3-2-1-1-17
|
Riigikohus |
15.03.2017 |
|
Olukorras, kus kohtu menetluses on varaline vaidlus, pooled vaidlevad nõude suuruse üle ning kõigi nõude suuruse kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega, võimaldab TsMS § 233 kohtul otsustada nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 16)
Kehtiv kord sundvalduse seadmise eest tasu saamiseks on ebaselge ega taga piisavalt koormatud kinnisasja omaniku huvide kaitset. Seadus ei täpsusta, mida peab kinnisasja omanik tegema juhul, kui pooled ei jõua tasu suuruses kokkuleppele või tehnovõrgu või -rajatise omanik keeldub muul põhjusel tasu maksmisest. Kuna sundvalduse kehtivus ei sõltu seaduse järgi tasu maksmisest, ei ole kinnisasja omanikule tagatud kohest hüvitist tema omandiõiguse piiramise eest ning ta peab sundvaldusest tulenevaid piiranguid taluma enne, kui vaidlus tasu maksmise üle on lahendatud. Lisaks on problemaatiline see, et praktikas lahendatakse AÕS § 1582 järgsed sundvalduse tasu vaidlused maakohtus, samas kui sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamiseks tuleb pöörduda halduskohtusse. Seetõttu peaks seadusandja kaaluma sundvalduse eest tasu saamise korra muutmist. Ei ole mõistlik, et ühel ajal võib toimuda sundvalduse seadmise otsuse vaidlustamine halduskohtus ja tasunõude menetlus maakohtus. Mõeldav oleks sundvalduse eest tasu määramine reguleerida sarnaselt sundvõõrandamisega, kus kokkuleppe puudumise korral teeb otsuse tasu kohta haldusorgan (KASVS § 27 lg 1) ja vastavat haldusakti saab seejärel vaidlustada halduskohtus. (p 12)
|
| 3-2-1-160-16
|
Riigikohus |
22.02.2017 |
|
Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14)
Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.)
VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause). (p 13)
Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14)
Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)
Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.)
VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). (p 15)
Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)
VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)
VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
|
| 3-2-1-82-16
|
Riigikohus |
26.01.2017 |
|
Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. (p 24)
Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. (p 22)
Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal (auto vastutaval kasutajal) õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. Valdaja saab AÕS § 46 alusel liisinguvõtja (auto vastutava kasutaja) nõude rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline ja et tal on õigus autot vallata. (p 14-15,17)
Asendusauto üürimise kulu võib olla käsitatav kahjuna muu hulgas siis, kui asendusauto kasutamine oli kahjustatud isikule vajalik või kasulik VÕS § 132 lg 4 järgi. (p 32)
Kui kannatanu nõuab kahju tekitajalt kahjuhüvitist põhjusel, et kahjutekitaja valdab õigusliku aluseta kannatanu asja, siis ei ole kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel alust vähendada põhjusel, et väidetav kahjutekitaja on nõus kannatanule asja raha maksmise vastu välja andma. (p 33)
Ainuüksi kohtuniku, kohtuametniku vm isiku (nt advokaadi) nime esinemine dokumendi metaandmetes ei anna alust väita, et see inimene on tegelikult koostanud kohtulahendi. Dokument võib olla koostatud varasemale dokumendipõhjale, mis iseäranis sarnaste asjade puhul on ka mõistlik. Kohtulahendi sisu eest vastutavad selle allkirjastanud kohtunikud. (p 35)
|
| 3-2-1-68-16
|
Riigikohus |
25.01.2017 |
|
Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja auto parkimisel sõlmitud lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Auto vastutav kasutaja peab järgima LS § 72 lg-s 1 ja § 72 lg-tes 2 ja 3 sätestatud sõidukiomaniku kohustusi. (p 31)
Sanktsioonide (sh sõiduki äravedamise tingimuse või parkla omaniku vastutuse piiramise tingimuse) ettenägemine tüüptingimustes juhuks, kui parkimistasu jäetakse maksmata, ei ole nii ebaharilik, et see saaks igal juhul välistada sanktsioone sisaldavate tüüptingimuste muutumise lepingu osaks. (p 52)
Kohtul ei ole VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. (p 45.2.)
Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks auto võõral maal omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks. (p 35)
Kui parklapidaja võtab parklasse pargitud auto oma valdusse, võib parklapidaja õigus keelduda auto väljaandmisest vastutavale kasutajale tuleneda ka VÕS §-st 110 lg 1. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib parklapidajal olla tulenevalt kohustusest anda auto vastutavale kasutajale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. (p 44)
Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes. (p 45)
VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest keelduda asja väljaandmisest selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. (p 45.1.)
Üürileandja saab VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega. Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110 lg 4). Üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigeaegselt makstud. (p 47)
Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 18). (p 54)
Kui isik valdab õigusliku aluseta liisingulepingu esemeks olevat autot, siis on liisinguvõtjal õigus esitada auto valduse kaitseks hagi AÕS § 45 lg 1 alusel, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. (p 15, 17)
Isik, kes on teiselt isikult asja valduse ära võtnud, saab asja eelmisele valdajale väljaandmisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata. (p 19)
Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)
Trahvi, mida parkimislepingus sisalduvate tüüptingimuste järgi tuleb maksta parkimise eest tasumata jätmisel, võib pidada leppetrahviks VÕS § 158 lg 1 mõttes. (p 36)
VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 18; RKTKo nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1). Üürileandja pandiõigus annaks parklapidajale õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid parklapidaja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib parklapidaja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusevastaselt (AÕS § 40 lg 2). (p 39)
Eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks parklasse pargitud autodele üürileandja pandiõigus. (p 40)
Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja pandiõigus. (p 40.1.)
VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormise jaotamisest võib järeldada, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine lepingupool. Seega on parklapidaja valdus autole üürileandja pandiõiguse teostamise muude eelduste täidetuse korral auto vastutava kasutaja seaduslik isegi juhul, kui vastutav kasutaja ei olnud parkimislepingu pool. (p 40.2.)
Üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Kui autoga on parklas tasu maksmata pargitud mitu korda, siis ei taga viimasest parkimisest tulenev pandiõigus varasemast parkimisest tulenevaid nõudeid. Küll võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga. (p 41.1.)
Teisaldamiskulude hüvitamise nõuet saab VÕS § 305 lg 1 teise lause mõttes hüvitisnõudeks lugeda esmajoones juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega AÕS § 279 lg 6 mõttes. Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui kinnipidamine on õigustatud. (p 41.4.)
Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)
VÕS § 307 lg 1 võimaldab üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende äraviimist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; RKTKo nr 3-2-1-127-11, p 11). Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)
Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. Üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.1.-42.2.)
Üürileandja pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav. Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-16, p 13). (p 42.4.)
Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt RKTKTo nr 3-2-1-8- 08, p 15; RKTKTo nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda võib eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud. Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4). (p 42.5.)
Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. (p 51)
Hinnates seda, kas parkimistingimused, mis näevad ette parklapidaja õiguse autot kinni pidada ja see teisaldada, on kehtivad, tuleb hinnata, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kõrvalekalded seadusest on lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44). (p 53.1.)
Kui vaidlus on auto valduse üleandmise üle ja hageja nõuab hagi tagamise korras, et kohus kohustaks kostjat auto hagejale välja andma ning kohus tagab hagi, siis saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. (p 22)
Kui pooled vaidlevad sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 on mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks sellele on võimalik hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Lisaks võib hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 22). (p 23)
Üürileandja pandiõigus annab asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse. (p 42)
Üürileandja võib VÕS § 307 lg 1 ja AÕS § 41 alusel kasutada asjade kinnipidamiseks omaabi ehk takistada nende äraviimist. (p 42.1.-42.2.)
Üürileandjal on põhimõtteliselt omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega. (p 42.3.)
|
| 3-2-1-116-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
Kui süsteemi käivitumise põhjust ei tuvastata ja kostjate kohustuste rikkumine on tõendatud, saab eeldada ka põhjuslikku seost rikkumise ja tagajärje vahel. Kui kahju põhjustas küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muu asjaolu tõttu, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostja lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Kostjad saavad vastutuse vältimiseks tõendada mh, et süsteem käivitus nõuetekohaselt. (p 31)
Nõude osalisel esitamisel tuleb kohtul hinnata nõude põhjendatust tervikuna, v.a kui hageja on ülejäänud osas nõudest loobunud või kindlustusandjal on välistatud hiljem esitada kostjate vastu tagasinõue tulenevalt nõude üleminekust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-d 40-42). (p 37)
Isegi kui Riigikohus saadab asja tagasi lahendamiseks ringkonnakohtule, kohaldub täiendavate asjaolude ja tõendite vastuvõtmisele TsMS § 652. Ringkonnakohus saab tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alused. (p 73.1)
Asjatundjate arvamuste koostamise kulud on dokumentaalse tõendi saamise kulutuste hüvitamise nõue. Seda saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22; RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13). Sellist kulutuste hüvitamise nõuet ei saa panna maksma hagimenetluses. (p-d 39–40)
VÕS § 137 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et iga kostja vastutaks ka eraldi sama kahju hüvitamise eest. Seega tuleb esmalt tuvastada iga kostja vastutuse eeldused, esmajoones iga kostja lepingurikkumine ja just selle kohustuse rikkumise tagajärjel hagejale tekkinud kahju. (p 45)
Kui pooled ei leppinud kokku süsteemi tehnilist lahendust, sh töö omadustes VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, tuleb lähtuda sellest, et tulekustutussüsteemi saab pidada tavalisele kasutusotstarbele vastavaks, kui see käivitub vaid põlengu korral (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 12). Sealjuures tuleb VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel arvestada keskmisele kvaliteedile vastava konkreetse süsteemi toimimise tööpõhimõtteid, muuhulgas võib konkreetsest süsteemist sõltuda põlengu fikseerimise viis. (p 75)
|
| 3-1-1-67-16
|
Riigikohus |
03.10.2016 |
|
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)
Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)
Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo 3-1-1-87-09, p 13.2). (p 8)
Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi 18. punktis märgitu põhjal tehtud järeldus, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata, on väär. Käsitletav seisukoht puudutab kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses ja kõnealuses lahendis väljendatust ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. (p 14)
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)
Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). (p 12)
Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 18). (p 10)
KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15)
Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1-90-15, p 21). (p 16)
Rahuldades tsiviilhagi vaatamata sellele, et prokuratuuri esitatud tõendid tsiviilhagis esitatud nõude suurust ei kinnita ja muud tõendid nõude suuruse kohta puuduvad, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 14)
|
| 3-2-1-63-16
|
Riigikohus |
14.09.2016 |
|
Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Seega tuleks kohtul üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata. Ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte vastav taotlus (vt TsMS § 293 lg 1). (p 10)
Kui võlausaldaja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab võlausaldaja seda võlgniku vastuväite esitamisel ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). (p 10)
Tuleb eristada vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist ning dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Samas kui võlausaldaja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab võlausaldaja seda võlgniku vastuväite esitamisel ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). (p 10)
|
| 3-2-1-54-16
|
Riigikohus |
14.06.2016 |
|
Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (RKTKo nr 3-2-1-53-15, p 11). (p 14)
Kui nõuete aegumine algab pärast 1. juulit 2002, kohaldub nende aegumisele TsÜS § 153. (p 12)
TsK §-st 86 ja TsÜS 1994 §-st 116 tuleneb, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 12)
Kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, märkima, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes (RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). Kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal (RKTKo nr 3-2-1-148-13, p 13). (p 12)
Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole kahju tekkimist, s.o oma sissetuleku kaotust või vähenemist, täpsustanud. Sellega on maakohus rikkunud mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu eksimuse tähelepanuta, on ka tema rikkunud menetlusõiguse norme. (p 13)
|
| 3-2-1-38-16
|
Riigikohus |
01.06.2016 |
|
RahaPTS § 40 lg-s 31 sätestatut tuleb mõista sätte eesmärki silmas pidades nii, et vara, mille suhtes kehtib RAB-i kehtestatud käsutuspiirang, ei või arestida üheski täitemenetluses, sh maksukorralduse seaduse 13. peatükis sätestatud maksuvõla sundtäitemenetluses. (p 13)
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama (vt nt RKTKo nr 3-2-1-88-10, p 10). (p 11)
|
| 3-2-1-30-16
|
Riigikohus |
26.05.2016 |
|
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 24-25). (p 11)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). (p 15)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
|
| 3-2-1-181-15
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 1671 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)
ÄS § 1671 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 1671 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)
Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 51 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)
Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)
Erinevus ÄS § 1671 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 1671 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40)
Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud ja ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38)
Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võib esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku. Sellisel juhul vastab faktiline ühingujuhtimine äriühingu avaldatud tahtele ja on eeldatavasti kooskõlas ka tema huvidega (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt. Äriühing võib sellise asjaajamise (faktilise ühingujuhtimise) ülevõtmise heaks kiita ka pärast asjaajamise ülevõtmist (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Selline heakskiit võidakse mh anda kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 järgi. Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huvi tõttu VÕS § 1018 lg 1 p 3 järgi. (p 38)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)
Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 1671 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus kohtulahendi põhjendamisel märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga. Just kohtuotsuse resolutsiooniga kohustatakse kostjat hagi rahuldamisel teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-88-07, p 14; RKTKo nr 3-2-1-17-09, p 16). (p 58)
TsMS § 392 lg 1 p 1 ei kohusta kohut selgitama hagejale hagi eseme muutmise vajadust, st seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt ka RKTKm nr 3-2-1-66-09, p 11). (p 57)
Advokaat võib vastutada deliktiõigusel alusel eelkõige siis, kui advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumist. Kui tegemist on lepingurikkumisega, sõltub deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt sellest, kas nõutud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) või mitte. Lepingu rikkumisega ei ole tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Kuna sellisel juhul ei ole tegemist lepingu rikkumisega, siis ei välista VÕS § 1044 lg 2 deliktiõiguse kohaldamist ning kõne alla võib tulla advokaadi deliktiline vastutus nt VÕS § 1043 ja § 1043 lg 1 p 8 järgi. Kui eelnimetatud juhul oli advokaadi poolt kahju tekitamine seotud advokaadibüroo majandus- ja kutsetegevusega (eelkõige õigusteenuse osutamisega) ning advokaat vastutab deliktiõiguse järgi selle kahju tekitamise eest, vastutab advokaadibüroo sama kahju eest, sõltumata oma süüst VÕS § 1054 lg 1 järgi. Advokaadibüroo pidaja ja advokaadi deliktiline vastutus on sellisel juhul solidaarne (vt VÕS § 137 lg 1). (p 44)
Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
ÄS § 1671 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised:
• esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises:
- mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle;
- mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt;
- juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes;
- osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju;
• teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil.
Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26)
Seadus ei tee vahet otsestel ja kaudsetel tõenditel ning iseenesest ei ole kaudsel ja otsesel tõendil erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. Äriühingu juhtorgani liikmele kahjulike tehingute tegemiseks mõju avaldamist ei tule seaduse kohaselt tõendada mingit kindlat liiki tõenditega ja olukorras, kus tegu on õigusvastase mõjutamisega, on tõenäoline, et dokumentaalseid tõendeid ei ole. Kui isik annab äriühingu juhatuse liikmele äriühingu kohta nõu, juhatuse liige usaldab teda ja tema pakutud advokaati, võib sellega põhjendada, et isikul oli juhatuse liikme (ja seega ka äriühingu) üle oluline mõju, kuid sellest ei järeldu veel, et isik seda mõju ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas. (p 51)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. (p 40)
Selleks, et tuvastada kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb äriühingu ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). (p 54)
ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31)
ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 1671 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31)
VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 1671 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
ÄS § 1671 lg 1 on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. ÄS § 1671 lg 1 keelab mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingu kahjuks. Selleks, et kohaldada isiku suhtes ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest deliktilist vastutust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab isik olema rikkumises süüdi (vt VÕS § 1043) ning tema tekitatud kahju peab olema hõlmatud ÄS § 1671 lg 1 kaitse-eesmärgiga (vt VÕS § 1045 lg 3). ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatu rikkumine ei välista seda, et isikul võib sama teo tagajärjel tekkida kahju hüvitamise kohustus muul deliktiõiguslikul alusel, nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Viimati nimetatud sätete alusel on võimalik deliktiline vastutus ka juhul, kui osaühingule kahju tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 25)
ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)
ÄS § 1671 lg 1 kohaldamise eeldused on järgmised:
• esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises:
- mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle;
- mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt;
- juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes;
- osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju;
• teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil.
Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje. Kui hageja väidab, et mõjutajaid oli mitu, tuleb eelnimetatud nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. (p 26)
ÄS § 1671 lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle. Mõju, mille ärakasutamine on ÄS §1671 lg 1 järgi mõjutaja vastutuse koosseisu elemendiks, on mõjutaja niisugune faktiline või õiguslik positsioon, mis on piisav, mõjutamaks kahjustatava ühingu juhtorgani liikmeid rikkuma oma seadusest või ühingusisestest suhetest tulenevaid kohustusi. Mõju osaühingule tähendab, et mõju omatakse osaühingu juhtimise seisukohast oluliste otsuste tegijatele (eelkõige juhatuse või nõukogu liikmetele). Mõju peab olema oluline, st just selle positsiooni tõttu peab olema võimalik mõjutada juhtorgani liiget tegutsema osaühingule kahjulikult. Selline mõju võib olla nii ühinguõiguslik (tuleneda nt olulise osaluse omamisest mõjutatavas äriühingus), aga nt ka majanduslik või isiklik. (p 27)
Üksnes mõju omamisest ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks ei piisa. Isik peab ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Mõju ärakasutamine ehk mõjutamine tähendab, et algatus ühingut kahjustavaks käitumiseks peab tulema mõjutajalt. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada. Selleks, et isik kvalifitseeruks ÄS § 1671 lg 1 mõttes osaühingu mõjutajaks, ei piisa üksnes sellest, et juhtorgani liige küsib väidetavalt mõjutajalt nõu või usaldab teda mingis küsimuses kui asjatundjat. Osaühingu mõjutamine kujutab endast nõu andmisega võrreldes intensiivsemat ja teistsuguse sisuga tegevust. Mõjutamine ÄS § 1671 lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib. Mõjutamisega ÄS § 1671 lg 1 mõttes ei ole tegemist ka nt juhul, kui väidetav mõjutaja üksnes soovitab äriühingu juhtorgani liikmele advokaati või nõustajat. Samuti ei saa mõjutamiseks pidada äriühingu raamatupidamisandmetega tutvumist või muu info kogumist ühingu kohta. Kuigi ÄS § 1671 lg 1 sõnastuse järgi on mõjutaja vastutuse sisuks ühingu suhtes eksisteeriva mõju ära kasutamine, ei tähenda see, et mõjutaja peaks mõjutamisest mingit kasu saama. Mõjutamisest kasusaaja vastutus on eraldi reguleeritud ÄS § 1671 lg-s 3. (p 28)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärk on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, ei saa nõu andnud advokaati ainuüksi seetõttu pidada äriühingu mõjutajaks ÄS § 1671 lg 1 mõttes. Samuti ei ole mõjutamisega ÄS § 1671 lg 1 mõttes tegemist siis, kui advokaat või muu isik aitas kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele. Samas ei ole viimati nimetatud juhul välistatud advokaadibüroo või advokaadi deliktiline vastutus muude sätete, eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. (p 28)
ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks rikkumise ja kahju olemasolule põhjuslik seos sellise rikkumise ja kahju vahel (vt VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos avaldub seejuures järjestikuste sündmuste ahelas, kus mõjutamine peab põhjustama juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ning seejärel peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). (p 31)
ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral tuleb kõigepealt kontrollida, kas juhtorgani liige rikkus oma kohustust seetõttu, et teda mõjutati kohustust rikkuma. Selleks, et tekiks mõjutaja kohustus kahju hüvitada, peab mõjutamine olema olnud juhtorgani liikme rikkumise põhjuseks, st tuleb tuvastada, et kui mõjutamist ei oleks olnud, siis ei oleks juhtorgani liige oma kohustust rikkunud. Kui juhtorgani liige oleks rikkunud oma kohustust ka mõjutamiseta, siis ei ole ÄS § 1671 lg 1 rikkumise ja osaühingu kahju vahel põhjuslikku seost. (p 31)
ÄS § 1671 lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. Samuti peab tahtlus hõlmama teadmist sellest, et mõjutatud isik kuulub formaalselt nende isikute ringi, kes on nimetatud ÄS § 1671 lg-s 1. Kuna kõnealusel juhul on vajalik tõendada rikkuja otsene tahtlus, siis ei saa tekkida hooletuse küsimust (VÕS § 1050). (p 32)
Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)
VÕS § 138 lg 1 on oma olemuselt säte, mille eesmärk on kergendada kannatanu tõendamiskoormust, ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (vt ka RKTKo nr 3-2-1-19-15, p 12). Teoreetiliselt võiks VÕS § 138 lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 1671 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, kes (st seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus). (p 45)
ÄS § 1671 lg 1 eesmärgiks eelkõige vältida juhtorgani liikmete õigusvastase mõjutamise kaudu äriühingule kahjulike tehingute tegemist, aga ka makseraskustes osaühingu varatuks muutmist. (p 49)
ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)
Kahjuhüvitist ei saa VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (vt RKTKo nr 3-2-1-174-10, p 12). (p 41)
Kui osaühing nõuab ÄS § 1671 lg 1 alusel kahju hüvitamist isikult, kes mõjutas osaühingu juhatuse liiget ühingule kahju tekitama, siis ei saa kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada asjaolu tõttu, et kahju tekitajaks on mõjutatud osaühingu juhatuse või nõukogu liige või prokurist. Samuti kohaldub ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamise nõude korral VÕS § 127 lg-s 5 sätestatud kannatanu rikastumise keeld. (p 33)
Kui advokaadibüroo ja advokaat vastutavad kliendile kahju tekitamise eest, vastuavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt. (p 40-44)
ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine võib endast kujutada ka lepingu rikkumist. Juhul kui osaühingule selliselt tekitatud varaline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eemärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes, on deliktiõiguse kohaldamine VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt välistatud (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-61-15, p 9). See tähendab, et sellisel juhul saab isik vastutada üksnes lepingu rikkumisest tulenevalt. (p 25)
Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)
Kui ühel äriühingul on teises äriühingus 50% suurune osalus ja pole tuvastatud, et tal oleks muul põhjusel valitsev mõju teise äriühingu üle, siis ei ole tegemist ema- ja tütarühingu suhtega. (p 50)
Olukorras, kus äriühingu juhtorgani liige sõlmib äriühingu nimel advokaadibüroo või advokaadiga käsunduslepingu ja soovib saada õigusteenust, mille eesmärgiks on tekitada äriühingule kahju, ja advokaat annab talle sellesisulist nõu ning juhatuse liige ka toimib vastavalt sellele nõuandele, samuti juhul, kui advokaat või muu isik aitab kaasa juhtorgani liikme enda algatatud osaühingut kahjustavale tegevusele, ei vastuta advokaat mõjutajana ÄS § 1671 lg 1 mõttes, kuid võib vastutada delikti üldkoosseisu (eelkõige VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) alusel. (p 28)
Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes. Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse eelnimetatud lepinguliste suhete korral advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. AdvS § 47 mõtteks on sätestada advokaadi vastutuse erialus, mis paneb õigusteenuse osutamise lepingu täitmisel advokaadi vastutama selle lepingu täitmise eest VÕS § 115 lg 1 alusel advokaadibüroo kui õigusteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Seadus loeb advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. (p 40)
Kui advokaat ei ole hoia ära kahju tekkimist kliendile, või annab kliendile nõu, mis on vastuolus seadusega ja mille tulemusena klient muutub varatuks, või kui advokaat ei ole selgitanud kliendile tehingute õiguslikke tagajärgi ning on tegutsenud kliendile õigusabi osutades huvide konfliktis, sest nõustas samal ajal faktiliselt kliendi juhatuse liiget, võib tegu olla advokaadibüroo ja kliendi vahelise lepingu rikkumisega, mille eest vastutavad üldjuhul advokaat ja advokaadibüroo solidaarselt. Kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Advokaat peab õigusteadmiseta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. (p 43)
Advokaadi vastutus faktilise ühingujuhina ehk käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole välistatud. Selline olukord võiks esineda nt siis, kui advokaat ja advokaadibüroo on vaatamata kliendilepingule ajanud kliendi asja tema soodustamise eesmärgil (VÕS § 1018 lg 2) väljaspool seda lepingut (st teinud kliendi asjaajamisena rohkem, kui olid lepingu järgi kohustatud). (p 44)
Selleks, et tuvastada advokaadibüroo ja kliendi vahel sõlmitud kliendilepingu rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha, milles kokku lepiti. Lepingurikkumine kujutab endast sooritusvahet ehk erinevust kokkulepitu ja tegelikult tehtu vahel. Lepingust tulenevate kohustuste tuvastamisel tuleb kliendi ja advokaadibüroo vahel sõlmitud käsunduslepingut VÕS § 29 järgi tõlgendada, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ja kui ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 4). Kui lepingu eesmärk oli ühingu tegevuse jätkamiseks võimaluste leidmine ja on tuvastatud, et advokaadi osutatud õigusabi tulemusel muutus kliendist äriühing varatuks, võib advokaadibüroo vastutada selle lepingu rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest ning advokaat võib sama kahju eest vastutada AdvS § 47 järgi. (p 54)
Üldjuhul ei ole advokaadil, kes esindab klienti tema pankrotiavalduse menetlemisel kohtus või osutab muud sellega seotud õigusabi, kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega maksejõudu. (p 60)
Advokaat ei pea äriühingu juhatuse liikmele selgitama, et juhatuse liige peab esitama äriühingu pankrotiavalduse. Kui advokaat vaidleb vastu pankrotiavaldusele, ei riku ta seadusest ja kliendilepingust tulenevat kohustust hoida ära kahju tekkimine äriühingu varale. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel endam võimalik sõlmida advokaadiga kohtus esindamiseks käsunduslepingut. (p 61)
Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. (p 36)
Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (VÕS § 3 p 6) tulenevaid kohustusi. Käsundita asjaajajaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana VÕS § 1022 lg-st 1 tulenevat kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (VÕS § 1022 lg 1) kaitse-eesmärgiga. (p 38)
Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 51 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. (p 38)
Faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ei ole välistatud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise eest) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Samas tuleb arvestada, et kui faktiline ühingujuht tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 või § 1024 mõttes, siis on poolte vahel tekkinud seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6) ning deliktiõiguse sätete kohaldamise võimalust tuleb sellisel juhul hinnata VÕS § 1044 lg 2 järgi analoogia alusel. (p 39)
Erinevus ÄS § 1671 lg 1 järgi keelatud teo ja faktilise ühingujuhi kohustuste rikkumise vahel seisneb selles, et mõjutaja ÄS § 1671 lg 1 mõttes kallutab äriühingu juhtorgani liiget äriühingule kahjulikke tegusid tegema või kahju ärahoidvast tegevusest hoiduma, kuid faktiline ühingujuht teeb äriühingu juhtorgani liikme asemel toiminguid ise. (p 39)
Faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (VÕS § 1022 lg 1) sisustamisel saab lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist. Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-129-15, p 17). Sellise hoolsusstandardi kohaldamine on aga põhjendatud vaid juhul, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Kuna käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust, siis ei saa faktilisele ühingujuhile omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikme pädevusega isikule. Näiteks ei saa faktilisele ühingujuhile omistada ÄS § 180 lg 51 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumist. (p 38)
Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2 mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. (p 38)
|
| 3-2-1-17-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda. (p 15)
Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. (p 11)
Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (RKTKo nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. (p 14)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
|
| 3-2-1-157-15
|
Riigikohus |
30.03.2016 |
|
Avalik-õiguslikus suhtes kohtutäituri tekitatud kahju üle peetavas vaidluses ei ole piisav tõendada saamata jäänud tulu (põhjuslikku seost) üksnes abstraktselt, st hageja kui krediidiasutuse tavalise laenutegevuse jätkamise eeldamise kaudu selle raha arvel, mida kohtutäitur hagejale õigel ajal välja ei maksnud. Hageja kui krediidiasutus peab hagi rahuldamiseks tõendama, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kohtutäiturilt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui krediidiasutus suutis enampakkumise tulemi kinnipidamisest hoolimata teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. (p 13)
Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja nõuda kohtutäiturilt seadusjärgses määras viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine hüvitise maksmisega viivitamisest tingitud kahju tõendamist (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-14). Viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist. (p 19)
Avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (kusjuures see võlasuhe võib olla ka lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral tuleb lähtuda sellest, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes süüliselt. (p 20)
Avalik-õiguslikus suhtes kohtutäituri tekitatud kahju üle peetavas vaidluses ei ole piisav tõendada saamata jäänud tulu (põhjuslikku seost) üksnes abstraktselt, st hageja kui krediidiasutuse tavalise laenutegevuse jätkamise eeldamise kaudu selle raha arvel, mida kohtutäitur hagejale õigel ajal välja ei maksnud. Hageja kui krediidiasutus peab hagi rahuldamiseks tõendama, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kohtutäiturilt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui krediidiasutus suutis enampakkumise tulemi kinnipidamisest hoolimata teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. (p 13)
Avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja nõuda kohtutäiturilt seadusjärgses määras viivist ning seejuures ei eelda viivisenõude rahuldamine hüvitise maksmisega viivitamisest tingitud kahju tõendamist (vt ka RKHKo nr 3-3-1-9-14). Viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvutamist. (p 19)
Avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (kusjuures see võlasuhe võib olla ka lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohtutäituri vastu esitatud viivisenõude korral tuleb lähtuda sellest, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel üksnes süüliselt. (p 20)
Enampakkumisel asja müügist saadud raha TMS § 43 lg 1 järgne sissenõudjale ülekandmise kohustus on nii haldustoimingu tegemise kohustus kui ka samal ajal kohtutäituri avalik-õiguslik rahaline kohustus sissenõudja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-15). (p 17)
|
| 3-2-1-144-15
|
Riigikohus |
17.12.2015 |
|
Ka VÕS § 1047 lg 4 puhul tuleb kohaldada VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet (vt täpsemalt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 13). (p 11)
Seadusandja võib anda nõudeõiguse isikule sõltumata sellest, kas isikul on põhiõigusvõime või mitte. Seadusandja ei ole VÕS § 1047 lg 4 alusel nõude esitajate ringi piiranud füüsiliste isikute või eraõiguslike juriidiliste isikutega. Kuna seadusandja ei ole piiranud avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel eraõigussuhtest tuleneva VÕS § 1047 lg 4 järgse nõude esitamist ning ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudmise õiguse andmist avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ei saa pidada ka vastuolus olevaks tema eesmärgiga, on hagejal kui kohaliku omavalitsuse üksusel õigus esitada VÕS § 1047 lg 4 järgne nõue. Seejuures tuleb arvestada, et ka VÕS § 1047 lg 4 puhul tuleb kohaldada VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet (vt täpsemalt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 13). (p 11)
Faktiväited, mis puudutaksid kohaliku omavalitsuse üksust ja mille ümberlükkamist ta saaks nõuda, peaks puudutama kohaliku omavalitsuse üksust kui sellist, mitte selle organi üksikuid liikmeid või nende tegevust. (p 12)
|
| 3-2-1-131-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
Kui kumbki pool ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus osades hageja nõuetes menetluse lõpetas, jõustub maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, ületab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendusest (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 11)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14)
VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14
Kui rikastumise äralangemine on tuvastatud, tuleb kontrollida lisaks VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Ka VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud erandi korral on VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. (p 14)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14)
VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14
|
| 3-2-1-132-15
|
Riigikohus |
02.12.2015 |
|
Tööandja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt RKTKo nr 3-2-1-68-10, p 10; RKTKo nr 3-2-1-68-11, p 12). (p 11)
Menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks saab pidada olukorda, kus ringkonnakohus rikub TsMS § 693 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. (p 11)
|
| 3-2-1-129-15
|
Riigikohus |
24.11.2015 |
|
TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. E-kirjaga tekib majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul üldjuhul mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12). (p 18)
Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude tõendamisel jaguneb tõendamiskoormus selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13; 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 13)
Kontsernihuvist lähtumine ja emaühingu antud juhiste järgimine võib välistada tütarühingu juhatuse liikme vastutuse olukorras, kus tegu on selgelt tuvastatava kontsernisuhtega, ja eeldusel, et tegevus, mille hoolsusstandardile vastavust hinnatakse, on äratuntavalt kontserni kui terviku huvides (st ei piisa, kui see on ühe ühingu, nt ainult emaühingu huvides). Lisaks peab niisuguses olukorras tehtud tehing olema tehtud vastusooritusega. Kontsernihuvi järgimisega ei saa õigustada lojaalsuskohustust rikkuvaid kuritarvitusi ega ühtegi sellist tehingut, mis tehakse hoolsuskohustust rikkudes juba maksejõuetu ühingu arvel (vt ÄS § 180 lg 51) või millega põhjustatakse tütarühingu maksejõuetus. Seega võib kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud tütarühingu huvides), eeldusel et tehinguga ei tehta hoolsuskohustust rikkudes sooritust mõne teise kontserni kuuluva ühingu kasuks maksejõuetu tütarühingu arvel ega põhjustata tütarühingu maksejõuetust. (p 17)
ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on:
• juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);
• osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);
• juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). (p 13)
Kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb ÄS § 187 lg 2 nõude eeldused teha kindlaks iga juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema kohustuste rikkumine ja kas selle rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. (p 14)
ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on:
• juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);
• osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);
• juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). (p 13)
Kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb ÄS § 187 lg 2 nõude eeldused teha kindlaks iga juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema kohustuste rikkumine ja kas selle rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. (p 14)
Juhatuse liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Selliseks võrdlemiseks peab lisaks sellele, mida juhatuse liige tegi, olema tuvastatud ka see, mida ta pidanuks tegema. Seega ei saa rikkumist järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg. Kohtulahendist peab olema jälgitav, milline pidanuks olema kostjate käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas neil tulnuks käituda. Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks. (p 15)
Juhatuse liikme hoolsusstandardi sisustamisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid. Ärilise kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg. Kontserni kuuluva tütarühingu juhatuse liige vabaneda vastutusest, kui ta teeb tehingu, mis esmapilgul ei ole küll tütarühingu huvides, kuid mis kõiki asjaolusid kogumis kaaludes on kontserni kui terviku (ja seega lõppastmes ka tehingu teinud tütarühingu huvides), eeldusel et tehinguga ei tehta hoolsuskohustust rikkudes sooritust mõne teise kontserni kuuluva ühingu kasuks maksejõuetu tütarühingu arvel ega põhjustata tütarühingu maksejõuetust. (p 17)
Juhatuse liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb seda, kuidas kohustus täideti, võrrelda sellega, kuidas see tulnuks täita. Selliseks võrdlemiseks peab lisaks sellele, mida juhatuse liige tegi, olema tuvastatud ka see, mida ta pidanuks tegema. Seega ei saa rikkumist järeldada üksnes sellest, et saabus negatiivne tagajärg. Kohtulahendist peab olema jälgitav, milline pidanuks olema kostjate käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas neil tulnuks käituda. Vähemalt üldjuhul ja olukorras, kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab, et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks. (p 15)
|
| 3-2-1-37-15
|
Riigikohus |
20.11.2015 |
|
VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane. Sellest eeldusest tulenevalt ei ole isikul juhul, kui ta esitab tema mainet kahjustava väärtushinnangu avaldamisega seoses hagi oma õiguste kaitseks, kohustust vaidlustada väärtushinnangu põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid. Seega lasub nende faktiväidete tõendamise koormis kostjal sõltumata sellest, kas hageja on neid faktiväiteid eraldi vaidlustanud. (p 11)
|
| 3-2-1-85-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). (p 12)
Poolte sõlmitud tarbijakrediidilepingutes kokkulepitu järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut. Lepingutest tulenevalt on krediidiandjal (kostja) lepingute ülesütlemise õigus juhul, kui laenusaaja (hageja) ei täida talle antud täiendava tähtaja jooksul viivitatud maksete tasumise kohustust. Viivitatud maksete tasumise kohustus saab hõlmata vaid täiendava tähtaja andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. (p 14)
|
| 3-2-1-100-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Kuna maakohus hindas kinnistu omadusi samale tõendile tuginedes, pidanuks ringkonnakohus võtma selle tõendi kohta selge seisukoha, mh põhjendama võimalikku ümberhindamist (TsMS § 653). Olukorras, kus pool ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud, pidanuks ringkonnakohus iseäranis hoolsalt põhjendama, miks ta ei nõustu maakohtu hinnanguga asjaoludele. TsMS § 653 järgi peab ringkonnakohus mõnel tõendil põhineva asjaolu osas esimese astme kohtu otsust muutes märkima põhjuse, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 28)
Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)
Asjatundja arvamusest metoodika puudumine ei anna veel alust pidada arvamust tõendina kõlbmatuks (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41). Asjatundja arvamus põhineb tihti subjektiivsetel hinnangutel ja prognoosidel. Ka ehitise puuduste kohta arvamuse andmisel ei saa eeldada, et ehitis tuleks selleks n-ö tervikuna lahti võtta, et nt konstruktsioonide seisukord kindlaks teha. Asjatundjad peavad rakendama oma kutsealal oodatavat hoolsust ja kasutatavat metoodikat, et anda arvamus oma parimate teadmiste kohaselt. (p 29)
Kui kinnistu on ostetud elamiseks, peavad VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi olema tagatud elementaarsed elutingimused (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29; 19. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-12, p 23). Eelkõige tuleb VÕS § 77 lg 1 järgi lepingus kokku leppimata kvaliteedi osas arvestada ehitamisele seaduses sätestatud nõudeid ja ehitustava (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 12). Renoveeritud elamuga kinnisasja ostmisel ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama elutingimuste tagamiseks sinna kohe lisainvesteeringuid tegema. Kinnistu eksklusiivse asukoha ja suure väärtuse puhul saab oodata pigem kõrgemate kui keskmiste kvaliteedinõuete täitmist. (p 26)
Elamuga kinnistu müümisel saab lähtuda eeldusest, et elamu peab vastama olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Siiski ei saa igasuguseid kõrvalekaldumisi projektist iseenesest lugeda ehitise puudusteks, kui ehitatu vastab ehitus- ja tuleohutusnõuetele (vt Riigikohtu 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-05, p 15). Seda, et projektist kõrvalekaldumine ei ole müügilepingu rikkumiseks, peab aga vähemasti üldjuhul tõendama müüja. (p 27)
Ostjalt ei saa eeldada tuleohutusnõuetele vastavuse kohta asjatundja arvamuse tellimist ainuüksi seetõttu, et ostja kahtleb elamu tuleohutusnõuetele vastavuses. VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. (p 31)
Isegi majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja (vt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Füüsilisest isikutest ostjatel ei ole kohustust asja üle vaadata (VÕS § 219) (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 25). (p 34)
Asja lepingutingimustele mittevastavust saab hinnata ka asjatundja prognoosi põhjal, kuidas võib üks või teine asjaolu ajas mõjuda. (p 40)
Müüja vastutust ei välista ega piira ostjate kinnitus müügilepingus, et nad on teadlikud ehitiste ja rajatiste seisukorrast. Kui müügiese vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja enne üle vaadanud, tuleb üksnes eeldada, et ostja nõustus eset ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud (vt Riigikohtu 26. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-07, p 13). See ei piira aga müüja vastutust müügieseme varjatud puuduste eest. (p 33)
VÕS § 101 lg 2 võimaldab õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid lepingu rikkumisel kasutada. Sama sätte teine lause täpsustab, et igal juhul on õigus nõuda kahju hüvitamist. Hinna alandamist ja kahju hüvitamist ei saa pool samadele puudustele tuginedes sama tagajärje kõrvaldamiseks korraga nõuda, kuid kohus ei või poolele ette heita, millise õiguskaitsevahendi ta valib. Kui kahjuhüvitis on kohtu hinnangul vastavalt asjaoludele liiga suur, on võimalik väljamõistetavat summat vähendada VÕS § 127 lg 5, § 139 või § 140 alusel. (p 24)
Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)
Vt VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel kahju hüvitamise nõude üldiste eelduste kohta Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15. (p 20)
Puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel, tegemist on puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudega (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, p 26). Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. (p 19)
|
Facebook
Twitter