3-1-1-84-14
|
Riigikohus |
02.12.2014 |
|
Süüteokooseis võib samaaegselt kaitsta nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid (vt ka 3-1-1-97-10 p 23).
KarS §-s 293 sätestatud kuriteokoosseis ei ole kehtestatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitseks. KarS §-ga 293 kaitstav aususe kohustus on KarS § 288 lg-s 2 nimetatud eraõigusliku ametiisiku puhul kehtestatud esmajoones ametiseisundi andja (nt eraõigusliku juriidilise isiku) huvides. Samas kahjustab pistise võtmine nn eraõigusliku ametiisiku poolt ka majandusarengut ja vaba konkurentsi.
Kui kohtumäärusega otsustatakse isiku õiguste üle, on tal õigus kohtumäärus vaidlustada olenemata sellest, kas ta on kriminaalasjas menetlusosaline või menetlusväline isik.
Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.
KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus.
Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras.
Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
Kohtu otsustus apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta tuleb vormistada määrusena ka siis, kui kohus leiab, et apellatsiooni esitaja ei ole kohtumenetluse pool, vaid menetlusväline isik.
Isikul on õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale olenemata sellest, kas ta on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või mitte (3-1-1-97-10, p 28).
KrMS § 383 lg-s 1 peetakse kohtumääruse all silmas kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendavat kohtu põhistatud otsustust, mis on kirjalikult vormistatud, ehk KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud määrust, kui selle on teinud kohus.
Kohtumäärusena on käsitatavad ka kohtudokumendid (sh kirjad), mis pole küll vormistatud määrusena, kuid vastavad sisult määruse tunnustele, sisaldades menetlusotsustust ja olles tehtud kohtuniku poolt, kes on seaduse kohaselt pädev sellist menetlusotsustust langetama. Kohtu kirjana vormistatud määrust on võimalik vaidlustada määruskaebemenetluse korras.
Kohtu menetlusotsustus tuleb vormistada kohtumäärusena.
Hindamaks, kas isik on kriminaalasjas kannatanu, tuleb lähtuda kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratletud süüdistuses või kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppes.
Asjaolu, et isikut, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, ei ole enne maakohtu otsuse tegemist kannatanuna menetlusse kaasatud, ei võta temalt apellatsiooniõigust. Apellatsiooni vastuvõetavust kontrolliv kohus on õigustatud ja kohustatud kannatanu tunnustele vastava isiku menetlusse kaasama.
|
| 3-1-1-73-14
|
Riigikohus |
01.12.2014 |
|
Kohtulahendi tegemine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. KrMS § 361 lg 2 ja § 341 lg 1 järgi peab Riigikohus KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise korral muude toimimisvariantide puudumise tõttu vältimatult ringkonnakohtu otsuse tühistama ja saatma kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
Olukord, kus isiku põhiõigusi piiratakse otsustusega, mille tegemiseks menetlejal menetluslik pädevus puudub, kujutab endast PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõtte rikkumist ja sedavõrd olulist minetust, mille ilmnemisel tuleb kõrgema astme kohtul alama astme kohtu otsus alati tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. (Vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 12.1 ja RKKKo 3-1-1-7-06, p 8.2).
Ringkonnakohtus KrMS § 327 lg 1 alusel peetav eelistung ei ole formaalselt käsitatav kohtuliku arutamise osana. Olukord, kus ringkonnakohtus toimunud eelistungist ja hilisemast kohtulikust arutamisest ning kohtuotsuse tegemisest võtsid kriminaalasja lahendamisel osa erinevad kohtukoosseisu liikmed, ei ole seega samane Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetluses olnud kohtuasja nr 3-1-1-122-05 tehioludega, kuivõrd kõneleda ei saa sellest, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses.
Mõlema KrMS § 327 lg-s 1 sätestatud eelistungi korraldamise aluse näol on tegemist juhtudega, mil apellatsioonikohtul tuleb muu hulgas kujundada seisukoht edasistes kriminaalasja sisulise lahendamise käiku puudutavates küsimustes.
Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes tuleb KrMS § 19 lg 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 kirjeldatud menetlusõiguse olulise rikkumisega on tegemist siis, kui kriminaalasjas on kohtulahendi teinud selline kohtukoosseis, mida seadus ette ei näe. Nõuded ringkonnakohtu kohtukoosseisule on sätestatud KrMS §-s 19. KrMS § 19 lg 1 järgi arutab ringkonnakohtus kriminaalasja vähemalt kolmest ringkonnakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Sama lõike teise lause kohaselt toimetab eelmenetlust kriminaalasjas ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. Erandina nähakse KrMS § 327 lg-s 2 ette, et eelistung peetakse ringkonnakohtus KrMS § 259 lg-te 2–4 ja §-de 260 ning 261 kohaselt vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Osutatud normid ei anna siiski vastust küsimusele, kas ringkonnakohtus kriminaalasja läbivaatav kolmeliikmeline kohtukoosseis peab olema alates eelistungist kuni kohtuotsuse tegemiseni sama.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega on tegemist ka siis, kui mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et lisaks pädevust puudutava nõude täidetusele peab kohtuotsuse tegemisel osalev kohtukoosseisu liige olema varem osa võtnud kriminaalasja kohtulikust arutamisest, sest üksnes vahetu kohtuliku arutamise tulemusena saab kriminaalasja lahendaval kohtukoosseisul kujuneda siseveendumus, mille põhjal saab kohtuotsuse tegemisel lahendada KrMS § 306 lg 1 p-des 1–14 loetletud küsimused. Seega on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud minetuse lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist.
Ringkonnakohtus KrMS § 327 lg 1 alusel peetav eelistung ei ole formaalselt käsitatav kohtuliku arutamise osana. Olukord, kus ringkonnakohtus toimunud eelistungist ja hilisemast kohtulikust arutamisest ning kohtuotsuse tegemisest võtsid kriminaalasja lahendamisel osa erinevad kohtukoosseisu liikmed, ei ole seega samane Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetluses olnud kohtuasja nr 3-1-1-122-05 tehioludega, kuivõrd kõneleda ei saa sellest, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses. Mõlema KrMS § 327 lg-s 1 sätestatud eelistungi korraldamise aluse näol on aga tegemist juhtudega, mil apellatsioonikohtul tuleb muu hulgas kujundada seisukoht edasistes kriminaalasja sisulise lahendamise käiku puudutavates küsimustes. Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes tuleb KrMS § 19 lg 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega on tegemist ka siis, kui mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7). See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et lisaks pädevust puudutava nõude täidetusele peab kohtuotsuse tegemisel osalev kohtukoosseisu liige olema varem osa võtnud kriminaalasja kohtulikust arutamisest, sest üksnes vahetu kohtuliku arutamise tulemusena saab kriminaalasja lahendaval kohtukoosseisul kujuneda siseveendumus, mille põhjal saab kohtuotsuse tegemisel lahendada KrMS § 306 lg 1 p-des 1–14 loetletud küsimused. Seega on KrMS § 339 lg 1 p-s 1 sätestatud minetuse lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks mõeldud tagama ka KrMS §-s 15 väljendatud kohtuliku arutamise vahetuse nõude täitmist ja seeläbi ka seadusliku ning põhjendatud kohtulahendi tegemist.
Kui ringkonnakohtus asub KrMS 11. peatüki 3. jao tähenduses kriminaalasja arutama eelistungist osa võtnud kohtukoosseisust erinev kohtukoosseis, on uus koosseis siiski seotud eelistungi tulemusena tehtud otsustustega. See tähendab omakorda, et kohtulikul arutamisel ei pruugi täielikult realiseeruda KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõte, kuivõrd kohtukoosseisude seisukohad võivad osutuda materiaalõiguse kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse rakendamist puudutavates küsimustes erinevaks. Eeltoodust lähtudes tuleb KrMS § 19 lg 1 esimest lauset tõlgendada selliselt, et kui ringkonnakohtus korraldatakse KrMS § 327 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud alustel eelistung, mille tulemusena lahendatakse eelistungi korraldamise tinginud menetluslikud küsimused, peab kriminaalasja edaspidi arutav ja kohtuotsust tegev kolmeliikmeline kohtukoosseis olema sama, kes osales eelistungil. Kohtuotsuse tegemine eelistungil osalenud kohtukoosseisust erinevas kohtukoosseisus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 1 mõttes.
|
| 3-1-1-44-14
|
Riigikohus |
10.10.2014 |
|
Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima. See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 56). Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 64).
Isik, kellele konfiskeeritud asi konfiskeerimise ajal tegelikult kuulus, kuid kelle suhtes konfiskeerimisotsustust ei tehtud, saab asja vindikatsioonihagiga enda valdusse nõuda üksnes niikaua, kui ta on asja omanik ja asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses. Isik, kellele riik konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma. Juhul kui asja omanik kaotab AÕS § 95 lg-s 1, sama paragrahvi lõike 3 kolmandas lauses või § 561 lg-s 1 sätestatud juhtudel omandiõiguse, ei ole tal enam õigust esitada asja omandiõiguse saanud isiku vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi asja valduse saamiseks. Seega üldjuhul saab konfiskeeritud asja omanik esitada vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja omandiõiguse tunnustamiseks ja valduse väljanõudmiseks üksnes riigi vastu ja seda seni, kuni konfiskeeritud asi on riigi omandis ning otseses valduses. Kui riik on konfiskeeritud asja võõrandanud, ei saaks asja varasem omanik seda tagasi ka juhul, kui tal oleks võimalik kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustus vaidlustada ja ta saavutaks selle tühistamise. Konfiskeerimisotsustuse tühistamine ei mõjutaks AÕS § 95 või § 561 lg 1 alusel toimunud konfiskeeritud asja omandi üleminekut. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 67).
Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. KarS § 85 lg 2 teine lause näeb ette, et riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel. (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 70). Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Kahjuhüvitisnõude tekkimine ei eelda kriminaalasja menetleja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust. Isikul on õigus hüvitisele ka siis, kui menetleja ei teadnud ega pidanudki teadma võimalusest, et konfiskeeritav ese ei kuulu (kavandatava) konfiskeerimisotsustuse adressaadile, vaid mõnele teisele isikule. Samuti ei eelda KarS § 85 lg 2 teisest lausest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamine konfiskeerimisotsustuse tühistamist (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 71). KarS § 85 lg 2 teise lause alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses (RKÜKo 3-1-2-3-12, p 75).
Juhul kui kokkuleppes määratletakse kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole ka tema nõusolek kokkuleppemenetluseks vajalik. KrMS § 318 lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi (RKKKo 3-1-2-4-12, p 29).
|
| 3-1-1-14-14
|
Riigikohus |
30.06.2014 |
|
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Asjaoludeks, mis räägivad selle kasuks, et ringkonnakohus on õigustatud ja kohustatud maakohtu põhistamisvea KrMS § 341 lg 3 kohaselt ise kõrvaldama, võivad olla muu hulgas järgmised: 1) apellatsioonikohus ei tugine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud ja uuritud tõenditele; 2) ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad tõendid ja neile antud hinnang ei ole süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud; 3) kriminaalasja suur maht ja süüdistatavate ning tunnistajate arvukus; 4) kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtus kuluke eelduslikult palju aega. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama.
Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud, kuid sellega kaasneb kõrgendatud põhistamiskohustus (3-1-1-61-12, p 11).
Kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)
Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.
Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu.
Valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (3-1-1-108-12, p 29)
Valitud kaitsjale makstud tasu kassatsioonimenetluse kulu hulka arvatava osa vähendamisel võib arvesse tulla muu hulgas see, kui 1) kassatsioon, mille eest tasu maksti, on mahult ülepaisutatud; 2) kassatsioon põhineb kaitsja poolt juba esimese ja teise astme kohtus esitatud argumentidel; 3) suur osa kassatsiooni väidetest osutub põhjendamatuks.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (3-1-1-61-08, p 19.1 ja 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (3-1-1-61-08, p 19.2).
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud.
Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (3-1-1-99-11, p 11.2). Osutatud nõude rikkumine ei tähenda siiski seda, et kaitsjatasu tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata.
Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud.
Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".
Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
Mahukas apellatsioonis viitamine maakohtu kohtuvaidluses esitatud kõne teesidele pole keelatud, kui viited on konkreetsed ja kõne teesid vastaspoolele kättesaadavad.
KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma põhistatud seisukohti.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu hüvitab menetluskulud KrMS § 183 kohaselt riik.
Kriminaalmenetlus algab esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5).
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü.
Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.)
Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
KrMS § 114 lg 2 v.r.-ga ei olnud vastuolus see, kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi.
Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.
Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).
Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Tõendi saamisena enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 mõttes tuleb mõista enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS § 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu. Asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel".
Jälitustoimingu loa põhistamatus enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 111 kohaselt ei too kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (3-1-1-10-11, p 19). KrMS § 12612 lg 2 p 1 ja lg 3 kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina uues kriminaalasjas, kui tõendi kogumise käigus pole rikutud kriminaalmenetlusõigust.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (3-1-1-8-05, p 8). Apellatsioonimenetluse olemusega pole ka vastuolus ringkonnakohtu pädevus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, kui maakohus on tunnistanud kohtulikult uuritud tõendid põhjendamatult lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).
PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 kaitse kohaldub e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni.
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu luba väljastatud.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).
Nii KrMS § 118 lg 1 kui ka KrMS § 1267 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 1267 lg 1 sõnastus) salajane pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
NB! Seisukoha muutus!
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks, et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida. Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1 nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.
Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist või lubamist ja nõustumist. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (3-1-1-118-06, p 16.)
Diskretsioonipiiridest väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 (enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioon) mõttes "seadusega mittelubatud" ja selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes.
Alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu, et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga).
Iseenesest ei ole välistatud, et osaühingu osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav muu soodustusena KarS § 293 mõttes.
Seadusandja on KarS § 293 lg 1 koosseisus pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Mõistet "varaline soodustus" tuleb mõista varana.
Ametiisiku faktiliselt kontrollitava osaühingu, mille osa antakse tulevikus üle ametiisikule või temaga seotud isikule, tegevuse finantseerimine on käsitatav laenuna ja seega varana KarS § 293 lg 1 tähenduses.
Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud, kui on olemas pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga (ka 3-1-1-10-09, p 48).
Juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist (3-1-1-68-05).
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).
Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.
Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.
Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.
Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist. Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil. Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).
Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.
Seadusandja on näinud ette, et pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga.
Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus. Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.
Ei ole välistatud pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (3-1-1-31-11, p 26). Kassatsioonimenetlus ei piira ülemääraselt kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise astme kohtus.
On üldteada, et dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva.
KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse ametnikku.
Eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Apellatsioonitähtaja arvestamisel ei kohaldada KrMS § 171 lg-t 6.
Seaduse kohaselt kuudes arvutatav menetlustähtaeg võib olla määruses väljendatud ka päevades või kuupäevade vahemikuna, kui selliselt formuleeritud tähtaeg ei ületa seaduses nimetatud kuude arvu.
Vastav kuupäev KrMS § 171 lg 4 mõttes on tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev. KrMS § 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele. Kuudes või aastates arvutatava tähtaja puhul tuleb KrMS § 171 lg-s 4 nimetatud vastava päeva all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale.
Ka kuudes arvutatav tähtaeg lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel kuul tähtaja kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00. Mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud varasem lõpukellaaeg (nt VangS § 104 lg 3).
Jälitustoimingu tegemise maksimaalne kahekuuline tähtaeg lõpeb jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastaval kuupäeval ülejärgmisel kuul (nt 23. augustil kehtima hakanud jälitustoimingu loa kahekuuline tähtaeg möödub 23. oktoobril kell 24.00).
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud (KrMS § 145 lg 1 p 1).
Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest tulenevaid eeldusi.
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Kohtu põhistamiskohustus on KrMS § 110 lg-s 1 või KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Väär on seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas.
Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.
Apellatsiooni esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. KrMS § 171 lg 6 rakendub menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.
Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang. Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.
Isiku suhtes menetlusaja kulgemise alguseks võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine, teatud asjaoludel aga isegi esimese kohtukutse saamine. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kriminaalmenetlust ei saa isiku suhtes alanuks lugeda päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel salaja pealt kuulatakse. Üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel.
Isegi kui kriminaalasja eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste süüdistatavate õigusi.
Aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, ei saa käsitada riigipoolse viivitusena (3-1-1-43-10, p 47). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust.
Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele – 1) kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja 2) süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtumenetluses.
KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (3-1-1-43-10, p 21). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (3-1-1-6-11, p 19.1 ja 3-1-1-63-13, p 16). Üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. (3-1-1-63-13, p 17).
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega.
Mahukas kriminaalasjas peab maakohus eelistungil planeerima ja süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad koos mõistliku varuga, arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu.
KrMS § 363 lg-st 5 tulenev faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet.
Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb kolleegiumil siiski hinnata, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (3-1-1-19-09, p-d 15 ja 16).
Enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu antud jälitustoimingu loa kehtivusele. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele enne 01.01.2013 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.
KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoimingu loa põhistamatus kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Kriminaalasja lahendav kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh jälitustoimingu lubatavuse eeldusi.
Kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti seaduse nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid jälitustoimingu tegemise materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama toiminguga saadud tõendi lubamatuks.
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes, kui jälitusload on antud konkreetse füüsilise isiku telefonide salajaseks pealtkuulamiseks.
Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka enne 1. jaanuari 2013 (3-1-1-92-13, p-d 10.1 – 10.2 ja 11).
ESS § 113 lg-te 4 ja 5 kohaselt on andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus. Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll.
Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kui suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena. Kohtumenetluse pooltel peab olema KrMS § 111 alusel võimalik kontrollida sellise tõendi saamise õiguspärasust. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda.
RSVS § 8 lg-s 1 on märgitud, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud.
Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.
Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
KrMS § 1261 lg 4 laieneb üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.
Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides.
Olukorras, kus kohus kvalifitseerib isiku teo ümber kuriteokoosseisu järgi, mille koosseisulised tunnused on süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu tunnustest hõlmatud ja süüdistatav ei saa uuele kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis süüdistuse kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane, ei pea kohus tagama süüdistatavale ümberkvalifitseerimise küsimuses täiendavat ärakuulamist (KrMS § 268 lg 6).
Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast (3-1-1-10-11, p 19). Jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli näol on tegemist kriminaalmenetluslike asjaolude tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames. Kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse poolte vahel.
Jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, kui selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust kohus.
NB! Seisukoha muutus!
Kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.
Olukorras, kus kohus käsitab ametiisikule altkäemaksuna antud soodustusena seda, et ametiisikule müüdi mingi ese alla turuhinna, kuid ei viita ühelegi tõendile, mis kinnitaks vara turuväärtust, on tegemist kohtuotsuse põhistamiskohustuse sellise rikkumisega, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 24 lg 4 v.r alusel antud kohtu esimehe käskkirjad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramiseks kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud, käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. KrMS § 24 lg 4 v.r ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.
|
| 3-1-1-131-13
|
Riigikohus |
28.05.2014 |
|
Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Samal ajal oli 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS §-s 118 ette nähtud jälitustoimingu vahetuks tulemiks teabesalvestis ja selle põhjal koostatud jälitusprotokoll kujutas endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast. Seejärel tuleb kohtul KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kui kassaator pelgalt ei nõustu jälitustoimingu protokollis kajastatud vestluse hindamisest tehtud järeldustega, ei ole tegemist olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks oleva teabesalvestise omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et sellest lähtudes esineks vajadus vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsust.
KrMS § 91 lg 6 järgi tutvustatakse läbiotsimist rakendades isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse esindajale, kelle juures läbi otsitakse, läbiotsimismäärust, mille kohta võetakse määrusele allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku omavalitsuse esindaja. Nende nõuete rikkumist ei heasta näiteks garaaži omaniku kaasamine menetlustoimingule.
KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.
Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Eelnevas väljendub muu hulgas kriminaalmenetluse eripära, et KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud tsiviilhagi esitamise õigust saab realiseerida üksnes kannatanu.
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi.
Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.
Olukorras, kus tunnistaja teatas pärast ristküsitlust maakohtule, et ta andis süüdistatavat alusetult süüstavaid ütlusi, kuid jäi hiljem ringkonnakohtule adresseeritud kirjas siiski ristküsitlusel antud ütluste juurde, tuli ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on apellatsioonimenetluses KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Leides, et tunnistaja korduv ülekuulamine uut informatsiooni ei annaks, tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Kuna tunnistaja väidetav mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, ei saanud tema ütluste sisu sellest muutuda. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohtu kriminaalkolleegium muudab käesoleva lahendiga oma senist praktikat: Kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Ütluste osaline arvestamine võib kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Seega on võimalik olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.
|
| 3-1-1-2-14
|
Riigikohus |
10.03.2014 |
|
Alates 1. septembrist 2011 on seadusandja sätestanud KrMS § 331 lg-s 11 apellatsioonimenetluses kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb KrMS § 331 lg 12 ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. KrMS § 331 lg 12 teisest alternatiivist tulenevalt on ringkonnakohtul alati õigus otsustada suulise apellatsioonimenetluse kasuks. Asjaolude kaalumise tulemina võib ringkonnakohus asuda seisukohale, et vaid isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest tagab ausa ja õiglase menetluse, sh süüdistatava kaitseõiguse apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtul on aga selline kaalumisõigus vaid siis, kui apellatsioonimenetluse pool ei ole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ega enda osavõttu kohtuistungist (KrMS § 321 lg 2 p-d 51 ja 6 esimene alternatiiv, KrMS 322 lg 4) ja on seega nõustunud üldkorras käivituva kirjaliku menetlusvormiga. Kui aga pool on apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 12 esimese alternatiivi kohaselt kohtul enam kaalutlusõigust ei ole (vt RKKKo 3-1-1-123-13, p 8.2).
Olukorras, kus kaitsja taotles apellatsioonis KrMS § 321 lg 2 p 51 kohaselt kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ja teatas ühtlasi, et süüdistatav soovib kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtus osa võtta, kuid ringkonnakohus lahendas kriminaalasja siiski kirjalikus menetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse apellatsioonis muu hulgas see, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused. See, kas need asjaolud sisalduvad apellatsioonina pealkirjastatud tekstis või sellele lisatud eraldi lehel, ei oma apellatsiooni nõuetele vastavuse hindamisel tähtsust.
Olukorras, kus kaitsja taotles apellatsioonis KrMS § 321 lg 2 p 51 kohaselt kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ja teatas ühtlasi, et süüdistatav soovib kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtus osa võtta, kuid ringkonnakohus lahendas kriminaalasja siiski kirjalikus menetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
|
| 3-1-1-3-14
|
Riigikohus |
10.03.2014 |
|
Alates 1. septembrist 2011 on seadusandja sätestanud KrMS § 331 lg-s 11 apellatsioonimenetluses kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb KrMS § 331 lg 12 ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. KrMS § 331 lg 12 teisest alternatiivist tulenevalt on ringkonnakohtul alati õigus otsustada suulise apellatsioonimenetluse kasuks. Asjaolude kaalumise tulemina võib ringkonnakohus asuda seisukohale, et vaid isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest tagab ausa ja õiglase menetluse, sh süüdistatava kaitseõiguse apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtul on aga selline kaalumisõigus vaid siis, kui apellatsioonimenetluse pool ei ole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ega enda osavõttu kohtuistungist (KrMS § 321 lg 2 p-d 51 ja 6 esimene alternatiiv, KrMS 322 lg 4) ja on seega nõustunud üldkorras käivituva kirjaliku menetlusvormiga. Kui aga pool on apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 12 esimese alternatiivi kohaselt kohtul enam kaalutlusõigust ei ole (vt RKKKo 3-1-1-123-13, p 8.2).
Olukorras, kus kaitsja taotles apellatsioonis KrMS § 321 lg 2 p 51 kohaselt kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ja teatas ühtlasi, et süüdistatav soovib kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtus osa võtta, kuid ringkonnakohus lahendas kriminaalasja siiski kirjalikus menetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
Olukorras, kus kaitsja taotles apellatsioonis KrMS § 321 lg 2 p 51 kohaselt kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ja teatas ühtlasi, et süüdistatav soovib kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtus osa võtta, kuid ringkonnakohus lahendas kriminaalasja siiski kirjalikus menetluses, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
|
| 3-1-1-123-13
|
Riigikohus |
26.02.2014 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 6. märtsil 2013 asjas nr 3-1-1-17-13 tehtud otsuse kohaselt ei ole apellatsioonimenetluses poole suulise menetluse taotlus kohtule siduv. Kahetsusväärselt on kohtupraktikas tehtud sellest ekslik järeldus, nagu oleks ringkonnakohtul asja läbivaatamise vormi otsustamisel alati kaalutlusõigus ja poolte vastavasisulised õigeaegsed taotlused ei ole ringkonnakohtule siduvad. Seadusandja on alates 1. septembrist 2011 sätestanud KrMS § 331 lg-s 1¹ apellatsioonimenetluses kriminaalasja kirjaliku läbivaatamise kui üldjuhu. Erandina näeb KrMS § 331 lg 1² ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis märgib, et KrMS § 331 lg 12 teisest alternatiivist tulenevalt on ringkonnakohtul alati õigus otsustada suulise apellatsioonimenetluse kasuks. Asjaolude kaalumise tulemina võib ringkonnakohus asuda seisukohale, et vaid isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest tagab ausa ja õiglase menetluse, sh süüdistava kaitseõiguse apellatsioonimenetluses. Eeltoodu kehtib aga vaid siis, kui apellatsioonimenetluse pool ei ole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses ega enda osavõttu kohtuistungist (KrMS § 321 lg 2 p-d 51 ja 6 esimene alternatiiv, KrMS 322 lg 4) ja on seega nõustunud üldkorras käivituva kirjaliku menetlusvormiga. Kui aga pool on apellatsioonis või sellele esitatud vastuväidetes arusaadavas vormis teatanud, et ta taotleb kriminaalasja läbivaatamist suulises menetluses, on see taotlus kohtule siduv ning KrMS § 331 lg 12 esimese alternatiivi kohaselt kohtul enam kaalutlusõigust ei ole.
Tsiviilhagi riigilõivuvabalt esitamisega seotud väidete lahendamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku vastavate sätete kõrval ka riigilõivuseadusest. KrMS § 38 lg 3 kohaselt on kriminaalmenetluses riigilõivuvaba vaid tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt saab mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitada ka kriminaalmenetluses riigilõivuvabalt, kuid seda vaid siis, kui hagi esitatakse kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks (vt RKKKm 3-1-1-41-09, p-d 12 ja 13). Otsustamaks, kas asjas oli kannatanul õigus esitada tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes riigilõivuvabalt, tuleb hinnata tsiviilhagi nõuet ehk hagi eset, hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ehk alust ja tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid RLS § 22 lg 1 p-s 11 toodud eelduste valguses. Seega ei ole riigilõivuvabastus RLS § 22 lg 1 p 11 toodud alustel põhimõtteliselt välistatud, kui tsiviilhagis taotletakse mittevaralise kahju hüvitamist süüteoga põhjustatud kehavigastuse või muu terviserikke eest, mida küll süüdistuse alusfaktides kirjas ei ole, kuid mida saab süüdistuses kirjeldatud teo ja hagis kirjeldatud tõendite põhjal eeldada.
|
| 3-1-1-117-13
|
Riigikohus |
13.12.2013 |
|
Varguse puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära (vt ka RKKKo 3-1-1-65-05, p 5; 3-1-1-61-09, p 24 ja 3-1-1-83-10, p 26.).
Riigikohtu praktika kohaselt on menetlejale antav teave tõendamisel kasutatav juhul, kui see on mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt RKKKo 3-1-1-127-06, p 10). Praegusel juhul ei ole aga tegemist kriminaalasja menetlejale tehtud avaldusega, mida peab menetlusdokumendina vormistama isiku ülekuulamise protokolli vormis, vaid tööandjale esitatud seletusega või võlatunnistusega. Süüdistatav ei ole väitnud, et avalduse kirjutamine oli tingitud näiteks vägivallast või sellega ähvardamisest.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega.
Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, on videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega.
Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, on videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-99-13
|
Riigikohus |
07.11.2013 |
|
Kohus pole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.
Olukorras, kus kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega süüdistatav õigeks mõisteti, kuid tsiviilhagis taotletud summa on temalt siiski välja mõistetud, saab kõnealuse vea kõrvaldada Riigikohtu otsusega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, ei saaks kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas osas enam teistsugust otsustust teha.
Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi.
Olukorras, kus kohus tugines lühimenetluses otsust tehes sellistele tõenditele, mis võeti kriminaalasja materjali juurde enne üldmenetluselt lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ning millistele tõenditele ja miks seejuures tugineti.
|
| 3-1-1-85-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
KrMS § 306 lg 5 ei anna kohtule õigust täiendada kohtuotsust pärast selle allkirjastamist otsustusega süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamise kohta KrMS § 238 lg 2 alusel.
Vt otsuse p-i 7 ja selles viidatud RKKKm 3-1-1-86-11, p-i 7.
|
| 3-1-1-87-13
|
Riigikohus |
14.10.2013 |
|
Ehkki KrMS § 422 lg 1 reguleerib otsesõnu üksnes asjade tagastamist ja vara arestist vabastamist kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtumenetluses, tuleb sellest sättest analoogia korras juhinduda ka siis, mil kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66).
Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 831 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 161 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud korras eeldab alati seda, et konfiskeerimise kohaldamise aluseks oleva kuriteo kohta on tehtud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Kohus peab kohtulahendis menetlusosalise seisukohtadele hinnangut andes säilitama nii sisemise kui ka välise erapooletuse ja hoiduma menetlusosalist tarbetult halvustavatest kommentaaridest ning märkustest.
Seda, kas mingi vara puhul on täidetud konfiskeerimise materiaalõiguslikud eeldused ja kas see vara tuleb isikult konfiskeerida, saab kohus otsustada üksnes juhul, kui seadus annab talle selleks menetlusliku aluse. Kohus ei saa vara konfiskeerida väljaspool selleks ette nähtud menetlust. (Vt ka nt RKÜKm 3-1-2-3-12, p 66).
Kriminaalmenetluse seadustik annab kohtule menetlusliku pädevuse otsustada KarS § 831 kohaldamise ehk selle sätte alusel süüdistatava või kolmanda isiku vara konfiskeerimise üle kahel juhul: 1) kriminaalasja lahendamisel süüdimõistvat kohtuotsust tehes ja 2) seadustiku peatükis 161 sätestatud korras kuriteoga saadud vara konfiskeerimise menetluses.
Olukorras, kus kohtul puudub menetluslik pädevus talle esitatud taotluse sisuliseks läbivaatamiseks, tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, mitte rahuldamata.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Kriminaalmenetluse lõpetamisel ega pärast seda ei saa konfiskeerida kriminaalmenetluse esemeks olnud väidetava kuriteoga saadud vara. Erandiks võib siiski olla kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse näiteks KrMS § 202 alusel, samuti konfiskeerimine KrMS § 126 lg 2 alusel olukorras, kus vara seaduslikku valdajat pole tuvastatud. Viimatinimetatud juhul ei ole siiski tegemist konfiskeerimisega KarS §-de 83-832 tähenduses, vaid riigi poolt vara omandamise erialusega, mis on olemuslikult võrreldav vara hõivamisega AÕS § 96 ja § 126 lg 3 tähenduses. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KarS § 2001 lg 1 alusel ei saa konfiskeerida vara, mille omanik või seaduslik valdaja on teada. Konfiskeerimise kohaldamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist puudub aga üldse menetlusõiguslik alus.
Juhul kui kriminaalmenetluses arestitud vara omanik või seaduslik valdaja on teada, puudub prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetamisel alus taotleda kohtult KrMS §-s 126 ette nähtud korras arestitud vara edasise saatuse otsustamist.
|
| 3-1-1-80-13
|
Riigikohus |
27.09.2013 |
|
Kokkuleppes sisalduv kuriteo asjaolude kirjeldus (KrMS § 245 lg 1 p 7) peab vastama samadele nõuetele nagu süüdistusaktis esitatav süüdistuse sisu (KrMS § 154 lg 3 p 2).
Süüdistuse ja kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud (vt ka 3-1-1-83-10, p 19 ja 3-1-1-45-11).
Kohus ei saa kokkuleppemenetluses KrMS § 306 lg 1 p-s 3 nimetatud küsimuse lahendamisel väljuda kokkuleppes toodud teokirjelduse piiridest ega omistada isikule mõnd karistusõigusliku vastutuse eeldust täitvat faktilist asjaolu, mida kokkuleppes ei nimetata.
KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt). RKKK otsuses 3-1-1-70-12 on leitud, et KrMS § 318 lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus - s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu - hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud.
|
| 3-1-2-4-12
|
Riigikohus |
01.07.2013 |
|
Nii nagu apellatsiooniteate esitamise tähtaega arvestatakse KrMS § 319 lg 1 kohaselt kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, tuleb ka apellatsioonitähtaega arvestada kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemisest (välja arvatud KrMS § 319 lg-s 3 ette nähtud erandjuhtumil). Mõjuvad põhjused, mis takistasid kohtumenetluse poolel kättesaadavaks tehtud kohtuotsusega tutvuda, on arvestatavad apellatsioonitähtaja ennistamisel. Ennistamise aluse olemasolul on kaebetähtaja ennistamine kriminaalmenetluses võimalik tähtajatult. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (KrMS § 172 lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (KrMS § 172 lg 2 p 2). KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest.
Isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-53-12, p 9 ja RKKKm 3-1-1-102-12, p 8.) Kohtuotsus, millega jäetakse ühe isiku vara tema nõusolekuta teise isiku vastu suunatud nõude tagamiseks aresti alla, ei ole täitedokument, mille alusel saaks arestitud vara täitemenetluses selle nõude katteks müüa (vt lähemalt RKTKm 3-2-1-185-12 ja RKKKo 3-1-1-43-13, p 44).
Võimalus oma õigusi kaitsta ei pea olema sätestatud tingimata teistmisalusena. Õiguste kaitse võimaluse võib tagada ka muu tõhus menetlus. (Vt RKÜKo 3-1-2-2-11, p 63.). Näiteks lähtudes KrMS § 239 lg 2 p-st 4 ja § 401 lg-st 3, kuulub ka kolmanda isiku nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamisega kokkuleppemenetluse aluste hulka ja selle puudumisel peab kohus kriminaaltoimiku KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel prokuratuurile tagastama. Praeguses asjas otsustati kolmanda isiku subjektiivsete õiguste üle kokkuleppemenetluses, mille kohaldamiseks tema nõusolek puudus. Seega on tal tulenevalt KrMS § 318 lg-st 21, lg 3 p-st 4 ja lg-st 4 ning § 248 lg 1 p-st 1 ja § 239 lg 2 p-st 4 ning § 401 lg-st 3 maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise õigus. Juhul, kui isik ei esita apellatsiooni tähtaegselt, on tal võimalus taotleda apellatsioonitähtaja ennistamist ja seetõttu puudub vajadus esitada teistmisavaldus.
Juhul kui maakohus on kokkuleppemenetluses rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid või § 339 lg-t 1 ja seda rikkumist ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, peab ringkonnakohus KrMS § 3411 p 3 ja § 337 lg 2 p 3 kohaselt tühistama kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse täies ulatuses ja saatma kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kui apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine seondub selgepiiriliselt vaid ühe süüdistatavaga sõlmitud kokkuleppega ja selle kokkuleppe alusel tehtud kohtu otsustusega, tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada vaid seda süüdistatavat (neid süüdistatavaid) puudutavas osas. KrMS § 248, mis sätestab kohtu pädevuse kokkuleppemenetluses, ei näe ette kokkuleppe n-ö osalise kinnitamise võimalust, st kohus ei saa teha otsust, mis tugineb üksnes mingile osale kokkuleppest. Juhul kui maakohus kokkuleppega teatud osas ei nõustu, tuleb tal jätta süüdimõistev otsus tervikuna tegemata ja kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Samuti ei luba KrMS § 337 lg 2 p 3 ja § 3411 ringkonnakohtul muuta kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust selliselt, et mõni kokkuleppe tingimustest otsusest välja jääb. Eeltoodud üldreeglist siiski võimalik erand. Juhul kui menetlusnormide rikkumine puudutab maakohtu sellist otsustust, mille aluseks olev tingimus sätestati kokkuleppes ühe poole huvides, võib see pool sellest tingimusest apellatsioonimenetluses loobuda. Sellisel juhul on ringkonnakohus pädev tühistama kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse üksnes osaliselt, s.o osas, mida tuvastatud menetlusrikkumine puudutab, ja jätma maakohtu otsuse muus osas muutmata ning kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata.
|
| 3-1-1-69-13
|
Riigikohus |
14.06.2013 |
|
Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKm 3-1-1-86-11, p 7).
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonis esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsiooni sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse. Kui apellatsiooni ei ole alust lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja seda ei saa kõnealuse sätte kohaselt jätta läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus, jättes apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatut läbi vaatamata, oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonis esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsiooni sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse. Kui apellatsiooni ei ole alust lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja seda ei saa kõnealuse sätte kohaselt jätta läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus, jättes apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatut läbi vaatamata, oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-70-13
|
Riigikohus |
03.06.2013 |
|
Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt koos edasiste viidetega RKKKm 3-1-1-86-11, p 7).
Kui ringkonnakohus ei ole pidanud apellandi etteheiteid õiguslikult asjakohatuteks ega põhjendanud apellatsioonide läbivaatamata jätmist sellega, et maakohtu seisukohad on kõigis apellatsioonides vaidlustatud aspektides kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, ei saa saa ringkonnakohus lugeda apellatsiooni ilmselt põhjendamatuteks.
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonides esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsioonid sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse.
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonides esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsioonid sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse.
|
| 3-1-1-53-13
|
Riigikohus |
17.05.2013 |
|
Asjaolu, et kaitsja hinnangul oli süüdistatava tegevus hõlmatud tsiviilõigusliku käsundiga, ei välista karistusõiguslikku vastutust, kui esinevad KarS § 209 lg 2 p 1 kuriteo tunnused (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13 ja RKKKo 3-1-1-23-11, p 11).
Kui kõrgema astme kohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue. Kohtupraktikas on sedastatud mõistliku menetlusaja riive juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt RKKKo nr 3-1-1-14-11, p 10 ja 3-1-1-100-09, p 17).
Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009. a; RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2). Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtul kaaluda ka tsiviilhagi lahendamise võimalust lõpetatud kriminaalmenetluse raames.
Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009. a; RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2). Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtul kaaluda ka tsiviilhagi lahendamise võimalust lõpetatud kriminaalmenetluse raames.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt nt RKKKo 3-1-1-66-07, p 10). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 17 ja 3-1-1-46-08, p 32). KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt ex officio (omal initsiatiivil) muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas lõikes nähakse muuhulgas ette ka nõuded, kuidas peab kohus toimima kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub kuriteo kvalifikatsiooni muutmise vajadus. Seejuures on eeskätt oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, s.o õigus esitada uuele võimalikule karistusõiguslikule hinnangule omapoolseid vastuväiteid. Juhul kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30-35 ja 3-1-1-13-12, p-d 23-24).
|
| 3-1-1-17-13
|
Riigikohus |
06.03.2013 |
|
Süüdistataval on sarnaselt kahtlustatavaga õigus kohesele kohtulikule ärakuulamisele pärast tagaotsitavana tabamist. Vastupidine tõlgendus oleks otseselt vastuolus KrMS § 35 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on süüdistataval kõik kahtlustatava õigused ja kohustused. Samuti eiraks see täielikult EIK otsuses Harkmann v. Eesti 11. juulist 2007 toodud põhimõtteid. Selle otsuse kohaselt kehtib EIÕK art 5 lg-s 3 sätestatud kohustus toimetada vahistatu kohtu ette mitte üksnes kohtueelsel uurimisel, vaid ka kohtumenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-125-05, p-d 10 ja 11).
Pelgalt üldsõnaline deklareerimine, et ka siis kui kohus ei jää kaitsja tegevusega rahule, tuleb lähtuda kaitse kõrge kvaliteedi eeldusest, on käsitatav põhistamiskohustuse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Seejuures peab kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama lisaks kohtumenetluse efektiivsusele ja kiirusele ka teiste põhimõtete ning subjektiivsete õigustega, mis võivad kohtu kaalutlusruumi piire oluliselt kitsendada (vt nt RKÜKo 3-1-1-18-12, p 47). Õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures võib teatud juhtudel olla tagatud ka apellatsioonimenetluses (vt nt RKKKo 3-1-3-11-01, p 8.6). Kirjalik menetlus piirab seda õigust oluliselt isegi siis, kui kriminaalmenetluse pooltele on antud võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult, kuna taolisel juhul puudub võimalus vahetuks tõendite uurimiseks ja poolte ärakuulamiseks. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast peab ka apellatsioonikohus tagama ausa ja õiglase menetluse. Üheks oluliseks elemendiks selles on isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest. Nii tuleb siis, kui II astme kohtu menetluses käsitletakse nt süüdistatava süü üle otsustamisel olulisi tõendeid või küsimuse all on isiku psüühiline seisund, võimaldada isikule osaleda tema asja suulisel arutamisel (vt nt EIK Kremzow v. Austria, otsus 21. septembrist 1993, p 59). Üldjuhul on süüdistatavale tagatud piisavad võimalused enda seisukohtade ja tõendite vahetuks esitamiseks kriminaalasja arutamisel maakohtus. Sellise eelduse puhul on ka kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses reeglina põhjendatud.
Põhiõiguste piiramine kohtusüsteemi efektiivsuse tagamiseks peab olema alati proportsionaalne (RKÜKo 3-1-1-18-12, p 47 jj).
Tulenevalt KarS § 184 lg 1 tekstist on nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu käsitatavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Samuti tõusetuks küsimus mitte ainult paragrahvi-, vaid koguni lõikesisesest konkurentsist, mida aga karistusseadustik ei võimalda (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1 - 8.2).
KrMS § 269 lg-s 2 on loetletud juhud, millal on võimalik kriminaalasja arutamine maakohtus ilma süüdistatava osavõtuta. Nende tingimuste sedastamine peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis kinnitavad isiku tahet hoiduda kõrvale kohtulikust arutamisest ja et tegemist pole üksnes riigi tegematajätmistega (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu Sejdovic v. Itaalia, otsus 1. märtsist 2006).
Tulenevalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest (KrMS § 14 lg 1) peavad esmalt pooled hindama, kas kohtulik arutamine on võimalik ilma süüdistatava osavõtuta ja kas on vaja rakendada täiendavaid meetmeid süüdistatava kohtusse toimetamiseks.
Ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Seejuures peab kohus kaalutlusotsuse tegemisel arvestama lisaks kohtumenetluse efektiivsusele ja kiirusele ka teiste põhimõtete ning subjektiivsete õigustega, mis võivad kohtu kaalutlusruumi piire oluliselt kitsendada (vt nt RKÜKo 3-1-1-18-12, p 47). Õigus viibida enda kohtuasja arutamise juures võib teatud juhtudel olla tagatud ka apellatsioonimenetluses (vt nt RKKKo 3-1-3-11-01, p 8.6). Kirjalik menetlus piirab seda õigust oluliselt isegi siis, kui kriminaalmenetluse pooltele on antud võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult, kuna taolisel juhul puudub võimalus vahetuks tõendite uurimiseks ja poolte ärakuulamiseks. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast peab ka apellatsioonikohus tagama ausa ja õiglase menetluse. Üheks oluliseks elemendiks selles on isiku vahetu osavõtt tema kohtuasja suulisest arutamisest. Nii tuleb siis, kui II astme kohtu menetluses käsitletakse nt süüdistatava süü üle otsustamisel olulisi tõendeid või küsimuse all on isiku psüühiline seisund, võimaldada isikule osaleda tema asja suulisel arutamisel (vt nt EIK Kremzow v. Austria, otsus 21. septembrist 1993, p 59). Üldjuhul on süüdistatavale tagatud piisavad võimalused enda seisukohtade ja tõendite vahetuks esitamiseks kriminaalasja arutamisel maakohtus. Sellise eelduse puhul on ka kriminaalasja kirjalik läbivaatamine apellatsioonimenetluses reeglina põhjendatud.
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Ideaalkogumi võivad iseenesest moodustada ka järjestikku toimepandud süüteod, kui tegemist on loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisega (vt RKKKo 3-1-1-97-12, p-d 11 ja 12).
Tulenevalt KarS § 184 lg 1 tekstist on nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu käsitatavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Samuti tõusetuks küsimus mitte ainult paragrahvi-, vaid koguni lõikesisesest konkurentsist, mida aga karistusseadustik ei võimalda (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1 - 8.2).
|
| 3-1-1-6-13
|
Riigikohus |
20.02.2013 |
|
KrMS §-s 431 reguleeritakse küsimusi, mis tekivad kohtulahendi täitmisel. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on tulenevalt KrMS § 412 lg-st 2 võimalik alles siis, kui otsus on jõustunud või kriminaalasi apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastatud. Kui asjas käib veel kohtumenetlus, ei ole maakohtu otsuse täitmine veel võimalik ja KrMS §-s 431 sätestatu ei aktualiseeru. Seega ei saa ringkonnakohus süüdistatava karistuse ebaseaduslikkust tuvastades viidata kohtulahendi täitmist puudutavale regulatsioonile, vaid peab ise karistuse ära muutma. Jättes selle tegemata, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt koos edasiste viidetega RKKKm 3-1-1-86-11, p 7).
KrMS §-s 431 reguleeritakse küsimusi, mis tekivad kohtulahendi täitmisel. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine on tulenevalt KrMS § 412 lg-st 2 võimalik alles siis, kui otsus on jõustunud või kriminaalasi apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastatud. Kui asjas käib veel kohtumenetlus, ei ole maakohtu otsuse täitmine veel võimalik ja KrMS §-s 431 sätestatu ei aktualiseeru. Seega ei saa ringkonnakohus süüdistatava karistuse ebaseaduslikkust tuvastades viidata kohtulahendi täitmist puudutavale regulatsioonile, vaid peab ise karistuse ära muutma. Jättes selle tegemata, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-18-13
|
Riigikohus |
18.02.2013 |
|
Juhul kui ringkonnakohus leiab, et prokuratuur ei ole tõendanud, et prokuratuuri apellatsiooni allkirjastanud prokuröri abil on ProkS § 7 lg-st 2 tulenevalt õigus apellatsiooniõiguse teostamisel prokuratuuri esindada, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 1 ja § 321 lg 3 alusel määrusega käiguta jätta ja anda prokuratuurile tähtaeg prokuröri abi esindusõiguse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Alles siis, kui prokuratuur prokuröri abi volitust määratud tähtajaks ei kinnita, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.
KrMS § 339 lg 1 p 4 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui prokurör ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi prokuröri osavõtt oli kohustuslik. Tulenevalt KrMS § 270 lg-st 1 on prokuröri osavõtt kohtuistungist üldjuhul kohustuslik kohtuliku arutamise kõigis staadiumides, seega ka kohtuotsuse kuulutamisel, mis on kohtuliku arutamise osa (vt RKKKo 3-1-1-106-06, p 8.2). Erandina ei ole prokurör KrMS § 236 lg 4, § 246 lg 3 ja § 2564 lg 5 kohaselt kohustatud osalema kohtuotsuse kuulutamisel lühi-, kokkuleppe- ja kiirmenetluses.
KrMS § 339 lg 1 p 4 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui prokurör ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi prokuröri osavõtt oli kohustuslik. Tulenevalt KrMS § 270 lg-st 1 on prokuröri osavõtt kohtuistungist üldjuhul kohustuslik kohtuliku arutamise kõigis staadiumides, seega ka kohtuotsuse kuulutamisel, mis on kohtuliku arutamise osa (vt RKKKo 3-1-1-106-06, p 8.2). Erandina ei ole prokurör KrMS § 236 lg 4, § 246 lg 3 ja § 2564 lg 5 kohaselt kohustatud osalema kohtuotsuse kuulutamisel lühi-, kokkuleppe- ja kiirmenetluses.
Prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja kohustused seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör üksnes teostab prokuratuuri volitusi (KrMS § 30 lg 2), olles seega sisuliselt vaid prokuratuuri esindaja. Sõltumata prokuratuuri sisemisest töökorraldusest ja ülesannete jaotusest on n-ö välissuhtes (s.o suhtes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtuga) reeglina iga prokurör pädev esindama prokuratuuri mis tahes kriminaalasjas. Prokuratuuriseaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt üheselt mõistetav, et prokuröri mõiste hõlmab ka prokuröri abi (ProkS § 7). Tulenevalt ProkS § 7 lg 2 on prokuröri abi pädev teostama üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas prokuratuuri menetluslikke õigusi ja täitma prokuratuuri kohustusi üksnes juhul, kui kõrgemalseisev prokurör on talle selleks volituse andnud, ja vaid ulatuses, mis ei välju antud volituse piiridest. Selleks, et prokuröri abi õigus üldmenetluses prokuratuuri esindada, samuti selle ulatus oleks kohtule ja kohtumenetluse pooltele nähtav, peab prokuratuur ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituse andmist kohtus tõendama. Prokuröri abi õigust üldmenetluses kohtus prokuratuuri esindada tõendab kas talle kõrgemalseisva prokuröri poolt antud volikiri (või ka kirjalik korraldus teatud ülesannete täitmiseks) või kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtuistungil suuliselt antud ja protokollitud või KrMS § 156 korras helisalvestatud volitus. Lisaks sellele võib kõrgemalseisva prokuröri volituse olemasolu nähtuda tema allkirjastatud menetlusdokumentidest (nt apellatsioonist või määruskaebusest). Kõrgemalseisva prokuröri poolt ProkS § 7 lg 2 alusel antav volitus ei saa hõlmata kõiki ametisolevaid prokuröri abisid, vaid üksnes ühte või mitut nimeliselt määratletud prokuröri abi. Seega peab ka kõrgemalseisva prokuröri poolt kohtule esitatav kirjalik või suuline kinnitus prokuröri abil ProkS § 7 lg-s 2 nimetatud volituste olemasolu kohta sisaldama konkreetse(te) prokuröri abi(de) nime(sid), kellele volitus on antud või antakse. ProkS § 7 lg 2 eesmärk on riikliku süüdistuse huvide kaitse ja seega saab vajalike volitusteta prokuröri abi osalemine üldmenetluses kahjustada üksnes prokuratuuri, mitte menetlusosaliste huve. Seega on põhimõtteliselt lubatav seegi, kui prokuratuur prokuröri abi tegevuse tagantjärele heaks kiidab.
Juhul kui ringkonnakohus leiab, et prokuratuur ei ole tõendanud, et prokuratuuri apellatsiooni allkirjastanud prokuröri abil on ProkS § 7 lg-st 2 tulenevalt õigus apellatsiooniõiguse teostamisel prokuratuuri esindada, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 1 ja § 321 lg 3 alusel määrusega käiguta jätta ja anda prokuratuurile tähtaeg prokuröri abi esindusõiguse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Alles siis, kui prokuratuur prokuröri abi volitust määratud tähtajaks ei kinnita, tuleb apellatsioon KrMS § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta.
|
Facebook
Twitter