3-1-1-20-07
|
Riigikohus |
11.06.2007 |
|
Määrav ei ole mitte isiku ametinimetus, vaid talle pandud ülesannete iseloom. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatavale pandud funktsiooni, mis oleks käsitatav haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesandena KarS § 288 mõttes. Süüdistuses nimetatud asjaolust, et isiku kohustuseks olid peamiselt sularaha tellimused, ei ole võimalik järeldada, et selle isiku õiguspädevuses oli otsustada selle raha kasutamise üle. Asjaolu, et isik hoiab ja väljastab sularaha, ei tee temast veel isikut, kes korraldab materiaalsete väärtuste liikumist. Raha on talle usaldatud, mitte aga antud tema kui ametiisiku korraldusse.
Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Riigikohus ei saa ise ametiseisundi kuritarvitamises süüdistatavate isikute käitumist omastamiseks ümber kvalifitseerida, kuna isikud ei ole saanud end omastamissüüdistuse vastu kaitsta. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 12; RKKKm 3-1-1-139-05, p 24).
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest (vt RKKKo 3-1-1-100-06, p 17).
Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtivuse ajal moodustasid varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinormi, mitte aga vastupidi (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20). See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest.
|
| 3-1-1-118-06
|
Riigikohus |
26.03.2007 |
|
KarS §-des 293 ja 294 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku aususkohustuse rikkumist. Mõlema kuriteokoosseisu järgi on karistatav vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, piisab nn ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on pistise või altkäemaksu andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise või altkäemaksu võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata. Seega erinevad pistise ja altkäemaksu võtmise süüteokoosseisud teineteisest üksnes selle poolest, et pistise võtmise moodustab ametiisiku poolt pistiseandja huvides õiguspärase teo toimepanemine või toimepanemata jätmine, altkäemaksu võtmise puhul paneb aga ametiisik altkäemaksuandja huvides toime või jätab toime panemata õigusvastase teo.
KarS §-des 293 ja 294 ette nähtud süüteokoosseisudes sisalduvad tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" kujutavad endast kogu teole hinnangut andvaid koosseisutunnuseid. Ametiisiku teole antav õiguslik hinnang "õiguspärane" või "õigusvastane" ei sõltu sellest, millised on talle vara või muu soodustuse andmise või pakkumise muud tingimused. Ametiisiku teo lugemine seaduslikuks või ebaseaduslikuks ei sõltu teistest objektiivsetest koosseisutunnustest, vaid üksnes isoleeritult ametiisiku teole antavast hinnangust.
Olukorras, kus kohtumenetluse pool esitab oma seisukoha süüdistatava teole antava materiaalõigusliku hinnangu kohta alles kassatsioonis, puudub Riigikohtul võimalus analüüsida ringkonnakohtu põhistusi selles küsimuses. Seeläbi on riivatud Põhiseaduse § 149 lg-test 1-3 tulenevat kohtumenetluse kolmeastmelisuse põhimõtet. Taunitav on olukord, kus kohtumenetluse poole ebajärjekindlus oma seisukohtade esitamisel muudab kassatsioonimenetluse sisuliselt apellatsioonimenetluse alternatiiviks.
Kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-des 293 ja 294 sätestatud vastavad koosseisutunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" avada juba süüdistuses.
|
| 3-1-1-20-06
|
Riigikohus |
20.04.2006 |
|
Karistusregistri seaduse (KarRS) § 31 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel ja et Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Samas näeb KarRS § 26 lg 5 ette, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega arvestatakse viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Tahtluse välistab üksnes koosseisueksimus (KarS § 17). Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks (vt RKKK otsus nr 3-1-1-95-05).
Lisaks koosseisueksimusele ja eksimusele õigusvastasust välistavas asjaolus (eksimused faktilistes asjaoludes) tunneb Karistusseadustik ka õiguslikku eksimust - eksimust teo keelatuses (KarS § 39), mis vältimatuse korral välistab isiku süü, välditavuse korral võib aga anda aluse KarS § 60 kohaldamiseks. KarS § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt RKKK otsus nr 3-1-1-95-05). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes.
Liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt RKKK otsus nr 3-4-1-2-05).
Karistusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava süüteo liigis Karistusseadustik aga õiguslikku tähendust ei anna. Selline eksimus ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega süülisust.
Riigikohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata kriminaalõigusnormi Põhiseadusele vastavust vaid menetletava kriminaalasja asjaolude põhjal (vt ka RK üldkogu otsus nr 3-1-1-77-02).
|
| 3-1-1-154-05
|
Riigikohus |
03.03.2006 |
|
Tulenevalt KrMS § 352 lg-s 6 sätestatust on Riigikohtul õigus väljuda kassatsiooni piiridest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud või oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust.
|
| 3-1-1-140-04
|
Riigikohus |
09.03.2005 |
|
Tulenevalt kassatsioonimenetluse olemusest ei võimalda KrMS § 347 lg 2 esitada kassatsioonimenetluses kohtule tõendeid kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta, vaid üksnes täiendavalt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamiseks.
|
| 3-1-1-91-04
|
Riigikohus |
09.11.2004 |
|
Olukorras, kus aegunud süüdistuse osas on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus, on tulenevalt KrMK § 1 p-st 4 ainus võimalik lahendus jätta õigeksmõistva otsuse peale esitatud kassatsioonprotest läbi vaatamata ja lõpetada kassatsioonimenetlus.
|
| 3-1-1-114-03
|
Riigikohus |
01.09.2003 |
|
|
| 3-1-1-27-03
|
Riigikohus |
07.05.2003 |
|
Kuigi kriminaalmenetluses on sätestamata maksejõuetute isikute kautsjoni tasumisest vabastamise kord, tuleb lähtuda maksejõuetute isikute võrdse kohtlemise ja neile menetlusseadusest tuleneva edasikaebeõiguse tagamise vajadusest ning kohaldada kautsjoni tasumisest vabastamise küsimuse lahendamisel analoogiat lähtudes tsiviil- ja halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtetest.
|
| III-1/1-21/94
|
Riigikohus |
03.05.1994 |
|
Riigikohtul on ôigus väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kui tuvastatakse karistusseaduse ebaôige kohaldamine vôi kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mida kaebuses ei ole märgitud.
|
Facebook
Twitter