1-17-6432/25
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
15.09.2017 |
|
Saavutamaks seda, et kohtuotsuse tegemisel vahi alla jäetava süüdistatava vahistusaeg ei kujuneks – olenemata kohtuotsuse jõustumise ajast – pikemaks kui aeg, mis süüdistataval tuleks kohtuotsuse kohese jõustumise korral vangistuses viibida, peab kohus otsusesse märkima konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb. Alternatiivselt võib kohus sõnastada vahistamisotsustuse näiteks järgmiselt: „Jätta süüdistatav vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil käesoleva otsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg.“
Määrates, et süüdistataval on õigus tasuda menetluskulu osade kaupa, peab kohus otsuses fikseerima ka osamaksete suuruse ja osamaksete tasumise perioodi.
|
| 1-15-9308/276
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
30.08.2017 |
|
Isik, kes ühes kriminaalasjas vahi all, on võimalik KrMS § 130 lg 2 alusel vahistada ka teises kriminaalasjas, tehes seda edasilükkava tingimusega – alates esimeses kriminaalasjas isikult vabaduse võtmise lõppemisest.
•Kuriteokahtluse, vahistamisaluse või vältimatu vahistamisvajaduse äralangemisel tuleb kohtul ka edasilükkava tingimusega tehtud vahistamisotsustus viivitamatult tühistada – seda isegi juhul, kui vahistamismääruses ette nähtud tingimus (nt vahi alt vabanemine teises kriminaalasjas) pole veel saabunud.
•Kui isik viibib kohtumenetluses vahi all edasilükkava tingimusega tehtud vahistamismääruse alusel, tuleb KrMS § 275 lg-s 2 ette nähtud kuuekuulist tähtaega arvestada vahistamismääruse tegemisest, mitte aga alles hetkest, mil isik sellise määruse alusel vahi alla võeti.
|
| 1-17-6021/27
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
17.08.2017 |
|
Juhul, kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse tõkend muutmata, tuleb määruse vaidlustamisviites muu hulgas märkida, et määruses tehtud otsustus jätta süüdistatavale kohaldatud tõkend muutmata on määruskaebe korras vaidlustatav, ja selgitada lühidalt määruskaebuse esitamise korda.
|
| 1-17-113/60
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
10.08.2017 |
|
Olukorras, kus kohtu alla antud süüdistatava puhul on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus, vahistamisalus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vältimatu vahistamisvajadus, kuid tema tähtajatu vahistamine riivaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi, on kohus pädev võtma süüdistatava KrMS § 262 lg 1 p-s 4 või § 275 lg-s 1 sätestatud korras vahi alla ka kindlaks tähtajaks, mis on lühem kui KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud kuus kuud. Juhul kui kuriteokahtlus, millele vahistamisel tugineti, või vahistamisalus langeb ära enne vahistamismääruses nimetatud tähtaja lõppu, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 275 lg-s 2 ette nähtud korras viivitamatult vabastada. Sama kehtib ka siis, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad vahistamise jätkamise isikule ebaproportsionaalselt koormavaks. Teisalt ei ole välistatud seegi, et kohus pikendab algses vahistamismääruses ette nähtud vahistamise tähtaega, kui sellise pikendamise otsustamise ajaks on ilmnenud (muutunud) asjaolud, mis võimaldavad isiku vahi all pidamist jätkuvalt proportsionaalseks pidada.
Isikut ähvardava karistuse raskus on üks argument, mis võib toetada järeldust, et isik võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma, kuid vahistamisaluse (sh menetlusest kõrvalehoidumise ohu) tuletamine üksnes võimaliku karistuse raskusest on vastuolus (põhi)seaduse mõttega.
|
| 3-1-1-27-17
|
Riigikohus |
01.06.2017 |
|
Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1)
Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5)
Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6)
Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)
KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)
Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11)
Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1)
Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)
|
| 3-1-1-25-17
|
Riigikohus |
22.05.2017 |
|
KrMS § 341 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule siiski alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhususe huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 10.1)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus.
Erandjuhul võib elektroonilise valve taotluse lahendamine vajada lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (p 11 ja 11.2)
|
| 3-1-1-8-17
|
Riigikohus |
31.03.2017 |
|
KrMS ei piira ega välista kaitsja õigust esitada kahtlustatava esindajana määruskaebus kuni kaebetähtaja lõpuni, mis on KrMS § 387 lg 2 alusel arvestatud alates päevast, mil kahtlustatav sai või pidi saama kohtumäärusest teada, seda sõltumata sellest, millal sai või pidi saama määrusest teada kaitsja. Erinevatel asjaoludel (nt määruse tõlkimise vajaduse tõttu) võivad kahtlustatava ja kaitsja kaebetähtajad hakata kulgema ja seega ka lõppeda erineval ajal. Kahtlustatav ja teda esindav kaitsja ei ole aga käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena. Seetõttu ei saa kaitsja määruskaebust, mis on esitatud kahtlustatava puhul kulgenud kaebetähtaja jooksul, lugeda mittetähtaegseks põhjendusega, et kaitsja puhul kulgema hakanud kaebetähtaeg on juba möödas. (p 9)
Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a määruse nr 111 „E toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“ § 14 lg 1 kohaselt on e-toimiku süsteemi kantud andmetel informatiivne tähendus. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vaid seadusega ettenähtud juhtudel on e-toimiku süsteemi kantud andmetel õiguslik tähendus. KrMS ei sisalda sätet, mis näeks ette võimaluse lähtuda määruskaebuse esitamise tähtaja arvutamisel üksnes e-toimiku süsteemi kaudu edastatavast edasikaebamise tähtaja teatavakstegemise teatest. Järelikult on kõnealusel teatel informatiivne tähendus ning kaitsja ei saa sellele kaebetähtaja arvutamisel tugineda. Samas juhul, kui kaitsjale ei ole muul viisil kui e toimiku süsteemi kaudu kohtumäärust kättesaadavaks tehtud, võib seaduses sätestatud määruskaebuse esitamise tähtaeg kattuda e toimiku süsteemi saadetud teates märgitud tähtajaga. (p 12)
Kahtlustatavat on võimalik vahistada üksnes kohtuniku kirjalikult vormistatud ja allkirjastatud määruse alusel ning vahistamise määruse resolutsiooni kuulutamine enne nendele nõuetele vastava määruse tegemist ei ole korrektne (RKKKm nr 3-1-1-99-16, p 7). (p 7)
Vahistamise määrusest teatavakstegemiseks KrMS § 387 lg 2 mõttes ei saa lugeda üksnes määruse resolutsiooni kuulutamist kohtuistungil kahtlustatava ja kaitsja juuresolekul. Kahtlustataval ja kaitsjal peab kaebeõiguse realiseerimiseks olema võimalus tutvuda määruse terviksisuga, mistõttu tuleb määruskaebuse esitamise tähtaega arvestada alates päevast, mil kahtlustatav ja kaitsja said teada või pidid teada saama eeluurimiskohtuniku kirjalikult vormistatud ja põhistatud määrusest. See on oluline ka ausa ja õiglase menetluse põhimõtet silmas pidades, kuna tagab kahtlustatavale reaalse võimaluse vahistamist tõhusalt vaidlustada ja end kaitsta. (p 8)
|
| 3-1-1-117-16
|
Riigikohus |
08.03.2017 |
|
Ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (3-2-1-62-16, p 15). (p 43)
Tulenevalt KrMS § 1414 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (3-1-1-10-16, p 28.) (p 17)
KarS §-d 832 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18)
Kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. (3-1-2-4-12, p 41) (p 20)
Kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (3-1-1-26-16, p 12) (p 41)
KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud nõuet esitada. (p 43)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 832 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22)
Omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (TsÜS § 48) minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. Juba varem kolmandale isikule kuulunud kinnisasja parendamine toimepanija raha eest, ei tähenda, et kolmas isik oleks kinnisasja KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes omandanud toimepanija arvel. KarS § 832 lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet ei ole võimalik sisustada sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist) suurenemist toimepanija arvel. (p-d 26–27)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (3-1-1-68-16, p 49 ja 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (3-1-1-68-15, p 16). (p 27)
KarS §-d 832 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. Samas tuleb konfiskeerimise (asendamise) tagamisel küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse. (p 18)
Kui 10. jaanuaril 2017 jõustunud KarS §-de 832 ja 84 redaktsioon ei leevenda KarS § 5 lg 2 mõttes isiku olukorda, ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. (p 22)
Enne 10. jaanuari 2017 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi oli kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud KarS § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 831 lg-s 1 või § 832 lg-s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas. (p 30)
Kui toimepanija on andnud kolmandale isikule kuriteoga saadud sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja parendustöödega seotud arveid, võib olla tegemist olukorraga, kus kolmas isik omandas toimepanija arvel kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes KarS § 84 mõttes ära tarvitas. (p 32)
Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista. (p 34)
Tulenevalt KrMS § 1414 lg-st 1, peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (vt nt 3-1-1-10-16, p 28.) (p 17)
Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei pruugi olla välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamine, sh vara arestimine. (p 34)
Järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse põhimõtet – mis on alates 1. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 1414 lg-s 3 –, peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Samas ei saa välistada vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud, sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise tagamise korral. (p 35)
Asjas, kus ei ole isegi esialgseid andmeid, millises väärtuses kolmas isik toimepanija arvel vara omandas, ei saa kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõusid tähtajatult. (p 36)
Kohus on KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamist otsustades õigustatud lähtuma AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (p 40)
Kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise või muu rahalise nõude täitmise tagamiseks on üldjuhul kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Tavaliselt piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 1414 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude) tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava kohustuse võlgnik. (p-d 42–43)
|
| 3-1-1-118-16
|
Riigikohus |
23.02.2017 |
|
Süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus ei kujuta endast kohtu alla andmise eeldust, mistõttu ei laiene sellele ka KrMS § 385 p-s 16 nimetatud edasikaebe keeld. Tõkendi muutmata jätmise vaidlustamise välistas enne 1. septembrit 2016 kehtinud seaduse järgi hoopis KrMS § 385 p 6. Kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmine kohtu alla andmisel kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli (vt RKKKm nr 3-1-1-22-16, p 17). Kuna KrMS § 385 p 6 tunnistati 1. septembril 2016 kehtetuks, pole süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise otsustuse vaidlustamine alates nimetatud kuupäevast enam välistatud. (p 16)
|
| 3-1-1-115-16
|
Riigikohus |
17.02.2017 |
|
Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)
Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)
Vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming kujutab endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele asumisega. (p 11)
1. septembril 2016 muutus kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2 kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegu. Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 1311 lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada. (p 12)
Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)
Vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming kujutab endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele asumisega. (p 11)
Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)
Alates 1. septembrist 2016 muudeti kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon (vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel lähtuda. (p 8)
Vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral saab rääkida vähemalt kahest iseseisvast menetlustoimingust – kohtu otsusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne 1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini 2016. (p 10)
1. septembril 2016 muutus kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2 kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegu. Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 1311 lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada. (p 12)
|
| 3-1-1-106-16
|
Riigikohus |
22.12.2016 |
|
Vt RKKKm 3-1-1-102-12, p-d 10 ja 12-14. (p 8)
Süüteoga saadud vara all KarS § 831 lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt RKKKo nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt RKKKo nr 3-1-1-54-15, p 49). (p 9)
Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt RKKKm 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud. (p 10)
Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei või ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastasel korral väljub kohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult arestimistaotluse piiridest (vt ka RKKKm 3-1-1-97-13, p 16). Juhul, kui prokuratuur on jätnud taotluses nimetamata vara aresti kohaldamise otsustamiseks olulised asjaolud, peab eeluurimiskohtunik sellise taotluse rahuldamata jätma. (p 11)
|
| 3-1-1-103-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)
Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)
Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)
Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)
Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)
Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)
Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)
Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)
Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)
Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)
|
| 3-1-1-68-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)
NB! Seisukoha muutus!
Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)
Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
|
| 3-1-1-99-16
|
Riigikohus |
01.12.2016 |
|
KrMS § 387 lg-test 1 ja 2 nähtub, et üldjuhul on kriminaalmenetluses kohtumääruseid võimalik vaidlustada 15 päeva jooksul ning kümnepäevane kaebetähtaeg on erand. Ringkonnakohtu määruse puhul, millega jäetakse muutmata maakohtu vahistamismäärus, ei ole tegemist vahistamismäärusega KrMS § 387 lg 2 tähenduses, mille vaidlustamiseks tuleb määruskaebus esitada kümne päeva jooksul. Juhul, kui esitatakse kaebus ringkonnakohtu määrusele, millega jäeti maakohtu määrus muutmata, ei ole lühema edasikaebetähtaja kohaldamine põhjendatud ja lähtuda tuleb KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud edasikaebekorrast. (p 10 jj)
Vahistamismääruse resolutsiooni kuulutamisega enne selle kirjalikku koostamist ja allkirjastamist ei toimi kohus korrektselt. Kahtlustatavat on võimalik vahistada vaid maakohtu kirjaliku määruse (KrMS § 145 lg 1 p 1) alusel. (p 7)
|
| 3-1-1-78-16
|
Riigikohus |
03.11.2016 |
|
Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)
Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab nähtuma põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja vara arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-52-15, p 24). Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamisstandard, peab vara arestimise määrusest siiski alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali põhjal on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. (Vt nt RKKKm 3-1-1-1-12, p 9 ja 3-1-1-97-13, p-d 8 ja 9). Samuti ei ole välistatud, et kolmas isik vaidlustab enda vara arestimise menetluses ka kuriteokahtluse põhjendatuse kui vara arestimise ühe eelduse (vt nt RKKKm 3-1-1-10-16, p 27). (p-d 6-7)
Kriminaalmenetluse varases staadiumis, kui toimub veel tõendite aktiivne kogumine, võib osa teabe (nt jälitustoiminguga saadud teabe) avaldamine, kahjustada tõe tuvastamist. Samas pole võimalik vara arestimise vaidlustamisel kaitseõigust efektiivselt teostada, kui kuriteokahtlust kinnitavaid tõendeid sisuliselt ei avaldata või tehakse seda üksnes sellisel määral, mis ei seo isiku käitumist jälgitavalt kahtlustuse esemeks oleva kuriteoga (vt ka tõenditele juurdepääsu piiramise tingimuste kohta vahistamistaotluse lahendamisel RKKKm 3-1-1-110-15, p 16). (p 9)
Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu välja selgitamata, tuleb kohtuasi ‒ juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada ‒ saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt RKKKm 3-1-1-97-13, p-d 22‒26 ja 3-1-1-75-14, p-d 42 ja 43). (p 11)
|
| 3-1-1-57-16
|
Riigikohus |
21.09.2016 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12)
Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14)
Äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavuse vaidlustamine kujutab endast kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvat küsimust, mille tõttu ei mõjuta sellega seotud etteheidetele vastamata jätmine kohtu alla andmise seaduslikkust. (p 16)
Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukoha järgi ei tohtinud kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud, mis tähendab, et eelmenetlust toimetaval kohtunikul tuli kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik KrMS § 263 p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 12). Osutatud seisukohta muutis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määrusega. Kolleegium sedastas määruses kokkuvõtlikult, et alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32–37). Sama seisukohta on korratud 20. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-38-16 (p 47). (p-d 11-12)
Olukorras, kus maakohus ei tuvasta ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust KrMS § 154 nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, on olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Kui eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses ükski menetlusosaline selliste asjaolude ilmnemisele ei osuta, toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. (p 13)
KrMS § 226 lg-s 6 sisalduv nõue on seotud asjaoluga, et kohus jõuaks KrMS § 257 lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on KrMS § 226 lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed. Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb KrMS § 257 lg 3 nõuete järgimiseks otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 26), ei saa eelnevast järeldada, et KrMS § 226 lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. (p 16)
Menetlusõiguse rikkumisena pole käsitatav see, kui kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma ühel kuupäeval, kuid see toimus hiljem, kui seejuures on järgitud KrMS § 259 nõudeid ja muid kohtulikku eelmenetlust reguleerivaid sätteid. (p 14)
Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 1414 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13)
Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 631 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2)
Rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik hüpoteek, mitte keelumärge (vt nt RKTKm nr 3-2-1-73-12, p 10). Ühisvara korral ei saa aga sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt nt RKTKm nr 3-2-1-149-15, p 11; RKTKm nr 3-2-1-85-11, p-d 9-12). Sissenõude pööramiseks võlgnikust abikaasa määramata osale ühisvarast tuleb ühisvara jagada, mida ei saa vähemalt hageja nõude alusel teha enne nõude kohta otsuse tegemist. Seega tagaks ühe abikaasa kahjuks sissekantav keelumärge selle, et tsiviilhagis esitatud nõude täitmine ei muutuks võlgniku vara vähenemise tõttu võimatuks või oluliselt raskemaks juba enne seda, kui tsiviilhagi rahuldatakse ja hagejal tekib TMS § 14 lg 2 ning PKS § 33 lg 3 kohaselt võimalus nõuda võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamist. (p 15)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamise keelamist tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses võimaldab KrMS § 142 lg 1 teine lause, mida tuleb mõista kui käsutuskeelu tekkimise õiguslikku alust kohustatud isiku jaoks (vt ka RKTKm nr 3-2-1-79-06, p 20). (p 13)
Lisaks käsutuskeelu tekkimisele kohtumääruse alusel, mis kohustab keelu adressaati käsutuskeeldu mitte rikkuma, on hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) õiguste kaitseks vajalik ka käsutamiskeelu avalikustamine kolmandate isikute jaoks. Avalikustamine seisneb keelumärke kandmises kinnistusraamatusse. Keelumärke avalikustamine selle sissekandmise kaudu on vajalik, takistamaks eelkõige kinnisasja omandamist kolmanda isiku poolt. Keelumärge takistab asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 2 kohaselt vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Käsutuskeeldu avalikustava kande tegemise alus kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise korral on KrMS § 1414 lg 1 ja KrMS § 142 lg 8 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2. TsMS § 378 lg 1 p 2 kohaselt on hagi tagamise abinõu ka kostja vara arestimine ning selle alusel käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse. (p 13)
Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 631 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2)
Kui käsutuskeeld tsiviilhagi tagamiseks on sellekohase määruse kohaselt seatud ainult ühe abikaasa suhtes, ei ole teine abikaasa puudutatud isik ning nõutav ei ole tema nõusolek käsutamise keelumärke kande tegemiseks (vt ka RKÜKm nr 3-3-1-15-12 ja RKÜKo nr 3-3-1-82-12). (p 14.5)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17)
TMS § 14 lg 1 reguleerib juhtumit, mil toimub sissenõude pööramine varale täitedokumendis märgitud nõude täitmiseks. Kui sellist täitedokumenti ei ole esitatud, ei ole TMS § 14 lg 1 kohaldatav. (p 14.3)
Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
Tsiviilhagi tagamise korral KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 lg 8 ning TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel ei ole kohtutäitur pädev tegema arestimistoiminguid ei KrMS ega TsMS asjakohaste sätete alusel. KrMS § 142 lg 8 alusel esitab arestimismääruse kinnistusraamatut pidavale kohtule eeluurimiskohtunik. TsMS § 389 lg 4 esimese lause ja AÕS § 631 lg 6 ning kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 35 lg 4 kohaselt esitab vara käsutamise keelumärke kande tegemise avalduse kinnistusosakonnale hagi tagamist taotlenud hageja või tehakse kanne ilma avalduseta, kui määruse teinud kohus saadab hageja sellekohase taotluse alusel hagi tagamise määruse kinnistusosakonnale. Kummalgi juhul ei tegele hagi tagamise määruse täitmisega kohtutäitur. (p 14.2)
TMS § 14 lg 1 kohaselt ei saaks tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse alusel pöörata sissenõuet ühisvarale, kui tsiviilhagi rahuldav kohtuotsus ei ole tehtud mõlema abikaasa suhtes või kui täitemenetluseks ühisvara suhtes ei anna nõusolekut teine abikaasa (vt ühisvarale sissenõude pööramise kohta ka RKTKm nr 3-2-1-95-15). Õige ei ole seada keelumärget ainult kriminaalmenetluse toimumise ajaks. Sellisel juhul saaksid abikaasad pärast seda, kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on jõustunud, kinnisasja käsutades selle täitemenetlusele alluvate esemete hulgast eemaldada ja võlgnikust abikaasa saaks samal ajal kohtulahendi täitmata jätta. Kui keelumärke kehtivust piirata vaid kriminaalmenetluse ajaga, ei täida keelumärge KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise eesmärki. Seejuures tuleb arvestada võlausaldaja huviga, et tema tsiviilhagis esitatud nõue, kui see kohtuotsusega rahuldatakse, ei muutuks võlgniku poolt kinnisasja käsutamise tõttu väärtusetuks. Kuigi õiguskord tunneb ka tehingu tagasivõitmise instituuti, sh täitemenetluses (TMS § 187 jj), on otstarbekam hoida võimaluse korral soovimatu käsutus ära, kui hakata seda aeganõudvamas hagimenetluses tagasi võitma. Seetõttu võib kriminaalasja lahendav kohus jätta keelumärke KrMS § 306 lg 1 p 12 ja § 313 lg 1 p 10 alusel kehtima ka pärast tsiviilhagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul jääb keelumärge kehtima üldjuhul seni, kuni ühisvara on jagatud või kuni hageja annab sõltumata sellest, kas ühisvara jagatakse, nõusoleku keelumärke kustutamiseks. (p 16)
Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuid ka ilma keelumärketa ei saaks üks abikaasa kinnisasja üksinda käsutada, kuna selleks on vaja ka teise abikaasa tahteavaldust. Ühe abikaasa tahteavalduse tegemist takistab aga tema suhtes tehtud vara arestimise määrus, mille alusel on tema õigus teha tahteavaldus ühisomandis oleva kinnisasja käsutamiseks piiratud hageja õigusega, kelle nõude tagamiseks kinnisasi arestiti. Seetõttu saaks see abikaasa anda tahteavalduse kinnisasja käsutamiseks üksnes hageja nõusolekul. Seetõttu ei ole keelumärke seadmine ühe abikaasa suhtes teise abikaasa omandiõiguse ebaproportsionaalne piirang. (p 17)
Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. Tuleb arvestada, et kui tsiviilhagi rahuldatakse, ei ole võimalik sissenõuet pöörata ühisomandile, vaid ainult võlgniku osale selles ning võlgniku lahusvarale. Võlgniku osa kindlaksmääramiseks tuleb sissenõudjal vajaduse korral esitada ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2, PKS § 33 lg 3). Ühisvara jagamisel mittevõlgnikust abikaasale jäävale osale ei ole võimalik sissenõuet pöörata, st tema omandiõigus säilitatakse täielikult. (p 18)
|
| 3-1-1-54-16
|
Riigikohus |
30.06.2016 |
|
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamisteona käsitatakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.5). (p 17)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
KarS § 214 järgi on karistatav varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9). Väljapressimise koosseis eeldab seega, et varalise kasu üleandmise nõue ei tugine seaduslikule alusele. Otsustamaks, kas KarS §-s 214 kirjeldatud viisil esitatud nõue on seaduslik või ebaseaduslik, tuleb hinnata, kas ja millisel määral õiguskord seda nõuet tunnustab. Näiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 järgi kehtetu tehing, mis on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga (nt narkootikumide ebaseaduslik käitlemine). Kvalifitseerimaks süüdistatavate käitumise KarS § 214 järgi, tuleb seega lahendada küsimus, kas süüdistatava poolt kannatanule esitatud nõue oli seaduslik või mitte. (p 26)
Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3, ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20). KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10). Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima täiendavalt, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule (RKKKo 3-1-1-12-16, p 12). (p 24)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud eeskätt vara käsutamise tõkestamisele, mitte aga täitemenetluse korraldamisele. (Vt RKKKo 3-1-1-22-07, p-d 9.1–9.5 ja RKKKm 3-1-1-78-14, p 24.2). Muu hulgas tähendab see, et arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti (vt ka RKKKm 3-1-1-78-14, p 25). Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). (p 30)
Suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna põhiõiguste riive intensiivsus suureneb aja möödudes, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (vt nt RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1). (p 31)
Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei ole teadlik täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 13.6). (p 20)
|
| 3-1-1-19-16
|
Riigikohus |
21.06.2016 |
|
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)
Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p 17). (p 7)
Kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK 13. detsembri 2007. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja 9. juuli 2009. a otsus samas asjas, p-d 124-125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK 19. veebruari 2009. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK 13. veebruari 2001. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK 13. veebruari 2001. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK 20. veebruari 2014. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt RKKKm 3-1-1-110-15, p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut võib tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda. (p 8)
KrMS § 131 lg 3 kohaselt hindab eeluurimiskohtunik vahistamisküsimuse lahendamisel vahistamistaotluse põhjendatust. Selleks tutvub kohtunik kriminaaltoimikuga, küsitleb kahtlustatavat ning kuulab ära prokuröri ja kaitsja arvamuse. Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, pole määrav mitte see, millal täpselt või kui kiiresti eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse põhjendatuse osas oma seisukoha kujundab, vaid see, kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise (s.o kriminaaltoimikuga tutvumise, kahtlustatava küsitlemise ning prokuröri ja kaitsja ärakuulamise) tulemusena. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest on alust rääkida alles siis, kui kohus võtab vahistamisküsimuses seisukoha prokuratuuri vahistamistaotluse alusel, tutvumata kriminaaltoimikuga ning kaalumata kaitsja ja kahtlustatava vastuväiteid. (p 11)
Kui tõendite kõrvalejätmise korral oleks kohus pidanud prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätma, toob kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine kaasa põhjendamatu kohtumääruse ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 9)
|
| 3-1-1-34-16
|
Riigikohus |
13.06.2016 |
|
Süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab SKHS § 17 lg 4 ja KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte aga edasikaebeõigust. (p 14)
Menetluskulude kandmine ja hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses tuleb kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse sätteid. (p 37)
Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja RKKKo 3-1-1-100-09, p 36 jj.) (p 37.2)
Mitme tõkendi, mis ei välista üksteist, samaaegne kohaldamine on otsesõnu lubatud KrMS § 135 lg-s 51 sätestatuga ega muuda ühte neist õigusvastaseks. (p 30)
SKHS-is prokuröri taandamise regulatsiooni puudumisel tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49 jj) analoogia korras. SKHS §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). SKHS §-des 5 ja 6 märgitud alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör. (p 32)
Kriminaalmenetluses, mis on lahendatud lõplikult enne SKHS-i jõustumist, tuleb SKHS § 23 lg 2 kohaselt võrdlevalt hinnata põhjendatud kahjuhüvitise suurust ja vastavalt sellele otsustada, kas lisaks AVVKHS-i järgi määratud hüvitisele on isikul õigus saada hüvitist ka SKHS-i alusel. Ka juhul kui isikul AVVKHS-i alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud, ei ole välistatud SHKS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lg-s 4 toodud menetlustähtaegu. (p 13)
Süüteoga tekitatud kahju hüvitamise menetluses tehtud maakohtu määrust saab SKHS § 17 lg 4 ja KrMS § 383 lg 1 kohaselt vaidlustada ringkonnakohtus. Maakohtus kahju hüvitamise taotluse või kaebuse lahendamine analoogiliselt uurimiskaebemenetlusega puudutab üksnes menetluse vormi selles kohtuastmes, mitte aga edasikaebeõigust. (p 14)
Kui on alust arvata, et süüteomenetluse meede on õigusvastane, tuleb taotlust või kaebust lahendaval menetlejal kontrollida esmalt SKHS § 7 kohaldumist, ehk siis olukorda, mil kahju on tekitatud süüliselt õigusvastase menetlustoiminguga, sest sellisel juhul on hüvitis üldjuhul suurem. Kui ei leia kinnitust toimingu õigusvastasus, tuleb hinnata SKHS §-des 5 või 6 sätestatud aluseid kahju hüvitamiseks. Lisaks asjakohase materiaalõigusliku aluse tuvastamisele tuleb menetlejal taotluse alusel kindlaks teha kahju, selle liik, põhjuslik seos süüteomenetluse meetme (menetlustoimingu) ja kahju vahel. Kahjuhüvitise summa kindlakstegemisel peab menetleja juhinduma SKHS §-des 9–11 sätestatust. (p 15)
SKHS § 23 lg 4 teise lause kohaselt saab isik esitada taotluse kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või meetme tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Kriminaalasjades, mis on lahendatud enne 1. maid 2015 ja mille eest näeb SKHS ette laiemad hüvitise väljamõistmise alused või määrad, hakkab see tähtaeg kehtima SKHS-i jõustumise ajast. (p 16)
Töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine SKHS-i alusel võib tulla kõne alla juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku, samuti kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamise korral (KrMS § 141 lg 1) ja kui teistmisel tühistatakse süüdimõistev kohtuotsus, mille materiaalõigusliku järelmina kaasnes senise töö- või ametikoha ja seeläbi ka sissetuleku kaotus. (p 17) Kui isik ise esitab avalduse ametist vabastamiseks, siis tuleb see vaidlus isiku ametist vabastamise üle lahendada halduskohtus, kuna puudub põhjuslik seos kriminaalmenetluse meetme ja võimaliku tekkinud kahju vahel. (p 18)
Kuna RVastS § 8 ei piiranud hüvitise maksmise aluseid ega hüvitise määra, ei muutnud SKHS vabaduse võtmisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise aluseid ega suurendanud hüvitise määra, mistõttu sellele kahjunõudele SKHS § 23 lg 3 tagasiulatuv jõud ei kohaldu. (p 20)
Mittevaralise kahju eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui prokuratuur või kohus on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt ka RKHKo 3-3-1-81-07, p 16). (p 24)
SKHS § 11 lg 2 kohaselt on isiku kodu ja eraelu puutumatuse ning sõnumi saladuse süüline rikkumine mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Seejuures mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (lg 3 ls 1). (p 25)
Need juhtumid, kui hüvitada tuleb üksnes kohtuniku kuriteo tagajärjel tekkinud õigusvastane kahju, on RVastS § 15 grammatilise tõlgenduse järgi piiratud kohtumenetlusega. Seega hõlmab SKHS § 7 lg 3 erand üksnes kohtu tuumikfunktsiooni ehk õigusemõistmist materiaalses tähenduses. Menetlustoimingute tegemiseks nõutavad kohtu load peavad kohtueelses kriminaalmenetluses tagama põhiõiguste ennetava kaitse ega ole seetõttu käsitatavad õigusemõistmisena materiaalses tähenduses (nt isikute süüküsimuse ja karistamise otsustamine kriminaalmenetluses) ning on üldjuhul väljaspool riigivastutuse seaduse kohaldamisala. Seega saab SKHS § 7 järgi hüvitada kohtumääruse alusel tehtud kohtueelse kriminaalmenetluse toimingutega süüliselt tekitatud õigusvastast kahju. (p 26)
Kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid see kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk menetlustoiminguga. (p 27)
Kriminaalmenetluse meetme õiguspärasust tuleb ka nn ülemineku asjades hinnata üldjuhul süüteomenetluses ja see hinnang on sellisel juhul hüvitise taotlust lahendavale menetlejale siduv. Kui süüteomenetluses on isikule edasikaebeõigus tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb ka kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud (sh määruskaebemenetlust lahendavas) kohtulahendis või süüteomenetluse lõpetamise määruses võetud seisukohast meetme seaduslikkuse kohta. Kahju hüvitamise taotlust lahendaval menetlejal pole sel juhul pädevust hinnata vaidlustatud meetmete sisulist õiguspärasust. (p 28) Üksnes erandjuhul, kui isikul puuduvad võimalused nõuda kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse tuvastamist n-ö põhimenetluses, on kahju hüvitamise taotlust lahendav menetleja pädev kahjunõude lahendamisel hindama ka kriminaalmenetluse toimingute või otsustuste õiguspärasust. Erandlikud juhtumid, mil menetleja saab kahju hüvitamisel kriminaalmenetluse toimingu õiguspärasust täiendavalt hinnata, võivad esineda näiteks juhul, kui kriminaalmenetluse toimingu tegemisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust või kui selguvad muud faktilised asjaolud (nt kohtuniku, prokuröri või kaitsja distsiplinaarsüütegu), mille pinnalt tuleb kriminaalmenetluse toimingu lubanud või teinud menetleja otsus ka ex ante-perspektiivist ümber hinnata. (p 29)
SKHS § 5 lg 1 p 3 alusel saab hüvitada üksnes varalise kahju, kuivõrd SKHS § 11 lg 1 välistab mittevaralise kahju hüvitamise juhtumil, kui isiku liikumisvabadust kriminaalmenetluse õiguspärase toiminguga üksnes piirati. (p 30)
SKHS-is prokuröri taandamise regulatsiooni puudumisel tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid (KrMS §-d 49 jj) analoogia korras. SKHS §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise aluse puhul peab kohtueelset kriminaalmenetlust juhtinud prokurör taanduma, et vältida võimalikku tegelikku või näilikku huvide konflikti (KrMS § 49 lg 1 p 3 ja § 52). SKHS §-des 5 ja 6 märgitud alustel võib kahju hüvitamise taotluse lahendada kriminaalasja kohtueelset menetlust juhtinud või kohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör. (p 32)
Kaebuse lahendamise ajal menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel ja Riigiprokuratuuri ning maakohtu määruse tühistamisel saab ringkonnakohus teha asjas ise uue sisulise lahendi. (p 33)
Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise menetluse üleminekuasju (SKHS § 23 lg 3) ei pea üldjuhul läbi vaatama suulises menetluses. Üksnes kahju tekkimise faktiliste asjaolude täiendaval tuvastamisel peaks menetleja kaaluma, kas erandlikult võib vajalik olla suulise menetluse läbiviimine. (p 34)
Menetluskulude kandmine ja hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetluses tuleb kohaldada analoogia korras vastava süüteomenetlusseaduse sätteid. (p 37)
Menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt lähemalt RKKKm 3-1-1-78-14, p 29.2; 3-1-1-102-12, p 16 ja RKKKo 3-1-1-100-09, p 36 jj.) (p 37.2)
|
| 3-1-1-46-16
|
Riigikohus |
01.06.2016 |
|
Süüdistatava süüdi tunnistamine eeldab kõigi süüteokoosseisu elementide tuvastamist, ja kuivõrd rahapesu üks koosseisuline element on eelkuritegu, on KarS § 394 järgse karistusõigusliku etteheite tegemine võimalik üksnes eelkuriteo ära näitamise korral. Arestimismenetluses on aga olukord teistsugune. Vara arestimise kui menetluse tagamise abinõu kohaldamine ei eelda ega saagi eeldada kindlat teadmist kõigist karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevatest asjaoludest: piisav on põhjendatud kahtluse olemasolu. Kui hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on vaatlusaluste toimingute taustal piisavalt põhjendatud, võib vara arestida hoolimata sellest, et eelkuriteo kohta vahetut teavet veel ei ole. (p-d 7-9)
|
Facebook
Twitter