/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1440| Näitan: 61 - 80

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-6824/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.06.2018
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14) Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)
Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)
Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)
2-15-4981/106 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018
Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08 p-des 12-13, 19 ja Riigikohtu 10. jaanuari 2011 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-133-10 p-s 17 toodud seisukohti. Muudetud seisukoha järgi on TsMS § 391 lg 1 p 1 kahju hüvitamise erikoosseis, st TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on selles sättes ammendavalt reguleeritud. TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaldamine ei tähenda seda, et hageja on toime pannud õigusvastase teo. Samas ei ole välistatud, et hagi tagamist taotlenud isik vastutab hagi tagamisega teisele poolele kahju tekitamise eest muul alusel, nt kui hagi tagamist taotlenud isiku käitumine on kvalifitseeritav tahtliku heade kommete vastase tegevusena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Muudetud seisukoha järgi ei ole hagi tagamist taotleva isiku saamata jäänud tulu VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitse-eesmärgiga, mistõttu TsMS § 391 lg 1 ei võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu. Juhul kui hagi rahuldamata jätmise korral tuleks TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel hüvitada kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses hagi tagamisega, riivaks see intensiivselt hagi tagamist taotleva isiku õigust kaitsta oma õigusi kohtus. (p-d 11-14)
Vt saamata jäänud tulu nõude lahendamise kohta Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12, 14. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14, p 14 ja 30. märtsi 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, p 13. Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)
Kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks (vt VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos), ei tulene seadusest, et põhjusliku seose olemasolu korral tuleks hüvitisnõue alati rahuldada. Kahju hüvitamise nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS-i 7. ptk (VÕS § 127 jj) sätetest. Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. (p 14) Saamata jäänud tulu nõude lahendamisel põhjusliku seose tuvastamisel ei ole ei ole VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamisel (vt ka riigivastutuse seaduse § 7 lg 4) erisusi sõltuvalt sellest, kas kahju tekitati eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Kahju tekitaja tõendamiskoormis põhjusliku seose tõendamisel ei pea olema eraõiguslikus suhtes teistsugune kui avalik-õiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-15, milles on lahendanud VÕS § 127 lg 4 ja § 128 lg 4 kohaldamise küsimust avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidluses). (p 16)
2-16-14655/24 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018
Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19). (p 21.1) Põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (Riigikohtu 10. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27; vt ka 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). (p 21.2)
Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Teo õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi eeldab seega seda, et kahju tekitaja oleks käitunud heade kommete vastaselt ning subjektiivsest küljest oleks tema tegu iseloomustanud tahtlus. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi piisab sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 17; 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega. (p 13.2) Hooletus ei täida VÕS § 1045 lg 1 p 8 koosseisu, mis eeldab tahtlust. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega - teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega - kohaste nõuete mittejärgimisega (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12, p 14). Isik ei saa soovida oma heade kommete vastase käitumisega teisele isikule kahju tekitada VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 tähenduses olukorras, kus ta ei ole teadlik asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise heade kommete vastasuse ega mõista seega oma tegevuse õigusvastasust. (p 13.3) VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tuleneva kohustuse rikkumine on seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud sätte (kaitsenormi) eesmärk. (Vt Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13) Kuna teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peab hageja juhul, kui ta tahab tõendada kostja teo õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (vt Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 11). (p 14.1) TsMS § 279 lg-st 2 tuleneb isikule kohustus esitada kohtule dokument, mis on koostatud õigete andmete põhjal. (p 14.3) TsMS § 279 lg 2 kujutab endast deliktiõiguslikku kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Säte kaitseb selle menetluse menetlusosaliste, mille raames kohus nõuab TsMS § 279 lg 2 järgi andmete põhjal dokumendi koostamist ja kohtule esitamist, ning eelkõige vastava taotluse esitanud isiku huve ja õigustatud ootust, et kohtule esitatavad andmed on õiged ning neile on võimalik kooskõlas nende andmete kogumise eesmärgiga tugineda. TsMS § 279 lg-st 2 tulenev kohustus esitada kohtule õigete andmete alusel koostatud dokument ei täida üksnes õigusemõistmise eesmärke, tagamaks, et kohus teeb lahendi õigete asjaolude põhjal. TsMS § 279 lg 2 järgi õigeid andmeid sisaldava dokumendi koostamise ja kohtule esitamise kohustuse eesmärk on VÕS § 1045 lg 3 tähenduses mh kaitsta dokumendi kogumist taotlenud isikut ja teisi menetlusosalisi kahju eest, mis neile võib tekkida tulenevalt sellest, et nad dokumendis sisalduvatele andmetele põhjendatult, kooskõlas dokumendi väljanõudmise eesmärgiga tuginevad. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus nõuab dokumendi esitamist eeltõendamismenetluses. (p 14.4)
TsMS § 279 lg-st 2 tuleneb isikule kohustus esitada kohtule dokument, mis on koostatud õigete andmete põhjal. (p 14.3)
Põhjusliku seose olemasolu ei tähenda, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Vaatamata põhjusliku seose olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) ei pruugi kostja kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärk ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). Vajadus arvestada hüvitatava kahju ulatuse kindlaksmääramisel selle kohustuse või sätte eesmärki, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, tuleneb VÕS § 127 lg-st 2, seadusest tuleneva kohustuse rikkumise korral ka VÕS § 1045 lg-st 3. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muu hulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Muu hulgas on viidatud sätete alusel piiratud teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt ülalviidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). (p 15.1) TsMS § 279 lg 2 kaitse-eesmärk hõlmab kannatanu kaitsmist sellise kahju eest, mis kohtule esitatud ebaõigete andmete põhjal vale isiku vastu hagi esitamisega tüüpiliselt kaasnevad, sealhulgas hagi esitamisega kaasnevad mõistlikud menetluskulud ning hagist põhjendatult loobumise tõttu hageja kanda jäetavad teise poole menetluskulud. Selliste kulude tekkimine on kaitsenormi rikkumisega kaasneva riski realiseerumise korral objektiivselt ettenähtav. (p 15.2)
2-16-9313/102 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.06.2018
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Kassatsioonkaebuse tagasivõtmise taotluse esitamine on võimalik lugeda kassatsioonkaebusest loobumise avalduseks TsMS § 683 mõttes. Seadus ei näe ette kassatsioonkaebusest loobumise kõrval ette selle tagasivõtmist. Samale seisukohale on Riigikohus määruskaebuse kohta jõudnud ka varem (vt nt Riigikohtu 18. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-15, p 13). (p 13) Tulenevalt TsMS § 683 lg-st 1 ja § 684 lg-st 4 saab kassaator kassatsioonkaebuse loobumistaotluse lahendamiseni ümber mõelda ja taotluse tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta. Sama on kolleegium varem leidnud ka hagist loobumise kohta (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 18). (p 16.1)
PankrS § 43 lg 1 ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astuda. PankrS § 43 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda, kui ta on menetlusest teada saanud. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3. Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid. (p 16.2)
Vähemalt eelduslikult kuuluvad pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu pankrotivara hulka (PankrS § 35 lg 1 p 1, § 108 lg-d 1 ja 2, erand § 108 lg 3 ja TMS § 131 lg 1 p 6). (p 15.1)
PankrS § 43 lg 1 ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astuda. PankrS § 43 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda, kui ta on menetlusest teada saanud. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3. Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid. (p 16.2) Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Vt tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamise ja väljamõistmise kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15. (p 28)
2-16-123411/24 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 17.05.2018
CMR art 25 lg 1 ja CMR art 23 lg 4 koostoimes kuulub hüvitamisele lisaks veose väärtuse vähenemisele ka tollimaks proportsionaalselt kahju suurusele (p 10).
VÕS § 198 kohaselt saab tasaarvestuse teha vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega teisele poolele. Seetõttu ei toimu tasaarvestus automaatselt, vaid vajab sellekohase tahteavalduse tegemist. Tasaarvestuse avaldus muutub kehtivaks TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt selle kättetoimetamisega teisele poolele (p 14). Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (p 8). Kui kostja esitab nõudele tasaarvestuse vastuväite, peab kohus kooskõlas TsMS §-ga 351 selgitama pooltele tõendamist vajavaid asjaolusid ja kohalduvat materiaalõigust; sh seda, et tasaarvestus saab olla toimunud vaid tasaarvestuse avalduse tegemisega hagejale (p 9).
Juhul, kui üks vedaja sõlmib teise vedajaga eraldi veolepingu oma vedamise kohustuse täitmiseks, on teise vedajaga veolepingu sõlminud isik nendevahelises veolepingus saatjaks. Sellisel juhul ei ole tegu järjestikuse vedamisega CMR art 34 mõttes, kuna vedu ei toimu ühe veolepingu alusel. Veolepingu sõlmimise eelduseks ei ole omandiõigus veosele (p 11).
Vedaja peab professionaalse teenuse pakkujana veenduma, et veos laaditakse haagisesse selliselt, et see ei saa vedamisel vigastada. Selleks peab vedaja muu hulgas veose kinnitama ja andma tõstukijuhile suuniseid veose paigutuse kohta. Vedaja peab veose paigutamisel arvestama ka erinevate veoste massi ja muude omadustega, samuti veoste paiknemisega haagise erinevates osades. Vajadusel tuleb võtta kasutusele asjakohased abivahendid (nt koormarihmad, veosenurgad, vahelauad, kummimatid). Selleks, et vedaja vabaneks vastutusest nõude esitaja ebaõigete juhiste tõttu veose laadimise ja paigutamise kohta, peab nõude esitaja olema need juhised vedajale selgelt ja otsesõnu esitanud (p 12).
Vedaja ei vastuta CMR art 17 lg 1 kohaselt veose kahjustumise eest enne veose vedamiseks vastuvõtmist (p 12).
Veosegruppide markeeringu või numeratsiooni ebapiisavus on CMR art 18 lg 4 punktis E sätestatud eriline risk, mis võib tuua kaasa vedaja vastutusest vabanemise. Samas peab kahjustumine olema CMR art 18 lg 4 ja 5 kohaselt erilise riski tagajärg. CMR art 17 lg 4 sätestatud eriliste riskide tulemusel veose kaotsimineku või kahjustumise suhtes on tõendamiskoormis CMR artikli 18 lõike 2 alusel jagatud nõude esitaja (saatja) ja vedaja vahel. CMR artikli 18 lõige 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR artikli 17 lõikes 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg (p 13).
2-16-8344/41 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018
Üldjuhul on korterelamu elektrisüsteem ja sellest lahutamatud seadmed tervikliku ühiskommunikatsioonina korteriomanike kaasomandis (sellise ühiskommunikatsiooni puhul on korteriomaniku korteris asuv juhtmestik lahutamatult seotud üldise elektrisüsteemiga ja olemuslikult ei ole võimalik neid eraldada). Korteriomaniku reaalosas oleva elektrisüsteemiga saab aga olla tegemist juhul, kui elektrijuhtmed on vajalikud üksnes ühe korteriomaniku elektritarbimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. (p 11)
Vt VÕS § 489 lg 1 ja § 448 lg 2 kohaldamise kohta Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12; 28. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11 ja 5. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-06, p 11 (p 12)
Kannatanu saab asja kahjustamise korral nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka juhul, kui ta ei ole veel asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud. Vt VÕS § 132 lg 3 kohaldamise kohta Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16 ja 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). (p 12)
VÕS § 127 lg 6, samuti TsMS § 233 lg 1, annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-07, p 12 ja 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33) (p 12)
Vt kohtu selgitamiskohustuse ulatuse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 (p 12)
2-16-11056/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 16.05.2018
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16) Muu kui kohtulahendi alusel toimuva täitemenetluse puhul täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata jätmise korral saab võlgnik esitada uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes TMS § 221 lg 2 tingimustel, st uues hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtumenetluses esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist. (p 23.1) Seadus ei reguleeri selgelt olukorda, mil ühes tsiviilasjas määratakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes kindlaks maksimaalse viivise suurus, kuid mitu aastat hiljem esitab võlausaldaja haginõude laenulepingu alusel ja nõuab mh suuremat viivist. TsMS § 457 lg 1 üks eesmärk on vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist. Sama eesmärk on TsMS § 428 lg 1 p-l 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel saab lõpetada menetluse viivisenõudes osaliselt, kui viivist nõutakse suuremas ulatuses, kui kohus tunnustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses. (p 23.2)
TsÜS § 159 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii kohese sundtäitmise kokkuleppest kui täitedokumendist kui ka laenulepingust tulenevate nõuete aegumise katkemine. Selline tõlgendus võimaldab hüpoteegipidajal tõhusamalt oma nõue maksma panna ega sunni igaks juhuks esitama hagi ka isikliku täitedokumendi saamiseks. Katkemise toime laieneb laenulepingutest tulenevatele nõuetele üksnes juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, ja üksnes ulatuses, milles laenunõuded ei ületa hüpoteegisummat, st maksimaalses hüpoteegiga tagatud ulatuses. (p 28-29) Üldjuhul ei saa nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 lg 1 mõttes lugeda kohtumenetluses tehtud tasaarvestust, kui kostja teeb selle menetluses üksnes juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnistama. (p 33)
Kohese sundtäitmise kokkuleppe korral ei ole hüpoteegipidajal vaja pöörduda kohtu poole hüpoteegiga tagatud nõude kohta kohtulahendi kui täitedokumendi saamiseks sissenõude pööramiseks kinnistule, kuna kohese sundtäitmise kokkulepe võimaldab tal pöörduda otse kohtutäituri poole, sundtäitmine on võimalik kohtulahendita (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 14). Samas õigustavad hüpoteek ja kohese sundtäitmise kokkulepe sissenõude pööramist üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasjale. Kui koormatud kinnisasja omanik ei ole isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla aga huvi saada täitedokument ka isiklikult tema vastu. Kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik, võib hüpoteegipidajal olla huvi isikliku täitedokumendi saamiseks, et pöörata sissenõue ka hüpoteegiga koormamata varale. Seda iseäranis olukorras, kui tegu on väikese nõudega, mille saaks rahuldada kiiremini ja väiksemate kuludega likviidsema vara arvel kui kinnisasi, aga ka siis, kui on oht, et täitemenetluses ei saa nõue täielikult täidetud, eelkõige kui koormatud kinnistu(te) väärtus ei kata eelduslikult kõiki hüpoteegipidaja nõudeid või kui muul põhjusel on karta, et täitemenetluses ei õnnestu tagatud nõudeid rahuldada, mh hüpoteegi tagumise järjekoha tõttu. Samuti võib olla oht, et tagatud nõuded võivad täitemenetluse ajal aeguda ja nende maksmapanek kohtumenetluses võib hiljem olla takistatud. (p 15-16)
TMS § 221 lg 2 alusel esitatavas uues sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Tasaarvestusavaldusele tuginemine võiks selleks olla siis, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 15.2). (p 19)
2-17-10211/49 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 11.05.2018
VÕS § 137 lg 1 kohaldamine eeldab, et iga kahju tekitaja käitumise ja kahju vahel eksisteerib põhjuslik seos. VÕS § 138 lg-t 1 kohaldatakse juhul, kus ei ole selge, millise kahju tekitaja käitumine on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega kahjustatud isikul. Nimetatud säte lihtsustab kannatanu tõendamiskoormist olukordades, kus on selge, et vähemalt ühe isiku tegu tõi kaasa kahju tekkimise, kuid kahjustatud isikul ei ole võimalik tõendada, millise konkreetse isiku käitumine oli põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. VÕS § 138 lg 3 puhul on tegemist osavastutusega (p 8).
2-16-18005/54 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.05.2018
Vt VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud leppetrahvinõude esitamisest teatamise ja nõude suuruse kohta Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p-d 13 ja 14, 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 14 ning 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p-d 16 ja 17. Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine. (p 12)
2-13-34922/124 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.05.2018
Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. (p 12.1-12.2) Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)
Võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises. (p 12.1-12.2) Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid. (p 13.1) Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt, kuid seda peavad õigustama konkreetses menetluses esitatud asjaolud. (p 13.2) Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, kuid sellisel juhul ei teki poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust. (p 14.2)
Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). Kohustusega ühinemise korral tagatise andmise eesmärgil võib kohustusega ühineja VÕS § 178 lg 4 ja § 149 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud vastuväited, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga või mille esitamise puhuks võlausaldajale tagatise andmine oli kohustusega ühinemise eesmärgiks (p 14.2)
Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Sellisel juhul ei teki aga poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatut kohustust (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). (p 14.2)
2-15-5027/137 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Lepingu muutmise esmane eeldus on lepingut muuta sooviva poole selge tahteavaldus, milles väljendub soov õigusliku tagajärjena kaasa tuua lepingu muutmine tahteavalduses välja toodud viisil. Seejärel on vajalik, et tahteavaldus jõuaks teise lepingupooleni, kes väljendaks nõustumust lepingu muutmiseks tahteavalduses toodud viisil. Tahteavaldusele seatud nõudeid reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille § 68 lg 3 kohaselt saab tahteavalduse väljendada ka teoga. Seejuures tuleb eristada lepingu muutmise aluseid ja lepingu muutmise vorminõudeid. VÕS § 13 lg 3 näeb ette erisused lepingu muutmise vorminõuetele juhuks, mil pooled on kokku leppinud, et lepingut tuleb muuta kirjalikus vormis, kuid ei tee erandit VÕS § 13 lg-st 1, mille kohaselt saab lepingut üldjuhul muuta vaid poolte kokkuleppel. (p 12) Lepingu muutmise ettepaneku saab teha kaudse tahteavaldusega. Teine pool saab väljendada lepingu muutmiseks nõustumust samuti kaudse tahteavaldusega. Sealjuures saab VÕS § 20 lg 3 kohaselt nõustumuseks lugeda majandus- ja kutsetegevuses ka vaikimise. Seega võib lepingut olla muudetud olukorras, mil üks lepingupooltest on teinud majandus- ja kutsetegevuses teisele lepingupoolele ettepaneku lepingut muuta, kuid teine pool vaikib, lepingu muutmisele pikema aja jooksul vastuväiteid ei esita ning võlgnevust ei kajasta. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et lepingu muutmisele antud nõustumuse saaks tuvastada hindamata, milles seisnes lepingu muutmise kas või kaudne tahteavaldus ja milline oli selle tahteavalduse sisu. (p 14) Pool, kes tugineb sellele, et lepingut muudeti, peab tõendama nii selle, et lepingut üldse muudeti, kui ka selle, et lepingu sisu muudeti. (p 15)
Pool, kes tugineb sellele, et lepingut muudeti, peab tõendama nii selle, et lepingut üldse muudeti, kui ka selle, et lepingu sisu muudeti. (p 15)
2-15-8579/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 25.04.2018
Vt hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapaneku kohta Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17, 21 ja 22) (p 24-26) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
Raha hoiustamisega notari juures saab võlgnik VÕS § 120 lg 1 järgi kohustuse täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral, samuti juhul, kui võlgnik ei tea ega peagi teadma, kes on võlausaldaja. Lisaks saab raha hoiustada notari juures NotS § 35 lg-te 1 ja 2 alusel notari ametitoiminguna. (p 28) Lisaks võlgnikule saab tema kohustuse VÕS § 78 eeldustel hoiustamisega täita ka kolmas isik, mh kinnistu omanik, kelle huvi maksmise vastu on täita hüpoteegiga tagatud kohustus ja vabaneda seeläbi hüpoteegist. (p 29) Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse VÕS § 122 lg 1 esimese lause järgi, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. See kehtib siiski üksnes juhul, kui hoiustamine oli nõuetekohane, st VÕS § 76 lg 3 järgi täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 22). Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse VÕS § 122 lg 1 teise lause järgi kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. (p 30) Vt VÕS § 122 ja 123 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-13, p 12 ja 14). (p 31) Hagejad (ostjad) võisid hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades täita müüja hüpoteegiga tagatud kohustuse kostja vastu hüpoteegisumma ulatuses ning kostja võib olla sellest tulenevalt kohustatud andma hüpoteegi lõpetamiseks (kustutamiseks) vajalikud tahteavaldused (AÕS § 349 lg 1, TsÜS § 68 lg 5). Raha hüpoteegisumma ulatuses tagasivõtmise õiguseta hoiustades saab üldjuhul lugeda hüpoteegiga tagatud nõude VÕS § 122 lg 1 esimese lause alusel rahuldatuks. Eeldada ei saa hagejate tahet kinnistute kokkulepitud ostuhinnast hüpoteegisummade ulatuses raha hoiustades sattuda olukorda, kus see raha arvatakse müüja hüpoteegiga tagamata võlgade katteks ja hüpoteegid jääksid jätkuvalt kinnistuid koormama. Hüpoteegisumma ulatuses kostja kui hüpoteegipidaja kasuks raha hoiustades tuleb lähtuda vastupidisest eeldusest. Kui kostjal on müüja vastu suuremaid nõudeid, kui tagab hüpoteek, saab ta neid rahuldada müüja vara arvel, kuhu kinnistud enam aga ei kuulu. (p 27-35)
2-16-7999/43 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 23.04.2018
2-17-833/45 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 23.04.2018
Kostjatel kui korteriomanikel on käibekohustus tagada teiste isikute ohutus korterelamu kõnniteel liikumisel, kuna tegemist on üldkasutatava kõnniteega ja elamu asub südalinnas, mistõttu liigub kõnnitel eelduslikult rohkem inimesi kui nt äärelinnas asuva korterelamu kõnniteel. Käibekohustus hõlmab muuhulgas ka libeduse tõrjumist kõnniteel. On üldteada, et eesti kliimas esineb sõltuvalt aastaajast libedust ning see on potentsiaalseks tervisekahju tekkimise teguriks, millega mõistlik korteriomanik saab ja peab arvestama. Kostjad on käibekohustust rikkunud, jättes libeduse mõistliku aja jooksul tõrjumata. Mõistliku aja mõiste sisustamisel tuleb arvestada seda, et eesti kliimale on iseloomulik novembrikuus kiiresti tekkiv libedus, samuti ka seda, et kõnnitee oli libe sellisel kellaajal, mil jalakäijaid on eelduslikult rohkem, seega võis libedus ohustada mitmeid inimesi. Käibekohustuse nõuetekohast täitmist saaks jaatada olukorras, kus majahoidjaga sõlmitud leping kohustaks majahoidjat tegema libedusetõrjet vajadusel ka päeval. Samuti on võimalik kokku leppida, et seda teeb mõni korteriomanik.
2-14-9277/116 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 20.04.2018
Taganemisavaldusest peab nähtuma poole tahe ning kohtumenetluses esitatud taganemisavalduses ei pea tuginema konkreetsele seaduse sättele, vaid vajalik on esile tuua taganemise aluseks olevad asjaolu (p 8).
2-14-61484/71 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018
VÕS § 638 on dispositiivne säte ehk pooled võivad kokku leppida, millistel tingimustel loetakse töö vastuvõetuks. See aga ei välista VÕS § 638 kohaldamist juhul, kui kohus leiab, et poolte kokkulepitud tingimused töö vastuvõetuks lugemiseks ei ole täidetud. (p 15) VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. (p 16) Tööde üleandmist ei takista ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus. (p 17) Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause. (p 18)
VÕS § 638 teise lause järgi tuleb töövõtjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada, et ta on tööd üleandmiseks tellijale esitanud. (p 16)
Tööde üleandmist ei takista ainuüksi see, et üleandmise-vastuvõtmise akt on esitatud oluliselt pärast tööde valmimist. Küll aga võib seetõttu tasunõue muutuda sissenõutavaks oluliselt hiljem, millest omakorda sõltub tellijalt nõutava viivise suurus. (p 17) Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Nimelt eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja. Töövõtjal on tõendamiskoormis sõltumata sellest, kas töö vastuvõetuks lugemise eeldusi reguleerib leping või VÕS § 638 teine lause. (p 18)
2-15-6538/82 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 18.04.2018
Kuna TsÜS § 136 lg 2 järgi möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33) , möödub VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ühe aasta möödumisel kindlustusandja otsuse kättesaamise päevast. (p 15)
TsÜS § 69 lg 2 järgi loetakse e-kiri saajani jõudnuks, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses saab lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12; 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 18). (p 14)
Kuna TsÜS § 136 lg 2 järgi möödub aastates arvutatav tähtaeg kohustuse täitmise tähtpäevale vastaval päeval (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33) , möödub VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg ühe aasta möödumisel kindlustusandja otsuse kättesaamise päevast. (p 15)
2-15-3965/103 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 06.04.2018
VÕS § 116 on dispositiivne säte, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida, millise rikkumise puhul on pooltel õigus lepingust taganeda, sõltumata sellest, kas rikkumine on oluline VÕS § 116 mõttes või mitte. (p 14)
Nii VÕS § 114 kui ka VÕS § 116 on dispositiivsed sätted, millest pooled võivad kokkuleppega kõrvale kalduda. Pooled võisid kokku leppida täiendava tähtaja pikkuses või selle andmise välistamises. (p 14) Kui pooled lepivad kokku täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis tuleb juhinduda lepinguga kokkulepitud tähtajast ja ei saa tekkida küsimust, kas kokkulepitud tähtaeg on mõistlik. Muuhulgas ei kohaldu VÕS § 114 lg 1 kolmas lause, mille alusel ebamõistlik tähtaeg pikeneb mõistliku tähtajani. (p 15) Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmise ja heastamise eesmärgid paljuski kattuvad. Mõlema instituudi eesmärgiks on säilitada õigussuhe pärast ühe poole lepingurikkumist, kusjuures erinev on tahteavaldust tegev pool. Täiendava tähtaja andmist ja heastamist tuleb käsitleda kui üksteist olemuslikult välistavaid õiguskaitsevahendeid. Seetõttu on põhjendatud VÕS § 101 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaldamine. (p 18) Pärast täiendava tähtaja andmise avalduse esitamist on heastamine välistatud. (p 19)
VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel. (p 28) Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1, tuleb hagejal selgitada ja tõendada, millistel tingimustel notar hoiustatud rahasumma tagastab ning kas selleks on vaja ka kostja tahteavaldust või mitte. Kui hoiustatud raha kättesaamiseks on vajalik kostja tahteavaldus, võib kostja keeldumine hoiustatud raha kättesaamiseks vajaliku tahteavalduse andmisest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 29)
Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (p 31)
2-16-8246/51 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.04.2018
Töövõtja lepingujärgsest kohustusest aknad üle mõõta ning korrektiive teha ei saa järeldada tema õigust omal äranägemisel ja tellijaga kooskõlastamata otsustada tööde tegemise üle uute mõõtude alusel ja paigaldada hoonele kitsamad aknad. Eelduslikult saab ülemõõtmise kohustuse eesmärk olla vältida sobimatute akende tellimist, see ei anna aga töövõtjale õigust otsustada selle üle, millise laiusega aknad hoonele paigaldada. Akende laius mõjutab mh hoone välisilmet, mille säilimise vastu võib tellijal olla põhjendatud huvi. (p 10)
2-11-45657/146 PDF Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 02.04.2018
VÕS § 97 lg 1 kohaldamisel tuleb eelkõige kindlaks teha, kas muutunud asjaolud kuulusid lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka või mitte. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulka saab lugeda selliseid asjaolusid, mille olemasolu, saabumine või edasikestmine on hõlmatud poolte ühisest arusaamast ja millel põhineb lepingu sõlmimise soov. Üürilepingu korral on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude hulgas üldjuhul poolte ühine arusaam sellest, et üüripinna väärtus stabiilses majanduskeskkonnas oluliselt ei muutu. Üürihinna muutumine ainult 12% võrra ei ole käsitletav lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude olulise muutumisena, millega on kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine VÕS § 97 lg 1 mõttes. Seadusest ei tulene, et enne üürilepingu lõpetamist on vajalik alustada läbirääkimisi üürihinna vähendamiseks. VÕS § 97 lg 4 annab kahjustatud poolele võimaluse nõuda lepingu muutmist tagasiulatuvalt, kuid mitte varasena seisuga, kui alates kohustuste vahekorra muutumisest. Vähendatud üürihinna suurus ei saa sõltuda sellest, kas lepingupoolte vahel on enne toimunud läbirääkimisi üürihinna vähendamiseks või mitte. VÕS § 97 lg 4 seob lepingu tagasiulatuva muutmise kohustuste vahekorraga muutumisega, mitte aga ajahetkega, mil muudetakse teiste üürnike üürihindu. Kahjustatud poole õigus nõuda VÕS § 97 järgi lepingu muutmist ei ole ajaliselt piiratud, mistõttu ta ei kaota oma nõudeõigust ka siis, kui ta seda viivitamatult ei kasuta.

Kokku: 1440| Näitan: 61 - 80

/otsingu_soovitused.json