3-2-1-195-13
|
Riigikohus |
12.03.2014 |
|
Põhimõtteliselt on võimalik esitada hagi ka alternatiivsete kostjate vastu. Sellisel juhul tuleb kohtul selgeks teha, kummalt kostjalt hageja raha väljamõistmist primaarselt nõuab. Kostjad osalevad menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I toimingud (sh kaebused) ei mõjuta kostja II menetluslikku seisundit ja vastupidi (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p-d 23 ja 24). (p 15)
Soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20).
KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud. (p 20)
KKütS § 10 lg-t 6 saab kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20). Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses. (p 21)
Seadusliku soojuse tarbimise aluseks on kehtiv liitumisleping. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi. (p 23)
Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule. (p 24)
Soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist ei loeta liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut (vt ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 20).
KKütS § 10 lg 6 lähtub eeldusest, et liitumise ajal on eelmine tarbijapaigaldise omanik oma kohustused täitnud, mh tasunud ettenähtud liitumistasu, mistõttu ongi selles sättes ette nähtud, et tarbijapaigaldise omandaja ei pea liitumistasu (uuesti) maksma. KKütS § 10 lg 6 kohaldub üksnes juhul, kui liitumistasu on makstud. (p 20)
KKütS § 10 lg-t 6 saab kohaldada ka kaasomandis olevast kinnisasjast mõttelise osa võõrandamisel, kui tarbijapaigaldis on seotud kinnisasja reaalosaga, mille kasutamise õigus on kasutuskorra järgi lepingu sõlminud kaasomanikul (vt tarbijapaigaldise kuulumise kohta kaasomandisse ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 18–20). Samuti kohaldub KKütS § 10 lg 6 ka tarbijapaigaldise müümisel täite- või pankrotimenetluses. (p 21)
Seadusliku soojuse tarbimise aluseks on kehtiv liitumisleping. Kui liitumistasu makstud ei ole ja liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused tarbijapaigaldise omandajale üle ei lähe, ei ole tarbijal alust nõuda soojuse müügilepingu sõlmimist ega soojuse edastamist. Tarbijapaigaldise omanik võib KKütS § 8 lg 2 ja § 10 lg 1 alusel küll nõuda võrguettevõtjalt liitumislepingu sõlmimist (vt selle kohta ka Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 17), kuid võrguettevõtja võib sel juhul nõuda temalt ka liitumistasu maksmist KKütS § 11 lg 2 p 4 ja § 12 lg 1 järgi. (p 23)
Kui tarbijal ei ole sooja tarbimiseks alust, võib võrguettevõtja KKütS § 17 alusel võrguühenduse või soojusvarustuse katkestada. Tarbijal on võimalik seda vältida, tasudes tarbijapaigaldise varasema omanikuga sõlmitud liitumislepingu järgne liitumistasu ja tagada nii sellest liitumislepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ületulek KKütS § 10 lg 6 kohaselt ja alus soojuse müügilepingule. (p 24)
TsMS § 167 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda, kuid see ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel (vt kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise kohta ka Riigikohtu 21. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-13, p-d 11–14). (p 26)
|
| 3-2-1-161-13
|
Riigikohus |
19.12.2013 |
|
Ühinemine on üldõigusjärgluse juhtum ja sellisel juhul on tegemist menetlusõigusjärglusega TsMS § 209 lg 1 mõttes. (p 11)
|
| 3-2-1-96-13
|
Riigikohus |
23.10.2013 |
|
Äriseadustikus ei ole sätestatud eriregulatsiooni juhuks, kui osaühingu osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud ajaks jäävad mõned osad märkimata. Küll on selline olukord (n-ö alamärkimine) reguleeritud aktsiaseltsi puhul. Osaühingu regulatsioonis on lünk, mida on teistsuguse regulatsiooni puudumisel osaühingu põhikirjas või osade märkimistingimusi ettenägevas osakapitali suurendamise otsuses võimalik täita, kohaldades analoogia alusel ÄS § 347.
Kuigi osakapitali suurendamine jõustub ÄS § 196 lg 4 järgi äriregistri kandega, ei tähenda see, et enne kannet ei oleks sissemakset osaühingule üle antud. Kui osakapital jääb suurendamata, ei lähe sissemakse automaatselt sissemakse tegijale tagasi, vaid osaühingul tekib võlaõiguslik kohustus sissemakse ÄS § 347 alusel tagastada. (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p-d 23, 34).
1. jaanuarist 2001 kaotati võimalus anda aktsiad välja esitajaaktsiatena ja edaspidi võimaldati aktsiaid välja anda üksnes nimeliste aktsiatena, mis pidid olema registreeritud EVK-s (vt selle kohta ka Riigikohtu 10. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-08, p 9). (p 28)
Nimeline aktsia on ÄS § 229 lg 1 järgi vabalt võõrandatav. Aktsia kui EVK-s registreeritud õiguse võõrandamise kehtivuse eeldusi ei ole seaduses sätestatud. Aktsia kui õigus kuulub isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel või kellele selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud (vt ka Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 33).
Aktsia võõrandamiseks (üleandmiseks) on vajalik kehtiv üleandmise (võõrandamise) leping kui käsutustehing. Aktsia läheb omandajale üle käsutustehingu tegemisest või selle järgi määratud hilisemal ajal. Käsutustehingust ja selle kehtivusest tuleb eristada võõrandamise aluseks olevat kohustustehingut ja selle kehtivust. (p 30)
Nimelise aktsia võõrandamise kehtivuse eeldusena ei ole seadusandja ette näinud vorminõuet. (p 31)
Aktsiad peavad olema registreeritud aktsiaraamatus, mida peab EVK pidaja. Aktsiad on EVK-s kirjendatud isikute väärtpaberikontodel ning neid kantakse ühelt väärtpaberikontolt teisele üle väärtpaberiülekandega. Kanne EVK-s on küll aktsia kui õiguse olemasolu eelduseks, kuid ei ole seaduse järgi selle võõrandamise kehtivuse eelduseks. (p 32)
Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 24). Siiski tuleb selle kohta kohtul võtta selge seisukoht enne lõpplahendi tegemist kas või juba kostja menetlusliku positsiooni selguse huvides (vt ka Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). (p 19)
Kolmanda isiku saab menetlusse kaasata TsMS § 216 lg 1 alusel üksnes poole taotlusel. (p 13)
Kaasates liidetud kohtuasja menetlusse kõigi kostjate poolel iseseisva nõudeta kolmanda isiku, ei muutu kolmanda isiku menetluslik seisund, kui asi eraldatakse ühe kostja suhtes eraldi menetlusse. (p 12)
|
| 3-2-1-94-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. Kohus võib sellisel juhul TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse. (p 14)
Asja omandiõiguse kuuluvuse üle peetavas tuvastushagi kohtuvaidluses võib ennast asja omanikuks pidav pool taotleda TsMS § 216 lg 1 järgi asja otsese valdaja menetlusse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Juhul kui asja otsese valdaja vastu esitatakse hagi AÕS § 80 alusel, on ennast asja omanikuks pidaval muul isikul õigus astuda TsMS § 213 lg 1 esimese lause järgi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. (p 14)
AÕS § 80 alusel ei ole võimalik rahuldada hagi asjade kaudse valdaja vastu. Hagi rahuldamine otsese valdaja vastu sõltub sellest, kas asja kaudse valdaja valdus on seaduslik. (p 13)
Juhul, kui hageja nõuab AÕS § 80 alusel asja välja otseselt valdajalt ning kostja (otsene valdaja) väidab vastu, et asja omanikuks on keegi kolmas isik, kes ka tegelikult peab ennast asja omanikuks, on hagejal mõistlik esitada tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) omandiõiguse kuuluvuse kindlakstegemiseks selle isiku vastu. (p 14)
Võõra asja omandamiseks AÕS § 95 lg 1 järgi on oluline asja otsesesse valdusse saamise hetkel teadmine sellest, kas asja käsutanud isikul oli asja käsutamise õigus. Omandaja peab olema asja otsese valduse saamisel heauskne (vt Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05, p-d 14–16). (p 16)
Vallasasjade käsutamiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lepingu muutmise vormis VÕS § 13 lg 2 järgi kokku leppimine ei välista käsutuse tegemist muus vormis. (p 15)
|
| 3-2-1-40-13
|
Riigikohus |
29.05.2013 |
|
Kohtuliku hüpoteegi alusel saab täitemenetluse algatada üksnes kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõude sissenõutavaks muutumisel.
Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel (vt ka Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14).
TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu juhatuse liikme vastu ÄS § 315 alusel esitatava nõude aegumisele.
Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. See kehtib ka juhul, kui haldur menetluses asendatakse. Sel juhul ei ole tegemist menetlusõigusjärglusega ja vajalik ei ole hagejat asendada.
Juhatuse liikme vastu ÄS § 315 alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel esineb haldur kohtumenetluses oma nimel.
Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik. See kehtib ka juhul, kui haldur kohtumenetluses asendatakse.
Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb arvutada kohustuse rikkumisest. Nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4.
Alates 1. jaanuarist 2006 on ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused järgmised:
• juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ;
• juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit;
• aktsiaseltsile on tekkinud või tekib kahju;
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
Tõendamiskoormuse jagunemisel tuleb seejuures arvestada, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige omakorda tõendama, et on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.
Kuna juhatuse liige on kohustatud tegutsema aktsiaseltsi suhtes lojaalselt, heas usus ja kooskõlas heade äritavadega, peab ta oma tegevuses lähtuma põhimõttest, et tema (või tema kontrolli all oleva äriühingu) ja äriühingu, mille juhatuse liikmeks ta on, omavaheline äritegevus peab toimuma turutingimuste kohaselt. Kui juhatuse liige eelistab lepingu sõlmimise korraldamisel ja selle alusel hiljem väljamaksete tegemisel enda kontrolli all oleva äriühingu huve teise lepingupoole, kelle juhatuse liikmeks ta samal ajal on, huvidele, võib seda pidada lojaalsuskohustuse rikkumiseks.
Juhatuse liige, kes teeb võimalikuks ebaseadusliku väljamakse aktsionärile, rikub oma kohustusi ja vastutab sellega tekitatud kahju eest aktsiaseltsi ees ka ÄS § 315 lg 2 alusel. Ebaseadusliku ja seega keelatud väljamaksena saab käsitada igasugust olukorda, mille majanduslik tulemus on aktsionärile aktsiaseltsist väljamakse tegemine õigusliku aluseta.
Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb arvutada kohustuse rikkumisest. Nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4.
|
| 3-2-1-184-12
|
Riigikohus |
06.02.2013 |
|
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või teise vastu esitatakse hagi, vältimatuteks kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Nad mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10).
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
Poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%.
VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid.
Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18).
Asja väärtuse tõendamine ei ole välistatud ka sarnaste asjade müügikuulutustega (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 16; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12, p 12). Müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20).
|
| 3-2-1-161-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Üldine käibekohustus on kohustus tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid.
Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
Kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks.
Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14).
Kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub hagejal ehk kannatanul. Hageja peab tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10).
Hageja peab lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et kannatanu kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12).
Korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud korteriühistu tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.
Maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus lasub elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist (nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi).
Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
|
| 3-2-1-115-12
|
Riigikohus |
03.10.2012 |
|
Juhul, kui kohus mõistab kostjatelt välja põhivõla ja viivise, osalt solidaarselt, osalt üksnes ühelt kostjalt, saab kumbki kostja vaidlustada kohtuotsust siiski üksnes teda puudutavas osas (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17).
Juhul, kui kohus mõistab kostjatelt välja põhivõla ja viivise, osalt solidaarselt, osalt üksnes ühelt kostjalt, saab kumbki kostja vaidlustada kohtuotsust siiski üksnes teda puudutavas osas (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17).
EVKS § 23 lg 3 esimese lause järgne aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutus laieneb ka likvideerijale. See kehtib aga üksnes n-ö sisemiste likvideerijate suhtes, kelleks on ÄS § 369 lg 1 järgi aktsiaseltsi juhatuse liikmed automaatselt või muud aktsiaseltsi üldkoosoleku otsusega või põhikirjas ette nähtud korras nimetatud isikud. Säte ei laiene kohtu määratud likvideerijatele (ÄS § 369), kelle roll on n-ö välise juhina mõnevõrra erinev senise juhatuse omast.
EVKS § 23 lg 3 esimene lause hõlmab ka vastutust võlgnetava tasu eest. Tegemist on mh tasuga aktsiate registreerimise tõttu osutatavate teenuste, s.o aktsiate hoidmise eest. See tasu on hõlmatud ka hinnakirjaga EVKS § 23 lg 11 järgi.
|
| 3-2-1-94-12
|
Riigikohus |
03.10.2012 |
|
Kostja on TsMS § 205 lg 2 teise lause järgi isik, kelle vastu hagi on esitatud. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et kostja II ei olegi kostjaks, kui tema vastu on esitatud konkreetsed haginõuded. Kui haginõuded kostja II vastu on lubamatud või edulootuseta, tuleb need jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata. (p 22)
Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 1 ja 3 ei või ringkonnakohus üldjuhul tugineda asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus ei ole esitatud, kindlasti aga mitte asjaoludele, mida hagi alusena ei ole üldse esitatud. (p 36)
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt ka nt Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). (p 37)
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna ja need kuuluvad tõendamisesemesse, mitte aga õigusliku regulatsioonina, st tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). (p 36)
Hagimenetluse esemeks ei saa TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt olla menetluskulude väljamõistmine (vt ka Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27). Selliselt ei ole hageja pöördunud kostja vastu kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (vt TsMS § 3 lg 1).
Selline haginõue tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata või § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, kuna kohus ei ole pädev sellist asja hagimenetluses lahendama. (p 18)
Olukorras, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist avastab, et tegelikult tuleks esitatud asjaolusid asja lahendamisel hinnata oluliselt erinevalt seni esiletoodust ja arutatust, on võimalik TsMS § 437 p 1 alusel menetlus uuendada ja anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka uued tõendid. (p 38)
Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Õiguslikult on võimatu viivisenõue, mis tuleneb viivitamisest võlgnikule raha maksmiseks juhise andmisega. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kuid juhise andmine, olgu ka raha ülekandmiseks, ei ole rahaline kohustus selle sätte mõttes. Mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib viivise asemel nõuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu tekitatud kahju hüvitamist üldisel alusel. (p 28)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
Kui võlgnikult nõuavad sama raha maksmist võlausaldajatena erinevad isikud, saab kohtuvaidluste vältimiseks mh VÕS § 120 lg 1 järgi vaidlusaluse raha hoiustada notari juures. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamisel loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et kohustus on hoiustamisega täidetud hoiustamise ajal. Tagasivõtmise õigusega hoiustamisel võib võlgnik raha maksmise nõudele esitada VÕS § 122 lg 2 järgi hoiustamise vastuväite. (p 27)
Lubatav on hagis raha nõudmine välisvääringus (vt välisvääringus raha nõudmise kohta ka Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Koos põhinõudega võib samas vääringus nõuda ka kõrvalkohustuste (intress, viivis) täitmist. (p 55)
TsMS § 373 lg 1 järgi on vastuhagi lubatud esitada üksnes hageja vastu. Kui kostja I esitab selle lisaks ka tema kaaskostjana menetluses osalenud kostja II vastu, siis selline kostja I esitatud hagi menetlemine vastuhagina ei ole lubatav TsMS § 373 mõttes (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-12, p 14). (p 20)
|
| 3-2-1-35-12
|
Riigikohus |
04.04.2012 |
|
Menetlusosalise menetlusteovõimet saab kontrollida TsMS § 204 alusel. Kahtlusest menetlusteovõime suhtes tuleb teavitada ka menetlusosalise elukohajärgset valla-või linnavalitsust.
Maakohus, saades avalduse, milles kohtule teatatakse lapse heaolu ohustamisest, peab kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11, p-d 16-18).
|
| 3-2-1-20-12
|
Riigikohus |
03.04.2012 |
|
Hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud sooritusnõuded, st palunud kostjailt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. (p 17)
Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata.
Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel.
Varalise nõude "rüütamist" riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil mittevaraliseks tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolus olevaks ja taunitavaks ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada.
Sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue.
Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata.
Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel.
Kostjad osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st ühe kostja toimingud (sh kaebused) ei mõjuta teise kostja menetluslikku seisundit.
Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab vähemalt üldjuhul aeguma tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas.
Lepingu põhikohustuse kestva rikkumise algusega hakkab kõigi sellest tulenevate ja ettenähtavate nõuete aegumine.
|
| 3-2-1-23-12
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Kui hagiavalduse allkirjastab menetlusosalise esindaja, tuleb sellele lisada TsMS § 339 lg 1 kohaselt esindusõigust tõendav dokument. Kui esindusõigust tõendavat dokumenti ei ole lisatud ja hagiavalduses ega sellele lisatud dokumentidest ei ole äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ei ole isik, kelle õiguste ja kaitseks väidetavalt hagi esitati, asjas menetlusosaliseks ega puudutatud isikuks, kellel oleks õigus esitada määruskaebus maakohtu määruse peale ega ka ringkonnakohtu määruse peale.
Kohtul on kohustus selgitada eelmenetluses välja, kes on menetlusosalised.
Kui hagiavalduse allkirjastab menetlusosalise esindaja, tuleb sellele lisada TsMS § 339 lg 1 kohaselt esindusõigust tõendav dokument. Kui esindusõigust tõendavat dokumenti ei ole lisatud ja hagiavalduses ega sellele lisatud dokumentidest ei ole äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ei ole isik, kelle õiguste ja kaitseks väidetavalt hagi esitati, asjas menetlusosaliseks ega puudutatud isikuks, kellel oleks õigus esitada määruskaebus maakohtu määruse peale ega ka ringkonnakohtu määruse peale.
Kohtul on kohustus selgitada eelmenetluses välja, kes on menetlusosalised ja kontrollida eelmenetluses hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi.
Kui hagiavalduse allkirjastab menetlusosalise esindaja, tuleb sellele lisada TsMS § 339 lg 1 kohaselt esindusõigust tõendav dokument. Kui esindusõigust tõendavat dokumenti ei ole lisatud ja hagiavalduses ega sellele lisatud dokumentidest ei ole äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ei ole isik, kelle õiguste ja kaitseks väidetavalt hagi esitati, asjas menetlusosaliseks ega puudutatud isikuks, kellel oleks õigus esitada määruskaebus maakohtu määruse peale ega ka ringkonnakohtu määruse peale.
|
| 3-2-1-133-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Huvitatud isik saab juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks see juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 12). Lisaks hagi esitamisele võib aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisusele tugineda ka muus kohtumenetluses vastuväite esitamisega.
Aktsiaseltsi üldkoosoleku (ja teiste organite) otsuste tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise kohtulahendid kehtivad mh kõigi seltsi aktsionäride suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud.
Organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi saavad esitada ka mitu isikut, nt mitu aktsionäri eraldi. Sel juhul tuleks hagide menetlused liita sarnaselt TsÜS § 38 lg 6 teises lauses ja ÄS § 302 lg 4 teises lauses otsuse kehtetuks tunnistamise hagide kohta sätestatule. Lisaks on kõigil aktsionäridel õigus osaleda menetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, toetades vastavalt hageja või kostja positsiooni.
Kui on esitatud hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks, saab aktsionär esitada samas menetluses ühiseks menetluseks ka n-ö vastassuunalise hagi üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). Selliselt saab vältida hagi õigeksvõtmise mõju.
Erandlikel asjaoludel saab mh TsMS § 457 lg-le 5 tuginemist teises kohtumenetluses pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seega lubamatuks, kui kohus tuvastab koosoleku otsuse tühisuse kostja õigeksvõtu alusel, osanik ei saanud menetluses osaleda, otsus võis mõjutada tema õigusi ning kohtuotsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla osaniku huvide kahjustamine (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23). Sama kehtib aktsiaseltsi ja aktsionäride kohta.
Aktsiaseltsi üldkoosoleku (ja teiste organite) otsuste tühisuse tuvastamise ja kehtetuks tunnistamise kohtulahendid kehtivad mh kõigi seltsi aktsionäride suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud.
Organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi saavad esitada ka mitu isikut, nt mitu aktsionäri eraldi. Sel juhul tuleks hagide menetlused liita sarnaselt TsÜS § 38 lg 6 teises lauses ja ÄS § 302 lg 4 teises lauses otsuse kehtetuks tunnistamise hagide kohta sätestatule. Lisaks on kõigil aktsionäridel õigus osaleda menetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, toetades vastavalt hageja või kostja positsiooni.
Kui on esitatud hagi aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks, saab aktsionär esitada samas menetluses ühiseks menetluseks ka n-ö vastassuunalise hagi üldkoosoleku otsuse kehtivuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). Selliselt saab vältida hagi õigeksvõtmise mõju.
Erandlikel asjaoludel saab mh TsMS § 457 lg-le 5 tuginemist teises kohtumenetluses pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seega lubamatuks, kui kohus tuvastab koosoleku otsuse tühisuse kostja õigeksvõtu alusel, osanik ei saanud menetluses osaleda, otsus võis mõjutada tema õigusi ning kohtuotsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla osaniku huvide kahjustamine (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23). Sama kehtib aktsiaseltsi ja aktsionäride kohta.
Iseseisva nõudeta kolmas isik võib menetlusse astuda mh sellisel viisil, et esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Sel juhul lahendatakse tema kaasamine kaebuse menetlusse võtmise lahendamisel. Kolmandat isikut ei kaasata menetlusse, kui apellatsioonkaebust ei menetleta.
Iseseisva nõudeta kolmanda isiku apellatsioonkaebust saab menetleda üksnes juhul, kui see ei ole vastuolus hageja või kostja avalduse, kaebuse või toiminguga, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb.
Huvitatud isik saab juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise või tühisuse tuvastamise hagi puhul on kostjaks see juriidiline isik (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 12). Lisaks hagi esitamisele võib aktsionäride üldkoosoleku otsuse tühisusele tugineda ka muus kohtumenetluses vastuväite esitamisega.
Iseseisva nõudeta kolmas isik võib hagimenetlusse astuda hageja või kostja poolel ning teda võib menetlusse ka hageja või kostja poolel kaasata. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse astumise eelduseks on see, et tal on õiguslik huvi, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Lisaks peab iseseisva nõudeta kolmas isik menetluses osalemiseks otsustama, kumba poolt ta menetluslikult toetab (vt selle ja kolmanda isiku menetlusliku staatuse kohta ka üldiselt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p-d 13, 16 ja 18).
Iseseisva nõudeta kolmas isik võib menetlusse astuda mh sellisel viisil, et esitab maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Sel juhul lahendatakse tema kaasamine kaebuse menetlusse võtmise lahendamisel. Kolmandat isikut ei kaasata menetlusse, kui apellatsioonkaebust ei menetleta.
Tsiviilasjas, milles otsustatakse osanike koosoleku otsuse tühisuse üle, on õigus iseseisva nõudeta kolmanda isikuna osaleda kõigil osanikel (vt Riigikohtu 8. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-08, p 16). Sama kehtib aktsiaseltsi aktsionäri kohta.
Kui äriühingu osanikule või aktsionärile tekitab oma õigusvastase käitumisega kahju juhtorgani liige, osanik või aktsionär, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele mh ÄS § 289 lg 1 või TsÜS § 32 alusel (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p-d 30, 31 ja 37).
Aktsiaseltsi aktsionärile ei ole ka materiaalõiguse järgi tagatud piiramatut võimalust tutvuda aktsiaseltsi dokumentidega ja saada seltsi tegevuse kohta piiramatult teavet. Teabe saamise õigus on aktsionäril juhatuselt üksnes üldkoosolekul. Teabe andmisest keeldumist saab aktsionär vaidlustada (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p-d 10-12). Aktsiaseltsi dokumentidega on võimalik tutvuda asjatundja vahendusel erikontrolli korraldamisel ÄS §-s 330 sätestatud korras (vt ka Riigikohtu 7. mai 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-08, p 10; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-08, p 13). Lisaks on aktsionäril õigus saada teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta sarnaselt muude isikutega äriregistrist ÄS §-s 28 ettenähtud ulatuses ja korras.
Äriühingu nõukogu liikmete nimesid ei kanta äriregistrisse ja neile andmetele ei laiene registrikande avalik usaldatavus ÄS § 34 mõttes. Juhatus peab küll äriregistri pidajale nõukogu liikmete nimekirja esitama, kuid selle alusel ei tehta kannet äriregistrisse, vaid nimekirja säilitatakse äritoimikus. Kuigi äriregistri infosüsteemis kajastuvad "registrikaardiväliste andmetena" ka nõukogu liikmeid ja nende ametiaja kestust, ei ole neil andmetel õiguslikku tähendust.
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-122-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Kolmanda isiku enda poolel menetlusse kaasamisega saavutab pool eelkõige seda, et kohtuotsus on TsMS § 214 lg-tes 3 ja 4 sätestatud ulatuses siduv ka tema ja kolmanda isiku vahelises suhtes, st eelkõige regressnõude esitamisel ei saa kolmas isik algatada sisuliselt uuesti juba kord lahendatud vaidlust. Teiseks peatub kolmanda isiku menetlusse kaasamisega TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 6 järgi tema vastu suunatud nõude aegumistähtaeg ning TsMS § 362 lg-te 1-3 alusel (ja mõjutamata TsMS § 216 lg 4 teises lauses sätestatut) tagasiulatuvalt juba kaasamise avalduse kohtule esitamisest.
Iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis. Samas ei tähenda see, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut, st ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust venitatakse.
Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusse kaasamist hageja või kostja poolel ei välista see, et ta juba on menetlusse kaasatud kostja või hageja poolel.
Hageja või kostja poolel menetlusse kaasatud või sinna astunud iseseisva nõudeta kolmas isik peaks eelduslikult toetama vastava poole positsiooni menetluses, st esitama argumente selle poole toetuseks, olles huvitatud, et see pool menetluse võidaks. Kuna mõlemal poolel menetlusse kaasatud kolmandat isikut ei saa sundida toetama mõlema poole positsiooni, võib ta menetluses valida, kas ta toetab menetluses hagejat või kostjat. Tal on mõistlik aeg pärast menetlusse kaasamist otsustada, kumma poole toetuseks ta menetluses edasi osaleb, analoogselt TsMS § 213 lg-ga 1. Kui ta valikut ei tee, saab vähemalt eeldada, et ta toetab menetluses jätkuvalt selle poole positsiooni, kelle poolele ta kaasati menetlusse varem.
Olukorras, kus kolmas isik on kaasatud menetlusse nii hageja kui ka kostja poolel, võib asjas tehtud lahendi mõju TsMS § 214 lg-te 3 ja 4 alusel olla võimalikus järelvaidluses piiratud, eriti kui regressinõude esitab kolmanda isiku vastu pool, kelle positsiooni kolmas isik menetluses ei toetanud.
|
| 3-2-1-103-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Kui maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 12 alusel, s.o põhjusel, et õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu, on hagejal õigus esitada selle määruse peale määruskaebus, kuid ei ole õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule.
Hagi läbivaatamise staadium PankrS § 43 lg 1 mõttes algab hagi menetlusse võtmisest kohtu määrusega TsMS § 372 lg 1 järgi.
Tulenevalt TsMS §-st 695 kehtib TsMS § 682 lg 1 ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).
|
| 3-2-1-87-11
|
Riigikohus |
09.11.2011 |
|
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkoste seadmise menetluseks tuleb piiratud teovõimega täisealisele isikule määrata esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, v.a. kui teda esindab advokaat või muu kohane esindaja.
Eestkostjat määrava kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse.
Kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel, kui kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust.
Eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele.
Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda.
Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud.
Isik ei vaja hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule tuleb eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Kolleegiumi arvates ei ole eestkostja seadusest tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi vaja kohtumääruse resolutsioonis märkida, küll aga peab kohtumääruse resolutsioonist nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Määruse resolutsiooniga peab kohus TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 järgi lahendama selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 21)
Piiratud teovõimega täisealine isik peab oma asjade ajamiseks teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks.
|
| 3-2-1-97-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, osaühingu puhul juhatuse liikmelt.
Hagita menetluses, kus ei ole peale avaldaja teisi menetlusosalisi, jäävad TsMS § 172 lg 2 järgi esindajakulud avaldaja kanda ka määruskaebuse rahuldamise korral. Küll võiks sellisel juhul TsMS § 150 lg 1 p 5 ja § 172 lg 2 teise lause alusel nõuda tasutud riigilõivu tagastamist.
Vt TsMS § 198 lg 3 esimese lause kohaldamise kohta Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p-d 25 ja 26.
Erandlikus olukorras, kus esinevad üheaegselt järgmised asjaolud:
• avaldaja nimel on kandeavalduse allkirjastanud isikud, kes on palunud end kanda äriregistrisse juhatuse liikmetena;
• registripidaja keeldub avaldust rahuldamast, kuna taotletavad isikud ei ole tema arvates juhatuse liikmeks valitud;
• avaldajal ei ole rohkem esindusõiguslikke isikuid,
saab tunnustada, et avaldajat esindavad TsMS § 599 esimese lause ja § 696 lg 4 alusel määruskaebuse esitamisel samad isikud, kelle juhatuse liikmetena äriregistrisse kandmist lahendatakse(vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12).
Kohtulikku registrisse tuleb teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei ole vastuolulised ning on realiseeritavad, st et nendele tuginedes on võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid ega tekitata eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 18).
Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, osaühingu puhul juhatuse liikmelt.
Määruse kandeavalduse lahendamise kohta saab teha üksnes kandeavalduse alusel. Kandemääruse peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata, võib TsMS § 599 esimese lause järgi esitada määruskaebuse üksnes avaldaja. Sellest tulenevalt saab ka määruskaebuse rahuldamata jätmist ringkonnakohtus TsMS § 696 lg-le 4 tuginedes vaidlustada Riigikohtus üksnes avaldaja.
Erandlikus olukorras, kus esinevad üheaegselt järgmised asjaolud:
• avaldaja nimel on kandeavalduse allkirjastanud isikud, kes on palunud end kanda äriregistrisse juhatuse liikmetena;
• registripidaja keeldub avaldust rahuldamast, kuna taotletavad isikud ei ole tema arvates juhatuse liikmeks valitud;
• avaldajal ei ole rohkem esindusõiguslikke isikuid,
saab tunnustada, et avaldajat esindavad TsMS § 599 esimese lause ja § 696 lg 4 alusel määruskaebuse esitamisel samad isikud, kelle juhatuse liikmetena äriregistrisse kandmist lahendatakse(vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12).
Kohtulikku registrisse tuleb teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei ole vastuolulised ning on realiseeritavad, st et nendele tuginedes on võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid ega tekitata eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 18).
Äriühingu organi koosoleku otsuse esitamisel peab registripidaja kontrollima peale dokumendi enda olemasolu mh ka koosoleku pädevust ja otsuse vastuvõtmise protseduurilise korra järgimist, nt kvooruminõude täitmist, samuti seaduses nõutud andmete märkimist otsuses, lisaks on registripidajal õigus keelduda kande tegemisest, kui dokument on selgelt heade kommete vastane või vastuolus avaliku korraga või seadusest tuleneva keeluga või kui dokumendiga rikutakse kolmandate isikute seadusega kaitstud õigusi (vt Riigikohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8).
Registrimenetluses kui formaalses menetluses tuleb põhikirja tõlgendamisel vähemalt üldjuhul piirduda objektiivse tõlgendamisega, tuginedes mh TsÜS § 75 lg 1 teisele lausele ja VÕS § 29 lg-le 4.
Kohus võib hagi tagamise korras määrata äriühingule ajutise juhatuse liikme (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11).
Seadus ei näe ette juhatuse liikmeks olemise suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus avaldaja suhtes tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p-d 33-36).
ÄS § 174 lg 3 on erisäte, mille järgi loetakse isiku valimisel valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, ning häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-11, p 14; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-08, p-d 12 ja 13).
Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.
Nii ÄS § 174 lg 1 kui ka § 174 lg 2 võimaldavad osaühingu põhikirjas otsuse vastuvõtmiseks ette näha seaduses sätestatust suurema häälteenamuse nõude. Põhikirjas võib ette näha ka suurema häälteenamuse nõude ÄS § 174 lg-s 3 sätestatust (vt Riigikohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 14). Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust.
Osanikul on võimalik taotleda ÄS § 184 lg 6 alusel kohtu järelevalvele (vt TsMS § 4772) alluva ajutise juhatuse liikme määramist TsMS §-des 602-605 sätestatud korras (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 15). Ajutise juhatuse liikme võib kohus määrata äriühingule ka hagi tagamise korras (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11).
Vt Riigikohtu 4. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-09, p 13.
Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.
Nii ÄS § 174 lg 1 kui ka § 174 lg 2 võimaldavad osaühingu põhikirjas otsuse vastuvõtmiseks ette näha seaduses sätestatust suurema häälteenamuse nõude. Põhikirjas võib ette näha ka suurema häälteenamuse nõude ÄS § 174 lg-s 3 sätestatust (vt Riigikohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 14). Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust.
Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.
|
| 3-2-2-1-11
|
Riigikohus |
03.10.2011 |
|
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus.
Füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise järel muutub võlgniku vara pankrotivaraks ja võlgnik ei saa enam iseseisvalt osaleda kohtumenetluses sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Sellisel juhul peab võlgnikku esindama kohtumenetluses pankrotihaldur.
Pankrotivara puudutavas vaidluses peab võlgnikku esindama kohtumenetluses pankrotihaldur. Kui võlgnik osaleb kohtumenetluses iseseisvalt ilma selleks õigust omamata, on alus vaadata asi TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmise korras uuesti läbi, sest võlgnikku ei esinda menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (pankrotihaldur).
|
| 3-2-1-31-11
|
Riigikohus |
11.05.2011 |
|
Raseduse katkestamist saab pidada tervishoiuteenuse osutamiseks.
Piiratud teovõimega patsiendile peab tervishoiuteenuse osutamiseks olema üldjuhul tema seadusliku esindaja nõusolek, kuid piiratud teovõimega patsiendi huve kahjustava keeldumise korral saab tervishoiuteenuse osutaja osutada teenust ka ilma seadusliku esindaja nõusolekuta.
Tervishoiuteenuse osutaja ei saa üldjuhul piiratud teovõimega isiku rasedust katkestada ilma piiratud teovõimega isiku soovi väljendava tahteavalduse ja tema seadusliku esindaja nõusolekuta. Sellise tahteavalduse või nõusoleku puudumisel tuleb raseduse katkestamisest huvitatud isikul pöörduda loa saamiseks kohtu poole - üldjuhul enne, erandjuhtudel viivitamatult pärast raseduse katkestamist.
Kohus peab raseduse katkestamise üle otsustades hindama üksnes piiratud teovõimega isiku arusaamisvõimet perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest, mitte hindama meditsiinilise näidustuse olemasolu raseduse katkestamiseks, mida peab kontrollima rasedust katkestama asuv arst.
Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus ka tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.
Kui piiratud teovõimega naine keeldub ka pärast kohtu loa saamist rasedust vabatahtlikult katkestamast, saab iseenesest nõuda kohtumääruse täitmist täitemenetluse korras, kuid sunniviisiline raseduse katkestamine ei ole võimalik.
Isikul võib olla ka üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Selles ulatuses, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud.
Ulatuses, milles isik on piiratud teovõimega, määrab tema huvide kaitseks talle eestkostja.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime sõltub menetlusosalise teovõime piiratuse ulatusest.
Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.
|
Facebook
Twitter