3-1-1-28-08
|
Riigikohus |
07.11.2008 |
|
Eranditult kõigil karistusest tingimusliku vabastamise juhtudel peab tingimuslikult vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem.
Kooskõlas KarS §-des 73 ja 74 sätestatuga on võimalik eristada karistusest tingimusliku vabastamise kahte põhilist viisi: täielikku ja osalist karistusest tingimuslikku vabastamist ehk nn šokivangistust, mis tähendab sisuliselt seda, et tingimuslikult vabastataval isikul tuleb mingi osa mõistetud karistusest kohe ka ära kanda. Nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul vabastamisel peavad esinema samasugused karistusest tingimusliku vabastamise üldised eeldused.
Kooskõlas reformatio in peius keelu põhimõttega ning tulenevalt KrMS § 340 lg-s 4 sätestatust on ringkonnakohus pädev süüdistatavate olukorda raskendama üksnes siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd on seda enda apellatsioonis taotlenud prokurör või kannatanu. Karistusest tingimusliku vabastamise asendamine mistahes reaalse vangistuse kohaldamisega tähendab alati vältimatult süüdistatava olukorra raskendamist, mida ringkonnakohus ei ole pädev tegema ilma prokuratuuri või kannatanu sellekohase konkreetse taotluseta.
Isiku õigusega kohtumenetluse mõistlikule ajale korreleerub iga menetleja kohustus asuda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05 ja 3-1-1-58-07). Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) on oma lahendis Zimmermanni ja Steineri versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust.
KrK § 47 lg-st 1 lähtuvalt oleks vastavate aluste olemasolul olnud võimalik süüdimõistetuid tingimuslikult karistusest vabastada üksnes täies ulatuses. Kuna aga KarS §-dest 73 ja 74 lähtuv karistusest osalise tingimusliku vabastamise (nn šokivangistuse kohaldamise) võimalus tähendab sisuliselt seda, et tingimuslikult vabastataval isikul tuleb mingi osa mõistetud karistusest kohe ka ära kanda, siis ongi selles mõttes KarS §-des 73 ja 74 sätestatu puhul tegemist KrK §-s 47 sätestatuga võrreldes süüdistatava olukorda halvendava karistusseadusega, mille kohaldamise keelab KarS § 5 lg 3.
|
| 3-1-1-35-08
|
Riigikohus |
03.10.2008 |
|
Tahtluse saab välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS § 17 lg 3).
Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.
Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude keskkonnaväärtusest. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje kindlakstegemisel.
Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.
Metsaseaduse alusel tekkiv keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis kantakse riigieelarvesse.
Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmist metsaseaduse § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju sissenõudmisel. Metsaseaduse § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Metsaseadus ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27; keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5; veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Looduskaitseseaduse § 77 lg 2 sätestab, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05 , p 11 ja nr 3-1-1-4-08, p 23).
|
| 3-1-1-39-08
|
Riigikohus |
01.07.2008 |
|
KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgimiseks peavad süüdistuses kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Olukorras, kus isiku käitumisele antakse süüdistuses hinnang üksnes karistusõigusnormi sellise redaktsiooni järgi, mille kehtivusperiood ei kata kogu süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise aega, on riivatud isiku kaitseõigust. Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKTKo nr 3-1-1-60-07, p 18, RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 25 ja RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43).
Ehkki süüdistuses tuleks kajastada kõik asjassepuutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (RKÜKo nr 3-1-1-120-03, p 36 ja vt ka RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 19 ja RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 27). Olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest ei olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 20).
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 39).
|
| 3-1-1-11-08
|
Riigikohus |
16.06.2008 |
|
Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud sama paragrahvi lg 3 alusel koostatud nimistusse. Mõõteseaduse § 11 lg 1 kohaselt hinnatakse mõõtevahendi taatlemisel, kas turule lastav, kasutusele võetav või kasutatav metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. See kontroll ei tohi kiirusemõõturite korral piirduda üksnes laboritingimustes taatlemisega, vaid peab hõlmama ka hindamist, kas kiirusemõõturi tüübikinnitusest tulenev mõõteviga kasutamisel mahub kehtestatud veapiiri raamesse.
Mõõteseadme kasutamise lubatavus pärast selle tüübikinnitustunnistuse tähtaja lõppemist on MõõteS § 11 lg 2 kohaselt võimalik, kuid seejuures peab kasutatav mõõteseade läbima nõuetekohase taatluse ja selle veapiir reaalses kasutuses peab mahtuma kehtestatud veapiiri raamesse.
Varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid (vt RKKKo nr 3-1-1-86-05, p 5).
|
| 3-1-1-20-08
|
Riigikohus |
16.05.2008 |
|
Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb kohaldada süüdistatava suhtes leebeimat seadust KarS § 5 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-114-02).
KrK § 54 lg 2 3. lauses sätestatu all tuleb mõista kohtuotsuse tegelikku täitmist, s.t süüdimõistetu ilmumist või toimetamist vanglasse karistust kandma. Vastupidine tõlgendus muudaks KrK § 54 lg 1 sisutühjaks, sest ei saa loogiliselt põhjendada, miks kohus pidi üldjuhul saatma kohtuotsuse ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele (kohtuotsuse täitmisele pöörama) kolme aasta jooksul, kuid kui süüdimõistetu asus end varjama, pikenes kohtuotsuse ärakirja saatmise tähtaeg kümne aastani. Teiseks saab karistusest kõrvale hoiduda vaid pärast seda, kui kohtuotsus on täitmisele pööratud, sest just täitmisele pööramisega seondub isiku kohustus asuda karistuse kandmisele. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et vastavalt KrMK §-le 333 võis kohus kohtuotsuse täitmisele pööramise edasi lükata ning sel juhul süüdimõistetu suhtes karistust koheselt täide ei viidud.
Kohtuotsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis samuti koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Kuid erinevalt KrK regulatsioonist ei sätesta KarS § 82 lg 2 kindlat ajalist piiri, mille ületamisel otsust ei täideta, hoolimata sellest, et aegumise tähtaeg oli peatunud. Seega kogu ajavahemik, mil isik hoidub kõrvale kohaldatud karistuse kandmisest, arvatakse KarS § 82 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest välja ja kui kohtuotsus oli pööratud täitmisele (saadetud kohtulahendit täitvale asutusele) õigeaegselt, siis sellise isiku osas otsuse täitmine ei aegu.
|
| 3-1-1-4-08
|
Riigikohus |
31.03.2008 |
|
Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost.
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).
Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses näidata ja põhistada nõutavat tegu ja selle eeldatavust (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, p 6.1). Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg - kahju - jäänud saabumata.
KarS § 2172 lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine.
2172 lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Usaldusseisundit tuletatakse seejuures teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (s.o varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, kuid on oma olemuselt laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Usalduse murdmise koosseis hõlmab juhtumeid, mil isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, mh ka tegevusetusega, mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni.
Mõisted oluline ja suur varaline kahju on koosseisulise tunnusena blanketsed ja nõuavad sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt (RKKKo nr 3-1-1-43-03, p 13). Palga alammäära kehtestamisel arvestatakse majandusliku olukorraga, mis tingib palga reaalväärtuse muutmise (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13). Kuna seadusandja on sidunud kahju suuruse palga alammääraga, siis on seadusandja tahe ilmselgelt olnud suunatud ka kahju suuruse arvestamise aluste sidumisele majandusliku olukorra näitajatega. Seega ei ole tegemist sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele (RKKKo nr 3-1-1-124-03, p 8.2). Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Ettevaatamatuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele, kuid selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne ehk peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes (RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted, s.h ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p-d 10.2-10.4).
Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise. Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi.
Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p-d 11, 13, määrus nr 3-1-1-139-05, p 25).
|
| 3-1-1-89-07
|
Riigikohus |
28.12.2007 |
|
Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.).
Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.
Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.
Kas pärast teo toimepanemist jõustunud seadusel on teo karistatavust välistav või muul viisil isiku olukorda leevendav toime KarS § 5 lg 2 tähenduses, on õiguslik küsimus, mida on ringkonnakohus õigustatud ja kohustatud lahendama ka omal algatusel.
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 8).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.).
Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).
|
| 3-1-2-4-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
Seadusemuudatus ei ole käsitatav teistmise alusena KrMS § 366 p 5 tähenduses.
Seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
|
| 3-1-2-2-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKÜKo nr 3-1-2-1-98 ja RKKKm nr 3-1-2-1-07).
Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 17; nr 3-1-3-13-03, p 32; RKPSJVKm nr 3-4-1-6-05, p 4; nr 3-4-1-4-06, p 8; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p-d 6-7; nr 3-4-1-11-07, p 4). PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt RKPSJVKm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4).
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas võib seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Nende süüdimõistetute suhtes, kes taotlevad oma olukorra kergendamist lähtuvalt seadusemuudatusest, mis jõustus pärast 1. septembrit 2002, ei ole kohaldatav ka karistusseadustiku rakendamise seaduse §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus, kuna see on ette nähtud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga.
Selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, peab kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Muuhulgas tuleks lähtuda selliste asjade lahendamisel lahendis viidatud Riigikohtu praktikast (otsuse p 17.1 jj) : RKÜKo nr 3-1-3-10-02, RKKKo nr 3-1-1-113-03, nr 3-1-2-2-03, nr 3-1-3-6-04, nr 3-1-3-5-03, nr 3-1-3-1-03, määrused nr 3-1-3-15-03, nr 3-1-1-122-02, nr 3-1-1-33-03, nr 3-1-1-134-02, nr 3-1-1-40-03, nr 3-1-1-112-03, nr 3-1-1-111-03, nr 3-1-1-69-03, nr 3-1-1-23-03.
|
| 3-1-2-3-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Süüdimõistetul võib teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda (vt RKÜKm nr 3-3-1-69-07). Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07)
Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. (Vt ka RKKKm nr 3-1-2-2-07).
Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist KrMS § 366 p-s 5 nimetatud kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu. (3-1-2-1-98).
Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenevate piirangute ülevaatamist tulenevalt asjaolust, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendaks tema olukorda. Sellest ei saa aga kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kontekstis siiski veel järeldada, et kõnealuse menetluskorra puudumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 koostoimes Põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Vastav menetlus on ette nähtud KrMS §-s 432. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel asuda seisukohale, et KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas mingi pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. (Vt ka RKKKm 3-1-2-2-07.)
Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset - kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust - tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt 3-1-3-10-02, p 26). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.
|
| 3-1-1-65-07
|
Riigikohus |
06.12.2007 |
|
Karistusseadustiku § 298 lg-s 1 ettenähtud altkäemaksu andmise objektiivse koosseisu moodustab vara või muu soodustuse andmine või selle lubamine ametiisikule selleks, et ametiisik paneks oma ametiseisundit kasutades altkäemaksuandja huvides toime või jätaks toime panemata õigusvastase teo. Seega peab isiku süüditunnistamiseks altkäemaksu andmises olema tuvastatud, et isik, kellele vara või muud soodustust antakse, on ka tegelikult ametiisik KarS § 288 tähenduses. Juhul kui süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on ametiisikuga, kuid tegelikult see nii ei ole, võib kõne alla tulla vastutus üksnes altkäemaksu andmise kõlbmatu katse eest (KarS § 26).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ei saa vastutada selles sättes otsesõnu nimetamata karistusseadustiku paragrahvide järgi, mis näevad subjektina ette ametiisikut (KarS § 201 lg 2 p 3, § 2981, § 299 jt - vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-52-07
|
Riigikohus |
04.10.2007 |
|
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vaid NPAS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses.
Alates 15. märtsist 2007 ei ole enam kuriteona karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine ei saa kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.
KrMS § 318 lg 3 p-s 4 nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane. Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
|
| 3-1-1-36-07
|
Riigikohus |
24.09.2007 |
|
Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu, kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla. Nii ei loeta alates 15. märtsist 2007 enam kuriteoks vähem kui 1000 krooni maksva eseme suhtes toime pandud kelmust ka siis kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse (KarS § 209 lg 2 p 1).
Kohus ei saa süüdistatava kaitsja kaebuse alusel süüdistatava vangistusaega pikendada.
Sissetungimisega toime pandud KarS § 218 mõttes väheväärtusliku asja vargus, mis oli enne 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, tuleb pärast nimetatud kuupäeva kvalifitseerida KarS § 266 kohase lõike ja punkti järgi, kuna omavoliline sissetung isikute grupi poolt oli nii enne kui ka pärast 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 266 järgi.
Vastavalt KarS § 5 lg-tele 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
Sissetungimisena KarS § 199 lg 2 p 8 mõttes on käsitatav omavoliline sissetung KarS § 266 tähenduses.
|
| 3-1-1-31-07
|
Riigikohus |
12.09.2007 |
|
Karistusseadustiku § 3313 lg 2 on KarS § 2172 usalduse kuritarvitamine) suhtes erinorm, mis reguleerib kohtutäituri karistusõiguslikku vastutust teadvalt ebaseaduslike tegude eest. KarS § 3313 lg-s 2 toodud teo objektiivsete tunnuste kirjeldus kattub süüdimõistmise aluseks olnud teokirjeldusega, välja arvatud mittevaralise kahju tekitamine, mis ei ole enam karistatav.
KrK § 161 ja KarS § 289 süüteokoosseisud eeldasid subjektiivse tunnusena vähemalt kaudset tahtlust kõigi koosseisutunnuste suhtes, KarS § 3313 eeldab aga teo suhtes otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna "teadvalt". Sama paragrahvi teises lõikes sisalduva koosseisulise tagajärje ehk suure varalise kahju suhtes piisab aga KarS § 19 kohaselt ettevaatamatusest.
Kassatsioonimenetluses on võimalik kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustega süüdistatava suhtes tuvastatud asjaolud vastavad mõne karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis sätestatud süüteokoosseisu tunnustele, kui selleks ei ole vaja tuvastada täiendavalt faktilisi asjaolusid.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 25).
KarS § 3313 eeldab teo suhtes otsese tahtluse olemasolu, millele viitab sõna "teadvalt".
Otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused.
Kaudse tahtluse kriteeriumiks on see, et isik peab asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Seega ei ole teadmine ja möönmine alternatiivsed tunnused.
Kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, ei välista seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 9).
|
| 3-1-1-22-07
|
Riigikohus |
22.06.2007 |
|
Maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja valeandmete esitamine on nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnused. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et andmed jäetakse esitamata või valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil toimepandud rikkumise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).
Ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 ei olnud maksumaksjale tehtavatelt väljamaksetelt maksuseaduses ettenähtud maksu kinni pidamata jätmine või kinnipeetud maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne ülekandmine maksuhalduri pangakontole süüteona karistatav mitte maksude väärarvutusena (KarS § 386; maksukorralduse seaduse (MKS) § 152) ega maksuhalduri tegevuse takistamisena (KarS § 390, MKS § 154), vaid moodustas eraldi delikti - maksusumma kinni pidamata jätmise (KarS § 389, MKS § 153). Kuriteona (KarS § 389) oli maksusumma kinni pidamata jätmine karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui teo tagajärjel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam.
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.
Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Piisab kui süüdistataval on tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25).
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel juhindutakse tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, seega tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07).
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.
Alama astme kohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus maa- või ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maa- või ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis kõrgema astme kohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud.
Kohus ei saa kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.
Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele.
Lähtudes KrMS § 37 lg 1 ja § 39 lg 1 mõttest on kriminaalmenetluse raames kohtul võimalik läbi vaadata üksnes selline tsiviilhagi, milles nõutakse vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist.
Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi (KrMS § 306 lg 1 p 11) ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse.
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Kuna kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada. (Vt ka RKKKo 3-1-1-11-07, p-d 47-48.)
Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses.
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse.
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
|
| 3-1-1-11-07
|
Riigikohus |
04.06.2007 |
|
KrK § 1481 lg 2 kohaselt oli karistatav maksuhaldurile valeandmete esitamine nii enda kui ka teise isiku maksukohustuse kohta. Selleks, et tuvastada juriidilise isiku juhatuse liikmete karistusõiguslik vastutus maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete eest, tuleb kindlaks teha, kas ja kui, siis millises ulatuses erines juriidilise isiku deklareeritud maksukohustus tegelikust maksukohustusest.
Üks tagajärg ei saa olla paigutatud erinevate süüteokoosseisude alla (RKKKo 3-1-1-76-05, p 14; RKKKo 3-1-1-136-05, p 13).
Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. (RKKKo 3-1-1-43-06, p 9.) Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-1-1-101-05, p 8).
Nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseis näeb ette nõude, et valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil valeandmete esitamise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures on seadusandja tahte kohaselt kehtivas õiguses olukord selline, et juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).
Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Kriminaalasjas tehtavas kohtuotsuses maksu- või vastutusotsuse sisule esitatavate põhinõuete järgimise kohustus (RKÜKo 3-1-1-120-03) tähendab, et kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel.
Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldused põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Kui maksumaksja ise ei kuulu maksukuriteos süüdistatavate hulka, ei ole kriminaalmenetluses võimalik kuriteo tagajärjel laekumata maksusummat maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks määrata ega temalt välja mõista.
Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle.
Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (RKTKo 3-2-1-41-05, p 19).
Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte.
Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte.
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKKo 3-1-1-126-03, p 10; RKKKo 3-1-1-34-05, p 33).
MKS §-d 41 ja 168 on kohaldatavad üksnes pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude tagajärjel tekkinud maksuvõla suhtes.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (RKHKo 3-3-1-41-05, p 11). Kahju hüvitamisel ja vastutusel võõra maksuvõla eest on põhimõtteliselt erinevad alused (RKHKo 3-3-1-41-05, p 12).
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Selle nõude rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata, mis toob kaasa kohtuotsuse osalise tühistamise.
Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle.
Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldusi põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (RKÜKo 3-1-1-120-03). Osutatud põhimõte kehtib ka juhul, kui teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust sellisele maksuõigussuhtele, kus maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole kriminaalmenetluses menetlusosaline ja kelle suhtes pole maksukohustust siduvalt kindlaks määratud.
Maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku (maksumaksja) maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas riik nõuab maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb selleks maksuotsuse või mitte. Maksuotsuse tegemata jätmine ei välista selle äriühingu maksukohustuse rikkumise eest vastutavate isikute karistamist. Isik on võimalik tunnistada maksukuriteos süüdi ka siis, kui kuriteoga seotud maksukohustus on lõppenud (RKÜKo 3-1-1-120-03). Kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada teatud maksuõigussuhte olemasolu või puudumine kui maksukuriteo koosseisutunnusele vastav faktiline asjaolu ei sõltu sellest, kas kohtu alla mitte antud maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Seejuures saab maksukohustuse olemasolu ja suuruse kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud (nt maksumaksja on likvideeritud), aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel (nt maksumaksja ilmse maksevõimetuse tõttu) maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud.
Tunnistamaks isikut süüdi kuriteos, mille koosseisulisele tunnusele vastav asjaolu on võõra maksukohustuse suurus, pole nõutav, et see asjaolu oleks tuvastatud maksumaksja jaoks siduval viisil. Seetõttu on kriminaalmenetluses võimalik kuriteo koosseisulise asjaoluna tuvastada igasugune eksisteeriv või eksisteerinud maksukohustus sõltumata sellest, kas maksumaksja on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või kas tema suhtes on maksukohustuse suurus jõustunud haldusakti või kohtuotsusega kindlaks määratud. Tulenevalt MKS § 41 lg-st 3 on kehtivas õiguses maksukuriteos süüdimõistetud isiku maksuõiguslik vastutus kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest mitteaktsessoorne, s.t ei lõpe maksukohustuse lõppemisega (RKHKo 3-3-1-11-07, p 14).
Maksumenetluslik vastutusotsuse tegemise keeld ei tähenda kriminaalmenetluslikku takistust kontrollida, kas isiku käitumises on kuriteo tunnused.
Maksukuritegude menetlemisel on teatud ulatuses arvestatav maksumenetluslik põhimõte, mille kohaselt loob maksukohustuslase pahauskne käitumine talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (RKKKo 3-1-1-83-05). Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25).
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
|
| 3-1-1-21-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted.
Kui kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.
Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Varaline kahju on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris".
Puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes.
Apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Siiski ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Samas ei järeldu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri poolt apellatsioonimenetluses.
Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses (vt RKKKo nr 3-1-1-117-05).
Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga, kuna vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-1-04).
Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud "kriminaalsüüdistuse", mõiste sisustamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-02).
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt RKKKo nr 3-1-3-6-03).
KarS 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas ei saa küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04).
Seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-110-02; nr 3-1-1-22-04; nr 3-1-1-23-04; nr 3-1-1-39-04 ning nr 3-1-1-73-05).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).
|
| 3-1-1-117-05
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
KarS § 151 näeb ette vastutuse tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga. See tähendab, et karistatav on tegevus, millega ükskõik millisel moel tehakse avalikuks, s.o määratlemata isikuteringile kättesaadavaks sõnum, mille sisuks on üleskutse vihkamisele või vägivallale loetletud tunnuste alusel.
Kuna koosseisupärane tegu seisneb avalikus üleskutsumises - peab edastatav sõnum olema selline, millega mitte lihtsalt ei väljendata oma vaenulikku meelestatust mingi KarS §-s 151 nimetatud grupi vastu, vaid mis võiks kutsuda vihkamist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu suunatud vihkamise või vägivalla levimist.
Lähtudes asjaolust, et teo ohtlikkus seisneb just sotsiaalse vaenu levimise võimaluses, saab KarS § 151 koosseisule vastavast üleskutsest rääkida ainult juhul, kui see võiks leida ühiskonnas vastuvõttu, st et grupp, kellele üleskutse võiks mõjuda, peab olema tõsiselt võetav nii oma arvukuselt kui ka sisuliste tunnuste poolest.
KarS § 151 objektiivset süüteokoosseisu silmas pidades on oluline tuvastada, millist olulist kahju millistele avalikele huvidele põhjustati.
Seda, kas isiku käitumise puhul on tegemist kuriteoga, kontrollitakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Hilisemat seadust võib ja tuleb kohaldada ainult juhul, kui see kergendab isiku olukorda. Eelnevast tulenevalt tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Karistusseadustiku rakendusseaduse § 3 lg 2 sätestab üheselt, et enne karistusseadustiku jõustumist, s.o enne 1. septembrit 2002. a toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi.
Tegu tuleb kvalifitseerida seda kõige täpsemini kirjeldava sätte järgi. See tähendab, et ka seaduse muutumise korral tuleb kontrollides, kas uus seadus kergendab isiku olukorda, hinnata, kas võrreldes varasema seadusega on kergem isikule süükspandavat tegu uues seaduses kõige täpsemalt kirjeldav norm (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-03).
Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises.
Kuna KarS §-le 151 vastab igasugune tegevus, millega on avalikult üles kutsutud vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, võib ka sellele koosseisule vastav tegu olla vältav. Seega sõltub hinnang, kas tegemist on vältava deliktiga, etteheidetava teo iseloomust, olles seotud teo lõppemisega.
Avalik üleskutsumine vihkamisele või vägivallale kestab seni kaua, kui teo toimepanija kontrollib tema edastatava sõnumi kättesaadavust avalikkusele. Selline kontrollivõimalus võib säilida ka pärast sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit kandva teksti Internetti ülespanemist, seda eeskätt juhul, kui tekst on pandud üles Interneti kodulehele, millele isikul on vaba voli iseseisvalt infot üles panna ja maha võtta.
Tulenevalt KarS § 12 lg-st 2 ei piisa isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises pelgalt süüdistuse formulatsiooni täiendamisest ja tagajärje väidetava saabumise deklareerimisest. Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses.
Avalik üleskutsumine vihkamisele või vägivallale kestab seni kaua, kui teo toimepanija kontrollib tema edastatava sõnumi kättesaadavust avalikkusele. Selline kontrollivõimalus võib säilida ka pärast sotsiaalset vaenu õhutavat sõnumit kandva teksti Internetti ülespanemist, seda eeskätt juhul, kui tekst on pandud üles Interneti kodulehele, millele isikul on vaba voli iseseisvalt infot üles panna ja maha võtta. Eelnev ei tähenda, et etteheidetav tegu esineks üheaegselt nii tegevuse kui tegevusetuse vormis. Hilisem passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks, kuivõrd teo raskuspunkt oli aktiivsel tegevusel - tekstide ülespanekul Interneti kodulehele.
|
| 3-1-1-144-05
|
Riigikohus |
09.02.2006 |
|
1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsioon käsitas omastamise objektina üksnes võõrast vallasasja.
Seega ei olnud kuriteona karistatav sellise isikule usaldatud võõra vara, mis ei olnud vallasasi, (näiteks pangakontol oleva raha) enda kasuks pööramine. (Välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo - näiteks kelmuse - tunnustele.) (RKKKo nr 3-1-1-130-04)
Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2 kohaldamisel arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (RKKKo nr 3-1-2-3-03).
|
| 3-1-1-153-05
|
Riigikohus |
02.02.2006 |
|
18. aprillil 2002. a jõustus Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja karistusregistri seaduse muutmise seadus, mille § 1 sätestas KrK § 7 lg 2 järgmises sõnastuses: "Kui käesoleva koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase varasemast kriminaal- või halduskorras karistatusest, lähtutakse karistatuse arvestamisel karistusregistri seadusest."
Selleks, et määrata kindlaks, kas isik vastas 19. oktoobril 2003. a KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseisus ette nähtud erisubjekti tunnustele, tulnuks lähtuda asjaolust, kas isikule 18. juulil 2002. a HÕS § 96 lg 1 järgi määratud karistus oli 19. oktoobriks 2003 Karistusregistri seaduse alusel registrist kustutatud või mitte.
Tulenevalt KrMS § 361 p-st 5 võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maa- või linnakohtu otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Seejuures tuleb KrMS § 361 p 5 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-71-04 ja 3-1-1-119-05).
Maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamine tähendaks isiku olukorra raskendamist võrreldes ringkonnakohtu õigeksmõistva otsusega. Seetõttu saadab Riigikohus kriminaalasja KrMS § 361 p 6 alusel uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.
|
Facebook
Twitter