3-2-1-161-12
|
Riigikohus |
17.12.2012 |
|
Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2, mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Üldine käibekohustus on kohustus tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid.
Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
Kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks.
Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
Kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14).
Kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub hagejal ehk kannatanul. Hageja peab tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10).
Hageja peab lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et kannatanu kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12).
Korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud korteriühistu tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.
Maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus lasub elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist (nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi).
Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi.
|
| 3-2-1-83-12
|
Riigikohus |
19.06.2012 |
|
Vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).
Ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks saavad olla korteriomanikud ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu või ka korteriühistu oma nimel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 14). Vee-ettevõtjal on kohustus sõlmida leping ÜVVKS § 8 lg-s 1 nimetatud isikutega.
Võrguettevõtjal on kaugkütteseaduse § 2 p 9, § 8 lg 1 ja § 11 lg 4 järgi kohustus sõlmida soojusenergia müügileping samade isikutega, kellega on sõlmitud liitumisleping, s.o tarbijapaigaldise omanike või valdajatega (vt Riigikohtu 30. novembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 22). Müügilepingu sõlmimist võivad nõuda esmajoones korteriomanikud ühiselt või seda saab teha ka maja haldav korteriühistu.
Võrguettevõtja ei saa viidatud sätete alusel lugeda muu isikuga sõlmitud lepingus lepingupooleks sätetes nimetatud isikud. Kolmanda isikuga sõlmitud lepinguga ei saa viidatud sätetes nimetatud isikutele panna lepingulisi kohustusi ilma nende nõusolekuta. See, et isik sõlmib lepingu kõigi kaasomanike nimel, peab selgelt tulenema lepingust. Vähemalt peab lepingus olema märgitud, et isik sõlmib lepingu korteriomanike kaasomandi valitsejana.
Kui korteriomanikud tarbivad soojusenergiat või ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuseid lepinguta, on tegemist käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).
|
| 3-2-1-52-12
|
Riigikohus |
09.05.2012 |
|
Ringkonnakohtus ei saa TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes keelduda apellatsioonkaebust menetlemast, kui ei ole ilmne, et maakohus oleks õigesti kohaldanud materiaalõigust, ega ka see, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme või hindas õigesti tõendeid, nagu ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust.
Nii KOS § 13 lg 1 kui ka asjaõigusseaduse § 75 järgi kannavad korteriomanikud kaasomanikena ühised maja valitsemisega seotud kulud vastavalt kaasomandiosa suurusele. Maja valitsemisel korteriühistu vahendusel näeb KÜS § 151 ette ühiste kulude kandmise sarnaselt vastavalt eluruumide pindala osatähtsusele, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta.
Kui korteriühistu põhikirjas puuduvad erireeglid, saab kogu maja elektritarbimist lugeda korteriomanike ühiseks kuluks.
Korteriomaniku võimalik õigus keelduda tasumast üldelektri eest rohkem, kui temalt võiks vastavalt korteri suurusele nõuda, ei anna talle alust keelduda tasumast tema korteris tarbitud elektrienergia eest ega arvete tasumisest muus ulatuses.
|
| 3-2-1-28-12
|
Riigikohus |
04.04.2012 |
|
TsMS § 162 lg 4 kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1) (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14).
Korteriühistu pädevuses on otsustada elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajaliku toimingu tegemine või majandamiskulude kandmine.
Korteriühistu liikmete üldkoosolek ei saa otsustada häälteenamusega küsimusi, milleks on vajalik korteriomanike kui kaasomanike kokkulepe.
|
| 3-2-1-18-12
|
Riigikohus |
27.03.2012 |
|
Korteriühistul on õigus oma nimel panna kohtulikult maksma ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu.
Korteriühistu liikmete ühiseks huviks võib olla elamu küttesüsteemi korrasolek ning kui korteriomanik rikub teiste korteriomanike õigusi, mis tulenevad korteriomandi mõtteliste osade majandamisest, on korteriühistul õigus esitada oma nimel hagi korteriomanike rikutud õiguste kaitseks.
Korteriühistul on õigus esitada oma nimel enne elamu haldamise üleandmist (s.o enne korteriühistu moodustamist) tekkinud korteriomanike ja üürnike tasutud remondirahadest tulenev rahaline nõue.
Korteriühistul on kõigi korteriomanike huvides tegutsedes õigus esitada ka nõue korrastada küttesüsteem, kuigi see nõue võis tekkida enne korteriühistu moodustamist. Elamu majandamine kõikide kaas- või korteriomanike ühistes huvides peaks toimuma võimalikult ühtemoodi ning olema ka õiguslikus mõttes järjepidev (sh eelkõige majandamisega seotud nõuete esitamine) olenemata sellest, millises õiguslikus vormis elamut majandatakse.
Korteriühistul on õigust esitada hagi korteriomanike eest KOS § 11 alusel kahju hüvitamiseks.
Lisaks kulude hüvitamise nõudele on lubatav esitada korteriomanikele tekitatud kahju hüvitamise nõue ka muul alusel.
Korteriühistul on õigus oma nimel panna kohtulikult maksma ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka korteriühistu liikmete endi vastu.
|
| 3-2-1-174-11
|
Riigikohus |
14.02.2012 |
|
Kuivõrd ühistu majandamiskulud KÜS § 151 mõttes kujutavad endast korduvaid/perioodilisi kohustusi, tuleb nõuete aegumise osas kohaldada TsÜS § 154.
Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi) (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11).
|
| 3-2-1-116-11
|
Riigikohus |
13.02.2012 |
|
Ühise küttesüsteemi vahetamisega seotud kulud on üldjuhul korteriomanike ühised kulud elamu majandamisel. Seega tuleb need kanda ühiselt kõigil korteriomanikel. Põhimõtteliselt tuleb korteris tehtavatest kaasomandi esemele suunatud ehitustöödest tingitud kulud (nt seinaviimistluse korrastamine) kanda korteriomanikel ühiselt (s.o korteriühistul). Seejuures tuleb aga arvestada, et korteriomanikul ei pruugi olla õigust taastada senist olukorda, st küttesüsteemi torusid kinni ehitada, kui see takistab kaasomandi eseme (torustiku) ühist valdamist ja kasutamist. Selliste kulude hüvitamist ei saa nõuda.
Kui korteriühistu liige rikub ühistu üldkoosoleku otsusest tulenevat kohustust, ei vastuta korteriomanik oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata (KOS § 11 lg 3 esimene lause).
Korteriomanike otsuse kehtivuseks ja täitmiseks on vajalik järgmiste tingimuste täitmine:
• otsustatud küsimuse lahendamine on korteriomanike pädevuses;
• küsimuse võis lahendada korteriomandiseaduse või korteriomanike kokkuleppe alusel häälteenamusega;
• otsus on vastu võetud ettenähtud häälteenamusega;
• otsus ei ole tehinguna tühine ega ole seda ka KOS § 15 lg 4 alusel kehtetuks tunnistatud.
Korteriühistu otsuse täitmine on korteriühistu liikmele kohustuslik eelkõige järgmiste tingimuste täitmisel:
• otsustatud küsimuse lahendamine on korteriühistu pädevuses, st otsustatud on elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajaliku toimingu tegemine või majandamiskulude kandmine;
• küsimuse võis lahendada häälteenamusega;
• otsus on vastu võetud ettenähtud häälteenamusega;
• otsus ei ole tühine, eelkõige kui otsuse vastuvõtnud liikmete üldkoosolekul ei ole rikutud kokkukutsumise korda ja otsus ei ole vastuolus heade kommetega;
• otsust ei ole KÜS § 13 lg 3 alusel kehtetuks tunnistatud.
Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsusest tulenevad õigused ja kohustused ka neile korteriühistu liikmetele, kes ei osalenud otsuse vastuvõtmisel või hääletasid selle vastu.
Korteriomanike seadusliku otsuse täitmine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui see on mõne korteriomanikust ühistu liikme suhtes ebaproportsionaalne.
Korteriühistu võib häälteenamusega otsustada lisaks elamule vajalike kulutuste tegemisele ka elamule kasulike kulutuste tegemise. Kasulikud kulutused peavad mahtuma KÜS § 151 järgsete kulude hulka.
Korteriühistu võib häälteenamusega otsustada lisaks elamule vajalike kulutuste tegemisele ka elamule kasulike kulutuste tegemise TsÜS § 63 p 2 mõttes. Kasulikud kulutused peavad mahtuma KÜS § 151 järgsete kulude hulka.
Ühise küttesüsteemi vahetamisega seotud kulud on üldjuhul korteriomanike ühised kulud elamu majandamisel. Seega tuleb need kanda ühiselt kõigil korteriomanikel. Põhimõtteliselt tuleb korteris tehtavatest kaasomandi esemele suunatud ehitustöödest tingitud kulud (nt seinaviimistluse korrastamine) kanda korteriomanikel ühiselt (s.o korteriühistul). Seejuures tuleb aga arvestada, et korteriomanikul ei pruugi olla õigust taastada senist olukorda, st küttesüsteemi torusid kinni ehitada, kui see takistab kaasomandi eseme (torustiku) ühist valdamist ja kasutamist. Selliste kulude hüvitamist ei saa nõuda.
|
| 3-2-1-77-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Lähtudes TsMS § 475 lg 1 p-st 10, on hagita asjaks registriasjad, § 591 p 2 järgi seega ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste registriga seotud asjad. Registriasjades lahendatakse esmajoones erinevaid kandeavaldusi, mis on kannete aluseks TsMS § 593 lg 1 ning MTÜS § 79 lg 1 esimese lause alusel. Kohtulahendit kandeavalduse lahendamise kohta nimetatakse TsMS § 596 lg 1 järgi kandemääruseks.
Kohtuasja lahendamine ei alga kandemääruse peale määruskaebuse esitamisest, sest kandemenetluse kui registriasja ja kohtuasja aluseks on kandeavaldus. Kandeavalduse rahuldamata jätmise peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel lahendatakse kandeavaldus, sarnaselt hagiavalduse lahendamisega.
Korteriühistu jagunemine on lubatud üksnes sellisel viisil, mida seadus võimaldab. Juriidilise isiku jagunemise tagajärjeks ei või olla õiguskorraga lubamatu tulemuse saavutamine, mida ei saa saavutada juriidilise isiku asutamisega (vt ka nt Riigikohtu 7. jaanuari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-08, p 7).
KÜS § 5 lg 1 esimest lauset silmas pidades tuleb tõlgendada KÜS § 2 lg-t 1 ja § 3 lg 5 teist lauset selliselt, et korteriühistust majade kaupa eraldumine on võimalik üksnes juhul, kui majad asuvad eraldi kinnisasjadel, st kui korteriühistu on seni valitsenud mitmel kinnisasjal asuvaid korteriomandeid. Seega saab samal kinnisasjal olevate elamute valitsemise eraldada efektiivselt üksnes kinnisasja jagamise ja eraldi korteriomandite moodustamise teel.
Korteriühistu eristub teistest mittetulundusühingutest oma n-ö sundliikmesusega, mida tuleb arvestada ka mittetulundusühingu jagunemisel kehtivate sätete kohaldamisel.
Teatud lahenduseks võib olla ka kinnisasja kasutuskorra ja valitsemise senisest detailsem ja täpsem reguleerimine, kusjuures võimalik on erinevate elamutega seotud kulude jätmine omavahelises suhtes üksnes vastava maja elanike kanda. Ka korteriühistu põhikirjas on lubatud seadusest erinevad regulatsioonid nt kulutuste jaotamisel (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 14; 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 11).
Registrisse kantakse MTÜS § 78 lg 1 järgi seaduses ettenähtud andmed. See tähendab, et registrisse tuleks teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid, ega tekitataks eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 20).
Juriidilise isiku jagunemise tagajärjeks ei või olla õiguskorraga lubamatu tulemuse saavutamine, mida ei saa saavutada juriidilise isiku asutamisega (vt ka nt Riigikohtu 7. jaanuari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-08, p 7).
Korteriomandid saab moodustada üksnes ühe kinnisasja piires ning korteriomandite moodustamisel asendub kinnisasja senine õiguslik režiim (asjaõigusseadusest tulenevad kaasomandi sätted) tervikuna korteriomandiseadusest tuleneva õigusliku režiimiga. Ka juhul, kui kinnisasjal on mitu elamut, hõlmavad korteriomandid neid kõiki.
Sõltumata sellest, kas kaasomanikud majandavad kinnisasja kaasomanikena asjaõigusseaduse alusel, korteriomanikena korteriomandiseaduse alusel või korteriühistu liikmetena korteriühistuseaduse ja korteriomandiseaduse alusel, kuulub kogu kinnisasi neile tervikuna mõttelistes osades. See puudutab nii maad tervikuna kui ka maal asuva ühe või mitme ehitise mõttelisi osasid (mh nt kandvaid seinu ja katuseid).
Samal kinnisasjal olevate elamute valitsemise saab eraldada efektiivselt üksnes kinnisasja jagamise ja eraldi korteriomandite moodustamise teel.
|
| 3-2-1-50-11
|
Riigikohus |
18.07.2011 |
|
AÕS § 74 lg 1 alusel võib kaasomandis oleva asja võõrandada või koormata, samuti asja või selle majanduslikku otstarvet oluliselt muuta ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel (vt ka Riigikohtu 18. jaanuari 2011. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 10). Korteri eraldamine elamu üldisest küttesüsteemist on ühtlasi ühise asja oluline muutmine, seega küsimus, mida tuleb lahendada üksnes kaasomanike kokkuleppel. Selle kokkuleppega on võrdsustatav korteriühistu üldkoosoleku otsus, mille poolt on hääletanud kõik korteriomanikud. Kõigi korteriomanike nõusolek on nõutav, kui majas on üks ühine küttesüsteem.
Kaasomanike kokkuleppega AÕS § 74 lg 1 tähenduses on võrdsustatav korteriühistu üldkoosoleku otsus, mille poolt on hääletanud kõik korteriomanikud.
Põhikirjaga kooskõlas olevat üldkoosoleku otsust, kui põhikirjas endas puudub vastuolu seadusega, ei saa lugeda tühiseks ega tühistada. Samas ei ole välistatud, et korteriühistu üldkoosoleku otsust, mis on kooskõlas korteriühistu põhikirjaga, ei saa täita vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (vt ka tsiviilkolleegiumi 25. mai 2011. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p-d 12 ja 16).
|
| 3-2-1-58-11
|
Riigikohus |
20.06.2011 |
|
MTÜS § 22 lg 11 esimesest lausest tulenevalt kui põhikirjas ei ole teistsugust regulatsiooni, ei pea üldkoosolekul juhatuse liikme valituks osutumiseks kandidaat saama poolthäälte enamust, vaid piisab, kui ta saab enam hääli teisest samale kohale kandideerinud isikust. Seega võib valituks osutada ka isik, kes saab minimaalselt poolthääli, kui temaga koos rohkem isikuid samale kohale ei kandideeri. Isiku valituks osutumise kehtivus ei sõltu sellest, kas hääletustulemusi on protokollis õigesti kajastatud või kas neile on antud õige hinnang (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-08, p-d 12 ja 13).
Üldkoosolekust osavõtjate arvu näitab eelduslikult koosolekust osavõtjate nimekiri koos igaühe allkirjaga mitte protokoll.
MTÜS § 22 lg 11 esimesest lausest tulenevalt kui põhikirjas ei ole teistsugust regulatsiooni, ei pea üldkoosolekul juhatuse liikme valituks osutumiseks kandidaat saama poolthäälte enamust, vaid piisab, kui ta saab enam hääli teisest samale kohale kandideerinud isikust. Seega võib valituks osutada ka isik, kes saab minimaalselt poolthääli, kui temaga koos rohkem isikuid samale kohale ei kandideeri. Isiku valituks osutumise kehtivus ei sõltu sellest, kas hääletustulemusi on protokollis õigesti kajastatud või kas neile on antud õige hinnang (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-08, p-d 12 ja 13).
Üldkoosolekust osavõtjate arvu näitab eelduslikult koosolekust osavõtjate nimekiri koos igaühe allkirjaga mitte protokoll.
|
| 3-2-1-48-11
|
Riigikohus |
15.06.2011 |
|
KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st viidatud sätte alusel võib KÜ nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Kõnealuse sätte eesmärgiks ei ole vabastada korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumisest, vaid lihtsustada KÜ nõude maksmapanekut olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud. Korteriomanik on KÜ liikmena (KÜS § 5 lg 1) kohustatud täitma KÜS § 13 lg 4 järgi KÜ otsuseid elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta.
|
| 3-2-1-38-11
|
Riigikohus |
25.05.2011 |
|
Valitsejal on õigus esindada kohtus kõiki korteriomanikke ja mh esitada hagi korteriomaniku vastu hooldustasu sissenõudmiseks, olles nende ühiste huvide esindaja (vt ka Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-05, p 9).
Korteriomandiseadusest ei tulene, et vaid mõni korteriomanik saaks ilma teiste korteriomanike volituseta esindada kohtus kõiki teisi korteriomanikke.
Juhul kui korteriomanikud on sõlminud teenuste osutamise lepingud teenuse pakkujaga ühiselt ise või valitseja kõigi korteriomanike nimel ning teenuse pakkuja esitab tarbitud teenuse eest arveid korteriomanikele ühiselt või valitseja vahendusel, vastutavad korteriomanikud lepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt. Omavahelises suhtes kehtivad korteriomanike vahel KOS § 13 ja AÕS § 75 ning sama eeldus tuleneb ka VÕS §-st 69 (Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p-d 24-25). Korteriomanikel, kes on tasunud teiste korteriomanike eest sõlmitud lepingute alusel osutatud teenuste eest, tekib teistelt korteriomanikelt tagasinõudeõigus juba täidetud solidaarkohustuse järgi.
KOS § 13 lg-d 1 ja 2 ning AÕS § 75 kohalduvad ka juhul, kui korteriomanike ja teenuse osutajate vahel sõlmitud leping osutub tühiseks.
Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15 ja 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 11.
KOS § 19 lg 2 ja § 19 lg 3 rikkumise korral on üldkoosoleku otsus kui mitmepoolne tehing tühine TsÜS § 87 järgi ega vaja kehtetuks tunnistamist KOS § 15 lg 4 järgi.
|
| 3-2-1-28-11
|
Riigikohus |
25.05.2011 |
|
Kui korteriühistu üldkoosolek võtab vastu otsused, mida ta on pädev vastu võtma ainult põhikirja muutmiseks ja selleks ettenähtud korras, siis võivad need otsused olla tühised MTÜS § 241 lg 1 järgi.
Üldkoosoleku kokkukutsumise korra rikkumisega on tegemist ka siis, kui üldkoosolekul otsustatakse küsimusi, mis nõuavad põhikirja muutmist ja üldkoosoleku kokkukutsumise teates pole päevakorra osas märgitud põhikirja muutmist (v.a MTÜS § 201 lg-s 5 toodud juhul).
Tulenevalt KÜS § 151 lg-st 1 tuleb selle kindlakstegemiseks, kui palju peab korteriühistu liige majandamiskulude eest maksma, jagada korteriühistu kõik majandamiskulud kõigi korteriomandite reaalosadeks olevate eluruumide või mitteeluruumide pindalade summaga ruutmeetrites ning korrutada sellele liikmele kuuluva korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi või mitteeluruumi pindalaga. KÜS § 151 lg-st 1 tulenevalt võib korteriühistu põhikirjas sätestada pindalapõhisest arvestusest erinevad alused mõnda liiki või kõigi majandamiskulude liikmete vahel jagamiseks (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 14).
Selleks, et jagada majandamiskulud korteriomanike vahel võrdselt, peab olema korteriühistu põhikirjas endas konkreetselt sätestatud, missugused kulutused jaotatakse erinevalt seaduses sätestatust.
Kuna KÜS § 151 lg 1 võimaldab korteriühistu põhikirjaga pindalapõhisest arvestusest kõrvale kalduda, peab selleks, et jagada majandamiskulud korteriomanike vahel võrdselt, olema korteriühistu põhikirjas endas konkreetselt sätestatud, missugused kulutused jaotatakse erinevalt seaduses sätestatust ja milline on nende kulutuste arvestuse viis.
Isegi juhul, kui korteriühistu põhikirjas on sätestatud, et konkreetsed kulutused jaotatakse muul kui seaduses sätestatud viisil, ei ole välistatud, et konkreetse põhikirja sätte rakendamine võib olla siiski takistatud selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kui selliste põhikirjasätete alusel nõutakse majandamiskulude tasumist, on võimalik vastuväitega tugineda tasu nõudmise vastuolule hea usu põhimõttega.
|
| 3-2-1-149-10
|
Riigikohus |
16.02.2011 |
|
Erastatud korteri omanikud on igal juhul korteriühistu liikmeks, kui ühistu moodustamise otsus on tehtud korteriühistuseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu 20. detsembri 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-99; 22. märtsi 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-00 ja 18. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-05, p 13).
KÜS § 5 lg 5 eesmärgiks lahendada küsimus, kellel on korteriühistu üldkoosolekul hääleõigus, kui korteriomand on mitme isiku kaasomandis, kuivõrd KÜS § 11 lg 1 kohaselt annab korteriühistu liikmete üldkoosolekul iga korteriomand ühe hääle, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti, ning KÜS § 101 kohaselt võib üldkoosolekul osaleda ja hääletada korteriühistu liige (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-10, p 19).
Kaasomandis oleva asja koormamiseks AÕS § 74 järgi ei ole see, kui kaasomanik võimaldab lepingu või muu kokkuleppe alusel kolmandal isikul kasutada kaasomaniku ainukasutuses olevaid ruume. Teiste kaasomanike õigusi võib riivata see, kui kolmandad isikud kasutavad lisaks kaasomaniku osavalduses olevatele ruumidele kaasomanike ühiskasutuses olevaid ruume ja selle osasid (nt kraanikauss). Ka selline riive ei kujuta endast kaasomandis oleva asja koormamist AÕS § 74 järgi. Puudub vajadus kaasomandi kasutuskorras sätestada keeldu koormata kaasomandis olevat asja ilma kaasomanike kokkuleppeta, sest selline keeld on sätestatud AÕS §-s 74 ja selle keelu rikkumise korral on kaasomanikul (sõltumata kaasomandi kasutuskorras sätestatust) õigus nõuda kaasomanikult rikkumise kõrvaldamist AÕS § 72 lg 5 alusel.
Kaasomandi kasutuskorraga, mis otsustatakse AÕS § 72 lg 1 järgi kas kaasomanike kokkuleppel või häälteenamusega, saab reguleerida kõiki kaasomanike tegevusi kaasomanike ühiskasutuses olevates ruumides. Kasutuskorra esemeks võib olla ka lemmikloomade pidamise lubamine ühiskasutuses olevates ruumides ja kolmandatel isikutel ühiskasutuses olevates ruumides viibida lubamine; samuti kuidas kaasomanikud jagavad kaasomandi kasutamisest tekkivaid kulusid ning korraldavad nende kulude arvestust omavahelises suhtes.
Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel on kohtul laialdane diskretsiooniõigus. Kasutuskorra kindlaksmääramisel ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42).
Kohus peab kaasomandi kasutuskorra määramisel lähtuma mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest ja arvestama muu hulgas kõigi kaasomanike ühiseid huve, kaasomandi mõtteliste osade suurust, senist kasutuskorda, pooltevahelisi suheteid jm olulisi asjaolusid AÕS § 72 järgi (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42; 17. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13 ja 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11). Kaasomandi kasutuskord peab olema kooskõlas seadustega ning heade kommetega.
Kohtuotsus kasutuskorra kindlaksmääramise kohta asendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse (vt Riigikohtu 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11). Kaasomandi kasutuskorra järgimist saab kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 alusel. Kaasomandi kasutuskorra rikkumisega tekitatud kahju tuleb hüvitada VÕS § 115 ning § 127 jj alusel.
Kaasomaniku tegevus tema ainukasutuses olevates ruumides, sh seal lemmikloomade pidamine ja kolmandatel isikutel elamise lubamine, ei tohi rikkuda teiste kaasomanike õigusi. Kaasomanikul on õigus sõltumata sellest, kas kaasomandi kasutuskord talle selleks õiguse annab või mitte, nõuda teiselt kaasomanikult rikkumise lõpetamist või sellest hoidumist AÕS § 72 lg 5 järgi. Analoogia alusel VÕS § 1055 lg-ga 2 võib kohus otsustada, et kaasomanik peab rikkumist taluma, saades selle eest hüvitist. Hea usu põhimõttest tulenevalt vastutab kaasomanik AÕS § 72 lg 5 järgi ka kolmandate isikute eest, kes viibivad tema loal tema ainukasutuses olevates ruumides. Seega võib kaasomanik nõuda, et teine kaasomanik tagaks, et kolmandad isikud lõpetaks õigusrikkumised ja hoiduks nendest.
Kaasomandi kasutuskorraga ei saa reguleerida kaasomanike ja kolmandate isikute vahelisi suhteid, sh suhteid kaasomanike ning korteriühistu vahel. Samas ei ole välistatud muud kokkulepped kaasomanike ja kolmandate isikute vahel, millega reguleeritakse poolte õigusi ja kohustusi, mis tulenevad kaasomandi kasutamisest.
AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12).
Kaasomanike vaidlused korteriühistu liikme määramise üle KÜS § 5 lg 5 järgi ja kaasomaniku hüvitisnõuded AÕS § 71 lg 2 alusel vaatab kohus läbi hagita menetluses (TsMS § 613 lg 1 p 1 ja lg 2). TsMS § 613 lg 3 järgi lähtub kohtunik seaduse, korteriomanike kokkuleppe või otsusega reguleerimata küsimustes kaalutlusõigusest.
Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel on kohtul laialdane diskretsiooniõigus. Kasutuskorra kindlaksmääramisel ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42). Kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel on kohtul laialdane diskretsiooniõigus, mille alusel tehtud otsustus peab olema igakülgselt põhjendatud. Kaasomandisse kuuluva, kinnisasja oluliseks osaks oleva elamu kasutuskorra kindlaksmääramisel ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel hagis või vastuväidetes taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42).
Kohus peab kaasomandi kasutuskorra määramisel lähtuma mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest ja arvestama muu hulgas kõigi kaasomanike ühiseid huve, kaasomandi mõtteliste osade suurust, senist kasutuskorda, pooltevahelisi suheteid jm olulisi asjaolusid AÕS § 72 järgi (vt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42; 17. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13 ja 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11). Kaasomandi kasutuskord peab olema kooskõlas seadustega ning heade kommetega.
Kohtuotsus kasutuskorra kindlaksmääramise kohta asendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse (vt Riigikohtu 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 11).
AÕS § 72 lg 5 ja TsMS § 613 lg 1 p 1 ja lg 2 võimaldavad kaasomanikust korteriomanikule õiguse esitada hagita menetluse avalduse, kohustamaks kaasomanikku lõpetama mingi tegevuse kaasomanike ühiskasutuses olevates ruumides (sh lemmikloomade pidamise või nende ruumide kolmandatele isikutele kasutada andmise) ilma et oleks kindlaks määratud nende ruumide kasutuskorda (st kaasomanike otsust, kaasomanike kokkulepet või seda asendavat kohtuotsust). Sellise avalduse võib kohus rahuldada, ilma et ta määraks kindlaks kaasomandi kasutuskorra.
|
| 3-2-1-124-10
|
Riigikohus |
15.12.2010 |
|
KÜS § 5 lg 5 eesmärgiks on lahendada küsimus, kellel on korteriühistu üldkoosolekul hääleõigus, kui korteriomand on mitme isiku kaasomandis, kuivõrd KÜS § 11 lg 1 kohaselt annab korteriühistu liikmete üldkoosolekul iga korteriomand ühe hääle, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti, ning KÜS § 101 kohaselt võib üldkoosolekul osaleda ja hääletada korteriühistu liige. KÜS § 5 lg 5 eesmärgiks ei ole vabastada kaasomanikest korteriomanikke majandamiskulude tasumise kohustusest olukorras, kus nad ei ole kokku leppinud, kes neist on korteriühistu liige. Majandamiskulude tasumise kohustuse puhul tuleb korteriühistu liikmete kindlaksmääramisel lähtuda KÜS § 5 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt korteriühistu liikmeks on kõik korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, st kõik korteriomandi kaasomanikud juhul, kui korteriomand on kaasomandis.
Juhul, kui korteriühistu otsusega on kindlaks määratud seadusest ja põhikirjast erinev majandamiskulude eest tasumise kord, ei tähenda see seda, et korteriühistu otsus on tühine. Juhul kui sellist otsust ei ole vaidlustatud, on see kehtiv ning KÜS § 13 lg 4 järgi korteriühistu liikmetele kohustuslik (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10).
KÜS § 5 lg 5 eesmärgiks on lahendada küsimus, kellel on korteriühistu üldkoosolekul hääleõigus, kui korteriomand on mitme isiku kaasomandis, kuivõrd KÜS § 11 lg 1 kohaselt annab korteriühistu liikmete üldkoosolekul iga korteriomand ühe hääle, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti, ning KÜS § 101 kohaselt võib üldkoosolekul osaleda ja hääletada korteriühistu liige. KÜS § 5 lg 5 eesmärgiks ei ole vabastada kaasomanikest korteriomanikke majandamiskulude tasumise kohustusest olukorras, kus nad ei ole kokku leppinud, kes neist on korteriühistu liige. Majandamiskulude tasumise kohustuse puhul tuleb korteriühistu liikmete kindlaksmääramisel lähtuda KÜS § 5 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt korteriühistu liikmeks on kõik korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, st kõik korteriomandi kaasomanikud juhul, kui korteriomand on kaasomandis.
Majandamiskulude tasumise kohustuse puhul tuleb korteriühistu liikmete kindlaksmääramisel lähtuda KÜS § 5 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt korteriühistu liikmeks on kõik korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, st kõik korteriomandi kaasomanikud juhul, kui korteriomand on kaasomandis.
Juhul, kui korteriühistu otsusega on kindlaks määratud seadusest ja põhikirjast erinev majandamiskulude eest tasumise kord, ei tähenda see seda, et korteriühistu otsus on tühine. Juhul kui sellist otsust ei ole vaidlustatud, on see kehtiv ning KÜS § 13 lg 4 järgi korteriühistu liikmetele kohustuslik (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10).
|
| 3-2-1-53-10
|
Riigikohus |
16.06.2010 |
|
Kui korteri omanikuks on alaealine, siis korteriühistu majandamiskulude väljamõistmiseks tema seaduslikult esindajalt ei ole materiaalõiguslikku alust. Liikmesusest tulenevad kohustused korteriühistu suhtes on sellisel juhul korteriomanikust alaealisel. Piiratud teovõimega isiku kohustuste täitmise eest tema seaduslik esindaja ei vastuta.
Olukorras, kus korteriühistu üldkoosolek oli vastu võtnud ebaseadusliku otsuse, oli korteriühistu liikmetel KÜS § 13 lg 3 alusel võimalik kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates pöörduda kohtusse otsuse tühistamiseks. Juhul kui seadusega vastuolus olevat üldkoosoleku otsust tähtaegselt ei vaidlustatud, on see kehtiv ja KÜS § 13 lg 4 kohaselt kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslik.
Kui korteri omanikuks on alaealine, siis korteriühistu majandamiskulude väljamõistmiseks tema seaduslikult esindajalt ei ole materiaalõiguslikku alust. Liikmesusest tulenevad kohustused korteriühistu suhtes on sellisel juhul korteriomanikust alaealisel. Piiratud teovõimega isiku kohustuste täitmise eest tema seaduslik esindaja ei vastuta.
KÜS § 151 lg 1 tulenevalt tuleb selle kindlakstegemiseks, kui palju peab korteriühistu liige majandamiskulude eest maksma, jagada korteriühistu kõik majandamiskulud kõigi korteriomandite reaalosadeks olevate eluruumide või mitteeluruumide pindalade summaga ruutmeetrites ning korrutada sellele liikmele kuuluva korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi või mitteeluruumi pindalaga. Kui korteriühistu on moodustatud nagu praeguses asjas vallasasjast elamus, tuleb pindalade arvutamisel lähtuda vallasasjadena korteriühistu liikmete omandis olevate eluruumide ja mitteeluruumide pindadest. Korteriühistu põhikirjas võib sätestada pindalapõhisest arvestusest erinevad alused mõnda liiki või kõigi majandamiskulude liikmete vahel jagamiseks.
Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjatel TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada.
|
| 3-2-1-39-10
|
Riigikohus |
10.05.2010 |
|
KÜS § 2 lg-st 1 ja § 1 lg-st 2 tulenevalt on korteriühistu mittetulundusühing, millele kohaldatakse lisaks KÜS-i sätetele ka MTÜS-i sätteid. Kui tavalise mittetulundusühingu asutamine toob kohustusi vaid mittetulundusühingu liikmeks astuda soovinud (ja vastuvõetud) isikutele, siis KÜS § 5 lg-s 1 sätestatud erireegli kohaselt loetakse korteriühistu liikmeks kõik korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud ning teised isikud ei saa olla korteriühistu liikmeks (st korteriühistu asutamine toob seaduse alusel kohustused ka korteriomanikele, kes pole korteriühistu liikmeks astuda soovinud).
Kui korteriühistu mittetulundusühinguna taotleb kandeavaldusega enda muutmist korteriühistuks, st endale korteriühistu õigusliku staatuse andmist, siis sellise avalduse näol ei ole tegemist taotlusega ühe juriidilise isiku ümberkujundamiseks teist liiki juriidiliseks isikuks.
Mittetulundusühing võib omandada korteriühistu (kui mittetulundusühingu alaliigi) õiguslikku staatust, juhul kui sellekohane taotlus vastab KÜS §-s 3, samuti mittetulundusühingu seaduses sätestatud tingimustele ja korrale.
MTÜS § 1 lg 4 järgi ei ole lubatud mittetulundusühingu ümberkujundamine teist liiki juriidiliseks isikuks, analoogne reegel on sätestatud sihtasutuste seaduse § 1 lg-s 3.
|
| 3-2-1-164-09
|
Riigikohus |
04.03.2010 |
|
Isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).
Lepinguvabaduse põhimõte ei ole absoluutne. Nimelt sätestab PS § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas.
Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).
Seadus (TsMS § 210 lg-d 1 ja 2) ei kohusta vaidlusaluse kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamise korral poolt asendama (vt TsMS §-de 210 ja 211 rakendamise kohta ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p-d 15-17 ja 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p-d 14-17). Ka kostja asendamiseta kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 1 esimese lause järgi isiku kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks, v.a kui ta vaidlusaluse eseme omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega ei olnud iseenesest hädavajalik kostjat üldse asendada. Siiski võimaldab TsMS § 211 kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamisel asendada poole mh vaidluses kinnisasjaga seotud kohustuste üle. Hoonestusõiguse seadmisega kinnisasjale ja selle laienemisega vaidlusalusele ühisveevärgi ja ühiskanalisatsioonile (ÜVK) võõrandati ÜVK hoonestajale, kellega võib menetluses kostja asendada.
Hageja soovib, et talle osutataks ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) teenust kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinnaga. Kostja on olnud valmis osutama ÜVK teenust hinnaga 79 krooni 30 senti 1 m3 eest. Hageja taotleb kostjalt sisuliselt varalist hüvet enda soovitud hinna ja kostja pakutud hinna vahe ulatuses, st tegemist ei ole mittevaralise hagiga. Hagi hinna kindlakstegemiseks tuleb esmalt kindlaks teha hageja soovitud hind. Seejärel tuleb see lahutada kostja pakutud hinnast ning korrutada hinnavahe hageja keskmise veetarbimisega kuus ja seejärel korrutada saadud summa 12-ga (analoogselt TsMS § 128 lg 1 esimese lausega).
Rajatise ühisveevärgiks ja ühiskanalisatsiooniks (ÜVK) lugemisel ei ole tähtis kes ja kuidas on sõlminud lepingu ÜVK teenuse osutamiseks, vaid teenindatavate elanike arv.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) järgi peab ÜVK teenuse osutaja olema eraõiguslik juriidiline isik, kelle kohaliku omavalitsus on määranud vee-ettevõtjaks mingis piirkonnas. Muu kui kohaliku omavalitsuse omandis oleva ÜVK puhul saab eraõigusliku juriidilise isiku vee-ettevõtjaks tunnistada aga üksnes juhul, kui ta seda ise soovib.
Vee-ettevõtjaks tunnistamata ei ole ÜVK omanikul (valdajal) kohustust hagejale viimase soovitud tingimustel ÜVK teenust osutada. Lähtudes ÜVVKS-st (vt otsuse p 27), peaks ÜVK omanik ise pöörduma kohaliku omavalitsuse poole palvega, et talle kehtestataks avalik koormis, eelkõige kehtestataks talle ÜVK teenuse osutamiseks (piiratud) hind, mille vastu tal huvi olla ei pruugi.
Kolleegiumi arvates ei saa pidada mõistlikult vastuvõetavaks olukorda, kus ÜVK-ga liitunud hagejale ei ole tagatud ÜVK teenuse osutamine ega kontroll teenuse eest makstava hinna üle.
Kortermaja puhul sõlmitakse ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava korteriühistu vahendusel (vt ka KOS § 8 lg 1 teine lause, korteriühistuseaduse § 2 lg 1). Sama järeldub põhimõtteliselt ka ÜVVKS § 8 lg-st 5. Just korteriühistut on näinud ühisteenuste, sh ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks õigustatud subjektina ka Riigikohus (vt Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 19; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05, p 15; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 12). Seega võib korteriühistu sõlmida lepingu tema hallatavate majade veega varustamiseks ja reovee ärajuhtimiseks.
Seadus tagab õiguse saada ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) vahendusel vett ja juhtida ära reovett üksnes isikule, kes on sõlminud teenuse osutamiseks lepingu vee-ettevõtjaga.
Kolleegium juhib tähelepanu siiski ka sellele, et kui korteriomanikud tarbivad ÜVK teenuseid lepinguta, võib olla tegu käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).
Kui kohus jätab hagi rahuldamata, peab ta hagi tagamise TsMS § 386 lg 4 esimese lause järgi kohtuotsusega tühistama. Just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5 esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi rahuldamata jätvat kohtuotsust. Kolleegiumi arvates võib kohus lahendada hagi tagamise tühistamise siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava kohtuotsuse jõustumisega.
|
| 3-2-1-25-08
|
Riigikohus |
30.04.2008 |
|
Kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuseid lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega, mis vastab korteriomanike kui soodustatud isikute huvile ja tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi, kusjuures korteriomanikud ei vastuta sel juhul solidaarselt.
Ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks saavad olla vee-ettevõtja ühelt poolt ja teiselt poolt korteriomanikud ainult ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu või ka korteriühistu kui korteriühistu liikmete, kes on KÜS § 5 lg-st 1 tulenevalt samal ajal ka korteriomanikud, huvide esindajana oma nimel. Ka pärast 1. jaanuari 2006. a ei välista ÜVVKS § 8 lg 5 seda, et lepingu võib oma nimel sõlmida korteriühistu kui korteriomanike ühiste huvide esindaja.
Ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks saavad olla vee-ettevõtja ühelt poolt ja teiselt poolt korteriomanikud ainult ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu või ka korteriühistu kui korteriühistu liikmete, kes on KÜS § 5 lg-st 1 tulenevalt samal ajal ka korteriomanikud, huvide esindajana oma nimel. Ka pärast 1. jaanuari 2006. a ei välista ÜVVKS § 8 lg 5 seda, et lepingu võib oma nimel sõlmida korteriühistu kui korteriomanike ühiste huvide esindaja.
Seadusest ei tulene kohustust sõlmida nimetatud lepingut vee-ettevõtja võimalikele klientidele, sh ka korteriühistule. Varem korteriomanikega sõlmitud lepingus ei saa asendada lepingu pooleks olevaid/olnud korteriomanikke korteriühistuga kui iseseisva õigussubjektiga ilma viimase nõusolekuta. Korteriühistu on KOS § 2 lg 1 järgi rangelt võttes mitte korteriomanike vaid korteriühistu liikmete ühiste huvide esindaja. Lisaks TsÜS § 115 lg 1 järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, s.o esindaja ei ole ega saa olla esindatava nimel sõlmitava lepingu pooleks.
Ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks saavad olla vee-ettevõtja ühelt poolt ja teiselt poolt korteriomanikud ainult ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu või ka korteriühistu kui korteriühistu liikmete, kes on KÜS § 5 lg-st 1 tulenevalt samal ajal ka korteriomanikud, huvide esindajana oma nimel. Ka pärast 1. jaanuari 2006. a ei välista ÜVVKS § 8 lg 5 seda, et lepingu võib oma nimel sõlmida korteriühistu kui korteriomanike ühiste huvide esindaja.
Kuigi vee-ettevõtja on seaduse järgi kohustatud sõlmima ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepingu, ei ole tal kohustust ja seadusest tulenevat võimalust sõlmida ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepinguid iga korteriomanikuga eraldi, kui on täitmata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses sätestatud ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga liitumise tingimused. Seega juhul, kui on täitmata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses sätestatud ühisveevärgiga ja -kanalisatsiooniga liitumise tingimused selleks, et oleks võimalik sõlmida lepingut iga korteriomanikuga eraldi, ja korteriomanikud keelduvad lepingu sõlmimisest ühiselt ning lepingu sõlmimisest keeldub ka korteriühistu, siis võib vee-ettevõtja lõpetada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise.
Seadusest ei tulene kohustust sõlmida nimetatud lepingut vee-ettevõtja võimalikele klientidele, sh ka korteriühistule. Varem korteriomanikega sõlmitud lepingus ei saa asendada lepingu pooleks olevaid/olnud korteriomanikke korteriühistuga kui iseseisva õigussubjektiga ilma viimase nõusolekuta. Korteriühistu on KOS § 2 lg 1 järgi rangelt võttes mitte korteriomanike vaid korteriühistu liikmete ühiste huvide esindaja. Lisaks TsÜS § 115 lg 1 järgi kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, s.o esindaja ei ole ega saa olla esindatava nimel sõlmitava lepingu pooleks.
Kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuseid lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega, mis vastab korteriomanike kui soodustatud isikute huvile ja tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi, kusjuures korteriomanikud ei vastuta sel juhul solidaarselt.
|
| 3-2-1-30-08
|
Riigikohus |
28.04.2008 |
|
Kolmanda isiku kaasamine TsMS § 216 lg 1 järgi on õigustatud, kui esineb tõenäoline võimalus, et kohtuotsus võib sellele isikule kaasa tuua TsMS § 216 lg-s 1 nimetatud tagajärgi.
Lepingus märgitud tarbitud soojusenergia eest tasumisele kuuluva tariifi muutmine kujutab endast lepingu muutmist. Kuid VÕS § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.
Kaugkütteseaduse mõtteks ei saa olla nn väiketootja vabastamine kohustusest kooskõlastada soojusenergia piirhind kohaliku omavalitsusega. Kaugkütteseaduse mõtte kohaselt ning arvestades seaduse üldist eesmärki ja praktilist vajadust, tuleneb seadusest, et soojuse piirhind tuleb kooskõlastada vallavalitsusega. Kooskõlastust ei asenda ka asjaolu, et KKütS § 28 ja § 29 lg 4 kohaselt on vallavalitsusel õigus kontrollida seaduses sätestatud juhtudel soojusettevõtja rakendatavat hinnakujundust. Pigem järeldub see, et vallavalisus peab piirhinna kooskõlastamisel kontrollima hinnakujundust. Alles seejärel, kui soojatootja on piirhinna kooskõlastanud vallaga, peab ta lisaks piirhinna ka avalikustama (KKütS § 8 lg 4). Kui soojatootja on kehtestanud soojusenergia piirhinna seaduses sätestatud korda järgides, on tal õigus müüa soojust hinnaga, mis ei ületa piirhinda (KKütS § 9 lg 4).
Kui soojusenergia tootja nõuab soojusenergia tarbijalt tarbitud soojusenergia eest ühepoolselt tõstetud hinda KKütS § 9 lg 4 vastaselt, võib tema nõue tuleneda soojusenergia müügilepingust endast. Lepingu tõlgendamise kaudu võib lepingust tuleneda, et tootjal oli õigus muuta ühepoolselt hinda sõltumata sellest, kas ta kooskõlastas tariifi või piirhinna kohaliku omavalitsusega.
|
Facebook
X.com