/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 352| Näitan: 61 - 80

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-80-15 PDF Riigikohus 21.09.2015
TLS § 100 lg 3 järgi makstavat hüvitist (töötasu lepingu tähtaja saabumiseni) Küll aga tuleb hüvitist tuleb korrigeerida VÕS § 127 lg 5 alusel, arvates sellest maha sissetuleku, mida töötaja sai või oleks võinud saada oma tööjõudu mujal rakendades. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia töötaja põhjendamatu rikastumiseni. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, et hüvitada tuleb tekkinud kahju (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3) (p 31)
TLS § 100 lg 3 rakendub üksnes juhul, kui tähtajaline tööleping öeldakse üles majanduslikul põhjusel TLS § 89 alusel ja ülesütlemine on kehtiv. Olukorras, kus tähtajalise töölepingu ülesütlemine on tühine, kohalduvad TLS §-d 107 ja 109. Seda ka juhul, kui tuvastatakse, et tühine on tähtajalise töölepingu ülesütlemine majanduslikul põhjusel. TLS § 100 lg 3 järgi makstav hüvitis (töötasu lepingu tähtaja saabumiseni) on lähtekohaks ka tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel VÕS § 127 lg-st 1 lähtudes. Küll aga tuleb hüvitist korrigeerida VÕS § 127 lg 5 alusel, arvates sellest maha sissetuleku, mida hageja töötaja sai või oleks võinud saada oma tööjõudu mujal rakendades. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia töötaja põhjendamatu rikastumiseni. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, et hüvitada tuleb tekkinud kahju (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3) (p 31)
Ei ole keelatud, et hagejal oli samal ajal kaks töölepingut erinevate tööandjatega, isegi kui nende ese vähemasti osaliselt kattus. (p 21)
Töölepingu ülesütlemise tühisust ja töövaidlusorganis lõpetamist reguleeriv TLS § 107 kohaldub nii tähtajatu kui ka tähtajalise töölepingu ülesütlemise vaidlustamise korral. (p 24) TLS § 100 lg 3 rakendub üksnes juhul, kui tähtajaline tööleping öeldakse üles majanduslikul põhjusel TLS § 89 alusel ja ülesütlemine on kehtiv. Olukorras, kus tähtajalise töölepingu ülesütlemine on tühine, kohalduvad TLS §-d 107 ja 109. Seda ka juhul, kui tuvastatakse, et tühine on tähtajalise töölepingu ülesütlemine majanduslikul põhjusel. TLS § 100 lg 3 järgi makstav hüvitis (töötasu lepingu tähtaja saabumiseni) on lähtekohaks ka tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel VÕS § 127 lg-st 1 lähtudes. Küll aga tuleb hüvitist korrigeerida VÕS § 127 lg 5 alusel, arvates sellest maha sissetuleku, mida töötaja sai või oleks võinud saada oma tööjõudu mujal rakendades. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia töötaja põhjendamatu rikastumiseni. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, et hüvitada tuleb tekkinud kahju (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3) (p 31)
Töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega. Asjaolu, et hagi ese erineb mõnevõrra töövaidluskomisjonile esitatud nõudest, ei välista nende hüvitamist seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kuludena, kui haginõue põhineb samal töölepingul. (p 33)
3-2-1-56-15 PDF Riigikohus 03.06.2015
Elatiseasjas esitatud kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kassatsioonikautsjonit iga ülalpidamist saama õigustatud isiku kohta eraldi, s.o iga ülalpidamist nõudva isiku kohta vähemalt miinimummääras. (p13)
Elatiseasjas on hagejaks alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses seadusliku esindajana üldjuhul tema hooldusõiguslik vanem. (p 13)
Vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 12–13, 15–16. (p 11, 12)
3-2-1-57-15 PDF Riigikohus 25.05.2015
Kui iga kostja osaleb tsiviilasja menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2 esimene lause), ei saa ühe kostja vastu esitatud hagi menetluskulude jaotus oleneda teise kostja vastu esitatud hagi tulemusest. Kui hagi rahuldatakse ühe kostja vastu, kuid teise vastu jäetakse rahuldamata, tuleb kulude jaotamisel lähtuda põhimõttest, nagu hageja oleks esitanud kaks eraldi hagi. (p 15)
Kui toimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Selline menetlusõiguse normi rikkumine ei ole siiski alus lahendi tühistamisele, kui kohtuistungil osalesid pooli esindavad advokaadid, kellele tehti kohtukoosseis nimeliselt teatavaks ja kes ei esitanud taandusi, taotlusi või vastuväiteid (TsMS § 333). (p 16)
3-2-1-42-15 PDF Riigikohus 13.05.2015
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6) Riigikohus ei määra menetluskulusid TsMS § 174 järgi kindlaks, kui maa- ega ringkonnakohus ei ole oma lahendites asja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Sellisel juhul määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Maakohus annab sealjuures õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 8)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mistõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada osas, millega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kindlaks määramata ja saata asi samale ringkonnakohtule tühistatud osas uueks lahendamiseks. (p 6)
3-2-1-4-15 PDF Riigikohus 06.05.2015
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (p 14) Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. (p 13)
3-2-1-18-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
TsMS § 174 lg 7 ei välista kostja vastu teises asjas kantud menetluskulude kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist. (p 14)
Kohus võib TsMS § 38 ja § 462 mõttest tulenevalt avalikustada kohtulahendi osas, mis ei kahjusta sama menetluse kinniseks kuulutamise eesmärgi realiseerumist. (p 17)
Omaniku õiguspärane tegevus oma vara käsutamisel ei ole kahju õigusvastaseks tekitamiseks. Omandi üleandmise kokkulepped ei ole üldjuhul seadusega keelatud ega seetõttu tühised. Tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks ei ole ka see, kui isik ostab asja isikult, kellel võib tekkida sama asja suhtes müügilepingust tulenev kohustus ostueesõiguse teostamise tõttu, ning seda isegi juhul, kui see isik teab ostueesõiguse kasutamise võimalusest. Samas võib omandi üleandmise kokkulepe olla vastuolus heade kommetega teise isiku tahtliku kahjustamise eesmärgi tõttu. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Nimetatud sätte kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka juhul, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju. (p 10)
3-2-1-27-15 PDF Riigikohus 15.04.2015
Kui maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka Riigikohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2; vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 19)
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18) Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)
PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14) PankrS § 82 lg-tes 3 ja 4 sätestatud korras määratud häälte arvu on hilisematel koosolekutel küll võimalik muuta, kuid üksnes juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis seda tingivad. Seejuures on PankrS § 103 lg-s 5 ja § 106 lg-s 2 sätestatut arvestades nõuete kaitsmisel tunnustatud nõude alusel antud häälte arvu võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. (p 12) Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18)
PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14)
Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)
3-2-1-183-14 PDF Riigikohus 01.04.2015
Ringkonnakohus saab keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest TsMS § 637 lg 21 alusel üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus tervikuna on põhjendamatu. (p 13)
Kohus võis enne 1. jaanuari 2015 kehtinud TsMS § 405 lg 1 p 3 järgi lihtmenetluses hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette menetlust lõpetavas kohtulahendis, kui menetlusosalised olid enne esitanud oma menetluskulude nimekirjad. (p 13)
Kohtul on alust TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses. (p 13)
3-2-1-115-14 PDF Riigikohus 11.02.2015
Menetluskulude nimekiri võib kajastada lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aega ajavahemikena. (p 12)
Asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu väljamõistmisele ei kohaldu TsMS §-s 153 sätestatud eksperditasu regulatsioon. Dokumentaalse tõendi saamise kulude mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus on kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. (p 11) Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Maakohtu määrusest on selgelt jälgitav, mis põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Lisaks arvestas maakohus, et ajakirjanduses avaldatud keskmine tunnitasu on aastatega eelduslikult tõusnud. (p 14)
3-2-1-147-14 PDF Riigikohus 11.02.2015
ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld ei laiene omandireformi õigustatud subjektile. (p 18)
Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise uue korra loomisel on seadusandja tekitanud rakendussätete kehtestamata jätmisega olulise õigusliku segaduse, kuidas määrata kindlaks menetluskulud pooleli olevates menetlustes. (p 22) Rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). (p 22)
Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). (p 15) Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). Heauskselt omandatud hüpoteegi kasutamine uute kohustuste tagamiseks ei ole pahauskne juhul, kui ajaliselt pärast hüpoteegi sissekandmist kantakse kinnistusraamatusse sisse kinnisasja käsutamise keelumärge. Sel juhul ei ole tegemist hüpoteegi käsutamisega TsÜS § 88 lg 1 tähenduses, vaid hüpoteegi kasutamisega. Vastupidine seisukoht tähendaks hüpoteegi kui majanduskäibes väga olulise laenude tagamise vahendi kahjustamist. (p 15) Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada. (p 17)
3-2-1-138-14 PDF Riigikohus 17.12.2014
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13) Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13)
Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)
3-2-1-119-14 PDF Riigikohus 10.12.2014
Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)
Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).
3-2-1-125-14 PDF Riigikohus 01.12.2014
Kui menetluskulud on TsMS § 174 lg 8 alusel kindlaks määranud kohtunikuabi, on see määruse tühistamise alus (ebaseaduslik kohtukoosseis), sest Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud määruses tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 12) Kuna Riigikohtu üldkogu on 26. juuni 2014 lahendiga tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137, tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 13)
Kuna Riigikohtu üldkogu on 26. juuni 2014 lahendiga tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137, tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (p 13). Seetõttu ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude sissenõudmisel enam määravat tähendust. (p 14)
3-2-1-107-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
Kui menetluskulud on TsMS § 174 lg 8 alusel kindlaks määranud kohtunikuabi, on see määruse tühistamise alus (ebaseaduslik kohtukoosseis), sest Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud määruses tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 12)
3-2-1-77-14 PDF Riigikohus 11.11.2014
Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes (p 12).
3-2-1-93-14 PDF Riigikohus 03.11.2014
Menetluskulude jätmine hagejate kanda nende osasid märkimata ei olnud põhimenetluses õige. Kumbki hageja esitas kostja vastu eraldi nõude ja seda tulnuks arvestada ka menetluskulude jaotamisel. (p 21)
Asjatundja arvamuse saamise kulud on dokumentaalsete tõendite saamise kulud TsMS § 143 p 2 mõttes, seega asja läbivaatamise kulud. TsMS ei sisalda otsesõnu sätet, mis kohustaks kohut hindama dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. Samas on kolleegiumi arvates vastavalt kohaldatavad kahju hüvitamise üldreeglid, mh VÕS § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud. Asja läbivaatamise kulude hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks ei ole hüvitada menetlusosalisele ülemääraseid kulutusi, mis viimane on tõendi saamiseks teinud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtute poolt kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks. (p 22)
Kohtul oleks mõistlik kasutada selliseid kättetoimetamisteatisi, mis võimaldaks TsMS § 327 tingimuste täitmist kontrollida ja võimalusel ka nt eelistada dokumendi hoiustamisele selle mahajätmist (ja selle dokumenteerimist) TsMS § 326 kohaselt. Selline kättetoimetamine tagab saajale suurema tõenäosusega dokumendiga tutvumise võimaluse ja võimaldab kättetoimetamise ka kiiremini läbi viia. (p 15) Tulenevalt TsMS § 327 lg 3 esimesest lausest saab määruse lugeda kättetoimetatuks kolme päeva möödumisel teate edastamisest. Edastamine tähendab selle sätte tähenduses postitamise korral dokumendi ärasaatmist. Seega tuleb kolme päeva arvestada dokumendi ärasaatmise kuupäevast. (p 17)
Tulenevalt TsMS § 327 lg 3 esimesest lausest saab määruse lugeda kättetoimetatuks kolme päeva möödumisel teate edastamisest. Edastamine tähendab selle sätte tähenduses postitamise korral dokumendi ärasaatmist. Seega tuleb kolme päeva arvestada dokumendi ärasaatmise kuupäevast. (p 17)
3-2-1-81-14 PDF Riigikohus 15.10.2014
3-2-1-84-14 PDF Riigikohus 14.10.2014
VÕS § 127 lõiked 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed (p 16). Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega (p 17).
Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega (p 17). Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja mh tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, sh nt mis aja seisuga oleks investeering tehtud ja hiljem sellest kasumlikult väljutud (p 18). Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused selle sissetuleku saamiseks (VÕS § 127 lg 5) (p 19).
E-kirjavahetuse teel ei saa ühepoolse tahteavaldusega või poolte kokkuleppel muuta hüpoteegi seadmise lepingut ja tagatislepingut, mis tuleb sõlmida notariaalselt tõestatud vormis (p 17).
TsMS § 654 lg 5 teises lauses ja TsMS § 442 lg 8 kolmandas lauses sätestatu kohustab ringkonnakohut maakohtu otsuse tühistamisel ja uue otsuse tegemisel hindama poolte kõiki väited, vastuväited ja tõendeid, sh hindama kõikide tõendite korral, kas ja missugust asjas tähtsat asjaolu üks või teine tõend tõendab (p 20).
Kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Kulud, mis tekivad alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest, hüvitatakse TsMS-s ettenähtud korras (p 24).
Kui poolte e-kirjavahetus on mõistetav tagatislepingu muutmisele suunatud lepingueelsete läbirääkimistena, võib läbirääkimistest tulenevaid kohustusi (nt VÕS § 14 lg 1) rikkunud pool vastutada teise poole ees VÕS § 115 alusel. Kahju hüvitamise nõue on suunatud negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (p 22).
3-2-1-64-14 PDF Riigikohus 08.10.2014
Juhul, kui kaasapellant ei vaidlustanud maakohtu otsust, ei pea ta apellatsioonimenetluse kulusid kandma (p 14).
Samas kohtumenetluses mitme kostja vastu esitatud nõude tunnustamise asjas saab kostjaid pidada kaaskostjateks ning kohtulahendi edasikaebamise korral kaasapellantideks või –vastustajateks ning kaaskassaatoriteks või -vastustajateks sõltumata sellest, kas kaaskostja on kaebuse esitanud (p 12). Juhul, kui kaasapellant ei vaidlustanud maakohtu otsust, ei pea ta apellatsioonimenetluse kulusid kandma (p 14).
Samas kohtumenetluses mitme kostja vastu esitatud nõude tunnustamise asjas saab kostjaid pidada kaaskostjateks ning kohtulahendi edasikaebamise korral kaasapellantideks või –vastustajateks ning kaaskassaatoriteks või -vastustajateks sõltumata sellest, kas kaaskostja on kaebuse esitanud (p 12). Kui kasvõi ühe kostja vastu on nõue jäänud kohtulahendiga tunnustamata, ei saa seda nõuet pankrotimenetluses tunnustatud nõudeks pidada (p 12).
3-2-1-153-13 PDF Riigikohus 26.06.2014
PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on õigusemõistmine PS § 146 esimese lause tähenduses. Kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes. Kohtujurist ega ka kohtunikuabi ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses (vt ka Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13) (p 56-59). TsMS § 174 lg 8, mis annab kohtunikuabile õiguse määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud tsiviilkohtumenetluses, on vastuolus PS § 146 esimese lausega. Lähtudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks (p 60).
Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piirmäära kehtestamine riivab menetlusosalise omandipõhiõigust (PS § 32) ja kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lg 1) ning võib riivata ka edasikaebepõhiõigust (PS § 24 lg 5). Üldine kohtusse pöördumise õigus on nii põhiõigus kui ka õigusriigi keskne põhimõte (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. veebruari 2008. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-1-08, p 3). Lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmine riivab seega mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne. Sellest tulenevalt võib lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamist pidada oluliseks küsimuseks PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud parlamendireservatsiooni mõttes. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kuna tegemist on kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamisega, kuulub küsimus üldkogu hinnangul olemuslikult kohtumenetluse seaduse (PS § 104 lg 2 p 14) reguleerimisalasse. Tulenevalt PS § 104 lg-st 2 peab kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise küsimus olema seega reguleeritud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud seaduses. Eeltoodust lähtudes tunnistab üldkogu PSJKS § 15 lg 1 p-le 5 tuginedes, et Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 ja 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS § 175 lg 3 olid vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause, PS § 104 lg 2 p-ga 14, PS §-ga 32, PS § 15 lg 1 esimese lausega ja PS § 24 lg-ga 5. Samadel põhjendustel ja PSJKS § 15 lg 1 p-le 2 tuginedes tunnistab üldkogu Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 ja TsMS § 175 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (p 73–76).

Kokku: 352| Näitan: 61 - 80

/otsingu_soovitused.json