine DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) KarS § 207 lg-s 1 sätestatu kaitseb õigustatud isiku huvi arvutisüsteemi korrapärase toimimise suhtes. Seetõttu saab õigushüve kandja anda sellesse hüvesse sekkumiseks teisele isikule nõusoleku. (p 205) KarS § 207 lg 1 kujutab endast koosseisutegude "kustutamine", "rikkumine", "muutmine" ja "sulustamine" osas KarS § 206 lg 1 kvalifikatsiooni: teo tagajärg on arvutisüsteemi toimimise häirimine või takistamine. Arvutisüsteemi häirimisest või takistamisest tuleb rääkida siis, kui mõjutatakse süsteemi korrapärast funktsioneerimist, kusjuures häirimine tähendab vähemintensiivset mõjutamist kui takistamine. (p 206) Vale veebilehe kuvamine kujutab endast internetikasutamise (arvutisüsteemi üks toimimise liike KarS § 207 lg 1 tähenduses) häirimist. (p 208) Samuti vastab KarS § 207 lg 1 koosseisule n-ö vale reklaami kuvamine. Näiteks kui DNS-sätteid ei muudetaks, oleks arvutikasutajale kuvatud teistsugune reklaam kui see, mis arvutikasutajale tegelikult kuvati. (p 209) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> kelmus -> arvutikelmus DNS-serverite haldamine (nt serveri käigus hoidmine, selle tarkvara ajakohastamine jms) ei kujuta endast arvutikuritegu. Seda seetõttu, et DNS-serverite puhul olid õigustatud isikud süüdistatavad ja sellest lähtudes ei saa serverites muudatuste tegemist pidada ebaseaduslikuks ühegi küberkuriteo koosseisu mõttes. Eeltoodud põhjusel ei saa ühelegi arvutikuriteo koosseisule vastavaks teoks pidada mingi sisu (nt reklaamide, n-ö valede või tühjade veebilehtede) edastamist arvutikasutajate arvutitesse. Arvutid pöördusid vastavalt etteantud parameetritele konkreetsete DNS-serverite poole ja kuna DNS-serverite suhtes õigustatud isikud ei ole mitte arvutikasutajad, vaid serverite operaatorid, ei ole tähendust sellel, kas serverid edastasid kasutajatele sellist teavet, nagu nad soovisid, või mitte. (p 177-178) Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> avaliku rahu vastased süüteod -> avaliku julgeoleku vastased süüteod -> kuritegelik ühendus Kuritegelikust ühendusest kõnelemist ei välista asjaolu, et isikud tegelevad mitme õiguspärase projektiga. Kui kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud teevad kuritegude kõrval koos ka õiguspäraseid tegusid, ei välista see nende isikute vastutust kuritegude toimepanemises kuritegelikus ühenduses. (p 232) Ei ole õige, et KarS § 256 lg 1 ja KarS § 394 lg 2 p 4 vahel ei saa tekkida kogumit, sest KarS § 256 lg 1 neeldub KarS § 394 lg 2 p-s 4. Küll aga oli enne 1. jaanuari 2015 võimalik see, et KarS § 394 lg 2 p 4 neeldus raskemat karistust ette nägevas KarS § 256 lg-s 1; pärast 1. jaanuari võib KarS § 256 lg-s 1 neelduda KarS § 255 lg 1. See on nii olukordades, kus isiku tegu täidab nii KarS § 394 lg 2 p 4 (enne 1. jaanuari 2015) või KarS § 255 lg 1 (pärast 1. jaanuari 2015) kui ka KarS § 256 lg 1 koosseisu. (p 237) Kuritegeliku ühenduse loomine kujutab endast kuritegeliku ühenduse rajamist ja leiab seega aset enne ühenduse eksisteerimise algust. Mitte veel eksisteeriva ühenduse raames ei saa toime panna rahapesu KarS § 394 lg 2 p 4 mõttes (enne 1. jaanuari 2015) ja sellesse ühendusse ei saa ka kuuluda KarS § 255 lg 1 tähenduses (pärast 1. jaanuari 2015). (p 238) Kuritegeliku ühenduse juhtimiseks tuleb pidada selle ühenduse tegevuse kujundamist ja suunamist. Kuritegelikku ühendusse liikmete värbamine tähendab tegevust, mis on suunatud ühendusse uute liikmete saamisele. Nt kui isik kavandab kuritegeliku ühenduse rahapesuprotsessi korraldamise, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 (või vähemalt KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2) kui ka KarS § 256 lg 1 (kuritegeliku ühenduse tegevuse suunamine e juhtimine) koosseisu. Kui isik mahitab kuritegelikku ühendusse varem mitte kuulunud isikuid raha pesema, siis täidab ta nii KarS § 394 lg 2 p 4 – 22 lg 2 (rahapesule kihutamine) kui ka KarS § 256 lg 1 (uute liikmete hankimine kuritegelikku ühendusse e värbamine) koosseisu. Sellistes olukordades tuleb isik tunnistada süüdi üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. KarS § 394 lg 2 p 4 ebaõigus neeldub kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisus. Samas ei ole välistatud ka olukorrad, kus kuritegeliku ühenduse juhtimiseks loetavat tegu või ühendusse liikmete värbamist ei saa pidada konkreetse rahapesuteo toimepanemiseks. Näiteks kui isik kavandab mingi raha pesemise ja jagab ühenduse liikmete rollid selles protsessis (kuritegeliku ühenduse juhtimine), aga otsustab pärast plaani väljatöötamist, ent enne selle elluviimist sellest nt suure vahelejäämisriisiko tõttu loobuda ja keelab seda ellu viia ka ühenduse ülejäänud liikmetel; liikmed viivad selle kava siiski plaani väljatöötaja teadmata ellu. Sellisel juhul ei ole plaani väljatöötaja puhul KarS § 394 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis täidetud. Niisuguses olukorras tuleb ühenduse juhti karistada üksnes KarS § 256 lg 1 järgi. (p 239) KarS § 255 lg 1 koosseisule vastavad KarS § 256 lg 1 teine ja kolmas alternatiiv alati. Ei ole võimalik öelda, et kuritegeliku ühenduse juhtija või sellesse liikmete värbaja ei kuulu kuritegelikku ühendusse: just juhtimis- või värbamistegevuse kaudu annab ta kuritegeliku ühenduse tegevusse oma panuse e kuulub sellesse ühendusse. Seega neeldub juhtimise või värbamise puhul KarS § 255 lg 1 KarS § 256 lg-s 1. (p-d 237-240) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> süüteoga saadud vara konfiskeerimine Rahapesukuriteoga saadud varana on aga käsitatav selline vara, mille rahapesu toimepanija on omandanud rahapesuna käsitatava tegevuse tulemusena (näiteks tasu kriminaaltulu muundamise eest, rahapesu käigus rahapesu objektilt teenitud intress või muu finantstulu jmt). Üldjuhul puudub alus eeldada, et rahapesukuriteo vahetuks objektiks olev vara on ühtlasi ka rahapesu toimepanija poolt rahapesuga saadud vara KarS § 83¹ tähenduses. Mõnel juhul võib see aga nii olla. Seda eeskätt siis, kui rahapesu toimepanija omandab rahapesu tulemusena kogu rahapesu objektiks olnud vara. (p 247) Nende füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes saavad rahapesu tulemusena vara endale ja kellele ei omistata eelkuritegudele vastavate tegude toimepanemist, võib konfiskeeritava vara puhul tegemist olla ühteaegu nii rahapesu objektiga kui ka rahapesuga saadud tuluga ning sel juhul on võimalik kohaldada konfiskeerimist KarS § 83¹ alusel ja ka konfiskeerimise asendamist KarS § 84 alusel, kui vara on kulutatud. (p 251) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tagajärg -> kahju (aineline, varaline, suur, oluline, füüsiline) Arvutikelmus on kelmuse n-ö derivaat: mingite sündmuste ahela tulemusena peab ühel isikul tekkima varaline kahju (millele pidi kuni 2015. aastani vastama varaline kasu mõnel teisel isikul). Arvutikelmuse puhul peab ebaseaduslik sekkumine andmetöötlusprotsessi tooma kaasa andmetöötlusprotsessi tulemuse vahetu mõjutamise, mis omakorda peab vahetult viima varalise kahju tekkeni kannatanul (kuni 2015. aastani varalise kasu tekkeni mõnel teisel isikul). (p 212) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Kui prokuratuur on jätnud süüdistuses kuriteo täideviimise vahendlikkusele viitamata, on kohtul teatud juhtudel võimalik see eksimus kõrvaldada. Eksimust saab kõrvaldada siis, kui süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolud on vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad. (p 172) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-54-15	Riigikohus	17.06.2015	KarS § 12 ¹ lg 1 p 2 KarS § 84	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokatse Tunnistades isiku süüdi süüteokatses, on viide KarS § 25 lg-le 1 ülearune. KarS § 25 lg-le 4 viidatakse aga siis, kui süüteokatse on toime pandud kaastäideviimise vormis. (p 34) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> maksualased süüteod -> maksukelmus Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389² järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389¹ järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> süüteoga saadud vara konfiskeerimine Lugemaks süüteoga saadud raha eest ostetud asja süüteoga saadud varaks KarS § 83¹ mõttes, tuleb tuvastada, kas sellel asjal on süüteoga saadud rahaga vahetu ja individualiseeritav seos. (p 49) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tagajärg -> kahju (aineline, varaline, suur, oluline, füüsiline) KarS § 12¹ p 2 kohaselt on suure varalise kahju või ulatusega tegemist vaid siis, kui selle summa on suurem kui 40 000 eurot ehk vähemalt 40 000 eurot ja 1 sent. Summa, mis võrdub 40 000 euroga, KarS § 12¹ p 2 kohaselt suure varalise kahju või ulatuse määra ei täida. (p 39) Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud -> vara arestimine Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> konfiskeerimise asendamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlust tagavad menetlustoimingud -> konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse ja varalise karistuse tagamine KarS § 84 ei sätesta õiguslikku alust vara konfiskeerimiseks, vaid konfiskeerimise asendamiseks. Konfiskeerimise asendamisel vara ei konfiskeerita, s.o seda ei pöörata riigi omandisse, vaid isikule pannakse üksnes kohustus tasuda äratarvitatud või muul moel konfiskeerimise mõjualast väljaviidud vara väärtusele vastav rahasumma. See tähendab, et isikule jääb võimalus täita asenduskonfiskeerimise nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis on kohtuotsuse täitmise tagamiseks arestitud. (3-1-1-78-14, p 25; 3-1-1-92-14, p 14) Seega võib kriminaalasja lahendav kohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kohaldada küll KrMS §-de 141⁴ ja 142 alusel abinõusid, mille objektiks on mingi konkreetne ese (nt kinnistu, pangakontol olev raha, isiku juurest leitud sularahasumma, väärisesemed vms), kuid ta ei saa KarS § 84 alusel konkreetset eset isikult konfiskeerida või riigi kasuks "välja mõista". (p 48) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> maksualased süüteod -> maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine Maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet 40 000 euro võrra või vähem, ei ole karistatav KarS § 389¹ järgi. Selline tegu võib olla karistatav üksnes väärteona MKS § 153¹ järgi. (p 40) Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389² järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389¹ järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45) 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389¹ kohaselt on selles sättes ette nähtud kuritegu maksuhaldurile valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega lõpule viidud ja alusetu maksutagastuse tegemata jätmine ei tingi enam teo kvalifitseerimist süüteokatsena. (p 46) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistusseaduse ajaline kehtivus KarS § 12¹ p-l 2 on sama seaduse § 5 lg-s 2 nimetatud juhtudel tagasiulatuv jõud. (p 41) Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal, ehkki karistuse mõistmisel peab lähtuma isikule soodsaimast redaktsioonist (vt ka 3-1-1-84-10 p 22). Enne 1. jaanuari 2015 KarS § 389² järgi karistatavat tegu, mis on jätkuvalt karistatav 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 389¹ järgi, ei tule viimati nimetatud sätte järgi ümber kvalifitseerida. (p 45) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> kelmus -> soodustuskelmus Soodustusrelevantsete ebaõigete andmete esitamine on käsitatav pettusena KarS § 210 mõttes. (p 27) Põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 4 lg 3 välistab vaid turuhinda põhjendamatult ületava maksumuse arvestamise toetuse määramisel. See ei anna aga taotlejale õigust saada toetust investeeringuobjekti turuhinna alusel ka juhul, kui tal õnnestub objekt soetada turuhinnast odavamalt. (p 28) Sõna "kohalik" TsÜS §-s 65 ei välista võimalust arvestada eseme turuväärtuse määramisel mõnel juhul eseme keskmist müügihinda Eesti piirest väljaspool. Mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi võib sisustada mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja eset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Seejuures tuleb arvestada ka müüja isikut. Eri isikutel võivad asja müümiseks olla erinevad võimalused. (3-2-1-77-08, p 15) Samad põhimõtted kehtivad ostetava eseme turuhinna kindlaksmääramisel. (p 29) Petetul või kolmandal isikul mingis ulatuses varalise kahju tekkimine ei kuulu soodustuskelmuse koosseisuliste tunnuste hulka. Selleks, et tunnistada isik süüdi soodustuskelmuses, ei ole vaja tuvastada tegelikult taotletud ning õiguspärase toetussumma erinevust. (p 31) Pettuse teel soodustuse saamine on KarS § 210 lg 2 või 3 järgi karistatav sõltumata sellest, kas soodustust kasutatakse eesmärgipäraselt. (p 32) [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-62-14	Riigikohus	23.02.2015	KarS § 5 KarS § 389 ¹ KarS § 389 ² KarS § 83 ¹ lg 1 KarS § 16 lg 2	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> maksualased süüteod -> maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatustega ühendati varem kehtinud KarS §-d 389¹ ja 389² nii, et § 389¹ (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine) sisaldab kehtivas redaktsioonis nii maksude maksmisest kõrvalehoidumist kui ka maksukelmust suures ulatuses. KarS § 389¹ lg 1 uues koosseisus hõlmab tunnus tagastusnõude alusetu suurendamine ka selle tekitamist. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> subjektiivne koosseis -> tahtlus -> kavatsetus Tahtluse voluntatiivsest küljest lähtuvalt ei ole kavatsetuse tuvastamisel tähtsust sellel, kas isiku poolt silmaspeetav tagajärg tegelikult saabub. KarS § 16 lg 2 kohaselt on kavatsetusega tegemist ka siis, kui isik peab süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt võimalikuks. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> üldsätted -> karistusseaduse ajaline kehtivus KarS § 5 lg 2 ls 1 järgi on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt 3-1-1-36-07, p 7.3). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> mõiste ja toime Kuriteoga saadud vara konfiskeerimise eesmärk on vältida isiku rikastumist kuriteo toimepanemise tagajärjel (3-1-1-4-11, p 9). Erinevalt rahalisest karistusest ja teatud juhtudel ka kuriteo vahendi konfiskeerimisest ei ole kriminaaltulu konfiskeerimisel domineeriv karistuslik mõju (vt 3-1-1-37-07, p-d 21.1 ja 21.2). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> maksualased süüteod -> maksukelmus KarS § 83¹ lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83¹ lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389² kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83¹ lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> süüteoga saadud vara konfiskeerimine KarS § 83¹ lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83¹ lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389² kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83¹ lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83¹ lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses -> madalama astme kohtu otsuse tühistamine ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine Kui süüdistatavale maakohtu või ringkonnakohtu otsusega mõistetud liitkaristus on kõrgema astme kohtus otsuse tegemise ajaks muutunud, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tühistada kohtuotsused karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi viimase kohtuotsuse teinud kohtule tagasi uue liitkaristuse mõistmiseks (vt ka nt 3-1-1-6-13, p 8). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses lahendada küsimus selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka 3-1-1-18-14, p 6). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlus ja kriminaaltoimik -> kriminaalmenetluse sõltumatus teistest kohtumenetlustest Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83¹ lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> muud mõjutusvahendid -> konfiskeerimine -> konfiskeerimise asendamine KarS § 83¹ lg 1 ei seo kuriteoga vara saamist tingimusega, et see peab pärinema süüteost vahetult. KarS § 83¹ lg 1 järgi tuleb konfiskeerida KarS §-s 389² kirjeldatud kuriteo toimepanemise korral kuriteoga saadud vara juriidilise isiku juhatuse liikmelt, juhul kui viimane isiklikult rikastus kuriteo toimepanemisega, st kuriteoga saadud vara kuulub otsuse tegemise ajal temale ja ei esine KarS § 83¹ lg-s 3 nimetatud asjaolusid konfiskeerimisest osaliselt või täielikult loobumiseks. See kehtib ka konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) otsustamisel, s.t juhul, kui süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. Maksumenetluses esitatud nõude osaline kattumine kriminaalasjas konfiskeerituga ei ole konfiskeeritava summa vähendamise aluseks. KarS § 83¹ lg 3 ega KarS § 84 ei näe ette õiguslikku alust konfiskeerimisest loobumiseks põhjusel, et eksisteerib n-ö konkureeriv avalik-õiguslik nõue, nt maksunõue vastutusotsuse näol, mida ei ole veel tasutud või sisse nõutud. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-1-15	Riigikohus	19.02.2015	KarS § 115 KarS § 114 lg 1 p 1 KrMS § 45 lg 2 p 3 KrMS § 291 lg 1 p 2 KrMS § 291 lg 3	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistuse kergendamine Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süü -> süüvõime KarS § 35 sätestab, et kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele juhtida on KarS §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 märgitut. Kui isikul esinev psüühikahäirete kogum ei piira tema võimet oma tegudest aru saada ega neid juhtida, ei ole ka vajadust analüüsida võimalikku karistuse kergendamist KarS §-de 35 ning 60 alusel. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tegu -> eriline isikutunnus Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> mõrv -> piinav või julm viis Tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena väljendub julm teoviis põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Julma viisina on alust käsitada kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt 3-1-1-114-06, p 8.3). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> tapmine -> provotseeritud tapmine Provotseeritud tapmise näol on tegemist tapmise põhikoosseisu (KarS § 113) privilegeeritud ehk vähem ohtliku koosseisuga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on subjekti iseloomustav tunnus, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama – isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu. Tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Nii nagu tapmise põhidelikti puhul, on ka provotseeritud tapmine süüline, s.t isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima (KarS § 34). KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, s.t kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang (vt 3-1-1-10-13, p 8). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses -> madalama astme kohtu otsuse tühistamine ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ringkonnakohtu lahendid apellatsioonimenetluses -> ringkonnakohtust kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine Mingi tõendi väljajätmine tõendikogumist ei tähenda vältimatult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, vaid selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga (vt 3-1-1-22-10, p 14.6). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kaitseõigus -> kaitseõiguse tagamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kaitseõiguse tagamine KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kaitseõigus -> kaitsja kohustuslikkus KrMS § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Kaitseõiguse tagatust silmas pidades on vajalik ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos. Vastupidine seisukoht tähendaks, et KrMS § 45 lg 2 p 3 nõuete täitmise vältimiseks piisaks isikule kergema kahtlustuse või süüdistuse esitamisest, kui see oleks põhjendatud menetlustoimingu tegemise ajaks kogutud tõendite järgi. KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtulik uurimine maakohtus -> varasemate ütluste lubatavus tõendina Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus KrMS § 291 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel sai teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel kannatanu varem antud ütlusi tõendina vastu võtta, kui viimane keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või aga kohtulahend sellisel juhul tugineda üksnes ega valdavas ulatuses sellisele tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> süüdistatav ja kahtlustatav -> süüdistatava ja kahtlustatava õigused ja kohustused KrMS § 45 lg 2 p-s 3 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu vajalikkus on põhjendatav süüdlast ähvardava võimaliku karistuse raskusega. Osutatud nõue peab tagama, et raskes kuriteos kahtlustatav või süüdistatav isik saaks ennast tõstatatud kahtlustuse või esitatud süüdistuse vastu tõhusalt kaitsta. Seeläbi väheneb risk, et tõendeid võidakse koguda ja menetlust toimetada kahtlustatava või süüdistatava õigusi rikkuval viisil. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendite kogumine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendi lubatavus Kui kohtul ei kujune tõsikindlat veendumust, et kuritegu puudutavate kahtlustatava sisuliste ütluste saamine oleks osutunud võimalikuks ka siis, kui tema ülekuulamine ja ütluste seostamine olustikuga oleks toimunud kaitsja osavõtul, tuleb jaatada tõendite kogumise korra olulist rikkumist, nende menetlustoimingutega saadud tõendeid peab käsitama lubamatuna ja need tuleb süüdimõistva otsuse aluseks olevast tõendikogumist välja jätta. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt 3-1-1-52-09, p 11.1). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendite hindamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendid -> ütlused Erinevate ütluste andmine ei välista provotseeritud tapmise võimalikkust, kuid kaitseversiooni esitamise aeg ja süüdistatava ütluste usaldusväärsus on kahtlemata olulisteks teguriteks, millest kohus tõendite hindamisel peab lähtuma. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-63-14	Riigikohus	16.02.2015	Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seadus KarS § 384 KarS § 201 lg 2 p 2 KarS § 217 ² lg 1 KrMS § 363 KrMS § 274 ² lg 1 KrMS § 339 lg 1 p 7	Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistusliigi ja -määra valik Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> karistus -> kohaldamise alused -> karistuse mõistmine Karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt 3-1-1-52-13, p 19). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> usalduse kuritarvitamine -> ärakasutamine ja usalduse murdmine Usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 217²) hõlmab kahte teoalternatiivi, s.t ärakasutamist (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumist). Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupäraseks teoks on selle alternatiivi puhul eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse aga usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil ning selline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt 3-1-1-4-08, p 25). Ühest küljest on ainuosaniku varakäsutuseks antud nõusolek omistatav äriühingule, mille tõttu ei ole võimalik rääkida süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Teisalt ei saa süüdistatavale ette heita seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist KarS § 217² lg 1 mõttes. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> varavastased süüteod -> omastamine Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses. 5. detsembri 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14 muutis Riigikohtu kriminaalkolleegium senist KarS § 201 kohaldamise praktikat, märkides, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Kui süüdistuse kohaselt ei seisne KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud käitumine äriühingule kuulunud vara võõrandamises, vaid müügist saadud rahasumma ettevõtte kassasse kandmata jätmises ja seeläbi kõnealuse vara omastamises, siis tuleb selleks vajalik kannatanu nõusolek eraldi kindlaks teha. Kui sellist nõusolekut ei tuvastata, siis ei saa kannatanule kuulunud sularaha omastamist käsitada seadusliku varakäsutusena KarS § 201 mõttes. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tagajärg -> kahju (aineline, varaline, suur, oluline, füüsiline) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tegu -> teoobjekt Olukorras, kus süüdistatavale heideti ette sõidukite müügist saadud raha omastamist, ei olnud KarS § 201 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste seisukohalt tähtis tuvastada müüdud sõidukite täpset turuväärtust. Süü suuruse hindamisel saab kohus sellisel juhul juhinduda KarS § 201 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolust, s.o omastamisest suures ulatuses. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine -> põhjenduse puudumine kohtuotsuses Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine -> muu oluline rikkumine (§ 339 lg 2) Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305¹ lg 1) rikkumine – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt 3-1-1-14-14, p-d 699–700). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> õigeksmõistev kohtuotsus Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine ning kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine -> kriminaalmenetluse alustamine Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendite hindamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendid -> ütlused Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsuse järgi asjas nr 3-1-1-131-13 on võimalik, et isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ja neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kriminaalmenetluse mõistlik aeg Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". See võib olla mõni asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev, näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Isiku "süüdistamisega" on tegemist muu hulgas juhul, kui kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt 3-1-1-14-14, p-d 586–588 koos edasiste viidetega). Mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena ei saa käsitada seda, et süüdistatav oli äriühingu juhatuse liikmena teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et tema seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo. Kohus ei pea süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral lähtuma menetluse mõistliku aja kestuse hindamisel allesjäänud süüdistuse mahust. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses -> faktiliste asjaolude tuvastamise keelatus KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt 3-1-1-5-08, p 12.1). [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-55-14	Riigikohus	04.12.2014		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> blanketne koosseis Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> maksualased süüteod -> maksukelmus Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa eitada üksnes õiguse kuritarvitamise keelule viidates, ilma riigisisesest õigusest tuleneva seadusliku aluseta (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 85). KarS §-s 389² sätestatud koosseisuline tunnus "valeandmed" on blanketne ja see tuleb süüdistuses ning kohtuotsuses sisustada viidetega maksuseaduse asjakohastele sätetele (samas, p 68). Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. See viga on aga võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus (samas, p 70). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> täideviimine -> kaastäideviimine Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> osavõtt -> kaasaaitamine Väär on väide, et kaasaaitajana saab isiku süüdi tunnistada ainult juhul, kui kaasaaitamistegu pannakse toime pärast ettevalmistamisstaadiumi lõppemist (e pärast seda, kui kuriteokatse on alanud). KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Senise kohtupraktika najal saab öelda, et kaasaaitamisest tuleb kõneleda siis, kui ühe isiku (kaasaaitaja) tegu soodustab kuriteo toimepanemist teise isiku (täideviija) poolt (vt RKKKo 3-1‑1‑60‑02, p 12). Ei ole oluline, kas kaasaaitaja annab põhitegu soodustava teopanuse momendil, mil põhitegu on jõudnud katsestaadiumisse või juba enne seda. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> majandusalased süüteod -> pankroti- ja täitemenetlusalased süüteod -> maksejõuetuse põhjustamine Väide, et äriühing oli alates mingist hetkest püsivalt maksejõuetu, on õiguslik hinnang. Seega ei ole prokuratuuri selline seisukoht kohtu jaoks siduv. Kohus võib leida, et tulenevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest muutus äriühing maksejõuetuks teisel ajal. Isiku süüdistunnistamine KarS § 385¹ järgi ei eelda püsiva maksejõuetuse tekkimise täpse kuupäeva kindlakstegemist. Menetlusseadus ei nõua kuriteosündmuse aja äranäitamist sekundilise või minutilise täpsusega; asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Väide, et äriühing oli alates mingist hetkest püsivalt maksejõuetu, on õiguslik hinnang. Seega ei ole prokuratuuri selline seisukoht kohtu jaoks siduv. Kohus võib leida, et tulenevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest muutus äriühing maksejõuetuks teisel ajal. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ekspertiis Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendamisese Ekspertiis on nõutav olukorras, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Öeldu tähendab, et tingimata ei ole vaja teha ekspertiisi ka äriühingu püsiva maksejõuetuse tuvastamiseks. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> süüdistatav ja kahtlustatav -> süüdistuse sisu ja selle muutmine Kui süüdistus maksukelmuse osas seisneb selles, et süüdistatavad panid valeandmete esitamise toime raamatupidajate vahendusel, siis ei ole süüdistus vahendliku täideviimise osas piisavalt täpne. Täideviimise vahendlikkus võiks sellises olukorras seisneda selles, et täideviijad kasutavad vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega ja vahenditel ei ole tahtlust objektiivse koosseisupärase teo toimepanekuks. Kohtud saavad sellise ebatäpsuse kõrvaldada, näidates vastavate eelduste esinemise korral ära, et täideviijad kasutasid vahendeid, s.o raamatupidajaid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Isiku süüdistunnistamine KarS § 385¹ järgi ei eelda püsiva maksejõuetuse tekkimise täpse kuupäeva kindlakstegemist. Menetlusseadus ei nõua kuriteosündmuse aja äranäitamist sekundilise või minutilise täpsusega; asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-84-14	Riigikohus	02.12.2014		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) Süüteokooseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid (vt ka 3-1-1-97-10 p 23). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> ametialased süüteod -> aususe kohustuse rikkumine -> pistise ja altkäemaksu võtmine KarS §-s 293 sätestatud kuriteokoosseis ei ole kehtestatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitseks. KarS §-ga 293 kaitstav aususe kohustus on KarS § 288 lg-s 2 nimetatud eraõigusliku ametiisiku puhul kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Samas kahjustab pistise võtmine nn eraõigusliku ametiisiku poolt ka majandusarengut ja vaba konkurentsi. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> määruskaebemenetlus (erikaebemenetlus) -> määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud Kui kohtumäärusega otsustatakse isiku õiguste üle, on tal õigus kohtumäärus vaidlustada olenemata sellest, kas ta on kriminaalasjas menetlusosaline või menetlusväline isik. Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28). Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> määruskaebemenetlus (erikaebemenetlus) -> määruskaebe instituudi olemus KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> määruskaebemenetlus (erikaebemenetlus) -> vaidlustatavad määrused Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras. Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> apellatsioonimenetlus -> apellatsiooni läbi vaatamata jätmine Kohtu otsustus apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta tuleb vormistada määrusena ka siis, kui kohus leiab, et apellatsiooni esitaja ei ole kohtumenetluse pool, vaid menetlusväline isik. Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlusdokumendid -> määrus KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus. Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras. Kohtu menetlusotsustus tuleb vormistada kohtumäärusena. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kannatanu -> kannatanu mõiste Hindamaks, kas isik on kriminaalasjas kannatanu, tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratletud süüdistuses või kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppes. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kannatanu -> kannatanu õigused ja kohustused Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-49-14	Riigikohus	09.10.2014		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> ametialased süüteod -> võimu kuritarvitamine -> korruptsioon KVS § 12 lg-s 4 eristatakse huvide avaldamise kohustuse rikkumisel kolme käitumisalternatiivi, mis seisnevad deklaratsiooni mõjuva põhjuseta tähtpäevaks esitamata jätmises, deklaratsioonis korruptsiooniohu hindamiseks oluliste andmete varjamises ning valeandmete esitamises. Kui menetlusalusele isikule arvatakse süüks deklaratsioonis osa andmete kajastamata jätmist, võib see tegu endast teatud asjaolude tuvastatuse korral kujutada KVS § 12 lg-s 4 märgitud korruptsiooniohu hindamiseks oluliste andmete varjamist, kuid tegemist ei ole valeandmete esitamisega KVS § 20 tähenduses, s.o deklaratsiooni tegelikkusele mittevastavate andmete märkimisega. Alates 1. aprillist 2013 deklaratsioonis osa andmete kajastamata jätmine ei ole enam KVS § 20 järgi väärteona karistatav. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud arusaama järgi eeldab süüteokoosseisudes kasutatud termin „teadvalt“ teo toimepanemise suhtes vähemalt otsest tahtlust (vt nt RKKKo 3-1-1-87-06, p 8 ja 3-1-1-31-07, p 9.2). KVS § 20 sõnastusest nähtuvalt saab vaadeldava väärteo subjektiivsed tunnused realiseerida üksnes otsese tahtlusega või kavatsetult. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> subjektiivne koosseis -> tahtlus -> otsene tahtlus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud arusaama järgi eeldab süüteokoosseisudes kasutatud termin „teadvalt“ teo toimepanemise suhtes vähemalt otsest tahtlust (vt nt RKKKo 3-1-1-87-06, p 8 ja 3-1-1-31-07, p 9.2). KVS § 20 sõnastusest nähtuvalt saab vaadeldava väärteo subjektiivsed tunnused realiseerida üksnes otsese tahtlusega või kavatsetult. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-42-14	Riigikohus	01.10.2014		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> blanketne koosseis KarS § 157 kui blanketse süüteokoosseisu sisustamiseks on piisav, kui süüdistuses ja kohtuotsustes näidatakse ära vähemalt ühe põhiseaduse § 65 p 1 mõttes seaduse sätted, milles ette nähtud kohustust süüdlane rikkus. Süüdlase karistusõiguslikku vastutust ei mõjuta see, kas ta sai politsei andmebaasidest teavet ise või teiste politseiametnike vahendusel. KarS § 157 objektiivseid tunnuseid silmas pidades on oluline kindlaks teha, et kõnealune teave sai isikule teatavaks ametitegevuse raames. Ühtlasi ei ole tähtis, kas teabe saamiseks kasutatud andmebaasid vastasid isikuandmete kaitse seaduse nõuetele, kuna süüteokoosseisu tähenduses on vajalik tuvastada, et tegemist on andmetega, mille suhtes kehtib saladuses hoidmise huvi ja andmed ei oleks süüdlasele ametiseisundit omamata kättesaadavad olnud. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod -> põhivabaduste rikkumine -> kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladus KarS § 157 kui blanketse süüteokoosseisu sisustamiseks on piisav, kui süüdistuses ja kohtuotsustes näidatakse ära vähemalt ühe põhiseaduse § 65 p 1 mõttes seaduse sätted, milles ette nähtud kohustust süüdlane rikkus. Süüdlase karistusõiguslikku vastutust ei mõjuta see, kas ta sai politsei andmebaasidest teavet ise või teiste politseiametnike vahendusel. KarS § 157 objektiivseid tunnuseid silmas pidades on oluline kindlaks teha, et kõnealune teave sai isikule teatavaks ametitegevuse raames. Ühtlasi ei ole tähtis, kas teabe saamiseks kasutatud andmebaasid vastasid isikuandmete kaitse seaduse nõuetele, kuna süüteokoosseisu tähenduses on vajalik tuvastada, et tegemist on andmetega, mille suhtes kehtib saladuses hoidmise huvi ja andmed ei oleks süüdlasele ametiseisundit omamata kättesaadavad olnud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-81-08 väljendatud seisukohtade järgi on KarS § 157 kohaselt kriminaalkorras karistatav teise isiku eraelu puudutava teabe avaldamine isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, kui see teave on talle teatavaks saanud kutse- või ametitegevuses. Seega on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks asjaolu, et teiste isikute eraelu puudutav teave on talle teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses, ja vastavat ametiseisundit omamata ning kasutamata poleks see teave olnud kättesaadav. Eelnevast järeldub, et KarS § 157 objektiivsetest tunnustest on hõlmatud üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust puudutava teabe avaldamine, mis ei ole vastava ametiseisundita ja infosüsteemile juurdepääsuõiguseta isikule kättesaadav. Seetõttu tuleb kohtul vältimatult kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud teise isiku eraelu puudutavad andmed võisid olla avalikult kättesaadavad. See, kas isikul tuleb teabe kättesaamiseks astuda lisasamme avalikku registrisse päringu tegemise või teabe saamise eest riigilõivu tasumise näol, ei ole teabe saladuses hoidmise kohustuse hindamise seisukohalt otsustava tähendusega. Oluline on, kas taotletav teave oleks nende nõuete täidetuse korral igaühe jaoks vabalt kättesaadav. Juhul, kui seadusandja ei ole teabe saamiseks õigustatud isikute ringi piiranud, ei saa rääkida andmetest, mille suhtes kehtiks saladuses hoidmise huvi. Seega juhul, kui kriminaalasjas kogutud tõendid võimaldavad arvata, et süüdistuses kirjeldatud teave oli igaühele avalikult kättesaadav, peab kohus neid hindama kogumis teiste tõenditega ja otsustama, kas süüdlane avaldas saladuses hoidmise kohustusega kaetud teavet. Oluline on hinnata ka seda, kas isik on teda puudutava teabe avalikustanud eraisikuna või ettevõtluse eesmärgil. Avalikult kättesaadavaid ettevõtja tegevust puudutavaid andmeid (nt telefoninumber ja tegevuskoha aadress) ei saa samastada isiku eraelu puudutavate andmetega (nt elukoha aadressiga) ning seda isegi siis, kui andmed kattuvad. Viimati märgitud olukorras ei saa väita, et isik on ise avalikustanud enda eraelu puudutavaid andmeid. Karistusregistris olevate andmete puhul on tähtis kontrollida, kas ja missugune osa avaldatud teabest on kättesaadav üksnes piiratud hulgale isikutele (nt KarRS § 20 alusel). Juhul, kui KarS § 157 objektiivsete tunnuste puudumine tuvastatakse põhjusel, et kolmandatele isikutele avaldatud teave oli avalikult kättesaadav, peab kohus omal algatusel täiendavalt kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo 3-1-1-41-14, p 12). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Juhul, kui KarS § 157 objektiivsete tunnuste puudumine tuvastatakse põhjusel, et kolmandatele isikutele avaldatud teave oli avalikult kättesaadav, peab kohus omal algatusel täiendavalt kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo 3-1-1-41-14, p 12). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine -> muu oluline rikkumine (§ 339 lg 2) Ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-41-11, p 25). Kõnealuse põhjendamiskohustuse rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 699). [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-14-14	Riigikohus	30.06.2014		Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ringkonnakohtu lahendid apellatsioonimenetluses -> maakohtu otsuse osaline või täielik tühistamine ja tühistatud osas uue otsuse tegemine Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama. Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ringkonnakohtu lahendid apellatsioonimenetluses -> ringkonnakohtust kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> süüdistatav ja kahtlustatav -> süüdistatava ja kahtlustatava õigused ja kohustused Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ringkonnakohtu lahendid apellatsioonimenetluses -> kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulude hüvitamise vaidlustamine KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse kulud -> menetluskulude hüvitamine Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse kulud -> kaitsjatasu ja esindaja tasu Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kaitseõigus -> kaitsjatasu Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2). KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendite hindamine Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendamine -> tõendi lubatavus Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126¹ lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126¹ lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126¹² lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> apellatsioonimenetlus -> nõuded apellatsioonile Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> apellatsioonimenetlus -> kohtulik uurimine ja kohtuvaidlus ringkonnakohtus KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ekspertiis -> ekspertiisiakt Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> tõendid -> ekspertiisiakt Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine ning kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine -> lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274²) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6¹). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274² lg 1 ja § 205² järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274² lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6¹) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine ning kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine -> kriminaalmenetluse alustamine Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kriminaalmenetluse alustamine ja lõpetamine ning kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine -> kriminaalasjade ühendamine ja eraldamine Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> ringkonnakohtu lahendid apellatsioonimenetluses Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6¹) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) -> vältavus ja jätkuvus KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist. Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.) Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> aegumine -> süüteo aegumine -> aegumise tähtaeg KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kassatsioonimenetlus -> kassatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> tõendite kogumine jälitustoiminguga -> loa andmine jälitustoiminguks Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126¹ lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126¹ lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt. KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126¹ lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> tõendite kogumine jälitustoiminguga -> jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavus Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. KrMS § 126¹ lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126¹ lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 126¹² lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> apellatsioonimenetlus -> apellatsioonimenetluse olemus, piirid ja piiridest väljumine Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja. KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> tõendite kogumine jälitustoiminguga -> tehniliste sidekanalite kaudu edastatavad sõnumid PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 126⁷ lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 126⁷ lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtulik eelmenetlus maakohtus -> kohtu alla andmine Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kriminaalmenetluse lõpetamine kohtuliku arutamise ajal Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274²) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6¹). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274² lg 1 ja § 205² järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274² lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6¹) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus NB! Seisukoha muutus! Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305¹ lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126¹ lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuotsuse tegemine maakohtus -> kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274²) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6¹). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> apellatsioonimenetlus -> apellatsioonitähtaeg Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> ametialased süüteod -> võimu kuritarvitamine -> korruptsioon KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> ametialased süüteod -> aususe kohustuse rikkumine Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.) Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> ametialased süüteod -> aususe kohustuse rikkumine -> pistise ja altkäemaksu võtmine Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes. Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga). Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana. Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses. Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48). Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05). Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> ametialased süüteod -> aususe kohustuse rikkumine -> pistise ja altkäemaksu andmine Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6). Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal. Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6¹) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlusdokumendid -> dokumendi vorm On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> taandamine -> teiste menetlusest osavõtvate isikute taandamine KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku. Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlustähtaeg -> apellatsiooni esitamise tähtaeg Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlustähtaeg -> tähtaja arvutamine Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6. Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu. Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale. Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3). Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00). Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> menetlusdokumendid -> määrus Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1). Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi. Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 126¹ lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> prokuratuur -> prokuratuuri õigused ja kohustused kohtumenetluses Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõte Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kriminaalmenetluse mõistlik aeg Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel. Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi. Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust. Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 274²) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 6¹). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses. KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 274² lg 1 ja § 205² järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 274² lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17). Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 274² lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 6¹) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega. Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> Riigikohtu lahendid kassatsioonimenetluses -> faktiliste asjaolude tuvastamise keelatus KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet. Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16). Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> tõendite kogumine jälitustoiminguga -> jälitustoimingu tegemise üldtingimused Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses. KrMS § 126¹ lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse. KrMS § 126¹ lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi. Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11). ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> tõendite kogumine jälitustoiminguga -> jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda. RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlusõigus -> kriminaalmenetlusõiguse ajaline, isikuline ja ruumiline kehtivus KrMS § 126¹ lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kaitseõigus -> kaitseõiguse tagamine Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetluse põhimõtted -> kaitseõiguse tagamine Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides. Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6). Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel. Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine -> põhjenduse puudumine kohtuotsuses Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine -> muu oluline rikkumine (§ 339 lg 2) NB! Seisukoha muutus! Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305¹ lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kohtualluvus -> kriminaalasjade kohtualluvus Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ÜLDOSA -> kohus -> eeluurimiskohtunik KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-33-14	Riigikohus	20.06.2014		Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> tegevusetus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> tegu -> tegijakausaalsus e isikukausaalsus Kohtupraktikas on tegevuse ja tegevusetuse piiritlemiseks kasutatud nn isikukausaalsuse kriteeriumi, mille rakendamiseks tuleb kaalutava teo ja sellele järgneva tagajärje saabumise ajaks isik mõtteliselt eemaldada. Kui tagajärg saabub ikkagi, ei ole isik ja tema tegu tagajärjega seotud; järelikult on põhjust rääkida tegevusetusest. Kui aga tagajärg jääks saabumata, on see isikuga seotud ja järelikult on tagajärje põhjustanud tema tegevus (vt RKKKo 3-1-1-28-02, p 10 ja 3-1-1-71-02, p 6.2). Teisisõnu saab tegevusest kõneleda siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> tegevusetus -> garant Karistusõiguslikku tegutsemiskohustust ei ole võimalik tuletada pelgalt asjaolust, et tsiviilõiguslikult on isikul tekkinud kohustus midagi teha. Õiguslik kohustus KarS § 13 lg 1 tähenduses on normatiivne mõiste, mille olemasolust saab kohtupraktika kohaselt kõneleda kahel juhul: kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. Varasem tegu saaks garandistaatuse analüüsil olla asjasse puutuv juhul, kui see oleks ohtlik ja õiguslikult hukkamõistetav (nn ingerents; vt otsus asjas nr 3-1-1-104-09, p 12.3). Pelk korteri väljaüürimine ei ole vaadeldav ohtliku ega hukkamõistetava teona. Teatud juhtudel võib valvegarandistaatus tuleneda ka omandist. Omaniku tegutsemiskohustusest saab kõneleda juhul, kui omandist lähtub mingi oht. Nii näiteks peab majaomanik hoolitsema selle eest, et varisemisohtlik maja kokku ei kukuks ja seeläbi inimeste tervisele või võõrale varale kahju ei tekitaks. Korteriomanikul aga ei saa olla pelgalt omandi tõttu kohustust hoida ära seda, et tema korteris kuritegusid toime ei pandaks. Sellist kohustust saaks jaatada vaid juhul, kui korter oleks mingite iseärasuste tõttu teatud kuritegude toimepanemiseks eriti sobiv ja seeläbi käsitatav ohuallikana. Karistusõigus -> kriminaalmenetlus -> ERIOSA -> kohtuliku arutamise üldtingimused -> kohtuliku arutamise piirid Alates 1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 268 lg 6 järgi võib kohus mõista süüdistatava süüdi ka raskema kuriteokoosseisu järgi kui see, mis on ära toodud süüdistuses. Samuti on prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel ringkonnakohtu pädevuses KrMS § 340 lg 4 kohaselt süüdistatava raskemas kuriteos süüdimõistmine või õigeksmõistetu süüdimõistmine, kui sellega ei väljuta süüdistuse piiridest. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> isikuvastased süüteod -> vabadusvastased süüteod -> kupeldamine Bordelli pidamiseks ruumi rentimine ei kuulu kvalifitseerimisele kupeldamisena KarS § 133² alusel. Süüdistuse esitamise ajal kehtinud KarS § 268¹ lg 1 rääkis prostitutsioonile kaasaaitamisest "ruumi andmisega". VÕS § 339 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja; rentnik aga on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Ruumi mistahes muus eraõiguslikus vormis (nt tasuta kasutada andmine või üürimine) bordelli pidamiseks kasutada andmine oleks paigutatav KarS § 133² alla juhul, kui seadusandaja oleks normatiivse termini „rentimine" asemel kasutanud üldkeelde kuuluvat sõnastust nagu kuni 14. aprillini 2012. a kehtinud KarS §-s 268¹ või kõnelenud näiteks "kasutada lubamisest". Rentimine tegevusetusega ei ole võimalik. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]
3-1-1-11-14	Riigikohus	05.03.2014		Karistusõigus -> väärteomenetlus -> väärteomenetluse lõpetamise alused Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt RKKKo 3-1-1-91-13, p 15). Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süüteokoosseis -> süüteokoosseis (üldine) KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> süü -> süüd välistavad asjaolud -> keelueksimus Karistusõigus -> materiaalõigus -> ÜLDOSA -> eksimus -> keelueksimus Tegutsedes valdkonnas, mille kohta kehtib eriregulatsioon, oli menetlusalusel isikul kohustus tunda olemasolevat regulatsiooni ja see eksimus oli asjakohaste normide selgekstegemisega tema jaoks välditav. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> liiklussüüteod -> liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel. Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid. Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises. Karistusõigus -> materiaalõigus -> ERIOSA -> liiklussüüteod -> veosevedu Sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid peab LS § 88 lg-s 10 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 artiklis 15 sätestatud juhtudel ning ulatuses tõendama sõiduki juht, mis tähendab, et eelnevate nõuete puhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Sõiduki mittekasutamist konkreetse juhi poolt saab tõendada üksnes sellega, kui täita Euroopa komisjoni 14. detsembri 2009. a otsuse nr 2009/959/EÜ lisaks oleva tõendi vorm, milles tuleb kajastada asjakohased objektiivsed põhjused ja ajavahemik, mille jooksul juht sõidukit ei kasutanud. Sõiduki mittekasutamise tuvastamine muude tõendite alusel ei ole lubatav. Sellise järelduse võimaldab teha asjaolu, et sõidumeerikute kontrollimine peab olema tõhus. Kontrollimise tõhususe peab ühest küljest tagama pööratud tõendamiskoormise olemasolu ja teisalt kontrollimenetluse lihtsus. Ka Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2010. a määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 p-des 1–3 toodud loetelu on ammendav, mis tähendab muu hulgas, et sõiduki kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolusid saab tuvastada üksnes selles sättes loetletud tõendite alusel. Kuivõrd sõidumeerikute kasutamise kohustus tuleneb vajadusest kontrollida mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete järgimist, puudutab see kohustus eeskätt iga päev sõitjate- või kaubavedu tegevate mootorsõidukite juhte. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks ülejäänud sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt juhtivad isikud kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud. Sellel põhjusel tuleb neid nõudeid järgida ka isikul, kes juhib sõidumeeriku kasutamise kohustusega sõidukit ajutiselt või lühikest aega, täites muul ajal hoopis teisi ülesandeid. Tõendi vormile kantavatest andmetest ei saa järeldada, et vormi kasutamine on välistatud siis, kui määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse jäävat sõidukit juhib isik, kes ei ole ettevõttega töölepingulises või võlaõiguslikus suhtes. Kõnealuse tõendi sisuks on ettevõtte kinnitus selle kohta, et konkreetne juhina käsitatav isik ei ole tõendis toodud perioodil juhtinud sõidukit, mis kuulub määruse (EÜ) nr 561/2006 või AETR-i kohaldamisalasse. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. LS § 217 lg 1 subjektiivsed tunnused võivad seisneda nii tahtlikus kui ka ettevaatamatus käitumises. [ Näita kõiki lahendiga seotud märksõnu ja annotatsioone ]

Miks minu RT? Minu RT võimaldab:

Kohtulahendite liigitus

Miks minu RT?
Minu RT võimaldab: