3-1-1-63-08
|
Riigikohus |
05.12.2008 |
|
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust.
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.
Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02, p 7 ja nr 3-1-1-127-06, p 9).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04).
Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli.
Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-121-97).
Tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada.
KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Et aga KrMS § 63 lg 1 sätestab jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll.
See ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast.
KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
|
| 3-1-1-61-08
|
Riigikohus |
01.12.2008 |
|
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust.
Maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine ei ole alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav (RKKKo nr 3-1-1-34-03; 3-1-1-55-06).
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt.
Vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tahtlikku põhitegu (RKKKo nr 3-1-1-7-08).
Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06, p 7.4).
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.
Kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22).
KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43). Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).
Maksudeklaratsioonide esitamata jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.
Kohtu seisukohta puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kohtuotsuse resolutiivosas peab kajastuma ka otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähendamise kohta.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15.)
Tsiviilhagi lahendamisel määrab tõendamiseseme ära nõude materiaalõiguslik alus. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. KrMS § 310 lg 1 näol on tegemist menetlusnormiga, millest ei saa tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust.
Kui kohus mõistab süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse.
|
| 3-1-1-33-08
|
Riigikohus |
19.06.2008 |
|
Olukorras, kus tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel vaid kaks inimest, kellest kummagi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma mõlemat ruumis viibinud isikut võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas lähtuda välistamismeetodist - kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole, ning et kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-12-07).
Kui maakohus ja ringkonnakohus hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, siis peab ringkonnakohus eriti hoolikalt järgima tõendite kogumis hindamise põhimõtteid ning obligatoorselt ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
Otsuses põhjenduste puudumiseks saab lugeda ka olukorda, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud ringkonnakohtu lahendis näitamata (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-04).
KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja nr 3-1-1-47-04).
Otsuses põhjenduste puudumiseks saab lugeda ka olukorda, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud ringkonnakohtu lahendis näitamata (vt nt RKKKo nr 3-1-1-16-04).
|
| 3-1-1-27-08
|
Riigikohus |
28.05.2008 |
|
Karistuse, s.h lisakaristuse mõistmine ja selle põhjendamine, ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12). Kriminaalmenetluse seadustiku § 313 lg 1 p 3 kohaselt on süüdistatavale mõistetavat karistust puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa.
Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118.
Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118. Üheks raske tervisekahjustuse alaliigiks on ka KarS § 118 p-s 2 märgitud raske kehaline haigus. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" (edasiselt Kord) § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel. Tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) §-s 81 ja Korra § 8 lg 2 p-des 1 ning 2 märgitust loetakse kehaline haigus raskeks tingimusel, et see kestab vähemalt 4 kuud või sellega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40 % ulatuses. Seaduse mõttes on tegemist alternatiivsete ja seega teineteist välistavate raske kehalise haiguse ning seeläbi ka raske tervisekahjustuse tuvastamise alustega. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kannatanu on tervisekahjustuse tagajärjel kaotanud vähemalt 40 % töövõimest, on alust rääkida raske tervisekahjustusena kvalifitseeritavast raskest kehalisest haigusest, mille tõttu puudub vajadus täiendavalt käsitada tervisekahjustuse kestuse küsimust. Samas on tervisekahjustus kestusega 4 kuud või enam käsitatav raske kehalise haigusena ja seega ka raske tervisekahjustusena, sõltumata sellega kaasnenud töövõime kaotusest.
Lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Kooskõlas Korra §-ga 2 tugineb ekspert arvamuse andmisel objektiivsetele uuringutele ja kliinilisele leiule ning peab muu hulgas arvestama ka isiku varasemat terviseseisundit, kui see on tekitatud tervisekahjustusega seotud. Mitmed konkreetsed terviseseisundid on (näiteks luude haprus), aga ka organismi anatoomilise terviklikkuse taastumisvõime, kahtlemata seotud isiku vanusega. Seega on Korra § 2 lg 2 mõttes õige käsitada ka vanust varasema terviseseisundina.
Korra § 5 lg 2 preambula kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07).
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12).
Olukorras, mil maakohtu otsus tühistatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel otsuses põhjenduste puudumise tõttu osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 16.04.2013, nr 3-1-1-38-13, p-d 6-8)
|
| 3-1-1-22-08
|
Riigikohus |
22.05.2008 |
|
Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Vastavalt KrMS § 313 lg 1 p-le 11 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes tarvitusele võetavate meetmete äranäitamine. Kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
KrMS § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12).
Kui ringkonnakohus arutab kriminaalasja kaitsja apellatsioonkaebuse alusel, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lõigetest 3-4 tulenevalt õigus raskendada isiku olukorda.
|
| 3-1-1-89-07
|
Riigikohus |
28.12.2007 |
|
Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.).
Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.
Oluline kahju keskkonnale KarS § 356 lg 1 mõttes on blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda väljapoole karistusseadust jäävatest normidest, mis reguleerivad ebaseadusliku raie tagajärjel keskkonnale tekitatud kahju arvestamise aluseid ja määrasid. Olulise kahjuga KarS § 356 lg 1 tähenduses on tegemist siis, kui konkreetse raie tagajärgede hindamisel - lähtudes keskkonnakahju arvestamist reguleerivast normistikust - ilmneb, et kahju suurus vastab karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p-s 1 ette nähtud summale. Seega on sätted, millest sõltub hinnang ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju suurusele, käsitatavad KarS § 356 lg 1 blanketti sisustavate normidena.
Kas pärast teo toimepanemist jõustunud seadusel on teo karistatavust välistav või muul viisil isiku olukorda leevendav toime KarS § 5 lg 2 tähenduses, on õiguslik küsimus, mida on ringkonnakohus õigustatud ja kohustatud lahendama ka omal algatusel.
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 8).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2). (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 10.4.).
Kui pärast ebaseadusliku raie toimepanemist, kuid enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist muudetakse ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju arvestamist reguleerivaid õigusakte, saab isiku KarS § 356 lg 1 järgi süüdi tunnistada üksnes tingimusel, et ka uue õiguse järgi tekitab samasugune metsaraie keskkonnale kahju ja kehtiva õiguse järgi arvestatav kahjusumma vastab KarSRS § 8 p-st 1 tulenevale määrale.
Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-8-05, p 8).
|
| 3-1-1-85-07
|
Riigikohus |
18.12.2007 |
|
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
KrMS § 15 lg 2 lubab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda.
Tulenevalt KrMS § 361 p-st 5 võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maakohtu otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Seejuures tuleb KrMS § 361 p 5 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-71-04; nr 3-1-1-119-05, p 11; nr 3-1-1-153-05).
Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-112-99 ja nr 3-1-1-104-05).
Kui ringkonnakohus soovib süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04; nr 3-1-1-89-06).
Kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Kohus kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel (RKKKo nr 3-1-1-94-96). Kui süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.
|
| 3-1-1-65-07
|
Riigikohus |
06.12.2007 |
|
Karistusseadustiku § 298 lg-s 1 ettenähtud altkäemaksu andmise objektiivse koosseisu moodustab vara või muu soodustuse andmine või selle lubamine ametiisikule selleks, et ametiisik paneks oma ametiseisundit kasutades altkäemaksuandja huvides toime või jätaks toime panemata õigusvastase teo. Seega peab isiku süüditunnistamiseks altkäemaksu andmises olema tuvastatud, et isik, kellele vara või muud soodustust antakse, on ka tegelikult ametiisik KarS § 288 tähenduses. Juhul kui süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on ametiisikuga, kuid tegelikult see nii ei ole, võib kõne alla tulla vastutus üksnes altkäemaksu andmise kõlbmatu katse eest (KarS § 26).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
Ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ei saa vastutada selles sättes otsesõnu nimetamata karistusseadustiku paragrahvide järgi, mis näevad subjektina ette ametiisikut (KarS § 201 lg 2 p 3, § 2981, § 299 jt - vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9).
Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada. Isiku süüditunnistamisel altkäemaksu andmises ilma isiku vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-59-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Obiter dictum korras peab kriminaalkolleegium käesolevas asjas vajalikuks käsitleda karistuse mõistmisega seotud materiaalõiguslikku probleemi. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (3-1-1-99-06, p 20). Arvestades KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks.
Piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (3-1-1-95-04, p-d 12-13).
Riigikohtu praktika kohaselt tuleb vägistamiseks karistusseadustiku tähenduses lugeda vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimise tuppe. Piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (3-1-1-95-04, p-d 12-13).
Vägivalla kasutamist inimese kaasamiseks tema tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil kvalifitseeritakse KarS § 142 järgi. Kui vägivalla kasutamine ei ole suunatud ohvri vastupanu mahasurumisele KarS § 142 tähenduses, kuigi see toimus sugulise kire rahuldamise käigus või vahetult enne või pärast seda, võib kõne alla tulla mõni KarS IX peatüki 2. jaos sisalduv süüteokoosseis, eelkõige kehaline väärkohtlemine (§ 121) või raske tervisekahjustuse tekitamine (§ 118).
Kassatsiooni mõistekasutus, milles süüdistatavat nimetatakse kassaatoriks, on ebaõige, sest vastavalt KrMS § 344 lg-le 4 on kassaatoriks advokaat (kaitsja), kelle kaudu süüdistatav realiseerib kassatsiooniõigust. Süüdistatava kassatsiooni esitamise õigus vaid advokaadi vahendusel sisaldub seejuures KrMS § 344 lg 3 p-s 2.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kriminaalasja tagasi saatmata jätmisel, kui maakohtu otsuses esineb mõni KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule, kus rikkumine alguse sai.
Kui prokuratuur ei ole kassatsiooni esitajaks, ei saa isikutele karistuse mõistmisel tehtud eksimust kõrvaldada kriminaalasja uuel arutamisel, juhul kui see raskendaks isiku olukorda, kuna see oleks vastuolus reformatio in peius keeluga.
Kui vägivalda rakendatakse isiku vastupanu mahasurumiseks temaga suguühtesse astumise eesmärgil, on selline tegevus hõlmatud KarS § 141 süüteokoosseisuga ning isikute tegusid ei tule eraldi kvalifitseerida tervisevastaste kuritegudena. Ideaalkogum on välistatud ka teiste seksuaalse enesemääramise vastaste süütegudega, mis on samuti vägistamisest hõlmatud (vt 3-1-1-85-99). Kui kohus asub seisukohale, et käitumisaktide puhul, mis on omavahel tihedas ajalises ja ruumilises seoses, on siiski tegemist reaalkogumiga ehk erinevate tegudega, mida tuleb kvalifitseerida erinevate paragrahvide järgi, tuleb sellist järeldust eriti põhjalikult motiveerida.
|
| 3-1-1-77-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse ettevaatamatusest kannatanu surm, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina.
Kui kohus on jätnud täielikult käsitlemata tervisekahjustuse tekitamise nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
|
| 3-1-1-46-07
|
Riigikohus |
19.10.2007 |
|
Tõendite analüüsi puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-96-05, p 10). Seejuures on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-110-05, p 8). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Tunnistades isiku süüdi konkretiseerimata süüdistuse alusel, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb kaaluda süüdistatava õigeksmõistmist (vt 3-1-1-96-06, p 16).
KarS § 346 järgi saab karistatav olla üksnes sellise ametliku dokumendi hävitamine, mille säilitamine on kohustuslik. Vastasel juhul tekiks olukord, kus iga ametliku dokumendi, sh säilitamiskohustuseta ametliku dokumendi hävitamine tooks endaga kaasa kriminaalvastutuse. See tähendaks aga sisuliselt seda, et karistusõigus sätestaks teistest õigusharudest sõltumatult kohustuse säilitada kõiki ametlikke dokumente määramata aja jooksul. Sellisel juhul läheks KarS § 346 vastuollu karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega.
Karistusseadustiku §-s 346 sätestatud süütekoosseisuga kaitstavaks hüveks on ametliku dokumendi puutumatus, selle kaudu ka ametliku dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Ametliku dokumendiga seotud käivet saab lugeda kahjustatuks üksnes siis, kui hävitatud on selline ametlik dokument, mille säilitamine on õiguskäibe seisukohalt oluline. Õiguskäibe seisukohalt oluliste ametlike dokumentide säilitamise kohustus tuleneb õigusnormidest, mis kuuluvad karistusõigusest väljaspool seisvate õigusharude alla (nt raamatupidamise seaduse § 12).
Karistatav saab olla üksnes sellise ametliku dokumendi hävitamine, mille säilitamine on kohustuslik. Vastasel juhul tekiks olukord, kus iga ametliku dokumendi, sh säilitamiskohustuseta ametliku dokumendi hävitamine tooks endaga kaasa kriminaalvastutuse. See tähendaks aga sisuliselt seda, et karistusõigus sätestaks teistest õigusharudest sõltumatult kohustuse säilitada kõiki ametlikke dokumente määramata aja jooksul. Sellisel juhul läheks KarS § 346 vastuollu karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega.
Karistusseadustiku § 346 ei sätesta koosseisulise tunnusena õiguste omandamise või kohustustest vabastamise eesmärki.
Kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb kaaluda süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 16).
Karistusseadustiku § 346 ei sätesta koosseisulise tunnusena õiguste omandamise või kohustustest vabastamise eesmärki.
Blanketne on koosseis, kus osutatakse mõne teise õigusharu normatiivaktile, mille rikkumine moodustab süüteo. KarS § 346 sellist osutust ei tee.
|
| 3-1-1-41-07
|
Riigikohus |
12.10.2007 |
|
Isiku süüditunnistamisel KrK § 161 järgi peab kohus pidama silmas nõudeid, mida tuleb arvestada isiku süüditunnistamisel blanketse süüteokoosseisu järgi. Kui kohtuotsusest ei nähtu, milliseid ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on isik rikkunud, milles täpselt nende normide rikkumine seisnes ja milline kahju ühe või teise rikkumisega kaasnes, siis sellisel viisil süüdistuse sisustamata jätmine rikuks isiku kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena on käsitatav kohtuotsuses põhjenduste puudumine selles osas, et omastamine ametiisiku poolt on võrdsustatav ametiseisundi kuritarvitamise või siis sellest kergema kuriteoga. KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt oleksid sellekohased põhjendused olnud vältimatult vajalikud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb ausa kohtumenetluse põhimõttest lähtuvalt lugeda taunitavaks sedagi, et ringkonnakohus - nõustudes lõppkokkuvõttes prokuröripoolse kvalifikatsioonimuudatusega, ei pakkunud süüdistatavale ja tema kaitsjale mingit võimalust teha vaheaeg prokuröri seisukohale reageerimiseks.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole täielikult välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Kuid seda vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 31 ja otsus nr 3-1-1-21-06, p 11.6).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole täielikult välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Kuid seda vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt 3-1-1-139-05, p 31 ja 3-1-1-21-06, p 11.6).
KrK §-s 161 (KarS §-s 289) ettenähtud kuriteo puhul oli tegemist blanketse süüteokoosseisuga. See tähendab, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus pidi olema sisustatud selle ametiisiku pädevust ja tema ametialaseid kohustusi sätestavate konkreetsete normide rikkumisena. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20).
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11, milles viidatakse ka otsusele nr 3-1-1-74-05).
Isiku süüditunnistamisel KrK § 161 järgi peab kohus pidama silmas nõudeid, mida tuleb arvestada isiku süüditunnistamisel blanketse süüteokoosseisu järgi. Kui kohtuotsusest ei nähtu, milliseid ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on isik rikkunud, milles täpselt nende normide rikkumine seisnes ja milline kahju ühe või teise rikkumisega kaasnes, siis sellisel viisil süüdistuse sisustamata jätmine rikuks isiku kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Sedalaadi rikkumise tuvastamisel võib põhimõtteliselt kõne alla tulla kriminaalasja saatmine uueks kohtulikuks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06).
Kui kohus soovib isikule süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida, ei tohi kohus KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt kohaldada isiku suhtes raskemat karistusseadust.
KrK §-s 161 (KarS §-s 289) ettenähtud kuriteo puhul oli tegemist blanketse süüteokoosseisuga. See tähendab, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus pidi olema sisustatud selle ametiisiku pädevust ja tema ametialaseid kohustusi sätestavate konkreetsete normide rikkumisena. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 20).
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11, milles viidatakse ka otsusele nr 3-1-1-74-05).
|
| 3-1-1-13-07
|
Riigikohus |
04.06.2007 |
|
Süüdistuse radikaalne muutmine teodeliktist tegevusetusdeliktiks eeldab uue süüdistuse esitamist (vt RKKKo otsus nr 3-1-1-24-06). Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistatavale peab olema tagatud võimalus aru saada, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik.
Kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, on see hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-3-07). Olukorras, kus kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, ei olegi võimalik neist resolutiivosas loogilist järeldust teha.
Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergmeelsusest.
Vt p 9.1. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt RKKKo nr 3-1-1-63-03). Süüdistatava käitumisest valitsetav kausaalahel võib katkeda kannatanu või kolmanda isiku olulise sekkumise tõttu (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06), kuid see ei aktualiseeru olukorras, kus toimepanija on enda eelneva õigusvastase käitumisega viinud isiku ohtlikkusse olukorda. kehtiva õigusdogmaatika ja kujunenud praktika kohaselt saab mistahes tagajärje põhjusteks lugeda üksnes tagajärje saabumisele eelnenud asjaolusid. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks (vt RKKKo nr 3-1-1-24-06, p 14).
Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06).
|
| 3-1-1-107-06
|
Riigikohus |
13.12.2006 |
|
Vastavalt KrMS § 339 lg 1 p-le 7 on otsuses põhjenduste puudumine käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on otsuse tühistamise aluseks. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-100-06
|
Riigikohus |
17.11.2006 |
|
KrMS § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus.
Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt KKKo nr 3-1-1-12-98 ja nr 3-1-1-16-04).
Vt p-d 10 ja 13. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest.
Kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, va juhul, kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga.
Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
|
| 3-1-1-139-05
|
Riigikohus |
23.12.2005 |
|
Süüdistatava kaitseõigust ei ole oluliselt rikutud ka juhul, kui süüdistuses on näidatud üksnes karistusseaduse see redaktsioon, mille järgi isiku tegu kvalifitseeritakse, kuid isikule on muul viisil tagatud teave sellest, milliste sätete järgi käsitatakse tema tegu karistatavana süüdistuses nimetamata karistusseaduse redaktsiooni(de) järgi. Selline teave peab olema piisavalt üksikasjalik ja selge ning kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse vaidlustada oma teo karistatavust mis tahes ajahetkel arvates selle toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
KrK kehtivusajal toime pandud tegude puhul ei ole kohtupraktikas rangelt järgitud põhimõtet, mille kohaselt tulnuks tegu alati kvalifitseerida KrK selle redaktsiooni järgi, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Olukorras, kus karistusseaduse uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, võis teo kvalifitseerida ka uue redaktsiooni järgi, kontrollides eelnevalt, kas tegu oli toimepanemise ajal kuriteona karistatav (vt nt RKKKo 3-1-1-136-04, p 12.3; RKKKo 3-1-1-34-03, p 10; RKKKo 3-1-1-139-04, p 8; RKKKo 3-1-1-123-03, p 17). Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseeriti, tuli karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist.
Olukord, kus süüdistuses ei kajastu teo karistatavus kõigi teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse redaktsioonide järgi, ei tähenda siiski seda, et kohtul puudub igal juhul võimalus ise kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 (KrMK § 263 lg 1 p 3 ja § 215 lg 4) annavad kohtule õiguse isiku teole süüdistuses antud õiguslikust hinnangust teatud ulatuses kõrvale kalduda (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 36).
Arvestades asjaolu, et süüdistus määrab üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid, peaks süüdistuses reeglina kajastuma ka kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. Seeläbi antaks süüdistatavale tõhus võimalus esitada vastuväited süüdistuses kirjeldatud teo karistatavusele mis tahes ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni.
Ringkonnakohtu mittenõustumine esimese astme kohtu motiividega ei anna apellatsioonikohtule alust kohtuotsuse tühistamiseks põhistuste puudumise tõttu. Kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt ka RKKKm 3-1-1-57-99, p 6.1.).
Seadus ei anna kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul vettpidava - süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega. Ringkonnakohtu väljendatud seisukoht kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus süüdistatavatele uue süüdistuse esitamise vajalikkusest on vastuolus kohtumenetluse võistlevuse, kohtu erapooletuse ja võimude lahususe põhimõtetega.
|
| 3-1-1-96-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Otsustes puudub tõendite analüüs selle kohta, kuidas ja milliste tõendite alusel jõudis kohus veendumusele, et isik on süüdi eelnimetatud vara omandamises ja turustamises vähemalt teist korda. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Otsusest peab olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta KarS-s sätestatud deliktistruktuuri elementidele (vt RKKKo-d 3-1-148-03 ja 3-1-1-99-04).
|
| 3-1-1-77-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Kui otsuse motiveerivas osas sisalduvad mitmed vastuolud tõendite hindamisel ja kui otsuses toodud põhjenduste kujunemine ei ole kohtuotsust lugedes arusaadav ning kui pole ära näidatud, milliseid vigu tõendite hindamisel on teinud esimese astme kohus, siis need puudused kokkuvõttes tingivad selle kohtuotsuse tühistamise motiivide puudumise tõttu, sest kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Põhjenduse kujunemine kohtuotsuses peab olema jälgitav (RKKKo 3-1-1-85-00) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (RKKKo 3-1-1-17-03). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-137-03, p 9).
Uurimiseksperimendi olustiku täielikku vastavust uuritava sündmuse olustikule ei ole alati võimalik kindlustada, küll tuleb aga sellist vastavust taotleda oluliste tingimuste osas, millest sõltuvad otseselt uurimiseksperimendi tulemused. Eksperimendiga saab taotleda vaid tehiolude võimalikult täpset kopeerimist (vt ka RKKKo 3-1-1-19-05).
|
| 3-1-1-78-05
|
Riigikohus |
21.09.2005 |
|
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.
Kui kohus ei ole üle kuulatud kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmusi vahetult tajusid, siis on rikutud tõendite vahetu uurimise põhimõtet Kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks.
Kui otsuses sisaldub ainult süüdistuskokkuvõttest üle võetud asja tehiolude ning süüdistatava ja tunnistajate ütluste kirjeldus ning kohtu konstateering, et puuduvad vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud, millele järgneb resolutsioon ning otsuses puudub igasugune tõendite ja õiguslike küsimuste analüüs, mis on kohtuotsuse obligatoorseks osaks, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.
|
| 3-1-1-33-05
|
Riigikohus |
01.06.2005 |
|
"Igasuguse käitumise" võimalust ei saa lugeda KrK § 188 mõttes piisava konkreetsusega määratletud ähvarduseks. Isikule, kelle öörahu rikkumine on loetud tuvastatuks ja kelle õigust öörahu rikkumise lõpetamisele on tunnustatud, ei ole alust karistusõiguslikult heita omavolina ette seda, et ta oli enda tõelist õigust teostama asudes "endast väljas". Omavoli puhul peab ähvarduse sisu olema konkreetselt määratletav, seostatav süüdlase tulevase tegevusega ja vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma eesmärgi saavutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-7-99).
Kuna ringkonnakohtu otsuses ei ole piisavalt põhjendatud enda seisukohtade erinevust võrreldes maakohtu otsuses tuvastatuga, siis annab see alust rääkida kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
Facebook
Twitter