Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.

Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Haagi 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon (konventsioon) on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Lapse tagastamise kohta tehtav lõplik otsustus peab tagama lapse parimate huvide kaitse (vt 22. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-16, p 13), kuigi ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu ei ole aluseks lapse tagastamisest keeldumisele (vt 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17). (p 14)

Konventsiooni art 1 lit-st a järgi peab kohus määrama lapse tagastamise varasemasse hariliku viibimiskoha riiki, mitte lapse tagastamise avalduse esitanud isikule (vt selle järelduse ja tagastamise korralduse kohta pikemalt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p-d 19-22 ning ka 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18; samas pole tagastamine avalduse esitanud isikule ka täiesti välistatud). (p 16.1)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• otsustusõigus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• kasuperekond

PKS § 122 lg 2 esimese lause järgi saab otsustusõiguse üleandmise menetluse algatada üksnes vanema või last hooldava isiku taotluse alusel. Menetluse eseme määrab avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes (Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). (p 15.1)

Ka olukorras, kus taotluse menetluse algatamiseks esitab vanem, on õiguste üleandmiseks vaja last hooldava isiku nõusolekut. Lapse PKS § 122 mõttes pikemaks ajaks kasuperekonda hooldada andmine eeldab selleks vanema ja last hooldava isiku vastavat kokkulepet ning kohus saab PKS § 122 lg 2 mõttes lapse hoolduse asjades otsustusõiguse üle anda üksnes vanema(te) ja last hooldava isiku nõusolekul. (p 15.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

vt vanema õigusi piiravate abinõude rakendamise kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36; 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14; 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 15. (p 16.1)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõiguse peatamine ja taastamine

vt vanema hooldusõiguse peatamise kohta Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16, p 19; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16; 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14; 4. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16.

Ka vanema hooldusõiguse peatamise korral tuleb lapsele määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja, kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele. (16.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• otsustusõigus

PKS § 145 sätestatu puhul tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Ühtset loetelu olulistest ja igapäevaelu küsimustest ei saa välja tuua. Vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest sõltub see, millised otsustused on tavapärased, mille üle tuleb otsustada sageli. Nii ei ole välistatud, et sama küsimus on ühe lapse puhul igapäevaelu küsimus, kuid teise lapse puhul temaga seotud oluline asi. (p 16)

Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures.

Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei muuda põhimõtet, et vanemad peavad lapsega seotud olulisi asju ühiselt otsustama. See kehtib ka ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel ühe vanema juures. (p 17)

Üldjuhul on lapse huvides suhelda mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad eri riikides, ning suhtlust tuleks piirata vaid juhtudel, kui see lapse huve kahjustab. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust ning vältida seda, et reisimine oleks lapsele liiga koormav. Kohus saab juhul, kui vanemad elavad eri riikides, määrata lapse parimate huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra kindlaks, reguleerides, kui tihti ja milliste ajavahemike tagant peaksid laps ja vanem kohtuma. (p 22)

Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides vanema ja lapse suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei pruugi selline eeldus viia lapse parimate huvidega kooskõlas oleva lahenduseni.

Kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. (p 23)

Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et hooldus- ja suhtlusõigusega seotud asjade efektiivseks lahendamiseks on vajalik riiklikult rahastatud professionaalne perelepitusteenus. (p 25)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

Lapsega seotud olulisi asju saab üks vanem üksinda otsustada eelkõige vaid juhul, kui tal on selles asjas ainuhooldusõigus või ainuotsustusõigus. Üksikküsimuses otsustusõiguse saamiseks või ühise hooldusõiguse lõpetamiseks saab vanem PKS §-de 119 või 137 kohaselt avaldusega kohtusse pöörduda. (p 17)

Ühise hooldusõiguse lõpetamine on võimalik ainult vanema avalduse alusel kohtus. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)

Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• otsustusõigus

PKS § 119 alusel otsustusõiguse andmiseks kooli valiku osas ühele vanemale ei pea kohus hindama konkreetse õppeasutuse ja õppemetoodika sobivust (p 15). Otsustusõiguse andmine on ühekordne ega mõjuta lapse edasist haridusteed (p 18). Äkiline muutus lapse õppemetoodikas võib lapsele põhjustada stressi ja ebakindlust (p 16). Algkooli valikust enamgi mõjutab lapse haridustaset see, kui palju laps iseseisvalt ja koos oma vanematega õpib. Kool on vaid üks osa lapse haridusteest ning oluline roll lapse arendamisel ja õpetamisel lasub ka vanematel (p 17). Lapse parimates huvides on last puudutavate vaidluste lahendamine kokkuleppe teel, võttes arvesse ka lapse enda arvamust (p 18).

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine
• ->
• ühisvara jagamise üldpõhimõtted

Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. (p 13)

Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)

Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine

Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)

Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1)

Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3)

Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).

Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

Vt Riigikohtu praktikat alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3, 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4, 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13. (p-d 14 ja 20)

Asenduskodus osutatava teenuse (varasemas regulatsioonis asenduskoduteenus; kehtivas regulatsioonis asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus) riikliku rahastamise eesmärk on kaitsta asenduskodus viibiva lapse huve ning tagada tema vajaduste rahuldamine ka olukorras, kus vanemad ei täida lapse ülalpidamise kohustust. (p 17.1)

Teenuse osutamise eesmärk ei ole kehtiva regulatsiooni kohaselt muutunud ning nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni järgi oli õigus asenduskodus teenust saada teiste hulgas lapsel, kelle vanematelt oli tema suhtes hooldusõigus ära võetud. (p 16.1) Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt tagatakse asenduskodus teenust saavate laste vajaduste rahuldamine (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud) ja piisavad vahendid nende arenguks riikliku rahastamise kaudu. (p 16.2.3) Sellega ei täida riik mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse § 28). Riigil on kohustus hoolitseda puudustkannatava lapse eest üksnes siis, kui vanemad ei suuda lapse vajadusi piisaval määral rahuldada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Laste eest hoolitsemise kohustus on esmajärjekorras vanematel. Riigi kohustus hoolitseda puudustkannatavate laste eest ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p 32; 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 18). (p 16.3 - 16.3.2, 17.1).

Muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolu, et riik või kohaliku omavalitsuse üksus rahastavad lapsele asenduskodus osutatavat teenust, ei saa pidada lapse vajaduste katmiseks muul viisil. (p 17.1) Lapse asenduskoduteenusel viibimine ei mõjuta vanemate kohustust tasuda lapsele elatist ning lapse vajaduste rahuldamist selle teenuse kaudu ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes, mille tõttu saaks lapsele väljamõistetavat elatist eraldi või koosmõjus teiste asjaoludega vähendada alla miinimummäära. Nii kehtiva kui ka varasema regulatsiooni kohaselt oli asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada. (p 17.2)

Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei teki VÕS § 1018 lg 1 p 3 (koosmõjus §-ga 1023) alusel vanema vastu ülalpidamiskohustuse täitmisel tagasinõuet. Riik ei täida mitte vanema, vaid omaenda kohustust. Lisaks ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud, et riik võiks laste suhtes hoolekandekohustuse täitmise korral esitada vanema vastu tagasinõude lapse ülalpidamiseks kulutatu hüvitamiseks. (p 16.3.3)

Teiste laste olemasolu tõttu elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud alammäära, tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17; 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10-11). (p 23)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• hooldusõiguse piiramine

Tulenevalt TsMS § 558 lg 1 on vanema isiklik ärakuulamine ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas äärmiselt oluline, tagamaks asja õige lahendamine ja kõigi õigustega piisav arvestamine, eriti kuna tegu on suuresti kohtu diskretsiooniotsusega. (p 13 ja 15)

Alused, mil kohtul on õigus jätta vanemad ära kuulamata, on toodud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3 (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 21). Kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine puudutab vanema isiklikke õigusi, peab kohus seega vanemad üldjuhul isiklikult ära kuulama. (p 13)

Vanema ärakuulamine üksnes esialgse õiguskaitse avalduse lahendamisel ei ole piisav õigusliku ärakuulamise tagamiseks ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel. (p 14)

Vanema ära kuulamata jätmine tähendab vanemate lepitamise proovimisest loobumist ja seega TsMS §-s 561 sätestatu rikkumist. (p 15)

Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises.

Hooldusõigust ei pea tingimata lahendama tervikuna ühtmoodi, vaid hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata igas valdkonnas eraldi (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Hooldusõigus ja lapsega suhtlemine peab olema seatud selliselt, et lapse elukorraldus oleks mõistlik. Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

Vt vanema hooldusõiguse (isiku- ja varahooldus) põhimõtete (PKS § 116) kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p-d 24-25 ja 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 17-21). (p 17)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Vt vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel (PKS § 143) arvestatavate asjaolude kohta Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21; Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15; Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest. PKS § 143 lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 18)

Vt erieestkostja määramise kohta (PKS § 209) Riigikohtu 19. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-14, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 23). (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Vt vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel (PKS § 143) arvestatavate asjaolude kohta Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21; Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15; Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20 ja Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest. PKS § 143 lg 3 järgi ei ole lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Vt elatisenõude esitamise kohta alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS järgi Riigikohtu 19. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11 ja Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 15). Olukorras, kus seadus on pärast eelmise asja lahendamist muutunud, tuleb lähtuda kehtivast õigusest. Seega saab hagejate ema ja kotja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendit erandlikult muuta ka hagejate hagi alusel kostja vastu, samuti kostja hagi alusel hagejate vastu. Uue lahendi tegemine asendab varasema täitedokumendina. (p-d 14.1–14.3)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Mõjuvaks põhjuseks, mis lubab PKS § 102 lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib mh olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, st riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Seega ei saa kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate emal on õigus saada lapsetoetust. (p-d 18–20)

Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seda seisukohta ei mõjuta TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Viidatud sätte eesmärgiks elatisasjades on kaitsta last. Kostja tugines asjaolule, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapsetoetusega alles ringkonnakohtu istungil oma lõppsõnas. Ringkonnakohus arvestas asja lahendamisel põhjendamatult kostja esiletoodud asjaoluga. Kuna kostja ei ole maakohtus tuginenud lapsetoetuse elatisest mahaarvamisele ega teinud seda ka apellatsioonimenetluses apellatsioonkaebuses ega selle esitamise tähtaja jooksul, oli ta minetanud õiguse sellele asjaolule tugineda ja see tuli jätta tähelepanuta. (p-d 23–25)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Samas ei tähenda see, et nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Selle sätte alusel tõendite kogumine on mõistlik ka olukorras, kus hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. (p 13)

Kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise, tuleb lapse vajadusi hinnata. (p 14)

Kohustatud vanema vara kohta esitatud väidete ja tõendite hindamisel ei piisa vaid üldsõnalisest seisukohast, et need asjaolud ei muudaks ülalpidamiskulutuste jaotust vanemate vahel. Eriti olukorras, kus lapsel on eelduslikult tavalisest suuremad vajadused ning vanema sissetulek ületab nõutud elatist mitmekordselt. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). (p 12)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kostjal on võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. (p 12)

PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 35 17, p 28.2; vt 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). (p 14)

Juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Seevastu juhul kui elatis mõistetakse välja miinimummääras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 35 17, p 35). (p 16)

PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

Vaidluse korral ülalpidamise andmise kohustuse jaotuse ja elatise suuruse üle peavad kooselu lõpetanud lapsevanemad end panema positsiooni, nagu nende kooselu ei oleks katkenud, ning otsustama, kas vähenenud sissetulekute korral on võimalik säilitada lastele varasem elulaad. Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad. (p 11.5)

PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)

Lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet. Siiski tuleb seejuures täiendavalt arvestada asjaolu, et lapsega või lastega nt aastaid kodus olnud lapsevanema võime sissetulekut teenida võib vähemalt ajutiselt olla mõnevõrra väiksem. Seda seetõttu, et kodus olemise aja jooksul ei pruugi olla välistatud varasema kvalifikatsiooni mõningane langus või nt hariduse omandamise võimatus või osaline takistatus vms asjaolud. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustus
• ->
• alaealise lapse ülalpidamine

PKS § 102 lg-t 2 on võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse, s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. (p 11.6)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise maksmine kokkuleppel

Seadus ei võimalda indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. See on võimalik poolte kokkuleppel. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused. (p 17)

Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb aga hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest. (p 18)

Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutuse puhul dubleerivad koos mõningate täpsustustega üldsätteid (PKS §-d 18 ja 19) erisätetena PKS §-d 29 ja 33. Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse. Ka varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1 kolmas lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (PKS § 29 lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1). Eripärasena on abikaasadel lisaks võimalik kokku leppida selles, et võlausaldaja saaks ühe abikaasa kohustuse täitmist nõuda nii selle abikaasa lahusvara, kuid ka kogu ühisvara arvel (PKS § 33 lg 1 p 3 ja lg 2). (p 19)

Abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta saab eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks. Seega on liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused abikaasadel PKS § 18 lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 4 tulenevalt ühised, st pooled on mõlemad liisinguandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks. Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel sellest, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejal ja kostjal PKS § 18 lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 4 tulenevalt ühised, st pooled on mõlemad liisinguandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks. (p 20)

Auto pidamiseks vajalike kulutuste aluseks olevad tehingud on eelduslikult tehtud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks või rahuldamiseks PKS § 18 lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes. Tehingute alusel saadud teenused on auto kasutamisega aga jooksvalt ära tarbitud, sellest ei tekkinud jagatavat asja ega õigust, mistõttu ei saa seda arvestada ka eraldi ühise hüvena ühisvara jagamisel. (p 26)

Ei vaielda selle üle, et kulud kandis kostja, mitte hageja. Seega ei ole hagejal kostja vastu ka nõudeid perekonnaseadusevälisel alusel, mh lepingulisel alusel või lepinguvälisest võlasuhtest (käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine) tulenevalt. Abielusuhte puhul saaks perekonnaseadusevälistest hüvitisnõuetest rääkida esmajoones siis, kui üks abikaasa on teinud oma lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale. (p 27)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine

Ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (PKS § 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77). (p 35)

Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 35.1)

Üldjuhul tuleks eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist. Kui aga kohustused jagada, tuleb abikaasade solidaarkohustuste puhul arvestada, et jagamisega saavad abikaasad üldjuhul reguleerida vaid omavahelisi suhteid solidaarvõlgnikena. Pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist jäävad abikaasad võlausaldaja ees endiselt solidaarselt vastutama, välja arvatud juhul, kui võlausaldaja on ühe abikaasa solidaarkohustusest vabanemisega nõus VÕS § 175 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 35.2)

Ühisvaras olevate esemete ja ühisvaral lasuvate kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua, et vaatamata sellele, et ese kuulub abikaasadele ühiselt, vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest. Seda juhul, kui tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustusega. See, kas võlausaldaja ees vastutab vaid üks abikaasadest või mõlemad, ei piira siiski abikaasade võimalust reguleerida ühisvara jagamisel vastutust omavahelises suhtes. (p 35.3)

Ühisvara jagamise käigus saab jagada ka lepingust tulenevaid varalisi õigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi. Kohustuste täitmise või jagamise, sh abikaasade omavahelises suhtes, kõrval on ühisvarana võimalik jagada põhimõtteliselt ka lepinguga seotud varalisi õigusi. Varaliste õiguste jagamine ei mõjuta vastutust võlausaldaja ees. Varaliste õiguste jagamisel saab lähtuda kaasomandi lõpetamise viisidest. (p 35.4)

Liisingulepingu puhul saab PKS § 37 lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada nii lepingust tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on nende kandjad, mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud tehinguna PKS § 18 lg 1 (ja PKS § 29 lg 1 kolmanda lause) mõttes. Kui liisinguandja õiguste ja kohustuste jagamisega nõus ei ole, saavad abikaasad lepingust tulenevad õigused ja kohustused ühele abikaasale jätta või üle anda üksnes endivahelises suhtes, mitte aga liisinguandja suhtes (VÕS § 175 lg-d 1 ja 2, § 179 lg 1). (p 36)

Kasutusrendi põhimõttel sõlmitud liisingulepingu puhul ei kuulu auto väljaostuõigus ühisvara koosseisu automaatselt, sest kasutusrendi puhul ei ole teada, kas auto lepingu lõppemisel omandatakse. Seetõttu ei ole kasutusrendi põhimõttel sõlmitud liisingulepingust tulenevate õiguste jagamisel õige tasutud liisingumakseid mehhaaniliselt pooleks jagada. Samuti ei saa sellisel puhul kohaldada Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, milles tsiviilkolleegium käsitles kapitalirendi põhimõttel sõlmitud sõidukite liisingulepinguid.

Enamsaadud ühisvara eest hüvitise arvestamisel saab aluseks võtta auto jääkmaksumuse ja turuhinna vahe ning auto ainukasutusele vastava proportsionaalne osa esimesest liisingumaksest (ettemaksest). (p-d 49-49.3)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara jagamine
• ->
• ühisvara jagamise viis

Kui vara jagamise viisina valitakse, et liisingulepinguga seotud varalised õigused ja kohustused jäetakse või antakse üle ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma teisele abikaasale kaotatud ühisvara eest õiglase hüvitise.

Hüvitise määramisel tuleb eristada olukordi, kus liisingulepingu eesmärgiks on liisingueseme soetamine krediidiga või esmajoones liisingueseme kasutamine. Arvestada tuleb ka sellega, et üks abikaasadest ei võiks liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamisel olla halvemas olukorras võrreldes sellega, kui jagataks ühisvarasse kuuluv liisinguese. (p 42)

Kui tegemist on kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga või järelmaksuga müügilepinguga, mille puhul läheb omand liisitud asjale üle viimase liisingumakse tegemisega, saab hüvitise määramisel võtta lähtekohaks tasutud liisingumaksete suhte liisingueseme väärtusse. (p 43)

Sel juhul saab hinnata kogu liisingulepingu järgi ühis- ja lahusvara arvel tehtud ja veel tehtavate liisingumaksete suhet liisingulepingu eeldatava lõppemise aegsesse auto väärtusse ja jagada tulem pooleks (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2; 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p-d 22, 28). Sarnane metoodika kehtib hüvitise arvestamisel nii PKS § 34 lg 1 kui ka lg 2 järgi. (p 43.1)

Kui auto omand liisingulepingu lõppemisel üle ei lähe, tuleb hüvitise määramisel lepingust tulenevate õiguste (eelkõige auto kasutusõigus ja võimalik omandamisõigus) ja kohustuste (eelkõige liisingumaksete tasumise kohustus) jagamisel hinnata, kas ja kuivõrd on õigused kohustustest rohkem väärt. Enamsaadud ühisvara eest hüvitise arvestamisel saab aluseks võtta auto jääkmaksumuse ja turuhinna vahe ning auto ainukasutusele vastava proportsionaalne osa esimesest liisingumaksest (ettemaksest). (p 44)

Hüvitise määramiseks tuleb hinnata esmajoones lepingu tähtaja möödumise tingimusi. Kui auto jääkmaksumus, millega liisinguandja on nõus auto võõrandama liisinguvõtjale, vastab auto eeldatavale turuväärtusele sel ajal, tähendab see, et auto kasutamise eest tasutud liisingumaksetega proportsionaalselt on auto väärtus n-ö amortiseeritud ja hüvitise määramisel aluseks võetavat kapitaliosa ei olegi. Sel juhul puudub väljaostuõigusel turuväärtus, kuna sama raha eest võiks osta samasuguse liisingueseme ka mujalt.

Väljaostuõigusel on aga rahaline ja jagatav väärtus vaid juhul, kui väljaostuhind (jääkmaksumus) on eeldatavast turuhinnast väljaostu ajal madalam. Sel juhul saab hüvitise määramisel aluseks võtta liisingueseme väljaostuhinna (jääkmaksumuse) ja turuväärtuse vahe. Kasutusrendi tüüpi liisingu puhul tuleb eeldada, et jääkmaksumus vastab turuhinnale viimase liisingumakse tasumise ajal, st vastupidist peab tõendama hüvitist nõudev abikaasa. (p 44.1)

Lisaks saab hüvitise määramisel arvesse võtta liisingumaksete ettemaksena tehtud esimest sissemakset. Põhjendatud on võtta seda arvesse proportsionaalselt järgnevate kuude liisingumaksete ettemaksena, st jagada esmane sissemakse kõigi liisingukuude vahel ja seejärel arvutada välja ettemakse osa nende kuude eest, kui autot perekonna huvides enam ei kasutatud (eelduslikult abielu lõppemiseni), ja jagada saadud summa kahega. (44.2)

Abielu kestel auto kasutamisest saadud kasutuseeliseid ei peaks üldjuhul ühisvara jagamisel arvesse võtma, sest kasutuseelised on ühisvara kasuks eeldatavasti ära tarbitud. Abikaasal on võimalik tõendada, et autot ei kasutatud perekonna huvides, vaid teise abikaasa ainuhuvides. Kui auto kuulus abikaasade ühisvarasse, kuid autot kasutas vaid üks abikaasadest, kes takistas teisel ühisomanikul autot kasutamast, saab teine abikaasa nõuda kasutuseeliste hüvitamist. (p 44.3)

Liisingueset üksnes enda huvides kasutanud abikaasalt saab nõuda hüvitist kuude eest, mil liisingueset kasutati sisuliselt lahusvara huvides esmase sissemakse järgset ettemakset arvestades ka siis, kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäävad (esialgu) tuleviku osas jagamata, kuna kumbki abikaasa neid endale ei soovi. Toimunud ainukasutuse eest tasutud ettemakse saab sisuliselt ühisvarana jagada ja ühisvara enda huvides kasutanud abikaasalt välja mõista PKS § 34 lg 1 ja § 37 lg 1 alusel ka siis, kui auto väljaostuõigus jääb (esialgu) jagamata. (p 44.4)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkoste teostamine

PKS § 191 lg 1 ja § 192 lg 3 annavad eestkostjale õiguse nõuda eestkostetavalt eestkostmiseks tehtud kulutuste hüvitamist käsundi kohta kehtivate sätete järgi.

Eelkõige tuleb kõne alla VÕS § 628 lg 2, mille põhimõttest tulenevalt saab eestkostja nõuda eestkostetavalt eestkoste teostamisega seotud vajalike ja mõistlike kulude hüvitamist. Igal üksikjuhul saab otsustada, millised kulutused saab lugeda eestkoste teostamisega seotud kuludeks, lähtudes konkreetse eestkostja ülesannetest. Samuti saab kulutuste vajalikkuse ja mõistlikkuse üle otsustada igal üksikjuhul, lähtudes muu hulgas eestkostetava huvide kaitse vajalikkuse ulatusest ja eestkostetava varalisest seisundist. (p 12)

Kuivõrd PKS § 191 lg 1 ja § 192 lg 3 võimaldavad eestkostja ja eestkostetava vahelisest suhtest tulenevalt tekkinud kulutuste hüvitamist nõuda vaid ulatuses, milles need on seotud eestkoste teostamisega, siis ülejäänud kulutuste hüvitamist neile sätetele tuginedes nõuda ei saa.

Kui eestkostjaks määratud isik on teinud eestkostetava kasuks kulutusi enne eestkostjaks nimetamist, saab ta nõuda eestkostetavalt kulutuste hüvitamist eeldusel, et isiku ja eestkostetava vahel on kehtiv võlasuhe. Siiski tuleb õigussuhte kehtivuse kontrollimisel tähelepanu pöörata. eestkostetava võimalikule piiratud teovõimele. Piiratud teovõime võib kaasa tuua lepingu tühisuse. Samas võib eestkostjal olla enne eestkostjaks nimetamist tehtud kulutuste hüvitamise nõue eestkostetava vastu lepinguvälisel alusel. (p 13)

Eestkostja kulutuste hüvitamise nõude eestkostetava vastu saab maksma panna hagita menetluse vormis (TsMS § 520 jj, vt ka § 554). (p 14)

Enne eestkostja nimetamist tekkinud kulutustega seotud vaidlused tuleb üldjuhul lahendada hagimenetluses. Erandina saab nimetatud vaidlused lahendada hagita menetluses siis, kui nende hüvitamist nõutakse koos pärast eestkoste seadmist tekkinud kulutustega ja nende kulutuste vahel on olemuslik seos. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles. PKS § 120 lg 1 kolmandas lauses on viidatud vanemate võimalusele leppida kokku ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Analoogselt saavad vanemad kokkuleppel korraldada ka muude ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamise. (p 16)

Samas ei tohiks hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist.

Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137). Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul. (p 22.2)

Kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik PKS § 123¹ lg 3 kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele ja täidetud on PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused, st vähemalt 14 aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. (p 17)

Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi nii eri valdkondade kui ka erinevate laste suhtes. (p 21.2)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2)

Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

Valla- või linnavalitsuse eestkostja vabastamist PKS § 198 lg 1 esimese lause alusel ei saa välistada üksnes seetõttu, et füüsiline isik on väljendanud nõusolekut eestkostetava eestkostjaks hakkamiseks selle linna- või vallavalitsuse asutuse töötajana, mitte füüsilise isikuna. Üksnes asjaolu, et füüsiline isik on linna- või vallavalitsuse asutuse töötaja, ei välista tema määramist füüsilisest isikust eestkostjaks. (p 11)

PKS § 198 lg 1 esimese lause järgi juriidilisest isikust või valla- või linnavalitsusest eestkostjat eestkostja kohustustest vabastades ja füüsilisest isikust eestkostjat määrates tuleb hinnata, kas juriidilisest isikust või valla- või linnavavalitsusest eestkostja kohustustest vabastamine ja füüsilisest isikust eestkostja määramine on eestkostetava huvides ning kas füüsiline isik, kes on valmis eestkostekohustust täitma, on eestkostjaks sobiv. (p 12)

PKS §-de 204 ja 205 mõtte järgi tuleb eestkostjat määrates eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 22). Seega on eelduslikult valla- või linnavalitsusest eestkostja vabastamine ja füüsilisest isikust eestkostja määramine eestkostetava huvides. (p 12.1)

PKS § 204 lõige 1 mõttes füüsilise isiku kui eestkostja sobivuse hindamisel on oluline, et füüsiline isik otsustab vabatahtlikult (kas tasu eest või tasuta) hakata eestkostetava eestkostjaks, soovib ja ka suudab eestkostetava huve kaitsta, lähtub oma tegevuses üksnes eestkostetava huvidest ning mõistab eestkostjaks hakkamisega kaasnevaid kohustusi ja tagajärgi. (p 12.2)