/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 87| Näitan: 61 - 80

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-29-06 PDF Riigikohus 19.04.2006
Liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367), mistõttu hea usu üldregulatsiooni kohaldamine oleks põhjendamatu. Ka ei ole VÕS § 367 sisu selline, mis õigustaks selle kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.
Kolmandat isikut ei saa kaasata menetlusse sisuliselt menetlusse kaasatud teise kolmanda isiku poolel.
Lepingu lõpetamise tahet võimaldavad järeldada asjaolud, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata, nagu ka lepingu tagasitäitmine. Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena.
Liisingueseme müüja vastutus ei peaks olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel. Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist. Liisingulepingu korral kuulub tagastusnõue müüja suhtes mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal aga üksnes tagatisena, sarnaselt kindlustushüvitise nõudega.
Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena. Liisingueseme müüja vastutus ei peaks olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel. Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist. Liisingulepingu korral kuulub tagastusnõue müüja suhtes mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal aga üksnes tagatisena, sarnaselt kindlustushüvitise nõudega. VÕS §-s 366 on kohaldatav ka juhul, kui lepingust taganeb liisinguandja ise. Selle sätte järgi tuleb ülesütlemise eeldusena tuvastada müügilepingust taganemise kehtivus. Liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367), mistõttu hea usu üldregulatsiooni kohaldamine oleks põhjendamatu. Ka ei ole VÕS § 367 sisu selline, mis õigustaks selle kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.
3-2-1-136-05 PDF Riigikohus 20.12.2005
Vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel tühise tehingu tagasitäitmisel alusetu rikastumise sätete järgi või ka lepingust taganemisel saab nõuded lugeda vastastikku tasaarvestatuks ja nõuda otsuse resolutsiooniga välja üksnes nõuete vahe sellelt poolelt, kelle kahjuks saldo jääb. Selleks ei ole poolel vaja teha eraldi tasaarvestusavaldust.
Ringkonnakohus peab tulenevalt TsMS § 330 lg-st 4 oma otsuses põhjendama, miks ta loeb saadud kasutuseelised olematuks.
Väljatõstmisnõude saab rahuldada üksnes menetluses osalevate isikute suhtes, kelle vastu on nõue suunatud.
Asja väljaandmise nõuet ei tohiks jätta rahuldamata üksnes seetõttu, et valdaja saab sellest keelduda vastunõude olemasolu või muu täitmisest keeldumise õiguse olemasolu tõttu. Seega on võimalik, et asja valduse väljaandmise nõue rahuldatakse vastastikku rahalise nõude täitmisega. Asja väljaandmisnõude saab rahuldada ka tingimuslikult, s.o teise isiku poolt kostja suhtes kohustuse rahuldamise tingimusega.
Kasutuseeliste arvestamisel ei välista asjaolu, et ehitis on isiku ehitisse elama asudes elamiskõlbmatu, kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseelistel ei saa väärtust olla üksnes juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks keegi nõus asja kasutamise eest midagi maksma. Omapoolse kohustuse täitmisest keeldumise õigus ei anna isikule õigust asja kasutada, mistõttu võib temalt ka täitmisest keeldumise aja eest nõuda asja kasutamisega saadu väärtuse hüvitamist.
Kasutuseeliste arvestamisel ei välista asjaolu, et ehitis on isiku ehitisse elama asudes elamiskõlbmatu, kasutuseeliste hüvitamist. Kasutuseelistel ei saa väärtust olla üksnes juhtudel, kui omanik ei oleks saanud asja kolmanda isiku kasutusse anda või kasutusse andes ei oleks keegi nõus asja kasutamise eest midagi maksma.
VÕS § 1033 lg-s 2 sätestatud nõue asja valdaja kulutuste hüvitamise kohta ei lõpe sellega, kui isik, kellele valdaja peaks asja tagastama, annab asja omandiõiguse üle teisele isikule. Ka hüvitise maksmise kohustus ei lähe üle asja omandajale. Kui poolte vahel on võlasuhe tühise tehingu tagasitäitmiseks, tuleb sellele suhtele kehtivaid tühise tehingu alusel üleantu tagastamise sätteid kohaldada üleantud asjale tehtud kulutuste ja asja väärtuse hüvitamise erinormidena ka juhul, kui üle anti asja omand või valdus, ning seda ka juhul, kui üleandmise käsutustehing on tühine. Asja tühise tehingu järgi saaja ei vabane üleantu tagastamise kohustusest üksnes seetõttu, et üleandja ei suuda tõendada oma omandiõigust asjale.
3-2-1-129-05 PDF Riigikohus 01.12.2005
Teise pooleni jõudnud tahteavaldusest ei saa samuti ühepoolselt loobuda ega seda tagasi võtta (TsÜS § 72), st kehtib tahteavalduste ühepoolse tagasivõtmatuse põhimõte.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-164-01 ja otsus nr 3-2-1-72-05.
Kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks on vajalik üksnes nende isikute nõusolek, kelle kasuks asi on koormatud.
Vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Sellist tõlgendust ei muuda ka see, kui ründajaks on samade vanemate teine laps.
Taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse koostamise aeg, vaid selle teise pooleni jõudmise aeg (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1).
3-2-1-91-05 PDF Riigikohus 11.10.2005
Juhtudel, mil võlgniku kohustuse täidab VÕS § 78 järgi kolmas isik, saab VÕS § 88 kohaldada tõlgendusnormina vaid siis, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu täitmata kohustust. Kui VÕS § 88 ei saa kohaldada, tuleb täidetud kohustuse väljaselgitamisel juhinduda TsÜS §-s 75 sätestatud üldistest tahteavalduse tõlgendamise reeglitest.
3-2-1-55-05 PDF Riigikohus 23.05.2005
Võlgnik ei pea TsK § 175 lg 2 järgi täitma kohustust isiklikult. Seega võib käendaja oma kohustuse täita isiklikult, kuid seda võis tema eest teha ka kolmas isik.
TsK § 209 lg 3 ei välista mitme käendaja omavahelisi tagasinõudeid. Mitme käendaja olemasolul kannavad käendajad põhivõlgniku maksevõimetuse riisikot ühiselt. Kohustuse täitnud käendaja tagasinõudeõigus teiste käendajate vastu tuleneb TsK § 188 lg-st 5.
Käendaja võib kohustuse täitmise korral VÕS § 207 järgi loobuda tagasinõudest kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas.
Tulenevalt TsK § 188 lg-st 5 on kohustuse täitnud käendajal tagasinõudeõigus ka teiste käendajate vastu.
Kuigi seaduse järgi on käendajal kohustuse täitmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas, võib käendaja sellest õigusest ka VÕS § 207 järgi loobuda. Käesoleval juhul kuigi kokkuleppe tekstis ei ole sõnaselgelt väljendatud, et hageja oleks tagasinõudeõigusest loobunud, võib seda kokkuleppest siiski järeldada.
3-2-1-21-05 PDF Riigikohus 23.03.2005
Rendilepingu lõppemisel RenS § 17 lg 1 alusel renditud vara väljaostmise tõttu rentniku poolt, ei pea rentnik renditud asja rendileandjale tagastama ja renditud ruumide omandamisega omandab rentnik ka tehtud parendused. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-124-01. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
Teistsuguse kokkuleppe puudumisel kestavad rendilepingu lõppemisel edasi need lepingust tulenevad kohustused, mis olid enne poolte kokkulangemist muutunud sissenõutavaks, st mille täitmist võis teine pool juba nõuda. Esmajoones on sellisteks kohustusteks sissenõutavad rahalised kohustused, mh kokkulepe hüvitise maksmise kohta, mis on sissenõutavaks muutumisel realiseerunud ja seega muutunud võlgniku isiklikuks kohustuseks.
3-2-1-119-04 PDF Riigikohus 07.02.2005
Käenduslepingu tagatust hüpoteegiga ei välista asjaolu, et käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud käendaja enam kinnisasja omanik.
TsK § 241 lg 1 p 3, mille kohaselt kohustis lõpeb juriidilise isiku likvideerimisega, tuleb alates äriseadustiku jõustumisest 01.09.1995 tõlgendada nii, et kohustis ei lõppenud juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustise täitmine oli tagatud.
3-2-1-156-04 PDF Riigikohus 24.01.2005
Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Vastastikuste samaliigiliste nõuete tasaarvestamise eelduseks on TsK § 234 lg-st 2 tulenevalt ühe poole vastav tahteavaldus. Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Pärast pankroti väljakuulutamist ei tohi füüsilisest isikust võlgnik PankrS § 18 lg 1 p 1 kohaselt teha tehinguid pankrotivaraga. Seda sätet rikkudes tehtud tehing on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-134-04.
3-2-1-102-04 PDF Riigikohus 13.09.2004
Võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku poolt rahalise kohustuse täitmisest.
Võlgnik saab võlausaldaja suhtes vahetuda üksnes viimase teadmisel ja tahtel. Kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmine peab olema kirjalik (TsK § 221).
Tasaarvestuse eelduseks on vastastikuste samaliigiliste nõuete olemasolu.
3-2-1-58-04 PDF Riigikohus 10.05.2004
TsK § 234 lg 2 järgi piisas ja VÕS § 198 järgi piisab tasaarvestuseks ühe poole avaldusest. Tasaarvestuse avalduse tegija võib tugineda avalduses sellele, et tasaarvestuse tulemusena ei ole selles osas enam rahalist nõuet tema vastu. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-81-00 nr 3-2-1-139-01, nr 3-2-1-144-02 ja nr 3-2-1-50-04.
3-2-1-43-04 PDF Riigikohus 28.04.2004
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03.
Kui vastustaja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud, peab ringkonnakohus kontrollima, miks ta ei ole seda teinud, ja andma vastustajale vastamise võimaluse, kui esimese astme kohus on seda nõuet rikkunud või ei ole seda nõuetekohaselt täitnud (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-150-03).
Kui võlausaldaja on tunnistanud, et võlasuhet ei ole, siis lakkab olemast ka võlgniku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Pärast võlasuhte lõpetamist puudub võlausaldajal nõue, mida loovutada.Kuigi võlausaldaja esitatud kreeditarvest tulenevad muudatused peab võlgnik kajastama kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonis (KMS § 13 lg 4), ei lõpeta kreeditarve iseenesest pooltevahelist võlasuhet.
3-2-1-50-04 PDF Riigikohus 23.04.2004
Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 229 lg 2, mille kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata. TsMS §-s 153 sätestatud vastuhagi vastuvõtmise tingimused tähendavad üksnes võimalust esitada tasaarvestuse avaldus soovi korral hagina.
Apellatsioonikohus ei taganud pooltele võimalust esitada oma põhjendusi ja tõendeid TsÜS § 68 kohaldamiseks vajalike asjaolude kohta.
TsK §-s 258 sätestatud eeldust vahetatavate asjade hindade võrdsuse kohta saab kohaldada üksnes juhtudel, kui pooled ei ole hinnas kokku leppinud.
Tasaarvestuse avalduse võib teha kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata.
3-2-1-47-04 PDF Riigikohus 01.04.2004
VÕS § 329 lg-s 1 kehtestatud üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise kord on kohaldatav siis, kui üürnik leiab, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 326 lg 1).
Kui üürileandja ei taga VÕS § 276 lg 1 järgi lepingu kehtivuse ajal üüritud asja hoidmist samas seisundis, kui see oli üürnikule üleandmise ajal ja seetõttu on eluruumi kasutamine seotud olulise ohuga inimese tervisele ning üürileping öeldakse VÕS § 317 alusel erakorraliselt üles, siis võib üürnikul tekkida üürilepingu lõpetamisel kahju hüvitamise nõue.
Üürileandja võib üürilepingu VÕS § 317 sätete alusel üles öelda. VÕS § 329 lg-s 1 kehtestatud üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise kord on kohaldatav siis, kui üürnik leiab, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 326 lg 1). Kui üürnik ei väida, et üürilepingu erakorraline ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, siis ei pea ta üürilepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustama VÕS § 329 lg-s 1 ettenähtud korras. Kui üürnik leiab, et ülesütlemiseks ei ole mõjuvat põhjust, võib ta esitada sellekohase vastuväite üürileandja algatatud kohtuvaidluses.
3-2-1-92-02 PDF Riigikohus 11.12.2002
Poolte kokkulepe juhinduda vaidluste lahendamisel õigusaktidest, mis on kooskõlas "NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alustega" poleks vastuolus seaduse, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepinguga õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna ja kriminaalasjades ega ka tavaga. Ringkonnakohtul tuleb lahendada küsimus, millise õiguse kohaldamises on pooled kokku leppinud ning vaidlus selle alusel lahendada.
Kui hageja taotleb aegumise kohaldamist, pole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine, seda ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kui kõrgema astme kohus leiab, et hagi ei ole aegunud võib nõude kindlakstegemiseks tekkida vajadus saata asi tagasi alama astme kohtusse.
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut, jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele aegumise osas kohaldatava õiguse kohta ning tehingu teinud esindaja voltuste kontrollimise vajaduse kohta.
Kohustise lõppemine TsK § 240 alusel eeldas seda, et võlgnik on teinud kõik temast oleneva kohustise täitmiseks. Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas esines asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta ja mis tingis kohustise lõppemise täitmise võimatuse tõttu.
Laenuleping loeti TsK § 272 lg 2 kohaselt sõlmituks raha üleandmise momendist. Pangalepingu sai seega lugeda sõlmituks kokku lepitud summa laenusaaja kontole ülekandmise momendist. Raha üleandmiseks saab pidada ja laenulepingu sõlmituks lugeda ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule.
3-2-1-144-02 PDF Riigikohus 02.12.2002
Tulenevalt TsK § 191 lg-st 1 on viivise maksmine ettenähtud kuni kohustise lõppemiseni, sh võlgniku poolt oma kohustuse nõuetekohase täitmiseni. See, et pooled lõpetasid kokkuleppel rendilepingu, ei lõpetanud rendilepingust tekkinud kohustist ning tuleb eeldada ka viivise kui kohustise täitmise tagamise vahendi püsimajäämist. Eelnev ei välista aga poolte kokkulepet lõpetada võlgnetavalt rahasummalt edaspidi viivise arvestamine.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Kui rentnik oleks esitanud kohtusse remondi maksumuse nõude ja kohus oleks selle põhjendatuks lugenud, siis oleks saanud tasaarvestuse teha kohus. Rentnik pole esitanud kohtusse remondimaksumuse hüvitamise nõuet, seega ei saanud kohus tasaarvestust teha. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist.
RenS § 10 lg 3 andis hädavajaliku remondi teinud rentnikule õiguse nõuda remondi maksumuse hüvitamist või teha tasaarvestus rendileandja rendinõudega. Tasaarvestuseks piisas TsK § 234 lg 2 kohaselt ühe poole avaldusest ja tasaarvestuse tulemusel lõppevad kattuvas ulatuses nii rentniku nõue hädavajaliku remondimaksumuse hüvitamiseks kui rendileandja rendi ja viivise nõue. Kuni tasaarvestuse tegemiseni oli teisel poolel õigus arvestada oma rahaliselt nõudelt kokkulepitud viivist. Kohus saab otsuses tasaarvestada samaliigilisi vastastikusi nõudeid, mis otsustatakse sama otsusega.
3-2-1-93-02 PDF Riigikohus 30.09.2002
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asjale omandiõiguse tunnustamist ja asja valduse väljaandmist. Sellise nõude eelduseks on müügilepingu lõpetamine, sest müügilepingut lõpetamata jääb ostjale seaduslik alus asja müügilepingu alusel vallata.
AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Siinkohal ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist ning müüja võib reserveerida endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon).
TsK §-st 249 tulenevalt on lepingujärgsed kohustused täitnud müüjal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest.
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asja valduse väljaandmist pankrotimenetluses. Müüdud asja valdusest väljanõudmise eelduseks on müügilepingu lõpetamine ning sellise müügilepingu lõpetamise eelduseks ostja pankrotimenetluses on, et haldur keeldub võlgniku kohustuste täitmisest ja õiguste teostamisest vastavalt PankrS §-le 22. Kui haldur keeldub lepingu täitmisest ja müüja lõpetab seetõttu lepingu, tekib müüjal muuhulgas õigus talle kuuluv asi tagasi nõuda.
3-2-1-34-02 PDF Riigikohus 17.04.2002
TsK
Poolte vahel sõlmiti käsundusleping, mis kokkuleppel lõpetati asendades selle TsK § 238 lg 1 kohaselt uue kohustisega (laenuleping). Üheks kohustise lõpetamise viisiks selle uuega asendamise teel on TsK §-s 272 lg 3 sätestatud võimalus vormistada laenulepinguna ka muust alusest, sh käsunduslepingust ja vara alusetu omandamise kohustisest tekkinud võlg.
3-2-1-24-02 PDF Riigikohus 04.03.2002
TsK
Kolleegium jääb 17. veebruaril 1999. a otsuses nr 3-2-1-26-99 avaldatud seisukoha juurde, mille kohaselt võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Võlgnik saab seda teha üksnes TsK § 233 lg 3 tõenditega, muud tõendid ei ole asjas TsMS § 93 kohaselt lubatavad.
TsK § 233 lg 3 järgi on võlgnikul õigus nõuda kohustise täitmise vastu võlausaldajalt allkirja täitmise vastuvõtmise kohta. Kolleegium jääb 17. veebruaril 1999. a otsuses nr 3-2-1-26-99 avaldatud seisukoha juurde, mille kohaselt võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Võlgnik saab seda teha üksnes TsK § 233 lg 3 tõenditega, muud tõendid ei ole asjas TsMS § 93 kohaselt lubatavad.
3-2-1-19-01 PDF Riigikohus 08.03.2001
TsK § 233 lg 1 kohaselt lõpetab nõuetekohane täitmine kohustise. Kuna tööettevõtulepingust tulenev kohustis oli täidetud, ei saanud hageja enam kostja vastu samal lepingul põhinevaid nõudeid esitada. Põhinõude rahuldamata jätmisel on alusetu ka sellele rajatud kõrvalnõue.
3-2-1-81-00 PDF Riigikohus 06.06.2000
Kui tasaarvestusavalduse saanud isik leiab, et tasaarvestuse tegijal puudus tasaarvestatav nõue või et tasaarvestus oli seadusega keelatud, saab ta oma õigusi kaitsta esitades tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi. Selle hagi lahendamisel kontrollib kohus tasaarvestatud nõuete olemasolu ja vastavust TsK §-s 234 lg 1 kehtestatud tingimustele, samuti seda, kas tasaarvestamine pole TsK §-s 235 sätestatud alustel lubamatu. Kui nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, siis jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõdmiseks esitatud hagi rahuldamata.

Kokku: 87| Näitan: 61 - 80

/otsingu_soovitused.json